Mõtteid Eesti vanemat ajalugu puudutavast ilukirjandusest

Juhan Jaik "Veripunane koidutäht"

2012-01-22T16:54:00.000-08:00

Autorist:

Juhan Jaik (13. jaanuar 1899 – 10. detsember 1948) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes on meie kirjandusloos eelkõige tuntud oma kergete müstilis-folkloorsete novellide poolest, mida saaks pidada ka muinasjuttudeks. Argimiljöö (enamasti Võrumaa agraarses olustikus) põimub neis hämaramate, õudusjuttude juurde kuuluvate elementide ja seikadega (tihti inspireeritud pärimuslugudest). Kuigi lugude puändid on enamasti üsna naiivsed või lihvimata, ei ole tegemist siiski pelgalt lastejuttudega, vaid ka täiskasvanutele mõeldud kirjandusega, mis viib lugeja sajanditaguse Võrumaa külade ja metsade vahele.
Omaette tähtsus on Jaigul kindlasti ka võro kirjanduses, kuivõrd ta on üks väheseid esimese vabariigi aegseid kirjanikke, kes kasutas ka lõunaeesti murdekeelt ja pööras tähelepanu sealtkandi eluolule ja elutunnetusele.
Kui veel eluloost rääkida, siis I maailmasõja ajal saadeti Jaik poliitilistel põhjustel Võrumaalt välja ning 1917. aastani elas ta Volga-äärsetes linnades. Vabariigi ajal töötas mitmete ajalehtede toimetustes, samuti haridusministeeriumis ning 1944. aastal põgenes Saksamaa kaudu Rootsi, kus ka suri.

Trükiandmed:

Käesolev novell kuulub kogumikku „Võrumaa jutud II“, mis ilmus esmakordselt 1933. aastal kirjastuses Kooperatiiv. Illustratsioonid tegi P. Liivak, kusjuures I kogumiku illustreeris Eduard Viiralt ise. Mina lugesin aga 2008. aastal kirjastuses Canopus välja antud kogumikku „Võrumaa jutud“, kus need kaks köidet kokku liidetud ja originaalillustratsioonid ka juurde pandud. Kui võrrelda teiste kogumikus sisalduvate juttudega, siis hälbib käesolev novell põhiteemast ja toonist üsna palju, muinasjutulikkust ja pärimuslikkust on kuidagi vähe, samuti on tuntavalt erinev see, et loo tegelased kuuluvad muinasaja Eesti kõrgkihti ja osalevad suurtes sõdades, samas kui ülejäänud lood on ikkagi talupoegadest lihtrahva tegemised. Ajaloolist ainest võib siiski leida ka teistes novellides, üks huvitavamaid on Liivi sõja ja peninukkide teemat kasutav novell „Peninukkide Kirges“.

Arvustus:

Teemaks on, nagu ikka, Sigtuna vallutamine. Põhjuseks on seekord järgmine intriig: Kivipää linnuse (ilmselt kusagil Läänemaa rannikul, teksti järgi) vanema poeg Turjane tahab kosida Sigtuna kaupmehetütart Sigridit. Tüdruk on meele järgi ka rootsi suurnikule Vagenskjöldile, kes seepeale organiseerib omal käel (Sigtuna rahvas pole asjaga väga päri) sõjaretke Kivipää peale, et oma konkurent vangistada. Turjane koos minategelase, noore nõiaõpilase Kärviga satubki vangikongi, kuid eestlased ja saarlased korraldavad kättemaksuretke, mis päädibki Sigtuna põletamisega.

Kuigi kirjanduslikult ei ole sellel novellil minu meelest erilist väärtust (ka see muhe looduskirjelduste stiil, mis teistes novellides esineb, on siin üsna haihtunud), on muinasaja kuvandi ja kujutamise poolest nii mõningaidki huvitavaid asju, mida tähele panna.

Esiteks on eestlasi üsna haruldasel kombel käsitletud siin suhtlemas rootslastega kui võrdne võrdsega (siinse üliku poeg reaalselt plaanib kosida rootsi kaupmehetütart).

Teiseks on siin korduvalt rõhutatud, kuidas sõjalises plaanis on eestlased rootslastest üle ja viimased kardavad oma idanaabreid. 1933. aastal polnud Pätsi-aegne ajaloopropaganda veel alanud, Mälgu „Läänemere isandad“ ja „Eesti ajalugu I“ olid kirjutamata jne. Kusjuures huvitav on see, et Sigtuna vallutamise lugude puhul on mitu erinevat autorit seostanud selle intriigiga, et rootslased on eestlasi vangistanud (K.A. Hermann, käesolev novell ning lõpuks ka Mälgu suurteos).

Teost läbib idee kodumaa-armastusest, mille kõige ilmekam väljendus ei tule mitte eestlastest tegelastelt, vaid rootsi kaunitarilt Sigridilt, kes, selle asemel, et pärast Turjase vangist pääsemist ja eestlaste võitu oma armastatule mehele minna, tapab oma kosilase ja uputab enese merre, sest eestlased olid hävitanud tema pere ja kodumaa. Selline lõpp tuleb loos üsna ootamatult ja on mõneti halvasti või motiveerimatult välja arendatud, aga on vähemalt üllatav.

Omamoodi kurioosum on see, kuidas eestlastel on vägev nõid Alumees, kes on omamoodi loomade isand, suur isahunt on tal õuekoeraks ja karud kannavad tema tohtpauna ja keppi ning lakuvad ta käsi. Ja et sellest veel vähe pole, pöörduvad eestlased siin üheainsa eestlaste Jumala poole. Ei tea, kas siin on mingi taarausuliste eeskuju mängus või mis.

Tuleb muidugi silmas pidada, et selle teose eesmärk ei pruugi üldse olla kajastada võimalikult täpselt ja tõepäraselt ajaloolist sündmust (nagu paljude ajalooliste romaanide ja jutustuste puhul), vaid anda mingi teistsugune, omamoodi lähenemine, nagu seda tegi ka Kivirähk raamatus „Mees, kes teadis ussisõnu“. Paraku mõjub see vahevariandina, mis ei tööta ei ühe ega teisena. Soovitan ehk lugeda kogumiku teisi novelle, aga mitte sedasinast.

Raivo Ruus "Sõjatee"

2011-12-21T09:09:00.001-08:00

Autorist:

Raivo Ruus on endine Jõgeva Gümnaasiumi ajalooõpetaja. Võimalik, et ta töötab ka praegu kuskil õpetajana edasi. Peamine info, mis ma tema kohta leidsin, oli tema hagi Jõgeva linna vastu Riigikohtus. Nimelt ei tulnud ta õpetaja ametiülesannetega toime (koolidistsipliin oli olematu), vallandati ning hagis palus ta end tööle ennistada. Hagi ei rahuldatud. Samuti on tegemist muinsuskaitse usaldusisikuga Jõgevamaal ning leidsin ka ühe tema lugejakirja EPLile Eesti-Vene piirilepingu teemal, kus ta ütleb, et Pihkvamaa on põline Eesti ala, kuna selle varaseimad asukad olid läänemeresoomlased, kes asutasid ka Pihkva linna. Niisiis on tegemist muinasajast üsnagi huvitatud asjaarmastajaga.

Trükiandmed:

Võimalik, et see raamat on kirjutatud vallandamise järgses solvumises või tegevusetuses, sest tiitellehel on aasta 2001. Tegemist on täiesti isekirjastusliku väljaandega. Peale „romaani“ enda on trükimustal vaid tiitellehe informatsioon (ilma igasuguse kujunduseta) autori nimi, teose pealkiri ja „Jõgeva, 2001“. Ja siis on muidugi fantastiline kaanepilt (vt allpool). Ometi on tal õnnestunud Tartu Ülikooli raamatukokku oma oivaline teos sokutada, kogu ilmale lugeda ja nautida.

Hinnang:

MIKS???!!! Olgu, tegemist ei ole kõige hullema teosega käesolevas reas (Leho Lumiste „Killad külas“ ja Andres Saali triloogia on mõnes mõttes õudsemad), kuid sellegi poolest ei tahtnud ma ennast enam piinata ega süvenenud väga raamatusse, vaid üritasin ainult jälgida sündmuste käiku ja sirvisin, aeg-ajalt ka lähemalt lugedes.

Romaanis vaadeldakse siis sündmusi aastatel 1211-1215 vaheldumisi ühe Läänemaa kuningapoja ja ühe Liivi vanemapoja (siin mõeldi vist külavanemat, sellal kui kuningas on kihelkonna juht) vaatevinklist, kelle liinid ka vahepeal kohtuvad. Kuigi ilmunud aastal 2001, ei erine Liivimaa ristisõja käsitlusviisi poolest milleski varasematest stampidest – ikka üsna samasugune rahvuslik-patriarhaalne nagu alati ehk siis kristlased on röövlid ja varganäod, eestlased on ausad, töökad ja armastavad võrdsust ja ühtsust (v.a. Reeturid). Stiil on üsna igav, dialoogid saamatud (kohati tulevad lambist leheküljepikkused monoloogid, mis ei sobitu üldse konteksti), ühtlase intervalliga esineb kirjavigu. Lugu kui selline on piisavalt mõttetu ja ebakonkreetne, et paari lausega kokku võtta seda väga mõtet pole – lihtsalt noorte inimeste elu ja kannatused sõja ajal. Mingit otsest kulminatsiooni pole. Samas on see siiski minu mäletamist mööda narratiivsem kui Lumiste teos.

Toetutud on muidugi Henriku kroonikale, aga ühtki huvitavat sündmuste tõlgendust ei ole. Veidi haruldasem on Raikküla „kärajapaiga“ üsna korralik kirjeldus, mida võib vist muidu leida vaid „Urmas ja Merikeses“ ning Ain Kalmuse romaanis.

Mingeid tõsiseid pirne kahjuks ei oskagi välja tuua, võib-olla lugesin neist üle. Üks suht veider ja täiesti suvaline-irrelevantne tegelane on keegi Argo, kes elab Sattesele linnuse lähedal koopas, mingi kohtlane vanake „ruugete sagris juustega, pika pulstunud habemega ja rohekate pungis silmadega“, kes hüppab paljasjalgselt metsa all ringi (ja selle kirjeldusega lõpebki vist tema osalus loos). Kisub juba pisut Kivirähaks ära.

Stiilinäitena veel see, kuidas keegi saare pealik kuulutab Raikkülas: „Saarlastel on küll puust laevad, aga raudased mehed.“

Olen olnud ebaviisakalt aus või siis ausalt ebaviisakas. Aga vähemalt siin on Ruusi vastu pisut heldem oldud:
http://loterii.blogspot.com/2009/07/raivo-ruus-sojatee-2001.html

Aleksander Antson "Võit"

2011-09-01T03:37:00.000-07:00

Autorist:

Aleksander Antson ((31. august 1899 Võrsna küla, Saaremaa – 21. september 1945 Haapsalu) oli eesti kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ja töölissporditegelane. Ma ei leidnud tema kohta just palju infot, aga tundub, et tegemist oli juba Vabariigi ajal agara sotsialistiga, kes läks juunipöördega kaasa ning istus Saksa okupatsiooni ajal vanglas. Ilmselt tuleb tema tähelepanuväärseimaks teoseks pidada Berliini olümpiamängude raamatut 1936. aastast. Samuti võib ära märkida kaks romaani „Kirg“ ja „Sina ei pea mitte himustama...“. Näidendite nimekirjas esineb tal külakomöödia „Orduaja lõpp (parun kolib ära)“.

Teosest:

„Võit“ on järjekordne propagandistlik noorsoojutustus (väga sarnane „Meelisele“), ilmunud postuumselt 1946. aastal, Tallinnas RK (Raamatukojas?) „Ilukirjandus ja kunst“. Võime selle kirjutamiskontekstina ette kujutada värskelt Punaarmee poolt „vabastatud“ Eestit (sellele viitab juba teose nimi, eksole). Sellesamase raamatu ainsa trüki on illustreerinud Henn Sarap.

Arvustus:

Vähemalt on sellel raamatul süžee. Tõsi, siin ei ole küll mitte ühtegi huvitavat tegelast või huvitavat lahendust, aga on mingi primitiivnegi intriig – ülla linnusevanema poja Ülo armastuslugu kauni orjatari Meeliga, millele seavad takistusi ette Meelit ihaldav reeturlik vanem Kauro ning maad rüüstama ja linnust piirama tulevad kurjad ristirüütlid. Jube igav lugemine, aga vähemalt parem kui näiteks Lumiste „Killad külas“.

Teos algab väga hollivuudiliku stseeniga, kuidas hirmunud ja räsitud Ülo põgeneb ratsa mustavate rüütlite eest, vahepeal löövad puuoksad talle kriimu näkku jne. Kangesti meenutas Peter Jacksoni „Sõrmuste Isanda“ stseeni, kus Arwen põgeneb Frodoga Nazgulite eest. Selline naljakas tähelepanek.

Propagandateosele omaselt on kõik väga mustvalgetes värvides. Raamatu esimeses pooles on ristirüütlid lihtsalt anonüümsed evil minion'id, kes valguvad plekihunnikute hordidena üle maa ja linnuse peale ning tahavad „vaba maad ja rahvast orjastada“. Eestlased kutsuvad neid „ristikaarnateks“ ja „röövkaarnateks“. Teises pooles näeme juba sissevaadet rüütlite juhtkonna telki, kus toimub räige jooming. Nende igavlev pealik mõtleb samas pingsalt sellele, kuidas sellelt tüütult piiramiselt juba edasi liikuda ja võimalikult kiiresti rahvast orjastada. Tundub, et on üritatud rööbitada ristisõdijaid ja ordurüütleid Wehrmachti sõjamasinaga, nende pealikke prassivate saksa ohvitseridega ja ideoloogiat Hitleri nägemusega Ida-Euroopast.

Ideoloogilises plaanis on huvitav see, et kuigi teos on kirjutatud Nõukogude okupatsiooni „viljastavates tingimustes“, ei esine siin erinevalt Kippelist või Beekmanist mingit viidet ajaloolisele sõprusele Vene rahvaga. Venelased (novgorodlastena) esinevad ainult kellegi eestlase kommentaaris, mis kõlab umbes nii: novgorodlased ja rootslasted on enam-vähem inimesed, nendega saab sõditud, need tahavad ainult raha ja saaki, aga need raudmehed tahavad kogu maad orjastada. Võib-olla ei olnudki Antsonil taga tellimust, vaid kirjutas selle omal initsiatiivil – tegemist oli ju ikkagi tõsiuskliku sotsialistiga ja äsja sakslaste käes vangis istunuga. Ja äkki uskus Antson siiralt mingi rahvussotsialismi või rahvuskommunismi võimalikkusse? Ilmselt on venelaste kõrvalejätmine olnud ka põhjus, miks sellest raamatust kordustrükki ei tehtud (tegemist on ju umbes sama sisuka raamatuga kui „Meelis“).

Seos reaalse ajaloolise miljööga on Antsonil ebaoluline, ainult väga markeeriv. Võib-olla ei olnud tal siis kirjutades ligipääsu ajalooalastele materjalidele. Võib-olla kirjutas ta seda lausa vangis istudes? Igatahes tegevus toimub mingisuguses väljamõeldud Leetse linnuses. Ordurüütlite pealik on keegi Siegfried (sellist ordumeistrit ega ordumarssalit pole Mõõgavendade Ordus kunagi olnud). Teose algul põgeneb Ülo ratsa kihutades kolm päeva mingisugusest teisest asustatud punktist, kuhu sõda on juba jõudnud. Vaevalt usutav, et 13. sajandi alguse Eestis oli asustuskeskuste vahelisi tühermaid, mille läbimiseks kulus kolm päeva. Erinevalt tegelikust ristisõjast, mis oli ikkagi vastastikuste sõjakäikude ja väga muutuva olukorraga periood, tungivad siin sakslased lihtsalt vääramatu rindena edasi.

Ainsa ajaloolise elemendina päästab lõpuks linnuse Leningradi blokaadile sarnaneda tahtvast piiramisrõngast suur ja õilis Lembitu.

Sealt tuli kuulus Lembitu. Kuulsam ja lugupeetum eesti rahva paljudest vanematest. Tuli ahistatud kaasmaalastele tooma abi ja vabadust. Tuli oma vägede hulgaga nagu määratu pilv, mis pidi tooma janunejaile ja ohtudes ahastajaile lunastavat abi.

Mis puutub tõsiasja, et seda serveeritakse noorsoojutustusena, siis on hea, et teda pole väga levitatud. Ilmselt ei tahaks me tänasele noorsoole sisse süstida selliseid ridu:

Ümberringi kostsid Ülole seekord imelikult meelepäraselt surevate vaenlaste võõrkeelsed hädaldused. ... Tema isa ei olnud enam... paljusid sõpru ei olnud enam... aga mis seal ikka – võit oli saabunud ja vaenlane oli vääratud.

Ühesõnaga, suht halb.

Lars-Henrik Olsen "Metsa varjus"

2011-06-22T14:23:00.000-07:00

Autorist:

Lars-Henrik Olsen (sündinud 30. juulil 1946) on tuntud taani kirjanik. Taanikeelse Wikipedia andmetel saanud portsu kirjandusauhindu ning tootnud massiliselt ilukirjandust, sealhulgas tundub ajalugu olevat üks meelisteemasid. Eesti keeles on temalt ilmunud siis Svendi-triloogia, millesse kuulub ka käesolev teos, ning „Erik Inimesepoeg“, kõik noorte- või isegi lasteraamatu suunitlusega.

Raamatust:

„Metsa varjus“ on teine osa triloogiast (ilmunud originaalkeeles 1993-1994, eestikeelses tõlkes kirjastuses Olion 1995-1996), mis räägib noore lihtsast soost taanlase Svendi seiklustest 13. sajandi alguse Taanis ja Eestis. Esimene osa „Puutumata maa“ räägib Svendi elust kodumaal, väikeses kolkakülas. Noormees liitub Valdemari suure sõjakäiguga ning raamatu tegevus lõpeb 1219. aasta Lindanise lahinguga. Käesolevas raamatus deserteerub Svend pärast lahingut sisemaale rüüstama läinud sõjameeste seltskonnast ning satub ühte Eesti metsakülla elama, heitleb seal integreerumisraskustega, aga pälvib ka omajagu tunnustust. Kolmas osa, „Kaarna karje“, viib Svendi juba tagasi kodumaale Taani. Arvestades, et Eesti ja eestlased on teemaks kogu triloogias, oleks iseenesest võinud ju võtta nad kõik läbi, aga ma kardan, et see ei annaks mulle midagi, küll aga raiskaks mõttetult aega teoste peale, mida ma ilma missioonitundeta eales ei loeks.

Arvustus:

Esialgu olin ma päris hämmeldunud, et raamat, mida reklaamitakse noorsoojutustusena, on niivõrd räige ja naturalistlik. Kippelism kippelismi järel, oli esmamulje. Noh, kahtlemata oli rüüstavate sõjameeste seltskonna kujutamine vähemalt oma tonaalsuselt igati õige, aga noh, väga hea eeskuju ilmselt mitte. Näiteks:

„Ja mul on kõvasti vinnas ka!“ lõi Tule käega vastu kintsu. „Kuu aega ilma naisteta, see on rohkem, kui Sepa-Tulelt nõuda võib!“

Ja see läheb kõvasti haigemaks. Võib-olla kõige rämedam hetk on see, kui Svendi sõbrad leiavad rüüsteretkel sülelapsega ema, kelle nad karjakesi sellise himuga ära vägistavad, et eelnevalt vigastada saanud sõjamees Agge naise otsa hinge heidab. Või siis kui Svendi verivaenlane, naaberküla mees Kiur suurest vihast põrandal kinniseotud noormehe peale urineerib. Nojah, samas, võib-olla europehmikutest taani noorsugu vajabki väikest kultuurišokki.

Üldiselt oli algus kehvasti kirjutatud, ma ei viitsinud esialgu üldse süveneda ja mõtlesin, et tuleb järjekordne vägisi lugemine. Sõnastus jäi muidugi lõpuni selliseks kesiseks ja primitiivseks (oli tunda ka kehva tõlget, aga mitte ainult), aga noh, ei oodanudki, et tegemist on mõne tõesti särava kujuga. Kompositsiooni ja sisu poolest läks aga hiljem paremaks. Autor suutis mitmel korral väga õnnestunult tekitada pinget ja leida lahendusi, mis ei olnud alati kõige klišeelikumad. Lõpus oli juba huvitav lugeda.

Väidetavalt oli mees teinud enne triloogia kirjutamist kõva eeltööd nii taani kui eesti ajaloo ja rahvakultuuri tundmaõppimisel. Seda oli näha – kohati olid tal taanlase kohta hämmastavalt täpsed teadmised eesti rahvausundist ja kommetest (näiteks kodu-uss, sauna minnes saunale tere ütlemine, mõned eesti usundilised muistendid olid ära kasutatud), aga uuringud olid olnud ikkagi niivõrd pinnapealsed, et pooled asjad oli ta ikkagi otsustanud ise välja mõelda. Ja sellega muidugi sügavalt ämbrisse astunud.

Üldisemate nüansside osas oli ka väga suuri küsitavusi. Näiteks tema ettekujutuses olid eestlased küll mingi salapärane metsarahvas, aga samas ei teadnud nad eriti midagi jahipidamisest. Seda tuli neile õpetama Svend, kes pärines ometigi väga agraarsest Taani kolkakülast. Kusjuures – Svend ei osanud heina niita. Jäi mulje, et lihtrahva tasandil oli tema ettekujutus taanlastest 13. sajandi alguses umbes sama ebamäärane kui eestlastest. Ilmselgelt hindas Olsen üle ka inimeste liikumisvõimalusi muinasajal, nii et pisikeses metsakülas olid sisuliselt kõik elanikud sisserändajad, kes Soomest, kes Ruhnust ning Svend Taanist. Üsna totralt mõjus ka see, et ristirüütlid olid muutunud Eestis nii agressiivseks, et Svendi külast käis üle II maailmasõja stiilis põgenikelaine.

Tundus, et autor üritab näidata kogu asja mõnusa eurointegratsiooni ja vastastikuste kogemuste vahetamise valguses. Loomulikult, kogemuste tooja on ikka ennekõike eurooplane ja saaja ennekõike pärismaalane, aga no natuke võib vastupidi ka (et päris kulturträgerlus poleks). Svend õpetab eestlastele jahipidamist, ravimtaimede kasutamist, hõlmadra tegemist, vesiratta kasutamist, liha grillimist (?) ning imelik metsarahvas vastutasuks õpetab talle natuke oma kuntsi kah. Kusjuures, juhiks tähelepanu, et varjatud eurointegratsioon ja „eurooplane leiab siit ilusa eesti naise“ on Olsenil tšehhidega ühised teemad.

Aga noh, ajaloolise loogika järgimine on foon, lõppude lõpuks pole ta ju nii oluline. Neist märksa rohkem häirisid mind inimliku käitumise ja suhtlemise ebaloogikad, mis rikkusid kirjandusteose nauditavust, aga et need olid paljuski seotud süžeekäikudega, siis ma ei hakka rohkem ette rääkima, kui ma juba teinud olen.

Kokkuvõtteks – pigem soovitan, kui tahate kerget lugemist. Küll aga tõstaks ta noorsooraamatute kataloogist välja. Nii igaks juhuks.

Lehte Heinsalu "Lemmiko, vanema poeg"

2011-06-14T09:24:00.000-07:00

Lehte Hainsalu on autorina meil juba jutuks tulnud, vt varasemaid postitusi.

Raamatust:

Ilmunud 2005. aastal Maalehe kirjastuses. Seega vist üks kaasaegsemaid teoseid meie valikus. Raamatu sisekaanel ka väike tutvustus:

Noorsoojutu tegevus toimub Jogentaganas (praegusel Põhja-Tartumaal) aastal 1212, mil elatakse muistse priiuse viimaseid aegu. Tähelepanu all on 12aastase vanemapoja mõtted, mängud ja unistused ning suhted arvuka suguvõsaga. Põnevust pakub ristisõdijate ootus ja linnuselahing. Kõik on just nõnda, nagu tookord oli.

Raamatu kujunduse (kohati tahtmatult koomilise) tegi Valdek Alber. Raamat on pühendatud "Ukule, muistse nime kandjale". Hainsalu lapselaps?

Arvustus:

Esimesed leheküljed kerisid ootusi üles. Pole viimastest luubi all olnud raamatutest sedavõrd rikkalikku ja vabalt voolavat ilukirjanduslikku stiili kohanud. Autor oli üritanud sugeda oma keelekasutusse lõunaeestimurdelisi sõnu ja arhaisme, iseäranis murdelised olid mõne tegelase (nt suureit Imme) repliigid. See oli iseenesest positiivne, kuigi kohati mõjus ka võltsilt, eriti kuna see murdelisus polnud piisavalt järjepidev. Teksti oli osavalt sobitatud ka motiive rahvausundist ja etnograafiast (näiteks linnupette võtmine enne kevadel väljaminekut ning see, et 12-aastased poisid ei ole veel püksikandjad). Esialgu tundus väga positiivne ka see, et on sellist mõnusat argielu kujutust, ei kiputa kohe laiadele lahinguväljadele ja kuningate tagatubadesse. See kõik andis väga tugeva realismitunde. Mõningad ajalooalased klišeed ja ebatäpsused näisid andestatavana; oli näha, et Hainsalu on rohkem kodus rahvaluules kui ajaloos.

Edaspidi kahjuks hinnang siiski langes. Kindlasti häiris ajaloo vaatlemine metatasandilt, kust tegelased ei oleks seda kuidagi näha saanud (manatark näeb nägemuses, kuidas eestlased orjastatakse 800 aastaks, näeb ka 20. sajandi okupatsioone). Nojah, see oli kuidagi eriti lame, aga see selleks. Kuigi stiil oli lõpuni tasemel ja tekst hästi loetav, siis süžee poolelt jäi pinget vajaka. Lugu jäi liialt tiirutama väikese Lemmiko igapäevaelu ja probleemide ümber, suurem möll läks lahti alles päris raamatu lõpus. Et see raamat oma sihtgrupile meele järgi oleks, peaks seal minu meelest rohkem seiklusmomenti olema (selles mõttes oli Anna Kohvri raamat kahtlemata mõnusam), käesoleval teosel jääb dünaamikast puudu. Samuti on noorsookirjanduse jaoks selline rikkalik sõnavara pigem ballast.

Üldiselt jääbki selline mulje, et teos jääb rippuma kuhugi noorte- ja täiskasvanute kirjanduse vahepeale. Probleemiasetuse, õpetuslike momentide, peategelase jpm poolest on ta tõesti kavatsetud noorsoo sihtgrupile, aga Hainsalu pole oma stiili ja struktuuri suutnud asjakohaseks painutada. Kahju muidugi. Täitsa huvitav oleks näha emba-kumba lahendust tema sulest – kas täieõiguslikku lasteraamatut või siis samasuguse muheda stiiliga mõnel huvitavamal teemal täiskasvanute jaoks kirjutatud romaani.

Sellegipoolest soovitan lugeda ja lastele lugeda anda, vähemalt „Meelise“ asemel kindlasti.

Marek Toman ja Jan Ungrad "Saaremaad vallutamas"

2011-06-10T12:51:00.000-07:00

Autoritest:

Mis neist tšehhidest ikka. Jah, tegemist on tšehhi autoritega, kes mingil täiesti mõistetamatul põhjusel on kirjutanud ajaloosugemetega lasteraamatu, mille sündmustikust suur osa toimub Saaremaal. Nojah, Ungradi kohta ei leidnud kiire otsinguga midagi, Toman on vähemalt kirjutanud mõned muud raamatud ka (mingist tšehhi netipoest ilmnes vähemalt nii).

Teosest:

Raamat ilmub mingi vahva europrojekti Kultuur 2000 egiidi all. Eesti keeles on ta ilmunud 2007. aastal kirjastuses Tiritamm, Leo Metsari tõlkes (huvitav, mis rahasummaga nii soliidset härrat sellist jama tõlkima meelitati), kusjuures kõrval jookseb väiksemas kirjas ka ingliskeelne versioon. Ja illustratsioone on palju. Ja raamat on üsna suures formaadis, mul ei taha eriti riiulisse passida. Kaanepilt siis:

Arvustus:

Suht halb on. Esmalt muidugi hämmastab ülimalt „loov“ ümberkäiminee ajalooga. Malborkist läheb mingi Saksa Ordu vägi Saaremaad vallutama, liigub laevadega üle mere, sunnib tasapisi kohalikud orjusse ja omale kindlust ehitama, lõpuks toimub Jüriöö ülestõus – umbes paari aasta pärast – ja siis toimub Kaarma linnuse vallutamine. Ajalooraamatud ütlevad meile, et tegelikult läksid 1227. aastal Riia peapiiskopi ja Mõõgavendade Ordu väed talvisel ajal üle jäätunud mere, sundisid Valjala piiramisega saare alistuma, maksustasid selle jne. 1261. aastal toimus Kaarma lahing pärast järjekordset võõrast võimust lahtiütlemist (vahepeal oli MVO juba muutunud Saksa Ordu osaks, eksole) ning Jüriöö ülestõus toimus alles 1343. aastal. Raamatu lõpus küll vabandatakse seda vaba ümberkäimist, kusjuures ma isegi ei tea, kas see on pärit autorite või tõlkija sulest. Pigem viimast.

Tundub vägisi, et autorid käisid korra Eestis turismireisil ja klopsisid hägusalt meelde jäänud faktide põhjal kokku väikse loo. Sest kõik kohad aja ajaloosündmused, mis loos ette tulevad, on turismireiside marsruutidel (Kaali kraater, Pöide kirik-linnus, Tallinn, Kalevipoja heidetud kivid).

Üldiselt kisub lugu kohati väga absurdi ära – minategelane jahub pidevalt mingitest pirnidest (need on tema perekonnavapil ja kodukoha nimes ja mis iganes), mingi hetk peidab ta end koos eesti neiuga ära Kaali kraatrijärve ja sealt välja tulles on ta mõneks ajaks mingis võlumaailmas ja sõidab põtrade seljas. Täiesti arusaamatuks jääb kodukoha kaupmehe Amichaj tegelane, kes on kaudselt süüdi minategelase Fabiani isa surmas, aga on ikkagi Fabianile kallis sõber ja misiganes.

Tegelased, nendevaheline dialoog ja kogu sündmustik on püsivalt debiilne ning igasuguse sobivuse lasteraamatuks nullib ära autorite kalduvus toppida igale poole pseudofilosoofilisi sententse. Kogu raamatust kajab läbi hale europateetika ja muu möga (märgin siiski ära, et olen Euroopa integratsiooni poolt), rahvastevaheline sõprus paljurahvuselise Saksa Ordu koosseisus ja minategelase püüe keelitada ordupealikku kohalikke rahvaid õpetama, mitte mõõgaga sundima.

Ma ei tea, kas tšehhis üldiselt kirjutataksegi nii halba lastekirjandust, igatahes see on tõesti õnnetult välja kukkunud.

Anna Kohver "Ülo vanemavõitlus"

2011-06-10T07:55:00.000-07:00

Autorist:

Noh, lõpuks ometi üks naiskirjanik ka luubi all. Paraku ei tea ma temast mitte midagi. „Eesti Kirjarahva Leksikonis“ teda pole ning internetti ja Esteri kataloogi sirvides jääb mulje, et käesolev raamat on ka tema ainsaks teoseks. Aga noh, kui ka silmnägu ei saa, mingi pilt võiks ikkagi olla, muidu näeb nii õudselt kuiv välja, skänneerisin siis raamatu ühe illustratsiooni sisse.

Teosest:

Tegemist on 91. raamatuga „Looduse kuldraamatu“ sarjast. "Looduse kuldraamat" oli hilisema suursarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" eestiaegne eelkäija. Sarjas ilmusid peaasjalikult hariva loomuga juturaamatud, kus leidus nii õpetust kui seiklusi, tutvustasid noorele lugejale maailma, ajalugu, geograafiat ning teadust ja tehnikat. „Ülo vanemavõitlus“ on välja antud aastal 1939 ja kui tahate seda lugeda, siis raamatukogudes on ta igatahes kohalkasutatav raamat. Õnneks üsna lühike – 183 lehekülge, suures trükis, väikses formaadis ja vahepeal on toredad temaatilised joonistused. Samas võite ehk mõnest antikvariaadist ka leida, netis on mingeid aegunud kuulutusi igatahes olemas.

Arvustus:

Minu meelest oli päris armas raamat, tuletas meelde lapsepõlves loetud raamatuid. Loomulikult naiivne, loomulikult ajaloolise olustiku edasiandmisel ebapädev, aga mahe ja helge lugemine. Hea, lihtsa struktuuriga, kergelt loetav ja jälgitav ning ei kaota kuigivõrd sündmustiku tempot. Kuigi ajaloosündmustest see raamat põhimõtteliselt ei räägi ja olustik pole just tõetruu, oleks ta mu meelest ikkagi „Meelisest“ märksa sobivam koolilaste lektüüri, sest on palju lapsesõbralikum raamat, kus ei torka kohe silma „täiskasvanute maailma“ ideoloogiad ja arusaamad. Noh, meil on veel omajagu neid lasteraamatuid läbi vaatamata, eks näis, kas mõni on ka selline, millega võib tõesti rahule jääda.

Huvitav on see, et teose ajaline miljöö jääb ebaselgeks. Ähmased viited on ristisõja või vabadusvõitluse ajale (lätlased rüüstavad Sakalat), aga midagi konkreetsemat ei ole. Autor on valinud keskkonnaks varjatud laaneküla, mis elab oma rahulikku elu suurest maailmast eemal, aga olud-mured sunnivad viimaks noort vanemapoega Ülo oma turvalisest mikromaailmast välja, suurtele seiklustele vastu minema. Mõnes mõttes samasugune mudel nagu Hindrey „Nõias“.

Kokkuvõtteks – omas žanris täitsa rahuldav, jättis sooja ja positiivse mälestuse.

Karl August Hermann "Auulane ja Ülo"

2011-06-09T07:53:00.000-07:00

Autorist:

Karl August Hermann (23. september 1851 – 11. jaanuar 1909 Tartu) oli kirjanik, keeleteadlane, helilooja ja entsüklopedist. Iseenesest üpris huvitav tegelane meie kultuuriloos, aga mitte just väga tuntud. Sündinud Põltsamaa khk, Võhma külas sepa pojana, õppis 1870-ndatel Tartu ülikoolis usuteadust ja Leipzigis võrdlevat keeleteadust. Eestisse naastes oli ülimalt aktiivne kultuuritegelane (lausa nii aktiivne, et kurnas mehe ära ja see oli ka põhjus, miks ta sajandivahetuse paiku kultuurielust taandus ja lõpuks üsna noorelt suri), osales mitmete seltside, samuti Aleksandrikooli komitee tegevuses. Aastatel 1882-1896 oli ta „Eesti Postimehe“, hiljem „Postimehe“ toimetaja, kuni müüs selle noorele Tõnissonile ja tema kaasvõitlejaile. Hermann kirjutas ligi 1000 koorilaulu, püüdis komponeerida Eesti esimest ooperit (lauleldus „Uku ja Vanemuine“), aga selles vallas tuli veel oodata oma 30 aastat Eevald Aava „Vikerlasteni“. Samuti üritas ta välja selgitada eestlaste päritolu ja temalt pärineb muuseas hüpotees, et eestlased olid muistsete sumerite järeltulijad.

Raamatust:

„Auulane ja Ülo: Jutt eesti muistsest ajast“ on ilmunud kolmes väljaandes – aastal 1887, 1901 ja veel millalgi 20. sajandi alguses Hermanni enda trükikojas. Vähemalt see trükk, mida mina lugesin (see ebamäärase trükiaastaga variant), on veel gooti kirjas, nii et kuigi raamat ise oli häbematult lühike (taskuformaadis ja 39 lk), siis sellega harjumise tõttu läks mul lugemisele tervelt tund aega, muidu oleks kiiremini hakkama saanud.

Arvustus:

Ilmselt on see kõige naiivsem raamat, mida siin seni käsitletud. Vaata, et hakkad naerma, sest see kipub naiivsuses võistlema lasteraamatutega. Romantism kuubis. Kõik on õilis ja ülivõrdeline, ilus Kuldse Kungla aeg.

„Noored Eesti mehed olivad nagu tammed tugevad ja nagu jalakad sirged. Rõõm oli neid näha. Võim läikis nende nägudest, jõud nende kangetest käevartest. Kalev oli oma vaimu nendele südamesse pannud, oma vaprust nendele järele jätnud.

Niisamate olivad neiud nägusad ja hellad. Nende paled punetasivad nagu kõige ilusamad lilled. Nende silmad olivad armast ilu täis. Nende juuksed lehvisivad õhus. Nende neitsilised rinnad vaosivad ja tõusivad laulu lõõritades. Nende huuled naeratasivad lahkesti peiude poole.“

Lugu ise on nii lihtne, et saab hästi ümber jutustada. Auulane on Eesti rahva suur ja õilis vanem, Ülo teadmata päritolu vapper ja õilis malevajuht, kes tahab kosida Auulase kaunist ja vooruslikku tütart Lindat. Eestimaa randa on aga tulnud rüüstama rootslased ja ühtäkki tungivad nad ka aasale, kus eesti neiud kiiguvad, ja röövivad nad ära (sh Linda). Kuigi rootslasi on 3000 ja eestlasi ainult 500, siis asuvad viimased Auulase ja Ülo juhtimisel rootslasi jälitama. Rannas löövad nad osa rootslaste väest armutult puruks, teine osa aga pääseb põgenema. Üle kogu Eestimaa kogutakse siis suur laevastik ja minnakse Sigtuna alla, kus eestlased võidavad esmalt merelahingu, siis linna ees lagedal kuninga väe ja asuvad linna piirama. Rootsi kuningas tahab röövitud eesti neiud anda oma suurnikele liignaisteks, aga viimased pole nõus ja pannakse seetõttu luku taha. Rootsi kuningapoeg üritab Lindat endale naiseks paluda ja niimoodi saavutada rahu Rootsi ja Eesti vahel, aga Linda ei ole nõus. Lõpuks murravad eestlased linna, võidavad rootslasi, päästavad neiud, kingivad sõjavangidele ja Rootsi kuningale elu ning sõidavad suure saagiga koju tagasi, kus toimuvad suured pulmad.

