Karl August Hindrey "Nõid"

Raamatust:

„Nõid“ on Karl August Hindrey (autori kohta vt. „Urmas ja Merike“ sissekandest) kaheosalise ajaloojutustuse „Loojak“ esimene osa, mida on ilmunud lausa kolm trükki – 1938. aastal „Noor-Eesti“ kirjastuses E. Järve illustratsioonidega, 1948. aastal väliseesti väljaandena Örebros G. Westenbergi illustratsioonidega ning 1992. aastal kirjastuses „Monokkel“, taas E. Järve illustratsioonidega. Järve illustratsioonide kohta võib öelda niipalju, et need paistavad olevat osaliselt inspiratsiooni saanud Viiralti graafikast. Raamatu iseloomuga klapivad nad hästi.

Arvustus:

Tegemist on üsna omamoodi ja huvitava lahendusega seniste proosateoste kõrval. Algab ja lõpeb jutt küll veidi tavalises muinasaja-jutustuse sängis (alguses on küll see uudne, et kasutatakse meie hõimurahva liivlaste vaatenurka, kes ei taha kurjade eestlaste kätte sattuda), kus pööratakse minu silmis liigset tähelepanu Henriku kroonikas kirjeldatud sõjasündmuste ümberjutustamisele ja lahtikirjutamisele, kuid raamatu keskpaik on väga huvitav ja sellel ma tahaksin ka lähemalt peatuda. Pean siin küll pisut sisu lahti jutustama, niiet kellel kavatsus seda raamatut lugeda, siis jätku järgmine lõik vahele.

Nimelt avab see Kebja-nimelise tegelase silme läbi väga huvitava pildi elust kusagil metsapõrgus, kuhu üks perekond on põgenenud veritasu nõudva tugevama sugukonna eest. Kebja on noor mees ja ta pole suuremaks kasvades võõrastega kokku puutunud, välismaailmast ei tea ta midagi ning rohkematest inimestest kui 4-5 lähisugulast on tal vaid ähmased lapsepõlvemälestused. Tema elule heidab hämarust ka teisel pool sood elav Must Meego, kes on nõid ja kelle nägemisel kipuvad kõik inimesed haigeks jääma või lausa surema, mistap on soo ligi minek keelatud. Nüüd on aga isa haigeks jäänud ja Kebja leiab, et ta peab soo ületama ja Meegoni jõudma, lootes, et tal õnnestub kasvõi nõia tapmisega oma isa surmast päästa.

Mulle meeldib see muinasjutulis-müstilisus, veidi tume varjund, mis sellel osal (ja tegelikult kogu raamatul) küljes on, olgugi et see kipub vahel kahtlustäratavalt urr-mörriks kätte minema, kuivõrd paganlikku ja kristlikku maailma vahele seatakse suurem ja teravam vahe, kui oleks ehk õiglane. Ja see raamatu keskpaigas olev huvitav osa meenutab kangesti ühte M. Night Shyalamani filmi "The Village".

Tegelased on kõnealuses raamatu osas väga omapäraselt leitud ja pakuvad hulganisti mõtteainest. Teatud detailides tundub see lugu küll veidi ebausutav (ja eks anakronisme ning ebatäpsusi leiab igalt poolt raamatust), aga see ei kahanda tema väärtust. Tõsi - kahandab seda tõsiasi, et viimastes peatükkides taas enam uudsust pole, jutt tiirleb sõja ja poliitika ümber ning nende peatükkide tase on kuidagi märgatavalt kehvem - kui kogu raamat oleks selline, siis hindaks ma seda madalamaltki kui Metsanurga "Ümera jõel" (mis pole iseenesest sugugi halb raamat, aga jääb oma lihtsakoelisuse tõttu nähtavalt alla näiteks Ain Kalmuse triloogiale).

Samuti üritatakse siin väga põhjalikult lahti kirjutada n-ö muinasusundi vaimulikke, tarku ja nõidu, kuidas nood opereerisid, mõtlesid jne. Autor on julgelt sisse toonud šamanismi jm müstika elemente. On võimatu öelda, kas see kõik tõele vastab, aga see Eesti muinasusundi värk on nii ebaselge ja lahtine, et mina ei julgeks suud täis võtta ja arvustada (küll aga tutvustan uusimat teaduslikku vaatenurka veidi allpool). See-eest on Hindrey esitatu vähemalt kirjanduslikult võluv.

Hinnang – soovitan lugeda, eriti kuna see pole mingi telliskivi, vaid pigem paari tunni lugemine. Järgmine raamat on loomulikult selle jutustuse teine osa, mis kannab nime "Lembitu“.

Mõnda ajaloo alalt:

Et ülalkäsitletud jutustus oli teema poolest üsna tihedalt seotud muinaseestlaste võimalike usundiliste kujutelmadega, oleks siinkohal väga õige koht tutvustada ühte värsket ja väga head tööd eesti muinasusundi teemal, täpsemalt Tõnno Jonuksi doktoriväitekirja "Eesti muinasusund", mille kaitsmist õnnestus ka oma silmaga näha. See auväärne töö on ka täies mahus võrguteavikuna saadaval:

http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/9494/1/Jonukst%c3%b5nno.pdf

Et see on parajalt tüse monograafia, siis oleks õigem seda ka väga kitsalt tutvustada. Eesti muinasusund on iseenesest palju kirgi kütnud teema, kuigi mõneti võiks tänase päevani tõdeda, et ega me sellest suurt midagi ei tea. Otsaga on selles teemas sees olnud Kreutzwald, Eisen, Loorits, Masing ja Meri, rääkimata paljudest teistest erialaspetsialistidest. Seni on aga keskne lähenemine tulenenud uusaegse pärimuse ja rahvausundi tõlgendamisest, otsides justkui mingit üht ja algupärast eesti usundit. Ilmselt just Eiseni ja Looritsa pärimuspõhistest töödest lähtuvad ka siintutvustatavate raamatute kirjanikud.

Ometi, nagu toonitab Jonuksi lähenemisviis, on religioon ajas muutuv nähtus, ning meie aastatuhandete pikkuse ajaloo puhul võiks rääkida pigem erinevatest usunditest siin aladel. Selles mõttes oleks ühe eesti muinasusundi otsimine tagasivaatavatest allikatest lähtuvalt üsna vale küsimusepüstitus. Selle asemel on Jonuks uurinud seda teemat arheoloogia nurga alt, kasutades allikatena just iga konkreetse perioodi kohta käivat materjali, mis võimaldab näidata staatilise ühe muinasusundi asemel tervet arenguliini, milles eristab 7 põhiperioodi: mesoliitikum; vara- ja keskneoliitikum; hilisneoliitikum ja vanem pronksiaeg; noorem pronksiaeg ja eelrooma rauaaeg; rooma rauaaeg: keskmine rauaaeg; noorem rauaaeg. Tööd lugedes tundus küll, et osad perioodid oleks võinud kokku lükata ja taandada see meie muistne usundilugu hoopis 3-5 perioodile, aga autor on ka materjaliga tuttavam kui mina, niiet olgu nii.

Kahjuks ei oska ma neid perioode lühidalt, ent ammendavalt refereerida, kartes, et ma lihtsustan asju liigselt ja muudan selle mõttetuks. Et jah, kel huvi, see lugegu.