Ükskord pidin ju üht-teist ka selle teose kohta ütlema, olgu see siis tehtud nüüdsama.
Autori kohta vt allpool, „Issanda koertega“ seoses on tema meil juba ära tutvustatud.
See noorsooromaaniks nimetatud teos on ilmselt üks kolmest raamatust (koos Metsanurga „Ümera jõel“ ja Bornhöhe „Tasujaga“), mis on enim mõjutanud eestlaste ettekujutust oma varasemast minevikust. Ja paraku mõjutavad siiamaani. Näiteks Kippeli romaan on ilmunud 9 trükis (esmatrükk aastal 1941), neist viimane alles aastal 2008. Et nende kujutus on ebatäpne või naiivne või kallutatud, ei saa neile süüks panna. Need on oma aja teosed, oma aja vaimust ja teadmisest (või siis teadmatusest) sündinud. Küll aga on kahju, et nende asemele ei ole suudetud luua uusi ja ajakohasemaid tekste.
Tasub kindlasti tähele panna, et sellele Lembitu pojast Meelisest ja tema odüsseiast rääkivale romaanile vajutab oma pitseri tema kirjutamiskontekst. Nimelt oli Enn Kippel Eesti kaitseväelane, kes tegi 1940. aastal koostööd Nõukogude okupatsioonivõimudega ning sai 1. diviisi poliitjuhiks. Suure Isamaasõja käigus omandas „Meelis“ tõelise propagandateose tähenduse, kuivõrd Meelise ja vene vürsti Vjatško liit saksa „röövvallutajate“ vastu sobis Nõukogude rahvastevahelise sõpruse ideoloogiaga nagu rusikas silmaauku. Pärast sõda püstitati Tartusse suisa skulptuur „Meelis ja vürst Vjatško“, autoriks Olav Männi.
Vaadates teose üldist ülesehitust, peaks esmalt kritiseerima seda, et kogu jutustus on ülimalt sõja- ja meestekeskne. Enamik stseene ongi lahingukirjeldused, mingeid erilisi mõttepause ja vahepalasid ei ole. Samuti ei eristu neist lahingutest mingit tegelikku kulminatsiooni. Kogu aeg käib ühtlane macholik andmine. Mõtlen, et küllap oleks Kippel olnud suur Hollywoodi filmide austaja. Kusjuures päris mitme lahingu (eriti viimase, 1224. aasta Tartu piiramise) kirjeldus meenutab tegelikult filmi treatmenti, kuivõrd sõnastus muutub markeerivaks, märksõnaliseks ning täiesti järsult minnakse üle oleviku ajaviisi.
Teoses on kokku kolm naist, kes kõik esinevad episoodiliselt ning meeste domineerimisele allutatult. Lembitu käratab oma naisele, kes kardab oma poja elu pärast: „Naine, nüüd, kus rahvas on ümberringi otsa saamas, ära kurda üksnes oma poja pärast, vaid nuta siis juba nende kõikide eest!“ Arvestades, et tegemist oli sõjaväelase ja põlise sõjaentusiastiga, pole selles midagi imestada.
Teine silmatorkav joon on see, et tegelaskond on kohutavalt polariseeritud. Kõiki, kes ei ole eestlased või neile sõbralikud jõud, kujutatakse mitte ainult moraalselt, vaid isegi füüsilistelt kvaliteetidelt ebameeldivatena (näiteks tumm „värdjas“, „ilge rotilaadne“ kura mereröövel, kes on Meelise vangivalvuriks). Selles osas meenutab „Meelis“ päris palju Andres Saali triloogiat, mis on siin juba jutuks tulnud.