Nojah – mis siin veel siis kommenteerida. Huvitav on iseenesest see, kui positiivse tonaalsusega on raamat ja üleüldse ajaloosündmuse valik. Hermanni kaasaegsed autorid kippusid rohkem kirjutama sakslaste rängast ikkest (nt Bornhöhe), aga tema ise heiastab pigem kadunud hiilgeaega. Ja minu meelest on positiivne seegi, et tegemist on ikkagi raamatuga, mille sündmustik ei tulene Henriku kroonikast, vaid varasemast ajaloost (kuigi, tõsi, Sigtuna-teemalisi lugusid on ju meil teisigi).

Ilmne on muidugi rahvuslik pseudomütoloogia (Kalev ja Uku tulevad sisse), samuti ühiskonna egalitaarsus (lõpus tuleb välja, et Ülo isa oli kunagi varem olnud eesti rahva vanem, ehk siis tegemist oleks justkui muinaspresidendiga). Samas on oma aja kohta isegi mõneti üllatav, et saarlaste kohta on autor kommenteerinud, et nende laevastikke kartis kogu Põhja-Euroopa. Ei oleks arvanudki, et seda fakti juba siis eneseuhkuse tõstmiseks upitati.

Nojah, ühesõnaga, oma aja tunnismärk kindlasti. Aga lugemiseks küll ei kõlba.

Enn Kippel "Meelis"

2011-05-30T03:09:00.000-07:00

Ükskord pidin ju üht-teist ka selle teose kohta ütlema, olgu see siis tehtud nüüdsama.
Autori kohta vt allpool, „Issanda koertega“ seoses on tema meil juba ära tutvustatud.

See noorsooromaaniks nimetatud teos on ilmselt üks kolmest raamatust (koos Metsanurga „Ümera jõel“ ja Bornhöhe „Tasujaga“), mis on enim mõjutanud eestlaste ettekujutust oma varasemast minevikust. Ja paraku mõjutavad siiamaani. Näiteks Kippeli romaan on ilmunud 9 trükis (esmatrükk aastal 1941), neist viimane alles aastal 2008. Et nende kujutus on ebatäpne või naiivne või kallutatud, ei saa neile süüks panna. Need on oma aja teosed, oma aja vaimust ja teadmisest (või siis teadmatusest) sündinud. Küll aga on kahju, et nende asemele ei ole suudetud luua uusi ja ajakohasemaid tekste.

Tasub kindlasti tähele panna, et sellele Lembitu pojast Meelisest ja tema odüsseiast rääkivale romaanile vajutab oma pitseri tema kirjutamiskontekst. Nimelt oli Enn Kippel üks eesti kaitseväelasi, kes tegi 1940. aastal koostööd Nõukogude okupatsioonivõimudega ning sai 1. diviisi poliitjuhiks. Suure Isamaasõja käigus omandas „Meelis“ tõelise propagandateose tähenduse, kuivõrd Meelise ja vene vürsti Vjatško liit saksa „röövvallutajate“ vastu sobis Nõukogude rahvastevahelise sõpruse ideoloogiaga nagu rusikas silmaauku. Pärast sõda püstitati Tartusse suisa skulptuur „Meelis ja vürst Vjatško“, autoriks Olav Männi.

Vaadates teose üldist ülesehitust, peaks esmalt kritiseerima seda, et kogu jutustus on ülimalt sõja- ja meestekeskne. Enamik stseene ongi lahingukirjeldused, mingeid erilisi mõttepause ja vahepalasid ei ole. Samuti ei eristu neist lahingutest mingit tegelikku kulminatsiooni. Kogu aeg käib ühtlane macholik andmine. Mõtlen, et küllap oleks Kippel olnud suur Hollywoodi filmide austaja. Kusjuures päris mitme lahingu (eriti viimase, 1224. aasta Tartu piiramise) kirjeldus meenutab tegelikult filmi-treatmenti, kuivõrd sõnastus muutub markeerivaks, märksõnaliseks ning täiesti järsult minnakse üle oleviku ajaviisi.

Teoses on kokku kolm naist, kes kõik esinevad episoodiliselt ning meeste domineerimisele allutatult. Lembitu käratab oma naisele, kes kardab oma poja elu pärast: „Naine, nüüd, kus rahvas on ümberringi otsa saamas, ära kurda üksnes oma poja pärast, vaid nuta siis juba nende kõikide eest!“ Arvestades, et tegemist oli sõjaväelase ja põlise sõjaentusiastiga, pole selles midagi imestada.

Teine silmatorkav joon on see, et tegelaskond on kohutavalt polariseeritud. Kõiki, kes ei ole eestlased või neile sõbralikud jõud, kujutatakse mitte ainult moraalselt, vaid isegi füüsilistelt kvaliteetidelt ebameeldivatena (näiteks tumm „värdjas“, „ilge rotilaadne“ kura mereröövel, kes on Meelise vangivalvuriks). Selles osas meenutab „Meelis“ päris palju Andres Saali triloogiat, mis on siin juba jutuks tulnud.

Õigupoolest leiab sarnasusi Saaliga ka raamatu selles osas, kus Meelis põgeneb Rootsi rannikul kuralaste käest. Kui juba Saal suutis hiilata igasugu veidrate ja fantastiliste konstruktsioonide ja kaitseehitistega, siis Kippeli Meelise päästab kuralaste käest koopas elav eremiit, kelle koopaukseks on pealtnäha tavaline lapik kivi, mida saab aga vajadusel raudtelgedel ümber pöörata. Sama fantastikat jätkab Kippel rootsi vürsti kaljulossi kirjeldades, kuivõrd viimane meenutab oma pilvedesse pürgivate tornidega rohkem Dracula lossi või Neuschwansteini kui ühtegi vürstilossi või kindlust, mis võinuks 13. sajandi alguse Rootsis reaalselt olla. Korraks tekkis mõte, et seda kõike saaks seletada liialdustega kaugete rahvaste kirjeldamisel (sest Sakalast pärit Meelise jaoks oli Rootsi kahtlemata fantastiliselt kauge maa), mida tunneme antiiksest ja keskaegsest geograafiast ning mida on hiilgavalt taasesitanud Umberto Eco romaanis „Baudolino“. Aga noh, kirjanik ise vaevalt teadlikult seda taotles (eriti veel noorsooromaanis), muidu oleks võinud vähemalt väikse minaperspektiivi sisse tuua, et seda motiivi paremini põhjendada.

Viimased 15-20 lehekülge ehk peatükid, kus Meelis on kodumaal ja haub kättemaksu isa surma eest, kus puhkeb 1223. aasta suur ülestõus ning tuuakse lõpuks sisse ka Vjatško tegelaskuju, mõjuvad omamoodi epiloogina. Et ta on varasemaga ainult õrnalt seotud ja Vjatško tegelane ilmub narratiivi alles lõpus, tekkis mul isegi tunne, et Kippel ei kavatsenud esialgu üldse sellist osa kirjutada, aga mingil põhjusel lisas ta selle lihtsalt juurde. Arvestades, et siin on nii odavalt ja klaarilt viidatud "vägevale liidule" eestlaste ja venelaste vahel ning Vjatško ja Meelise rahvamehelikkust, siis on võimatu mitte näha selle lõigu taga punast ideoloogiat. Kas see lõik oli tõesti hilisem lisandus ning mis see põhjusel see kirjutatud sai – kas Suur Isamaasõda, Nõukogude poliitorganite surve või midagi muud, jääb muidugi siinkohal lahtiseks.

Noh, kõigest sellest peaks juba selge olema, et ma soovitaksin see raamat koolide kohustuslikust kirjandusest välja võtta, kuigi paraku pole talle ka väärilist asendajat. Nokk kinni, saba lahti.

Bernard Kangro "Kuus päeva"

2011-03-05T09:08:00.000-08:00

Autorist:

Bernard Kangro (18. september 1910 Oe küla, Võrumaa – 25. märts 1994 Lund, Rootsi) on kahtlemata nimi eesti kirjandusloos, kes meie teemale auks on. Väliseesti kirjanduse kese ja süda, üks Arbujatest, viljakamaid eesti kirjanikke üleüldse. Õppinud Tartu Ülikoolis 30-ndatel eesti ja üldist kirjandust, liikunud tolleaegsetes boheemlasringkondades, oli ta 1944. aastal sunnitud põgenema Soome kaudu Rootsi. Väsimatu nagu ta oli, suutis ta seal isikliku kirjandusliku tegevuse kõrval dirigeerida pea kogu väliseesti kirjandust. Aastatel 1950-1994 tegutses ta ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi (peamise väliseesti kirjastuse) direktorina, lisaks oli seotud mitmete väiksemate väljaannetega. Lisaks paljudele romaanidele ja luulekogudele on tähelepanuväärne lugemine ka Kangro kirjavahetus Karl Ristikiviga romaani teemadel („Kirjad romaanist“). Mulle aga tundub, et Kangro loomingut kummitab tema liigne agarus ja püüdlikkus. Ma ei pea siin silmas ainult suurt teoste koguarvu, vaid ka seda, et ta üritas end jagada kõige - lüürika, eepika ja draama vahel ning lisaks täita ka kriitiku rolli, aga tulemusena ei teinud ta ühtegi neist võrratult hästi. Selle ilmekaks näiteks võiks ju olla seegi, et ükski tema teos ei ole vähemalt laiema publiku seas klassikaks saanud.
Midagi põhjalikumat tema kohta aadressil:
http://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/11/11/bernard-kangro

Raamatust:

Alapealkirja järgi on tegemist Andres Sunepoja (Suneseni või Sunonise) päevaraamatu ja pihtimustega. Selline fiktsioon on ajaloobelletristikas ju iseenesest üsna levinud, vahest isegi klišeeline võte. Pidagem siinkohal silmas kasvõi siinsamas kajastatud Jaan Krossi "Väljakaevamisi", kus autor leitab Toompealt ju suisa sarnase üriku - Andrease kahetsuskirja enne Eestimaalt lahkumist. Klassikalisem näide on jällegi tema „Keisri hull“, Timotheus von Bocki näälu Jakob Mättiku päevaraamat.

Eessõna järgi olevat Kangro vaid Suneseni käsikirja redigeerija ja avaldaja, kes lisab ka mõned omapoolsed kommentaarid. Ehedusemulje suurendamiseks on „käsikiri“ vahepeal ka katkendlik, jagatud ladina nummerdusega distinctio’teks, aga paraku pole need efektid just kuigi mõjuvad.

Raamat on ilmunud kaks korda – esmalt veel väliseesti keskkonnas Eesti Kirjanike Kooperatiivis 1980. aastal, aga siis ka kordustrükina juba 2006. aastal Varrakus.

Pealkiri tuleneb Suneseni kuulsaima kirjandusteose, poeemi "Hexaemeron" nimest. „Kuuel päeval" on ka omamoodi järg, "Seitsmes päev", millel on ehk ka lootust leida siinkohal arvustamist. Aga mitte kohe praegu.

Arvustus ja pisut ajalugu otsa kah:

Jällegi pean tõdema, et nende „suurte“ kirjanike lähenemised meid huvitavale teemale kisuvad ikka nii või teisiti rappa. Kohe mitte ei olnud huvitav lugemine. Ma ei tea, mida arvavad sellest õpetatud kirjandusteadlased, aga minule jääb pigem mõistmatuks, miks see kirjutatud on. Kangro ülim produktiivsus paneb niigi kulmu kortsutama ja selles mõttes ei ole ma üldse üllatunud, et üksikteostesse alati tuumakust ei jätku. Antud teose puhul paistab, et vanamehel ei olnud enam midagi öelda, aga kirjutamisega enda olemasolu õigustada oli vaja ning niimoodi saigi paberile mingi soigumine (muuseas, teoses eneses on ka Andreas kimpus nägemustega, mis kõrvalseisjale näivad seniilse vanamehe sonimisena). Vabandatagu mulle karmid sõnad, aga nii mulle otse öeldult paistab.

Teose ainus püsiv, läbiv joon ja intriig on Andrease töö mineviku läbikirjutamise ja sellega lunastuse otsimise alal. Olevikulised kirjeldused Andrease maapaost (jälle see väliseesti eksiili-teema!), kui ta on Lundi peapiiskopi ameti maha pannud ja asunud eksiili Ivö saarele, vahelduvad mälestustega kogu elust (lapsepõlv, kokkupuuted eelkäijate, peapiiskop Eskili ja Absaloniga, õpingud Pariisis, misjon Eestimaal), mille ta enam-vähem kronoloogilises järjekorras läbi hekseldab ja lõpuks kahetsedes oma lunastuse leiab.

Stiili poolest peab mainima, et kuidagi tobedalt mõjuvad vahepeal esinevad väga arhailised või murretest pärinevad sõnad, kui ülejäänud tekst seal ümber on tänapäevane ja kirjakeelne. Kui näiteks Aino Kallase teostes mõjub 17. sajandi eestikeelsete tekstide arhailise sõnavara kasutamine väga hästi, kuna ta elab sellesse stiili täienisti sisse, siis Kangrol toimivad need pigem häirivalt. Kuidagi ei jää muljeraasugi, et tegemist võiks olla keskaegse kirjatükiga.

Mis puudutab meid ja Eestit, siis seda ei ole siin raamatus palju, aga siiski. Kirjanik on ju ikkagi eestlane ja ilmselt on ka teemavalik ajendatud sellest, et Sunesen nii olulist rolli meie ajaloos mänginud on. Raamatu esimeses osas ta ainult riivab paiguti ja õhkõrnalt Eesti teemat, aga nimetab samas Eestit oma saatuse maaks (kas see nüüd räägib meile ikka Andreas Suneseni või pigem Bernard Kangro saatusest, on muidugi küsimus omaette). Peamine Eestimaad puudutav osa on teose viimasel viiekümnel leheküljel, kus Andreas meenutab oma misjonitegevust, sõjaretki 1206. aastal Saaremaale ja 1219. Revalasse.

Õnneks ei puudu teoses ka Kangro originaalne ajaloonägemus Taani misjoni sisust, ajaloolistest sündmustest ja Andreas Suneseni isikust. Kangro, kes peab oma peategelast tingimata humanistiks, üritab kujutada teda rahumeelse misjoni ja lepingute-poliitika toetajana. Näiteks 1219. aasta sõjakäigu puhul kujutab ta Valdemari esialgse plaanina vallutada väikese pettemanöövriga Saaremaa kui väga oluline strateegiline ala Liivi lahe kontrollimisel. Alles Suneseni veenmisel otsustatakse maabuda Revalas, kusjuures Sunesen on juba teinud eeltööd ja kutsub laevastikule vastu saadikud Revalast, kellega sõlmitakse kohe lepingud.

Kangro väga humanistlikule nägemusele Andreasest võime ju osundada täiesti vastupidist tõlgendust - Beekmani „Kurbade kivide linnas“ oli ta just õel, kaval ja kaalutlev poliitik, tõeline mastermind taanlaste „kurja“ plaani taga. Kumb see nüüd õigem on, ei saa me kunagi teada. Tõde on üsna kindlasti kusagil vahepeal.

Miks rahumeelne misjon siiski viltu veab ja taanlaste leeri viitusepäeval rünnatakse, ei tea Sunesen isegi kindlalt, aga pakub välja erinevaid variante. Igatahes on see just peapiiskop Andrease telk, kus Eestimaa piiskop Theoderich tol saatuslikul hetkel viibib, kui eestlased ründavad, seda kuninga telgiks peavad ja Theoderichi Valdemari pähe maha löövad. Sunesen jääb imekombel ellu ning väriseb pool ööd laipade kõrval, kuni julgeb välja tulla ja lahinguvälja õudustele pilku heita. Miks ka mitte, tuleb selle fiktsiooni peale tõdeda, aga ei enamat.

Üleüldse paistab, et Kangro näeb taanlastes luhtunud võimalust rahumeelselt ja ülekohtuta ristiusku vastu võtta, millisel juhul ajalugu oleks meile võib-olla sootuks soodsamalt minna. Võib-olla oleks see tõesti nii olnud, ega me ei tea. Samas ei saa eitada, et ka taanlastel tuli küllaga vägivalda kasutada (1206. aastal Saaremaal, 1219. aastal toosama viitusepäeva lahing, Henriku kroonikas on mainitud, et peeti aasta otsa sõda revalastega, samuti Harju ja Viru ülikute poomine karistuseks osaluse eest 1221. aasta ülestõusus). Samas on muidugi näiteks Varbola, mis teeb ainult lepinguid ja väldib lahingut terve sõja vältel. Häda on selles, et Taani poolelt pole meil ühtki nii põhjalikku kroonikat kui Henriku oma, viimane aga ei pööra taanlaste tegude kirjeldamisele just ülemäära rõhku. Kuivõrd teistsugune oleks taanipoolse kroonika olemasolul pilt Balti ristisõjast ja meie muinasaegsest elukorraldusest üleüldse, võib ainult ette kujutada.

Küll aga pakuksin välja ühe põhjuse (teadmata, kas keegi on seda varem niimoodi mõelnud), miks taanlaste vallutus oleks meile tõepoolest soodsam olnud ning miks juba omal ajal oli kergem nendega lepinguid sõlmida. Nimelt moodustus riialaste põhijõud rüütlitest, keda oli vaja ristisõtta värvata. Mäletame ju seda, kui mitu korda piiskop Albert Saksamaalt uusi mehi värbamas käis. Loomulikult tuli neile meestele lubada lisaks hingeõndsusele ja patukustutusele ka midagi materiaalset, sõnaga – maad. See aga tähendas kohalike õigustest ülesõitmist, mis kajastub selgelt ka tolleaegsetes ürikutes. Taani kuningas, kelle käsutuses oli omaenese sõjavägi, ei olnud sunnitud enda käsi niivõrd siduma. Oleks ta oma ristiretkel eest leidnud kohalikke ülikuid, kes olid valmis ristimise vastu võtma ja rahu sõlmima, poleks olnud probleemi neile nende põline maa tagasi läänistada. Aga ajalugu läks nagu läks.

Omamoodi tabav tähelepanek on Kangrol see, et 1218. aastal Slesvigis toimunud nõupidamine Riia piiskop Alberti ja Taani kuningas Valdemari vahel oli ju ühtlasi Baltikumi esimene jagamine. See võrdlus MRP-ga annab kogu sündmusele hoopis ängistavama varju.

Ja lõpuks tooksin veel välja ühe detaili. Ivö saare Püha Ursula kirikus asuvast Suneseni haua seinast on leitud marmorplaat (kirik ise on hallist liivakivist). Siin paiskab Kangro õhku küsimuse (paraku ilma igasuguse aluseta), kas ei võiks olla tegemist Vasalemma marmorist hauakiviga, mille Andreas kes teab mis ajel Eestimaalt kaasa tiris. Nojah, raske on uskuda, et seda Vasalemma marmorit tol ajal üldse murti, aga välistada ei saa.

Üldiselt suhteliselt igav raamat. Minu meelest ei ole sel ka kõrget kirjanduslikku väärtust, aga võib-olla olen ma lihtsalt piiratud. Igatahes soovitust siit ei tule.

Lauri Vahtre "Eesti saatusehetked"

2011-02-04T12:37:00.001-08:00

Autorist:

Lauri Vahtre (sündinud 22. märtsil 1960) on võib-olla piisavalt tuntud avaliku elu tegelane, et ei vajagi lähemat tutvustamist, aga moe pärast võib ju kirjutada. Niisiis, meie seast lahkunud ajalooprofessor Sulev Vahtre poeg. Ja et käbi ei kuku kännust kaugele, on ka Lauri Vahtre toimetamised ikka otsapidi seotud ajalooga, seda enam, et ta Tartu Ülikoolis seda ka erialana õppinud on. Praegusel hetkel siis XI Riigikogu liige, aga eks küsimused, kus tema sõna võtab, kalduvad ikka rahvuspoliitikasse ja sealt ajalooni on ainult kukesamm. Viimasel ajal tuntud ka teleseriaali "Tuulepealne maa" ja filmi "Detsembrikuumus" stsenaristina, aga kirjamehe-sulge on ta kulutanud varemaltki. Tema sulest on ilmunud kaks romaani ("Sõnum" 2009, "Torm" 2010), rääkimata siis ohtratest õpikutest ja populaarsetest ajalookäsitlustest. Üks neist ongi parasjagu kõnealuseks tulnud.

Raamatust:

Esmapilgul võib tekkida küsimus, kas see teos üldse passib siia. Juba pealkirja ja üldise tutvustuse järgi on tegemist ikkagi pigem aime- kui ilukirjandusega. Ometigi on see nii vahvalt mänguline raamat (vähemalt Eesti mõistes omapärane), et ta ei ole üks ega teine või on mõlemad korraga. Saatusehetkedeks meie ajaloos on siis mõned hetked Muistse vabadusvõitluse algusest, Jüriöö ülestõusust, Liivi sõja eelõhtust, Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamisest ÜN-is jne ning neid vaadeldakse esmalt ühe ilukirjandusliku pala, seejärel ajaloolase kommentaari läbi. Ja mis kõige naksakam - olgugi et raamatu alapealkiri on "Eesti ajaloo kümme käänukohta üheksa kirjaniku ja ühe ajaloolase pilgu läbi", siis on need üheksa kirjanikku ja üks ajaloolane lõppeks ikkagi sama inimene – Lauri Vahtre ise.

Ilukirjanduslike paladena esitab ta katkendeid fiktiivsete autorite fiktiivsetest teostest. Näiteks illustreerib ta 1208. aastat Mihkel Karopä romaani "Suitsulõhnaline tuul" avapeatükiga "Kärajad". Või siis Jüriöö ülestõusu sündmuste tarbeks on ta välminud pala „Kuller“ Anita Kuresoo mikroajaloo žanri kuuluvast raamatust „Kümme keskaegset liivimaalast“. Ilmselge paroodia minu meelest mitte kõige paremini õnnestunud Tiina Kala, Juhan Kreemi ja Anu Mändi teosest „Kümme keskaegset tallinlast“. Igatahes kuuluvad need kaks väikest pala meie ajaveebi huvisfääri ja leiavad alljärgnevalt ka käsitlemist. Raamat siis "Eesti saatusehetked", aastanumber 2010, mis tähendab seda, et ta on kõige värskem põige muinasaega eesti ilukirjanduses üleüldse.

Arvustus:

Et ta kõige värskem on ning et selle autor on veel ajaloolane, seda nukram on muidugi vaadata, et „Kärajate“ üldine olustikupilt on 1930. aastate romaanide tasemel. Sündmus on muidugi seni otsesõnu vist käsitlemata – Ugandi mehed Autine linnuses lätlaste ja ordumeestega läbirääkimistel, mis võtavad kardetult halva pöörde (mis viib edaspidi siis selleni, mida me teame Muistse vabadusvõitluse nime all). Mingeid uusi ja huvitavaid vaatenurki me siit ei leia. Samuti ei ole ta kirjanduslikult kuigi haarav. Võimalik, et see on ka taotluslik stiliseering (et jätta muljet, nagu kuulukski Karopä kuskile sinna 30-ndate ajalookirjanduse lainesse), sest vähemalt "Kuller" meenutas mulle küll hetkiti Kala jt teose stiili. Aga võib-olla on põhjus ikkagi proosalisem - üks kukkus välja parem kui teine.

Või noh, see teine pala, "Kuller" nimelt, on nagu veidi lahedamalt kirjutatud. Tekitab huvi nii peategelane kui ka see, mis sellest kõigest edasi saab. Ordukuller Heinrich Krausen toob Järva foogtilt sõnumi ülestõusust Vastseliinasse ja upub tee peal peaaegu ära, ainult üks talupoeg päästab ta Võhandu voogudest. Toimetanud teate ordumeistrini, kordab see saladuslikult foogti abipalvet, et peab olema eerikupäevaks sõjaväega Tallinna all ning parem, kui ta on seal varem. Meister lubab anda päästjale talupojale tänutäheks terve adramaa. Siin vihjab Vahtre ilmselt sellele, kui agar oli Ordu võimalust kasutama ja kui väga ta tahtis Eestimaa hertsogkonda Taanilt kätte saada. Küll aga tõrjub ta hilisemates kommentaarides Uku Masingu, E.V. Saksa ja Juhan Luiga teooriaid, mille kohaselt Hoeneke riimkroonika on tegelikult ajaloolise tõe võltsing, ordupoolne kinnimätsimine. Tahtmata pikemalt ajaloolise trivia valda kalduda, tuleb nentida, et kuigi mainitute teooriad kipuvad vinti üle keerama, siis on ülestõusu tegelik sündmustik ikkagi paljuski ebaselge ja laialt tunnustatud Vahtre isa teooria ei suuda kindlasti vastata kõigile küsimustele, mis katkendlikust allikmaterjalist tõusetuvad.

Kui nüüd „Saatusehetkede“ juurde tagasi tulla, siis iseenesest on sellise pala vorm väga tänuväärt. Kui palju on meie muinasajaloos seiku, hetki, väikseid sündmusi, mida niimoodi värviliseks kirjutatada, illustreerida, elustada! Seda seepärast, et üksnes potikillud ja pronkssõled ei ole midagi elavat, neil endal midagi öelda ei ole, kui just oskajad inimesed neid ei kõneta. Seepärast kuluks meile ära midagi sellist, nagu Euroopa ajaloo kohta on näiteks Ristikivi novellikogu „Sigtuna väravad“, eksole.

Kui nüüd vaadata raamatut edasi, meie huvialast välja, siis on siin päris mitmekülgset ja huvitavat lugemist. Vahtre ajaloolase-kommentaarid seal vahel on nagu on, aga ilukirjanduslikud palad on tervikuna täitsa lahe lugemine ja läheb üsna kiiresti. Niisiis - soovitan.

Arvo Valton "Kirjad kasetohul"

2010-10-23T14:14:00.000-07:00

Olgu öeldud, et mõnda aega nüüd jäävad need sissekanded eriti harvaks, sest ma olen maikuu lõpuni aega teenimas. Lugeda on mul küll pisut aega, aga arvuti taga arvustuse vorpimine nõuab mitmeid hinnalisi tunde minu niigi lühikesest linnaloast, mistap ei ole ma valmis seda alati ohverdama. Aga paar raamatut enne suve jõuab ehk ära kajastada küll.

Autorist:

Taaskord tuleb üks suur ja väärikas eesti kirjanik esitlemisele. See jätaks nagu mulje, et muinasaeg polegi eesti kirjanduse teemade äärmises perifeerias, aga samas on ka vähe kirjanikke, kelle jaoks siin jutuks tulnud ja tulevad raamatud oleksid loomingu tähtteosed. Pole seda ka kõnealune.

Arvo Valtonist (kodanikunimega Vallikivist, sündinud 14. dets 1935 Märjamaal) niipalju, et tema loomingut ja isikut mitmekülgselt ja samas mõne sõnaga haarata tundub üldiselt võimatu, aga vähemalt märksõnaliselt tuleb seda siiski teha. Loomingu poolest äärmiselt viljakas – prosaist, dramaturg, stsenarist, luuletaja, tõlkija ja publitsist, kelle teoseid on raske kokku lugeda, aga "Kogutud Teoseid" on 16 köidet ja vahepeal on ka üht-teist uut juurde tulnud.

Väga rahvuslikult meelestatud, küllap seetõttu, et oli ise 1949. aastal küüditatu. 1980. aastal 40-kirja aktsiooni üks organiseerijaid ja osalisi, 80-ndate lõpus fosforiidisõjani viinud mõttevahetuse algatajaid (Valton on muuseas mäeinseneri haridusega), Eesti Komitee ja Eesti Kongressi liige ning saadik Riigikogu VII (1992-1995) koosseisus. Alates 1994. aastast Isamaaliidu liige.

Rahvusliku meelestatusega seondub ka tema seotus soomeugri rahvaste ühtsuse ideega nii ühiskondlikul kui kirjanduslikul tasandil. Viimasel ajal ongi ta peamiselt tegelenud erinevate soomeugri rahvaste kirjandusteoste vahendamisega eesti keelde, s.h sari “Soome-ugri luuleklassikat” (1996) ja antoloogia “Kuum öö” (2006). Eriti hingelähedane paistab talle olevat mõte sellest, et soomeugrilased on väga rahumeelsed ja demokraatlikud ja üldse mõnusad inimesed.

Minu jaoks seostuvad Valtoni nimega eelkõige kaks joont. Esmalt hüperbool ja grotesk, eriti novellides, kus inimeste argielu areneb absurdiks. Teiseks (ja kuhu võiks mõneti paigutada ka käsiteldava teose) ajaloolis-folkloorsele ainesele tuginev looming, kus põhirõhk on muinasjutulisusel ja müüdiloogikal.

Raamatust:

Lõpuks ometi midagi täiesti värsket nn “muinasromaanide” žanrist! Aastanumbriga 2010 ja kirjastuselt “Ilmamaa”. Kas see nüüd annab lootust, et meid huvitav aines taas ausse tõuseb, on muidugi kahtlane, aga tänuväärt on see kirjatükk igatahes.

Romaan kulgeb paralleelselt kahes aja. Ühe peategelaseks on eesti ajalootudeng Mello, kes siirdub Novgorodi tšuudide kadunud kasetohuürikuid otsima. Teine süžee saab alguse tuhatkond aastat varem, Bütsantsi kalendri järgi 6638. aastal ehk 1130, mil Novgorodi vürst Vsevolod Mstislavitš Ugandisse rüüsteretkele tuleb.

Arvustus:

Ma ei saaks kindlasti öelda, et see siin käsitletutest minu maitse järgi parimate teoste hulka kuuluks. Samas on ta lugemiseks ja arvustamiseks piisavalt omamoodi ja huvitav raamat. Igatahes ei olnud mul vaja seda hambad ristis lõpuni lugeda.

Kiita tuleb kindlasti teemavalikut. Kui välja arvata “Urmas ja Merike” ning Sarapuu lood (mis tulevad veel esitlemisele), on vist kõikide muinasromaanide miljööks muinasaja päris loojang – Sigtuna vallutamisest Saaremaa langemiseni – ning põhiliseks aineseks Henriku kroonika. Ning sellest johtuvalt on juttu suhetest läänenaabritega. Valton läheb aga ajas veel sadakond aastat tagasi ja pöörab näo hoopis ida poole, avades selle küllaltki rikkaliku ja paljulubava teema – läänemeresoome rahvad Vana-Vene riigi ajaloos – ka ilukirjanduses. Mis puudutab muinaskirja teemat, siis siin võiks ehk pisukese paralleeli tuua 2001. aastal ilmunud Juha Ruusuvuori ajaloolise romaaniga “Jurmo” (mida mul küll pole olnud au lugeda, aga küllap on varsti mu soome keel sel tasemel, et ta seda võimaldab), mille sisuks on (ühe teost lugenud soomlase sõnutsi) viikingiaegse soome poisi sattumine Frangi riiki ja tema suhe kirjatähtedesse kui maagilistesse märkidesse.

Samas pole kogu selle teema uudsuse juures muinasaja olude kujutamine kuigivõrd edasi läinud. Eesti muinasühiskonda on endiselt liialt primitiivsena kujutatud (vaprad külavanemad ja maailma suhtes mahajäänud võrdsusühiskond ja mis iganes veel) ning suhtumine rahva- ja üldse usundisse on peaaegu sama ateistlik kui Beekmani sügaval nõuka-ajal kirjutatu. Stiilinäide: “Kas just jumalad neid nähtusi põhjustasid, jäi ikkagi oletuseks, kuid enamik niimoodi uskus.” Klišeena mõjub loo esimene lõik mingist unistavast-uitavast muinaseesti poisist, kes kuuleb eemalt lähenevaid raudseid ratsanikke ja jookseb küla hoiatama.

Palju on minu jaoks häirivaid anakronisme mõtlemises ja ellusuhtumises. Eriti iseloomulik on selles osas peategelase Maano idee, et tema kättemaks isa surma eest peab olema kuidagi teistsugune kui lihtne veritasu (Maano on nimelt pehmo kunstnikuhing). Lõpuks osutub selleks oma isa näo maalimine Jurjevi kloostri lakke Issanda kujutise pähe. Ühiskonna puhul, kus valitseb teole samaga vastamise põhimõte ning mis on loomulikult ka konformistlik, on raske sellist asja realistlikuks pidada. Tundub, et tegemist on väga otsitud süžeelise motiveerijaga.

Aga see on muidugi ainult teose üks pool. Teine on ajalootudeng Mello uuringud meie tänapäevas (ja selline kahes ajas liikumine on juba tuttav nii Jaan Krossi “Väljakaevamistest” kui Mats Traadi romaanist “Karukell, kurvameelsuse rohi”). Selle teema valiku taga arvan ma nägevat Da Vinci koodi ja kogu sellise “ajaloo mõistatuste” uurimise populaarsust kirjanduses ja filmikunstis. Kas tegemist on Valtoni teadliku taotluse ja noortepärasusega, ei julge mina ütelda. Igatahes meeldis mulle see liin pisut nagu rohkem, võib-olla seetõttu, et pakkus kohati rohkem äratundmis- või samastumisrõõmu. Märkmetesse olen kirjutanud, et see osa on armas, muud ehk mitte, aga armas siiski. Ajaloolaste ja arheoloogide ning eriti tudengite elu oli ju iseenesest küllalt tõelähedaselt kujutatud, ehkki oli ka mõnda, mis mõjus kohmakalt või naiivselt või nii.

Tegelikult on teosel ka kolmas osa – kahe põhiliini episoodide üleminekukohtades on lõigud Valtoni elutarkade mõtisklustega, mis mõjuvad peaaegu üleliigselt ja kohati liiga endastmõistetavalt või siis jällegi pisut segaselt. Mõni neist on siiski väärt täosse panemist.

Stiili poolest on teos üsna lihtsakoeline, mis paistab olevat Valtonile omane. Ühtegi üleliigset sõna ei paista olevat. Võib-olla Valton vana ja kogenud kirjanikuna peab sõnadega hiilgamist (à la Kross) ebaoluliseks, leides, et lõpuks loeb ikkagi sisu, aga mulle jätab see kuidagi naiivse mulje, niiet stiili poolest võiks ta paigutada noorsooromaani alla. Kusjuures üks teine tema hiljutine teos, mis mul pooleli jäi, Ülemiste City tellimusel kirjutatud lugu Ülemiste Vanakese muistendi ainetel, jättis samasuguse naiivse ja lapseliku mulje, kuigi mulle on teada, et temalt oodati tegelikult lugu täiskasvanutele. Aga see selleks.

Kui anda mingi koondhinnang, siis noortele (aga miks mitte ka vanematele) ajaloohuvilistele ma pigem soovitaks. Teda ei saa pidada kindlasti ajalooliselt igati tõetruuks ja ta pole ka Valtoni tippteoseid, aga korralik lugemisvara siiski. Selline väga hea eesti kirjaniku teisejärguline teos. Ja keda huvitab muistne Novgorod, tšuudid ja Vana-Vene ajalugu, siis omamoodi sissejuhataja ja huvitekitaja võib ta ju olla.

Ajalooalast:

1951. aastal avastas arheoloog Artemi Artšihhovski Novgorodi linna muistsest kultuurkihist kasetohule kraabitud kirja, mis pärines umbes 1400. aastast. Sellest ajast peale on leitud Novgorodist ja ka mõnest teisest teisest Vana-Vene linnast üle tuhande sarnase kirja, mida omal ajal on ilmselt kasutanud tavalised linlased äri-, kohtu- ja isiklike asjade ajamiseks. On säilinud ka joonistusi, roppustega tekste, mõned kirikuslaavi keelsed tekstid jne. Kasetohust kirjad olid säilinute järgi otsustades kasutusel 11-15. sajandil.

Enamik tekste on vanas slaavi rahvakeeles, kusjuures mina olen kuulnud, et varasemate kirjade keeles on tunda eelkõige lääneslaavi substraati, samuti nagu Novgorodi keraamika varasemad tüübid on lääneslaavi päritolu, mis vihjab sellele, et Novgorodi slaavlased pole tulnud mitte jõgesid mööda üles, vaid merd mööda Läänemere lõunarannikult.

Üks kasetohust kiri (nummerduse järgi 292.) on ka aunusekarjala keeles (kuigi tähestiku poolest kirillitsas). Selle täpse transliteratsiooni ja sisu kohta on küll 3 erinevat arvamust (vt: http://en.wikipedia.org/wiki/Birch_bark_letter_no._292), aga üldiselt ollakse konsensusel, et tegemist on mingisuguse pikseloitsuga 13. sajandist (oli ju Karjala sel ajal juba Novgorodi Vabariigi osa või vähemalt sõltlane). On ka leitud näiteks kiri liivi kaupmehele ning mitmeid läänemeresoomekeelseid termineid slaavikeelsete kirjade sees. See on andnud alust arutleda (mida tehakse ka Valtoni romaanis), kas seda kirjaoskust ei saa ka meie esivanematele laiendada.

