Lehte Hainsalu "Taprite pidu"

Raamatust:

Käesolev raamat on vist veel vähemtuntud kui eelmine ning selle olemasolu oli mulle endalegi üllatuseks. „Taprite pidu“ ehk „Kümme lugulaulu Tartu enneminevikust“ on ilmunud aastal 1989 kirjastuses „Eesti Raamat“. Tegemist on ainsa trükiga. Raamat ise koosneb (nagu juba alapealkiri ütleb) kümnest lõppriimitud lugulaulust, millest õigupoolest vaid 3 esimest ("Jaroslav Tark läks tšuudide peale", "Mõõga õigus" ja "Langemine") langevad ajaliselt selle blogi huvialasse. Kiitusi jagaksin ma kujundajale Jüri Kaarmale, see on praktiliselt ainus asi, mis mulle selle raamatu juures tõeliselt meeldib.

Autorist:

Lehte Hainsalu (aastast 1959 Sööt; sündinud 31. oktoobril 1938 Haaslava vallas, Tartumaal) on Eesti kirjanik ja poliitikategelane. Viimane tähendab seda, et ta pani oma käe alla nt 40 kirjale ning hääletas 1991. aastal Ülemnõukogu saadikuna EV iseseisvuse taastamise poolt. Kirjanikuna on ta olnud veel märksa viljakam – Hainsalu sulest on ilmunud 13 luulekogu, 7 romaani, väga palju lasteraamatuid (millest üks kuulub ka siin blogis edaspidi kajastamisele), lisaks veel jutukogusid ja publitsistikat. Selle kõige eest on tal ette näidata ka suur hulk kõiksugu preemiaid ja autasusid. Temast on kirjutanud kaks raamatut Valeria Ränik.

Arvustus:

Kui nüüd sisu juurde tulla, siis pean kurvastusega tunnistama, et ma ei mõista, miks selline raamat on kirjutatud. Lugulauludes on kohati mõned päris head riimid ja sõnakasutus, aga sisu poolest on see kõik täiesti mõttetu kirjalike allikate kordamine luulevormis. Vaevalt et aastal 1989 oli sellist raamatut rohkem vaja kui täna ning seetõttu pole ka ime, et see aegade hämarusse vajunud on. Kusjuures väga paradoksaalsena mõjub ajalookäsitluse rõhutatud rahvusromantilisus ja võõravaenulikkus, kui kogu tekst põhineb tegelikult „vaenlaste“ esindaja kroonik Henriku teksti ümberjutustamisel. Et sellel tekstil oleks mõte, võiks ta pakkuda omapoolse vaatenurga ja tõlgenduse sündmustele, aga antud juhul ei saa ma seda raamatut küll soovitada. Küsimus pole mitte selles, et kvaliteet oleks kuidagi kehva, vaid et selles raamatus pole midagi huvipakkuvat. Ja võib-olla on see ka põhjus, miks mul ei tule pähe midagi mõistlikku, mida ajaloo-alast siia lisada.