Kirjanduslik arvustus:
„Toone tuuled üle Maa" on tõtt-öelda üsna teistsugune raamat kui seda on "Jumalad lahkuvad Maalt". Seda muidugi ühe kirjaniku käekirja ja triloogia vaimsuse piires. Aga tuntav vahe on selles, et kui triloogia esimene osa räägib peategelaste Tabelinuse ja Kallemeele kõhklustest ja lõpuni täitumatutest hingeotsingutest, siis käesolev teos on täielik pettumuste ja resignatsiooni teos. Ausalt – minu jaoks oli see küll võrdlemisi masendav teos. Või hoopis eksistentsialistlik? Kõik tegelased, kelle hingeelu meile avatakse - peale Kallemeele ja Tabelinuse veel Tabelinuse naine Kauna, Lembitu ja Tabelinuse teine poeg Alo - kõik on omal moel oma valikutes pettunud ja raamatu lõpu poole aina enam (kuigi nii mõnigi neist jaksab veel otsida mingit uut mõtet, uut sisu). Seda muidugi juhul, kui tegelane üldse raamatu lõpuni elab, sest kirjanik tapab siin nii palju tegelasi, kõik järgemööda, et väga nukker hakkab. Loomulikult on seda kõike oodata ka raamatu pealkirjast ja ka ajalisest miljööst - see teos langeb Muistse Vabadusvõitluse esimesse kahte järku (1200-1220) ning nii on laastav sõjategevus ja lein juba ette garanteeritud.
Samas on „Toone tuuled üle Maa” ka vähem värske oma väljenduslaadilt. Osaliselt on asi selles, et kirjanik on enda käekirja eelmises raamatus juba tuttavaks teinud, teisalt aga jääb siin oluliselt vähemaks noid minu poolt kiidetud huvitavaid peatükihakatusi. Kolmas põhjus on ka – siinsed sündmused on rohkem ajaloolised ja seega paljuski mulle ette teada.
Tegelaste sisekaemust on umbes sama palju ja ta on ikka veel seotud usuga, aga seal on vähem seda va hingelist ning tugeva teemana tuleb sisse sõja-aegne päevapoliitika ja taolised kemplemised. Aga samas ka võimu ja vastutuse teema, seda väga huvitavas komplektis kristliku moraaliga. Samuti muutub tuntavamaks suhestumine kirjutamise ajastuga. Kui esimeses raamatus tuli peamiselt välja kirjaniku igatsus kodumaa järele, siis nüüd on siin ridamisi asju, mida võib üsna allegooriliselt tõlgendada. Näiteks Kaupo sobib justkui juunikommunisti rolli, kellel on sinisilmne usk võõrasse võimu, Raikkülas tegemata jäänud otsused on iseseisvuse loovutamine, Taani vägede takistamatu Kalevanlinna hõivamine on justkui paralleel Punaarmee sissemarsile 1939. aasta oktoobris, Tabelinuse pojad tunduvad kohati nagu eestlaste perekondade lood maailmasõdade aegu – üks ühel, teine teisel pool rindejoont, Tabelinust ennast aga süüdistatakse sakslastega kokkumängus, sest Maa on jäänud kahe tule vahele (taanlased ja sakslased), kuigi Tabelinus pole eluski kumbagi kummardanud. Naljakal kombel on üks allegooria isegi tänase päevaga. Raikkülas parastatakse siin seda, kuidas Läti ja Liivi on võõraste alla vandunud, aga ei suudeta näha, et samad probleemid jõuavad kohe varsti siia, selle asemel kelgitakse ja hoobeldakse. Ülihea on sügavalt pettunud ja vihastunud Lembitu tõdemus pärast otsust mitte sõjaks valmistuda: „Suur otsus tehti siin täna... Maa surmaotsus!”
Huvitav on see, et minu meelest näeme me selles raamatus veel rohkem asju kõrvaltegelaste silmade läbi. Tõsi, siin on minu meelest Tabelinus muutunud otsustavalt olulisemaks tegelaseks võrdluses Kallemeelega (esimeses raamatus olid nad suhteliselt võrdsed), aga teisi tegelasi on selle arvel juurde tulnud. Näiteks Lembitu tegemisi ja mõtteid ja tagasivaateid elule näeme nüüd tema enese silmade läbi, samuti on selliseks tegelaseks Tabelinuse kolmas poeg Alo ja selline on ka Kauna.
Just Lembitu omad on minu meelest kõige huvitavamad – saame küll tunnistust tema agnostitsismile ja valmidusest isamaa altarile ohvreid tuua, aga olulisem on see, et tema elu Annikoga pole läinud soovikohaselt, et Kallemeele kunagine tõmbamiskatse on löönud kiilu nende vahele ja ta ei tea, kas tema naisel mitte ei olnudki lõppeks tahtmist Kallemeelega minna. Kallemeele vari käib temaga ja Lembitu ei saa sellest lahti isegi Viljandis, kus tapab linnuse tagasivõtmisel sealse preestri. See tegu seob teda mingis mõttes ka Tabelinusega, kes üritas samuti preestri tapmisega (tookord Taanis) võidelda oma painajatega, aga see jääb pigem mõttelõngaks, lugu seda oluliselt edasi ei arenda. Kõige masendavam on aga see, et Lembitu tahab veel küsida Annikolt enne sõttaminekut Kallemeele kohta, aga vägi hakkab liikuma ja ta ei jõuagi seda teha. See on ränk, sest me teame kõik väga hästi, et Madisepäeva lahingust Lehola Lembitu tagasi ei tulnud. Aga Lembitu langemise stseen on minu meelest äärmiselt imalalt kirjutatud, viimased sõnad on suisa pateetika, kohe pettumuse valmistas see mulle, sest muidu polnud Kalmus väga ämbrisse astunud niimoodi.