Põhjus, miks kirjad Novgorodis nii hästi on säilinud, peitub sealses niiskes ja savikas pinnases, mis säilitab hästi orgaanikat ning on seetõttu toonud maailmale üleüldse uskumatult palju rikkalikku ja huvitavat leiuainest. Üheski muistse Eesti keskuses arheoloogide jaoks niivõrd soodsat keskkonda ei ole ja seetõttu on arusaadav, et kirju leitud ei ole. Samas on kaalukaid kaudseid tõendeid, et neid kirju võidi ka siin kirjutada. Mitmelt linnamäelt (nt Soontaganalt) on leitud stiluseid ehk metallist kirjapulkasid, mida on ka Novgorodi leiumaterjalis ning mida on kasutatud nimelt kasetohule (või ka vahatahvlitele) kirjutamiseks.

Muidugi tekitab küsimusi ka see, et Novgorodi linn on kerkinud põlisele läänemeresoomlaste asualale ja veel kirjade ilmumise ajal – 11. sajandil – pidi linna elanikkond olema suuresti veel etniliselt soomeugrilased. Aga ju siis oli kultuurivahetuse protsess niivõrd kiire. Kahju muidugi.

Vladimir Beekman "Kurbade kivide linn"

2010-06-21T12:08:00.000-07:00

Autorist:
Vladimir Beekman (23. august 1929 Tallinn – 3. oktoober 2009 Tallinn) oli eesti kirjanik ja tõlkija. Keemiainseneri haridusega. Eesti rahvale ilmselt kõige tuntum Astrid Lindgreni teoste tõlkijana, aga see on tegelikult ainult jäamäe tipp. Visa, sitke ja korralik eesti tööhobune – nii võiks kõlada sõbralik võrdlus mehe kohta, kes on kaante vahele kirjutanud ligi 40 teost, kümmekond näidendit ja stsenaariume, tõlkinud üle 80 raamatu rootsi, saksa, hollandi, taani, vene, tšehhi, ukraina, läti jmt keelest. Nii kõlab Rein Veidemanni iseloomustus. Selle töö tulemusena oli ta üks suurimate autorihüvitistega literaate Eestis. Tõsi, tema algupärasest loomingust paistab olevat kõige tuntum lasteraamatute tegelane Aatomik. Lisaks kirjutamisele ja tõlkimisele oli ta Nõukogude ajal aktiivne ning pikaajaline Kirjanike Liidu ja ka parteiaparaadi funktsionär. V. Beekman oli abielus kirjanik Aimée Beekmaniga.

Raamatust:

Tegelikult ma tahtsin laste- ja noortekirjandust käsitleda eraldi, aga ei pannud tähele, et sellegi romaani lõppu oli lisatud märge "keskmisele ja vanemale koolieale", ja sisu ka päris ära ei reetnud, niiet olgu ta siin käsitletud. Muidu on see raamat ilmunud kahes trükis: 1959. aastal Väino Tõnissoni illustratsioonidega „Eesti Riiklikus Kirjastuses“ ja 1966. aastal Endel Maisaare illustreeritult kirjastuses „Eesti Raamat". Ma ei suvatsenud järgi uurida, aga mulle tundub, et viimane on täiendatud trükk, ja nimelt seda lugesin ka mina.

Arvustus:

Ma ei saa jällegi öelda, et ma vabatahtlikult selle raamatu lõpuni oleks lugenud või et see suurt midagi väärt olnuks. Aga vähemalt arvustamise kohapealt pakkus pisut rohkem mõtteainest kui lihtsalt faktivigade kokkulugemist.

Kohe lugema asudes aimus mulle, et selles loos on mingit ajastuomast noorte seiklusjuttude hõngu. Võib-olla seletub see kuidagi sellega, et see on ilmunud 1959. aastal, samal ajal kui ilmus kuulus tõlkesari "Seiklusjutte maalt ja merelt", kus on näiteks avaldatud ka Beekmani enda tõlge Selma Lagerlöfi Nils Holgerssoni raamatust.

Ja ajastuomast hõngu tabab siin mujalgi. Tallinna (Kalevanlinna) kui aolinna idee (millest ma olen kuskil allpool ka kirjutanud), mis siin tagasihoidlikul kujul kajastub, oli ju toona veel üsna aktuaalne. Samas ei saa seda nüüd autorile ette heita, kuivõrd mainitud teooriat uskus toona ka teadlaskond ning kogu see teema on piisavalt keeruline, et mina ei oskakski öelda, kuidas oleks Muinas-Tallinna usutavaim kujutamisviis.

Märksa olulisemad on aga tekstist väljakarjuvad nõukoguliku maailmavaate ilmingud. Võimalik, et Beekman on seni loetuist kõige suurem "antifašist“, kui niimoodi suupäraselt sõnastada. Taanlased ja sakslased on siin raamatus vist küll veel räigema miinusmärgiga kui Kippelil, rääkimata teistest kirjanikest. Andres Saal võiks pakkuda konkurentsi, kui tema tegelased ei mõjuks absurdikoomikana. Näiteks leheküljel 130 väike kirjeldus Taani teenistuses Bremeni palgasõduritest:

Neid tooreid ja nõmedaid kaklusevendi sidus ustavuseniitidega Hasso külge see, et punapea oskas neist kõige rohkem viina juua, kõige verisemalt kakelda ja kõige ägedamalt lahingut lüüa.

Ja noh, mitte liialt silmatorkavalt, aga siiski kohalolevalt on venelane siin raamatus ikka eesti rahva ajalooline sõber, väljendugu see siis „Pihkva knääsis", keda appi oodatakse, või siis Kalevanlinna venelasest kaupmehes Mikuulas, kes sureb kangelaslikus võitluses maarahva kõrval. Iseenesest armas, muidugi.

Teine sovjetism avaldub mu meelest usundilise külje käsitlemises. See on üks selliseid teemasid, kus kirjaniku eripära teemakäsitlusel näikse välja tulevat. Beekmanil (võib-olla ka tema loodusteaduslikust haridusest tingituna) on see kuidagi üpris kangelt materialistlik. Kuna jutt on kirjutatud suunitlusega noortele, siis tundub, et tahetakse neile näidata, et kunagi usuti nii ja naasuguseid lollusi, aga samas ka vihjavalt kätte näidata, millised reaalpõhjused nende kujutelmade taga võisid olla.

Kolmandaks, ja seegi äärmiselt ettearvatav, on eestlaste kui vaese (kõigil hallid armetud kuued, pastlaräbalad jne), egalitaarse ja töötava rahva kujutamine. Kogu olmeline pilt on kuidagi väga marksistliku moega, juhusliku ebakõlana räägitakse vahepeal vanemate hõbedakirstudest. Eriti absurdsena mõjub see Tallinna aolinna kujutamisel, tekitades minus küll küsimuse, et kui selle elanikud kõik sellised vaesed luuserid on, miks ja millega nad üldse kaubanduses osalevad.

Ma julgeksin siia ritta lisada ka ökoloogilise vaatepunkti. Kui seda ongi olnud mõnel varasema aja autoril, siis Beekmanil näib see olevat suht teadlikult, kusjuures 50ndate lõpu kontekstis on see vist veel üsna uuenduslik teema. Ökoloogilise all pean ma silmas teost läbivat juttu sellest, kuidas kivine elukeskkond on metsa ja taluarhitektuuri kõrval igati halb ja paha.

Ja kui veel ajastuomasest rääkida, siis küllap võib sulaaja alguse võtmes näha raamatut läbivas sõjavangide, piinamise, eestlaste lüüasaamise jne teemas ikkagi ka stalinismi allegooriat, nagu ikka.

Ajaloolisi faktivigu või kaheldavusi ei viitsi ma jällegi üksipulgi lahti veeretama hakata, aga tuleb nentida kohati üpris vaba faktidega ümberkäimist. Vana hea tuttav on ikka eestlaste arengupeetuse ja vallutajate üleoleku rõhutamine, kusjuures Beekman pingutab sellega rohkem üle kui mõnigi teine. Näiteks saarlased on siin – tõsi, piiskop Andreas Suneseni pilgu läbi – poolmetslased. Kui teha väike üldistus enamike loetud raamatute kohta, siis torkab silma, et populaarses ettekujutuses kiputakse 13. sajandi alguse eestlasi samastama 19. sajandi n-ö etnograafiliste eestlastega (osalt pannakse juurde vahepealseid kultuuriarenguid, osalt aga unustatakse ära rõhuv pärisorjus jms tegurid), ristisõdijate kultuur aga 14.-15. sajandi Lääne-Euroopa keskajaga ning see on tekitanud ka sündmuste väärititõlgendamist ja mida kõike veel (mis, tõsi küll, läheb korda ainult väiksele kildkonnale entusiastidele nagu mina). Nojah.

Ma oleksin lootnud pisut huvitavamaid lahendusi Dannebrogi saamisloole ja Theoderichi eksikombel tapmisele, aga need olid kuidagi vaimuvaeselt kirjutatud. Võib-olla ei tasuks siin siiski pidada Beekmani andetuks kirjanikuks, vaid nentida, et ta kirjutas seda noortele, kes poleks osanudki krossilikke peeneid vigureid hinnata.

Kui nüüd peatuda sellel, milline see raamat kirjandusteosena on, siis võiks öelda, et ajuti on ta isegi haarav, siin-seal, mõne lehekülje jooksul. Kuigi ka siis häirib sündmustiku varjamatu naiivsus. Vahepeal torkas selline mõte pähe, et isegi mitteklišeelikud elemendid mõjuvad klišeelikult. Aga noh, siinkohal koputame jällegi noorsookirjanduse sildile.

Kõige rohkem häiris mind selle raamatu puhul aga täiesti rõhuv traagilisus. Seda oleks võinud muidugi aimata pealkirjastki. Valdavalt oli sündmustiku sisuks kannatamine ja kannatamine oli seda lugeda. Kogu aeg läks olukord ainult hullemaks, tekkinud lootused lämmatati, tegelased surid järjepanu ära jne. Viimases kolmes peatükis oli küll näpuotsaga lootust, aga õnnelikust lõpust oleks palju rääkida. Ülepea oli lõpp kuidagi suvaline ja otsi lahti jättev. Arvestades, et see on mõeldud noorte lugemisvaraks, siis ma olen ainult üks suur küsimärk. Rahvusliku massohismi kasvulava, mis muud.

Kuigi see mind tegelikult eriti ei liigutanud, siis tõstaksin narratiivse võttena esile seda, et lahingus hukkunud vanema venna Vootele verega määritud kivi, mille Agur orjapõlves kindluse seina müürib, saab üpris keskse tähenduse.

Tegelasena meeldis mulle mingi hetkena Konguta vanem Kimmu, kes oli vahepeal päris mitmetahuline – ühest küljest võimuahne ja aldis uuele võimule alistuma, samas pisut argpükslik, aga teisalt kui võtab Ainu omale pettusega pooleks naiseks, on tema vastu siiski hea mees, lihtsalt veidi endassetõmbunud. Aga lõpus saab temagi selgelt negatiivse hinnangu osaliseks.

Hinnangud tegelastele on kohati haigelt otsesed ja üleüldse on jutustaja kohaolek kuidagi häirivalt tajutav. On püütud aretada psühholoogilist realismi, aga see on veidi algeline. Ja sotsialistliku realismi alla käib ta kindlamaltki. Eriti värvikalt kõlab selles vaimus järgmine lõik:

Ja müür sai kõva. Vana linnuseõue keskel murdsid orjad – maameeste lapsed ja maamehed isegi – otse iidse Linnamäe südamest raudkõva, kõlisevat paasi Taano kuninga jaoks, nagu nad seal veel kunagi enda jaoks polnud murdnud. Kants kerkis maarahva kodade kohale. Ja Linnamäe kivine süda kaikus ning kõlises vastu, otsekui leinates endagi kadunud vabadust. Raudsed vasarad lõid – ikka kill ja kõll, kill ja kõll...

Ehk siis lühidalt – pigem pole mõtet seda lugeda.

Jaak Sarapuu "Kuningas Lembitu elu"

2010-06-09T14:47:00.000-07:00

Ma pole väga ammu siia kirjutanud. Oli tegemist. Nüüd kuu aja jooksul üritan jälle paar halba raamatut läbi lugeda.

Autorist:

Kuigi temast Vikipeedia-kirjet ei ole ja ma võiksin oma leksikoni-väljavõtte põhjal kirjutada põhjalikuma ülevaate, mis küberruumi vääristaks, ei ole mul selleks viitsimist. Jaak Sarapuu (sündinud 18.06.1939 Valgamaal, Hargla kihelkonnas, Taheva külas) on eesti prosaist. Hariduselt muuseas 1975. aastal lõpetanud kaugõppes TÜ ajaloo erialal (kahjuks on see õpe kõik mööda külgi maha jooksnud minu hinnangul), on töötanud õpetaja, näitleja ja kirjastajana. On avaldanud lühijuttude kogusid „Austusavaldus“, „Kollendavate väljade vahelt“ ja „Peremärgid“. Tema jutud kujutavad väidetavalt nüüdisaegse külaelu probleeme. Samuti on ta tuntud õpilaste ajalooteadvuse arendamiseks kirjutatud jutustustega Eestimaa kivi-, pronksi- ja rauaajast, mis leiavad edaspidi siingi blogis käsitlemist.

Raamatust:

Ma vist eksisin, kui väitsin, et 1990. aastal ilmunud Rein Raua „Kaupo“ on viimatisim muinasromaan. Tuleb välja, et aastal 1993 on kirjastuses „Kupar“ ilmunud ka selline raamat, mida mina esialgu pidasin autori teiste üllitiste eeskujul lasteraamatuks ning kavatsesin käsitleda hiljem. Aga vaevalt see viga nüüd saatuslik on.

Arvustus:

Ega ei tule siit midagi kiitvat, taaskord. Alguses tundub, et autor vähemalt püüab olla hästi sügav ja kunstkirjanduslik, motoks on mingi Tagore luuletus või sentents või misiganes ning jutustus algab mingi segasevõitu häma ja nägemusega, aga olgem ausad – tegelikult on see mõttetu iba. Samuti üritab Sarapuu lahedat postmodernset kirjanikku mängida sellega, et ta kasutab pisut kaootilist ja hüplevat jutustamisstruktuuri, aga seegi on minu silmis ebaõnnestumine. Iseenesest paljutõotav on see, et teoses on piiskop Albert ja Lembitu välimuselt väga sarnased, mis võimaldaks igasugu huvitavaid süžeelisi käike, aga praegu jäävad minu meelest need võimalused kasutamata, see motiiv lihtsalt oli seal, aga loo seisukohalt ei mänginud ta mingit rolli. Üsna arusaamatuks jääb ka regilaulukatketest vahelõikude mõte.

Stiil ja sõnakasutus on ka kuidagi pisut naljakad. Olustikukirjeldused on kuidagi täiesti mõttetud ja juhuslikud, parem oleks olnud need ära jätta, igal juhul ei tõsta nad kunstilist taset. Kohati esinevad väga imelikud laused, kus pooled ei paista kokku sobivat ega midagi. Näiteks: „Idataevas kumas koit ja Bertoldile meeldis neitsi.“

Läbiv joon, mida oleks pidanud õigupoolest aru saama juba pealkirjast või siis vähemalt eessõnast („Tänavu möödub 775 aastat Lembitu langemisest. Tema meenutamine oleks püha kohus.“), on mingi perversne Lembitu-kultus. Ma ei tea, võib-olla on asi minus, et ma kipun teda marginaliseerima (vastukaaluks sellele lihtsameelsele tähendusele ja äratrööbatusele, mis tal meie kultuuriruumis on), aga mulle oli kogu see asi kuidagi vastukarva.

Mingil haigel eesmärgil fetišeeritakse Lembitu rahuarmastust ja äärmist moraalsust (ta ei reeda oma kodumaad iialgi ega kuritarvita oma võimu), temast tehakse isegi lätlaste vabaduse päästja (sest nende enda vanemad on ise liiga reeturlikud ega võitle piisavalt ristiusu vastu). On loodud ridamisi fiktiivseid olukordi (mille toimumist tegelikkuses ei saa tõestada ega välistada, aga mida ma peaks ebatõenäoliseks; üleüldse on faktidega üpris vabalt ümber käidud ja uusi leiutatud), mille eesmärk on tema voorusi ja niisama ägedust esile tuua. Sel eesmärgil tuuakse näiteks kroonik Henrik Lembitu ette ja lastakse tal surmahirmus kõnetada Lembitut „kuningliku kõrgeaususena“, just nagu mõnda kristlikku valitsejat.

Ühe positiivse asjana tuleb välja tuua, et Lembitu kujutamisse on siiski toodud ka uusi jooni. Mulle vähemalt ei meenu ühtegi muud lähenemist kui „karune ja tõsine mees“. Siin on näidatud teda lapsena, vahepeal on ta õrnhing ja üritab hiietargaks vms saada, tema õpingud aga katkestab õnnetu armastuslugu sakslannast orjaga. Raamatu lõpus on muidugi kaldutud jälle vanasse sängi. Aga mis parata.

Pooleldi positiivse joonena tooksin välja, et kristlust pole niivõrd labastatud nagu tegi seda näiteks Enn Kippel, kes samuti kristlastest tegelaste sisemaailma avada võttis, kuigi kristlased on siin ikkagi märksa moraalitumad kui ausad eestlased, iseäranis muidugi Lembitu. Väga selgelt kajab siit vastu pastor Merkeli Rousseau „õilsale metslasele“ tuginev kujutelm muinaseestlasest, seda muuhulgas ka mõnede kristlaste enese hukkamõistmise läbi, kes jõuavad salamisi järeldusele, et paganad on neist endist moraalsemad.

Pigem ikka vahva on asjaolu, et seksuaalsust pole selles teoses kalevi alla peidetud. Me saame lugeda piiskop Alberti märgadest unenägudest, Lembitu esimesest korrast viljakusriitusorgial jne. Tõsi, see kõik mõjub kuidagi absurdselt ja koomiliselt, võrreldes näiteks Jaan Krossiga, kellel on seks täiesti orgaaniliselt vist küll igas pikemas teoses sees.

Miskipärast tekkis mul võrdlus, et Sarapuu on mõneti nagu eesti Lejinš (vt allpool, „Pitser punasel vahal“), ainult et halvem. Sama ütlesin ma vist Kippeli kohta, kuigi temal ja Sarapuul omavahel mingit erilist sarnasust ei aimunud. Aga mingid stiililised sarnasused Lejinšiga hakkasid igatahes silma. Kasvõi näiteks see, et mõlemad paistsid olevat ühiskonna ja usundi alal liialt šnitti võtnud ulmekirjandusest ja rohkelt omaloomingut (kust tuleb tema ettekujutus mingist müütilisest Keeruilmast, ma ei julge päris pead anda, et seda etnograafiast ei teata, aga pole vähemalt kohanud) lahminud, selmet kasutada ajalookirjandust ja rahvaluulet. Sarapuu on seetõttu iseäranis absurdi kaldunud. Näiteks olen ma kuskilt märkmetesse üles kirjutanud „meie pühad linnused“ ja sellised nimed-väljendid nagu Püha Ilves ja Nõidade Lagendik.

Naljakal kombel olid Sarapuul nagu ka Lejinšil lätlased ja eestlased suured sõbrad, erinevalt 30ndate eesti muinaskirjandusest, kus käis lätlaste suunal üsna otsene šovinism. Küllap kajastab see ajastu vaimu (nii kõnealune kui Lejinši teos on ilmunud pärast iseseisvumisi) - toona olid meil piirivaidlused, nüüd oleme mõlemad postkommunistlikud eurohipid.

Ajalooline tõepärasus on valdavalt ikka väga mööda, aga ma ei hakka seda üksipulgi lahkama. Seda võib muidugi ette heita peaaegu kõigile senikäsitletutele, aga on olnud Sarapuust märksa pädevamaid. Üsna palju häirisid sulaselged anakronismid sõnastuses (kahjuks pole ma ühtegi näidet välja kirjutanud).

Kokkuvõtteks – pole põhjust, miks te peaksite seda lugema.

Arvo Mägi "Risti riik"

2010-02-02T14:46:00.000-08:00

Autorist:

Arvo Mägi (13. juuni 1913 Tartumaa, Koosa küla – 27. november 2004 Stockholm) oli väliseesti kirjanik. Üks neid noori haritlasi, kelle õpingud (kirjandus ja kunstiajalugu) möödusid juba emakeelses ülikoolis ja veel iseseisvas Eestis. Mõistagi jäi ta eesti kultuuri kandjaks, oli keskseid tegelasi Eesti Kirjanike Kooperatiivis ja muidu väliseesti kirjanduselus ning jõudis ära näha ka vabariigi taastamise. Kirjanikuna viljakas, ja kuigi "Karvikute kroonikat" peetakse tema peateoseks, oli ta muidu pigem tuntud novellimeistrina. Avaldas ka palju publitsistikat, sealhulgas „Risti riigi“ jaoks kogutud materjali põhjal „Eesti rahva ajaraamat“ ja „Euroopa rahvaste ajaraamat“.

Raamatust:

Tegemist on esimese osaga suurest neljaköitelisest romaanist „Karvikute kroonika“, mis kajastab ühe suguvõsa lugu meesliini pidi (v.a. üks erand) 12. sajandi lõpust 1944. aastani. „Risti riik“ määratleb end ajaliselt daatumitega 1187-1557. Tõsi, sellega võiks ta ka minu vaatluse alt välja jääda, aga ma otsustasin teisiti. Raamatu järgedeks on siis „Uued isandad“ (1558-1711), „Õigus hõlma all“ (1712-1855) ja „Lippude vahetus“ (1856-1944). Kuigi lehekülgi kujuneb nelja köite peale tuhande tuuri, on ka vahetuvaid põlvkondi 31, nii et arusaadavalt saab iga üksik peategelane umbes 31 korda vähem tähelepanu kui Balthasar Russow Jaan Krossil (sest see ju ka tuhandeleheküljeline eepos). Lisaks Karvikutega juhtuvale vestab autor pidevalt kõrvale sellest, mis samal ajal maailmas sünnib. „Risti riigi“ esmatrükk oli 1970 Lundis, esmakordselt ilmus ta iseseisvas Eestis 1992. aastal ja 2008. aastal siis ka EPL/Akadeemia sarja 8. raamatuna.

Arvustus:

Mis mind häirib, on see, et tema lugu algab kaheteistkümnenda aastasaja lõpuga. Mägi põhjendab seda nii: „Mida kaugemale minevikku meie meelekujutus tungib, seda vähem kohtab see niinimetatud tõde. Ja lausa valekoest ei saa ühtki jutukangast kududa. Kangal peab olema sees pisutki tõelõime, mis kudet koos hoiab.“ Kuhu jäävad arheoloogia ja varased kirjalikud teated, mütoloogia jne? Eriti arvestades, et oma kreedot väljendab Ristikivi sõnastust kasutades: "Minulegi on ürikute tolmust armsam legendide sinine udu." Ma mõnevõrra mõistan, miks kirjanikel on olnud raskusi sügavamale meie minevikku kaevuda, ja ometi on mul südamest kahju, et nad süvendavad sellega muljet, et muinasaeg on mingi väljaspool tõelist ajalugu olev häma.

Nuriseda võiks ka selle arvelt, et rahvuslik massohism ettekujutuses oma ajaloost on julgelt esil. Rõhk on sellel, et AD 1200 olime mahajäänud ääreala, ja et sisuliselt kohe pärast vallutust, 13. sajandi jooksul kujunes pärisorjuslik-mõisamajanduslik süsteem ja algas pime orjaöö. Mõlemad arusaamad on tänaseks tublisti aegunud (nii muinasaja lõpp kui keskaja algus on tublisti ümber hinnatud) ja kuigi tegelikult oli vist juba sel ajal mingi uuem teadmine olemas, siis ega ei tea, kas maksab ikka autorit selles niiväga süüdistada. Elujõulised on muidugi ka mõned eesti ajalookirjanduse absurdsed ürgklišeed (Bornhöhe aegadest pärinevad), näiteks et sakslased muud ei teinud, kui ainult panid eestlasi vangikeldritesse.

Pean tunnistama, et kirjaniku püüd näidata taustaks maailma sündmusi jätab mind võrdlemisi külmaks. See jätab mulje nagu oleks tegemist ilukirjanduslikku vormi valatud ajalooõpikuga (eriti sobiks see uue riikliku õppekavaga, kus, niipalju kui mina olen kuulnud, pidi senise üld- ja eestiajaloo eraldi õppimise asemel tulema kord, kus eesti ajaloo vastava peatüki eel antakse ülevaade maailma arengutest). Mulle isiklikult meeldiks, kui jutustatava loo seos selle üldise ja üsnagi didaktilise plaaniga oleks tugevam ja ka veidi leidlikum. Üldajaloo osast jäi ka kõrva kriipima (paavsti)kristluse vaatlemine puhtalt läbi marksistliku prisma, et religioon on oopium rahvale ja lihtsalt totalitaarne süsteem eliidi teenistuses. Tõsi, parajat sigatsemist oli kuurias ja Euroopa võimuladvikus muidugi, aga tänapäeval vaadeldakse seda nähtust siiski veidi komplekssemalt.

Stiili poolest mind häirisid esialgu natuke ebaloomulikult kalambuursed repliigid, mis kõlasid pisut pingutatult, samuti selline hakkiv-konspektiivne lause.

Aga kõik see on ainult kriitika. Selle vastu on raamatul seada ka tubli hulk vooruseid. Juba teemapüstitus, näidata vere püsivust ning eesti ajalugu linnulennult, ja sealjuures lihtsate inimeste silmade läbi, on fenomenaalselt hea. Stiil on tegelikult lõppkokkuvõttes väga muhe, loetav, omapärane ja suudab lühidalt olulist edasi anda (mis on sellise raamatu puhul iseäranis oluline). Tegelaste ja lugude galerii on ootamatult värvikas ja tuumakas. Kogu asi on kõigitpidi eluterve (on seksi, on vägivalda, ei unustata isegi seda, et tegelased on inimesed, kellel on ihuhädad, haigused ja vead) ja mitte midagi idealiseeriv. Ja kuigi esialgu tundus, et selline formaat, kus peategelane pidevalt vahetub, suretab põnevuse, siis lõpuks ei pidanud ma sugugi vaatama, palju lehekülgi veel jäänud on.

Niisiis võib-olla ajaloolise tõepära seisukohalt ma seda üldharivaks lugemiseks tingimata ei soovitaks. Aga niigi teadlikule lugejale ja heast stiilist lugupidajale küll, seda enam, et see ajaloo kotkaperspektiivilt vaatlemine paneb juba iseenesest huvitavaid mõtteid mõlgutama. Lõpuks ometi jälle üks hea raamat!

Leho Lumiste "Killad külas"

2010-01-28T08:37:00.000-08:00

Autorist:

Leho Lumiste (12. september 1916 – 29. juuni 1974) oli väliseesti prosaist ja ajakirjanik. Ei saa jätta vahele märkimata, et see on harukordselt kaunikõlaline nimi. Sündinud Elvas, õppinud TÜ-s usuteaduskonnas, samuti etnograafiat ning eesti keelt ja kirjandust. 1944 põgenes Lääne-Saksamaale ja tegi seal kaastööd eesti väljaannetele. Ajakirjaniku pool temas on kahtlemata mainimisväärsem, tema väärtuslikem üllitis on postuumselt ilmunud „Eesti ajakirjanduse ajalugu“.

Raamatu kohta eraldi pole suurt midagi öelda, ilmunud on see ühes trükis, 1971. aastal New Yorkis, kirjastuses Kultuur. (Las ma arvan - te pole isegi kuulnud, et selline raamat olemas on.)

Arvustus:

Esiteks ei saa ma isegi aru, mida pealkiri tähendama peaks. Sündmustik toimub tõepoolest külas või siis mitmes Lemmu kihelkonna külas, aga mis kildadest on jutt, jääb minu arule selgusetuks. Kild (killa, kilda) tähendab muidu ÕSi järgi eesti keeles seltskonda, kampa. Selle tähenduse seisukohalt jään ma lihtsalt nõutuks, see nagu ei ütle üldse midagi loo seisukohalt. Võib-olla on mõeldud kildasid rahvapeo tähenduses (nagu nt folklooripidu Kirde killad), aga sel juhul jääb ikkagi asi selgusetuks, sest teoses on esindatud terve aastaring igasugu tähtpäevi, aga ükski neist ei ole kuigi oluline. Veel ühe variandina kargab pähe, et äkki on ta mõelnud kihlasid, mis on tõenäoliselt sama etümoloogilise taustaga kui killad, ja tõepoolest siin mingi pulmade-abielu seebiooper käib vahepeal, aga jällegi – seos pealkirjaga jääb ähmaseks.

Paraku ei ole see sugugi ainus viga selle raamatu juures. Taaskord – täielik ajaraisk. See blogi-ettevõtmine ajab mu veel hauda, kui normaalseid raamatuid enam ei tule. Ma loodan siiralt, et sellest raamatust enam hullemaks minna ei saa.

Kui ma kaaned avasin, vaatas mulle vastu tsitaat Kalmuse raamatust "Jumalat lahkuvad maalt". Ma mõtlesin, et see võib olla üle pika aja hea raamat, kui Kalmus on ta eeskuju. Aines on samuti ristisõja-aegne Virumaa. Aga sellega sarnasus piirdub. Tasemelt on see kirjutamisaja poolest üsna moodne romaan mõneti veel lootusetum kui Saali peaaegu sajand varem kirjutatu. Samamoodi loobivad siin mehed tublisti isamaa-pateetikat ja lihtsa talupoja suust võib kuulda tõelisi filosoofilisi sententse. Stiilinäide:
„Ei tohi unustada, et meie rahvas on võimas ja suudab palju. Juba ammu ta lõi oma tarkuse ja kõik selle, mida teame. Nii kannab ta oma õlgadel ka ajalugu. Jah, rahva loov vaim on nii suur, et ta ei ole mõõdetav, ja eriti selle tõttu, et ta oma arukuses on sügav, mitmekesine ja tugev.“

Aga mingem kõige hullema juurde. Ma süüdistaksin autorit plagiaadis. Loeme:
„Kui võõrad kükitasid järidele, mis Piret lükkas nende ette, rändasid nende pilgud üle tare sisustuse. Nad veendusid: ka siin ei ole elu rikkam kui külas. Eriti kui silmad peatusid tühjal kruubiuhmril ja vibu otsas kiikuval kätkil, mille kiiksumine oli kui küsimus, miks uhmer on siis alati tühi, kui kätki on täis." Täiesti juhuslikult võtsin ma enne seda raamatut korraks kätte A. Sinkeli "Musta risti ikke all“ (aastast 1956), mis mul lugemisjärjekorras alles ootab, ja lugesin mingi paar lehekülge. Võib-olla oleks ma edasi lugedes veelgi plagiaati täheldanud, aga las ta olla. Igatahes:
„Ta lasi vaikides pilgul libiseda üle tare vaese sisustuse. Jah, ka siin polnud elu viimase aasta jooksul paremaks läinud. Lage, näljane kirst vahtis tühja kruubiuhmrit. Kolde haigutav suu näis matsutavat niisama tühja pada. Vibu otsas õõtsuv kätki kiikas mustunud, igipõlist lauda, otsekui küsides, et miks peab too alati tühi olema, kui tema täis on?“
Tegelikult läheb siin jutt veel pikemalt edasi ja sisuliselt on terve peatüki sisu maha viksitud. Lisaks täheldasin ma teatud laene Kalmuselt ja Hindreylt. Nojah, üsna inetu lugu.

Väga masendav on see, et sellel raamatul sisuliselt puudub narratiiv. Või noh, narratiiv on muidugi olemas, aga see on nii uskumatult kaasakiskumatu, et see ajab täiesti hulluks. Tegelased hajuvad täiesti ebaisikupäraseks massiks, nii et väga raske on üldse jälgida, mis toimub. Sõnastus on tihtilugu kohmakas, süntaks kisub viltu (võib-olla mingi väliseestlase sündroom), ainult mõned harvad õnnestunud looduskirjeldused, enamasti kipuvad needki klišeeks. Rohkem kui loo jutustamisega tegeleb autor (ilmselt oma etnograafia-alasest haridusest tingituna) varjamatult didaktilise eesti vanarahva eluolu seletamisega. Iga peatüki alguses saab põhjaliku ülevaate vastava pidupäeva tavadest, jahikommetest või misiganes. Tõenäoliselt on see tingitud mingist väliseesti-kompleksist, et tuleb seda värki eestluse säilitamiseks läbi hekseldada. Mõneti on ju tore mõte kirjeldada suurte kangelastegude asemel argisemat elu, aga kuna selletõttu on narratiiv olematusse sukeldunud, ei saa seda heaks kiita. Ja mis veel - see vanarahva eluolu, mida ta kirjeldab, on puhtalt 19. sajandi andmete põhjal. Mees ei paista selle peale tulevatki (30-ndate autorid, kellel oli kasutada alles lapsekingades arheoloogia- ja ajalooteaduse andmed, nii ränku vigu ei teinud), et 13. sajandi alguses olid mõned asjad sootuks teistmoodi. Iseäranis jäi mulle kõrva see, kuidas mehed kaevavad alalõpmata kuivenduskraave (näib mulle ilmselge Tammsaare mõjutusena), kohati esinevad ka nimed nagu Taavi ja Jaan, naised vuristavad vokki, toas sahiseb liivakell ja laual on vastlakuklid.

Ja lõpetuseks veel üks epic fail, nagu öeldakse. On aasta 1211, mehed kavandavad suurt sõjakäiku Ümerale, räägivad, kuidas meie saatus otsustatakse Ümeral. Nali on muidugi selles, et autor on kogemata ära unustanud, et mehed läksid ikkagi Võnnu linnust piirama ja lahing Ümera jõel sündis ettekavatsematult, taganemisel Võnnu alt.

Niisiis – seda raamatut küll ei maksa lugeda.

Andres Saal "Aita", "Leili" ja "Vambola"

2010-01-04T15:57:00.001-08:00

Autorist:

Andres Saal (21. mai (vana kalendri järgi 9. mai) 1861 Selja – 23. juuni 1931 Los Angeles) on jällegi üks neid kirjamehi, kes just ajalooainelise kirjandusega omale nime teinud, nagu Kross, Bornhöhe või Kippel. Iseenesest huvitav mees, kes reisis eluajal mitu korda ümber maailma, elas pikka aega Jaava saarel ja lõpetas elupäevad Los Angeleses, kus oli endale ja oma lastele hea elu sisse seadnud. Mingi sarnasus oleks nagu Hindreyga, kes olla ka kõva reisimees olnud. Aga teoste taseme poolest vääriks Saal ausalt öeldes ka unustussejättu. Lisaks kolmele siin ja praegu käsitletavale jutustusele on ta kirjutanud ka palju muud kribu-krabu. Alustas saamatu luuletajana ning leidis siis ilmselt ajaloo näol ainestiku, mis talle kõige enam istus. Ta käis Tartus ülikoolis vabakuulamas ajaloo ja arheoloogia alaseid loenguid ning neist inspireerituna kirjutas veel näiteks selliseid teoseid – Jüriöö ülestõusust rääkivad „Hilda“ ning "Uudu ja Meeta", samuti 17. sajandi nõiaprotsesside teemalise "Sõstra-silmad" ja veel näiteks "Saare piiga", mille täpsema ainestiku kohta ma midagi välja ei lugenud. Viimast kolme saab vist lugeda haruldaste trükiste digitaliseeritud mikrofilmidelt ülikooli raamatukogu või kirjandusmuuseumi kodulehelt. Saali kohta saab lisateavet siit:
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=78

Teosest:

„Aita“, „Leili“ ja „Vambola“ on tegelikult eraldi jutustused, mis moodustasid triloogia, aga kuna mina laenutasin omale „Eesti Raamatu“ 1991. aasta trüki, kus need kõik kokku koondatud, siis käsitlengi neid siin ühiselt. Muidu on lisaks sellele koondkogule nad eraldi trükkidena ilmunud:
„Aita“ esmatrükk 1891, 1921, 1931 (Andres Saali valitud kirjatööde kogu), 1952
„Leili“ esmatrükk 1893, 1926 (valitud kirjatööde kogu)
„Vambola“ esmatrükk 1889, 1913, 1921 ja 1936 (valitud kirjatööde kogu)
Seega – mingi veidruse läbi pealeminev kaup.

