Karl August Hindrey "Lembitu"

Raamatust:

Tegemist on siis tegelikult loo „Loojak“ teise osaga, mis tegevustikult järgneb raamatule „Nõid". Sellest on ilmunud kolm trükki – miskipärast kaks neist samal, 1949. aastal Rootsis (millest mina lugesin G. Westenbergi illustratsioonidega varianti kirjastuselt „Eesti Raamat“) ning üks aastast 1992 kirjastuses „Monokkel“.

Arvustus:

Nagu raamatute ja filmide teiste (ja kolmandate jne) osade puhul see nii sage on, jääb ka "Lembitu" "Nõiale" oma tasemelt alla. Ehk kõige häirivam selle teose puhul on see, et autor jutustab siin väga paljuski ümber Muistse Vabadusvõitluse sündmustikku Läti Henriku kroonika järgi (see joon lõi esile juba ka esimeses raamatus, aga mitte nii räigelt). Mulle meeldib, kui ajalugu on sündmustele pikantseks taustaks, mitte eesmärgiks iseeneses. Tegelaste pikad ekskursid erinevate sõjaretkede loetlemisel ei vii kuidagi edasi lugu ennast.

Hindrey on üritanud korduvalt edasi anda Lembitu sisemonoloogi - muret maa ja rahva üle, kusjuures siin on natuke ebausutavalt rõhutatud maarahva poliitilist ühtsust ning Lembitu eriti tähtsat rolli (näiteks et taanlased ja rootslased kutsuvad teda suisa kuningaks – see väide muutub eriti äraspidiseks selle valguses, kui teada, et tõenäoliselt kutsusid teda kuningaks just eestlased ise ja keegi teine sellest aru ei saanud, mõeldes kuningatest omas terminoloogias).

Mõned motiivid mulle siiski meeldisid. Näiteks see, kuidas teose keskpaigast hakkab kõigi tegelaste sekka siginema mingisugune masendus ja soojendamatu külmus. Kui eelmise teose puhul oli väga mõjuv see, kuidas väike Enel oli omal käesooned läbi lõiganud, arvates, et Ihameel ei tule teda enam päästma, siis seekord oli midagi sarnast see, kuidas Enela õde Helmik (keda Ihameel oli armastanud ja kes oli siiski läinud Õnnepäivale naiseks) palub Ihameelel viia ta sõja jalust kusagile kaugele ära ning Ihameel võikski seda teha, aga ometi ei tee ning sõja ajal sureb Helmik soetõppe.

Kirjanduslooliselt huvitava vihje võib leida 1949. aasta trüki järgi leheküljel 37, kus Hindrey mõneti nagu "paneks ära" Metsanurgale. Nimelt seal on räägitud, et 1210. aastal retke Võnnu alla korraldas Lembitu ja ka Ümera oli tema kavaluse triumf. Selle peale mainib keegi, et on räägitud ka kellestki Vellost, mispeale talle vastatakse: "Rabelnud seal jah keegi ringi. Lembitu saatnud parem vooriga koju, oli nii uimasest peast segi tahtnud ajada kõik..." Vello oli teadupärast Mait Metsanurga romaanis "Ümera jõel" (vt allpool) see, kes Võnnu ja Ümera sündmuste taga oli. Ilmselt leidis Hindrey, et Metsanurga ajalootõlgendus oli vale ning selle taga pidi ikka seisma Lembitu.

Teine kirjanduslooline tähelepanek tuleneb sellest, et ma hiljaaegu lugesin juhuslikult ka mõningaid Hindrey novelle, s.h. novelli „Isa“ ja ma oleks justkui tabanud Ihameele isas Vanes Hindrey kirjelduse tema enda isast – selline põikpäiselt vaikiv mees. Eriti aga rõhutas sarnasust episood "Nõias", kus Vane istus haigevoodis ega lasknud end isegi aidata.

