Esmakordselt ilmus kõnealune raamat 1936. aastal selles suures ajalooproosa tulvas, mis 30-ndate lõpu Eestis oli. Sinna aega mahuvad ka juba käsitletud „Ümera jõel” ja „Urmas ja Merike”. „Läänemere isandad” on peale selle välja antud veel kolm korda - 1951. aastal Torontos (1936. aasta ja 1951. aasta versioonide sees olid Eduard Järve illustratsioonid), 2000. aastal kirjastuses Eesti Raamat (kirjaniku tütre ja pärija Halliki Mälgu esseega) ning 2008. aastal Päevalehe/Akadeemia sarjas arheoloog Ain Mäesalu järelsõnaga. Viimast lugesin ka mina. Mainimata ei saa ma kuidagi jätta seda, et Päevalehe/Akadeemia väljaandes on silmatorkavalt palju trükivigu. Muidu selle sarja raamatutel pole seda täheldanud, aga siin paraku küll.
Kirjanikust:
August Mälk (4. oktoober 1900 Saaremaa, Lümanda vald, Kipi-Koovi (praegu Koovi) küla – 19. detsember 1987 Rootsi) on vaieldamatult eesti kirjandusklassik, 1930-ndate menukirjanik, jäädes toona populaarsuselt alla ainult Tammsaarele. Kirjanikutee algus oli üsna konarlik, mõnda aega oli Saaremaal kooliõpetajaks, kuni karjäär hoo sisse sai. Aastal 1937 oli ta ka Rahvuskogu ja 1938–1940 Riigivolikogu liige, 1944. aastal pages Rootsi, kus elas elu lõpuni. Väga viljakas kirjanik - 19 romaani, lisaks hulgaliselt novelle, jutustusi ja näidendeid. Loomingule vastav on ka auhindade hulk. Peale "Läänemere isandadate" võib vast nimetada veel kaht tuntud romaani - "Õitsev meri" (praegu Pegasuse Hõbevaramu sarjas uuesti välja antud) ja "Surnud majad".Kirjanduslik arvustus:
Üleliia palju ma selle raamatu kohta öelda ei oska. Peensusi ja hingemaiust siit loota ei ole – kui on mõtiskelu, siis on see mehiste küsimuste üle nagu au, võim ja vastutus. Aga sellegagi hiilatakse vaid mõnes üksikus kohas. Tõsi küll, kui seda puudutatakse, aetakse igati mõistlikku juttu.
Ent sellist ideelist telge on väga raske leida, pigem on see lugu lihtsalt lineaarne liikumine lõpp-punkti poole. Absurdselt kergelt möödub Sigtuna vallutamine. Tõsiseid tagasilööke ju tegelastel praktiliselt pole. Kõik raskused jäävad ajutisteks ja väheusutavateks dekoratsioonideks. Ainus, mis on tõsine ja pingetpakkuv, on Alari ja tema kaaslaste vahejuhtum Sigtunas ning sellele järgnev vangistusest põgenemine. Aga see on ju alles intriig, mis loo käima paneb. Mina ootaks, et retke ettevalmistamisel oleks raskusi, kasvõi isiklikke tagasilööke, aga miks mitte ka sõjalisi. Kogu ettevõtmine aga läks lepase reega. Selliseid asju juhtub päris elus harva selliste ürituste puhul. Aga olgu siis nii.
Võib-olla see tundub ainult minule, aga lauseehituslik stiil ei ole nii voolav kui näiteks Ain Kalmusel. Samas on siit korjatud ära kõik üleliigne – looduskirjeldusi praktiliselt ei ole ning ega need oleks tõtt-öelda loo seisukohast üsna tarbetud. Ja Mälgul on seni käsitletud autoritest vast kõige kujundlikum dialoog, mis on hästi mõnus ka pealekauba.