Arvustus:

Ei tea, kust sabast kinni haarata. Ütleks, et üsna tüütult pikk ja sealjuures absurdselt naljakas. Mitte et see oleks kirjutatud naljaraamatuna. Lihtsalt - see on nii uskumatult halb. Ja ma räägin praegu kolmest jutustusest ühtse teosena, sest kolm osa ei eristu üksteisest eriti. Või noh, vähemalt halb minu esteetika silmis. Ajaloolisele romaanile omase püüuga ajastu reaalsust kajastada on ta küll kõigega võssa põrutanud. Ma ütleks, et mängufilm "Malev" on ka täpsem muinasaegse Eesti kujutamises kui see teos. Mõni lugeja ilmselt taipab, mis ma sellega öelda tahan, kui ütlen, et see raamat on umbes nagu keskmine ajalooaineline larp. Ajastu tegelikkuse taasloomisega on väga vähe pistmist, olulised on ägedad ja erutavad stseenid ning seikluslikkus. Üks ilmekas näide:

„Väikese väina ääres Saaremaa rannal, seal, kus praegugi veel Tornimägi seisab, oli sel ajal väike linn kõrge torniga. Torn oli ehitatud kõrge mäekingu otsa seisvale uhkele majale, kust võis näha kaugele ümberringi maale ja veel kaugemale merele. Üleval torni küljes seisis määratu suur lind, mida võis võrrelda kreeklaste puuhobusega Trooja linna all. Ühe jala küünte vahel hoidis ta hulka sõjariistu, aga teise jala varvaste küüned olid ähvardavalt allapoole välja sirutatud. Tornist käis luuk välja linnu sisikonda, mis nagu väike kambrike oli elamiseks kenasti ehitatud. Siit vahtis tornivaht merele, pidas silmas laevade käiku ning andis neile päeval lipu, öösel tulede abil märku. Suure kõvera noka peal seisid kaks määratut silma, millest hele rasvatuli igal ööl päikese loojaminekust tõusuni laevameestele kaugele merele valgust andis ja tormistel ning pimedatel öödel õiget teed näitas. Päeval olid ta silmad küll pimedad, aga siiski uskusid laevamehed sealt mööda sõites kaht elavat silma nägevat, kes nende tervitustele lahkelt naeratasid.“

Nagu – ehh? See ei ole ikka päris normaalne. Olgu, Saal oli ehk veel mingite romantismi järelkajade mõju all (ja nii joobnud neist kajadest, et oli ise romantilisem kui ükski teine romantik) ja ehk tuleks talle andestada, tema püüdlus ehk ei olnudki realism (Leopold von Ranke loosungist lähtuv wie es eigentlich war), vaid ajaloo müstifitseerimine. Mnjah. Teine näide on see, kuidas kohanimest Karula on saanud kinnipidamiskoht, mida ümbritseb tigedaid karusid täis aedik, millest läbipääsemiseks on mingi köitesüsteemiga ülestõmmatav koridor.

Muuseas, vangis olemine ja sellest väljapääsemine on üks põhiteemasid. Ma ei tea, kas see kõditab romantilist hinge või mis, aga kolme raamatu peale kokku on erinevad tegelased umbes 20 korda vangis. Sama palju kordi kordub stseen, kus metsas eksinud jõuavad üksiku hurtsiku juurde, kus mingi vana naine ees ootab. Ja peaaegu kogu raamatu vältel on ilmastikutingimusteks "tormine sügisöö", ainult lugude algustes ja lõppudes ilmestab üürikesi õnnehetki mingi ilusam ilm. Ja nagu ütleb eesti-aegne kirjanduskriitik Oskar Urgart:

„Saali abstraktsioonid esindavad küll äärmiselt lihtsat ja sellega omal kombel imponeerivat, kuid samal ajal ka väga vaest vormimaailma. Oma tegelaste karakteriseerimiseks saab ta läbi ainult kahe abstraktsiooniga: voorusliku ja pahelise tüübiga, kumbki neist kõige peenemate joonteni arendatud, igas olukorras püsiva kinniskarakteriga. Ta positiivne tüüp ei ole mitte ainult täiusliku iseloomuga, vaid ka välimuselt ideaalne. Kui me juhuliselt loeme Saali positiivse naiskangelase välimusest: …„suurrätik oli üle õla tagasi langenud, mille alt paljad õlad välja paistsivad nii kaunid, nagu oleks neid kõige suurem kunstnik valgest marmorist välja raiunud”, siis pole see mitte ühekordne, sattumisi langenud kirjeldis, vaid reeglipärane nähis. Muidugi esindab negatiivne abstraktsioon äärmusse viidud kontrasti eelmisele tüübile, nii siseelu kui ka välimuse poolest. Ainult üks nõrkus on Saali suursugusel kangelasel: ta suur naiivsus, mis teda järjest viib roimarliku tüübi lõksudesse, ja viimasel omakorda on üks ainus voorus: suur teravmeelsus...“

Tüüpide abstraheerimise kõrval näeme lihtsustavate kompositsioonivõtete tarvitamist ka muus. Õige piiratud hulk kinnisvõtteid juhib sündmustiku ülesehitust. Lastevargus ja vanemate vangistamine paiskab rohkem kui ükskord segamini perekonna ja üksikute perekonnaliikmete kokkujuhtimine - mõnikord aastaid hiljemini, kui unustatud juba üksteise välimuski - pakub külluses võimalusi sündmustiku kõige kirjumaks seadelduseks; elu päästmine või vangist vabastamine sõlmib armuvahekordi, negatiivse tüübi alaline luuramine saadab hädaohtu positiivseid kangelasi, üksinduses valjusti endaette kõnelemine paljastab luurajaile salajasemad kavatsused jne., jne. Lõpplahendus toob alati lepituse vooruse võidu kaudu, mis ei tähenda küll igal juhul vooruslikkude tegelaste, vaid just abstraktse vooruse triumfi."

Tõepoolest – narratiivsete elementide vaimuvaesus kisub vahepeal lausa debiilseks. Kolm jutustust on põhimõtteliselt samased, lihtsalt tegelaste nimed on ära vahetatud Samas jällegi mõne asja puhul ei saa absoluutselt fantaasiavaegust kurta - olgu näiteks kasvõi eeltoodud tsitaat seest õõnsa lind-vahitorni (!!!) kohta.

Kõike seda saadab ka dialoog, mis on meie aja inimesele pehmelt öeldes kummastav. Dialoogi kude meenutab rohkem dramaturgiat kui proosat, see on lihtsalt nii õhkav ja muidu mööda. Kõikjalt kajab Jakobsoni-kõned-kuubis stiilis hüperpateetiline isamaajoobmus (Lembitu ja sõbrad kasutavad enesestmõistetavalt „isamaad“ sidesõnana) ning noorte meeste sinisilmne ja vaga rüütellikkus (jääb mulje, nagu saaksid nad kohe suurest erutusest infarkti, kui nad oma armastatud neiu käest kinni saavad võtta). Aga 19. sajandi kontekstis – ma ei tea – äkki oli tõesti normaalne nii rääkida.

Muidugi vahvad konstruktsioonid, mis on olnud sellesama aja muinsusromantikast peale ka üsna elujõulised, on „Taara tammikud“ jms. Päris palju on autor kasutanud autentseid regivärsse, millele on lisanud omaloomingulist imitatsiooni. Need viimased muidugi karjuvad kogu täiega silma, aga olgu, mis sellelt ajalt ikka nõuda. Ja üks asi, mis mind ehk kõige enam naerma pani, oli see, et "Vambola" ühe peategelase nimi oli Panda. Seos pandakaruga tekitas nii absurdseid lauseid, et ma ei saanud aru, kas tõesti selline reisi- ja loodushuviline kirjanik ei teadnud sellise liigi olemasolust või milles asi.

Ainus vahva asi, mis mina sellest paksust koguteosest leidsin, oli „Vambolas“ esinev rahvapärimusel põhinev (küll kirjaniku poolt veel üle pakutud) jutt Soontagana salateest.

Niisiis. Omal ajal pidid need väga kõvad teosed olema, kui neid niipalju trükitud on. Tõsi, kriitikat olla Saal ka kõvasti saanud. Mina eriti lugeda ei soovitaks, mulle oli see üsna pikk ja tülikas töö. Samas kui hing sellise huumori peale kisub, siis võib ju sirvida.

Ajalooalast:

Üks huvitav asi hakkas mulle küll silma Saali lugude puhul. Nimelt on seal naised vaat et rohkemgi tähelepanu keskpunktis kui mehed, mis on teiste muinasajast rääkivate romaanide puhul tavatu. Ja ometi, kui kõiges muus on ajastutruudusega Saal mööda pannud, siis selles üksikasjas on ta kogemata õigele rajale sattunud. Ja neile, kes seda veebi loevad, ja ei ole kursis, olgu järgmine selgitus.

Nimelt võib arvestatava kindlusega väita, et muistses läänemeresoome ühiskonnas oli naise roll märksa suurem kui naabermaades ning eriti võrreldes Lääne-Euroopaga. Kas just päris võrdõiguslikkuseks seda nimetada, aga patriarhaalsust oli ilmselt hulka vähem, kui seni on arvatud. Sellise seisukohaga on välja tulnud professor Marika Mägi ja tema teooria on ilmekas näide sellest, et feministlik mõttevool humanitaar- ja sotsiaalteadustes võib tõepoolest teaduslikku kasu tuua.

Ma lühidalt konspekteerin tema argumendid
1) läänemeresoomlaste kivikalmetes on maetud mehi ja naisi võrdselt või kohati isegi naisi rohkem, seevastu indoeurooplastest naabrite kalmetes on meestega samale kalmistule maetud vaid üksikud kõige rikkamad naised
2) naised nendes kalmetes on väga rikkalikult varustatud, sageli ka meheliku võimuatribuutikaga (relvad, ratsaniku varustus)
3) naiste ja meeste ehete eristust läänemeresoomlastel eriti ei ole
4) etniliselt ja geograafiliselt meile lähimas muistse tavaõiguse üleskirjutuses liivi-latgali õiguses on sätted, mis muule Euroopale täiesti võõrad - seal pärivad vara nii pojad kui tütred, ning viimased isegi ehk eelisjärjekorras
5) naist peeti Eestis noorikuks kuni esimese tütre sünnini, patriarhaalses ühiskonnas on see olnud kas süütuse kaotamise või esimese poja sünnini
6) naiste seksuaalsust ei surutud ka veel 18. sajandil hoopiski nii palju alla, kui seda tehti teistes kristlikes maades

Lisada siia juurde veel sugude eristuse puudumine meie keeles ning me jõuame järeldusele, et meie karused mehed hoidsid oma naisukesi paremini kui seltsimehed eurooplased.

Karl Ristikivi "Sigtuna väravad"

2009-12-20T08:03:00.000-08:00

Teosest:

Tegemist siis ühe novelliga samanimelisest novellikogust, mis ilmus Lundis 1968. aastal ja uustrükina Varrakult 2004. Sündmustik ise paigutub 15. sajandisse, kui rootslased üritavad end Taani riigi võimu alt välja rabeleda, ja Sveamaa suurnikud arutavad seal Sigtuna väravate legendi, mis peaksid praegu olema Novgorodi Püha Sofia katedraali seinal.

Arvustus:

Ega siin eriti palju öelda pole. Ma ei ütleks, et see eriti hea lugu oleks olnud. Samas kogumikus leidus muidu päris mõnusaid jutte, kus oli mõnusat muinasjutustiili tabatud ja kust ilmnes ka mõni päris tuumakas iva. Aga käsiteldav novell oli nende seas üks tuhmimaid ja kuivemaid. Võib-olla oleks seda mõtet olnud parem edasi anda mingis esseistlikumas vormis. Ei tea. Samas ei julge ma seda ka laita, sest võib-olla mulle lihtsalt Ristikivi ei istu.

Omamoodi huvitav on see, et Ristikivi, kelle loomingust moodustab ajalooteemaline väga olulise osa, puudutab nendes romaanides oma kodumaad minimaalselt ja ta ajab pigem mingit Euroopa asja. Kohati tundub aga, et selline vaikimine võiks isegi mõneti tähenduslik olla – kui "Sigtuna väravates", millest rääkides võiks ju eestlased päris tublisti teemasse kaasata, on meie osa pisendatud sisuliselt paarile ääremainimisele, siis ometigi eelnevad sellele jutud Fulko-nimelise tegelase suust, kes toob kangesti meelde 12. sajandi teises pooles Eestimaa piiskopiks määratud Fulco, ja on kogumikus ka lugu tublist ordurüütli sõjasulasest Mats Matsipojast, kes oma surnud isanda Moskvast Liivimaale tagasi toob. Mine võta kinni, kas see on tähenduslik vigur, või tahan ma seal näha midagi, mida ei ole.

Kes tahab novellikogu või Sigtuna asjus juurde lugeda, siis:
http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/7_82007/38-41.pdf
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=6655:ksildane-tark-ja-nukker-ajaloofilosoof&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3022

Janis Lejinš "Pitser punasel vahal"

2009-12-13T13:50:00.001-08:00

Raamatust:

Kuigi mina siin ajaveebis üritan pigem tabada seda mingit märgilist tähendust, mis on muinasajal Eesti kirjanduses, siis ei tee ka paha üle vaadata sarnast kirjandust naabermaadest, eriti kui meie enda rahva lugu sinna otsapidi ka sisse kätketud on. Just selliste raamatute kilda kuulub lätlase Janis Lejinši 2001. aastal ilmunud raamat „Pitser punasel vahal“ e. „Zimogs sarkana vaska“, mis 2007. aastal ilmus Kalev Kalkuni tõlkes kirjastuses „Eesti Raamat“. Sisu poolest kajastab see siis sündmusi Läti muinasmaakonnas Talavas aastatel 1162-1184 (ja tegemist on ainult triloogia esimese osaga) ja peategelaseks on Henriku kroonikastki teada-tuntud vanem/kuningas Talibald, raamatus Talivaldis.

Kuigi mul ei õnnestunud internetist leida kirjaniku kohta mitte mingisugustki lisateavet (isegi mitte pilti tema silmnäost), tasub ära märkida raamatu tiitellehel mainitu, et romaan võitis Läti Kirjanike Liidu korraldatud Gerkensi romaanivõistlusel I auhinna. Etteruttavalt öeldes ei saa ma täpselt aru, miks küll ometi, kas on temaatika piisavalt eksootiline, või käib läti kirjanduse käsi halvasti või mis.

Arvustus:

Raamatut lugema hakates olin ma üsna nördinud. Ma olin mingi hetk juba jõudnud langetada otsuse, et tegemist on lätlaste oma Kippeliga, mööndusega, et ta pole päris nii hull. Ja sarnasusi on tegelikult üllatavalt palju. Kõige markantsem neist ilmselt see, et nii nagu ka Kippel, tahab Lejinš hiilata ajalooalaste teadmistega ja olla võimalikult ajaloodidaktiline. Tõsi - ajaloolised romaanid aitavad ajalugu paremini meelde jätta. Aga on mingi piir, kui palju fakte ja muud "asjalikku" võib sisse toppida, ilma et lugu ise nende sisse ära ei kaoks ja kogu ilukirjanduslikku elementi mõttetuks ei muudaks (muidu kaob ära vahe romaani ja teadusliku kirjanduse arusaadavuse juures). Lejinš kohati ületab selle piiri, enamasti kõigub kuskil üsna selle piiri lähedal.

Nagu ka Kippel, astub Lejinš teadmistega hiilata püüdes üsna palju ämbrisse. Ma muidugi ei tea, mis on kirjaniku taotlus, ja seetõttu võib mu kriitika olla veidi ebaõiglane, aga ma luban seda endale sellegipoolest. Rohkelt on selles raamatus faktilisi kaheldavusi, aga ka häirivalt palju meta- ja pseudoajaloolist. Ta on nähtavasti võidelnud muinasaegse Läänemere idakalda ühiskonnakorralduse ja eluolu liigse lihtsustamise vastu, aga sellega keerab vindi jälle teistpidi üle.

Metaajaloolise all mõtlen seda, et ta kirjutab tänapäevase ajaloolase mõttekonstruktsioonide ja sõnavara toel, mitte ei ela ajastusse sisse. Pseudolikkuse meeldejäävamateks näideteks on kahtlemata ulmekirjandust meenutavad mõistatuslike võimetega kirve- ja linnurahvas, aga ka korduvalt läbiviidavad detektiivijuurdlused ja hullult institutsionaliseeritud ühiskond.

Üldse viirastub mulle teksti lugedes autori portree lugemusega, mis piirdub peaasjalikult ulme-, detektiivi- ja seiklusromaanidega. Oleksin väga imestunud, kui tuleks välja, et tegemist on professionaalse kirjanikuga, sest on ju näha, et kirjakunsti kui sellist ta ei paista eriti valdavat. Isegi kui üht-teist on tõlkes kaduma läinud, jääb tema viljeldud poeetika selle külje pealt üsna lahjaks.

Millegipärast tundub väga-väga kahtlane Läti mütoloogilise süsteemi ja üldse vaimse maailma esitus. Ja mõnes kohas jääb sellest vaimsest poolest kaunikesti puudu, selline üsna kuiv ilmalik-militaarne vaatepunkt elule kajab vastu.

Omamoodi huvitav on aga vaadata lätlaste suhtumist eestlastesse. Ühest küljest oleks mul nagu häbi nende ees, et kui meie 30ndate kirjanduses oli lätlane arg-salatsev-reeturlik mustapäine vaenlane ja mida kõike veel, siis siin on Ugandi eestlased Talava tublid liitlased. Samas jällegi üritab Lejinš kirjutada lätlaste arvele palju sellist, mis õigupoolest kuulub läänemeresoome rahvaste ajalukku. Nojah, las ta siis olla.

Kuskil 150-200 lehekülje vahel hakkas lugu paremuse poole minema. Tasapisi joonistus välja üsna korralik tegelaste psühholoogia, mis polnud niisama, vaid muutus oluliseks ka loo seisukohalt. Lõpus oli raamat juba üsna põnev, kuigi õnnetult etteaimatav.

Kokkuvõtteks – kui on aega (raamat oli võrdlemisi mahukas) ja oled pigem kommertsžanrite austaja, siis võid lugeda, kui aga kummardad kunstkirjandust, siis vist ei tasu kättevõtmist.

Mats Traat "Karukell, kurvameelsuse rohi"

2009-11-29T09:28:00.000-08:00

Autorist:

Mats Traat (sündinud 23. novembril 1936 Palupera vallas) on kui mitte kõige suurem elav eesti kirjanik, siis üks suurimaid kahtlematult. On kirjutanud peaaegu võrdselt nii luulet kui proosat (kokku üle 60 teose), kusjuures viimases on ta jätkanud suurte klassikute (Tammsaare, Ristikivi, Krossi, eriti Tammsaare) moel eestlaste ajaloo (küll peamiselt lähema ajaloo) panoraamset kujutamist. Sestap pole ehk tarviski väga imestada, et temalt midagi ka siin blogis kajastamiseks leidus.

Raamatust:

Nagu on kirjas 1982. aasta Eesti Raamatu trüki taga tutvustusena: „Tänapäeva maa- ja linnaolustikus ning muistses Liivis kulgeva sündmustikuga, paljude tegelastega, mitmes ajalises ja hingeelulises tasapinnas toimuv eetilise rõhuasetusega romaan. Peategelasteks on nüüdiskirjanik ja suurmajandi peaagronoom, kes kumbki omal viisil, võitlevad ja ületavad neid tabanud raskusi ja õnnetusi, minetamata siiski teotahet ja elamise rõõmu.“ Niisiis on siin teoses tähtsaimal kohal siiski tänapäev, aga muinasaeg tuleb esile läbi aegade kokkusulamiste ja kirjaniku peas hargneva sündmustiku, mis paigutub 13. sajandi alguse koivaliivlaste juurde. Selle n-ö muinasaja-sisalduse ja vormi poolest pisut sarnane Krossi "Väljakaevamistele“. Teosest on kaks trükki – 1982 ja 1990, lisaks tõlked soome ja läti keelde.

Arvustus:

Ei tea, mis selle vaese liivi rahvaga on, aga kuidagi õnnetud on need raamatud, mis neist kirjutatakse! Alguses see maruigav Raua „Kaupo“, siis see Kippeli küündimatu „Issanda koerad“ ja nüüd ka Traadi teos, mis kuidagi ei köitnud. Olen muidu lugenud Traadilt ainult "Tants aurukatla ümber“ ja „Harala elulood“, aga need mõlemad on olnud väga-väga head raamatud. Ja nüüd siis selline tööõnnetus. Võib-olla mulle lihtsalt ei sobi taoline modernistlik-eksistentsiaalne soigumine (võib-olla olen ma võimetu selliseks vaimseks kõrgpilotaažiks), aga pigem tundub see mulle paberile kantud loominguline kriis (seda aimub igati ka teose kirjanik-peategelase heitlustest).

Tõsi, iva raamatul muidugi on, aga peamiselt vist oma aja jaoks. Sügav venestusaeg ja kirjaniku sellest tulenev mure eesti rahva saatuse üle ongi ilmselt tinginud selle Muinas-Liivi heiastuse siin teoses. See paistabki olevat liivi rahva pärisosa eesti kultuuris, olla hoiatav näide hõimlastest, kelle vaim ei pidanud ajaloo jõududele vastu. Mulle tundub see kaunis ühekülgne ja liivlaste suhtes ebaõiglane vaateviis, kuna mina kipun oma muinasaja-ihaluses neid vaatama pigem sellena, kes nad kunagi ammustel aegadel olid, mitte vaid seda õnnetut lõpptulemust.

Raamatu tänapäeva-ajatasandit ma ei pea siinkohal oluliseks lähemalt puudutada, nii võib teise küljena välja tuua ka juba varasemast mõneti tuttava kirjandusliku vaatenurga 12.-13. sajandi vahetuse sündmustele, nimelt ristiusulise, ent kodumaad armastava pärismaalase siseheitlused (sama motiiv esineb nii Kalmuse triloogias kui Raua „Kaupos“). Olgu et seegi pole kuigi originaalne, meeldis see teema raamatus kõige enam.

Kusjuures võib ju siiski tunnustada seda, et raamat on tegelikult täis väga kauneid sõnaseadeid, tõsist proosaluulet, mis reedavad ära, et tegemist on suure proosakirjanikuga (näiteks nii algus kui lõpp on eraldiseisvalt vägagi ilusad), aga need välgatused ei pääse minu juures kokkuvõttes eriti mõjule, sest mina armastan ikkagi lugu, mitte teise inimese lõhkist hingemaastikku, olgu see teine inimene enda arust nii eriline kunstnik kui tahes.

Noh, me võime jätta siinkohal kõrvale ajaloolise olustiku tõepärasuse küsimuse, mis ei ole ilmselt olnud eesmärk iseeneses, kuigi minu meeli see problemaatika tahes tahtmata alati riivab. Raamatu võib ilmselt kokku võtta nii, et kui keegi otsib siit ajaloo-alast elamust, siis ta seda ei saa, kui otsib haaravat lugu, siis seda ka ei saa, kui otsib inimese hingeelu purukspingutatud süvakurde, siis seda ehk leiab.

Ajalooalane rubriik hääbub vist mu laiskuse tõttu sootuks ära, sellest raamatust lähtudes poleks ka suurt millestki kirjutada.

Enn Kippel "Issanda koerad"

2009-10-09T03:34:00.001-07:00

Autorist:

Enn Kippel (16. veebruar 1901 Tallinn – 15. veebruar 1942 Leningrad) on vist Jaan Krossi kõrval teine eesti kirjanik, kellega seoses tulevad automaatselt meelde ajaloolised romaanid (tal on küll ka kaks kaasaegset olustikku kirjeldavat teost „Ahnitsejad“ ja „Kuldvasikas“). Kui vaadata kvantiteedi poolest, oleks ta 1930-ndate ajalooproosa buumi selge esinumber (teostega "Suure nutu ajal", "Kui Raudpea tuli“, „Jüriöö“ ja „Meelis“), kvaliteedi poolest ma nii küll ei ütleks. Haridustee ja noorpõlv kulgesid üle kivide ja kändude, elukutselt sai temast kaitseväelane. 1940. aasta juunipöörde järel läks ta uue võimuga agaralt kaasa, olles Rakveres diviisi poliitjuhiks. 1941. aastal evakueerus Venemaale, kus suri Leningradi blokaadi ajal nälga. Ta olla seal ette valmistanud uusi ajaloolisi romaane, lugedes hoolega vene allikaid.

Raamatust:

Käsiteldavast raamatust on ilmunud (õnneks) vaid kaks trükki - üks 1938. aastal ja teine, veidi kaasajastatud sõnastusega trükk 1987. aastal (siis, kui vabamad olud seda taas lubasid) sarjas "Eesti romaanivara", järelsõnaga ajaloolaselt Sulev Vahtrelt. Viimast lugesin ka mina.

Arvustus:

Ma ei tea, millal ma nii mõttetut proosat viimati lugesin. Ei mõista, kuidas selle kirjaniku retseptsioon nii leebe on. Mina ei saakski ausalt öeldes siinkohal kasutada mõistet „kirjanik“, sest see on kuidagi täiesti küündimatu ja asjaarmastajalik. Lisaks sellele on ta, kui kasutada (eriti Nõukogude) ajaloolaste lemmiksõna – tendentslik.

Mis mulle siis ei meeldi? Puudub selge süžee ja väljajoonistatud peategelased. Pigem on siin 6-7 peaaegu karikeeritud moega stereotüüpi ristisõja-olustikust. Kompositsioon on täiesti organiseerimata, mistap on seda algusest peale täiesti kaasakiskumatu lugeda. Ei vea kohe üldse käima, igav on. Lisaks sellele on sündmustik kohati üsna ebaloogiline (näiteks stseen, kus vanem Ako põgeneb orjusest Lüneburgi soolaväljadelt, ja jõuab jalgsi rännates elusana koju tagasi), rääkimata sellest, et dialoogid on naeruväärselt ebareaalsed ja sõnavara on kirjaniku kohta üsna lahja.

Võib-olla isegi rohkem häirib see, mida ennist tendentslikkuseks nimetasin – läbinähtav ja mage teiste rahvaste halvustamine ning moraalses kõlbmatuses süüdistamine, samuti kristlastega sõbraliku läbikäimise tembeldamine reeturlikkuseks ka autori enda, mitte ainult tegelaste vaatevinklist. Ja samas selle kõrval peetakse liivlasi ja teisi kohalikke rahvaid, kelle poole autor selgelt hoiab, primitiivsteks pärismaalasteks (ja seda märksa rohkem, kui muidu 1930-ndate kirjanduses, kuigi paari detaili puhul kujutab ta neid siiski normaalsemalt kui teised, aga nendel praegu ei peatuks).

Noh, muidugi võivad tema ristiusu-alased pilked (näiteks, et keegi noor munk seksib põõsas vanem Ako naisega) ja debiilsena kujutatud ristisõdijad olla mingil määral ka ajalooliselt tõesed, aga antud juhul jätavad need pigem autorist endast kergelt kohtlase mulje. Lohaka mulje jätab see, et tekstis on ajavormide kasutamine kohati täiesti segi läinud, samuti, et Kaupo poja nimi on raamatu alguses Bertold ja lõpus Bernhard.

Sulev Vahtre oma järelsõnas 1987. aasta trükile on ilmselgelt liiga leebe. Ta nimetab seda raamatut "põnevaks“ (sic!) ja tunnustab Kippeli ajalooteadmisi. Tõsi, Kippel oli aktiivne ajaloohuviline, aga ma ei märka, et ta seepärast kuidagi teistest kirjanikest täpsem oleks. Normaalsed kirjanikud varjavad oma puudulikke ajalooteadmisi oskuslikult ja ei räägi liiga palju taustast, Kippel aga teeb seda üleliia, nii et lugu kaob täiesti kuskile ära, ja pealekauba paneb ta minu hinnangul ikka väga paljude detailidega puusse (neid on sunnitud möönma ka Vahtre), kuigi siin tuleb ka arvestada tema kirjutamisaja ajalooteaduse olukorda.

Mis puutub nn. kippelismidesse, nagu omaaegne kirjanduskriitika nimetas Kippeli naturalistlikke stseene, siis neid esineb küll, kuid need on üsna puised ja väheköitvad. Mitte kuidagi ei mõju need mahlakana, ja on seega pigem üleliigne element.

Kui nüüd kokku võtta, siis ma küll ei ole tavaliselt karmi ütlemisega, aga selle teose kohta ei ole muud kosta, kui et taolisi raamatuid ei tohiks trükki lasta.

Ajalooalase kirjutamiseks praegu aega pole, ehk kunagi võtan Tõnissoni „Die Gauja-Liven und Ihre materielle Kultur“ kätte ja pajatan liivlastest. Seniks piirdugem arvustusega.

Jaan Lõo "Nägemised"

2009-09-11T14:31:00.000-07:00

Autorist:

Jaan Lõo (6. veebruar 1872, Holstre vald, Viljandimaa – 18. veebruar 1939, Tallinn) ei ole kirjanduse vallas ilmselt nimi, kelle meeldejätmine eriti oluline oleks (samas on ta siiski olemas antoloogias "Sõnarine"!), aga ma mõtlesin, et võiks temagi siin ära kajastada. Ja õigupoolest oli ta siiski tegus eesti haritlane ja hingega Vabariigi rajamise juures (suri vaid aasta enne selle hävitamist). Nimelt oli ta Asutava Kogu liige ja riigikohtunik (lõpetanud 1896. aastal TÜ õigusteaduskonna).

Teostest:

Enne suuri isamaalisi tegusid jõudis ta 1916. aastal anda välja ka luulekogu "Nägemised", mis sisaldab isamaaluulet ja „muistse loo“ värsistusi. Seda originaali pole ma vaevaks võtnud üles otsida, küll aga sattusin kahe luuletuse peale sealt kogust Saxo Grammaticuse Gesta Danorumi valikulises eestinduses (tlk A. Saluäär, Loomingu Raamatukogu 2000/8-10. Keda selline poole kohaga luuletaja siiski mingil kummalisel moel huvitab, siis tegelikult on temast olemas ka mõned kirjandusloolised artiklid, näiteks Henrik Visnapuu, Jaan Kärneri ja teiste sulest, mille kohta vaata siit:
http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_L%C3%B5o
Mõtlesin, et vaevun need luuletused siia ümber kirjutama:

Kurelaste laul

Bravalla nõmmel
veel punetab sammal
kus vanasti võitles
eestide vägi
ja kõlas me kuulsus
Skandia mail.
Sääl daanlaste ridasid
rõhusid maha
me toredad ratsud.
Kuis hirnusid uhkelt
nad lahingi õhtul,
kui kapjadel hüübis
neil hurmane veri
ja jalgus neil vakkus
vaenlase juuks –
kuldkiudine kammits,
daanlase tukk.
Sest ajast käib hirm
me laevade eel
ja ahastus taga
me tegude teel.
Me tuleme saagi
ja võitude lõhnas,
me lõikame lõunas
ja põimame põhjas.
Me päralt on hõbe,
me päralt on kuld,
me jätame järele –
tuhka ja tuld.
Norra kuningapojad
meil kaitsevad karja
ja Jüütimaa tütred
jahvavad vilja
ning suruvad uhmris
otrade teri
oma kodumaa saari
nad enam ei näe
Sest lendab hirm
me laevade eel
ja ahastus taga
me tegude teel.

Ölandi leeris

Me üle on öö,
meid hukatus hiilab,
me laevadel purustud
purjed ja tüür;
ja rõngana ümber
meid vaenlane piirab
kui raudine müür.
Puid tulle, leek loida,
nüüd valvust ja hoolt,
kui koidab meil hommik
kodumaa poolt –
siis vaenlaste sekka!
Kui kuldid, kui karud,
kui vihased marud,
mis murravad laante
põliseid puid,
nii vaenlaste luid
me heidame loogu,
mere, mühava, voogu
me paiskame neid.
Me laivad, me luiged
me purjede pais –
siis vaba neil tee
üle vahtuva vee,
kodukaldale kandvad
kui võitjaid,
nad meid.
kel vendadest surm
surub igavest lau,
sel põleval riidal
saab viimane au.
Ta tuhka me kodumaa
mullasse viime;
säält tõusvad ta põrmust
meil võitlejad uued,
meresõdijad suured.
Ahoi,
ju õreneb öö
ja tumeneb täht,
külm, mere poolt, maale
käib hommiku õhk.
Koit kerkib Ämara
veetlevast võrgust ja sütitab uuesti
päikese tuld.
Nüüd sarved hüüdma,
kilbid kõlama!
Meid ootamas on eluhinna eest –
ränk veretöö.

Arvustus:

Ma alguses vaatasin peale, et luuletus on viierealine lõppriimita ja lõi esimese asjana pähe, et oh! tüüp on püüdnud skaldiluulet imiteerida. Aga ei midagi sellist, luuletus jätkus lihtsalt teisel leheküljel. Regivormist pole siin juttugi ja ka klassikalistest vormidest mitte. Mõlemaid luuletusi võiks liigitada vabavärsi alla, kuigi mõningad lõppriimid (ja sealjuures üsna kehvad) eksivad sekka ära. Rütm on kohati päris hea, aga vahepeal takerduv. Sõnadega pisut mängib, aga ei midagi erilist mu meelest. Iva ka praktiliselt nagu pole, see luuletus ei ütle suurt midagi. Ja üldse ei saa ma aru, miks selliseid luuletusi kirjutatakse - eelpool kajastatud Lehte Hainsalu "Taprite pidu" tõstatab täpselt sellise küsimuse. Aga nojah.

Ajalooalast:

Eelpool käis juba vilksamisi läbi Saxo Grammaticuse nimi ja et LR-is on ilmunud ka tema elutöö valikuline eestindus. Kes siis oli Saxo?

Ilmselt sündis ta kusagil 1150. aasta paiku Sjaellandil (see Taani saar, mille ühes nurgas asub tänapäeval Kopenhaagen), ilmselt mingisugusesse üliku- e. sõdalasperre. Saxo oli tollal Taanis üsna levinud mehenimi, Saxo Grammaticuseks (ehk Õpetatud Saxoks, kas tema väga hea ladina keele või Euroopa ülikoolides veedetud aja pärast) hakati teda nimetama veidi hiljem Jüütimaa kroonikas. Samuti on tal olnud hüüdnimi Longus, mis viitab tema pikale kasvule.

Ajastu, kuhu ta sündis, oli Taani ajaloos kahtlemata kuulsusrikas. See on kuningas Valdemar Suure ja tema poegade Knut VI ja Valdemar Vallutaja ning kuningate seljataga seisnud vägevate Lundi peapiiskoppide Eskili, Absaloni (kelle sekretäriks ta ilmselt oli) ja Andreas Suneseni suurte sõdade ajastu Läänemere ruumis, mis saab alguse Vendimaale tehtud ristisõdadest 12. sajandi keskel (tänapäeva Kirde-Saksamaa ja Loode-Poola) ja lõppeb Põhja-Eesti vallutamisega Valdemar Vallutaja ajal.

Taanlased kasutasid meelsasti ära ristisõjaideoloogide uut seisukohta, mille kohaselt andis ristisõja mõõdu välja ka Läänemere idakalda paganlike rahvaste vastu sõdimine, mis kujutas endast sisuliselt lakkamatuid vastastikuseid sõjaretki taanlaste ja nende vaenlaste vahel. Selle valguses pole ilmselt imestada, et oma 16 raamatust koosnevas Gesta Danorumis (ehk Taanlaste vägiteod) viib ta üsna sarnase pildi suurtest Skandinaavia kuningriikidest ja vägevatest sõdadest teiste Läänemere äärsete rahvaste vastu ajas tagasi ka oma tuhat aastat varasemasse aega, sest ta on harjunud selles raamistuses mõtlema. Ma ei usu, et see pilt 1000 aastat nii staatiline oli, ja vähemalt võõraste rahvaste puhul on valitsejate nimed sageli selgelt välja mõeldud, aga mingi tõsilugu on siiski iga Saxo väljatoodud sündmuse taga tõenäoliselt olemas.

Tema kroonika algab sündmustega u. 300 eKr, kuigi esimene kindlalt ajalooline Taani kuningas selles jutustuses on alles Gorm Vana, kes suri 10. sajandi keskel. Kuigi Taanis kasutati seda ametlikuks ajalooõpetuseks kuni 1940. aastani, on see teos pigem allikas pigem muinasskandinaavia kirjanduse, mütoloogia ja folkloori, kui ajaloo kohapealt, ja väljendab pigem Saxo kirjamehelikku soovi oma rahvale kuulsusrikas minevikulugu kirjutada, kui puhast ajalootõde. Samas allikakriitiliselt kasutades võib sellest ka ajaloouurijatel tohutult abi olla.

Niipalju kui me teame, on Saxo pärit vanast sõdalaste (kuninga ihukaitseväelaste) suguvõsast ja paistab olevat ka ise sõdurielu elanud. Pole siis ime, millise innuga kirjeldab ta paganluseaja vägitegusid, kusjuures ei ristitus ega kristlik vooruslikkus ei ole tema puhul kõige olulisemad väärtused, vaid pigem midagi, mille puudumise pärast ta väga formaalselt oma tegelasi noomib.

Saxo on mõjutatud Vergiliuse „Aeneasest“, Platonist ja Cicerost ning üsna kaasaegsest Britannia ajalookirjutajast Monmouthi Geoffrey’st. Mis on ilmselt kirjandushuvilisele inimesele Saxo kroonika puhul kõige huvitavam fakt, on see, et Shakespeare’i Hamlet pole muud, kui töötlus Saxo suulisel ajaloopärimusel põhinevast loost Taani ülikust Amlethist. Saxo originaal on muuseas Shakespeare’i töötlusega hämmastavalt sarnane.

Eesti ajaloo seisukohalt on intrigeeriv ka see, miks Saxo kroonika ei kajasta Valdemar Vallutaja sissetunge Saaremaale 1206. aastal ja Tallinna alla 1219. aastal. Varem arvati sellest johtuvalt, et Saxo suri enne 1206. aastat, jõudmata sellest kirjutada. Viimasel ajal on aga välja selgitatud, et tema surma ja ka kroonika lõpetamise aeg jääb vahemikku 1216-1220, kuigi sündmustik ise lõppeb 1187. aastaga.

Mis veel enam huvitav – Paul Johansen leidis omal ajal tema kohanimekasutust uurides, et Saxo on saanud Liivimaa kohta teateid kelleltki otseselt allikalt, ilmselt 1218. aastal Riia piiskop Alberti saatkonna koosseisus Taani saabunud Eestimaa piiskopi Theoderici käest. Miks ta siis ikkagi ei kirjutanud ka Valdemar Vallutaja vägitegudest? Ilmselt jääb see mõistatuseks, kuigi erinevaid variante võib pakkuda mitmeid. Ainult mõelda vaid, kui meil oleks lisaks Henriku kroonikale (või hoopis selle asemel?) ka Saxo variant, ja seda veel rõhuasetusega Põhja-Eestis toimunule? Mis ettekujutus oleks meil siis Muistsest Vabadusvõitlusest? Milline vallutuseelsest Eestist üldse? Minu meelest kuidagi väga kõditav ajaloofilosoofiline küsimus.