Huvitav oli teose lõpu kandev motiiv maharaiutud Lembitu peast, mis võidu märgiks Riiga viidi - esmalt sissevaade sellesse, mis sellega Riias võis juhtuda, siis aga muutub see legendiks hiiglasest, kes kõnnib mööda maad ringi ja otsib oma pead ning Hindrey leiab, et hiljem rahvas ei osanud seda enam Lembituga seostada ning rääkis ka maharaiutud jalgadega kangelasest, mis oleks siis viide Kalevipojale. Kahjuks mõjub see enam-vähem sama magedalt Pätsu-aegse eestlaste heroilise mineviku konstrueerimise moodi nagu "Urma ja Merikese" lõpus olev heietus. Küll aga oleks seoses Lembitu peaga ehk huvitav teada, et kuulu järgi (Evald Tõnisson olla seda juttu kunagi Poola kunstiajaloolastelt kuulnud) leiduvat kusagil Poola kunstimuuseumis pealuu, millele on kirjutatud "Rex Estoniae". Ja noh, eks orduriigi varad viidi ju Liivi sõja aegu Riiast Poola. Mine sa tea.

Igal juhul siinkohal tuleb taas tõdeda, et ma ei soovita seda raamatut. Tähendab, ta ei ole otseselt halb raamat, aga nagu näha eelmistest käsitletud raamatutest, on ka hulka väärtuslikumaid. Ma arvan, et võib rahuga "Nõia" läbi lugeda ja jätta "Lembitu“ avamata. Samas kui inimene otsib raamatust eelkõige just Muistse Vabadusvõitluse sündmuste ümberjutustust ning lahingukirjeldusi, siis võiks seda ju lugeda küll. Niisiis - maitse asi.

Ajalooalast:

Kui eelmine kord sai avatud niivõrd ambitsioonikas ja vaidlusalune teema nagu eestlaste muinasusund, siis sellele ei jää palju alla ka seekordne, mis käsitleb siis muinaseestlaste valitsejate ehk siis kuningate problemaatikat.

Esmalt – miks ma kasutan sõna „kuningas“? Nimelt on keeleteadlased leidnud, et see on eesti keeles juba väga vana laen germaani keeltest, mis võib ulatuda lausa pronksiaega välja (kui ma õigesti mäletan) ning suurima tõenäosusega kutsusid eestlased oma pealikke ja ülikuid kuningateks. Siinkohal ei maksa muidugi arvata, et nad patseerisid ringi hermeliinmantlis ja lasid enda poole pöörduda sõnadega "Teie Majesteet". See oleks äärmiselt vale arusaamine asjadest ning küllap on see üks põhjusi (lisaks inertsile), miks on teaduskirjanduses endiselt käibel umbmäärane "vanem", kuivõrd see iseloomustab võimupiire asjasse mittepühendatule paremini. Üldiselt ollakse konsensusel, et Henrik kui Lääne-Euroopast tulnu leidis, et siin "kuningateks" nimetatud ei vastanud päris tema euroopalikele kriteeriumitele.

Selge on see, et võim polnud Eestis tollal sel moel institutsionaliseerunud nagu ta oli tollal Lääne-Euroopas. See on üks olulisi komistuskive, mille üle seda teemat käsitledes on alati kukutud. Kuningas tähendas juhti, (sõja)pealikku, kes ilmselt elas linnuses ja kelle võimu alla kuulus linnusepiirkond, mis jagunes omakorda vakusteks ja need omakorda küladeks. Vähemalt nii on Harjumaa näitel välja pakkunud professor Valter Lang.

Kust on tulnud meie ajalookäsitlusse arusaam vanematest, mis on nii visa kaduma? Henrik räägib meile vanematest (seniores), parematest (meliores) jne, kuna siinsed pealikud näivad Lääne-Euroopa kristlike kuningatega võrdluses välja võrdlemisi armetud. Ainult ristitud liivlast Kaupot nimetatakse quasi-rex. Ju pidas Henrik teda juba veidi kuningale sarnaseks, kuid mitte päris.