Samamoodi nagu oli vahepeal raamatus „Jumalad lahkuvad maalt”, on siingi palju selliseid ilusaid olustikukirjeldusi, mis aga tegevust suuresti edasi ei vii – terved peatükid, mis on pühendatud aegadele, kus suurt midagi ei toimunud ega pidanudki toimuma. Siit oleks võinud õhu välja lasta – niigi lugesin järelsõnast, et omal ajal olla kirjastuses raamatute mahuga probleeme olnud.
Peab aga ütlema, et Alo tegelane mulle väga meeldib. Just see tema laulude tegemine. Ja eriti tema filosoofiline tõdemus (vastusena küsimusele: „Miks sa rõõmsamat leelut ei tee?”), mis paistab kehtivat kirjanduses tänapäevanigi: „Ega rõõmust head laulu ei saa...” Alo puhul ei saa üle ega ümber ka sellest, et vahepeal on oht, et temast saab Kallemeele kordus, et ta astub samu radu, sest ta kardab, et jääb ilma oma ihaldatud Meelikesest ja hakkab selle asemel tundma huvi kirjatarkuse, kloostrielu ja muu vastu. Kallemeel taipab seda, aga selle asemel, et noorukit julgustada (nagu seda misjoneeriv ristiusu vaimulik tegema peaks), laidab ta mõtte maha ja keelab tal oma vigu kordamast.
Hoopis huvitavas mõttes jäid mulle meelde stseenid Tõrmaselja Kudrese juures. Midagi neis meenutas mulle Sinihabeme muinasjuttu ja Poe novelle. Oli seal mingit sellist süngust – Tabelinus, Leigar, Kõivo ja Alo tulevad öiste teelistena väravale, mingi tüüp otsustab pika mõtlemise peale nad sisse lasta, ümberringi on kõik sünge, see on paikkonna ainus rikas talu. Kudres on selline suur habemik mees, kes paistab rõhutatult sünge ja mitte parimate kavatsustega. Kõik on kuidagi muinasjutuline või õigupoolest isegi õudusjutuline. Ja ka loo õnnelik lõpp on omamoodi muinasjutuline. Kudresega arveteklaarimine, küll, enam mitte.
Seoses sellega peab peatuma ka ühel kirjaniku halval kombel – nimelt ta pingutab üle oma ärevuse ülesehitamisega. Nii reetlike jootude stseenis kui Kudrese juures on see, et juba varakult oli mul lugejana võimalik aru saada, et midagi on siin väga valesti ja aru saada, et „ahah, see tegelane läks sinna, ta ei peaks seal olema, ju siis midagi temaga seoses – ahhaa!” Tahaks suuremat üllatusmomenti nimelt. Aga eks see ole maitse asi.
Kallemeele eksirännakutest leiab jällegi palju huvitavat. Esialgu on tema retk Sakalasse pärast Lembitu surma, kus ta kogeb pettumust, sest esiteks ei taha keegi teda seal väga näha (inimeste trauma seoses pappide jms ristitegelastega, samuti Anniko leinab oma meest), teiseks pole Anniko enam see, kes ta oli aastate eest. Huvitav paralleel tekib Dorian Gray portreega – pärast püha Maarja kirikus Visbys näeb ta, et Maarja kuju (mis oli Kallemeele arvates täpselt tema armastatud Anniko nägu) on jäänud ikka sama nooreks ja kauniks, aga Anniko on selle kõik minetanud.
Tabelinuse pihtimine Kallemeelele, lepituseotsimine Jumalaga ja Kallemeele ketserlikud, ent õiged sõnad – see toob teosesse ikkagi positiivse pöörde. Tõsi, raamatu päris lõpp on ikka suhteliselt tumedates toonides, aga midagi positiivset Tabelinuse kuulutatud südame-usu näol siiski jääb. Ja vihjeks võin öelda, et see positiivsus tuleb ringiga tagasi veel kolmandas osas. Totralt imal on küll selline lause, mis kusagil viimastes peatükkides on: "Äkki ta tundis, kui ilus on maailm..." Aga samas on jällegi üle prahi Tabelinuse mõtisklus, et kust see tema hingerahu järsku tuli - kõige paremad asjad elus (päikesepaiste, ilusad ilmad, põhjatud laaned) antakse võitluseta, küllap seegi. Ta püstitab veel ühe küsimuse - mille eest tema sureb? (Lembitu ja teised vanemad olid surnud Maa vabaduse eest) - ja vastab sellele hästi: rahva südamevabaduse eest sureb.
Huvitav on muidugi lõpp, kus Kriste poeg tuleb Tabelinust Taani võimude nimel kinni võtma. See viib mõtted jällegi selleni, et Taanisse ära aetud Kriste needis Kauna soo ära, jäi alatiseks tema ja Tabelinuse vahele ja tuli nüüd sellisel kujul lõpparvet tegema.
Lõppeks – Kalmus püstitab väga huvitava küsimuse: miks ei kutsutud kokku kogu Maa tarku ja arbujaid, et papid ja rüütlid ära needa? Ja pakub ka ise kohe huvitava vastuse: rahvas oli traumatiseeritud juba, hingetühjus, pettumine kõiges vaimses – elik jumalad olid lahkunud Maalt.
Ajalooalast:
Ma mõtlesin, et võtaks seekord teemaks kirjutada Saha kabelist, aga leidsin, et sellest saab väga hea ülevaate Ain Mäesalu loengust raadiosaates "Eesti lugu", mille leiab siit:
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=597191
Saha kabel tänapäeval, oma uuel kujul.
No comments:
Post a Comment