Jaan Kross "Väljakaevamised"

2009-08-27T16:43:00.000-07:00

Autorist:

Kui ma siin ennist Ristikivi puhul märkisin, et tegemist on vist siinkohal käsitletavatest kirjanikest kõige auväärsemaga, siis võta näpust – leidsin, et isegi Jaan Kross (ja isegi Jaan Kross, ja isegi Jaan Kross... khm... 19. veebruar 1920 Tallinnas – 27. detsember 2007) on kirjutanud midagi, mis jääb küll väga žanri piirimaile, ent ulatub siiski omadega sisse. Igatahes Kross vist tutvustamist ei vaja, kui inimese miskipärast juba üht kirjandusblogi uudistab.

Raamatust:

1990. aastal (paistab, et oli ajaloolise romaani jaoks viljakas aasta, kui vaadata, et ka Rein Raua raamat oli sama aasta väljalase) trükivalgust näinud raamat pole (tea, kas taseme, teema või sootuks kehva ilmumisajastuse tõttu) ehk nii suurt avalikkuse tähelepanu saavutanud, kui Krossi mitmed teised romaanid. Igatahes internetist ei leidnud ma peaaegu midagi asjassepuutuvat. Siiski on see raamat tõlgitud soome, saksa ja rootsi keelde. Ja mõistagi on see ilmunud ka Krossi kogutud teoste sarjas, numbri all 10 ja aastal 2003.

Arvustus:

Ei ole vist võimalikki teisiti, kui et see on hea raamat. Ja igatpidi üsna krossilik, nauditav nii sõnavara kui sõnastuse poolest. Rohked ekskursid, aga parasjagu lühikesed, et ära ei tüüta, elavad ja muhedad kirjeldused, tugevad karakterid, ajaloo ja tsensuuri küsimused jne.

Mõneti huvitav on ta selles mõttes, et liidab Krossi kaks põhilist teemat – „Väljakaevamised" on ühest küljest eesti ajaloo sündmustest inspireeritud ajalooproosa (nagu nt „Kolme katku vahel“, „Keisri hull“, „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ jt), teisalt aga ka memuaarlik-autobiograafiline teos (nagu nt „Wikmani poisid“, „Kallid kaasteelised“, „Mesmeri ring“ jt). Ja kui nüüd tagasi pöörduda eeltoodud võrdlusele Ristikiviga, siis mina liigitaks „Väljakaevamised“ sarnaselt raamatule „Viikingite jälgedes“ alternatiivajaloo valdkonda, mis pole vist eesti kirjanduses väga sagedalt harrastatud žanr.

Nimelt - Peeter Mirk (raamatu minategelane ja Krossi alter ego), naaseb 1954. aastal vangilaagrist ja leiab tööd arheoloogilistel väljakaevamistel Toompeal, mille käigus ta avastab ja hoiab endale 1221. aastast pärineva pidalitõbise Andreas Suneseni üleskirjutuse, kus ta palub Issandalt andeks ristisõjakoleduste pärast, millega ta eestlaste maad on löönud (huvitaval kombel on samal aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Endel Nirgi "Tabelinuses" (vt allpool) samuti sees pidalitõve kui jumalik karistus motiiv Sunesenile Harju-Viru vanematest mässajate ülespoomise eest, mille pärast ta andeks palub).

Tõsi - peaasjalikult räägib kõnealune teos ikkagi 1954. aasta vabanevatest, ent endiselt närvilistest oludest (ja on selles mõttes ilmsesti üsna loomulik ilmumisajal - 1980-ndate lõpus toimunud protsesside taustal) ja ajaloo rollist neis tingimustes, mistap võib selle raamatu siin blogis käsitlemisele võtmist pidada mõneti tinglikuks. Juttu on siin (nagu pealkirjastki võiks nähtuda) ka arheoloogiast ja pisut ka tollase Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi telgitagustest (üldse on siin muudetud nimede taga ära tunda mõningaid tollaseid tipphumanitaare, nt Uku Masingut). Sellest johtuvalt tekib küsimus, et kuivõrd palju on fantastilist käsikirja-leidu kõrvale jättes siin autobiograafilist? Et kas Kross on lähemalt kokku puutunud arheoloogiaga? Ei osanud selle kohta infot otsida, aga raamatu lugemine tekitas neetud kahjutunde, et ta ei kirjutanud midagi päriselt sellesse n-ö „muinasažanrisse“ kuuluvat. Küll oleks praegu mõnus lugeda. Ohjaa.

Kui ma nüüd võrdleks muude Krossi teostega, mida olen lugenud, siis ei ole see kindlasti parimate seas, kui võtta selle järgi, kui sügavalt see raamat mõjub. See oli mõnus ja huvitav lugemine, aga sellist tegelasele kaasatundmisvõimalust ja kirjanduslikku väge nagu nt on "Kolme katku vahel" või "Keisri hull", "Väljakaevamised" päris ei paku. Loo kulminatsioon on ka pisut mannetu, kui sellist halvustavat sõna üldse julgengi lugupeetud klassiku kohta kasutada.

Üldiselt aga soovitan julgesti. Ma arvan, et see võib maitseda üpris laiale ringile. Oleks tore, kui iga arheoloogiahuviline seda kord lugenud oleks. Aga jah, kes eelnevad lõigud läbinud on, saab isegi aru, et karuseid mehi siit oodata ei ole.

Ajalooalast:

Et Andreas Sunesenist ja Taani ristisõjast Maarjamaale on paslikum rääkida Bernard Kangro romaani „Kuus päeva“ juures, siis võiks siinkohal teemassepuutuvalt rääkida hoopis arheoloogilistest kaevamistest Tallinnas ja üldse Tallinna vallutuseelse asustuse küsimusest, mis iseenesest on tänini täiesti vaidlusalune.

Henriku kroonikast teame me, et 1219. aastal maabuvad Lindanyses Taani kuninga Valdemari väed, hõivavad rävalaste vana linnuse ja hakkavad seda kindlustama. Mõne päeva pärast toimub siin viitusepäeva lahing (kus väidetavalt kukkunud alla Dannebrog, kuigi on ka olemas võimalus siduda see legend Madisepäeva lahinguga, aga sellest ehk mõni muu kord), kus eestlased saavutavad äkkrünnakuga esialgu edu, kuid löödakse hiljem tagasi.

Valdemar lahkub Tallinna alt ja jätab siia oma asevalitsejaks Lundi peapiiskop Andreas Suneseni. Järgnevate aastate jooksul üritatakse taanlaste kindlust korduvalt ära võtta, aga ka 1223. aasta suure ülestõusu ajal on see ainus punkt Eestis, mis jääb võõrvõimu kätte. Edaspidi jääb kuningas Valdemar omadega aga jänni ja Taani riigi kämmal siinmail nõrgeneb, mille tagajärjel haarab Põhja-Eestis ja ka Toompeal võimu Mõõgavendade Ordu. Järgneb suurem poliitiline sahker-mahker, mille lõpptagajärjena 1238. aastal Stensby lepinguga lähevad Tallinn ja Põhja-Eesti veel 100 aastaks Taani kuningriigi koosseisu. 1248. aastal saab Tallinn Lübecki linnaõiguse.

Aga mis oli enne seda? Baltisaksa uurijad ei taibanud väga seda küsimust tõstatadagi (sest nende paradigma järgi hakkas ju igasugune mõistlik inimtegevus siin pihta germaanlaste kultuuritoomisega), kuni baltisaksa/taani/eesti ajaloolase Paul Johanseni teooriani (vt "Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland"), et Tallinnas oli juba 11.-12. sajandil turuplats, kuhu juurde lisandusid ka rootsi kaupmeeste jaoks Oleviste ja venelaste jaoks Püha Nikolai kirik ning mille nimi Lindanäs tuleb rootsi keelest ja tähendab umbes sama mis hilisem soomekeelne nimi Kesoniemi.

Siia juurde lisandus veel soome keeleteadlase Tallgren-Tuulio väide, et Sitsiilia kuninga õukonnas töötanud araabia kartograaf al-Idrisi kujutas oma 1154. aastast pärineval kaardil Tallinnat, mida teab küll vist iga põlvepikkune poisikenegi. Ja neist kahest asjast johtuvalt korraldatigi 1954. aastal, sellel Tallinna esmamainimise 800. aastapäeval (kõigest 7 aastat hiljem Moskva samasisulisest sündmusest) siin suurejoonelised väljakaevamised selle tõestamiseks, et Tallinna kohal ei asunud mitte ainult turuplats, vaid terve aolinn. See tõestuskatse sai juba omal ajal (nagu raamatust "Väljakaevamised" lugeda võib) rahvasuus pilkelise pealkirja "Kalevipoja parteipiletit otsimas". Propagandasurve tegi oma töö ja siin pole siis ka midagi imestada, et teooria sakslaste-eelsest linnalisest Tallinnast justkui nagu tõestust leidiski. Kuigi tegelikult ei ole leitud mitte midagi aolinnale viitavat, toona hilisrauaaega dateeritud keraamika on ka nüüdseks ümber ajandatud 13. sajandi lõppu vist. Jälgi Henriku mainitud rävalaste vana linnuse kaitseehitistest on Toompeal arvatavalt leitud 1990-ndatel toimunud päästekaevamiste käigus, aga nendegi kohta on öeldud, et tegelikult on need tõlgendused meelevaldsed. Midagi on seal kindlasti aga olnud, on sealt leitud viikingiaegse kolde jäänus ja muinasaja päris lõpust pärinev ammunooleots ja vist ka odaots.

Et kaevamisi oli tehtud ka Tallinna lähistel asuval Iru linnamäel, mis oletatavasti jäeti 12. sajandi keskel maha, ja 12. sajandi aardeleiud koonduvad Tallinna ümbrusesse, ka sellest ajast pärinevad maanteed jooksevad siia kokku (liiati asub linn suisa Rävala maakonna kolme kihelkonna piiride kokkupuutepunktis) ja vaid veidi hilisemast ajast on ka teada, et suur ja iidne Läänemere laevatee Saksamaalt Ojamaa kaudu Novgorodi ületas just Hanko-Tallinna liinil Soome lahte, kujuneski välja teooria, mida pole seni kaljukindlalt ümber lükatud (kuigi enamik ajaloolasi suhtub sellesse tugeva skepsisega) – et vana viikingiaegse kaubanduse keskus Pirita jõe orus asuvas Irus kaotas merest kaugele jäämise tõttu oma tähtsuse ja pead tõstva kogetsi toimiva kaugkaubanduse kiiluvees võttis tema rolli üle Tallinn, mis kujunes kogu Rävala keskuseks ja 12. sajandil aolinnaks.

Al-Idrisi kaardil on muidugi olemas Astlanda, millest vähemalt üks osa on üpris kindlasti olnud tänane Eesti ala. Ja seal maal on 5 linna. Üks neist on Qlwry või Flwry (tuleb arvestada, et meil on säilinud ainult ümberkirjutused, niiet seal võivad olla ka vead sees ja alati ei ole võimalik tähtedel eriti vahetki teha). Tallgren-Tuulio leidis, et see on ümberkirjutamisel tekkinud viga ja esitas selle kujul Qlwny, seostades seda vene allikates Tallinna kohta kasutatava Kolõvaniga (läänemeresoome kujul Kalevan). Samas Kolõvani kasutatakse leetopissides esmakordselt alles 1220. aastatel ja al-Idrisi on tõenäoliselt oma info Põhjamaade kohta saanud kelleltki sakslaselt või igal juhul lääne suunalt ning Venemaa on kaardil sama must maa kui Baltikum. Ning mis veel eanm – kui eksimus ümberkirjutamisel peaks tõesti olema sündinud, siis kuidas sai see kõigis eri ümberkirjutustes sattuda samamoodi?

Tallinna nimeteema on muidugi üldse huvitav. Ma olen kuskilt kuulnud, et Tallinn võib tähendada Taanilinna kõrval ka hoopis „tald-linna“ (kui ülalinna all asuvat – sobib hästi ka tänavatega Lühike ja Pikk jalg, mis ülalinnast saapasäärtena „tald-linna“ viivad), aga ma ei mäleta, kas see oli nüüd tõsiteaduslik teooria või kellegi erudeeritud nali. Keegi fennougrist Harry Meindok on pakkunud välja ka teooria, et Tallinn tähendab hoopis "taliuin" ning on sellisena al-Idrisi kaardilgi märgitud, aga see on eelmises lõigus toodud ja Ivar Leimuse kriitikal põhineva teabe valguses veidi kahtlane.

Aga ka Lindanyse on muidugi ka väga erinevaid tõlgendusi pakkunud. Rahvaetümoloogia on pärast Kreutzwaldi "Kalevipoja" ilmumist lahti seletanud seda kui "Linda nisa", aga seda ta vaevalt nüüd on. Nagu mainitud, siis P. Johansen tuletas seda Lindanäsist, aga siinkohal tekib küsimus, kust teadis seda rootslaste kasutatud nime Henrik? Praegu tunnustatuma teooria kohaselt on tegemist lihtsalt eestikeelse sõnaga, mis tähendas linnamäge või linnust, vanal kujul Litnanasõn. Siit panid selle rootslased oma keelde ümber Lindanäsiks ja venelased Ledenetsiks, mis tähendab jäätunut. Aga on ka konkureeriv variant kerkinud esile viimastel aastatel - "Linn danise". Et ehk üritas kroonik Henrik, kes oli teadlik, et eesti keeles on lausejärg tihtilugu justkui tagurpidi (sakslase poolt vaadates), seda oma arust õigesti ümber pöörata. Selle vastu räägib jällegi see, et taanlaste omaks sai see linn alles 1219 ja Henrik pani kroonika kirja 1224-1227. Mingi nimi oli sellel paigal juba varem ja sellisena pidi teade sellest olema jõudnud Henrikuni, vaevalt aga uus nimetraditsioon nii ruttu juurduda võis, et ta oleks pannud Henriku seda kroonikas kasutama. Igal juhul - võta või jäta.

Mida siis arvata? Mis oli Tallinnas enne 1219. aastat? Küllap siin mingisugune kaubakoht ikkagi oli, aga tuleb vist arvata, et pigem hooajaline. Linnus üleval Toompeal oli ehk ainult kaubarahu kaitsmiseks ajutiselt mehitatud. Aga tont seda teab. Loodetavasti on tulevikul mineviku kohta rohkem öelda kui olevikul.

Rein Raud "Kaupo"

2009-08-01T04:57:00.001-07:00

Raamatust:

Ilmunud aastal 1990 (ainus trükk), on see sisuliselt kõige hiljutisem Eestis valminud ajalooline jutustus või romaan siitkandi rahvaste muinasajast. Ei tea, miks see teema pole kirjanikke hiljem eriti köitnud. Räägib see raamat, nagu pealkirjast aimata, liivlaste vanemast Kaupost. Autor ütleb ise eessõnas, et ta soovib vältida ajalooproosa alatist viga kujutada tegelasi nii, nagu nad teaksid sündmuste arengut ette, oleksid lugenud Marxi, Rousseau’d ja teisi suuri mõtlejaid ning analüüsiksid põhjuseid ja tagajärgi nii, nagu ajaloolased hiljem on kirjutanud.

Autorist:

Rein Raud (sündinud 21. detsembril 1961) on eesti kirjanik, japanist (Tallinna ja Helsingi Ülikooli professor) ja praegune Tallinna Ülikooli rektor. Tema teistest ilukirjanduslikest üllitistest on ehk suurimat tunnustust pälvinud "Vend", mis ilmus üsna äsja ja sai 2009. aasta Vilde kirjanduspreemia. Kirjutamise kihk tuleneb küll ilmsesti sellest, et tema vanemad - Eno Raud ja Aino Pervik - on mõlemad tuntud ja armastatud eesti kirjanikud.

Arvustus:

Mis siin ikka pikalt keerutada - igavavõitu oli. Raua eesmärk, nagu eelpool juba mainitud, oli kujutada Kaupo mõtteid tema aja vaatepunktist, üritades kõrvale jätta hilisema aja kogemus ja arusaamine. Aga ei saa öelda, et ta eriti midagi uut oleks žanrisse sisse toonud. Tõsi - mõnda huvitavat oli ta tollaste inimeste mõtlemise kohta esitlenud, aga ei midagi rabavat.

Küll oli teoses küllaldasti igavat mõttemulinat, mille tõttu ma suisa kaks ööd lambi põledes kogemata magama jäin. Intriigi või kaasatõmbavat süžeed siit otsida ei maksa. Ajaloonaudingust jäi ka tõsiselt puudu, sest näha oli, et perioodi olmega polnud autor eriti tutvuda viitsinud, rõhuasetus oli vaimsel osal, aga see ei tasunud end ära, sest polnud kirjanduslikult veenev.

Ootasin raamatust märksa enamat, ja veidi halb tunne on sellist kõrgelt haritud inimest nõnda halvasti arvustada, aga ei saa midagi selle vastu, et mind jättis see raamat külmaks ja selline halb järelmaik oli suus, nagu viimati mõne kooli kohustusliku kirjanduse raamatu suhtes.

Ajalooalast:

Mida huvitavat Kaupo kohta ikka öelda? Tegemist oli siis tuntuima liivi ülikuga, kes on üks Henriku Liivimaa Kroonika peategelasi (mainitud üle 20 korra, kohalikest kõige enam) ja tema rolliks selles on olla „hea pagan“, vastandina „kõrgile“ Lembitule.

Kaupo nime puhul (kroonikas Caupo) ei ole selge, kas tegemist on mugandusega kristlikust pühakunimest Jacobus, või on tegemist vanast läänemeresoome tüvest „kau“ pärineva nimega. Isiklikult pooldan siiski viimast teooriat. Kroonik Henrik nimetab teda tiitli poolest korra ka „quasi rex“ (justnagu kuningas), mis on ka üks argumente näitamaks, et kohalikud rahvad kutsusid oma pealikke kuningateks, aga Henriku kui Euroopast tulnud mehe silmis ei andnud nad seda mõõtu päriselt välja.

Kroonika sündmustesse ilmub Kaupo alles aastal 1200, piiskop Alberti teisel tegevusaastal, kui too nõuab temalt, Annolt (teine oluline liivi ülik) ja teistelt pealikelt pantvange. On küll oletatud, et Kaupo võis olla see "keegi haavatud liivlane", kes end 1191. aastal esimesena ristida lasi (ristijaks hilisem Eestimaa piiskop Theoderich), aga mingeid tõendeid selle kasuks pole võimalik tuua ja Enn Tarvel peab seda 1200. aasta märke valguses pigem ebatõenäoliseks.

Igal juhul hiljemalt aastaks 1201 oli Kaupo ristitud ja temast sai piiskop Alberti veendunud toetaja. Hinnangud sellele teguviisile on vastakad - ühed on näinud temas oma rahva reetjat, teised ettenägelikku meest, kes taipas vajadust ladinliku Euroopaga integreeruda. Mina ütleks selle peale küll (ja nõustun siinkohal Rein Raua tõlgendusega), et ajastu konteksti arvestades on sellised arusaamad täiesti kohatud.

1202-1203 rändas Kaupo koos piiskop Albertiga Liivimaalt Rooma ja kohtus seal paavst Innocentius III enesega (peetud kõige mõjuvõimsamaks paavstiks ajaloos), kes kinkis Kaupole Piibli. Selle sündmuse taustaks leidsin ka 1839. aastast pärineva baltisaksa kunstniku F. L. von Maydelli graafilise joonistuse raamatust „Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands“ (Viiskümmend pilti saksa Venemaa-Läänemereprovintside ajaloost):

1210. aastal osaleb Kaupo Ümera lahingus, kus langevad tema poeg Berthold ja väimees Wane, 1212 aga piirab omaenese linnust Turaidat, kus on end kindlustanud ristiusust taganenud ja ülestõusnud liivlased.

1217. aasta 21. septembril sai Kaupo Madisepäeva lahingus surmavalt haavata (huvitaval kombel nii tema kui Lembitu, kaks kroonika paganlikku ja vastandmärgilist peategelast, mis sunnib mõtlema, kas see oli ajalooline kokkusattumus või viitab see sootuks sellele, et Henriku kroonikas võib olla palju enam kirjanduslikku koostisosa, kui tavaliselt arvatakse).

Ilmselt ei surnud ta kohe, vaid võis isegi järgmise päevani elada, sest tal jätkus veel aega sakramente võtta ja testamenti teha (milles jagas oma vara kõigi Liivimaa kirikute vahel). Huvitav on seegi tõsiasi, et kuigi ta sureb Henriku sõnade järgi "usukindlalt issanda kannatust meenutades", viiakse temaga läbi põletusmatus, mis ei erine kuigivõrd paganlikest kommetest ("Ja ta keha põletati, luud aga viidi Liivimaale ja maeti Krimuldasse."). See ei ole siiski midagi ebaharilikku, vaid olla minu teada keskaegses katoliku traditsioonis siiski lubatud, kui nt sõjakäigult oleks olnud tülikas kogu keha kaasa tuua (nagu antud juhul oligi).

Kaupo kohta on kahtlemata huvitav teada sedagi, et hilisem Lievenite aadlisuguvõsa pidas ennast naisliini pidi pärinevaks Kaupost. Nii nagu von Tolle on peetud Suure Tõllu järeltulijateks. Nii nagu Maydellid, Taubed jt on ilmselt algselt eesti ülikutest pärinevad. Ja Soontaganas olla elanud 13. sajandist 20. sajandini välja Soontakite suguvõsa, kes pärinevad muistse Soontagana valitsejatest. Et siis meie muistse ülikkonna verejälgi on küllalt igal pool - see oli vist praeguse lõigu mõte.

Igal juhul raamatut pigem ei soovitaks.

Karl Ristikivi "Viikingite jälgedes"

2009-07-12T08:49:00.000-07:00

Kirjanikust:

Karl Ristikivi (16. oktoober 1912 Läänemaa Varbla kihelkond – 19. juuli 1977 Stockholm) on ilmselt selline kirjanik, kes pikemat tutvustamist ei vaja. On olemas lausa väga auväärse liikmeskonnaga Karl Ristikivi Selts: http://www.ristikivi.net
Mõningad huvitavad asjaolud toon pigem välja arvustuse ridade seas.

Raamatust:

Pikka aega polnud sellist raamatut trükis üldse ilmunud ja eesti lugejale oli see tükike Ristikivi loomingust sootuks tundmatu. Nimelt oli see ilmunud 1936. aasta esimeses pooles „Perekonnalehe“ veergudel järjejutuna. Alles 2003. aastal ilmus see kirjastuses „Fantaasia“ ja kordustrükina aastal 2007. Kuigi peab ütlema, et ega Ristikivi ise ei pidanud sellest kirjatükist suurt midagi ja tegi seda raha pärast, et õpingute kulusid kinni katta. Nii olen mina vähemalt kuulnud.

Arvustus:

Tõtt-öelda olid minu mõtted esimese paarikümne lehekülje segu pettumusest ja hämmastusest, et selline eesti kirjanduse suurkuju on niivõrd keskpärase teosega maha saanud, olgu küll, et üsna noores eas (24-aastasena siis) ja kommertslikel eesmärkidel. Ootasin midagi, mis oleks kaugelt ületanud kõik varem siin blogis kajastatud teosed. Aga ei. Tegelikult, kui nii võtta, siis tase küll tõusis sujuvalt lõpu suunas, kuid ei ületanud minu silmis näiteks Ain Kalmuse triloogiat. Oli maitsev, olgugi et mitte liiga algupärane peategelase otsingud ja lõhestatus, soov kuhugi, kus teda pole.

Tekkisid huvitavad paralleelid – esimesed paar peatükki meenutasid paiguti süzeeliselt filmi „Conan the Barbarian" algust, laevade teekond üle Atlandi oli esialgu omamoodi viide Kalevipoja „Lennuki“-teekonnale, edaspidi aga väga sarnane Gailiti raamatu "Üle rahutu vee" samasugusele merehädaliste agooniale, raamatu lõpuosa aga kohati muhedalt indiaanijutulik.

Võib ära mainida, et teatud kohtades ilmnes ka loogikavigu või anakronisme, samas paiguti jällegi üllatavalt täpseid või vähemalt positiivselt julgeid ajalootõlgendusi. Elamust kokku võttes: suurt elamust see siiski ei pakkunud, kuigi meelelahutuseks kõlbaks enam kui küll.

Teose tõeline väärtus ilmneb aga siis, kui paigutada see laiemasse kirjandusloolisse konteksti. Mulle tundub, nagu see raamat lausa aimuks tulevikust. Ma arvasin esialgu lugedes (olemata tausta mitte uurinud), et tegemist on umbes 50-ndatel kirjutatud teosega. Kaugel sellest, hoopis aastal 1936, kui eesti kirjanduses läks lahti tõeline ajalooromaanide buum (sellest on kantud nt siinkajastatud Hindrey looming, ka Metsanurga ja Mälgu teosed).

Ometi on Ristikivi romaan sootuks teistsugune. Nagu ütleb Raul Sulbi oma järelsõnas „Fantaasia“ väljaandele, võib see olla üks esimesi žanripuhtaid alternatiivajaloolisi romaane maailmas üldse, laiemalt hakati sarnaseid raamatuid kirjutama maailmas alles 60-ndatel. Nimelt räägib see (öeldes seda nii, et sisu liigselt ette ei jutusta) 12. sajandi Läänemaa meeste kokkupuudetest Ameerika pärismaalastega.

Mis veel huvitavam - raamatu kirjutamise ajast jäi veel veerand sajandit, kuni viikingite-poole Ameerika avastamise teooria üldse laialdast tunnustust leidis. Selline asjatundlikkus Ristikivi poolt võib olla seotud sellega, et ta õppis TÜ-s geograafiat ja oli siis ehk seetõttu ka teooriaga kursis. Tema geograafiahuvi näibki olevat romaani süžeevalikul olulist rolli mänginud.

Oma arust lugesin ma teose algusest selgelt välja peategelase mõtisklustest vana hea "pagulasteema", olgugi et ümberpöördult, nii et rootslane oli pagulane Eestimaal (oli ju Ristikivi Rootsis paguluses). Seda suurem oli mu hämmastus, avastades, et teos on kirjutatud enne Teist ilmasõda!

Ei tea, kas see kõik on nüüd juhus või suutis Ristikivi olla tõesti nõndamoodi oma ajast ees, võta nüüd kinni. Omamoodi kurioosum on see küll.

Ajalooalast:

Ameerika avastamisest viikingite poolt leiab ilmselt internetist päris palju kirjandust. Originaalallikatega tutvumiseks soovitan lugeda eesti keeles ilmunud raamatut „Viikingid Vinlandis“, kus on tõlked kahest Ameerika avastamist kirjeldavast saagast: „Erik Punase saaga“ ja „Gröönlaste saaga". Mõnus lugemine, saagakirjandust soovitan ikka ja alati.

Aga mina võtaks hoopis rääkida rannarootslastest. Mitte küll väga asjatundlikult ega põhjalikult, kuna see teema kuulub mulle vähem kodusesse valdkonda. Ristikivi teos saab alguse Rootsikülast Läänemaa rannikul, mis paistab kirjaniku kirjelduse järgi olevat varane (12. sajandi) rootslaste rannaline asustus Eestis. Sealsed elanikud on aga lausa 4. sajandil Eestist läbi rännanud gootidest mahajäänud rahvakillu eestlastega segunenud järeltulijad, kes on otsapidi seotud ka kuningas Ingvari retkega Eestimaale (rootslane Egil nimelt valvab tema hauda, mis olevat Vatla mäe all Kiideva sadamas).

Teooria, et gooti hõimud (kes Suure Rahvasterändamise eel liikusid Lõuna-Skandinaaviast Musta mere äärde) on kunagi elanud Eesti aladel ja toonud siia kultuuri (näiteks põlluharimise), ning eestlased ise tulid siia alles pärast gootide lahkumist lõuna poole, pärineb suuresti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse pangermanistlikust ja kolonialistlikust mõtteruumist, kuid ka veel Vabariigi algusaegadel polnud see paradigma veel täieliselt ümber lükatud.

Mis muidugi ei tähenda, et kontakte Skandinaaviaga poleks varakult olnud. Lõuna-Skandinaavia oli kogu muinasaja vältel meid kõige enam mõjutanud kultuuripiirkond ja ilmselt jõudsid sealtkaudu meieni mitmed uuendused (millele viitavad paljud-paljud väga varased germaani sõnalaenud, eelkõige põllumajandusliku ühiskonnaga seotud), aga valeks võib pidada siinkohal endisaegset kolonialistlikku rõhuasetust.

Puhuti on esinenud ka skandinaavlaste asustust siinpool Läänemerd - näiteks peetakse neile kuuluvaks pronksiaegseid laevkalmeid Saaremaal, aga ka eelviikingiaegne Grobina kaubanduskeskus tänapäeva Läti läänerannikul. Skandinaavlaste asustusele viitab ka näiteks Ojamaa saare müütilist ajalugu kandev Gutasaaga, mida võib eestikeeli lugeda 2002. aasta esimese Akadeemia veergudelt. Seal kirjeldatakse, kuidas Ojamaal sigib nõnda palju rahvast, et ei mahu enam saarele ära, ning liisuheitmise teel saadetakse iga kolmas mees saarelt välja. Nad asuvad teele ida poole ja asustavad Eesti saare nimega Dagö ehk Koidusaar (ei muu kui meie Hiiumaa), rajades sinna ka linnuse, millest peaks praegugi veel jälgi olema. Et aga seal ei suutnud nad ennast ära toita, jätkasid nad oma teekonda Väina jõge mööda ülespoole. Kas sellel lool ka laiem tõepõhi all on, ma ei tea (Hiiumaa rauaaegse asustuse küsimus on üldse eraldi teema ja lahtine küsimus tänini), aga küllap iseloomustab hästi tihedaid sidemeid Eesti ja Rootsi vahel varastest aegadest peale.

Üldiselt on tänapäeval levinud seisukoht, et rannarootslaste asustus Eestis pärineb 13. sajandi II poolest, kui kohalikud maaisandad (eriti Saare-Lääne piiskop) soodustasid nende siia ümberasumist, pakkudes neile paremat õiguslikku seisundit kui kohalikele eestlastele. Nendele ei laienenud pärisorjus, vaid nad maksid maaisandale andamit või täitsid teatud juhtudel ka sõjateenistust maaisanda heaks. Nende enda pärimuse järgi asusid nad siia selleks, et tõrjuda kõrvale rannaröövi harrastavaid eestlasi ja muuta seega Liivimaa veeteed ohutumaks. Samas leidus hilisematel aegadel ka neid maaisandaid, kes nende õigusi tunnistada ei tahtnud, nii oli näiteks 18. sajandil hiiurootslastega, kes olid sunnitud Kõrgessaare mõisniku ülbuse tõttu Dnepri äärde ümber asuma.

Rannarootslaste asustus oli märksa laialdasem kui 20. sajandi algupoolel. Oma maad, mis kattis Harjumaa, Läänemaa, Hiiumaa, Saaremaa ja väikesaared (hiljem ainult Läänemaa põhjaosa ja Harjumaa edelaosa) rannaalasid, kutsusid nad Aibolandiks (ei õnnestunud välja selgitada selle nime tähendust). Rootsi kohanimed on kõige tugevamalt säilinud tänaseni Vormsil, aga neid meenutavad ka näiteks Noarootsi ja Pivarootsi. Et rootslaste ja eestlaste vahel oli keelebarjäär, siis säilitasid nad suuresti omanäolise kultuuri, kuigi ka kirjalikes allikates on näha vähemelujõuliste rootsi asumite sulandumist eestlaste sekka (esineb isikuid lisanimega Rootslane jne). Nende esemelisest kultuurist võiks osundada sellist lugemist:

1944. aastal põgenesid allesjäänud rannarootslased siitmailt. Siiski on side vana kodumaaga säilinud ja kultuurisild tegutseb aktiivselt. Haapsalus tegutseb Rannarootsi muuseum, mida juhib Rootsi riigi toetust saav sihtasutus. Ilus rootsikeelne veebileht on ka olemas Läänemere idaranniku rootsi asustuse kohta:
Rannarootsi Muuseumi egiidi all on ehitatud juba 3 traditsioonilist rannarahva veesõidukit: Vormsi rupa, Ruhnu lodja ning Ruhnu jaala Vikan, millega on käidud Stockholmis kuningale kirja viimas ja osaletud võidupüha mereparaadil.

Igal juhul tundub mulle see väike rahvakild siin maal ning nende seos meie endaga me ajaloos iga hetkega aina võluvam, niisamuti nagu võin sama öelda baltisakslaste ajaloo kohta. Kui oleks vaid mõni tõeliselt köitev ja samas ülevaatlik raamat neist rannarootslasist.

Raamatu kohta - soovitan lugeda küll, aga mitte niivõrd lugemismõnu, vaid ülalmainitud kirjandusloolise kurioosumi poolest.

Karl August Hindrey "Lembitu"

2009-06-22T11:37:00.000-07:00

Raamatust:

Tegemist on siis tegelikult loo „Loojak“ teise osaga, mis tegevustikult järgneb raamatule „Nõid". Sellest on ilmunud kolm trükki – miskipärast kaks neist samal, 1949. aastal Rootsis (millest mina lugesin G. Westenbergi illustratsioonidega varianti kirjastuselt „Eesti Raamat“) ning üks aastast 1992 kirjastuses „Monokkel“.

Arvustus:

Nagu raamatute ja filmide teiste (ja kolmandate jne) osade puhul see nii sage on, jääb ka "Lembitu" "Nõiale" oma tasemelt alla. Ehk kõige häirivam selle teose puhul on see, et autor jutustab siin väga paljuski ümber Muistse Vabadusvõitluse sündmustikku Läti Henriku kroonika järgi (see joon lõi esile juba ka esimeses raamatus, aga mitte nii räigelt). Mulle meeldib, kui ajalugu on sündmustele pikantseks taustaks, mitte eesmärgiks iseeneses. Tegelaste pikad ekskursid erinevate sõjaretkede loetlemisel ei vii kuidagi edasi lugu ennast.

Hindrey on üritanud korduvalt edasi anda Lembitu sisemonoloogi - muret maa ja rahva üle, kusjuures siin on natuke ebausutavalt rõhutatud maarahva poliitilist ühtsust ning Lembitu eriti tähtsat rolli (näiteks et taanlased ja rootslased kutsuvad teda suisa kuningaks – see väide muutub eriti äraspidiseks selle valguses, kui teada, et tõenäoliselt kutsusid teda kuningaks just eestlased ise ja keegi teine sellest aru ei saanud, mõeldes kuningatest omas terminoloogias).

Mõned motiivid mulle siiski meeldisid. Näiteks see, kuidas teose keskpaigast hakkab kõigi tegelaste sekka siginema mingisugune masendus ja soojendamatu külmus. Kui eelmise teose puhul oli väga mõjuv see, kuidas väike Enel oli omal käesooned läbi lõiganud, arvates, et Ihameel ei tule teda enam päästma, siis seekord oli midagi sarnast see, kuidas Enela õde Helmik (keda Ihameel oli armastanud ja kes oli siiski läinud Õnnepäivale naiseks) palub Ihameelel viia ta sõja jalust kusagile kaugele ära ning Ihameel võikski seda teha, aga ometi ei tee ning sõja ajal sureb Helmik soetõppe.

Kirjanduslooliselt huvitava vihje võib leida 1949. aasta trüki järgi leheküljel 37, kus Hindrey mõneti nagu "paneks ära" Metsanurgale. Nimelt seal on räägitud, et 1210. aastal retke Võnnu alla korraldas Lembitu ja ka Ümera oli tema kavaluse triumf. Selle peale mainib keegi, et on räägitud ka kellestki Vellost, mispeale talle vastatakse: "Rabelnud seal jah keegi ringi. Lembitu saatnud parem vooriga koju, oli nii uimasest peast segi tahtnud ajada kõik..." Vello oli teadupärast Mait Metsanurga romaanis "Ümera jõel" (vt allpool) see, kes Võnnu ja Ümera sündmuste taga oli. Ilmselt leidis Hindrey, et Metsanurga ajalootõlgendus oli vale ning selle taga pidi ikka seisma Lembitu.

Teine kirjanduslooline tähelepanek tuleneb sellest, et ma hiljaaegu lugesin juhuslikult ka mõningaid Hindrey novelle, s.h. novelli „Isa“ ja ma oleks justkui tabanud Ihameele isas Vanes Hindrey kirjelduse tema enda isast – selline põikpäiselt vaikiv mees. Eriti aga rõhutas sarnasust episood "Nõias", kus Vane istus haigevoodis ega lasknud end isegi aidata.

Huvitav oli teose lõpu kandev motiiv maharaiutud Lembitu peast, mis võidu märgiks Riiga viidi - esmalt sissevaade sellesse, mis sellega Riias võis juhtuda, siis aga muutub see legendiks hiiglasest, kes kõnnib mööda maad ringi ja otsib oma pead ning Hindrey leiab, et hiljem rahvas ei osanud seda enam Lembituga seostada ning rääkis ka maharaiutud jalgadega kangelasest, mis oleks siis viide Kalevipojale. Kahjuks mõjub see enam-vähem sama magedalt Pätsu-aegse eestlaste heroilise mineviku konstrueerimise moodi nagu "Urma ja Merikese" lõpus olev heietus. Küll aga oleks seoses Lembitu peaga ehk huvitav teada, et kuulu järgi (Evald Tõnisson olla seda juttu kunagi Poola kunstiajaloolastelt kuulnud) leiduvat kusagil Poola kunstimuuseumis pealuu, millele on kirjutatud "Rex Estoniae". Ja noh, eks orduriigi varad viidi ju Liivi sõja aegu Riiast Poola. Mine sa tea.

