Friday, December 14, 2012

„700-aastase orjaöö“ vahekokkuvõte? Liivi sõda eesti ilukirjanduses


(Kuna selle blogi jätkamine pole endiselt prioriteet, siis on ta muidugi soiku jäänud, aga praegu suudan vähemalt juhuse tahtel pakkuda välja oma essee Liivi sõjast eesti ilukirjanduses, mis sai prof. Anti Selarti loengukursuse "Vana-Liivimaa ja Vene" raames kirjutatud.)

Liivi sõda on Eesti ajaloo üks väljapaistvaid pöördepunkte olnud juba sellest ajast peale, kui kitsamalt Eesti ajaloo asemel räägiti Balti ajaloost. Liivi sõja märgiline tähendus oligi ilmselt suurim baltisaksa historiograafias, kus see tähendas Vana-Liivimaa kui saksa riigi allakäiku ning sideme kaotamist keisririigi ehk Saksa emamaaga. Ometi säilitas see keskaja lõpu tähisena olulise pöördepunkti staatuse nii Eesti Vabariigi kui Nõukogude Eesti ajalookirjanduses, vaatamata sellele, et niisugusena polnud meie keskaja lõpp kooskõlas ei Euroopa ega Nõukogude ajaloolaste periodiseeringutega.

Suure ajaloolise sündmuse ja teetähisena on Liivi sõda igati oodatult ka eesti ilukirjanduses käsitlemist ja mõtestamist leidnud. Kui vaadata eesti ajalooliste romaanide kolme suuremat lainet – 19. sajandi lõpp, 1930. aastad ning 1970. aastad[1], siis on Liivi sõda kõigil puhkudel esindatud, kusjuures veel vastavate perioodide juhtivate ajaloobelletristide loomingus. 19. sajandi lõpu laine puhul pean silmas Eduard Bornhöhe 1893. aastal ilmunud jutustust „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“, 1930. aastatest pärinevad Enn Kippeli „Suure nutu ajal“ (1936)[2] ja Edgar V. Saksa „Hannibali rahvas“ (1936)[3] ning 1970. aastatest Jaan Krossi „Kolme katku vahel“. Ilmselt võiksid siia veel lisanduda mõned vähem tuntud joonealused romaanid ajalehtedes, isekirjastuslikud teosed, novellid (nt Juhan Jaigi „Peninukkide Kirges“) ning novellilaadsed peatükid laiema ajaloolise haardega teostes (näiteks Arvo Mägi „Karvikute kroonikas“ ja Lauri Vahtre „Eesti saatusehetkedes“).

Ometigi on tähendusrikas tõsiasi, et üldarvudes kahvatub Liivi sõja temaatika selgelt muistse vabadusvõitluse kõrval, mis on kajastamist leidnud julgelt enam kui kümnes ajaloolises romaanis ja jutustuses. Ka Jüriöö ülestõus, mis ajaloosündmuse mastaapsuse poolest selgelt Liivi sõjale alla jääb, on ilukirjanduses ikkagi selgelt populaarsem ja nähtavam olnud[4]. Ehkki kirjandusliku kvaliteedi poolest ei suuda ükski vabadusvõitluse või Jüriöö teemalistest teostest võistelda Krossi monumentaalromaaniga Russowist, on ometigi just Bornhöhe „Tasuja“, Kippeli "Meelis" ning Metsanurga „Ümera jõel“ need, mis on jõudnud ja jõuavad siiamaani laiema publikuni.

Kui jätta kõrvale „Kolme katku vahel“ ebainimlik maht, tundub mulle õigustatud põhjendada sellist olukorda väitega, et Liivi sõjal ei olegi kunagi olnud eestlaste ajalooteadvuses märkimisväärset rolli. Ajaloo pöördepunktina võeti see baltisaksa historiograafiast juba väljaarendatud kujul üle, kuid pigem periodiseerimiseks sobiva punktina ajaskaalal kui et sellele oleks antud selge tähendus eesti (resp eestlaste) ajaloo seisukohalt.

