Andrei Hvostov "Henrik"

Teosest:

Andrei Hvostovi „Henrik” on siis vahelduseks mõnest muust žanrist kui ajalooline romaan. Nimelt on tegemist näidendiga, kuigi mõeldud pigem lugemiseks kui ettekandmiseks, nagu autor ise eessõnas ütleb. Ilmunud on see Loomingu Raamatukogus aastal 2006 ja tekkis autori peas edasiarendusena "Eesti Ekspressi" kultuurilisale kirjutatud libaintervjuust. Seda võib lugeda siit:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/0E53F620C51D752EC2257077003894B9
Tükina on see ka korra lavale toodud, 2006. aasta septembris Draamateatris, mingisuguse üritustesarja raames. Mängis Henrikut Ain Lutsepp.

Kirjanikust:

Andrei Hvostov (sündinud 10. juulil 1963 Jõhvis) on TÜ ajaloolase haridusega ajakirjanik ja kirjanik. Viimasel ajal on silma paistnud ettepanekuga anda lapsevanematele valimistel laste hääled, aga samuti Friedebert Tuglase novelliauhinnaga 2007. aastal. Tema sulest on ilmunud romaan „Lombakas Achilleus”, jutukogumik „Võõrad lood”, LR-is ajalooline jutustus „Projektijuht Posse” ning esseekogumik „Mõtteline Eesti”. Kuskilt meenub, et tahab luua müüti "heast saksa ajast".


Kirjanduslik arvustus:

Ma pean ütlema, et näidendid ei ole mulle arvustamiseks meelisteema, ei julge seepärast väga sõna võtta. Aga midagi ma siiski kobiseda võtan.

Esmapilgul hakkas midagi selles teoses häirima – selline ehk liiga humoorikas, ärapanev rahvalik stiil. Oli sellist natuke labast stereotüüpide parodeerimist Henrikut külastavate kõrvaltegelaste arvel, mis tekitas mõtte, et sellest ainestikust võiks ju saada palju paremaks materjali.

Aga mida lugu edasi, seda paremaks läks. Lähenemisviis hakkas end täielikult õigustama. Hvostov on väga teravmeelselt ja tähelepanelikult lähenenud küsimusi tekitavatele kohtadele kroonikas. Oli mõnigi seletus, mis minugi silmi avas. Lõppeks tunduvad sobivat ka ajastukohatud nalja-episoodid Henriku meenutustest, sest need aitavad avada temaatikat laiemale publikule. Ja seda on kahtlemata vaja. Tõsi, ma kardan, et laiema publiku teadmised eesti ajalooteaduse ja arheoloogia sõlmküsimustest ning Henriku kroonika sisust ja taustast jäävad veidi väikseks, et kogu seda iva sealt vastu võtta, mida suudab ajalooteadlik inimene.

Sõnum on tabav ja oluline ning siin mängib ilmselt rolli see, et kirjutaja on ise ajaloolane ja mõistab hästi, kuidas meie vildakas ajalookujutlus selle kroonika põhjal kujunenud on. Olen isegi põrganud selle vastu, kui lühinägelikult rahvusromantiline ja veider on kohati meie arusaam muinasaja lõpust.

Henrik küsib selle näidendi lõpus: „Kui mitte ainult need kummalised külalised, kes minu juurde aeg-ajalt ilmuvad. Paganate järeltulijad. Nad on ju minu sigitatud, minu. Mitte mõõgavend Bertoldi, ega ka selle Saaremaa mereröövli. Need ei osanud kirjutada, need ei mõelnud igavikule. Minu lapsed on need, kes siit läbi käivad. Aga nad ei ole ju Jumala lapsed. Ei. Pigem Saatana. Minu lapsed on Saatanast?"

Ja otsaga puudutab Hvostovi kirjatükk ka seda probleemi, et eestlastel on ikka veel paha komme kirjutada eesti ajalugu ainult eestlaste ajaloona. Noh, näitena võib tuua baltisakslaste varjujätmise, mis on ju ka Eestimaa ajalugu. Nii on ka Henrik jäetud kas varju või vaenlaste leeri, mis sest et oma tegude poolest võiks ta mängida positiivsemat ja olulisemat rolli.

Ajalooalane taust:

Tahaksin siin all tegelikult rääkida kahel teemal, sest vaadates järgmistele raamatutele, ei näe ma kohta, kus ma neil enam peatuda mahti leiaks. Üks oleks pealkirjast lähtuv - kroonik Henrik. Teine aga tema mainitud Raikküla kärajad, mille tõlgendust pilab oma näidendis ka Hvostov. Toetun siinkohal peamiselt Henriku Liivimaa Kroonika 1982. aasta väljaandele (tõlk. Richard Kleis, toim. Enn Tarvel) ja selle eessõnale. Muuseas, Henriku kohta on sissekanne ka sellises arhiivis:
http://www.tlulib.ee/isik2/index.php?id=15

Esmalt Henrikust. Nagu näidendi lugejale kohe alguses seletatakse, on Liivimaa kroonika tegelikult anonüümne. Oma aja vaimule kohaselt pole autor enda nime kirjatööle märkinud. Ometi on juba üsna vana arusaam, millele tõsiseltvõetavalt ka vastu ei vaielda, et selle kirjutajaks on kroonikas korduvalt mainitud preester Henrik, kuivõrd kõige detailsemad kirjeldused kroonikas korreleeruvad nendega, kus tema on osaliseks märgitud.