Igal juhul siinkohal tuleb taas tõdeda, et ma ei soovita seda raamatut. Tähendab, ta ei ole otseselt halb raamat, aga nagu näha eelmistest käsitletud raamatutest, on ka hulka väärtuslikumaid. Ma arvan, et võib rahuga "Nõia" läbi lugeda ja jätta "Lembitu“ avamata. Samas kui inimene otsib raamatust eelkõige just Muistse Vabadusvõitluse sündmuste ümberjutustust ning lahingukirjeldusi, siis võiks seda ju lugeda küll. Niisiis - maitse asi.

Ajalooalast:

Kui eelmine kord sai avatud niivõrd ambitsioonikas ja vaidlusalune teema nagu eestlaste muinasusund, siis sellele ei jää palju alla ka seekordne, mis käsitleb siis muinaseestlaste valitsejate ehk siis kuningate problemaatikat.

Esmalt – miks ma kasutan sõna „kuningas“? Nimelt on keeleteadlased leidnud, et see on eesti keeles juba väga vana laen germaani keeltest, mis võib ulatuda lausa pronksiaega välja (kui ma õigesti mäletan) ning suurima tõenäosusega kutsusid eestlased oma pealikke ja ülikuid kuningateks. Siinkohal ei maksa muidugi arvata, et nad patseerisid ringi hermeliinmantlis ja lasid enda poole pöörduda sõnadega "Teie Majesteet". See oleks äärmiselt vale arusaamine asjadest ning küllap on see üks põhjusi (lisaks inertsile), miks on teaduskirjanduses endiselt käibel umbmäärane "vanem", kuivõrd see iseloomustab võimupiire asjasse mittepühendatule paremini. Üldiselt ollakse konsensusel, et Henrik kui Lääne-Euroopast tulnu leidis, et siin "kuningateks" nimetatud ei vastanud päris tema euroopalikele kriteeriumitele.

Selge on see, et võim polnud Eestis tollal sel moel institutsionaliseerunud nagu ta oli tollal Lääne-Euroopas. See on üks olulisi komistuskive, mille üle seda teemat käsitledes on alati kukutud. Kuningas tähendas juhti, (sõja)pealikku, kes ilmselt elas linnuses ja kelle võimu alla kuulus linnusepiirkond, mis jagunes omakorda vakusteks ja need omakorda küladeks. Vähemalt nii on Harjumaa näitel välja pakkunud professor Valter Lang.

Kust on tulnud meie ajalookäsitlusse arusaam vanematest, mis on nii visa kaduma? Henrik räägib meile vanematest (seniores), parematest (meliores) jne, kuna siinsed pealikud näivad Lääne-Euroopa kristlike kuningatega võrdluses välja võrdlemisi armetud. Ainult ristitud liivlast Kaupot nimetatakse quasi-rex. Ju pidas Henrik teda juba veidi kuningale sarnaseks, kuid mitte päris.

Esimesed eesti haritlased, kes meie muistse ajaloo kohta arvamust avaldasid või ilukirjutasid, võtsid kohe omaks kroonikas kirjeldatu ja seal kasutatud termini seniores, mille ümber kujunes tasapisi üsnagi nõrgalt argumenteeritud arusaam Eesti muinasdemokraatiast ja muistsest priiuseajast, mis vastandus 700-aastasele orjapõlvele. Selline arusaam jätkus kuni 1990-ndateni, kuivõrd EW ajal sobis see rahvuslikuks ajalookäsitluseks imehästi ning ka marksistliku Nõukogude ajaloopildiga (ürgkogukondlik kord, millele järgnes feodalism) klappis see kenasti.

Kuningate puhul peab ütlema ka seda, et üks kuningas ei ole ilmselt valitsenud ühe maakonna üle. Seetõttu suhtun ma üsna skeptiliselt Hindrey katsetesse Lembitu sellisesse rolli panna. Lembitu küsimusest veel allpool. Kõige paremini on ühiskonna valitsemine jälgitav Saaremaa puhul, kuid tuleb siiski arvestada, et sealne arengutase ei pruukinud olla samane mahajäänumas Mandri-Eestis.

Saarlaste puhul on meil teada, et Lüübeki linn on saatnud neile 1225. aasta paiku kirja (kiri ise pole küll säilinud, aga allikates on sellisest kirjast juttu). See tähendab, et Saaremaal on olnud juba oskus kirju lugeda ning nende teel diplomaatiliselt suhelda. Kui me vaatame edasi vahetult vallutusjärgsesse aega, on meil säilinud kaks saarlaste alistumislepingut (1241 ja 1255), millel on ka saarlaste pitser. Huvipakkuv see, et diplomaatilise suhtlemise isikuks on saarlased kollektiivselt. 1255. aasta lepingust: "Antud Saaremaal, Ylle, Culle, Enu, Muntelene, Tappete, Yalde, Melete, Cake ja suure hulga saarlaste juuresolekul...“

Minu tõlgendus asjast on selline, et nimepidi kirja pandud saarlased on linnuseülikud/kuningad ehk need, kes otsustasid asjad maakonna tasandil ning väljendasid maakonna ühist tahet ning see „suur hulk saarlasi“ on nende kodakondsed, killamehed, tunnismehed vms. Kusjuures siit tuleb välja, et neid kuningaid on olnud rohkem kui oli kihelkondi tol ajal Saaremaal. Ka linnusepiirkondade määratlemisel on tulnud ilmsiks, et need ei sobitu alati kihelkondadega. Mina olen seetõttu seisukohal, et kihelkond on kultuurilis-looduslik (võib-olla ka õiguslik) ning linnusepiirkond majanduslik üksus, kusjuures majanduslikust võimust tuleneb otseselt ka poliitiline võim, mis teeb linnusega kuningast ka otsusetegija maakonna tasandil.

Ehk siis – mida ma öelda tahan, on see, et ei olnud nii, et Saaremaal oli 6 kihelkonda, igal kihelkonnal valitud vanem ja siis nende 6 vanema nõupidamisel tehti üldine otsus, vaid et otsusetegijate ring sõltus parasjagu jõuvahekordadest ning sinna kuulusid need, kellele kuulus piisavalt mõjuvõimu (enamasti tähendas see linnust ning selle juurde kuuluvaid inimesi ja maid).

Ilmselt oli seegi tavaline, et selles otsustajate ringis mängis keegi alati juhtrolli. Saaremaa puhul on näiteks näha, et Valjala alistumisel alistub kogu Saaremaa ehk siis Valjala kuningal oli mõjuvõimu veenda ka teisi. Samas näiteks 1261. aasta ülestõusus on saarlaste keskseks linnuseks hoopis Kaarma ning 1343-45 jaagupipäeva ülestõusu järgsetes sündmustes mängib keskset rolli Karja linnus.

Üks probleeme kuningate temaatikaga on ka nende nimed. Nimelt on meil Henriku kroonikast nimepidi teada ainult 8 eestlast. Lembitut mainitakse 14 korral, Tabelinust 3 korda ja ülejäänud 6 (Kyriawanus, Meme, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Vytamas) leiavad märkimist üksainus kord.

Lembitu nime esinemise sagedus on huvitav tõsiasi. Ühest küljest tundub olevat see tingitud sellest, et kroonik Henrikul oli mehe vastu isiklik vihavaen, Lembitu salk oli 1211. aastal tema vastrajatud kiriku maha põletanud ja riisunud. Ja kroonikal oli kindlasti vajadus antikangelase järele, mistõttu on Henrik oma vihavaenlast ehk isegi rohkem esile tõstnud, kui ta seda tegelikult oli. Teisalt aga ei tõsta ta niivõrd esile selle sõjakäigu kaasorganisaatorit Sakala Memet, tollest me hiljem enam ei kuule. Samuti pole võimalik väita, et Lembitul oli tähtsus ainult Henriku jaoks, seegi tuleb kroonikast enesest välja, et tegemist oli selgelt Lõuna-Eesti kõige olulisema kuningaga. Lembitu mõisa juurde koguti vägesid, talle kuulus üks kahest Sakala suurest linnusest, Lembitu maharaiutud pea toodi Madisepäeva lahingu järel Riiga jne.

Aga miks me ainult Sakala (Lembitu, Meme, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Vytamas) ja Viru (Tabelinus, Kyriawanus) ülikuid teame? Tõenäoliselt on siin tegemist juhustega, kuidas Henrikul parasjagu eestlaste nimesid kuulda õnnestus või kirja panna pähe tuli. See, et me teame mitmeid Sakala mehi, on mõistetav, kuna Sakalal oli sõjas kandev roll ning sealne ülikkond oli geograafilise läheduse tõttu ka üsna hästi teada lätlastele, kelle preestriks Henrik oli. Tekib aga küsimus, miks me Ugandi kuningaid ei tea. Ju oli Ugandi siis nõrgema keskvõimuga maakond ning selle kuningad vähem agarad sõdijad.

Mõistetav on seegi, et kirja on pandud Tabelinuse nimi, kuigi Virumaa jäi Henriku jaoks kaugeks ning võttis sõjategevusest vähe osa, - oli mees ju ikkagi ristitud ning Henrik puutus temaga ka mitu korda isiklikult kokku. Ülejäänud Viru pealikest, kes Tabelinusega koos 1219. aastal sakslaste leeri rahu ja ristimist paluma tulid, mainitakse ainult Kyriawanust. Huvitav – miks? Kas olid teised nii vähetähtsad või oli Kyriawanuse lugu (et tal olid enne olnud halvad jumalad ja ta palus uut ja paremat, et tal hakkaks hästi minema) sobiv kroonikasse talletada?

Suurim küsimärk on see, miks me ei tea saarlaste kuningate nimesid? Võiks arvata, et nemad olid kõige vägevamad võimukandjad, kuna nende puhul on Henrik kasutanud lausa sõna nobiles, mida ta muidu kasutab ainult Euroopa ülikute puhul. Saarlaste vägevust viitab ju ka arheoloogiline materjal. Saarlastega peeti ju läbirääkimisi ka ning Henrikul poleks olnud keeruline hiljem kelleltki nimesid küsida.

See võib olla rumal mõte, aga ma ei ole kuulnud, et seda kuskil välistatud oleks – äkki arvati inimese nimes peituvat jõudu, mistõttu vaenlasele hea meelega nime ei avaldatud, kartes sattuda seetõttu tema võimusse. Ja siis räägiti oma kihelkonna või maakonna nimel või kuidagi nii. Kirjalikke lepinguid (nagu ülal näha) sõlmiti ju maakonna nimel, nõnda ei omanud kuninga nimi seal ka suurt tähtsust.

Niipalju siis minu mõtteist. Nüüd, kui suvi käes, on mul ehk natuke aega ka selle blogi tarvis raamatuid neelata.

Karl August Hindrey "Nõid"

2009-06-22T11:36:00.001-07:00

Raamatust:

„Nõid“ on Karl August Hindrey (autori kohta vt. „Urmas ja Merike“ sissekandest) kaheosalise ajaloojutustuse „Loojak“ esimene osa, mida on ilmunud lausa kolm trükki – 1938. aastal „Noor-Eesti“ kirjastuses E. Järve illustratsioonidega, 1948. aastal väliseesti väljaandena Örebros G. Westenbergi illustratsioonidega ning 1992. aastal kirjastuses „Monokkel“, taas E. Järve illustratsioonidega. Järve illustratsioonide kohta võib öelda niipalju, et need paistavad olevat osaliselt inspiratsiooni saanud Viiralti graafikast. Raamatu iseloomuga klapivad nad hästi.

Arvustus:

Tegemist on üsna omamoodi ja huvitava lahendusega seniste proosateoste kõrval. Algab ja lõpeb jutt küll veidi tavalises muinasaja-jutustuse sängis (alguses on küll see uudne, et kasutatakse meie hõimurahva liivlaste vaatenurka, kes ei taha kurjade eestlaste kätte sattuda), kus pööratakse minu silmis liigset tähelepanu Henriku kroonikas kirjeldatud sõjasündmuste ümberjutustamisele ja lahtikirjutamisele, kuid raamatu keskpaik on väga huvitav ja sellel ma tahaksin ka lähemalt peatuda. Pean siin küll pisut sisu lahti jutustama, niiet kellel kavatsus seda raamatut lugeda, siis jätku järgmine lõik vahele.

Nimelt avab see Kebja-nimelise tegelase silme läbi väga huvitava pildi elust kusagil metsapõrgus, kuhu üks perekond on põgenenud veritasu nõudva tugevama sugukonna eest. Kebja on noor mees ja ta pole suuremaks kasvades võõrastega kokku puutunud, välismaailmast ei tea ta midagi ning rohkematest inimestest kui 4-5 lähisugulast on tal vaid ähmased lapsepõlvemälestused. Tema elule heidab hämarust ka teisel pool sood elav Must Meego, kes on nõid ja kelle nägemisel kipuvad kõik inimesed haigeks jääma või lausa surema, mistap on soo ligi minek keelatud. Nüüd on aga isa haigeks jäänud ja Kebja leiab, et ta peab soo ületama ja Meegoni jõudma, lootes, et tal õnnestub kasvõi nõia tapmisega oma isa surmast päästa.

Mulle meeldib see muinasjutulis-müstilisus, veidi tume varjund, mis sellel osal (ja tegelikult kogu raamatul) küljes on, olgugi et see kipub vahel kahtlustäratavalt urr-mörriks kätte minema, kuivõrd paganlikku ja kristlikku maailma vahele seatakse suurem ja teravam vahe, kui oleks ehk õiglane. Ja see raamatu keskpaigas olev huvitav osa meenutab kangesti ühte M. Night Shyalamani filmi "The Village".

Tegelased on kõnealuses raamatu osas väga omapäraselt leitud ja pakuvad hulganisti mõtteainest. Teatud detailides tundub see lugu küll veidi ebausutav (ja eks anakronisme ning ebatäpsusi leiab igalt poolt raamatust), aga see ei kahanda tema väärtust. Tõsi - kahandab seda tõsiasi, et viimastes peatükkides taas enam uudsust pole, jutt tiirleb sõja ja poliitika ümber ning nende peatükkide tase on kuidagi märgatavalt kehvem - kui kogu raamat oleks selline, siis hindaks ma seda madalamaltki kui Metsanurga "Ümera jõel" (mis pole iseenesest sugugi halb raamat, aga jääb oma lihtsakoelisuse tõttu nähtavalt alla näiteks Ain Kalmuse triloogiale).

Samuti üritatakse siin väga põhjalikult lahti kirjutada n-ö muinasusundi vaimulikke, tarku ja nõidu, kuidas nood opereerisid, mõtlesid jne. Autor on julgelt sisse toonud šamanismi jm müstika elemente. On võimatu öelda, kas see kõik tõele vastab, aga see Eesti muinasusundi värk on nii ebaselge ja lahtine, et mina ei julgeks suud täis võtta ja arvustada (küll aga tutvustan uusimat teaduslikku vaatenurka veidi allpool). See-eest on Hindrey esitatu vähemalt kirjanduslikult võluv.

Hinnang – soovitan lugeda, eriti kuna see pole mingi telliskivi, vaid pigem paari tunni lugemine. Järgmine raamat on loomulikult selle jutustuse teine osa, mis kannab nime "Lembitu“.

Mõnda ajaloo alalt:

Et ülalkäsitletud jutustus oli teema poolest üsna tihedalt seotud muinaseestlaste võimalike usundiliste kujutelmadega, oleks siinkohal väga õige koht tutvustada ühte värsket ja väga head tööd eesti muinasusundi teemal, täpsemalt Tõnno Jonuksi doktoriväitekirja "Eesti muinasusund", mille kaitsmist õnnestus ka oma silmaga näha. See auväärne töö on ka täies mahus võrguteavikuna saadaval:

http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/9494/1/Jonukst%c3%b5nno.pdf

Et see on parajalt tüse monograafia, siis oleks õigem seda ka väga kitsalt tutvustada. Eesti muinasusund on iseenesest palju kirgi kütnud teema, kuigi mõneti võiks tänase päevani tõdeda, et ega me sellest suurt midagi ei tea. Otsaga on selles teemas sees olnud Kreutzwald, Eisen, Loorits, Masing ja Meri, rääkimata paljudest teistest erialaspetsialistidest. Seni on aga keskne lähenemine tulenenud uusaegse pärimuse ja rahvausundi tõlgendamisest, otsides justkui mingit üht ja algupärast eesti usundit. Ilmselt just Eiseni ja Looritsa pärimuspõhistest töödest lähtuvad ka siintutvustatavate raamatute kirjanikud.

Ometi, nagu toonitab Jonuksi lähenemisviis, on religioon ajas muutuv nähtus, ning meie aastatuhandete pikkuse ajaloo puhul võiks rääkida pigem erinevatest usunditest siin aladel. Selles mõttes oleks ühe eesti muinasusundi otsimine tagasivaatavatest allikatest lähtuvalt üsna vale küsimusepüstitus. Selle asemel on Jonuks uurinud seda teemat arheoloogia nurga alt, kasutades allikatena just iga konkreetse perioodi kohta käivat materjali, mis võimaldab näidata staatilise ühe muinasusundi asemel tervet arenguliini, milles eristab 7 põhiperioodi: mesoliitikum; vara- ja keskneoliitikum; hilisneoliitikum ja vanem pronksiaeg; noorem pronksiaeg ja eelrooma rauaaeg; rooma rauaaeg: keskmine rauaaeg; noorem rauaaeg. Tööd lugedes tundus küll, et osad perioodid oleks võinud kokku lükata ja taandada see meie muistne usundilugu hoopis 3-5 perioodile, aga autor on ka materjaliga tuttavam kui mina, niiet olgu nii.

Kahjuks ei oska ma neid perioode lühidalt, ent ammendavalt refereerida, kartes, et ma lihtsustan asju liigselt ja muudan selle mõttetuks. Et jah, kel huvi, see lugegu.

Lehte Hainsalu "Taprite pidu"

2009-05-15T07:51:00.000-07:00

Raamatust:

Käesolev raamat on vist veel vähemtuntud kui eelmine ning selle olemasolu oli mulle endalegi üllatuseks. „Taprite pidu“ ehk „Kümme lugulaulu Tartu enneminevikust“ on ilmunud aastal 1989 kirjastuses „Eesti Raamat“. Tegemist on ainsa trükiga. Raamat ise koosneb (nagu juba alapealkiri ütleb) kümnest lõppriimitud lugulaulust, millest õigupoolest vaid 3 esimest ("Jaroslav Tark läks tšuudide peale", "Mõõga õigus" ja "Langemine") langevad ajaliselt selle blogi huvialasse. Kiitusi jagaksin ma kujundajale Jüri Kaarmale, see on praktiliselt ainus asi, mis mulle selle raamatu juures tõeliselt meeldib.

Autorist:

Lehte Hainsalu (aastast 1959 Sööt; sündinud 31. oktoobril 1938 Haaslava vallas, Tartumaal) on Eesti kirjanik ja poliitikategelane. Viimane tähendab seda, et ta pani oma käe alla nt 40 kirjale ning hääletas 1991. aastal Ülemnõukogu saadikuna EV iseseisvuse taastamise poolt. Kirjanikuna on ta olnud veel märksa viljakam – Hainsalu sulest on ilmunud 13 luulekogu, 7 romaani, väga palju lasteraamatuid (millest üks kuulub ka siin blogis edaspidi kajastamisele), lisaks veel jutukogusid ja publitsistikat. Selle kõige eest on tal ette näidata ka suur hulk kõiksugu preemiaid ja autasusid. Temast on kirjutanud kaks raamatut Valeria Ränik.

Arvustus:

Kui nüüd sisu juurde tulla, siis pean kurvastusega tunnistama, et ma ei mõista, miks selline raamat on kirjutatud. Lugulauludes on kohati mõned päris head riimid ja sõnakasutus, aga sisu poolest on see kõik täiesti mõttetu kirjalike allikate kordamine luulevormis. Vaevalt et aastal 1989 oli sellist raamatut rohkem vaja kui täna ning seetõttu pole ka ime, et see aegade hämarusse vajunud on. Kusjuures väga paradoksaalsena mõjub ajalookäsitluse rõhutatud rahvusromantilisus ja võõravaenulikkus, kui kogu tekst põhineb tegelikult „vaenlaste“ esindaja kroonik Henriku teksti ümberjutustamisel. Et sellel tekstil oleks mõte, võiks ta pakkuda omapoolse vaatenurga ja tõlgenduse sündmustele, aga antud juhul ei saa ma seda raamatut küll soovitada. Küsimus pole mitte selles, et kvaliteet oleks kuidagi kehva, vaid et selles raamatus pole midagi huvipakkuvat. Ja võib-olla on see ka põhjus, miks mul ei tule pähe midagi mõistlikku, mida ajaloo-alast siia lisada.

Endel Nirk "Tabelinus"

2009-04-06T13:07:00.000-07:00

Autorist:

Endel Nirk (sündinud 15. detsembril 1925 Koorküla vallas) on eesti kirjandusteadlane ja kirjanik. Tuntust on ta ilmselt kogunud eelkõige kirjandusteadlasena (kallakuga ajaloo ja rahvaluule suunas), sellest vallast pärinevad sellised tööd nagu "Friedrich Reinhold Kreutzwald. Lauluisa elulugu“ (1961) ja „Eduard Bornhöhe. Kirjanik ja inimene“ (1961). Ta on kirjutanud ka auhinnatöö teemal „Muinsusromantika ja tegelikkuse vahekord eesti XIX s. ajaloolistes jutustustes“ (1948), kust ilmselt (pole jõudnud ise tutvuda) võib leida selliseid Bornhöhe, Saali ja Järve muinasaja-jutustusi, mis leiavad edaspidi käsitlemist ka siin blogis. Tabelinuse ei tule tema loomingusse sugugi õhust – ühes vanas Loomingus (jään praegu viite võlgu), on ilmunud tema rekonstruktsioonikatse Tabelinuse isikust, pealkirja all "Casus Tabelini". Endel Nirk oli ka 40 kirjale allakirjutanute seas.

Raamatust:

See teos on välja antud vaid korra - Loomingu Raamatukogus 1990/47. Tegemist on siis dramaatilise lugulaulu ehk teisisõnu värssnäidendiga.

Arvustus:

Ma pean ütlema, et taolised värssnäidendid jätavad mind suhteliselt külmaks, see ei ole eriti köitev žanr. Aga minu meelest on see tükk selgelt keskpärane ka maitsele vaatamata. Eriti kurb on see seepärast, et autori enda väitel kirjutas ta seda 4 aastat (1986-1990). Tema õnneks loodan, et väga vähese intensiivsusega. Üsna nõme on see, kuidas siin on üle pingutatud kõikide tüüpiliste eesti muinasaja klišeedega. On rõhutatud, et Euroopast tuli meile räige orjanduslik feodalism, aga meil õilmitses muinasdemokraatia. On rõhutatud, et ristiusu ja muinasusu vahel haigutas mingi ideoloogiline kuristik ja Tabelinus oli ainus eestlane, kes ristiusku oli. Arheoloogia ja ka terve mõistus ütlevad, et see ei olnud sugugi nii. Aga eks sellise propagandistliku ja lihtsustatud ajalookäsitluse juured on mõistetavad. See lähenemine sobis põhimõtteliselt nii Eesti Vabariiki kui eriti veel Nõukogude aega, mil Nirk omi tegusid tegi.

Mis mind veel häirib, on see, et tänase päeva mõtted ja vajadused on tegelaste suhu pandud täiesti toorelt ja sellest tekivad koledad anakronismid (keelelisi ja esemelisi anakronisme ma ei hakka puudutamagi). Kohati oleks nagu sõnastus mõnest ajalooalasest teadustekstist maha kopeeritud – Tabelinus räägib, et Leedus on riikluse areng kaugemale jõudnud ja meie oleme Lääne-Euroopast arengult maha jäänud. Ma ei kritiseerinud sarnast Hvostovi "Henriku" puhul, sest see ei püüdnudki olla ajastukohane. Samamoodi oli Hvostovi puhul aktsepteeritav, et Henriku tegelasel olid väga pikad repliigid, mis rääkisid ajaloolistest sündmustest, sest näidendi mõte oligi rääkida ajalookirjutusest ja muust sarnasest, Nirgi näidendis oleks justkui rõhk inimestel ja nendevahelistel suhetel, aga see sureb ära pikkades vestlustes, mille põhisisuks on Henriku kroonikas kirjeldatud sõjaliste sündmuste edasiandmine.

Ja ma pole meetrika alal suurem asjatundja ega viitsinud süveneda sellesse, aga kui proovisin vahepeal seda asja etelda, siis tulid alatasa ette ebakõlad, kus laulev tekst läks korraks üle proosalisele väljendusele ning siis jälle tagasi.

Positiivsena võib välja tuua, et vähemalt on dramaturgiale kohaselt mõnes tegelases emotsiooni - nt Tabelinuse kibestunud kasupoeg Asmo, samuti Tabelinus ise ja lõpuks ka Andreas Sunesen. Aga mina oma kriitilisuses leian, et seda on vähe - Asmost me ei kuule pärast tema ärakargamist enam midagi (oleks ju võinud ta kuidagi sündmustikku taga–i tuua), Tabelinuse ahastus jääb kuidagi tagasihoidlikuks.

Kõike seda lühidalt öeldes – seda raamatut tulihingeliselt ei soovita, aga kui paremat teha pole, siis võite kätte ju võtta, loetav vähemalt on. Kardan, et lavaletoomiseks on see ka pisut igav.

Mõnda ajaloolist Tabelinuse kohta:

Ma avastasin, et internetis on üleval hea kokkuvõte Tabelinusest, mis pole muud kui väljavõte Sulev Vahtre raamatust „Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast.“ Niisiis ma ei hakka seda ümber kopeerima, vaid viitan:
http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=0&ItemID=229

Kes tahab veel, siis Vikerraadio saatesarjas „Eesti lugu“ on Tabelinusele pühendatud lausa kaks saadet, kus temast räägib Ain Mäesalu:

http://vikerraadio.err.ee/kuularhiiv?saade=22&kid=67

Omalt poolt tahaks lisada veel sellise mõttemõlgutuse, et Virumaa oli üks huvitavalt ristiusule vastuvõtlik paik, sest lisaks Tabelinusele on Virumaalt pärit kroonikas mainitud preester Johannes, kes suri ristisõja käigus märtrisurma. Mis selle põhjused võivad olla, on lahtine, aga huvitavat mõtteainest pakub see küll. Muidu võiks arvata, et Virumaa võis olla tugeva Novgorodi mõju all, aga Tabelinus võttis ristiusu vastu Ojamaal sakslaste käest ning nende juurde suundus ka Johannes. Ega ei tea, mis värk seal siis ikkagi oli...

Teine asi, millele tahtsin tähelepanu juhtida – ükskord Jõgevamaa kaarti vaadates märkasin, et Jõgeva vallas on Lemuvere nimeline küla. See on küll puhas minu fantaasia, aga ehk on see muinasajast säilinud nimi, mis viitab mingile seosele Lemmu muinaskihelkonnaga, mis ei asugi väga kaugel tänasest Lemuverest.

Andrei Hvostov "Henrik"

2009-02-20T11:18:00.000-08:00

Teosest:

Andrei Hvostovi „Henrik” on siis vahelduseks mõnest muust žanrist kui ajalooline romaan. Nimelt on tegemist näidendiga, kuigi mõeldud pigem lugemiseks kui ettekandmiseks, nagu autor ise eessõnas ütleb. Ilmunud on see Loomingu Raamatukogus aastal 2006 ja tekkis autori peas edasiarendusena "Eesti Ekspressi" kultuurilisale kirjutatud libaintervjuust. Seda võib lugeda siit:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/0E53F620C51D752EC2257077003894B9
Tükina on see ka korra lavale toodud, 2006. aasta septembris Draamateatris, mingisuguse üritustesarja raames. Mängis Henrikut Ain Lutsepp.

Kirjanikust:

Andrei Hvostov (sündinud 10. juulil 1963 Jõhvis) on TÜ ajaloolase haridusega ajakirjanik ja kirjanik. Viimasel ajal on silma paistnud ettepanekuga anda lapsevanematele valimistel laste hääled, aga samuti Friedebert Tuglase novelliauhinnaga 2007. aastal. Tema sulest on ilmunud romaan „Lombakas Achilleus”, jutukogumik „Võõrad lood”, LR-is ajalooline jutustus „Projektijuht Posse” ning esseekogumik „Mõtteline Eesti”. Kuskilt meenub, et tahab luua müüti "heast saksa ajast".

Kirjanduslik arvustus:

Ma pean ütlema, et näidendid ei ole mulle arvustamiseks meelisteema, ei julge seepärast väga sõna võtta. Aga midagi ma siiski kobiseda võtan.

Esmapilgul hakkas midagi selles teoses häirima – selline ehk liiga humoorikas, ärapanev rahvalik stiil. Oli sellist natuke labast stereotüüpide parodeerimist Henrikut külastavate kõrvaltegelaste arvel, mis tekitas mõtte, et sellest ainestikust võiks ju saada palju paremaks materjali.

Aga mida lugu edasi, seda paremaks läks. Lähenemisviis hakkas end täielikult õigustama. Hvostov on väga teravmeelselt ja tähelepanelikult lähenenud küsimusi tekitavatele kohtadele kroonikas. Oli mõnigi seletus, mis minugi silmi avas. Lõppeks tunduvad sobivat ka ajastukohatud nalja-episoodid Henriku meenutustest, sest need aitavad avada temaatikat laiemale publikule. Ja seda on kahtlemata vaja. Tõsi, ma kardan, et laiema publiku teadmised eesti ajalooteaduse ja arheoloogia sõlmküsimustest ning Henriku kroonika sisust ja taustast jäävad veidi väikseks, et kogu seda iva sealt vastu võtta, mida suudab ajalooteadlik inimene.

Sõnum on tabav ja oluline ning siin mängib ilmselt rolli see, et kirjutaja on ise ajaloolane ja mõistab hästi, kuidas meie vildakas ajalookujutlus selle kroonika põhjal kujunenud on. Olen isegi põrganud selle vastu, kui lühinägelikult rahvusromantiline ja veider on kohati meie arusaam muinasaja lõpust.

Henrik küsib selle näidendi lõpus: „Kui mitte ainult need kummalised külalised, kes minu juurde aeg-ajalt ilmuvad. Paganate järeltulijad. Nad on ju minu sigitatud, minu. Mitte mõõgavend Bertoldi, ega ka selle Saaremaa mereröövli. Need ei osanud kirjutada, need ei mõelnud igavikule. Minu lapsed on need, kes siit läbi käivad. Aga nad ei ole ju Jumala lapsed. Ei. Pigem Saatana. Minu lapsed on Saatanast?"

Ja otsaga puudutab Hvostovi kirjatükk ka seda probleemi, et eestlastel on ikka veel paha komme kirjutada eesti ajalugu ainult eestlaste ajaloona. Noh, näitena võib tuua baltisakslaste varjujätmise, mis on ju ka Eestimaa ajalugu. Nii on ka Henrik jäetud kas varju või vaenlaste leeri, mis sest et oma tegude poolest võiks ta mängida positiivsemat ja olulisemat rolli.

Ajalooalane taust:

Tahaksin siin all tegelikult rääkida kahel teemal, sest vaadates järgmistele raamatutele, ei näe ma kohta, kus ma neil enam peatuda mahti leiaks. Üks oleks pealkirjast lähtuv - kroonik Henrik. Teine aga tema mainitud Raikküla kärajad, mille tõlgendust pilab oma näidendis ka Hvostov. Toetun siinkohal peamiselt Henriku Liivimaa Kroonika 1982. aasta väljaandele (tõlk. Richard Kleis, toim. Enn Tarvel) ja selle eessõnale. Muuseas, Henriku kohta on sissekanne ka sellises arhiivis:
http://www.tlulib.ee/isik2/index.php?id=15

Esmalt Henrikust. Nagu näidendi lugejale kohe alguses seletatakse, on Liivimaa kroonika tegelikult anonüümne. Oma aja vaimule kohaselt pole autor enda nime kirjatööle märkinud. Ometi on juba üsna vana arusaam, millele tõsiseltvõetavalt ka vastu ei vaielda, et selle kirjutajaks on kroonikas korduvalt mainitud preester Henrik, kuivõrd kõige detailsemad kirjeldused kroonikas korreleeruvad nendega, kus tema on osaliseks märgitud.

Peale kroonika enese meil sisuliselt allikad temaga seoses puuduvad. Kroonika sõnutsi on tegemist Ümera lätlaste kogudusepreestriga. Seetõttu on mõistetav tema isalik suhtumine lätlastesse, mis siit ja sealt välja paistab. Liivimaale saabus ta tõenäoliselt aasta 1205 paiku Põhja-Saksamaalt Segebergi kloostrist, kuid et tema kirjeldatud sündmused algavad juba aastal 1184 esimese misjonäri Meinhardi saabumisega Väinale, on arvatud, et Henrikul olid kasutada ka mingid varasemad kirjalikud allikad, mis pole aga meieni säilinud.

Kroonikat hakkas Henrik ilmselt kirjutama alles 1224. aastal (küll ilmselt varasemate märkmete põhjal), kui Mandri-Eestis oli ülestõus maha surutud. Muuseas, Henriku kohta peab seda rõhutama (ja sellest on juttu ka näidendis), et vaatamata tagasihoidlikule muljele, mis kroonikat lugedes jääb (peategelastena rõhutatakse seal ikka Albertit, Kaupot, ordumeistrit ja Lembitut), oli ka Henrik ise Liivimaa ristimise loos võrdlemisi oluline tegija. Ta käis piiskopi tõlgina kaasas väga paljudel sõjakäikudel, tegi Peetrus Kaikewaldega (soomlasest misjonär sakslaste teenistuses) 1220. aastal suure ristimisretke lõunast põhja läbi Eestimaa ning mis ehk kõige olulisem – oli Modena Wilhelmi tõlgiks ja kaaslaseks. See tähendab ei rohkem ega vähem kui seda, et ta oli paavsti asemiku sekretär ning seda ajal, kui paavstlus oli oma võimsuse tipul.

Üldiselt võib pidada Henriku kroonikat päris usaldusväärseks. Mitmeidki teateid on võimalik kontrollida kaasaegsetest vene või taani allikatest, samuti on mitmel Eesti muinaslinnusel tehtud kaevamised (näiteks põlengukihtide või noole- ja ammuotste osas) olnud üsna hästi vastavuses Henriku kirjeldustega piiramistest jms. See seletab ka seda, miks eesti (ja ka läti) ajaloolased seda niivõrd palju kasutanud on.

Teine teema olgu siis Raikküla kärajad. Henrik kirjutab oma kroonikas, et Raikkülas tavatsesid ümberkaudsed hõimud iga aasta nõupidamiseks kokku tulla. Suurepärane näide sellest, kuidas ajaloolased imevad ühest lausest välja mingi suure-suure idee ja projitseerivad siis sellele oma kaasaja vajadusi. Nii kirjutaski meie suur õigusteadlane ja riigimees Jüri Uluots, et Raikkülas oli meie muinasparlament ja üldse oli meil siin muinasajal väga hästi ja andekalt korraldatud demokraatlik ühiskond. Ilus mõte muidugi, aga väheusutav. Idee jaoks on šnitti võetud ilmselt kahest kohast – Novgorodi veetšelt (rahvakoosolek) ja Islandilt, kus juba 10. sajandil pandi alus ülemaalisele Altingile, mida peetakse tänase Islandi parlamendi eelkäijaks. Olgu sellega, kuidas on, aga mõlemas kohas oli olukord põhimõtteliselt teine.

Minu arvamus on, et parimal juhul toimus Raikkülas ümbritseva maakonna (antud juhul siis Harju) vabade meeste nõupidamine (kui ei olnud tegemist lihtsa vakusepeoga, sest Henriku kroonikas kasutatav sõna „placitum” võib põhimõtteliselt tähendada ka „pidu”), kus arutati süüasju ja muud sellist, ei enamat. Organisatoorse poole pealt võiks "Urmas ja Merikeses" esitatud nägemus isegi sobida, lihtsalt on täiesti ebausutav, et mingi selline asi võis olla ülemaaline. Määravaks oleks ilmselt saanud juba seegi, mida sai „Urma ja Merikese” ajalooalase seletuse all räägitud, et eesti ala polnud kaugeltki etniliselt ühtne ning kõigil neil hõimudel poleks olnudki põhjust niimoodi kokku tulla. Täiesti välistada ei saa muidugi varianti, et Raikkülas toimunud Harju vanemate nõupidamisele olid mõnel eelneval aastal tulnud kokku ka mõned tähtsamad vanemad väljaspoolt maakonda, sest näiteks sealsed kärajad sattusid sobivale ajale sõjakavade tegemiseks vms.

Huvitav on ka see, kuidas ajalookirjutus on juba jõudnud rahvapärimusse. Näiteks teavad nüüd Raikkülas kõik, et paekivipaljanditega Paka mäel pidasid muinashõimude pealikud oma nõupidamisi ning mõned on seal öösiti isegi häälekõminat ja kes teab mida veel kuulnud. Reaalsus on see, et enne 20. sajandit seostus Paka mägi pärimuses ainult kloostri, kabeli, munkade ja muu sellisega.

Igal juhul – Hvostovi näidendit ma soovitan, nii nendele, kes arvavad, et nad ajaloost teavad, kui ka nendele, kes suurt midagi ei tea. Neil teistel tasuks end siiski eelnevalt kurssi viia põhilisega, mis Henrikusse ja tema kroonikasse puutub.

