Ain Kalmus "Koju enne õhtut"

Raamatu kohta võib niipalju öelda, et see ilmus kirjaniku töörohkuse ja tüdimuse tõttu (tal tekkis väliseesti kirjanike põhiküsimus – kellele ma kirjutan?) teistest teostest oluliselt hiljem, aastal 1964 ning see täidab Kalmuse ammuse unistuse kirjutada oma kodusaare asustamislugu. Kordustrükk ilmus aastal 1997 sarjas "Eesti romaanivara", Ülo Tontsi järelsõnaga. Viimast versiooni lugesin ka mina.

Kirjanduslik arvustus:

Triloogia kolmas raamat nõuab mõnevõrra ka seda, et ma võtaks kuidagi kokku kogu triloogia. Mina ütleks tõtt-öelda, et vahepeal oli isegi tunne, et see "Koju enne õhtut" ei moodusta kahe eelnenud raamatuga loomulikku tervikut. Esmalt oli juba see, et kui esimene raamat oli otsingutest, siis teine vastas sellele pettumusega. Kolmandal nagu polekski selles olukorras midagi pakkuda, ainult korrata ning kokku võtta esimest ja teist (mida ta Tähvendi isa jälgedes käimisega mõnevõrra teebki). Pealegi oli Kallemeel siin veelgi kõrvalisem tegelane ning Tabelinust polnud üldse enam. Peategelane oli selgelt Tähvend ja peamine sündmuspaik oli Lemmu asemel hoopis Hiiumaa. Selles kõiges näen ma eraldiseisvust. Samas - ja see arvamine süvenes minus hiljem - on tegemist täiesti tervikusse sobiva teosega. Nagu on pealkirjastatud Ülo Tontsi järelsõna – „Otsija jõuab koju”, siis tõesti, siin antakse see lõplik positiivne sõnum, millest on eelmistes raamatutes midagi alati puudu jäänud. Tähvend alustab nagu puhtalt lehelt (uus tegelane, uus koht, uus aeg) ja saarlaste orkestreeritud ülestõusuga (1222-1224), millega Maa vaenlastest puhtaks tehti (üks märkimisväärsemaid Eesti ajaloo sõjalisi saavutusi, võiks muuseas märkida), antakse veel taustameeleolu juurde Hiiumaale uue talu rajamise narratiivile. Muistne vabadusvõitlus on muuseas üldse alati tegelaste heitlustega korrelatsiooni pandud. Samas on see kõik siiski algusest peale üritus lõpetada isa pooleli jäetud tööd, teha uuesti, aga seekord paremini – isa talu Hiiumaal on küll maani maha lagunenud, aga selle küüruspakud jms tulevad metsa alt välja. Õigemini jääbki õhku rippuma küsimus, kas see on nüüd uus algus või vana jätk, kas Tähvend põgeneb mandril valitsevate võõraste eest või valmistub nendega võitluseks jne. Ka Tähvendi otsingute puhul tundub, et kõik hakkab kihva kiskuma – ülestõus surutakse maha, lõpuks vallutatakse ka Saaremaa, Tuuli naiseksvõtmine on Tähvendile täielik ämbrisseastumine, aga kusagilt tuleb seekord see positiivne jõud, mis kõik korda teeb. Võib öelda, et see jõud väljendub siin raamatus Tähvendi teise naise Hõbeda kõike kordategevas olemuses ning peategelase pea kohal rippuvas Tabelinuse omamoodi märtrisurmas, mis kõik viib Tähvendi meelerahuni.

Stiililt järgib teos suuresti eelkäijaid, küll aga tundub, et kohati naaseb kirjanik jälle esimese raamatu hunnitute looduskirjelduste juurde, milles on tunda kodumaa-igatsust. Aga uut ta selles osas midagi ei paku. Erinevalt raamatust „Toone tuuled üle Maa”, räägib ta praktiliselt kogu lahingutegevusest tagasivaates, ainult taanlaste kivilinnuse vallutamist järgitakse reaalajas. See rõhutab veelgi seda, et ajalooline sündmustik ja eriti sõda on Kalmuse käsitluses mitte eesmärk omaette, vaid foon inimese uurimiseks. Eriti õnnestunud on see minu meelest siis, kui pärast Tähvendi Lemmus ja Sakalas sõnumitoojana käimist algab järgmine peatükk sellega, et kaks aastat sõda on mööda läinud ja ta naaseb koju. Tõepoolest oleks olnud surm loole kogu selle asja jutustamine, pealegi on see väga hea võimalus rõhutada sõja masendavat lõpptulemust ja tegelaste pettumist.