Õigupoolest on ju Jakobsoni isamaakõnedest alates Eesti ajaloos ruumi olnud vaid kolmele tõeliselt tähenduslikule perioodile – muistne iseseisvusaeg, pikk orjapõlv ja uus iseseisvusaeg – ning kahele neid eristavale pöördepunktile – muistsele vabadusvõitlusele  ja vabadussõjale[5]. Vaatamata sellele, et ajaloolased on aeg-ajalt püüdnud „700-aastase orjaöö“ müüti murda või dekonstrueerida, ei ole eesti ajaloo suur narratiiv sellest tõele au andes kuidagi priiks saanud.[6]

Liivi sõda või ka laiemalt 1558. aastast 1629. aasta Altmargi rahuni kestnud sõdade periood ei toonud kaasa kannapööret eestlaste majandusliku ja poliitilise seisundi suhtes. Rootsi riigivõimu katseid kärpida baltisaksa mõisnike võimu ning kaotada Eesti- ja Liivimaal pärisorjus võiks küll vaadelda kui pika sõdade perioodi kosutavat tulemust, ent see algatus jäi nõrgaks ja lühiajaliseks, niisiis mitte pöördeliseks. Liivi sõda oli vaid üks paljudest sõdadest, mida Eesti territooriumil aegade jooksul on peetud, kuid kus eestlased pole olnud iseseisvaks toimijaks, vaid dekoratsioonideks ja kahurilihaks.

Merkeli-Jakobsoni orjaöö-müüt ei ole siiski olnud nii absoluutne, et selles sisalduvatel väiksematel ajalõikudel poleks olnud mingisugust omapära või iseseisvat tähendust. Osaliselt on ka müüdi enese kinnistamiseks olnud vajalik näidata mõningaid vahepeatusi või teha vahekokkuvõtteid sel teel, mille põhisisuks on eestlaste allasurutud seisund pärast muistset paradiisist väljaajamist.

Nii töötab kogu Liivi sõda kujutav belletristika vahekokkuvõttena, mis fikseerib ühest küljest vastupanutahte jätkuva püsimise, aga teisalt eestlaste suutmatuse oma maa saatuse otsustamise juures kaasa rääkida.

Vastupanutahte väljenduseks on kõigis teostes „eesti jonni“ ja isepäist matsiuhkust väljendavad peategelased. Otseselt tuleb see välja tegelaste trotslikus vastasseisus kõigi teiste sõja osapooltega. Bornhöhe Gabriel Sagorski on küll ühest küljest Ivan Julma vasall ja võitleb tema vägedes liivimaalaste vastu, kuid on samas julgenud paluda tsaarilt oma isale armu, mistõttu on ka ise põlu alla sattunud ning tegutseb jutustuses valdavalt sõltumatuna. E. V. Saksa Ivo Schenkenberg võitleb jällegi liivimaalaste poolt, kuid on väga teravas vastasseisus sakslastest mõisameeste liidri Hans Wachtmeistriga.

Üheks vahendiks, millega eestlaste püsivat vastupanutahet rõhutatakse, on kangelaste välimus. Kõik autorid peavad oma kangelaste juures vajalikuks nimetada talupoeglikku välimust – suurt ja tugevat kasvu, pisut kohmakaid maneere, kuid ikkagi sihikindlat pilku. Sealjuures on kõik kangelased enda sellise välimuse või päritolu üle ka eneseteadlikult uhked. Võrdleme kirjeldusi:

E. Bornhöhe (vürst Gabriel Sagorski): See oli kõrge kasvuga noormees, kelle tugevaid liikmeid pikk talupoja ülekuub kattis.[7] ... peajagu kõigist kõrgem... uhke, kangekaelne ja lustlik...[8]... ta tundis ju Gabrieli tema hiiglakujust...[9]

E. V. Saks (Ivo Schenkenberg): Tema pilk liikus hindavalt üle mehe nagu pronksist valatud näo, pantseriga kaetud rinna ja peatus siis jalgadel, mis kahe sõjasaapaga toetusid maale kui graniitsambad.[10] Aadlimehed muigasid, pilgutasid üksteisele silmi ja vist mõtlesid, et selline karutugev kummarduv sõjamees on kui õukondlase karikatuur.[11]

J. Kross (Balthasar Russow): Ümarik, alles sügavamalt liigestumata mehehakatusenägu, veidi ärritav oma teenistusvalmiduse ja potentsiaalse trotslikkuse seguga, hallid, vihastavalt krõllis, kuid kahtlemata erksad silmad, pisut naeruväärne hele ja tuhm juuksepahmakas, nii noore mehe kohta õige kogukas ja laiaõlgne kere pikkadel toekatel matslikult harkis jalgadel.[12]