August Mälk "Läänemere isandad"

2009-02-20T10:12:00.000-08:00

Raamatust:

Esmakordselt ilmus kõnealune raamat 1936. aastal selles suures ajalooproosa tulvas, mis 30-ndate lõpu Eestis oli. Sinna aega mahuvad ka juba käsitletud „Ümera jõel” ja „Urmas ja Merike”. „Läänemere isandad” on peale selle välja antud veel kolm korda - 1951. aastal Torontos (1936. aasta ja 1951. aasta versioonide sees olid Eduard Järve illustratsioonid), 2000. aastal kirjastuses Eesti Raamat (kirjaniku tütre ja pärija Halliki Mälgu esseega) ning 2008. aastal Päevalehe/Akadeemia sarjas arheoloog Ain Mäesalu järelsõnaga. Viimast lugesin ka mina. Mainimata ei saa ma kuidagi jätta seda, et Päevalehe/Akadeemia väljaandes on silmatorkavalt palju trükivigu. Muidu selle sarja raamatutel pole seda täheldanud, aga siin paraku küll.

Kirjanikust:

August Mälk (4. oktoober 1900 Saaremaa, Lümanda vald, Kipi-Koovi (praegu Koovi) küla – 19. detsember 1987 Rootsi) on vaieldamatult eesti kirjandusklassik, 1930-ndate menukirjanik, jäädes toona populaarsuselt alla ainult Tammsaarele. Kirjanikutee algus oli üsna konarlik, mõnda aega oli Saaremaal kooliõpetajaks, kuni karjäär hoo sisse sai. Aastal 1937 oli ta ka Rahvuskogu ja 1938–1940 Riigivolikogu liige, 1944. aastal pages Rootsi, kus elas elu lõpuni. Väga viljakas kirjanik - 19 romaani, lisaks hulgaliselt novelle, jutustusi ja näidendeid. Loomingule vastav on ka auhindade hulk. Peale "Läänemere isandadate" võib vast nimetada veel kaht tuntud romaani - "Õitsev meri" (praegu Pegasuse Hõbevaramu sarjas uuesti välja antud) ja "Surnud majad".

Kirjanduslik arvustus:

Üleliia palju ma selle raamatu kohta öelda ei oska. Peensusi ja hingemaiust siit loota ei ole – kui on mõtiskelu, siis on see mehiste küsimuste üle nagu au, võim ja vastutus. Aga sellegagi hiilatakse vaid mõnes üksikus kohas. Tõsi küll, kui seda puudutatakse, aetakse igati mõistlikku juttu.

Ent sellist ideelist telge on väga raske leida, pigem on see lugu lihtsalt lineaarne liikumine lõpp-punkti poole. Absurdselt kergelt möödub Sigtuna vallutamine. Tõsiseid tagasilööke ju tegelastel praktiliselt pole. Kõik raskused jäävad ajutisteks ja väheusutavateks dekoratsioonideks. Ainus, mis on tõsine ja pingetpakkuv, on Alari ja tema kaaslaste vahejuhtum Sigtunas ning sellele järgnev vangistusest põgenemine. Aga see on ju alles intriig, mis loo käima paneb. Mina ootaks, et retke ettevalmistamisel oleks raskusi, kasvõi isiklikke tagasilööke, aga miks mitte ka sõjalisi. Kogu ettevõtmine aga läks lepase reega. Selliseid asju juhtub päris elus harva selliste ürituste puhul. Aga olgu siis nii.

Võib-olla see tundub ainult minule, aga lauseehituslik stiil ei ole nii voolav kui näiteks Ain Kalmusel. Samas on siit korjatud ära kõik üleliigne – looduskirjeldusi praktiliselt ei ole ning ega need oleks tõtt-öelda loo seisukohast üsna tarbetud. Ja Mälgul on seni käsitletud autoritest vast kõige kujundlikum dialoog, mis on hästi mõnus ka pealekauba.

Ja mis ehk kõige enam häiris – väga paljud liinid jäid lõpuni arendamata. Näiteks ei saanudki ma aru, mis sai lõpuks Mehisest. Samuti ei räägitud meile enam küüraka Jakari kosjasõidu tulemustest. Eriti tobe oli aga see, et eelviimasel leheküljel räägiti sellest, kuidas Gyla surm tekitas Alari hinges kaotusekibeduse võidutunde sisse. Aga laiendamata see jäigi.

Tegelasena meeldib mulle küürakas-Jakar (muhe on muidu ka tema poolvend Hiid-Jakar, kes lööb näiteks palja käega neete kisklaua sisse ja kelle all hobused surevad lihtsalt ära), sest ta on vist esimene selline tegija tegelane neis raamatutes, keda ma kohtan ja kellel on mingi tõsisem viga küljes. Näiteks ma õudselt ootasin, et Alari tegelaskuju jääb pähehoobist näiteks pimedaks. See oleks muutnud asja palju huvitavamaks. Pealegi – pimedaid, küll hoopis teisel põhjusel, oli ilmselt toonases ühiskonnas palju rohkem, seda vingu pärast, mis ei pääsenud korstna puudumisel elamutest korralikult välja.

Vahest mõnusaim koht on minu jaoks see, kus Ata tuleb unes Alari juurde ja kutsub teda kiiruga koju tagasi, kusjuures hiljem selgub, et Ata oligi surnud ja kodu tõesti vajas teda. Ata on üldse lahe tark vana selles loos ja kolmas tegelane, kes kohati meeldib, on Mehis, kes on selline armas armunu. Seda enam ei mõista, miks me temast midagi teada ei saa lõpuks. Ahjaa, mõjuv koht oli ka see, kus Tapak tegi vaikselt pimeduses enesetapu, et mitte olla põgenejatele koormaks. Ja veel too, kus õpetaja Maano kirub, et ta peab kuulama noorte meeste hooplemisi, aga tema enda kunagised vägiteod oleks nagu vitsaga vette kirjutatud, sest mäletajaid enam pole. See on tegelikult üsna kaastunnet tekitav, kui mõelda selle inimese vaatepunktist, kelle jaoks elu mõte ongi endast verega ajalukku kirjutada.

Mainimata ei saa sedagi jätta, et targa Uritõivu ennustusmeetodi juures tekib paralleel „Sõrmuste Isandast” Galadrieli peegliga.

Kindlasti soovitaksin seda raamatut karuste meeste austajaile. Siin on mehisust, sangarlikkust ja muud sellist nõnda, et ajab üle ääre. Olavi ja Alari kahevõitluse stseen näiteks on väga hästi kirjeldatud, teistelgi pole viga. Aga silmatorkav on ka brutaalsus - Olavi surmab Jakar, murdes oma põlve peal tema selgroo. Ja selliseid kohti on küllalt teisigi. Mehisust on küll rohkem, kui Metsanurga raamatus "Ümera jõel". Ja sealjuures on see mitme nurga alt väga usutavas ajaloolises kompotis, rohkem kui teised seni käsitletud raamatud. Tõesti - kui keegi tahab adekvaatset vaadet Muinas-Eesti ühiskonnale, siis mina soovitaks talle just seda raamatut. Sigtuna vallutamise värgiga on minu silmis üle pakutud, aga just muistse üliku eluolu kirjeldab see üsna hästi. Võimalik, et see ajalooalane täpsus tuleneb sellestki, et Mälk olevat teinud eelnevalt kõva taustauuringut. See muidugi ei tähenda, et vaimne kultuur nüüd väga peenelt välja joonistuks, niiet norida on ka selle poole pealt kõvasti.

Ajalooline kõrvalepõige:

Kuigi loo selge peatelg on Sigtuna vallutamine, siis tõtt-öelda ma ei viitsi sellest rääkida. Internetist leiab mingi sellise hädise kokkuvõtte:
http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=18641

Aga kel see Päevalehe/Akadeemia sari kodus käepärast, võib raamatu tagant vaadata Ain Mäesalu järelsõna, see on hea ja ülevaatlik.

Ain Kalmus "Koju enne õhtut"

2009-02-07T16:34:00.000-08:00

Raamatu kohta võib niipalju öelda, et see ilmus kirjaniku töörohkuse ja tüdimuse tõttu (tal tekkis väliseesti kirjanike põhiküsimus – kellele ma kirjutan?) teistest teostest oluliselt hiljem, aastal 1964 ning see täidab Kalmuse ammuse unistuse kirjutada oma kodusaare asustamislugu. Kordustrükk ilmus aastal 1997 sarjas "Eesti romaanivara", Ülo Tontsi järelsõnaga. Viimast versiooni lugesin ka mina.

Kirjanduslik arvustus:

Triloogia kolmas raamat nõuab mõnevõrra ka seda, et ma võtaks kuidagi kokku kogu triloogia. Mina ütleks tõtt-öelda, et vahepeal oli isegi tunne, et see "Koju enne õhtut" ei moodusta kahe eelnenud raamatuga loomulikku tervikut. Esmalt oli juba see, et kui esimene raamat oli otsingutest, siis teine vastas sellele pettumusega. Kolmandal nagu polekski selles olukorras midagi pakkuda, ainult korrata ning kokku võtta esimest ja teist (mida ta Tähvendi isa jälgedes käimisega mõnevõrra teebki). Pealegi oli Kallemeel siin veelgi kõrvalisem tegelane ning Tabelinust polnud üldse enam. Peategelane oli selgelt Tähvend ja peamine sündmuspaik oli Lemmu asemel hoopis Hiiumaa. Selles kõiges näen ma eraldiseisvust. Samas - ja see arvamine süvenes minus hiljem - on tegemist täiesti tervikusse sobiva teosega. Nagu on pealkirjastatud Ülo Tontsi järelsõna – „Otsija jõuab koju”, siis tõesti, siin antakse see lõplik positiivne sõnum, millest on eelmistes raamatutes midagi alati puudu jäänud. Tähvend alustab nagu puhtalt lehelt (uus tegelane, uus koht, uus aeg) ja saarlaste orkestreeritud ülestõusuga (1222-1224), millega Maa vaenlastest puhtaks tehti (üks märkimisväärsemaid Eesti ajaloo sõjalisi saavutusi, võiks muuseas märkida), antakse veel taustameeleolu juurde Hiiumaale uue talu rajamise narratiivile. Muistne vabadusvõitlus on muuseas üldse alati tegelaste heitlustega korrelatsiooni pandud. Samas on see kõik siiski algusest peale üritus lõpetada isa pooleli jäetud tööd, teha uuesti, aga seekord paremini – isa talu Hiiumaal on küll maani maha lagunenud, aga selle küüruspakud jms tulevad metsa alt välja. Õigemini jääbki õhku rippuma küsimus, kas see on nüüd uus algus või vana jätk, kas Tähvend põgeneb mandril valitsevate võõraste eest või valmistub nendega võitluseks jne. Ka Tähvendi otsingute puhul tundub, et kõik hakkab kihva kiskuma – ülestõus surutakse maha, lõpuks vallutatakse ka Saaremaa, Tuuli naiseksvõtmine on Tähvendile täielik ämbrisseastumine, aga kusagilt tuleb seekord see positiivne jõud, mis kõik korda teeb. Võib öelda, et see jõud väljendub siin raamatus Tähvendi teise naise Hõbeda kõike kordategevas olemuses ning peategelase pea kohal rippuvas Tabelinuse omamoodi märtrisurmas, mis kõik viib Tähvendi meelerahuni.

Stiililt järgib teos suuresti eelkäijaid, küll aga tundub, et kohati naaseb kirjanik jälle esimese raamatu hunnitute looduskirjelduste juurde, milles on tunda kodumaa-igatsust. Aga uut ta selles osas midagi ei paku. Erinevalt raamatust „Toone tuuled üle Maa”, räägib ta praktiliselt kogu lahingutegevusest tagasivaates, ainult taanlaste kivilinnuse vallutamist järgitakse reaalajas. See rõhutab veelgi seda, et ajalooline sündmustik ja eriti sõda on Kalmuse käsitluses mitte eesmärk omaette, vaid foon inimese uurimiseks. Eriti õnnestunud on see minu meelest siis, kui pärast Tähvendi Lemmus ja Sakalas sõnumitoojana käimist algab järgmine peatükk sellega, et kaks aastat sõda on mööda läinud ja ta naaseb koju. Tõepoolest oleks olnud surm loole kogu selle asja jutustamine, pealegi on see väga hea võimalus rõhutada sõja masendavat lõpptulemust ja tegelaste pettumist.

Tähvendi oluliseks paralleeliks Tabelinusega on ka see, et mõlemad pendeldavad kahe naise vahel - Tähvendil on Tuuli ja Hõbeda, Tabelinusel Kriste ja Kauna. Üldiselt mind nendes raamatutes häiriski see, et kõik ülejäänud meestegelased tundusid olevat kuidagi absurdselt lihtsa käiguga naiste suhtes – umbes, et esimese õrnema soo esindaja, keda nägid, võtsid kohe naiseks ja mingit probleemi polnudki. Selles mõttes on vähemalt peategelaste kahe-naise teema tervitatav, kuid ei kummuta täielikult mu kriitikat. Küll aga ei mõista ma üldse, miks see pagana Tähvend üldse selle Tuuliga jamas? Ta teadis ju kogu aeg, et Tuuli tahab elult hoopis midagi muud – metsavaikuse asemel näha maailma. Pealegi, iga kord kui ta tuli pettununa Tuuliga rääkimast, oli tal Hõbeda juures hea ja ta nägi teda juba mitu korda enne uue pilguga, aga ikka jäi kõik toimumata. Aga noh, ongi hea, kui mõni raamatutegelane närvi ajab, inimesed on ju päriselus ka tihti sarnaselt mõistetamatud. Selles mõttes on jälle ülimalt kahju Hõbedast, kes peab tundma, et tema on justkui see teine variant, kes võetakse, kui esimene ei sobi. Kirjanik ütleb seda üsna kurvalt, stseenis, kus Hõbeda lõpuks Tähvendi naiseks saab, aga korralikke pulmi ei toimugi: "Tema elus polnud kunagi midagi pidulikku ja ilusat, mida hiljem oleks maksnud mäletada ja kalliks pidada. Õnn pages ta eest, teised said selle endale." Ometi on ta ise tõesti hea inimene, justkui raamatu hea haldjas. Mulle jättis ta väga sümpaatse mulje.

Uue aja rõhutajaks on justkui Vootele tegelaskuju – rahvusvaheline vend, kes kannab läbi kogu loo selgelt seda suunda, et nüüd on uus aeg, kus tuleb käituda vastavalt võõra võimu tahtele ning edasi jõuavad lipitsejad ja sahkerdajad.

Hiiumaa asustamise tõttu on ka üks raamatu olulisi küsimusi kodu ning inimese ja ühiskonna suhted. On selge, et inimene ei saa üksi ja erakluses elada, seetõttu mõjub ka väga armsana stseen, kus Tähvendile ja Hõbedale ilmuvad Kahro ja Pireti näol esimesed tagasihoidlikud naabrid.

Rahvauskumuste kirjeldamise kohapealt peab ära märkima, et Kalmus on päris hästi teinud – hea lugu on näiteks see, kus Tähvend olla lapsepõlves jäänud metsa suu lahti magama ning vaimud ronisid suust sisse. Kui teda otsima tulnud ta leidsid, istus ta kännul ja kõneles kalmulistega ja õhk tema ümber oli neist paks, niiet mehed pidid neid eemale lükkama, et temani pääseda. Pärast vaakus ta veel palavikus hinge ja nägi minevikupilte. Selliseid seiku või jutte oleks võinud teoses rohkemgi olla, iseäranis oleksid võinud need sündmustikuga läbipõimunud olla.

Puhtalt isiklikult meeldib mulle väga, et kirjanik on nii palju aega pühendanud heitemasinate kasutamaõppimisele muistses vabadusvõitluses, sest ma mäletan, kuidas mu enda mõte läks Ain Mäesalu muinasaja sõjanduse loengus rändama, kui sai sellel probleemil peatutud. Sellel teemal on Henriku kroonika põhjal õige palju huvitavat, millest kirjutada. Natuke ehk liiga lendav on see mõte, et eestlastest esimesena õppis kiviheitekunsti just sellise taustaga vend nagu Tähvend, mina arvan, et see nõudis suuremat professionaalsust ning natuke sepatööd proovinud ja sepaabiliseks olnud tüüp ei pruukinud olla see, keda saadeti Varbolasse asja kaema, pigem võisid saarlastel olla selleks juba eraldi mingid inseneri-kalduvustega pädevikud, kuivõrd ma usun, et saarlaste ühiskond oli varakuse tõttu üldse palju arenenum, kui see raamat paista laseb.

Kui aga nüüd lisada veel üks mõte triloogia kohta tervikuna, siis ma mõtlen, et kirjanduslikult leidlik, aga ka äärmiselt julge on teha Läti Henriku kroonikas põgusalt mainitud Pudiviru vanemast Tabelinusest oma rahvale väike lunastaja ja Kristuse võrdkuju. See on liigutav ja võimas fantaasialend ning teeb loo kristliku sõnumi kuidagi koduseks. Selle taustal kinnistub iga raamatuga triloogia põhiteesiks tõdemus, et rahvas või hõim on igavene, maa kosub pärast sõdu ega vandu alla, lootust peab olema. Omas ajas oli see sõnum ilmselt väga aktuaalne. Igal juhul ma ütleksin kolme raamatu peale kokku võttes, et see on üks tõesti hea ja teenimatult varju jäänud teos, küll aga pigem mitte niivõrd neile, kes austavad kirjandust karustest meestest, kuivõrd neile, kes ihkavad näha maailma inimeses. Ja maailma muinasaja-inimeses nad näha saavadki – või vähemalt väga huvitavat hüpoteesi, milline see olla võis.

Ajalooalast:

Kuna seesinatses raamatus, mis ülalpool tutvustamist leidis, oli omajagu pistmist kiviheitemasinatega, siis oleks ehk paslik peatuda ka ajaloo rubriigis nende peal. Väga heaks ja ammendavaks ülevaateks (millest lühikokkuvõtte teen minagi) on siin Ain Mäesalu artikkel „Heitemasinad muistses vabadusvõitluses“ toredas kogumikus nimega „Muinasaja loojangust omariikluse läveni“, mis on pühendatud Sulev Vahtre 75. sünnipäevale.

Ilmselt kasutati siinmail kiviheitemasinaid esimest korda just ristisõdade aegu, kuigi need riistapuud ei jäta endast kuigivõrd arheoloogilisi tõendeid (erandina võib nimetada Viljandis Pähklimäel avastatud jäljed mäe tasandamisest 1223. aasta paiku, mil sinna võidi seada üles piiramistehnikat linnuse vastu) ning seetõttu tuleb toetuda eelkõige kirjalikele allikatele. Läti Henrik ütleb sõnaselgelt: "Sakslased, seades masina üles, purustavad öösel ja päeval kivide heitmisega kindlustatud kohti, tapavad linnuses lõpmata inimesi ja veiseid, sest eestlased polnud kunagi näinud midagi sellist ega olnud oma maju niisuguste pealetungide vastu kindlustanud."

Selle valguses on aga seda imekspandavam, kui kiiresti ja edumeelselt eestlased oma aja kohta üpris moodsa tehnika kasutusse suudavad võtta. Veidi varem, küll, 1206. aastal olid venelased Holmi all ehitanud oma masina, aga too oli visanud kive selja taha ning vigastanud hoopis oma leeri...

Seevastu saarlased ilmutasid 1222. aastal taanlaste sissetungi vastu suurt nutikust. Nad läksid Varbolasse ja "vaadates paterelli ehk masina kunsti, mille taanlased olid kinkinud varbolastele kui oma alamaile. Ja Saaremaale tagasi tulnud, hakkasid nad ehitama paterelle ja masinaid ja õpetasid teisi. Ja igaüks neist tegi oma masinad. Ja nad tulid kõik korraga seitsmeteistkümne paterelliga taanlaste linnust piirama." Ja sealjuures suutsid nad taanlased tubli pommitamisega alistuma sundida, ei mingit märki tõrgetest.

Mis veel enam – saarlased taipasid, et kiviheitemasinaid saab kasutada ka linnuste kaitseks, ning üle kogu Eesti ehitati neid ka linnustesse. Siinkohal tuleb muidugi abiks valgustada nende tööpõhimõtet. Julgen arvata, et lugeja on ehk kooliõpikus või kusagil mujal kohanud sellist joonist, mis peaks justkui kujutama siinmail vabadusvõitluse aegu kasutatud kiviheitemasinat.

Tegelikult on see üks kahtlase väärtusega 19. sajandi kunstniku fantaasia, mis tasuks siinkohal ära unustada. Siin kasutati märksa lihtsamaid, paigalseisvaid raskusjõul põhinevaid kiviheitemasinaid (mõnele on ehk tuttav väljamaine termin trebuchet), mille kohta võib lähemalt uurida-vaadata siit: http://tank.offline.ee/masin/baka.html

Ja sääraste masinate puhul oli võimalik see, et kui ründajad olid oma riistapuu vastaskünkale üles seadnud, said kaitsjad jälle omalt poolt masina üles seada selle puruksviskamiseks. Ning selle võimaluse taipasid eestlased väga kiirelt ära ja „ehitasid paterelle ja masinaid kristlaste masinate vastu“.

Me peame niisiis oma esivanemate talupojataibule au andma, et nad suutsid oma vaenlastelt kiirelt õppida (seda on nad teinud ka ambude osas). Samuti võib kroonikast leida tõendusmaterjali sellele, et neil tuli rinda pista tolle aja Euroopa mastaabis väga eesrindliku sõjatehnikaga.

Triloogiat kokkuvõttes - soovitan soojalt. Ega's muud, kui järgmine raamat ette võtta – seekord siis viimane, mis Päevalehe/Akadeemia sarjast veel lugemata e. August Mälgu „Läänemere isandad”.

Ain Kalmus "Toone tuuled üle Maa"

2009-02-07T06:42:00.001-08:00

Kirjanikust pole vajadust teist korda rääkida, raamatu kohta võib niipalju öelda, et sellest on ilmunud kaks trükki - esimene aastal 1958, teine aastal 1997 sarjas "Eesti romaanivara", Ülo Tontsi järelsõnaga. Viimast versiooni lugesin ka mina.

Kirjanduslik arvustus:

„Toone tuuled üle Maa" on tõtt-öelda üsna teistsugune raamat kui seda on "Jumalad lahkuvad Maalt". Seda muidugi ühe kirjaniku käekirja ja triloogia vaimsuse piires. Aga tuntav vahe on selles, et kui triloogia esimene osa räägib peategelaste Tabelinuse ja Kallemeele kõhklustest ja lõpuni täitumatutest hingeotsingutest, siis käesolev teos on täielik pettumuste ja resignatsiooni teos. Ausalt – minu jaoks oli see küll võrdlemisi masendav teos. Või hoopis eksistentsialistlik? Kõik tegelased, kelle hingeelu meile avatakse - peale Kallemeele ja Tabelinuse veel Tabelinuse naine Kauna, Lembitu ja Tabelinuse teine poeg Alo - kõik on omal moel oma valikutes pettunud ja raamatu lõpu poole aina enam (kuigi nii mõnigi neist jaksab veel otsida mingit uut mõtet, uut sisu). Seda muidugi juhul, kui tegelane üldse raamatu lõpuni elab, sest kirjanik tapab siin nii palju tegelasi, kõik järgemööda, et väga nukker hakkab. Loomulikult on seda kõike oodata ka raamatu pealkirjast ja ka ajalisest miljööst - see teos langeb Muistse Vabadusvõitluse esimesse kahte järku (1200-1220) ning nii on laastav sõjategevus ja lein juba ette garanteeritud.

Samas on „Toone tuuled üle Maa” ka vähem värske oma väljenduslaadilt. Osaliselt on asi selles, et kirjanik on enda käekirja eelmises raamatus juba tuttavaks teinud, teisalt aga jääb siin oluliselt vähemaks noid minu poolt kiidetud huvitavaid peatükihakatusi. Kolmas põhjus on ka – siinsed sündmused on rohkem ajaloolised ja seega paljuski mulle ette teada.

Tegelaste sisekaemust on umbes sama palju ja ta on ikka veel seotud usuga, aga seal on vähem seda va hingelist ning tugeva teemana tuleb sisse sõja-aegne päevapoliitika ja taolised kemplemised. Aga samas ka võimu ja vastutuse teema, seda väga huvitavas komplektis kristliku moraaliga. Samuti muutub tuntavamaks suhestumine kirjutamise ajastuga. Kui esimeses raamatus tuli peamiselt välja kirjaniku igatsus kodumaa järele, siis nüüd on siin ridamisi asju, mida võib üsna allegooriliselt tõlgendada. Näiteks Kaupo sobib justkui juunikommunisti rolli, kellel on sinisilmne usk võõrasse võimu, Raikkülas tegemata jäänud otsused on iseseisvuse loovutamine, Taani vägede takistamatu Kalevanlinna hõivamine on justkui paralleel Punaarmee sissemarsile 1939. aasta oktoobris, Tabelinuse pojad tunduvad kohati nagu eestlaste perekondade lood maailmasõdade aegu – üks ühel, teine teisel pool rindejoont, Tabelinust ennast aga süüdistatakse sakslastega kokkumängus, sest Maa on jäänud kahe tule vahele (taanlased ja sakslased), kuigi Tabelinus pole eluski kumbagi kummardanud. Naljakal kombel on üks allegooria isegi tänase päevaga. Raikkülas parastatakse siin seda, kuidas Läti ja Liivi on võõraste alla vandunud, aga ei suudeta näha, et samad probleemid jõuavad kohe varsti siia, selle asemel kelgitakse ja hoobeldakse. Ülihea on sügavalt pettunud ja vihastunud Lembitu tõdemus pärast otsust mitte sõjaks valmistuda: „Suur otsus tehti siin täna... Maa surmaotsus!”

Huvitav on see, et minu meelest näeme me selles raamatus veel rohkem asju kõrvaltegelaste silmade läbi. Tõsi, siin on minu meelest Tabelinus muutunud otsustavalt olulisemaks tegelaseks võrdluses Kallemeelega (esimeses raamatus olid nad suhteliselt võrdsed), aga teisi tegelasi on selle arvel juurde tulnud. Näiteks Lembitu tegemisi ja mõtteid ja tagasivaateid elule näeme nüüd tema enese silmade läbi, samuti on selliseks tegelaseks Tabelinuse kolmas poeg Alo ja selline on ka Kauna.

Just Lembitu omad on minu meelest kõige huvitavamad – saame küll tunnistust tema agnostitsismile ja valmidusest isamaa altarile ohvreid tuua, aga olulisem on see, et tema elu Annikoga pole läinud soovikohaselt, et Kallemeele kunagine tõmbamiskatse on löönud kiilu nende vahele ja ta ei tea, kas tema naisel mitte ei olnudki lõppeks tahtmist Kallemeelega minna. Kallemeele vari käib temaga ja Lembitu ei saa sellest lahti isegi Viljandis, kus tapab linnuse tagasivõtmisel sealse preestri. See tegu seob teda mingis mõttes ka Tabelinusega, kes üritas samuti preestri tapmisega (tookord Taanis) võidelda oma painajatega, aga see jääb pigem mõttelõngaks, lugu seda oluliselt edasi ei arenda. Kõige masendavam on aga see, et Lembitu tahab veel küsida Annikolt enne sõttaminekut Kallemeele kohta, aga vägi hakkab liikuma ja ta ei jõuagi seda teha. See on ränk, sest me teame kõik väga hästi, et Madisepäeva lahingust Lehola Lembitu tagasi ei tulnud. Aga Lembitu langemise stseen on minu meelest äärmiselt imalalt kirjutatud, viimased sõnad on suisa pateetika, kohe pettumuse valmistas see mulle, sest muidu polnud Kalmus väga ämbrisse astunud niimoodi.

Samamoodi nagu oli vahepeal raamatus „Jumalad lahkuvad maalt”, on siingi palju selliseid ilusaid olustikukirjeldusi, mis aga tegevust suuresti edasi ei vii – terved peatükid, mis on pühendatud aegadele, kus suurt midagi ei toimunud ega pidanudki toimuma. Siit oleks võinud õhu välja lasta – niigi lugesin järelsõnast, et omal ajal olla kirjastuses raamatute mahuga probleeme olnud.

Peab aga ütlema, et Alo tegelane mulle väga meeldib. Just see tema laulude tegemine. Ja eriti tema filosoofiline tõdemus (vastusena küsimusele: „Miks sa rõõmsamat leelut ei tee?”), mis paistab kehtivat kirjanduses tänapäevanigi: „Ega rõõmust head laulu ei saa...” Alo puhul ei saa üle ega ümber ka sellest, et vahepeal on oht, et temast saab Kallemeele kordus, et ta astub samu radu, sest ta kardab, et jääb ilma oma ihaldatud Meelikesest ja hakkab selle asemel tundma huvi kirjatarkuse, kloostrielu ja muu vastu. Kallemeel taipab seda, aga selle asemel, et noorukit julgustada (nagu seda misjoneeriv ristiusu vaimulik tegema peaks), laidab ta mõtte maha ja keelab tal oma vigu kordamast.

Hoopis huvitavas mõttes jäid mulle meelde stseenid Tõrmaselja Kudrese juures. Midagi neis meenutas mulle Sinihabeme muinasjuttu ja Poe novelle. Oli seal mingit sellist süngust – Tabelinus, Leigar, Kõivo ja Alo tulevad öiste teelistena väravale, mingi tüüp otsustab pika mõtlemise peale nad sisse lasta, ümberringi on kõik sünge, see on paikkonna ainus rikas talu. Kudres on selline suur habemik mees, kes paistab rõhutatult sünge ja mitte parimate kavatsustega. Kõik on kuidagi muinasjutuline või õigupoolest isegi õudusjutuline. Ja ka loo õnnelik lõpp on omamoodi muinasjutuline. Kudresega arveteklaarimine, küll, enam mitte.

Seoses sellega peab peatuma ka ühel kirjaniku halval kombel – nimelt ta pingutab üle oma ärevuse ülesehitamisega. Nii reetlike jootude stseenis kui Kudrese juures on see, et juba varakult oli mul lugejana võimalik aru saada, et midagi on siin väga valesti ja aru saada, et „ahah, see tegelane läks sinna, ta ei peaks seal olema, ju siis midagi temaga seoses – ahhaa!” Tahaks suuremat üllatusmomenti nimelt. Aga eks see ole maitse asi.

Kallemeele eksirännakutest leiab jällegi palju huvitavat. Esialgu on tema retk Sakalasse pärast Lembitu surma, kus ta kogeb pettumust, sest esiteks ei taha keegi teda seal väga näha (inimeste trauma seoses pappide jms ristitegelastega, samuti Anniko leinab oma meest), teiseks pole Anniko enam see, kes ta oli aastate eest. Huvitav paralleel tekib Dorian Gray portreega – pärast püha Maarja kirikus Visbys näeb ta, et Maarja kuju (mis oli Kallemeele arvates täpselt tema armastatud Anniko nägu) on jäänud ikka sama nooreks ja kauniks, aga Anniko on selle kõik minetanud.

Tabelinuse pihtimine Kallemeelele, lepituseotsimine Jumalaga ja Kallemeele ketserlikud, ent õiged sõnad – see toob teosesse ikkagi positiivse pöörde. Tõsi, raamatu päris lõpp on ikka suhteliselt tumedates toonides, aga midagi positiivset Tabelinuse kuulutatud südame-usu näol siiski jääb. Ja vihjeks võin öelda, et see positiivsus tuleb ringiga tagasi veel kolmandas osas. Totralt imal on küll selline lause, mis kusagil viimastes peatükkides on: "Äkki ta tundis, kui ilus on maailm..." Aga samas on jällegi üle prahi Tabelinuse mõtisklus, et kust see tema hingerahu järsku tuli - kõige paremad asjad elus (päikesepaiste, ilusad ilmad, põhjatud laaned) antakse võitluseta, küllap seegi. Ta püstitab veel ühe küsimuse - mille eest tema sureb? (Lembitu ja teised vanemad olid surnud Maa vabaduse eest) - ja vastab sellele hästi: rahva südamevabaduse eest sureb.

Huvitav on muidugi lõpp, kus Kriste poeg tuleb Tabelinust Taani võimude nimel kinni võtma. See viib mõtted jällegi selleni, et Taanisse ära aetud Kriste needis Kauna soo ära, jäi alatiseks tema ja Tabelinuse vahele ja tuli nüüd sellisel kujul lõpparvet tegema.

Lõppeks – Kalmus püstitab väga huvitava küsimuse: miks ei kutsutud kokku kogu Maa tarku ja arbujaid, et papid ja rüütlid ära needa? Ja pakub ka ise kohe huvitava vastuse: rahvas oli traumatiseeritud juba, hingetühjus, pettumine kõiges vaimses – elik jumalad olid lahkunud Maalt.

Ajalooalast:

Ma mõtlesin, et võtaks seekord teemaks kirjutada Saha kabelist, aga leidsin, et sellest saab väga hea ülevaate Ain Mäesalu loengust raadiosaates "Eesti lugu", mille leiab siit:

http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=597191

Saha kabel tänapäeval, oma uuel kujul.

Ain Kalmus "Jumalad lahkuvad Maalt"

2009-01-25T06:12:00.000-08:00

Raamatule taustainfot:

Raamatu esmatrükk ilmus aastal 1956 Lundis. Kirjutamise ajal kasvas mõte kujundada välja triloogia ja niisiis ilmusid aastail 1958 ja 1964 veel järjed "Toone tuuled üle maa" ja "Koju enne õhtut", mis on mul muuseas kavas järgmisena lugeda. "Jumalad lahkuvad maalt" on sealtpeale trükitud kaks korda - 1996. aastal sarjas "Eesti romaanivara" ning aastal 2008 Eesti Päevalehe sarjas. Seda versiooni lugesin ka mina. Muutusi käsikirja autor minu meelest teinud ei ole.

Kirjanikust:

Pseudonüümi Ain Kalmus taga on tegelikult baptisti vaimulik ja väliseesti kirjanik (elas USA-s) Evald Mänd (8. juuni 1906 Hiiumaal Emmaste kihelkonnas Tilga külas – 15. november 2001), kelle sulest on ilmunud päris palju romaane, kuid on seni jäänud Eesti kirjanduses suuresti varju. Tema teoste aines keerleb reeglina usu ümber (pole ka imestada). Kui tavaliselt on see võetud Piibli lugudest, siis triloogia, millest mina kohe rääkima hakkan, pöörab sootuks tähelepanu ristiusu ja paganluse seostele ja vastuoludele 12.-13. sajandi Eestis. Ühtlasi on seda triloogiat peetud tema loomingu koorekihiks. Aga selle kohta ei oska mina midagi asjatundlikku kosta. Tema mälestusi triloogia kirjutamisest võib lugeda 1982. aastal ilmunud raamatust „Meil pole jäädavat linna”.

Kirjanduslik arvustus:

Kõige üldisemalt peab ütlema, et see raamat on vähemalt sama hea, kui Hindrey „Urmas ja Merike". Ja sestap soovitan seda kõigile samadel alustel, mis kehtisid Hindrey puhul.

Ometi on Kalmuse ja Hindrey lähenemistes ka erinevusi. Ja see on igati loogiline, kuivõrd igal kirjanikul oma käekiri ja oma sõnum. Mis mulle Kalmuse puhul tohutult meeldib - ta alustab peatükki tihti väga ootamatust (ja sealjuures tihti sellisest, mis omas ajas oli täiesti tavaline, aga kaasaegselt kirjanikult nõuab väga head olustikutundmist) miljööst ja läheneb sündmuste edasiandmisele väga värskelt. Selle näiteks olgu proloog, kus üks loo seisukohalt täiesti suvaline mees sõidab reega Lemmust läbi ja toob kaasa katku, mis osutub väga ilmekaks ja mõtlemapanevaks ning justkui muuseas juhatab meid sisse nii peategelase kui peateemaga. Selline on ka mingi jutulõnga kudumine mingist täiesti igapäevasest tegevusest. Kohe tuleb meelde näiteks stseen, kus Saare neiud merevees lambaid pesevad. Aga neid on veelgi, kuigi lõpu poole kisub neid vähemaks.

Ma julgeks öelda, et lugu on meeldivalt mitmetasandiline. Lineaarsuse asemel on palju erinevaid võtteid. Tagasivaated on neist kõige harilikumad, aga üsna huvitav oli Tabelinuse abiellumise jutustamine vana legendi vormis mingil kivil olevate jälgede tekkeloo kaudu. On kasutatud unenägusid. (See on minu meelest isegi teenimatult vähekasutatud lahendus.) Väga head lahendused olid minu meelest tegelaste hingeheitluste sidumine kristliku hagiograafiaga, näiteks Kallemeele jutustus Hempole Pühast Laurentiusest ning Tabelinuse samastumine Püha Augustinuse looga, mis nagu vägisi surus teda ennast selle eeskuju raamidesse. Mulle tundus see väga elutruu, sest kui palju kordi on mõni lugu (kas filmi või raamatu vormis) mindki nõndamoodi mõjutanud.

Mis puutub tegelaste hingeelu kujutamisse, siis minu meelest on see romaan veelgi psühholoogilisem kui „Urmas ja Merike”. Muidugi, siin on teema ja rõhuasetuse vahe. Hindrey tegelaste puhul on põhiküsimus veritasu ja teos ise annab pigem poliitilis-olustikulise panoraampildi omaaegsest Eestimaast, Kalmuse puhul (mis on tema haridust ja ametit arvestades mõistetav) on fookuses teemad usust ja eneseleidmisest. Kusjuures lõpuks juurdlevad nii Hindrey Urmas kui ka need mitmed tegelased, kellele Kalmus oma loo lõpus sõna annab, selle igavese küsimuse üle, kuidas elada oma elu hästi.