Esimesed eesti haritlased, kes meie muistse ajaloo kohta arvamust avaldasid või ilukirjutasid, võtsid kohe omaks kroonikas kirjeldatu ja seal kasutatud termini seniores, mille ümber kujunes tasapisi üsnagi nõrgalt argumenteeritud arusaam Eesti muinasdemokraatiast ja muistsest priiuseajast, mis vastandus 700-aastasele orjapõlvele. Selline arusaam jätkus kuni 1990-ndateni, kuivõrd EW ajal sobis see rahvuslikuks ajalookäsitluseks imehästi ning ka marksistliku Nõukogude ajaloopildiga (ürgkogukondlik kord, millele järgnes feodalism) klappis see kenasti.

Kuningate puhul peab ütlema ka seda, et üks kuningas ei ole ilmselt valitsenud ühe maakonna üle. Seetõttu suhtun ma üsna skeptiliselt Hindrey katsetesse Lembitu sellisesse rolli panna. Lembitu küsimusest veel allpool. Kõige paremini on ühiskonna valitsemine jälgitav Saaremaa puhul, kuid tuleb siiski arvestada, et sealne arengutase ei pruukinud olla samane mahajäänumas Mandri-Eestis.

Saarlaste puhul on meil teada, et Lüübeki linn on saatnud neile 1225. aasta paiku kirja (kiri ise pole küll säilinud, aga allikates on sellisest kirjast juttu). See tähendab, et Saaremaal on olnud juba oskus kirju lugeda ning nende teel diplomaatiliselt suhelda. Kui me vaatame edasi vahetult vallutusjärgsesse aega, on meil säilinud kaks saarlaste alistumislepingut (1241 ja 1255), millel on ka saarlaste pitser. Huvipakkuv see, et diplomaatilise suhtlemise isikuks on saarlased kollektiivselt. 1255. aasta lepingust: "Antud Saaremaal, Ylle, Culle, Enu, Muntelene, Tappete, Yalde, Melete, Cake ja suure hulga saarlaste juuresolekul...“

Minu tõlgendus asjast on selline, et nimepidi kirja pandud saarlased on linnuseülikud/kuningad ehk need, kes otsustasid asjad maakonna tasandil ning väljendasid maakonna ühist tahet ning see „suur hulk saarlasi“ on nende kodakondsed, killamehed, tunnismehed vms. Kusjuures siit tuleb välja, et neid kuningaid on olnud rohkem kui oli kihelkondi tol ajal Saaremaal. Ka linnusepiirkondade määratlemisel on tulnud ilmsiks, et need ei sobitu alati kihelkondadega. Mina olen seetõttu seisukohal, et kihelkond on kultuurilis-looduslik (võib-olla ka õiguslik) ning linnusepiirkond majanduslik üksus, kusjuures majanduslikust võimust tuleneb otseselt ka poliitiline võim, mis teeb linnusega kuningast ka otsusetegija maakonna tasandil.

Ehk siis – mida ma öelda tahan, on see, et ei olnud nii, et Saaremaal oli 6 kihelkonda, igal kihelkonnal valitud vanem ja siis nende 6 vanema nõupidamisel tehti üldine otsus, vaid et otsusetegijate ring sõltus parasjagu jõuvahekordadest ning sinna kuulusid need, kellele kuulus piisavalt mõjuvõimu (enamasti tähendas see linnust ning selle juurde kuuluvaid inimesi ja maid).

Ilmselt oli seegi tavaline, et selles otsustajate ringis mängis keegi alati juhtrolli. Saaremaa puhul on näiteks näha, et Valjala alistumisel alistub kogu Saaremaa ehk siis Valjala kuningal oli mõjuvõimu veenda ka teisi. Samas näiteks 1261. aasta ülestõusus on saarlaste keskseks linnuseks hoopis Kaarma ning 1343-45 jaagupipäeva ülestõusu järgsetes sündmustes mängib keskset rolli Karja linnus.