Tegemist ei ole pelgalt rahva äravalitud kangelast markeerivate, vaid rõhutatult just eestlasele kui talupojale tüüpiliste joontega, mis tähistavad ka tema lihtsat, aga puhast ja õilsat loomust, kuid  toovad samas endaga kaasa ka saksa aadli üldise põlguse ja väljatõrjutu seisundi.[13] Viimased on paigutatud üsna ühemõtteliselt antagonistide rolli ning selle rõhutamiseks iseloomustavad neid sellised tunnused kui argus, väiklus, kadedus, müüdavus jne. Eestlastest kangelastel on sellele vaatamata äärmiselt raske ennast tõestada ja ühiskondlikul redelil ülespoole ronida, sest neil puuduvad vastavad seisuslikud eesõigused ja sidemed. Seetõttu tekivad nii Gabrielil, Schenkenbergil kui Russowil isiklikul tasandil kokkupõrked saksa aadlimeestega. Gabriel Sagorski oponendiks saab arg ja naeruväärne noor junkur Hans Risbiter, Ivo Schenkenbergi vastaseks Tallinna mõisameeste sõjasalga pealik Hans Wachtmeister ning Balthasar Russow peab korduvalt maid jagama Tönnes Maydelli ja teiste aadlikega.

Niisama palju kui see uhke talupojaimago ärritab saksa aadlimehi, veetleb see peenest soost saksa (või mujalt Euroopast pärit) naiste huvi. Nii on igati põhjust kõrvutada tundeid, mis Agnes von Mönninghusenil olid Gabriel Sagorski, Barbara von Ringenil Ivo Schenkenbergi kui Katharina Friesneril noore Balthasar Russowi vastu. Kõikide nende armulugude üheks funktsiooniks on seada kahtluse alla seisuslikud vahekorrad ja rahvuslik segregatsioon, aga ühtlasi näitavad need ka eestlasest kangelase õilsust ja armastusväärsust. See muutub eriti oluliseks kontrastis sakslasest antagonistiga, kes on tavaliselt ka armukolmnurga kolmandaks lüliks. Sellisteks kolmnurkadeks võiksid olla: Gabriel Sagorski – Agnes von Mönninghusen – Hans von Risbiter ning Ivo Schenkenberg – Eva Luhr – Hans Wachtmeister.

Mulle tundub, et nii selle talupoegliku kangelaskuju kui ka armukolmnurgad võib tagasi viia Bornhöhe „Tasujast“ pärit arhetüübile. Ka Tasujat iseloomustab suur kasv ja tohutu jõud ning vooruslikkus[14], ent sobimatus kõrgseltskonda. Armukolmnurk on siis loomulikult Tasuja (Jaanus) – Emiilia – Kuuno.

Leidub siiski ka erinevusi. Jaan Undusk on rõhutanud eestlase ja sakslase vahelise võimatu armastuse motiivi tähtsust eesti kirjandusloos[15], kuid huvitaval kombel ei lõppe Liivi sõja teemalises ilukirjanduses see motiiv kuigi traagiliselt (erinevalt näiteks Jüriöö-tekstidest[16]) – Gabrieli ja Agnese armulugu lõppeb lausa õnnelikult, Schenkenbergi ja Eva Luhri puhul on asi pisut keerulisem. Armunud ei jõua küll teose lõpuks kokku, Eva jääb valede valikute tõttu üksi ja Schenkenberg hukatakse vangistuses, kuid traagika ei ole niivõrd rõhutatult nende suhtes, kuivõrd Schenkenbergi sõjaliste plaanide luhtumises. Pealegi segab nende armastuse osas vett aadlipreili Barbara von Ringen (kelle puhul me jällegi mingit saatuslikku traagikat ei kohta).