Tähvendi oluliseks paralleeliks Tabelinusega on ka see, et mõlemad pendeldavad kahe naise vahel - Tähvendil on Tuuli ja Hõbeda, Tabelinusel Kriste ja Kauna. Üldiselt mind nendes raamatutes häiriski see, et kõik ülejäänud meestegelased tundusid olevat kuidagi absurdselt lihtsa käiguga naiste suhtes – umbes, et esimese õrnema soo esindaja, keda nägid, võtsid kohe naiseks ja mingit probleemi polnudki. Selles mõttes on vähemalt peategelaste kahe-naise teema tervitatav, kuid ei kummuta täielikult mu kriitikat. Küll aga ei mõista ma üldse, miks see pagana Tähvend üldse selle Tuuliga jamas? Ta teadis ju kogu aeg, et Tuuli tahab elult hoopis midagi muud – metsavaikuse asemel näha maailma. Pealegi, iga kord kui ta tuli pettununa Tuuliga rääkimast, oli tal Hõbeda juures hea ja ta nägi teda juba mitu korda enne uue pilguga, aga ikka jäi kõik toimumata. Aga noh, ongi hea, kui mõni raamatutegelane närvi ajab, inimesed on ju päriselus ka tihti sarnaselt mõistetamatud. Selles mõttes on jälle ülimalt kahju Hõbedast, kes peab tundma, et tema on justkui see teine variant, kes võetakse, kui esimene ei sobi. Kirjanik ütleb seda üsna kurvalt, stseenis, kus Hõbeda lõpuks Tähvendi naiseks saab, aga korralikke pulmi ei toimugi: "Tema elus polnud kunagi midagi pidulikku ja ilusat, mida hiljem oleks maksnud mäletada ja kalliks pidada. Õnn pages ta eest, teised said selle endale." Ometi on ta ise tõesti hea inimene, justkui raamatu hea haldjas. Mulle jättis ta väga sümpaatse mulje.

Uue aja rõhutajaks on justkui Vootele tegelaskuju – rahvusvaheline vend, kes kannab läbi kogu loo selgelt seda suunda, et nüüd on uus aeg, kus tuleb käituda vastavalt võõra võimu tahtele ning edasi jõuavad lipitsejad ja sahkerdajad.

Hiiumaa asustamise tõttu on ka üks raamatu olulisi küsimusi kodu ning inimese ja ühiskonna suhted. On selge, et inimene ei saa üksi ja erakluses elada, seetõttu mõjub ka väga armsana stseen, kus Tähvendile ja Hõbedale ilmuvad Kahro ja Pireti näol esimesed tagasihoidlikud naabrid.

Rahvauskumuste kirjeldamise kohapealt peab ära märkima, et Kalmus on päris hästi teinud – hea lugu on näiteks see, kus Tähvend olla lapsepõlves jäänud metsa suu lahti magama ning vaimud ronisid suust sisse. Kui teda otsima tulnud ta leidsid, istus ta kännul ja kõneles kalmulistega ja õhk tema ümber oli neist paks, niiet mehed pidid neid eemale lükkama, et temani pääseda. Pärast vaakus ta veel palavikus hinge ja nägi minevikupilte. Selliseid seiku või jutte oleks võinud teoses rohkemgi olla, iseäranis oleksid võinud need sündmustikuga läbipõimunud olla.

Puhtalt isiklikult meeldib mulle väga, et kirjanik on nii palju aega pühendanud heitemasinate kasutamaõppimisele muistses vabadusvõitluses, sest ma mäletan, kuidas mu enda mõte läks Ain Mäesalu muinasaja sõjanduse loengus rändama, kui sai sellel probleemil peatutud. Sellel teemal on Henriku kroonika põhjal õige palju huvitavat, millest kirjutada. Natuke ehk liiga lendav on see mõte, et eestlastest esimesena õppis kiviheitekunsti just sellise taustaga vend nagu Tähvend, mina arvan, et see nõudis suuremat professionaalsust ning natuke sepatööd proovinud ja sepaabiliseks olnud tüüp ei pruukinud olla see, keda saadeti Varbolasse asja kaema, pigem võisid saarlastel olla selleks juba eraldi mingid inseneri-kalduvustega pädevikud, kuivõrd ma usun, et saarlaste ühiskond oli varakuse tõttu üldse palju arenenum, kui see raamat paista laseb.

Kui aga nüüd lisada veel üks mõte triloogia kohta tervikuna, siis ma mõtlen, et kirjanduslikult leidlik, aga ka äärmiselt julge on teha Läti Henriku kroonikas põgusalt mainitud Pudiviru vanemast Tabelinusest oma rahvale väike lunastaja ja Kristuse võrdkuju. See on liigutav ja võimas fantaasialend ning teeb loo kristliku sõnumi kuidagi koduseks. Selle taustal kinnistub iga raamatuga triloogia põhiteesiks tõdemus, et rahvas või hõim on igavene, maa kosub pärast sõdu ega vandu alla, lootust peab olema. Omas ajas oli see sõnum ilmselt väga aktuaalne. Igal juhul ma ütleksin kolme raamatu peale kokku võttes, et see on üks tõesti hea ja teenimatult varju jäänud teos, küll aga pigem mitte niivõrd neile, kes austavad kirjandust karustest meestest, kuivõrd neile, kes ihkavad näha maailma inimeses. Ja maailma muinasaja-inimeses nad näha saavadki – või vähemalt väga huvitavat hüpoteesi, milline see olla võis.