Üks probleeme kuningate temaatikaga on ka nende nimed. Nimelt on meil Henriku kroonikast nimepidi teada ainult 8 eestlast. Lembitut mainitakse 14 korral, Tabelinust 3 korda ja ülejäänud 6 (Kyriawanus, Meme, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Vytamas) leiavad märkimist üksainus kord.

Lembitu nime esinemise sagedus on huvitav tõsiasi. Ühest küljest tundub olevat see tingitud sellest, et kroonik Henrikul oli mehe vastu isiklik vihavaen, Lembitu salk oli 1211. aastal tema vastrajatud kiriku maha põletanud ja riisunud. Ja kroonikal oli kindlasti vajadus antikangelase järele, mistõttu on Henrik oma vihavaenlast ehk isegi rohkem esile tõstnud, kui ta seda tegelikult oli. Teisalt aga ei tõsta ta niivõrd esile selle sõjakäigu kaasorganisaatorit Sakala Memet, tollest me hiljem enam ei kuule. Samuti pole võimalik väita, et Lembitul oli tähtsus ainult Henriku jaoks, seegi tuleb kroonikast enesest välja, et tegemist oli selgelt Lõuna-Eesti kõige olulisema kuningaga. Lembitu mõisa juurde koguti vägesid, talle kuulus üks kahest Sakala suurest linnusest, Lembitu maharaiutud pea toodi Madisepäeva lahingu järel Riiga jne.

Aga miks me ainult Sakala (Lembitu, Meme, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Vytamas) ja Viru (Tabelinus, Kyriawanus) ülikuid teame? Tõenäoliselt on siin tegemist juhustega, kuidas Henrikul parasjagu eestlaste nimesid kuulda õnnestus või kirja panna pähe tuli. See, et me teame mitmeid Sakala mehi, on mõistetav, kuna Sakalal oli sõjas kandev roll ning sealne ülikkond oli geograafilise läheduse tõttu ka üsna hästi teada lätlastele, kelle preestriks Henrik oli. Tekib aga küsimus, miks me Ugandi kuningaid ei tea. Ju oli Ugandi siis nõrgema keskvõimuga maakond ning selle kuningad vähem agarad sõdijad.

Mõistetav on seegi, et kirja on pandud Tabelinuse nimi, kuigi Virumaa jäi Henriku jaoks kaugeks ning võttis sõjategevusest vähe osa, - oli mees ju ikkagi ristitud ning Henrik puutus temaga ka mitu korda isiklikult kokku. Ülejäänud Viru pealikest, kes Tabelinusega koos 1219. aastal sakslaste leeri rahu ja ristimist paluma tulid, mainitakse ainult Kyriawanust. Huvitav – miks? Kas olid teised nii vähetähtsad või oli Kyriawanuse lugu (et tal olid enne olnud halvad jumalad ja ta palus uut ja paremat, et tal hakkaks hästi minema) sobiv kroonikasse talletada?

Suurim küsimärk on see, miks me ei tea saarlaste kuningate nimesid? Võiks arvata, et nemad olid kõige vägevamad võimukandjad, kuna nende puhul on Henrik kasutanud lausa sõna nobiles, mida ta muidu kasutab ainult Euroopa ülikute puhul. Saarlaste vägevust viitab ju ka arheoloogiline materjal. Saarlastega peeti ju läbirääkimisi ka ning Henrikul poleks olnud keeruline hiljem kelleltki nimesid küsida.

See võib olla rumal mõte, aga ma ei ole kuulnud, et seda kuskil välistatud oleks – äkki arvati inimese nimes peituvat jõudu, mistõttu vaenlasele hea meelega nime ei avaldatud, kartes sattuda seetõttu tema võimusse. Ja siis räägiti oma kihelkonna või maakonna nimel või kuidagi nii. Kirjalikke lepinguid (nagu ülal näha) sõlmiti ju maakonna nimel, nõnda ei omanud kuninga nimi seal ka suurt tähtsust.

