Sunday, January 22, 2012

Juhan Jaik "Veripunane koidutäht"

Autorist:


Juhan Jaik (13. jaanuar 1899 – 10. detsember 1948) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes on meie kirjandusloos eelkõige tuntud oma kergete müstilis-folkloorsete novellide poolest, mida saaks pidada ka muinasjuttudeks. Argimiljöö (enamasti Võrumaa agraarses olustikus) põimub neis hämaramate, õudusjuttude juurde kuuluvate elementide ja seikadega (tihti inspireeritud pärimuslugudest). Kuigi lugude puändid on enamasti üsna naiivsed või lihvimata, ei ole tegemist siiski pelgalt lastejuttudega, vaid ka täiskasvanutele mõeldud kirjandusega, mis viib lugeja sajanditaguse Võrumaa külade ja metsade vahele.
Omaette tähtsus on Jaigul kindlasti ka võro kirjanduses, kuivõrd ta on üks väheseid esimese vabariigi aegseid kirjanikke, kes kasutas ka lõunaeesti murdekeelt ja pööras tähelepanu sealtkandi eluolule ja elutunnetusele.
Kui veel eluloost rääkida, siis I maailmasõja ajal saadeti Jaik poliitilistel põhjustel Võrumaalt välja ning 1917. aastani elas ta Volga-äärsetes linnades. Vabariigi ajal töötas mitmete ajalehtede toimetustes, samuti haridusministeeriumis ning 1944. aastal põgenes Saksamaa kaudu Rootsi, kus ka suri.

Trükiandmed:

Käesolev novell kuulub kogumikku „Võrumaa jutud II“, mis ilmus esmakordselt 1933. aastal kirjastuses Kooperatiiv. Illustratsioonid tegi P. Liivak, kusjuures I kogumiku illustreeris Eduard Viiralt ise. Mina lugesin aga 2008. aastal kirjastuses Canopus välja antud kogumikku „Võrumaa jutud“, kus need kaks köidet kokku liidetud ja originaalillustratsioonid ka juurde pandud. Kui võrrelda teiste kogumikus sisalduvate juttudega, siis hälbib käesolev novell põhiteemast ja toonist üsna palju, muinasjutulikkust ja pärimuslikkust on kuidagi vähe, samuti on tuntavalt erinev see, et loo tegelased kuuluvad muinasaja Eesti kõrgkihti ja osalevad suurtes sõdades, samas kui ülejäänud lood on ikkagi talupoegadest lihtrahva tegemised. Ajaloolist ainest võib siiski leida ka teistes novellides, üks huvitavamaid on Liivi sõja ja peninukkide teemat kasutav novell „Peninukkide Kirges“.

Arvustus:

Teemaks on, nagu ikka, Sigtuna vallutamine. Põhjuseks on seekord järgmine intriig: Kivipää linnuse (ilmselt kusagil Läänemaa rannikul, teksti järgi) vanema poeg Turjane tahab kosida Sigtuna kaupmehetütart Sigridit. Tüdruk on meele järgi ka rootsi suurnikule Vagenskjöldile, kes seepeale organiseerib omal käel (Sigtuna rahvas pole asjaga väga päri) sõjaretke Kivipää peale, et oma konkurent vangistada. Turjane koos minategelase, noore nõiaõpilase Kärviga satubki vangikongi, kuid eestlased ja saarlased korraldavad kättemaksuretke, mis päädibki Sigtuna põletamisega.

Kuigi kirjanduslikult ei ole sellel novellil minu meelest erilist väärtust (ka see muhe looduskirjelduste stiil, mis teistes novellides esineb, on siin üsna haihtunud), on muinasaja kuvandi ja kujutamise poolest nii mõningaidki huvitavaid asju, mida tähele panna.

Esiteks on eestlasi üsna haruldasel kombel käsitletud siin suhtlemas rootslastega kui võrdne võrdsega (siinse üliku poeg reaalselt plaanib kosida rootsi kaupmehetütart).

Teiseks on siin korduvalt rõhutatud, kuidas sõjalises plaanis on eestlased rootslastest üle ja viimased kardavad oma idanaabreid. 1933. aastal polnud Pätsi-aegne ajaloopropaganda veel alanud, Mälgu „Läänemere isandad“ ja „Eesti ajalugu I“ olid kirjutamata jne. Kusjuures huvitav on see, et Sigtuna vallutamise lugude puhul on mitu erinevat autorit seostanud selle intriigiga, et rootslased on eestlasi vangistanud (K.A. Hermann, käesolev novell ning lõpuks ka Mälgu suurteos).

Teost läbib idee kodumaa-armastusest, mille kõige ilmekam väljendus ei tule mitte eestlastest tegelastelt, vaid rootsi kaunitarilt Sigridilt, kes, selle asemel, et pärast Turjase vangist pääsemist ja eestlaste võitu oma armastatule mehele minna, tapab oma kosilase ja uputab enese merre, sest eestlased olid hävitanud tema pere ja kodumaa. Selline lõpp tuleb loos üsna ootamatult ja on mõneti halvasti või motiveerimatult välja arendatud, aga on vähemalt üllatav.

Omamoodi kurioosum on see, kuidas eestlastel on vägev nõid Alumees, kes on omamoodi loomade isand, suur isahunt on tal õuekoeraks ja karud kannavad tema tohtpauna ja keppi ning lakuvad ta käsi. Ja et sellest veel vähe pole, pöörduvad eestlased siin üheainsa eestlaste Jumala poole. Ei tea, kas siin on mingi taarausuliste eeskuju mängus või mis.

Tuleb muidugi silmas pidada, et selle teose eesmärk ei pruugi üldse olla kajastada võimalikult täpselt ja tõepäraselt ajaloolist sündmust (nagu paljude ajalooliste romaanide ja jutustuste puhul), vaid anda mingi teistsugune, omamoodi lähenemine, nagu seda tegi ka Kivirähk raamatus „Mees, kes teadis ussisõnu“. Paraku mõjub see vahevariandina, mis ei tööta ei ühe ega teisena. Soovitan ehk lugeda kogumiku teisi novelle, aga mitte sedasinast.