Karl Ristikivi (16. oktoober 1912 Läänemaa Varbla kihelkond – 19. juuli 1977 Stockholm) on ilmselt selline kirjanik, kes pikemat tutvustamist ei vaja. On olemas lausa väga auväärse liikmeskonnaga Karl Ristikivi Selts: http://www.ristikivi.net
Mõningad huvitavad asjaolud toon pigem välja arvustuse ridade seas.
Raamatust:
Pikka aega polnud sellist raamatut trükis üldse ilmunud ja eesti lugejale oli see tükike Ristikivi loomingust sootuks tundmatu. Nimelt oli see ilmunud 1936. aasta esimeses pooles „Perekonnalehe“ veergudel järjejutuna. Alles 2003. aastal ilmus see kirjastuses „Fantaasia“ ja kordustrükina aastal 2007. Kuigi peab ütlema, et ega Ristikivi ise ei pidanud sellest kirjatükist suurt midagi ja tegi seda raha pärast, et õpingute kulusid kinni katta. Nii olen mina vähemalt kuulnud.
Arvustus:
Tõtt-öelda olid minu mõtted esimese paarikümne lehekülje segu pettumusest ja hämmastusest, et selline eesti kirjanduse suurkuju on niivõrd keskpärase teosega maha saanud, olgu küll, et üsna noores eas (24-aastasena siis) ja kommertslikel eesmärkidel. Ootasin midagi, mis oleks kaugelt ületanud kõik varem siin blogis kajastatud teosed. Aga ei. Tegelikult, kui nii võtta, siis tase küll tõusis sujuvalt lõpu suunas, kuid ei ületanud minu silmis näiteks Ain Kalmuse triloogiat. Oli maitsev, olgugi et mitte liiga algupärane peategelase otsingud ja lõhestatus, soov kuhugi, kus teda pole.
Tekkisid huvitavad paralleelid – esimesed paar peatükki meenutasid paiguti süzeeliselt filmi „Conan the Barbarian" algust, laevade teekond üle Atlandi oli esialgu omamoodi viide Kalevipoja „Lennuki“-teekonnale, edaspidi aga väga sarnane Gailiti raamatu "Üle rahutu vee" samasugusele merehädaliste agooniale, raamatu lõpuosa aga kohati muhedalt indiaanijutulik.
Võib ära mainida, et teatud kohtades ilmnes ka loogikavigu või anakronisme, samas paiguti jällegi üllatavalt täpseid või vähemalt positiivselt julgeid ajalootõlgendusi. Elamust kokku võttes: suurt elamust see siiski ei pakkunud, kuigi meelelahutuseks kõlbaks enam kui küll.
Teose tõeline väärtus ilmneb aga siis, kui paigutada see laiemasse kirjandusloolisse konteksti. Mulle tundub, nagu see raamat lausa aimuks tulevikust. Ma arvasin esialgu lugedes (olemata tausta mitte uurinud), et tegemist on umbes 50-ndatel kirjutatud teosega. Kaugel sellest, hoopis aastal 1936, kui eesti kirjanduses läks lahti tõeline ajalooromaanide buum (sellest on kantud nt siinkajastatud Hindrey looming, ka Metsanurga ja Mälgu teosed).
Ometi on Ristikivi romaan sootuks teistsugune. Nagu ütleb Raul Sulbi oma järelsõnas „Fantaasia“ väljaandele, võib see olla üks esimesi žanripuhtaid alternatiivajaloolisi romaane maailmas üldse, laiemalt hakati sarnaseid raamatuid kirjutama maailmas alles 60-ndatel. Nimelt räägib see (öeldes seda nii, et sisu liigselt ette ei jutusta) 12. sajandi Läänemaa meeste kokkupuudetest Ameerika pärismaalastega.
Mis veel huvitavam - raamatu kirjutamise ajast jäi veel veerand sajandit, kuni viikingite-poole Ameerika avastamise teooria üldse laialdast tunnustust leidis. Selline asjatundlikkus Ristikivi poolt võib olla seotud sellega, et ta õppis TÜ-s geograafiat ja oli siis ehk seetõttu ka teooriaga kursis. Tema geograafiahuvi näibki olevat romaani süžeevalikul olulist rolli mänginud.
Oma arust lugesin ma teose algusest selgelt välja peategelase mõtisklustest vana hea "pagulasteema", olgugi et ümberpöördult, nii et rootslane oli pagulane Eestimaal (oli ju Ristikivi Rootsis paguluses). Seda suurem oli mu hämmastus, avastades, et teos on kirjutatud enne Teist ilmasõda!