Niipalju siis minu mõtteist. Nüüd, kui suvi käes, on mul ehk natuke aega ka selle blogi tarvis raamatuid neelata.

Karl August Hindrey "Nõid"

Raamatust:

„Nõid“ on Karl August Hindrey (autori kohta vt. „Urmas ja Merike“ sissekandest) kaheosalise ajaloojutustuse „Loojak“ esimene osa, mida on ilmunud lausa kolm trükki – 1938. aastal „Noor-Eesti“ kirjastuses E. Järve illustratsioonidega, 1948. aastal väliseesti väljaandena Örebros G. Westenbergi illustratsioonidega ning 1992. aastal kirjastuses „Monokkel“, taas E. Järve illustratsioonidega. Järve illustratsioonide kohta võib öelda niipalju, et need paistavad olevat osaliselt inspiratsiooni saanud Viiralti graafikast. Raamatu iseloomuga klapivad nad hästi.

Arvustus:

Tegemist on üsna omamoodi ja huvitava lahendusega seniste proosateoste kõrval. Algab ja lõpeb jutt küll veidi tavalises muinasaja-jutustuse sängis (alguses on küll see uudne, et kasutatakse meie hõimurahva liivlaste vaatenurka, kes ei taha kurjade eestlaste kätte sattuda), kus pööratakse minu silmis liigset tähelepanu Henriku kroonikas kirjeldatud sõjasündmuste ümberjutustamisele ja lahtikirjutamisele, kuid raamatu keskpaik on väga huvitav ja sellel ma tahaksin ka lähemalt peatuda. Pean siin küll pisut sisu lahti jutustama, niiet kellel kavatsus seda raamatut lugeda, siis jätku järgmine lõik vahele.

Nimelt avab see Kebja-nimelise tegelase silme läbi väga huvitava pildi elust kusagil metsapõrgus, kuhu üks perekond on põgenenud veritasu nõudva tugevama sugukonna eest. Kebja on noor mees ja ta pole suuremaks kasvades võõrastega kokku puutunud, välismaailmast ei tea ta midagi ning rohkematest inimestest kui 4-5 lähisugulast on tal vaid ähmased lapsepõlvemälestused. Tema elule heidab hämarust ka teisel pool sood elav Must Meego, kes on nõid ja kelle nägemisel kipuvad kõik inimesed haigeks jääma või lausa surema, mistap on soo ligi minek keelatud. Nüüd on aga isa haigeks jäänud ja Kebja leiab, et ta peab soo ületama ja Meegoni jõudma, lootes, et tal õnnestub kasvõi nõia tapmisega oma isa surmast päästa.

Mulle meeldib see muinasjutulis-müstilisus, veidi tume varjund, mis sellel osal (ja tegelikult kogu raamatul) küljes on, olgugi et see kipub vahel kahtlustäratavalt urr-mörriks kätte minema, kuivõrd paganlikku ja kristlikku maailma vahele seatakse suurem ja teravam vahe, kui oleks ehk õiglane. Ja see raamatu keskpaigas olev huvitav osa meenutab kangesti ühte M. Night Shyalamani filmi "The Village".

Tegelased on kõnealuses raamatu osas väga omapäraselt leitud ja pakuvad hulganisti mõtteainest. Teatud detailides tundub see lugu küll veidi ebausutav (ja eks anakronisme ning ebatäpsusi leiab igalt poolt raamatust), aga see ei kahanda tema väärtust. Tõsi - kahandab seda tõsiasi, et viimastes peatükkides taas enam uudsust pole, jutt tiirleb sõja ja poliitika ümber ning nende peatükkide tase on kuidagi märgatavalt kehvem - kui kogu raamat oleks selline, siis hindaks ma seda madalamaltki kui Metsanurga "Ümera jõel" (mis pole iseenesest sugugi halb raamat, aga jääb oma lihtsakoelisuse tõttu nähtavalt alla näiteks Ain Kalmuse triloogiale).

