„Urma ja Merikese” I osa ilmus 1935. aastal, II osa kohe järgmisel aastal. Hiljem on sellest ilmunud veel kolm trükki - aastatel 1948 (Rootsis, väliseestlaste väljaantud trükk), 1991 ja nüüd Päevalehe/Akadeemia sarjas aastal 2008. Mina lugesingi - nagu ka eelmise raamatu puhul - seda viimast varianti. Niipalju kui ma tean, on kõik trükid samase tekstiga, muudatusi pole kirjanik teinud.
Kirjanikust:
Karl August Hindrey (15. august 1875 Abja – 9. jaanuar 1947 Tallinn), kes kirjutas esialgu pseudonüümi all Hoia Ronk (tulenes vigasest hoiatussildist raudteel), oli eelkõige tuntud novellistina. Esialgu üldse kunstnikuks õppinud mees tegeles 1920-ndate peamiselt karikatuuridega ajalehtede pilkelisades, 1928. aastast oli Hindrey vabakutseline kirjanik. Tema sulest ilmus 7 novelli, 5 romaani jm. „Urmast ja Merikest” võibki pidada tema loomingu tipuks, kuivõrd selle eest omistati talle 1937. aastal riigivanema II kirjandusauhind (rahaline preemia: 750 krooni). [Ma ei tea, miks ta pildil ahviga on.]Kirjanduslik arvustus:
Ja nüüd raamatu enese kallale. Esmalt peab muidugi tähendama, et tegemist on hea raamatuga. Ükskõik mis küljest vaatad - ikka on parem kui Metsanurga "Ümera jõel". Seda enam paneb imestama, et Metsanurk sai riigivanema I auhinna, Hindrey II. Küll mitte samal aastal, aga siiski. Tõsi - siin ehk mängib rolli raamatu üsna järsk ja lohakas lõpp, aga sellest allpool. Kui Metsanurga romaan on ikka rohkem nagu seiklusjutt (kergete ja üsna näotute psühholoogiliste juurdepookimistega), siis "Urmas ja Merike" väärib tõesti ajaloolise romaani nimetust. Muidugi - Krossi „Keisri hullu" kõrval kahvatab temagi parasjagu väikeseks, aga ma kahtlen, kas sellest ainesest päris sellist tippteost üldse annab vormida.
Mis kõige olulisem – mina soovitaks „Urmast ja Merikest” nii snoobidele, kes muidu seda karuste meeste kirjandust ei loe, kui ka neile, keda huvitavad meheteod ja võitlused. Tõsi, nende viimaste äärmust peab ilmselt kurvastama sellega, et kõiksugu verevalamised on siin üsna fookusest väljas ning naturalistlikke kirjeldusi siit otsida ei tasu.
Kui nüüd üksikasjaliselt läheneda, siis on seda kõige parem teha Metsanurga romaaniga võrdluses. Ja siin paistab juba esimese asjana välja see, et Hindrey vaatenurk paistab hulka uudsem. Lugu ei ole kaugeltki nii sirgjooneline ja ettearvatav. Kusjuures raamatu esimeses osas ei tulegi see nii hästi välja, see on nagu veidi lihtsakoelisem kangelase arengu lugu. Raamatu teine pool aga toob järjest kannapöördeid, mis ilmuvad justkui eikusagilt - paari leheküljega jõuab kõik muutuda. Ja see keerutav tuul suudab end õige hästi lugeja ümber mähkida.
Tegelaste hingeelu portreteerimine on ka mitu taset kõrgem Metsanurga lähenemisest. Oma järelsõnas Päevalehe/Akadeemia väljaandele ütleb folklorist Ülo Tedre, et tegemist on psühholoogilise romaaniga. Ja nii see tõesti on. Inimesed ja nende probleemid-mõtted on mitmetahulisemad, vähem mustvalged ja rohkem läbi põimunud saatusega.
Just saatus on Hindreyl olulisel kohal ja see ilmselt lisabki vürsti ja elevust. Mis on eriti hea – Hindrey annab seda saatuse teemat edasi vägagi saagade vaimus. Minul tekkis küll kohe äratundmisrõõm Grettir Asmundripoja saaga ja Njalli saagaga võrreldes ning siin tuleks põhjuse poolest veritasu teemale näpuga näidata.