Ja mis ehk kõige enam häiris – väga paljud liinid jäid lõpuni arendamata. Näiteks ei saanudki ma aru, mis sai lõpuks Mehisest. Samuti ei räägitud meile enam küüraka Jakari kosjasõidu tulemustest. Eriti tobe oli aga see, et eelviimasel leheküljel räägiti sellest, kuidas Gyla surm tekitas Alari hinges kaotusekibeduse võidutunde sisse. Aga laiendamata see jäigi.
Tegelasena meeldib mulle küürakas-Jakar (muhe on muidu ka tema poolvend Hiid-Jakar, kes lööb näiteks palja käega neete kisklaua sisse ja kelle all hobused surevad lihtsalt ära), sest ta on vist esimene selline tegija tegelane neis raamatutes, keda ma kohtan ja kellel on mingi tõsisem viga küljes. Näiteks ma õudselt ootasin, et Alari tegelaskuju jääb pähehoobist näiteks pimedaks. See oleks muutnud asja palju huvitavamaks. Pealegi – pimedaid, küll hoopis teisel põhjusel, oli ilmselt toonases ühiskonnas palju rohkem, seda vingu pärast, mis ei pääsenud korstna puudumisel elamutest korralikult välja.
Vahest mõnusaim koht on minu jaoks see, kus Ata tuleb unes Alari juurde ja kutsub teda kiiruga koju tagasi, kusjuures hiljem selgub, et Ata oligi surnud ja kodu tõesti vajas teda. Ata on üldse lahe tark vana selles loos ja kolmas tegelane, kes kohati meeldib, on Mehis, kes on selline armas armunu. Seda enam ei mõista, miks me temast midagi teada ei saa lõpuks. Ahjaa, mõjuv koht oli ka see, kus Tapak tegi vaikselt pimeduses enesetapu, et mitte olla põgenejatele koormaks. Ja veel too, kus õpetaja Maano kirub, et ta peab kuulama noorte meeste hooplemisi, aga tema enda kunagised vägiteod oleks nagu vitsaga vette kirjutatud, sest mäletajaid enam pole. See on tegelikult üsna kaastunnet tekitav, kui mõelda selle inimese vaatepunktist, kelle jaoks elu mõte ongi endast verega ajalukku kirjutada.
Mainimata ei saa sedagi jätta, et targa Uritõivu ennustusmeetodi juures tekib paralleel „Sõrmuste Isandast” Galadrieli peegliga.
Kindlasti soovitaksin seda raamatut karuste meeste austajaile. Siin on mehisust, sangarlikkust ja muud sellist nõnda, et ajab üle ääre. Olavi ja Alari kahevõitluse stseen näiteks on väga hästi kirjeldatud, teistelgi pole viga. Aga silmatorkav on ka brutaalsus - Olavi surmab Jakar, murdes oma põlve peal tema selgroo. Ja selliseid kohti on küllalt teisigi. Mehisust on küll rohkem, kui Metsanurga raamatus "Ümera jõel". Ja sealjuures on see mitme nurga alt väga usutavas ajaloolises kompotis, rohkem kui teised seni käsitletud raamatud. Tõesti - kui keegi tahab adekvaatset vaadet Muinas-Eesti ühiskonnale, siis mina soovitaks talle just seda raamatut. Sigtuna vallutamise värgiga on minu silmis üle pakutud, aga just muistse üliku eluolu kirjeldab see üsna hästi. Võimalik, et see ajalooalane täpsus tuleneb sellestki, et Mälk olevat teinud eelnevalt kõva taustauuringut. See muidugi ei tähenda, et vaimne kultuur nüüd väga peenelt välja joonistuks, niiet norida on ka selle poole pealt kõvasti.
Ajalooline kõrvalepõige:
Kuigi loo selge peatelg on Sigtuna vallutamine, siis tõtt-öelda ma ei viitsi sellest rääkida. Internetist leiab mingi sellise hädise kokkuvõtte:
http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=18641
Aga kel see Päevalehe/Akadeemia sari kodus käepärast, võib raamatu tagant vaadata Ain Mäesalu järelsõna, see on hea ja ülevaatlik.
No comments:
Post a Comment