Õigupoolest leiab sarnasusi Saaliga ka raamatu selles osas, kus Meelis põgeneb Rootsi rannikul kuralaste käest. Kui juba Saal suutis hiilata igasugu veidrate ja fantastiliste konstruktsioonide ja kaitseehitistega, siis Kippeli Meelise päästab kuralaste käest koopas elav eremiit, kelle koopaukseks on pealtnäha tavaline lapik kivi, mida saab aga vajadusel raudtelgedel ümber pöörata. Sama fantastikat jätkab Kippel rootsi vürsti kaljulossi kirjeldades, kuivõrd viimane meenutab oma pilvedesse pürgivate tornidega rohkem Dracula lossi või Neuschwansteini kui ühtegi vürstilossi või kindlust, mis võinuks 13. sajandi alguse Rootsis reaalselt olla. Korraks tekkis mõte, et seda kõike saaks seletada liialdustega kaugete rahvaste kirjeldamisel (sest Sakalast pärit Meelise jaoks oli Rootsi kahtlemata fantastiliselt kauge maa), mida tunneme antiiksest ja keskaegsest geograafiast ning mida on hiilgavalt taasesitanud Umberto Eco romaanis „Baudolino“. Aga noh, kirjanik ise vaevalt teadlikult seda taotles (eriti veel noorsooromaanis), muidu oleks võinud vähemalt väikse minaperspektiivi sisse tuua, et seda motiivi paremini põhjendada.
Viimased 15-20 lehekülge ehk peatükid, kus Meelis on kodumaal ja haub kättemaksu isa surma eest, kus puhkeb 1223. aasta suur ülestõus ning tuuakse lõpuks sisse ka Vjatško tegelaskuju, mõjuvad omamoodi epiloogina. Et ta on varasemaga ainult õrnalt seotud ja Vjatško tegelane ilmub narratiivi alles lõpus, tekkis mul isegi tunne, et Kippel ei kavatsenud esialgu üldse sellist osa kirjutada, aga mingil põhjusel lisas ta selle lihtsalt juurde. Arvestades, et siin on nii odavalt ja klaarilt viidatud "vägevale liidule" eestlaste ja venelaste vahel ning Vjatško ja Meelise rahvamehelikkust, siis on võimatu mitte näha selle lõigu taga punast ideoloogiat. Kas see lõik oli tõesti hilisem lisandus ning mis see põhjusel see kirjutatud sai – kas Suur Isamaasõda, Nõukogude poliitorganite surve või midagi muud, jääb muidugi siinkohal lahtiseks.
Noh, kõigest sellest peaks juba selge olema, et ma soovitaksin see raamat koolide kohustuslikust kirjandusest välja võtta, kuigi paraku pole talle ka väärilist asendajat. Nokk kinni, saba lahti.
Autori kohta vt allpool, „Issanda koertega“ seoses on tema meil juba ära tutvustatud.
See noorsooromaaniks nimetatud teos on ilmselt üks kolmest raamatust (koos Metsanurga „Ümera jõel“ ja Bornhöhe „Tasujaga“), mis on enim mõjutanud eestlaste ettekujutust oma varasemast minevikust. Ja paraku mõjutavad siiamaani. Näiteks Kippeli romaan on ilmunud 9 trükis (esmatrükk aastal 1941), neist viimane alles aastal 2008. Et nende kujutus on ebatäpne või naiivne või kallutatud, ei saa neile süüks panna. Need on oma aja teosed, oma aja vaimust ja teadmisest (või siis teadmatusest) sündinud. Küll aga on kahju, et nende asemele ei ole suudetud luua uusi ja ajakohasemaid tekste.
Tasub kindlasti tähele panna, et sellele Lembitu pojast Meelisest ja tema odüsseiast rääkivale romaanile vajutab oma pitseri tema kirjutamiskontekst. Nimelt oli Enn Kippel Eesti kaitseväelane, kes tegi 1940. aastal koostööd Nõukogude okupatsioonivõimudega ning sai 1. diviisi poliitjuhiks. Suure Isamaasõja käigus omandas „Meelis“ tõelise propagandateose tähenduse, kuivõrd Meelise ja vene vürsti Vjatško liit saksa „röövvallutajate“ vastu sobis Nõukogude rahvastevahelise sõpruse ideoloogiaga nagu rusikas silmaauku. Pärast sõda püstitati Tartusse suisa skulptuur „Meelis ja vürst Vjatško“, autoriks Olav Männi.