Loomulikult on tegelaste vahel siiski ka erinevusi. Need erinevad rõhuasetused on suuresti tingitud kirjutamisaja poliitilistest oludest ja kirjanike isiklikest eelistustest. Bornhöhe teosest kajab näiteks läbi venestusaja keisritruu retoorika, mis väljendub nii vürst Gabrieli vene-eesti segapäritolus kui ka tema propagandistlikes hüüdlausetes:

Moskva tsaarid on suured hariduse sõbrad, sellepärast oli see ammugi nende püüdeks Läänemere-äärseid maid ja sadamaid kui Lääne-Euroopa hariduse väravaid enda kätte saada, ja varemalt või hiljemalt peavad need maad nende kätte langema. Kes neid selles nõus aitab, see vähendab meie õnnetu kodumaa vaeva ja kiirendab rahuliku, õnneliku aja algamist.[17]

Samas tundub, et Bornhöhe on siiski üritanud ka keiserlikule propgandale või tsensuurile vastu kirjutada ning üritanud Gabrielit näidata kui sõltumatut tegelast, suurte poliitiliste jõudude vahel laveerijat. Näiteks olukorras, kus venelased ründavad mõisameeste laagrit, küsib Gabriel endalt:

Kelle poole pidi ta hoidma? Mõisamehi vihkas ja põlgas ta südame põhjast, aga nende vastu ei võinud ta sel korral ka mitte kätt tõsta, sest ta oli ju nende külaline. Jäi ta ootama, siis oli karta, et teda vägisi võitlusse kistaks. Kõige parem nõu oli – jalad kaenlasse võtta ja rahuga oma teed minna...

On üsna tähendusrikas, et nii Kippel kui Saks (ehkki maailmavaatelt täiesti erinevad inimesed[18]) valisid oma kangelaseks eestlastest sõjameeste salga pealiku Ivo Schenkenbergi, keda Bornhöhe oli sakslaste ja rootslaste pool võitlemise pärast kujutanud moraalitu antagonistina. Ilmselt andis sellekski tõuke 1930ndate ajavaim, sest Schenkenberg oma isepäise, hulljulge ja võitmatu salgaga peegeldas vabadussõjas iseseisvuse väljavõidelnud riigi ja rahva enesekindlust.

See, et Krossi romaani fookus ei langenud sõjamehele, vaid kroonik Balthasar Russowile, on tema romaanidele üldiselt omase intellektuaalsuse taustal igati arusaadav. Sellegipoolest võitleb Krossi Russow igal võimalusel selle eest, et tema rahva ja maa olukord läheks paremuse poole (sealhulgas lülitab Kross noore Balthasari isegi 1560. aasta Koluvere ülestõusust osavõtjate hulka), teeb ninanipse saksa kõrgseltskonnale ja saavutab võidu vähemalt selles, et tema kroonika saavutab rahvusvahelise tunnustuse.

Vaatamata vastupanu väljanäitamisele on aga kangelased mainitud romaanides ja eestlased üldisemalt siiski üsna võimetud oma rahva saatuse osas midagi muutma või ette võtma. Bornhöhe Gabriel muretseb küll oma maa laastamise ja rahva vaesumise pärast[19] ning leiab, et päästvaks õlekõrreks võiks olla Vene tsaari võimu alla sattumine, aga seda siiski ei juhtu, Gabrielil õnnestub vaid oma armastatud Agnesega Venemaale põgeneda. Saksa Schenkenberg paneb küll kokku oma talupoegadest koosneva sõjameeste salga, saavutab sellega ka tähtsaid võite, kuid sakslastest mõisameeste vastutöötamise ja rootslaste rahapuuduse tõttu ei saa tema lipkond isegi ametlikku staatust Rootsi sõjaväes. Lõpuks langeb Schenkenberg venelaste kätte vangi ja ehkki Saks üritab teda tõsta kangelasmärtri staatusse – Schenkenberg on Ivan Julma palge ees nii südikas ja uhke, et ta hukatakse aadli kombel mõõga läbi – siis see jääb vaid vastupanu edasikestmise trotslikuks sümboliks.

Eestlaste abituse peamiseks põhjuseks on kõigis teostes ikka sakslased, kes oma seisuslikke eesõigusi kasutavad omavoliliselt ning justkui sihilikult eestlaste tiibade kärpimiseks. Kuigi kõigis teostes on ka positiivseid sakslastest tegelasi, antakse sakslastest üldiselt siiski negatiivne pilt, mis kätkeb endas selliseid iseloomuomadusi nagu argus, ülbus, tühisus jne. Bornhöhe annab seda mõtet edasi näiteks peomeeleolus mõisameeste sõjalaagrit kirjeldades, kus üks krahvide järeltulija maas püherdab ning on nõus joogi eest oma nime kinkima[20]. Saksa teoses väljendub see jällegi selles, kuidas üks ülbemaid sakslastest mõisameeste pealikke, Diderik Muntsart, osutub reeturiks ja venelaste salakuulajaks. Kõige iroonilisem on siinkohal Kross, kellel aadlimees Tönnes Maydell loobib pidevalt Russowile tolle talupoegliku päritolu pärast kaikaid kodaraisse, kuid Russow hõõrub talle nina alla, et Maydellide suguvõsa on ise pärit maa põliselanike hulgast.