Ajalooalast:

Kuna seesinatses raamatus, mis ülalpool tutvustamist leidis, oli omajagu pistmist kiviheitemasinatega, siis oleks ehk paslik peatuda ka ajaloo rubriigis nende peal. Väga heaks ja ammendavaks ülevaateks (millest lühikokkuvõtte teen minagi) on siin Ain Mäesalu artikkel „Heitemasinad muistses vabadusvõitluses“ toredas kogumikus nimega „Muinasaja loojangust omariikluse läveni“, mis on pühendatud Sulev Vahtre 75. sünnipäevale.

Ilmselt kasutati siinmail kiviheitemasinaid esimest korda just ristisõdade aegu, kuigi need riistapuud ei jäta endast kuigivõrd arheoloogilisi tõendeid (erandina võib nimetada Viljandis Pähklimäel avastatud jäljed mäe tasandamisest 1223. aasta paiku, mil sinna võidi seada üles piiramistehnikat linnuse vastu) ning seetõttu tuleb toetuda eelkõige kirjalikele allikatele. Läti Henrik ütleb sõnaselgelt: "Sakslased, seades masina üles, purustavad öösel ja päeval kivide heitmisega kindlustatud kohti, tapavad linnuses lõpmata inimesi ja veiseid, sest eestlased polnud kunagi näinud midagi sellist ega olnud oma maju niisuguste pealetungide vastu kindlustanud."

Selle valguses on aga seda imekspandavam, kui kiiresti ja edumeelselt eestlased oma aja kohta üpris moodsa tehnika kasutusse suudavad võtta. Veidi varem, küll, 1206. aastal olid venelased Holmi all ehitanud oma masina, aga too oli visanud kive selja taha ning vigastanud hoopis oma leeri...

Seevastu saarlased ilmutasid 1222. aastal taanlaste sissetungi vastu suurt nutikust. Nad läksid Varbolasse ja "vaadates paterelli ehk masina kunsti, mille taanlased olid kinkinud varbolastele kui oma alamaile. Ja Saaremaale tagasi tulnud, hakkasid nad ehitama paterelle ja masinaid ja õpetasid teisi. Ja igaüks neist tegi oma masinad. Ja nad tulid kõik korraga seitsmeteistkümne paterelliga taanlaste linnust piirama." Ja sealjuures suutsid nad taanlased tubli pommitamisega alistuma sundida, ei mingit märki tõrgetest.

Mis veel enam – saarlased taipasid, et kiviheitemasinaid saab kasutada ka linnuste kaitseks, ning üle kogu Eesti ehitati neid ka linnustesse. Siinkohal tuleb muidugi abiks valgustada nende tööpõhimõtet. Julgen arvata, et lugeja on ehk kooliõpikus või kusagil mujal kohanud sellist joonist, mis peaks justkui kujutama siinmail vabadusvõitluse aegu kasutatud kiviheitemasinat.



Tegelikult on see üks kahtlase väärtusega 19. sajandi kunstniku fantaasia, mis tasuks siinkohal ära unustada. Siin kasutati märksa lihtsamaid, paigalseisvaid raskusjõul põhinevaid kiviheitemasinaid (mõnele on ehk tuttav väljamaine termin trebuchet), mille kohta võib lähemalt uurida-vaadata siit: http://tank.offline.ee/masin/baka.html

Ja sääraste masinate puhul oli võimalik see, et kui ründajad olid oma riistapuu vastaskünkale üles seadnud, said kaitsjad jälle omalt poolt masina üles seada selle puruksviskamiseks. Ning selle võimaluse taipasid eestlased väga kiirelt ära ja „ehitasid paterelle ja masinaid kristlaste masinate vastu“.

Me peame niisiis oma esivanemate talupojataibule au andma, et nad suutsid oma vaenlastelt kiirelt õppida (seda on nad teinud ka ambude osas). Samuti võib kroonikast leida tõendusmaterjali sellele, et neil tuli rinda pista tolle aja Euroopa mastaabis väga eesrindliku sõjatehnikaga.


Triloogiat kokkuvõttes - soovitan soojalt. Ega's muud, kui järgmine raamat ette võtta – seekord siis viimane, mis Päevalehe/Akadeemia sarjast veel lugemata e. August Mälgu „Läänemere isandad”.