Vaadates teose üldist ülesehitust, peaks esmalt kritiseerima seda, et kogu jutustus on ülimalt sõja- ja meestekeskne. Enamik stseene ongi lahingukirjeldused, mingeid erilisi mõttepause ja vahepalasid ei ole. Samuti ei eristu neist lahingutest mingit tegelikku kulminatsiooni. Kogu aeg käib ühtlane macholik andmine. Mõtlen, et küllap oleks Kippel olnud suur Hollywoodi filmide austaja. Kusjuures päris mitme lahingu (eriti viimase, 1224. aasta Tartu piiramise) kirjeldus meenutab tegelikult filmi treatmenti, kuivõrd sõnastus muutub markeerivaks, märksõnaliseks ning täiesti järsult minnakse üle oleviku ajaviisi.
Teoses on kokku kolm naist, kes kõik esinevad episoodiliselt ning meeste domineerimisele allutatult. Lembitu käratab oma naisele, kes kardab oma poja elu pärast: „Naine, nüüd, kus rahvas on ümberringi otsa saamas, ära kurda üksnes oma poja pärast, vaid nuta siis juba nende kõikide eest!“ Arvestades, et tegemist oli sõjaväelase ja põlise sõjaentusiastiga, pole selles midagi imestada.
Teine silmatorkav joon on see, et tegelaskond on kohutavalt polariseeritud. Kõiki, kes ei ole eestlased või neile sõbralikud jõud, kujutatakse mitte ainult moraalselt, vaid isegi füüsilistelt kvaliteetidelt ebameeldivatena (näiteks tumm „värdjas“, „ilge rotilaadne“ kura mereröövel, kes on Meelise vangivalvuriks). Selles osas meenutab „Meelis“ päris palju Andres Saali triloogiat, mis on siin juba jutuks tulnud.
Õigupoolest leiab sarnasusi Saaliga ka raamatu selles osas, kus Meelis põgeneb Rootsi rannikul kuralaste käest. Kui juba Saal suutis hiilata igasugu veidrate ja fantastiliste konstruktsioonide ja kaitseehitistega, siis Kippeli Meelise päästab kuralaste käest koopas elav eremiit, kelle koopaukseks on pealtnäha tavaline lapik kivi, mida saab aga vajadusel raudtelgedel ümber pöörata. Sama fantastikat jätkab Kippel rootsi vürsti kaljulossi kirjeldades, kuivõrd viimane meenutab oma pilvedesse pürgivate tornidega rohkem Dracula lossi või Neuschwansteini kui ühtegi vürstilossi või kindlust, mis võinuks 13. sajandi alguse Rootsis reaalselt olla. Korraks tekkis mõte, et seda kõike saaks seletada liialdustega kaugete rahvaste kirjeldamisel (sest Sakalast pärit Meelise jaoks oli Rootsi kahtlemata fantastiliselt kauge maa), mida tunneme antiiksest ja keskaegsest geograafiast ning mida on hiilgavalt taasesitanud Umberto Eco romaanis „Baudolino“. Aga noh, kirjanik ise vaevalt teadlikult seda taotles (eriti veel noorsooromaanis), muidu oleks võinud vähemalt väikse minaperspektiivi sisse tuua, et seda motiivi paremini põhjendada.
Viimased 15-20 lehekülge ehk peatükid, kus Meelis on kodumaal ja haub kättemaksu isa surma eest, kus puhkeb 1223. aasta suur ülestõus ning tuuakse lõpuks sisse ka Vjatško tegelaskuju, mõjuvad omamoodi epiloogina. Et ta on varasemaga ainult õrnalt seotud ja Vjatško tegelane ilmub narratiivi alles lõpus, tekkis mul isegi tunne, et Kippel ei kavatsenud esialgu üldse sellist osa kirjutada, aga mingil põhjusel lisas ta selle lihtsalt juurde. Arvestades, et siin on nii odavalt ja klaarilt viidatud "vägevale liidule" eestlaste ja venelaste vahel ning Vjatško ja Meelise rahvamehelikkust, siis on võimatu mitte näha selle lõigu taga punast ideoloogiat. Kas see lõik oli tõesti hilisem lisandus ning mis see põhjusel see kirjutatud sai – kas Suur Isamaasõda, Nõukogude poliitorganite surve või midagi muud, jääb muidugi siinkohal lahtiseks.
Noh, kõigest sellest peaks juba selge olema, et ma soovitaksin see raamat koolide kohustuslikust kirjandusest välja võtta, kuigi paraku pole talle ka väärilist asendajat. Nokk kinni, saba lahti.
