Endel Nirk "Tabelinus"

Autorist:

Endel Nirk (sündinud 15. detsembril 1925 Koorküla vallas) on eesti kirjandusteadlane ja kirjanik. Tuntust on ta ilmselt kogunud eelkõige kirjandusteadlasena (kallakuga ajaloo ja rahvaluule suunas), sellest vallast pärinevad sellised tööd nagu "Friedrich Reinhold Kreutzwald. Lauluisa elulugu“ (1961) ja „Eduard Bornhöhe. Kirjanik ja inimene“ (1961). Ta on kirjutanud ka auhinnatöö teemal „Muinsusromantika ja tegelikkuse vahekord eesti XIX s. ajaloolistes jutustustes“ (1948), kust ilmselt (pole jõudnud ise tutvuda) võib leida selliseid Bornhöhe, Saali ja Järve muinasaja-jutustusi, mis leiavad edaspidi käsitlemist ka siin blogis. Tabelinuse ei tule tema loomingusse sugugi õhust – ühes vanas Loomingus (jään praegu viite võlgu), on ilmunud tema rekonstruktsioonikatse Tabelinuse isikust, pealkirja all "Casus Tabelini". Endel Nirk oli ka 40 kirjale allakirjutanute seas.

Raamatust:

See teos on välja antud vaid korra - Loomingu Raamatukogus 1990/47. Tegemist on siis dramaatilise lugulaulu ehk teisisõnu värssnäidendiga.

Arvustus:

Ma pean ütlema, et taolised värssnäidendid jätavad mind suhteliselt külmaks, see ei ole eriti köitev žanr. Aga minu meelest on see tükk selgelt keskpärane ka maitsele vaatamata. Eriti kurb on see seepärast, et autori enda väitel kirjutas ta seda 4 aastat (1986-1990). Tema õnneks loodan, et väga vähese intensiivsusega. Üsna nõme on see, kuidas siin on üle pingutatud kõikide tüüpiliste eesti muinasaja klišeedega. On rõhutatud, et Euroopast tuli meile räige orjanduslik feodalism, aga meil õilmitses muinasdemokraatia. On rõhutatud, et ristiusu ja muinasusu vahel haigutas mingi ideoloogiline kuristik ja Tabelinus oli ainus eestlane, kes ristiusku oli. Arheoloogia ja ka terve mõistus ütlevad, et see ei olnud sugugi nii. Aga eks sellise propagandistliku ja lihtsustatud ajalookäsitluse juured on mõistetavad. See lähenemine sobis põhimõtteliselt nii Eesti Vabariiki kui eriti veel Nõukogude aega, mil Nirk omi tegusid tegi.

Mis mind veel häirib, on see, et tänase päeva mõtted ja vajadused on tegelaste suhu pandud täiesti toorelt ja sellest tekivad koledad anakronismid (keelelisi ja esemelisi anakronisme ma ei hakka puudutamagi). Kohati oleks nagu sõnastus mõnest ajalooalasest teadustekstist maha kopeeritud – Tabelinus räägib, et Leedus on riikluse areng kaugemale jõudnud ja meie oleme Lääne-Euroopast arengult maha jäänud. Ma ei kritiseerinud sarnast Hvostovi "Henriku" puhul, sest see ei püüdnudki olla ajastukohane. Samamoodi oli Hvostovi puhul aktsepteeritav, et Henriku tegelasel olid väga pikad repliigid, mis rääkisid ajaloolistest sündmustest, sest näidendi mõte oligi rääkida ajalookirjutusest ja muust sarnasest, Nirgi näidendis oleks justkui rõhk inimestel ja nendevahelistel suhetel, aga see sureb ära pikkades vestlustes, mille põhisisuks on Henriku kroonikas kirjeldatud sõjaliste sündmuste edasiandmine.

Ja ma pole meetrika alal suurem asjatundja ega viitsinud süveneda sellesse, aga kui proovisin vahepeal seda asja etelda, siis tulid alatasa ette ebakõlad, kus laulev tekst läks korraks üle proosalisele väljendusele ning siis jälle tagasi.

Positiivsena võib välja tuua, et vähemalt on dramaturgiale kohaselt mõnes tegelases emotsiooni - nt Tabelinuse kibestunud kasupoeg Asmo, samuti Tabelinus ise ja lõpuks ka Andreas Sunesen. Aga mina oma kriitilisuses leian, et seda on vähe - Asmost me ei kuule pärast tema ärakargamist enam midagi (oleks ju võinud ta kuidagi sündmustikku taga–i tuua), Tabelinuse ahastus jääb kuidagi tagasihoidlikuks.

Kõike seda lühidalt öeldes – seda raamatut tulihingeliselt ei soovita, aga kui paremat teha pole, siis võite kätte ju võtta, loetav vähemalt on. Kardan, et lavaletoomiseks on see ka pisut igav.

Mõnda ajaloolist Tabelinuse kohta:

Ma avastasin, et internetis on üleval hea kokkuvõte Tabelinusest, mis pole muud kui väljavõte Sulev Vahtre raamatust „Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast.“ Niisiis ma ei hakka seda ümber kopeerima, vaid viitan:
http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=0&ItemID=229

Kes tahab veel, siis Vikerraadio saatesarjas „Eesti lugu“ on Tabelinusele pühendatud lausa kaks saadet, kus temast räägib Ain Mäesalu:

http://vikerraadio.err.ee/kuularhiiv?saade=22&kid=67

Omalt poolt tahaks lisada veel sellise mõttemõlgutuse, et Virumaa oli üks huvitavalt ristiusule vastuvõtlik paik, sest lisaks Tabelinusele on Virumaalt pärit kroonikas mainitud preester Johannes, kes suri ristisõja käigus märtrisurma. Mis selle põhjused võivad olla, on lahtine, aga huvitavat mõtteainest pakub see küll. Muidu võiks arvata, et Virumaa võis olla tugeva Novgorodi mõju all, aga Tabelinus võttis ristiusu vastu Ojamaal sakslaste käest ning nende juurde suundus ka Johannes. Ega ei tea, mis värk seal siis ikkagi oli...

Teine asi, millele tahtsin tähelepanu juhtida – ükskord Jõgevamaa kaarti vaadates märkasin, et Jõgeva vallas on Lemuvere nimeline küla. See on küll puhas minu fantaasia, aga ehk on see muinasajast säilinud nimi, mis viitab mingile seosele Lemmu muinaskihelkonnaga, mis ei asugi väga kaugel tänasest Lemuverest.