„Urmase ja Merikese” puhul on ka selgesti näha, et kirjanik tegeles usinalt tausta uurimisega. Juba ainuüksi sündmustiku paigutamine viikingiaja lõppu, selmet võtta Muistne Vabadusvõitlus, mille ühiskonnast on meil märksa pädevam ülevaade, on väljakutse. Selle asemel, et keskenduda ainult Henriku Liivimaa Kroonika sirvimisele, pidi ta pöörama pea ka Skandinaavia allikatele ja muinaskultuuri uurimistele. Tõsi – sellel lähenemisel on ta teinud ka mõningaid vigu, kujutades Eesti arengutaset sellisena, nagu ta paistab Henriku ajal, kuigi tegelikus elus jõudis 200 aastaga palju muutuda.
Lugude peategelased on ühest küljest sarnased ja teisalt üldse mitte. Mõlemad on noored mehed, kes püüdlevad oma eesmärkide poole läbi raskuste jnejne. Oluliseks probleemiks on mõlema puhul tulipäisus ja poisikeselikkus võrreldes vanemate ja auväärsematega. Aga kui Vello puhul on see tõesti poisikeselik soov saada kuulsust, olla sõjas võidukas ja naida oma armastatu, siis Urmase puhul on kõik palju keerulisem. Teda kannustavad suguvõsa veri ja uhkus ning alati hiilib kusagil saatus. Vello tunneb lihtsalt raskusi, häbi, aga tõuseb nagu muuseas ja läheb vastu kuulsusele. Kõik keerdkäigud on parasjagu tühised, et lugu jätab üsna lineaarse mulje. Urmas aga murdub ja kalestub korduvalt, leiab pooljuhuslikult ja mingi veidra jõu ajel uue lootuse ning näeb sealjuures välja nagu päris inimene. Nagu keegi omasugune ning oma poisikeselikkuses ikkagi palju küpsem kui Vello. Ja nii mõnigi kord, kui kirjeldatakse Urma viha või häbi, siis see jõuab tõesti tindi ja paberi kaudu ka lugeja hingesse.
Erinevused on ka nende mõttemaailmas. Mõlemal tuleb rinda pista kartusega ristiusu tulemisest ja vanade kommete taandumisest, aga arutelud on erinevad. Vabanduseks ei saa tuua ka seda, et Vello seisis silmitsi otsese välisvaenlasega, Urma jaoks oli ristiusk veel üsna kauge ähvardus, tulevikumuusika. Vello jaoks taanduvad kõik usuküsimused sellele, kes võidab ja kes kaotab ning kuidas talitada, et võita. Siia alla käib ka tema kahtlus kristluse demoraliseerivast jõust. Urma arutelu on märksa mitmekülgsem. Kas ristiusk üldse sobib siinse rahva hingelaadiga? Mis on õigem – kas andestada ja säästa mehi ühise vaenlase vastu võitlemiseks, või hoida oma suguvõsa au ja jätkata veritasu ahelat? Mida teha jumalatega, kui nad ei aita? Või vaikivad sootuks? Mida teha oma saatusega? Millised on inimesed ja miks nad sellised on? Ja nii edasi... Ka usukombestiku kirjeldused ja seletused tegelaste suu läbi on Hindreyl kuidagi isikupärasemad ja usutavamad ning võib arvata, et ta mattis sinna rohkem vaeva.
Loomulikult oli ka kirjandusliku poole pealt teatud puudujääke, mis aga ei rikkunud üldist elamust. Esmalt muidugi kirjamärkidega luupulk, mille tark Ülevane annab Urmale ja mille ta siis otsustab edasi anda isa sõbrale, kaupmees Vilpale, kes leiab selle abil mingisuguse aarde. Sellest motiivist ei saa ma üldse aru. Kõlab nagu mingis laste seiklusjutus, see peidetud aare. Kõige imelikum on see, et loo seisukohalt poleks sellist asja sinna üldse tarviski olnud.
Teine oluline möödalaskmine on minu meelest teose lõpp. Ülepea arusaamatud on mulle raamatule otsa lisatud novell Sigtuna langemisest ning siis mingi autori enda tobe heietus, mis peaks siduma loo eestluse ja tänapäevaga. Ma ei saanud nende lugemisest küll midagi juurde, minu jaoks oli raamatu tegelik lõpp enne neid kahte lisandust. Ja ega see sündmustiku tegelik lõpp paneb ka veidi õlgu kehitama - Ülo Tedre väitel oli põhjuseks kirjaniku väsimus ja käegalöömine.