Peale kroonika enese meil sisuliselt allikad temaga seoses puuduvad. Kroonika sõnutsi on tegemist Ümera lätlaste kogudusepreestriga. Seetõttu on mõistetav tema isalik suhtumine lätlastesse, mis siit ja sealt välja paistab. Liivimaale saabus ta tõenäoliselt aasta 1205 paiku Põhja-Saksamaalt Segebergi kloostrist, kuid et tema kirjeldatud sündmused algavad juba aastal 1184 esimese misjonäri Meinhardi saabumisega Väinale, on arvatud, et Henrikul olid kasutada ka mingid varasemad kirjalikud allikad, mis pole aga meieni säilinud.

Kroonikat hakkas Henrik ilmselt kirjutama alles 1224. aastal (küll ilmselt varasemate märkmete põhjal), kui Mandri-Eestis oli ülestõus maha surutud. Muuseas, Henriku kohta peab seda rõhutama (ja sellest on juttu ka näidendis), et vaatamata tagasihoidlikule muljele, mis kroonikat lugedes jääb (peategelastena rõhutatakse seal ikka Albertit, Kaupot, ordumeistrit ja Lembitut), oli ka Henrik ise Liivimaa ristimise loos võrdlemisi oluline tegija. Ta käis piiskopi tõlgina kaasas väga paljudel sõjakäikudel, tegi Peetrus Kaikewaldega (soomlasest misjonär sakslaste teenistuses) 1220. aastal suure ristimisretke lõunast põhja läbi Eestimaa ning mis ehk kõige olulisem – oli Modena Wilhelmi tõlgiks ja kaaslaseks. See tähendab ei rohkem ega vähem kui seda, et ta oli paavsti asemiku sekretär ning seda ajal, kui paavstlus oli oma võimsuse tipul.

Üldiselt võib pidada Henriku kroonikat päris usaldusväärseks. Mitmeidki teateid on võimalik kontrollida kaasaegsetest vene või taani allikatest, samuti on mitmel Eesti muinaslinnusel tehtud kaevamised (näiteks põlengukihtide või noole- ja ammuotste osas) olnud üsna hästi vastavuses Henriku kirjeldustega piiramistest jms. See seletab ka seda, miks eesti (ja ka läti) ajaloolased seda niivõrd palju kasutanud on.

Teine teema olgu siis Raikküla kärajad. Henrik kirjutab oma kroonikas, et Raikkülas tavatsesid ümberkaudsed hõimud iga aasta nõupidamiseks kokku tulla. Suurepärane näide sellest, kuidas ajaloolased imevad ühest lausest välja mingi suure-suure idee ja projitseerivad siis sellele oma kaasaja vajadusi. Nii kirjutaski meie suur õigusteadlane ja riigimees Jüri Uluots, et Raikkülas oli meie muinasparlament ja üldse oli meil siin muinasajal väga hästi ja andekalt korraldatud demokraatlik ühiskond. Ilus mõte muidugi, aga väheusutav. Idee jaoks on šnitti võetud ilmselt kahest kohast – Novgorodi veetšelt (rahvakoosolek) ja Islandilt, kus juba 10. sajandil pandi alus ülemaalisele Altingile, mida peetakse tänase Islandi parlamendi eelkäijaks. Olgu sellega, kuidas on, aga mõlemas kohas oli olukord põhimõtteliselt teine.

Minu arvamus on, et parimal juhul toimus Raikkülas ümbritseva maakonna (antud juhul siis Harju) vabade meeste nõupidamine (kui ei olnud tegemist lihtsa vakusepeoga, sest Henriku kroonikas kasutatav sõna „placitum” võib põhimõtteliselt tähendada ka „pidu”), kus arutati süüasju ja muud sellist, ei enamat. Organisatoorse poole pealt võiks "Urmas ja Merikeses" esitatud nägemus isegi sobida, lihtsalt on täiesti ebausutav, et mingi selline asi võis olla ülemaaline. Määravaks oleks ilmselt saanud juba seegi, mida sai „Urma ja Merikese” ajalooalase seletuse all räägitud, et eesti ala polnud kaugeltki etniliselt ühtne ning kõigil neil hõimudel poleks olnudki põhjust niimoodi kokku tulla. Täiesti välistada ei saa muidugi varianti, et Raikkülas toimunud Harju vanemate nõupidamisele olid mõnel eelneval aastal tulnud kokku ka mõned tähtsamad vanemad väljaspoolt maakonda, sest näiteks sealsed kärajad sattusid sobivale ajale sõjakavade tegemiseks vms.

Huvitav on ka see, kuidas ajalookirjutus on juba jõudnud rahvapärimusse. Näiteks teavad nüüd Raikkülas kõik, et paekivipaljanditega Paka mäel pidasid muinashõimude pealikud oma nõupidamisi ning mõned on seal öösiti isegi häälekõminat ja kes teab mida veel kuulnud. Reaalsus on see, et enne 20. sajandit seostus Paka mägi pärimuses ainult kloostri, kabeli, munkade ja muu sellisega.

Igal juhul – Hvostovi näidendit ma soovitan, nii nendele, kes arvavad, et nad ajaloost teavad, kui ka nendele, kes suurt midagi ei tea. Neil teistel tasuks end siiski eelnevalt kurssi viia põhilisega, mis Henrikusse ja tema kroonikasse puutub.