Veel üheks põhjuseks, miks eestlased enda olukorda parandada ei suuda, on see, et sõditakse mõlemal poolel üksteise vastu, laastatakse oma maad, selmet seda ühiselt võõraste vastu kaitsta. Bornhöhel on eestlaste omavahelist sõdimist kõige rohkem (Gabrieli ja Ivo Schenkenbergi vastasseis on üks loo põhitelgedest): Venelased olid temale [Schenkenbergile] Viru ja Järva talupoegadest kogutud väesalga vastu seadnud, mis vürst Gabriel Sagorski käsu all seisis. Siin võitlesid siis eestlased eestlaste vastu.[21] Samas tunneb E. V. Saksa Schenkenberg muret just omaenda marodööritsevate alluvate pärast: Kuid sõda oli mehed teinud hoolimatuks ja saak ahvatles. Uustulnukad kaldusid tihti muutuma päris röövliteks. See pani Ivo mõtlema. Tema, Schenkenberg, pole kunagi tahtnud hakata teeröövliks ega pidada sõda naiste ja lastega. Tema sõjavastaseks olgu vaenlane.[22]

Tõika, et Liivi sõda on ajaloosündmusena üsna toorelt baltisaksa historiograafiast üle võetud, toetab seegi, et kõik neli autorit põhinevad oma loos Balthasar Russowi „Liivimaa kroonikal“, mis on ühtlasi ka baltisakslaste armastatuim allikas Liivi sõja kohta. Sellest tulenevalt on ka kõigi teoste ruumiliseks keskmeks Tallinna ümber toimuv, kõiki kolme teost ühendavaks sündmuseks on 1577. aasta Tallinna piiramine.

Kui muistse vabadusvõitluse puhul on Henriku Liivimaa kroonikast lähtumine üsna paratamatu (see on võrreldamatult informatiivsem kui teised allikad, näiteks Liivimaa vanem riimkroonika), siis Liivi sõja puhul on valik palju laiem. Lisaks Russowi käsitlusele võib tähtsamateks jutustavateks allikateks pidada veel Johann Renneri ja Dionysius Fabriciuse kroonikaid, kuid vähemolulisi teoseid on veel. Teistele kroonikatele ja sündmustele toetudes oleks võimalik avada Liivi sõda teistsuguste nurkade alt, kuid seda pole kirjanikud teinud.

Üks Russowi kroonika kasutamise poolt rääkivaid argumente on muidugi see, et tegemist on väga hästi kirjutatud, hinnatud ja laialdaselt publitseeritud allikaga. Renneri ja Fabriciuse kroonikad on eesti keelde tõlgitud alles hiljaaegu, Russowi oma esimest korda juba 1920-1921. Vaevalt aga see mingit rolli mängis, üsna kindlasti oskasid kõik mainitud kirjanikud saksa keelt täiesti piisavalt, et tutvuda teistegi kroonikatega. Määravaks on minu hinnangul olnud see, et eesti ajalookirjutuse põhiliin on alati toetunud Russowi kroonikale ning ükski kirjanik pole olnud nii julge ja isepäine, et pakkuda välja alternatiivset liini ja ajalootõlgendust.

Millised aga oleksid võimalikud alternatiivsed liinid? Ühe variandina oleks võimalik kirjutada täiesti rahvusvaheline lugu, mis annaks ülevaate Liivi sõjast suures plaanis, näitaks suurriikide ja kuningakodade vahelisi intriige. Samas tuleb tunnistada, et sellist teost Eesti ajaloobelletristikas pole. Kross annab küll kõige ülevaatlikuma pildi Liivi sõja poliitilistest tagamaadest, kuid tema eesmärgiks on jutustada ikkagi Russowi lugu. Sündmusajaloo asemel on eesti ajaloos peaaegu algusest peale esil olnud rahvaajalugu. See suhtumine on edasi kandunud ka ajaloobelletristikasse. Või ehk hoopis vastupidi – on ajaloobelletristikas konstrueeritud ja siis ajalooteadusse üle võetud? Marek Tamm on välja toonud, et eesti ajaloo etapid ei ole mitte niivõrd ajaloolaste, kuivõrd kirjanike konstrueeritud, kuna kirjanike tegevus algas märgatavalt varem kui akadeemiline ajaloouurimine[23].