Samuti üritatakse siin väga põhjalikult lahti kirjutada n-ö muinasusundi vaimulikke, tarku ja nõidu, kuidas nood opereerisid, mõtlesid jne. Autor on julgelt sisse toonud šamanismi jm müstika elemente. On võimatu öelda, kas see kõik tõele vastab, aga see Eesti muinasusundi värk on nii ebaselge ja lahtine, et mina ei julgeks suud täis võtta ja arvustada (küll aga tutvustan uusimat teaduslikku vaatenurka veidi allpool). See-eest on Hindrey esitatu vähemalt kirjanduslikult võluv.

Hinnang – soovitan lugeda, eriti kuna see pole mingi telliskivi, vaid pigem paari tunni lugemine. Järgmine raamat on loomulikult selle jutustuse teine osa, mis kannab nime "Lembitu“.

Mõnda ajaloo alalt:

Et ülalkäsitletud jutustus oli teema poolest üsna tihedalt seotud muinaseestlaste võimalike usundiliste kujutelmadega, oleks siinkohal väga õige koht tutvustada ühte värsket ja väga head tööd eesti muinasusundi teemal, täpsemalt Tõnno Jonuksi doktoriväitekirja "Eesti muinasusund", mille kaitsmist õnnestus ka oma silmaga näha. See auväärne töö on ka täies mahus võrguteavikuna saadaval:

http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/9494/1/Jonukst%c3%b5nno.pdf

Et see on parajalt tüse monograafia, siis oleks õigem seda ka väga kitsalt tutvustada. Eesti muinasusund on iseenesest palju kirgi kütnud teema, kuigi mõneti võiks tänase päevani tõdeda, et ega me sellest suurt midagi ei tea. Otsaga on selles teemas sees olnud Kreutzwald, Eisen, Loorits, Masing ja Meri, rääkimata paljudest teistest erialaspetsialistidest. Seni on aga keskne lähenemine tulenenud uusaegse pärimuse ja rahvausundi tõlgendamisest, otsides justkui mingit üht ja algupärast eesti usundit. Ilmselt just Eiseni ja Looritsa pärimuspõhistest töödest lähtuvad ka siintutvustatavate raamatute kirjanikud.

Ometi, nagu toonitab Jonuksi lähenemisviis, on religioon ajas muutuv nähtus, ning meie aastatuhandete pikkuse ajaloo puhul võiks rääkida pigem erinevatest usunditest siin aladel. Selles mõttes oleks ühe eesti muinasusundi otsimine tagasivaatavatest allikatest lähtuvalt üsna vale küsimusepüstitus. Selle asemel on Jonuks uurinud seda teemat arheoloogia nurga alt, kasutades allikatena just iga konkreetse perioodi kohta käivat materjali, mis võimaldab näidata staatilise ühe muinasusundi asemel tervet arenguliini, milles eristab 7 põhiperioodi: mesoliitikum; vara- ja keskneoliitikum; hilisneoliitikum ja vanem pronksiaeg; noorem pronksiaeg ja eelrooma rauaaeg; rooma rauaaeg: keskmine rauaaeg; noorem rauaaeg. Tööd lugedes tundus küll, et osad perioodid oleks võinud kokku lükata ja taandada see meie muistne usundilugu hoopis 3-5 perioodile, aga autor on ka materjaliga tuttavam kui mina, niiet olgu nii.

Kahjuks ei oska ma neid perioode lühidalt, ent ammendavalt refereerida, kartes, et ma lihtsustan asju liigselt ja muudan selle mõttetuks. Et jah, kel huvi, see lugegu.