Ajalooline epistlilugemine:
"Urma ja Merikese" ajaloolise telje moodustab Jaroslav Targa n-ö Tartu-okupatsioon, mistap valisingi valgustada selle teema. Tiraad põhineb täieliselt Andres Tvauri monograafial "Muinas-Tartu" sarjast „Muinasaja Teadus” (osa 10), mille 4. peatükk tegeleb muinasaegse Tartu mainimistega kirjalikes allikates. Suurema teadmistejanu korral saab sealt kõik vajaliku kätte.
Ajalooline fakt, et Tartu ja selle lähiümbrus kuulus mingil ajal 11. sajandi keskel Vana-Vene riigi alla, põhineb tegelikult järgmisel kolmel sissekandel, mida leiab erineval kujul vene leetopissidest (enam-vähem midagi sellist nagu Euroopa traditsioonis on kroonikad):
1030. aasta kohal:
Samal aastal läks Jaroslav tšuudide peale, võitis nad ja rajas Jurjevi linnuse.
1054. aasta kohal:
Ja läks Ostromir koos novgorodlastega tšuudide vastu ja tšuudid tapsid ta ning koos temaga langes palju novgorodlasi. Ja uuesti läks Izjaslav tšuudide vastu ja vallutas Kedipivi linnuse, see on Päikese Käsi.
1060/1061. aasta kohal:
Samal suvel läks Izjaslav sossolite vastu ja pani neid maksma andamit 2000 grivnat aastas. Nemad aga olles [algul] nõus maksma, ajasid maksukogujad minema, kevadel aga tulid ja vallutasid külad Jurjevi ümbruses, põletasid linnuse ja majad ning tegid palju kurja, jõudes sõdides kuni Pihkvani. Ja nende vastu läksid taplusse pihkvalased ja novgorodlased, venelasi langes 1000, aga sossole arvutult.
Eelmainitud fakti tõepärasuses võime üldiselt kindlad olla. Vaidlused on pigem detailides, tõlgendustes ja hinnangutes. Hinnangute kohapealt mõtlen siis seda, et nagu paljusid teisigi ajaloolisi sündmusi, on sedagi arvukalt kasutatud poliitilises retoorikas argumendina. Aga sellel ma ei peatuks.
Alustagem Jaroslavist. Omal ajal oleks te selle mehe lihtsalt imestama pannud või paremal juhul komplimendi esitanud, kui oleksite kasutanud lisanime "Tark". See lisanimi on talle pandud puhtalt ajaloolaste poolt, et eristada teda teistest Jaroslav Vladimrovitšidest. Siin ka tema maiste jäänuste järgi tehtud näo rekonstruktsioon:
Silmas tuleb pidada ka seda, et 11. sajandil opereerisid Vana-Vene valitsejad veel üsnagi olulisel määral Austervergri ehk viikingite idapoolse kaubateega seotud aladel ja kui kohalik rahvas aina enam slaavistus, siis jäid ülemkihis päris tugevad sidemed Skandinaaviaga. Nii tuntakse Jaroslavi ka Skandinaavia saagades, seal siis Jarizleifri nime all. Rääkimata sellest, et ta oli abielus Rootsi kuninga tütrega ja toetus Rootsile ka oma välispoliitikas. Jaroslav oli ka viimane vene vürst, kes toetus varjaagide (rootslaste) sõjajõule ning kelle družiina (vürsti kaaskond) oli üsnagi skandinaavialik.Kui loete raamatut, näete, et seal kohtub Urmas Jaroslaviga Novgorodis ja samal ajal on seal maapaos ka hiljem pühakuks kuulutatud Norra kuningas Olaf II. Aastatel 1028-29 ta seal tõesti ka oli.
Vaadates Jaroslavi liikumisi leetopissides, on tõenäolisim, et sõjakäik Ugandisse toimus aastal 1036. Kusjuures allikas räägib selgelt, et Jaroslav rajas Jurjevi linnuse (nimi tuleneb tema ristinimest Jurist). Andres Tvauri on arheoloogilise materjali põhjal arvanud, et linnus võidi aasta 1000 paiku maha jätta. Kuidas see oli, me muidugi täpselt ei tea, ja küsimusi tekitavad ka Tartu linnuselt leitud venepärased nooleotsad.
