Friday, December 19, 2008

Mait Metsanurga "Ümera jõel"

Raamatu taustainfot:

Esmatrükk 1934, pärast seda veel mitu uustrükki, lisaks tõlked soome, läti ja vene keelde. Mina lugesin kõige uuemat trükki - Päevalehe/Akadeemia väljaannet sarjast "Eesti lugu" (2008), mis põhineb 1935. aasta väljaandel. 351 lk.

Kirjanikust:

Mait Metsanurk (19. november 1879 Tartumaa – 21. august 1957 Tallinn) on teadupoolest Eduard Hubeli kirjanikunimi, mis on laenatud kodukülalt - Metsanuka. Hubel oli aktiivne Eesti Vabariigi kirjanduselus - lisaks märkimisväärsele proosaloomingule ja mitmete näidendite kirjutamisele jõudis ta olla ka Eesti Kirjanike Liidu esimees ja üks loojaid. "Ümera jõel" on aga ilmselt tema tuntuim teos ja pälvis ka 1935. aastal riigivanema I auhinna (selle eest sai ta 1500 krooni).

Kirjanduslik arvustus:

Endalegi üllataval kombel polnud ma seda raamatut kunagi lugenud, vist ainult üht peatükki kirjanduse tunnis, aga see oli ammu. Esimestest lehekülgedest hakkas lugu üsna huvitavalt ja lahedalt jooksma. Avapeatükk tundus kuidagi tugevam ja stiili poolest kõrgem, nii oleks võinud ka jätkuda. Paraku ei läinud see teos loo edenedes paremaks, pigem lasi latti õrnalt allapoole. Kirjanduslikult tuleks ehk veidi ette heita seda, et lähenemised ja avangud pole eriti uudsed. Tundsin, nagu pandaks mind lugejana vaatenurka, mis mind sugugi ei üllata. Samuti häiris (aga ma kardan, et selles osas valmistavad mulle kõik need raamatud pettumuse) see rõhutatult kohmakas, ürgne kõnepruuk. Me saame kõik aru, et tegemist on karuste meestega tänapäeva vurlede kõrval - aga see puisus on natuke naljakas (ei lase tõsiselt võtta) ja ehk isegi ajastule populaarses ettekujutuses halba valgust heitev.

Nõustuma peab osaliselt ka selle kriitikaga, et Metsanurk on omistanud tegelastele liiga tänapäevaseid mõtteid - eelkõige Vello (peategelane) monoloogid-dialoogid religiooniküsimustest ning tema vaidlused noore targaga elu asjade üle. Aga nõustun ainult osaliselt. Tõsi on see, et üks-ühele pole maailmapilt selle 800 aastaga sugugi samaks jäänud, pigem on toimunud tõsised nihked paradigmades ja näiteks meie ei saaks Velloga (hüpoteetiliselt) kohtudes ühele lainele. Samas leian ma, et tuleks vältida omaaegsete mõttemaailma liigset lihtsustamist, see võis olla tegelikult vägagi keeruline, aga võrratult erinev meie omast. Tekib küsimus, kuidas kirjanik seda mõttemaailma üldse kujutama peaks? Ehedalt on seda võimatu teha, usutavalt järele aimata suudab ainult tõeline anne. Sestap leian, et Metsanurga lähenemisel on siiski iva sees, ehk ainult veidi lihvi oleks juurde vaja, praegu on veel näha traagelniidid, millega Metsanurga enese mõtted maavillase sisse õmmeldi.

Teatud seiklusfantaasiajutu klisheesid oli ka märgata - iseäranis sulase Kahro ja orjatari Vaike isikus. Kangesti meenutas Kahro "Sõrmuste isanda" Legolast ja Vaike sama teose tegelast Eowyni. Loomulikult on välistatud igasugune plagieerimine, sest "Ümera jõel" ilmus Tolkieni teosest aastaid varem. Kes ei tea, millest jutt - Kahro oli selline hea loodustundja, salapärane vend, kes oskas mingit nõiakunsti ning oli nõtket ja osavat tüüpi ja samas alati abiks ka käsikähmluses, hoides isand Vello nahka jne. Vaike aga oli salaja, meheks riietatuna sõtta läinud naine, kes oli eriti hea täpsuskütt ja niitis ühe või lausa kaks rüütelvenda oma nooltega maha. No öelge, kui usutav on, et orjatar niimoodi teeb?

Ühe asja tahaks veel välja tuua siit vallast. Nimelt minu meelest oli Ümera lahingu kirjeldus küll äärmiselt segaseks aetud. Ilmselt autor ise orienteerus oma ettekujutuses suurepäraselt, aga mulle lugejana too sõjatanner ette ei viirastunud ning seetõttu jäi lahingukirjeldus kuidagi iseäranis lahjaks. Kummatigi oli tegemist teose kulminatsiooniga.