Samas ei ole ka rahvaajalooline lähenemine täielik. Ei käsitle ju mainitud lood mitte neid kõige tavalisematest tavalisemaid talupoegi, kelle elu läks suure sõja kiuste edasi, kes küll kandsid pikkade sõdade ja katkude tõttu raskeid kaotusi (on ju Liivi sõda üks suurimaid pudelikaelu meie rahvastiku arengus), vaid pigem üksikuid väljapaistvaid mittesakslasi Tallinnas.

Täiesti Vene-poolse vaatenurgaga teost pole ilmselt seepärast kirjutatud, et see ei ole olnud ühelgi ajastul vastuvõetav. Ei esimesel ega praegusel iseseisvusajal pole olnud selleks tellimust, Nõukogude ajal pole olnud kirjanikel mingit huvi selliseks lähenemiseks. Täiendavaks põhjuseks on ilmselt see, et Vene allikatele sellest perioodist on küllaltki raske ligi pääseda. Nii jääbki suur osa selle perioodi Eestist tumedaks laiguks meie ajalooteadvuses.

Poola-poolse vaatenurga viljelemiseks oleks allikas Dionysius Fabriciuse „Liivimaa ajaloo lühiülevaate“ näol olemas, ent siin on ilmselt rolli mänginud see, et Eestis pole katoliikluse poole hoidvaid inimesi kunagi eriti palju olnud.

Kõige enam on senistes teostes kaldutud Rootsi poole. Seisab seal ju nii Russowi kui ka hilisema eesti ajalookirjutuse sümpaatia („vana hea Rootsi aja“ võtmes). Nii Saks kui Kross peavad oluliseks tegelaste suu läbi mainida ka seda, et talupojad on Rootsi all vabad ning Rootsi-orientatsioon võiks kaasa tuua maarahva elujärje paranemise. Ometigi on rootslastest tegelased seni üsnagi kõrvalisteks jäänud.

Lõpuks oleks ju võimalik unustada ka etniline ajalugu ja vaadelda Liivi sõda maiskondliku ajaloo aspektist. Sellisel juhul võiksid eestlastest ja sakslastest tegelased üheskoos võidelda laguneva Liivimaa maiskondliku ühtsuse eest[24] ähvardava ja tsiviliseerimatu Moskva vastu. Arvestades päevapoliitilisi tendentse ja hoiakuid, peaks tingimused sellise lähenemise tekkeks ometigi soodsad olema. Vaistlikult tundub, et eesti lugejale ei oleks kunagi varem korda läinud ega läheks ka praegu korda vaid etnilisest sakslasest tegelase võitlus moskoviitide vastu. Selleks on meie ajalookäsitlus liialt polariseerunud ning läbipõimunud etnilistest määratlustest. Kui aga seada ta kõrvuti mõne traditsioonilise õilsa talupoegliku kangelasega ja sealjuures mahendada selle vastuolusid saksa ülemklassiga? Võib-olla niimoodi saaksime lõpuks endale võita või tõeliselt enda ajalukku kaasata ka Liivi sõja?

Kokkuvõttes võiks öelda, et Liivi sõda ei ole eesti ilukirjanduses ega ajalooteadvuses üldiselt väga esil. Tegemist on küll tähtsa ajaloolise tähise ja suure sõjaga, mis võimaldab ajalugu mugavalt liigendada, kuid eestlaste jaoks ei sisaldu selles emotsiooni, võitlust millegi olemusliku eest. See on võõras sõda, mis käib kaugelt üle meie peade, kus meid arvesse ei võeta, aga õnnetul kombel toimub see meie maal ja selle pärast. Selle ainsaks tähenduseks eesti ajaloo seisukohalt on see, et see võimaldab näidata eestlaste püsivat rõhumist, aga ka vastupanutahte säilimist, status quo'd. Liivi sõda on vaid vahekokkuvõte 700-aastase orjapõlve ajajoonel.