Mis on aga huvitav, on see, et Jaroslav mitte ainult ei rajanud linnust, vaid tema ajal tekkis linnuse ümber ka arvestatavate mõõtmetega asula (pindalalt võrreldav tolleaegse Sigtunaga). Järjepidevat nn ”aolinna” sinna siiski ei kujunenud, sest see asula jäetakse maha, kui Tartu tagasi vallutatakse. Kusjuures samasugused linnuste ümber tekkinud asulad kujunesid ka kogu Pihkva vesikonnas ning neist said Loode-Vene läänemeresoomlaste alal slaavistumise keskused. Nõnda oli võib-olla siiski hea, et see linn sinna pikemalt püsima ei jäänud.
Kes on üldse tšuudid? Populaarse arvamuse järgi tähistab see eestlasi. Tegelikult on selle kasutus vene leetopissides veidi segane, kuid enamaltjaolt paistab ta tähistavat just idapoolseid läänemeresoomlasi, kusjuures nende hulka kuulusid ka Kagu-Eesti elanikud. Siinkohal olekski ehk paslik rõhutada seda, et eesti ala on etnokultuuriliselt ühtlustunud alles kirjakeele leviku tõttu 19. sajandil. Enne seda võib julgesti rääkida vähemalt kahest suurest rahvakillust, kes said üksteise keelest vaat et vähem aru kui rootslane, norrakas ja taanlane isekeskis. Ühed on rannikueestlased (põhjaeesti keel) ja teised on siis mandrieestlased (lõunaeesti keel). Kagu-Eesti oli sealjuures pigem seotud Pihkva vesikonna läänemeresoome rahvastega, sest toona olid veeteed pigem ühendava kui eraldava funktsiooniga. Paul Ariste on isegi välja pakkunud, et hõimunime poolest võidi neid kutsuda ugalasteks.
Siiski, kui me nüüd jõuame kahe järgmise leetopissiteateni, siis tundub, et tšuudide mõistet on siin laiendatud ja põhjaeestlastele, sest Kedipivi linnus on suurima tõenäosusega Keava linnus Raplamaal. Või siis on tahtnud kroonik öelda näiteks, et venelaste käes oli Tartu, aga nad tahtsid oma haaret laiendada kõigile lõunaeestlastele ning vastaval sõjakäigul kanduti juhuslikult kaugemale ja vallutati ka Keava. See, et Keava vallutati pooljuhuslikult, tundub küll natuke kahtlane, arvestades, et viimasel kümnendil on sealsed kaevamised näidanud, et tegemist oli viikingiajal Eesti ala üks tähtsamaid keskusi. Aga sellest lähemalt ehk mõni teine kord.
Mis puutub nüüd sellesse, et kroonikas on räägitud 1054. ja 1060. aastast, siis tõenäolisemalt juhtus see nii, et Ostromiri sõjakäik tšuudide vastu toimus aastal 1056 ning Izjaslavi karistusretk toimus siis aastal 1060. 1061 aga aeti venelased kogu täiega Tartustki minema.
Siit tõusetub veel küsimus – kes olid need sossolid? Neid on peetud küll sakalasteks, küll saarlasteks, küll harju-rävalasteks, aga viimasel ajal tundub, et tõenäoliselt viimasteks. Huvitav on kusjuures nimetus "sossol", mis ilmselt on Skandinaavia päritolu nimetus eestlastele. Sõna "syslur" tähendanud umbes midagi sellist nagu ”maalane”, mis võib siis olla eestlaste omakeelse väljendi ”maarahvas” tõlge rootsi keelde.
Ja lõppeks tahaks ma muidugi rõhutada, et kui Hindrey kujutab seda Tartu-okupatsiooni väga tänapäevasest vaatepunktist (võtmes, et Maa e. Eesti sisse on vaenlane löönud kiilu ja see on kõigi jaoks mingi probleem), siis tegelikult see nii kindlasti ei olnud. Raikküla maapäev ja muud sellised mõtteavaldused on üsna kindlasti rahvusromantilised liialdused, aga selle teema avan ehk mõne järgmise raamatu juures.
Selle vaatamata – soovitan.
tänan
ReplyDelete