Ja usu ja eneseleidmise küsimusi lahkab Kalmus ülihästi. Rääkimata sellest, et ta annab väga veenva (veenvama kui Hindrey ja kõvasti veenvama kui Metsanurk) sissevaate nii kristlike vaimulike kui maausuliste eestlaste mõttemaailma (eriti kuna kalmulised ja haldjad ei ole siin mingi staatiline kauge usuasi, vaid midagi igapäevast ja reaalset), suudab ta tõesti avada (ja täiesti ebamustvalgelt) oma tegelaste hingeheitlused, kõhklused ning näitab teed usu leidmise juurde ja nii edasi.

Suureks üllatuseks pean ma ütlema, et Kalmus on ka väga meisterlik looduskirjelduste kirjutaja. Ja sealjuures ei ole tal kuigi palju läilasid kirjeldusi, pigem leiab ta väga huvitavaid kujundeid. Iseäranis hästi annab ta edasi aastaaegade igatsust. Iseasi, kuivõrd neid kirjeldusi loo ja sõnumi seisukohalt vaja on, aga vähemalt ühes stseenis on need raudselt õiges paigas - kui Kallemeel Saha vanema juures võõrusel olles ärkab ja peab varahommikuse Eestimaa romantiliselt karge looduse (mis on juba iseenesest jumalik) keskel palvust. See paneb mõtlema, et see ristiusk oleks võinud siia sobida küll, kui ta aga oleks tulnud teisiti, vabameelsemalt. Nii tõesti, et iga mees võinuks omal taluõuel palvetada, ilma mingi vahenduse ja nahkanülgiva kirikuorganisatsioonita. Seda lootust Kallemeel teoses ka hellitab (et saada Eesti paavst otsealluvusse ja vältida ristisõda), aga me kõik teame, et see kavatsus ei jõudnud kuhugi.

Nauditav on ka tegelaste mitmekesisus ja kirjaniku julgus nendega mõnusalt ümber käia. Muidugi on ridamisi tüüpiseloomuga tegelasi – näiteks mehed, kes on kõik ühtemoodi karmid, tõsised, turjakad ja napisõnalised ning heleda jaalega perenaised, kes on kenad ja kamandavad ilusti tööväge. Aga näiteks Lembitu, kes muidu on nende tüüpmeeste esinumber, leiame me ühes stseenis neljakäpukil oma poegadega müramas ja karu mängimas. See on seda imestusväärsem, et Lembitu on meie suur ajalooline kangelane, kellest on tekkinud selline Kalevipojalik kuvand ja seetõttu on tema kujutamine kuidagi oma ballastiga mingiks üsna kindlaks kaanoniks tsementeerunud. Julgust näitab ka see, et Kalmus üllatab stseeniga, kus Kallemeel üritab Lembitult elu võtta - mina küll võpatasin imestusest, sest Lembitu ajalooline lõpp on hästi teada ja see tundus nii ootamatu lähenemine.

Kummastaval kombel on Kallemeel see tegelane, kes minu meelest kohati häiris ettearvatavusega. Kuidagi väga oodatav tundub selline tegelane, kelle kohta ma ütleks „karmide meeste sekka ära eksinud boheemlashing”. Aga seda ainult kohati. Lõpuks on minu meelest temagi mõtisklused omapärased ja hästi leitud. Eriti meeldivad mulle kaks viimast stseeni, kus tema mõttemaailma vaadatakse, nii tema usu, maailma ja inimeste üle arutlev monoloog (või õigemini kahekõne Jumalaga) kabeli kivipõrandal kui ka tema vestlus isa vaimuga koduteel läbi Virumaa laante. Need on usutavad ja samas kirjanduslikult mu meelest kaunid ja hingestatud.

Viimase peatüki puhul meeldib mulle väga, et seal võetakse kokku kõigi meestegelaste (Kallemeel, Tabelinus, Lembitu, Rüüt ja Leigar) põhijooned ja avatakse nad lugejale. Kallemeelest sai juba räägitud, Rüüdastki, Tabelinuse puhul väljendub see tema dilemmas seoses Sigtuna vastu minekuga, samas arutluses lahkab ta ka Lembitut ja Leigarit ning kannab nad väga huvitaval kombel ajateljelele. Et Leigar elab minevikus, vaimustub vana ja hääbuva maailma karmidest kommetest, Lembitu elab olevikus oma agnostitsismi ja rahvuslike huvide esileseadmisega ning Tabelinus ise ei ela kuskil, isegi mitte tulevikus, vaid ripub kusagil vahepeal, sest keegi ei võta teda omaks. Vanad jumalad on lahkunud, uued pole veel tulnud.

Need viimased stseenid on ilusad, ehk isegi liiga mõtlikud ja lõplikud, kusjuures päris lõpp on hoopis järsk ja ei sobiks nagu üldse lõpu jaoks. Sealt peatükist oleks leidnud mitu paremat kohta, kus oleks võinud juba punkti panna. Samas on muidugi tegemist alles triloogia esimese osaga. Ja Hindrey lõpust on see ometigi õnnestunum.

Ajalooalane epistlilugemine:

Selle raamatu puhul tasuks ehk rääkida siin esinevatest ajaloolistest tegelastest. Mõlemad peategelased – Nikolaus (Kallemeel) ja Tabelinus seda ka on. Kuna aga Tabelinusest on tervenisti veel üks hiljem käsitletav teos, siis jõuan temani hiljem ja räägin seekord ainult Nikolausest. Toetun siinkohal Sulev Vahtre koostatud raamatule „Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast”.

Nagu ka Vahtre mainib, on põhimõtteliselt tegemist esimese eestlasega, kes astub kirjaliku ajaloo areenile. Ja kuidas ta seda teeb! Tema isikule on pühendatud paavst Aleksander III bulla, tõenäoliselt aastast 1173. Ja seal palub paavst kahte Norra kõrgemat vaimulikku anda keegi Nicolause-nimeline munk Stavangeri kloostrist (kelle kohta ta on kuulnud, et too on on sünni poolest eestlaste rahva hulgast ning sealjuures vaga ja suursugune mees) Eestimaa piiskopiks määratud prantslase Fulco teenistusse. Mis puutub Fulcosse, siis on mõnevõrra kurioosne, miks selline tegelane (keda iseloomustati kui lõunamaalast, kes sattus karmile põhjamaale) Eestimaa piiskopiks määrati. Selles mõttes on Kalmus Fulcot kirjeldanud päris humoorikalt ja leidlikult õnnetu karjeristina, kes sattus endale täiesti ebasobivasse kliimasse ja olukorda. Aga see selleks.

Kahjuks meie andmed Nicolausest selle bullaga piirduvad. Ilmselt käis ta Fulcoga koos ka Eestimaal misjonil, kuid see ei andnud kohalike vastuseisu tõttu tulemust. Mis edasi - me ei tea.

Huvitav küsimus on ka see, kuidas üks eestlane katoliku vaimulikuks sai? Ain Kalmus on teinud muidugi julge nükke ja nende kahe tegelase vahele silla ehitanud, tehes Nicolausest orvu ja Tabelinuse kasuvenna. Ja miks ka mitte?

Aga kui nüüd sellest sõltumata mõtlema hakata? Kas võeti ta kunagi nooruses pantvangi ja pandi kloostrisse õppima – praktika, mida ristisõdijad Muistse Vabadusvõitluse aegu ohtralt kasutasid? Või ehk hoopis lustakamalt, nagu jooksis minu mõte Vahtre kirjatüki lugemise ajal – kuna Stavanger asus meretee ääres ja Nicolaus on meremeeste kaitsepühak, siis ehk oli ta hoopis saarlasest meremees, kelle elutee viis hoopis Põhjamere kallastele, kus ta jõi end sellisesse hädasse ja õnnetusse, et lõpuks suutis teda päästa vaid ristiusu armuline abikäsi? Aga siin on Kalmuse teooria sama hea kui iga teine. Kui mitte parem.

Sellega on minul jutt kokku kuivanud. Isegi palju sai teist. Soovitust sellele raamatule annan igal juhul. Järgmise raamatuni!

Karl August Hindrey "Urmas ja Merike"

2008-12-29T12:29:00.000-08:00

Raamatu taustainfost:

„Urma ja Merikese” I osa ilmus 1935. aastal, II osa kohe järgmisel aastal. Hiljem on sellest ilmunud veel kolm trükki - aastatel 1948 (Rootsis, väliseestlaste väljaantud trükk), 1991 ja nüüd Päevalehe/Akadeemia sarjas aastal 2008. Mina lugesingi - nagu ka eelmise raamatu puhul - seda viimast varianti. Niipalju kui ma tean, on kõik trükid samase tekstiga, muudatusi pole kirjanik teinud.

Kirjanikust:

Karl August Hindrey (15. august 1875 Abja – 9. jaanuar 1947 Tallinn), kes kirjutas esialgu pseudonüümi all Hoia Ronk (tulenes vigasest hoiatussildist raudteel), oli eelkõige tuntud novellistina. Esialgu üldse kunstnikuks õppinud mees tegeles 1920-ndate peamiselt karikatuuridega ajalehtede pilkelisades, 1928. aastast oli Hindrey vabakutseline kirjanik. Tema sulest ilmus 7 novelli, 5 romaani jm. „Urmast ja Merikest” võibki pidada tema loomingu tipuks, kuivõrd selle eest omistati talle 1937. aastal riigivanema II kirjandusauhind (rahaline preemia: 750 krooni). [Ma ei tea, miks ta pildil ahviga on.]

Kirjanduslik arvustus:

Ja nüüd raamatu enese kallale. Esmalt peab muidugi tähendama, et tegemist on hea raamatuga. Ükskõik mis küljest vaatad - ikka on parem kui Metsanurga "Ümera jõel". Seda enam paneb imestama, et Metsanurk sai riigivanema I auhinna, Hindrey II. Küll mitte samal aastal, aga siiski. Tõsi - siin ehk mängib rolli raamatu üsna järsk ja lohakas lõpp, aga sellest allpool. Kui Metsanurga romaan on ikka rohkem nagu seiklusjutt (kergete ja üsna näotute psühholoogiliste juurdepookimistega), siis "Urmas ja Merike" väärib tõesti ajaloolise romaani nimetust. Muidugi - Krossi „Keisri hullu" kõrval kahvatab temagi parasjagu väikeseks, aga ma kahtlen, kas sellest ainesest päris sellist tippteost üldse annab vormida.

Mis kõige olulisem – mina soovitaks „Urmast ja Merikest” nii snoobidele, kes muidu seda karuste meeste kirjandust ei loe, kui ka neile, keda huvitavad meheteod ja võitlused. Tõsi, nende viimaste äärmust peab ilmselt kurvastama sellega, et kõiksugu verevalamised on siin üsna fookusest väljas ning naturalistlikke kirjeldusi siit otsida ei tasu.

Kui nüüd üksikasjaliselt läheneda, siis on seda kõige parem teha Metsanurga romaaniga võrdluses. Ja siin paistab juba esimese asjana välja see, et Hindrey vaatenurk paistab hulka uudsem. Lugu ei ole kaugeltki nii sirgjooneline ja ettearvatav. Kusjuures raamatu esimeses osas ei tulegi see nii hästi välja, see on nagu veidi lihtsakoelisem kangelase arengu lugu. Raamatu teine pool aga toob järjest kannapöördeid, mis ilmuvad justkui eikusagilt - paari leheküljega jõuab kõik muutuda. Ja see keerutav tuul suudab end õige hästi lugeja ümber mähkida.

Tegelaste hingeelu portreteerimine on ka mitu taset kõrgem Metsanurga lähenemisest. Oma järelsõnas Päevalehe/Akadeemia väljaandele ütleb folklorist Ülo Tedre, et tegemist on psühholoogilise romaaniga. Ja nii see tõesti on. Inimesed ja nende probleemid-mõtted on mitmetahulisemad, vähem mustvalged ja rohkem läbi põimunud saatusega.

Just saatus on Hindreyl olulisel kohal ja see ilmselt lisabki vürsti ja elevust. Mis on eriti hea – Hindrey annab seda saatuse teemat edasi vägagi saagade vaimus. Minul tekkis küll kohe äratundmisrõõm Grettir Asmundripoja saaga ja Njalli saagaga võrreldes ning siin tuleks põhjuse poolest veritasu teemale näpuga näidata.

„Urmase ja Merikese” puhul on ka selgesti näha, et kirjanik tegeles usinalt tausta uurimisega. Juba ainuüksi sündmustiku paigutamine viikingiaja lõppu, selmet võtta Muistne Vabadusvõitlus, mille ühiskonnast on meil märksa pädevam ülevaade, on väljakutse. Selle asemel, et keskenduda ainult Henriku Liivimaa Kroonika sirvimisele, pidi ta pöörama pea ka Skandinaavia allikatele ja muinaskultuuri uurimistele. Tõsi – sellel lähenemisel on ta teinud ka mõningaid vigu, kujutades Eesti arengutaset sellisena, nagu ta paistab Henriku ajal, kuigi tegelikus elus jõudis 200 aastaga palju muutuda.

Lugude peategelased on ühest küljest sarnased ja teisalt üldse mitte. Mõlemad on noored mehed, kes püüdlevad oma eesmärkide poole läbi raskuste jnejne. Oluliseks probleemiks on mõlema puhul tulipäisus ja poisikeselikkus võrreldes vanemate ja auväärsematega. Aga kui Vello puhul on see tõesti poisikeselik soov saada kuulsust, olla sõjas võidukas ja naida oma armastatu, siis Urmase puhul on kõik palju keerulisem. Teda kannustavad suguvõsa veri ja uhkus ning alati hiilib kusagil saatus. Vello tunneb lihtsalt raskusi, häbi, aga tõuseb nagu muuseas ja läheb vastu kuulsusele. Kõik keerdkäigud on parasjagu tühised, et lugu jätab üsna lineaarse mulje. Urmas aga murdub ja kalestub korduvalt, leiab pooljuhuslikult ja mingi veidra jõu ajel uue lootuse ning näeb sealjuures välja nagu päris inimene. Nagu keegi omasugune ning oma poisikeselikkuses ikkagi palju küpsem kui Vello. Ja nii mõnigi kord, kui kirjeldatakse Urma viha või häbi, siis see jõuab tõesti tindi ja paberi kaudu ka lugeja hingesse.

Erinevused on ka nende mõttemaailmas. Mõlemal tuleb rinda pista kartusega ristiusu tulemisest ja vanade kommete taandumisest, aga arutelud on erinevad. Vabanduseks ei saa tuua ka seda, et Vello seisis silmitsi otsese välisvaenlasega, Urma jaoks oli ristiusk veel üsna kauge ähvardus, tulevikumuusika. Vello jaoks taanduvad kõik usuküsimused sellele, kes võidab ja kes kaotab ning kuidas talitada, et võita. Siia alla käib ka tema kahtlus kristluse demoraliseerivast jõust. Urma arutelu on märksa mitmekülgsem. Kas ristiusk üldse sobib siinse rahva hingelaadiga? Mis on õigem – kas andestada ja säästa mehi ühise vaenlase vastu võitlemiseks, või hoida oma suguvõsa au ja jätkata veritasu ahelat? Mida teha jumalatega, kui nad ei aita? Või vaikivad sootuks? Mida teha oma saatusega? Millised on inimesed ja miks nad sellised on? Ja nii edasi... Ka usukombestiku kirjeldused ja seletused tegelaste suu läbi on Hindreyl kuidagi isikupärasemad ja usutavamad ning võib arvata, et ta mattis sinna rohkem vaeva.

Loomulikult oli ka kirjandusliku poole pealt teatud puudujääke, mis aga ei rikkunud üldist elamust. Esmalt muidugi kirjamärkidega luupulk, mille tark Ülevane annab Urmale ja mille ta siis otsustab edasi anda isa sõbrale, kaupmees Vilpale, kes leiab selle abil mingisuguse aarde. Sellest motiivist ei saa ma üldse aru. Kõlab nagu mingis laste seiklusjutus, see peidetud aare. Kõige imelikum on see, et loo seisukohalt poleks sellist asja sinna üldse tarviski olnud.

Teine oluline möödalaskmine on minu meelest teose lõpp. Ülepea arusaamatud on mulle raamatule otsa lisatud novell Sigtuna langemisest ning siis mingi autori enda tobe heietus, mis peaks siduma loo eestluse ja tänapäevaga. Ma ei saanud nende lugemisest küll midagi juurde, minu jaoks oli raamatu tegelik lõpp enne neid kahte lisandust. Ja ega see sündmustiku tegelik lõpp paneb ka veidi õlgu kehitama - Ülo Tedre väitel oli põhjuseks kirjaniku väsimus ja käegalöömine.

Ajalooline epistlilugemine:

"Urma ja Merikese" ajaloolise telje moodustab Jaroslav Targa n-ö Tartu-okupatsioon, mistap valisingi valgustada selle teema. Tiraad põhineb täieliselt Andres Tvauri monograafial "Muinas-Tartu" sarjast „Muinasaja Teadus” (osa 10), mille 4. peatükk tegeleb muinasaegse Tartu mainimistega kirjalikes allikates. Suurema teadmistejanu korral saab sealt kõik vajaliku kätte.

Ajalooline fakt, et Tartu ja selle lähiümbrus kuulus mingil ajal 11. sajandi keskel Vana-Vene riigi alla, põhineb tegelikult järgmisel kolmel sissekandel, mida leiab erineval kujul vene leetopissidest (enam-vähem midagi sellist nagu Euroopa traditsioonis on kroonikad):
1030. aasta kohal:
Samal aastal läks Jaroslav tšuudide peale, võitis nad ja rajas Jurjevi linnuse.
1054. aasta kohal:
Ja läks Ostromir koos novgorodlastega tšuudide vastu ja tšuudid tapsid ta ning koos temaga langes palju novgorodlasi. Ja uuesti läks Izjaslav tšuudide vastu ja vallutas Kedipivi linnuse, see on Päikese Käsi.
1060/1061. aasta kohal:
Samal suvel läks Izjaslav sossolite vastu ja pani neid maksma andamit 2000 grivnat aastas. Nemad aga olles [algul] nõus maksma, ajasid maksukogujad minema, kevadel aga tulid ja vallutasid külad Jurjevi ümbruses, põletasid linnuse ja majad ning tegid palju kurja, jõudes sõdides kuni Pihkvani. Ja nende vastu läksid taplusse pihkvalased ja novgorodlased, venelasi langes 1000, aga sossole arvutult.

Eelmainitud fakti tõepärasuses võime üldiselt kindlad olla. Vaidlused on pigem detailides, tõlgendustes ja hinnangutes. Hinnangute kohapealt mõtlen siis seda, et nagu paljusid teisigi ajaloolisi sündmusi, on sedagi arvukalt kasutatud poliitilises retoorikas argumendina. Aga sellel ma ei peatuks.

Alustagem Jaroslavist. Omal ajal oleks te selle mehe lihtsalt imestama pannud või paremal juhul komplimendi esitanud, kui oleksite kasutanud lisanime "Tark". See lisanimi on talle pandud puhtalt ajaloolaste poolt, et eristada teda teistest Jaroslav Vladimrovitšidest. Siin ka tema maiste jäänuste järgi tehtud näo rekonstruktsioon:

Silmas tuleb pidada ka seda, et 11. sajandil opereerisid Vana-Vene valitsejad veel üsnagi olulisel määral Austervergri ehk viikingite idapoolse kaubateega seotud aladel ja kui kohalik rahvas aina enam slaavistus, siis jäid ülemkihis päris tugevad sidemed Skandinaaviaga. Nii tuntakse Jaroslavi ka Skandinaavia saagades, seal siis Jarizleifri nime all. Rääkimata sellest, et ta oli abielus Rootsi kuninga tütrega ja toetus Rootsile ka oma välispoliitikas. Jaroslav oli ka viimane vene vürst, kes toetus varjaagide (rootslaste) sõjajõule ning kelle družiina (vürsti kaaskond) oli üsnagi skandinaavialik.

Kui loete raamatut, näete, et seal kohtub Urmas Jaroslaviga Novgorodis ja samal ajal on seal maapaos ka hiljem pühakuks kuulutatud Norra kuningas Olaf II. Aastatel 1028-29 ta seal tõesti ka oli.

Vaadates Jaroslavi liikumisi leetopissides, on tõenäolisim, et sõjakäik Ugandisse toimus aastal 1036. Kusjuures allikas räägib selgelt, et Jaroslav rajas Jurjevi linnuse (nimi tuleneb tema ristinimest Jurist). Andres Tvauri on arheoloogilise materjali põhjal arvanud, et linnus võidi aasta 1000 paiku maha jätta. Kuidas see oli, me muidugi täpselt ei tea, ja küsimusi tekitavad ka Tartu linnuselt leitud venepärased nooleotsad.

Mis on aga huvitav, on see, et Jaroslav mitte ainult ei rajanud linnust, vaid tema ajal tekkis linnuse ümber ka arvestatavate mõõtmetega asula (pindalalt võrreldav tolleaegse Sigtunaga). Järjepidevat nn ”aolinna” sinna siiski ei kujunenud, sest see asula jäetakse maha, kui Tartu tagasi vallutatakse. Kusjuures samasugused linnuste ümber tekkinud asulad kujunesid ka kogu Pihkva vesikonnas ning neist said Loode-Vene läänemeresoomlaste alal slaavistumise keskused. Nõnda oli võib-olla siiski hea, et see linn sinna pikemalt püsima ei jäänud.

Kes on üldse tšuudid? Populaarse arvamuse järgi tähistab see eestlasi. Tegelikult on selle kasutus vene leetopissides veidi segane, kuid enamaltjaolt paistab ta tähistavat just idapoolseid läänemeresoomlasi, kusjuures nende hulka kuulusid ka Kagu-Eesti elanikud. Siinkohal olekski ehk paslik rõhutada seda, et eesti ala on etnokultuuriliselt ühtlustunud alles kirjakeele leviku tõttu 19. sajandil. Enne seda võib julgesti rääkida vähemalt kahest suurest rahvakillust, kes said üksteise keelest vaat et vähem aru kui rootslane, norrakas ja taanlane isekeskis. Ühed on rannikueestlased (põhjaeesti keel) ja teised on siis mandrieestlased (lõunaeesti keel). Kagu-Eesti oli sealjuures pigem seotud Pihkva vesikonna läänemeresoome rahvastega, sest toona olid veeteed pigem ühendava kui eraldava funktsiooniga. Paul Ariste on isegi välja pakkunud, et hõimunime poolest võidi neid kutsuda ugalasteks.

Siiski, kui me nüüd jõuame kahe järgmise leetopissiteateni, siis tundub, et tšuudide mõistet on siin laiendatud ja põhjaeestlastele, sest Kedipivi linnus on suurima tõenäosusega Keava linnus Raplamaal. Või siis on tahtnud kroonik öelda näiteks, et venelaste käes oli Tartu, aga nad tahtsid oma haaret laiendada kõigile lõunaeestlastele ning vastaval sõjakäigul kanduti juhuslikult kaugemale ja vallutati ka Keava. See, et Keava vallutati pooljuhuslikult, tundub küll natuke kahtlane, arvestades, et viimasel kümnendil on sealsed kaevamised näidanud, et tegemist oli viikingiajal Eesti ala üks tähtsamaid keskusi. Aga sellest lähemalt ehk mõni teine kord.

Mis puutub nüüd sellesse, et kroonikas on räägitud 1054. ja 1060. aastast, siis tõenäolisemalt juhtus see nii, et Ostromiri sõjakäik tšuudide vastu toimus aastal 1056 ning Izjaslavi karistusretk toimus siis aastal 1060. 1061 aga aeti venelased kogu täiega Tartustki minema.

Siit tõusetub veel küsimus – kes olid need sossolid? Neid on peetud küll sakalasteks, küll saarlasteks, küll harju-rävalasteks, aga viimasel ajal tundub, et tõenäoliselt viimasteks. Huvitav on kusjuures nimetus "sossol", mis ilmselt on Skandinaavia päritolu nimetus eestlastele. Sõna "syslur" tähendanud umbes midagi sellist nagu ”maalane”, mis võib siis olla eestlaste omakeelse väljendi ”maarahvas” tõlge rootsi keelde.

Ja lõppeks tahaks ma muidugi rõhutada, et kui Hindrey kujutab seda Tartu-okupatsiooni väga tänapäevasest vaatepunktist (võtmes, et Maa e. Eesti sisse on vaenlane löönud kiilu ja see on kõigi jaoks mingi probleem), siis tegelikult see nii kindlasti ei olnud. Raikküla maapäev ja muud sellised mõtteavaldused on üsna kindlasti rahvusromantilised liialdused, aga selle teema avan ehk mõne järgmise raamatu juures.

Selle vaatamata – soovitan.

Mait Metsanurga "Ümera jõel"

2008-12-19T15:51:00.000-08:00

Raamatu taustainfot:

Esmatrükk 1934, pärast seda veel mitu uustrükki, lisaks tõlked soome, läti ja vene keelde. Mina lugesin kõige uuemat trükki - Päevalehe/Akadeemia väljaannet sarjast "Eesti lugu" (2008), mis põhineb 1935. aasta väljaandel. 351 lk.

Kirjanikust:

Mait Metsanurk (19. november 1879 Tartumaa – 21. august 1957 Tallinn) on teadupoolest Eduard Hubeli kirjanikunimi, mis on laenatud kodukülalt - Metsanuka. Hubel oli aktiivne Eesti Vabariigi kirjanduselus - lisaks märkimisväärsele proosaloomingule ja mitmete näidendite kirjutamisele jõudis ta olla ka Eesti Kirjanike Liidu esimees ja üks loojaid. "Ümera jõel" on aga ilmselt tema tuntuim teos ja pälvis ka 1935. aastal riigivanema I auhinna (selle eest sai ta 1500 krooni).

Kirjanduslik arvustus:

Endalegi üllataval kombel polnud ma seda raamatut kunagi lugenud, vist ainult üht peatükki kirjanduse tunnis, aga see oli ammu. Esimestest lehekülgedest hakkas lugu üsna huvitavalt ja lahedalt jooksma. Avapeatükk tundus kuidagi tugevam ja stiili poolest kõrgem, nii oleks võinud ka jätkuda. Paraku ei läinud see teos loo edenedes paremaks, pigem lasi latti õrnalt allapoole. Kirjanduslikult tuleks ehk veidi ette heita seda, et lähenemised ja avangud pole eriti uudsed. Tundsin, nagu pandaks mind lugejana vaatenurka, mis mind sugugi ei üllata. Samuti häiris (aga ma kardan, et selles osas valmistavad mulle kõik need raamatud pettumuse) see rõhutatult kohmakas, ürgne kõnepruuk. Me saame kõik aru, et tegemist on karuste meestega tänapäeva vurlede kõrval - aga see puisus on natuke naljakas (ei lase tõsiselt võtta) ja ehk isegi ajastule populaarses ettekujutuses halba valgust heitev.

Nõustuma peab osaliselt ka selle kriitikaga, et Metsanurk on omistanud tegelastele liiga tänapäevaseid mõtteid - eelkõige Vello (peategelane) monoloogid-dialoogid religiooniküsimustest ning tema vaidlused noore targaga elu asjade üle. Aga nõustun ainult osaliselt. Tõsi on see, et üks-ühele pole maailmapilt selle 800 aastaga sugugi samaks jäänud, pigem on toimunud tõsised nihked paradigmades ja näiteks meie ei saaks Velloga (hüpoteetiliselt) kohtudes ühele lainele. Samas leian ma, et tuleks vältida omaaegsete mõttemaailma liigset lihtsustamist, see võis olla tegelikult vägagi keeruline, aga võrratult erinev meie omast. Tekib küsimus, kuidas kirjanik seda mõttemaailma üldse kujutama peaks? Ehedalt on seda võimatu teha, usutavalt järele aimata suudab ainult tõeline anne. Sestap leian, et Metsanurga lähenemisel on siiski iva sees, ehk ainult veidi lihvi oleks juurde vaja, praegu on veel näha traagelniidid, millega Metsanurga enese mõtted maavillase sisse õmmeldi.

Teatud seiklusfantaasiajutu klisheesid oli ka märgata - iseäranis sulase Kahro ja orjatari Vaike isikus. Kangesti meenutas Kahro "Sõrmuste isanda" Legolast ja Vaike sama teose tegelast Eowyni. Loomulikult on välistatud igasugune plagieerimine, sest "Ümera jõel" ilmus Tolkieni teosest aastaid varem. Kes ei tea, millest jutt - Kahro oli selline hea loodustundja, salapärane vend, kes oskas mingit nõiakunsti ning oli nõtket ja osavat tüüpi ja samas alati abiks ka käsikähmluses, hoides isand Vello nahka jne. Vaike aga oli salaja, meheks riietatuna sõtta läinud naine, kes oli eriti hea täpsuskütt ja niitis ühe või lausa kaks rüütelvenda oma nooltega maha. No öelge, kui usutav on, et orjatar niimoodi teeb?

Ühe asja tahaks veel välja tuua siit vallast. Nimelt minu meelest oli Ümera lahingu kirjeldus küll äärmiselt segaseks aetud. Ilmselt autor ise orienteerus oma ettekujutuses suurepäraselt, aga mulle lugejana too sõjatanner ette ei viirastunud ning seetõttu jäi lahingukirjeldus kuidagi iseäranis lahjaks. Kummatigi oli tegemist teose kulminatsiooniga.

Ajalooline vahepala:

Raamatu pealkirjast ja kulminatsioonist lähtuvalt heidakski vast pilgu lahingule Ümera jõel, mis on just paras jutt, mida viitsib veel lugeda.

Ainus allikas selle lahingu kohta on meil Henriku kroonika. Ja see räägib meile siis tõepoolest, kuidas eestlaste vägi jõuab 1210. aasta suve lõpul Võnnu linnuse alla (mida võib põhimõtteliselt käsitleda vastusõjakäiguna samal aastal varem Ugandis käinud ristirüüstajate tegevusele), kus paikneb ordurüütlite garnison. Linnust piiratakse, kuni abiväed Riiast (küll suure hilinemisega) jõuavad Võnnu lähistele.

Eestlased asuvad siis põgenema ja sakslased-liivlased-lätlased neid taga ajama. Luurajad toovad teate, et eestlased põgenevad üle Ümera. Sealjuures sakslased ja Kaupo tahavad riialasi ära oodata, et siis suuremate jõududega järgi minna, liivlased-lätlased aga tahavad kohe järgi minna ja seavad veel sakslased ja Kaupo väe etteotsa, et need võtaksid ohu korral löögi enda peale.

See viimane episood on ilmselt mitut viisi tõlgendatav – kas siis liivlased olid reetlikud (vandenõus eestlastega) ja andsid juba luurajatena valeinfot, või siis olid liivlastel ja lätlastel eestlastega omad kanad kitkuda ning nad lihtsalt ei tahtnud, et põgenejad peost pääseks, kuid ei julgenud ise väe eesotsas ka olla.

Igal juhul Ümera-äärsetes metsades teevad eestlased vaenlastele varitsuse. Sakslased koondusid marssal Arnoldi lipu alla ja taganesid kaotustega lahingust Koiva äärde. Sakslaste väe hulgas langesid ka Kaupo poeg Bertold ja väimees (või õemees) Wane. Liivlased said suuresti niisama põgenema. Lätlastega juhtunut nimetab aga Henrik martüüriumiks ja kirjeldab liigutatult, kuidas eestlased tapsid 100 lätlast, neist 14 kas praeti elusalt või lõigati selgadele ristid ja kõri läbi. Ei tea, kas see päriselt nii metsik käitumine ikka oli, sest ärgem unustagem - Henrik oli lätlaste preester, tapetud olid ju tema koguduse liikmed, seetõttu on mõistetav tema eriline puudutatus.

Küll on palju jahutud Ümera lahingu tähtsusest (meil on tänavaidki selle järgi nimetatud), et eestlaste suur võit, mis andis moraalselt palju juurde jne. Minu meelest tuleks sellesse suhtuda veidi kriitilisema pilguga.

Ümera lahingu järel saadetakse Henriku sõnutsi teade „kõigisse Eesti maakondadesse”, et tuleks vanduda truudust ja heita liitu ning „olla üks süda ja üks hing kristlaste vastu”. Vaevalt, et see sõnum kõigisse Eesti maakondadesse jõudis. Peamiselt vast levis ta ikka Lõuna-Eesti ruumis. Ja mis puutub väljendisse „üks süda ja üks hing”, siis see on tsitaat Piiblist, millesarnastega Henrik ikka oma tööd aeg-ajalt ilustab. Niisiis järgmine kord, kui kohtate mõnd Metsatöllist vaimustunud noort metallisti, kes arvab, et "üks süda ja üks hing" on näiteks eestlaste muistne sõjahüüd, siis tundke tema piiratud rahvusromantilisele maailmapildile kaasa.

Üldine hinnang - saaks palju paremini ja ma ootan mõnest teisest teosest enamat, aga neile, keda selline seikluslik-sõjalik ajalooline jutustus paelub, võib seda soovitada küll. Peaasi, et kõiki üksikasju tõe pähe ei võetaks.

Hakatuseks mõned sõnad

2008-12-19T13:37:00.000-08:00

Tervist, austet lugeja!

Siia võrgupäevikusse hakkab aeg-ajalt ilmuma arvustusi ajalooromaanidest ja -jutustustest, mille tegevustik seondub eesti muinasajaga. Mõnevõrra teemadering siiski laieneb - kavatsen kajastada ka eesti keelde tõlgitud läti ja leedu autorite kirjatükke Balti ristisõdadest lõuna pool ning kajastan osaliselt Eestit puudutavaid teoseid ka 14. sajandi keskpaigani välja, kui seda heaks arvan.

Idee on inspireeritud oma kaasvõitleja Arturil huvitavast ülevaatest Aafrika arhitektuuri kohta, kellele võiks ka siinkohal reklaami teha:
http://www.jouagadougou.blogspot.com/

Muinasaega käsitlevate ajalooromaanide ülevaadet tegema õhutas siinkirjutajat aga tõsiasi, et tegemist on samaaegselt nii algaja muinasteadlase kui ka kirjandushuvilisega. Samas peab ütlema, et minu eelnev kokkupuude ajaloolise romaaniga sellest ajastust on võrdlemisi kasin, mistap alustan ma tööd omamoodi puhtalt lehelt. Igal juhul - kuna tekkis kavatsus kogu sellealane kirjandus läbi lugeda, näis igati mõistlik oma tähelepanekuid ka teistega jagada. Iseasi muidugi, kui palju lugejaid siia tegelikult satub.

Esialgne kirjanduse nimekiri on ka kokku pandud, mida ma suvalises järjekorras lugema hakkan. See on järgmine:

Herman Sergo "Vihavald"
Ain Kalmus "Jumalad lahkuvad maalt"
Ain Kalmus "Toone tuuled üle maa"
Ain Kalmus "Koju enne õhtut"
Karl August Hindrey „Urmas ja Merike”
Karl August Hindrey "Vikerlased" kogus "Armastuskiri"
Karl August Hindrey "Hukatus Mälaril"
Karl August Hindrey "Sigtuna häving"
Karl August Hindrey "Loojak": "Nõid" ja "Lembitu"
August Mälk "Läänemere isandad"
Bernard Kangro "Kuus päeva"
Karl Ristikivi "Sigtuna väravad"
Karl Ristikivi „Viikingite jälgedes”
Karl August Hermann "Auulane ja Ülo"
Eduard Bornhöhe "Villu võitlused"
Jaak Järv „Ristitütar”
Jaak Järv „Karolus”
August Kitzberg „Maimu”
Andres Saal „Vambola”
Andres Saal ,,Hilda”
Andres Saal „Aita”
Andres Saal „Leili”
Aleksander Antson "Võit"
Leho Lumiste "Killad külas"
Lars-Henrik Olsen "Metsa varjus"
Enn Kippel "Meelis"
Enn Kippel "Issanda koerad"
Enn Kippel "Jüriöö"
Rein Raud "Kaupo"
Aristarch Sinkel „Lembitu”
Aristarch Sinkel „Musta risti ikke all”
Skomantas „Nõiutud aare. Jumalate tahe”
Skomantas „Teutoonide vang”
Janis Lejinš „Pitser punasel vahal”
Vladimir Beekman „Kurbade kivide linn”
Paul Rummo „Linnuse saladus”
Andrei Hvostov „Henrik” (LR 2006/20)
Endel Nirk „Tabelinus” (LR 1990/47)
Jaak Sarapuu "Kuningas Lembitu elu"
Jaak Sarapuu „Taevalindlased ja kirveslased"
Jaak Sarapuu „Uru kummalised seiklused Eestis”
Jaak Sarapuu „Salakivi”
Jaak Sarapuu „Soovaimude laukast”
Lehte Hainsalu „Lemmiko, vanema poeg”
Erik Schmidt „Rännakud enne koitu”
Marek Toman ja Jan Ungrad „Saaremaad vallutamas”
Anna Kohver „Ülo vanemavõitlus”
Raivo Ruus „Sõjatee”

Kui mõnel lugejal tuleb pähe midagi, mis veel siia nimekirja sobiks, võib sellest julgelt teada anda. Välja olen jätnud Bornhöhe "Tasuja", sest see tõesti ei peaks vajama tutvustamist ja pealegi ei ärata see teos minus sümpaatiat. Aga see selleks.

Formaat saab olema selline, et iga raamatu põhjal tutvustan ma põgusalt raamatu autorit ja trükke, sellele järgneb kirjanduslik arvustus ja lõpuks peatun ma mõnel ajalooküsimusel, millel põhineb vaadeldav kirjatükk.

Eks vaatame, mis sellest välja tuleb.
Head jälgimist!