Kasutatud kirjandus:


Annus, E.; Epner, L.; Järv, A.; Olesk, S.; Süvalep, E.; Velsker, M. 2001. Eesti kirjanduslugu. Tallinn: Koolibri
Bornhöhe, E. 1998. Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. - Ajaloolised jutustused. Pärnu: Tormikiri, 197-380
Bornhöhe, E. 1998. Tasuja. - Ajaloolised jutustused. Pärnu: Tormikiri, 3-104
Eesti ajalugu II. 1937. Toimetanud H. Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts
Kippel, E. 1992. Suure nutu ajal: romaan Vene-Liivi sõjast. I-II. Tallinn: Eesti Raamat
Kross, J. (1970-1980.) 2008. Kolme katku vahel: Balthasar Russowi romaan. Eesti Päevaleht: Akadeemia
Saks, E. V. (1936). 2010. Hannibali rahvas. Grenader
Tamm, M. 1998. Jüriöö-tekst eesti kultuuris. – Looming, 3, 401–411.
Undusk, J. 1995. Abielu kui utoopia. Sissejuhatus ühte kirjanduslikku motiivi. Acta Collegii Humaniorum Estoniensis 2, 126-138
Undusk, J. 2000. Ajalootõde ja metahistoorilised zhestid: Eesti ajaloo mitmest moraalist. Tuna, 2, 114 - 130.


[1]    Annus jt 2001, lk 105 jj, 311 jj, 563 jj
[2]    Kippeli romaani ma käesolevas töös ajapuuduse tõttu lähemalt ei analüüsi.
[3]    Tõsi, kui Kippelit võib pidada 1930ndate ajalooromaani üheks tähtsamaks kujuks, siis Saks jääb K. A. Hindrey, August Mälgu ja Mait Metsanurga kõrval kindlasti vähetähtsaks autoriks.
[4]    Jüriöö-teemalist kirjandust: Eduard Bornhöhe „Tasuja“ ja „Villu võitlused“, Andres Saali „Hilda“, Andres Raha „Jüriöö“, Jaak Järve „Karolus“, Enn Kippeli „Jüriöö“, Aristarch Sinkeli „Musta risti ikke all“, Enn Vetemaa „Risti rahvas“, Tamur Kusnetsi „Püha Jüri kutsikad“, lisaks novelle, näidendeid jpm.  Näiteks võib mitmeid Jüriöö-teemalisi novelle ja luuletusi leida 1943. aastal Nõukogude tagalas välja antud kogumikust „Sõjasarv“. Jüriöö-teema tähendust eesti kultuuris on analüüsitud artiklis Tamm 1998
[5]    Jättes kõrvale Nõukogude okupatsiooni ja taasiseseisvumise.
[6]    Vt Tamm 1998, Undusk 2000
[7]    „Vürst Gabriel...“ lk 201
[8]    Samas, lk 321-322
[9]    Samas, lk 326
[10]  „Hannibali rahvas“, lk 40
[11]  Samas, lk 56
[12]  „Kolme katku vahel“, lk 133
[13]  Näiteks: Ja nende [mittesakslaste ehk eestlaste] lopsakad ja kangevõitu juuksed (need, mida Pall omaenese peas pisut häbeneb, sest kui ta sakslaste hulgas on, torkavad need otseteed silma)... samas, lk 113
[14]  Kõigi õilsate omaduste krooniks on tegemist erudiidiga, kes loeb põllutööst vabal ajal antiikkirjandust!
[15]  Undusk 1995
[16]  Vt Tamm 1998, 406
[17]  „Vürst Gabriel...“, lk 250
[18]  Kippel oli eluaegne pahempoolne, kes suri Leningradi blokaadi ajal nälga, Saks aga üsna ägedalt parempoolse maailmavaatega.
[19]  Näiteks küsib ta Ivo Schenkenbergi sõjameeste käest hukkamõistvalt: Siis sõdisite – eestlased eestlaste vastu? „Vürst Gabriel“, lk 284
[20]  „Vürst Gabriel“, lk 211
[21]  Samas, lk 351
[22]  „Hannibali rahvas“, lk 164
[23]  Tamm 1998
[24]  Millise mõtte on eesti ja baltisaksa ühisajaloo sisustamiseks välja pakkunud Jaan Undusk (Undusk 2000).

No comments:

Post a Comment