Ajalooline vahepala:

Raamatu pealkirjast ja kulminatsioonist lähtuvalt heidakski vast pilgu lahingule Ümera jõel, mis on just paras jutt, mida viitsib veel lugeda.

Ainus allikas selle lahingu kohta on meil Henriku kroonika. Ja see räägib meile siis tõepoolest, kuidas eestlaste vägi jõuab 1210. aasta suve lõpul Võnnu linnuse alla (mida võib põhimõtteliselt käsitleda vastusõjakäiguna samal aastal varem Ugandis käinud ristirüüstajate tegevusele), kus paikneb ordurüütlite garnison. Linnust piiratakse, kuni abiväed Riiast (küll suure hilinemisega) jõuavad Võnnu lähistele.

Eestlased asuvad siis põgenema ja sakslased-liivlased-lätlased neid taga ajama. Luurajad toovad teate, et eestlased põgenevad üle Ümera. Sealjuures sakslased ja Kaupo tahavad riialasi ära oodata, et siis suuremate jõududega järgi minna, liivlased-lätlased aga tahavad kohe järgi minna ja seavad veel sakslased ja Kaupo väe etteotsa, et need võtaksid ohu korral löögi enda peale.

See viimane episood on ilmselt mitut viisi tõlgendatav – kas siis liivlased olid reetlikud (vandenõus eestlastega) ja andsid juba luurajatena valeinfot, või siis olid liivlastel ja lätlastel eestlastega omad kanad kitkuda ning nad lihtsalt ei tahtnud, et põgenejad peost pääseks, kuid ei julgenud ise väe eesotsas ka olla.

Igal juhul Ümera-äärsetes metsades teevad eestlased vaenlastele varitsuse. Sakslased koondusid marssal Arnoldi lipu alla ja taganesid kaotustega lahingust Koiva äärde. Sakslaste väe hulgas langesid ka Kaupo poeg Bertold ja väimees (või õemees) Wane. Liivlased said suuresti niisama põgenema. Lätlastega juhtunut nimetab aga Henrik martüüriumiks ja kirjeldab liigutatult, kuidas eestlased tapsid 100 lätlast, neist 14 kas praeti elusalt või lõigati selgadele ristid ja kõri läbi. Ei tea, kas see päriselt nii metsik käitumine ikka oli, sest ärgem unustagem - Henrik oli lätlaste preester, tapetud olid ju tema koguduse liikmed, seetõttu on mõistetav tema eriline puudutatus.

Küll on palju jahutud Ümera lahingu tähtsusest (meil on tänavaidki selle järgi nimetatud), et eestlaste suur võit, mis andis moraalselt palju juurde jne. Minu meelest tuleks sellesse suhtuda veidi kriitilisema pilguga.

Ümera lahingu järel saadetakse Henriku sõnutsi teade „kõigisse Eesti maakondadesse”, et tuleks vanduda truudust ja heita liitu ning „olla üks süda ja üks hing kristlaste vastu”. Vaevalt, et see sõnum kõigisse Eesti maakondadesse jõudis. Peamiselt vast levis ta ikka Lõuna-Eesti ruumis. Ja mis puutub väljendisse „üks süda ja üks hing”, siis see on tsitaat Piiblist, millesarnastega Henrik ikka oma tööd aeg-ajalt ilustab. Niisiis järgmine kord, kui kohtate mõnd Metsatöllist vaimustunud noort metallisti, kes arvab, et "üks süda ja üks hing" on näiteks eestlaste muistne sõjahüüd, siis tundke tema piiratud rahvusromantilisele maailmapildile kaasa.

Üldine hinnang - saaks palju paremini ja ma ootan mõnest teisest teosest enamat, aga neile, keda selline seikluslik-sõjalik ajalooline jutustus paelub, võib seda soovitada küll. Peaasi, et kõiki üksikasju tõe pähe ei võetaks.

1 comment:

  1. Kas „Ümera jões” mainitud Beverini piiramine on sama Beverini piiramine, kus eestlaste vägi jättis sõdimise seisma, kui linnusevallile tõusis sõdalane (Läti Henrik?) mängima imelist pilli, mida eestlased varem kuulnud ei olnud? Kui on, siis on Metsanurgast kohatu jätta kasutamata võimalus seda tundmatut pilli tuvastada. William Urban võrdleb seda oma Saksa Ordu sõjaajaloos teisaldatava oreliga, mida näidatakse filmis &dbquo;Aleksander Nevski”, kuigi mu arust pidi lahingumöllus käsitsetav pill olema midagi portatiivsemat. Kroonika inglise tõlkijale on see episood väga hinge läinud ja tema arust oli Henrik lüüriline muusik (samas viimase saksa tõlkija meelest oli Henrik hoopis kutsumuselt sõjamees; eesti tõlgete kommentaaris tundis Henrik kaasa allutatud rahvastele; lätlaste arvates oli suisa lätlane jne).

    ReplyDelete