Ei tea, kas see kõik on nüüd juhus või suutis Ristikivi olla tõesti nõndamoodi oma ajast ees, võta nüüd kinni. Omamoodi kurioosum on see küll.
Ajalooalast:
Ameerika avastamisest viikingite poolt leiab ilmselt internetist päris palju kirjandust. Originaalallikatega tutvumiseks soovitan lugeda eesti keeles ilmunud raamatut „Viikingid Vinlandis“, kus on tõlked kahest Ameerika avastamist kirjeldavast saagast: „Erik Punase saaga“ ja „Gröönlaste saaga". Mõnus lugemine, saagakirjandust soovitan ikka ja alati.
Aga mina võtaks hoopis rääkida rannarootslastest. Mitte küll väga asjatundlikult ega põhjalikult, kuna see teema kuulub mulle vähem kodusesse valdkonda. Ristikivi teos saab alguse Rootsikülast Läänemaa rannikul, mis paistab kirjaniku kirjelduse järgi olevat varane (12. sajandi) rootslaste rannaline asustus Eestis. Sealsed elanikud on aga lausa 4. sajandil Eestist läbi rännanud gootidest mahajäänud rahvakillu eestlastega segunenud järeltulijad, kes on otsapidi seotud ka kuningas Ingvari retkega Eestimaale (rootslane Egil nimelt valvab tema hauda, mis olevat Vatla mäe all Kiideva sadamas).
Teooria, et gooti hõimud (kes Suure Rahvasterändamise eel liikusid Lõuna-Skandinaaviast Musta mere äärde) on kunagi elanud Eesti aladel ja toonud siia kultuuri (näiteks põlluharimise), ning eestlased ise tulid siia alles pärast gootide lahkumist lõuna poole, pärineb suuresti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse pangermanistlikust ja kolonialistlikust mõtteruumist, kuid ka veel Vabariigi algusaegadel polnud see paradigma veel täieliselt ümber lükatud.
Mis muidugi ei tähenda, et kontakte Skandinaaviaga poleks varakult olnud. Lõuna-Skandinaavia oli kogu muinasaja vältel meid kõige enam mõjutanud kultuuripiirkond ja ilmselt jõudsid sealtkaudu meieni mitmed uuendused (millele viitavad paljud-paljud väga varased germaani sõnalaenud, eelkõige põllumajandusliku ühiskonnaga seotud), aga valeks võib pidada siinkohal endisaegset kolonialistlikku rõhuasetust.
Puhuti on esinenud ka skandinaavlaste asustust siinpool Läänemerd - näiteks peetakse neile kuuluvaks pronksiaegseid laevkalmeid Saaremaal, aga ka eelviikingiaegne Grobina kaubanduskeskus tänapäeva Läti läänerannikul. Skandinaavlaste asustusele viitab ka näiteks Ojamaa saare müütilist ajalugu kandev Gutasaaga, mida võib eestikeeli lugeda 2002. aasta esimese Akadeemia veergudelt. Seal kirjeldatakse, kuidas Ojamaal sigib nõnda palju rahvast, et ei mahu enam saarele ära, ning liisuheitmise teel saadetakse iga kolmas mees saarelt välja. Nad asuvad teele ida poole ja asustavad Eesti saare nimega Dagö ehk Koidusaar (ei muu kui meie Hiiumaa), rajades sinna ka linnuse, millest peaks praegugi veel jälgi olema. Et aga seal ei suutnud nad ennast ära toita, jätkasid nad oma teekonda Väina jõge mööda ülespoole. Kas sellel lool ka laiem tõepõhi all on, ma ei tea (Hiiumaa rauaaegse asustuse küsimus on üldse eraldi teema ja lahtine küsimus tänini), aga küllap iseloomustab hästi tihedaid sidemeid Eesti ja Rootsi vahel varastest aegadest peale.
Üldiselt on tänapäeval levinud seisukoht, et rannarootslaste asustus Eestis pärineb 13. sajandi II poolest, kui kohalikud maaisandad (eriti Saare-Lääne piiskop) soodustasid nende siia ümberasumist, pakkudes neile paremat õiguslikku seisundit kui kohalikele eestlastele. Nendele ei laienenud pärisorjus, vaid nad maksid maaisandale andamit või täitsid teatud juhtudel ka sõjateenistust maaisanda heaks. Nende enda pärimuse järgi asusid nad siia selleks, et tõrjuda kõrvale rannaröövi harrastavaid eestlasi ja muuta seega Liivimaa veeteed ohutumaks. Samas leidus hilisematel aegadel ka neid maaisandaid, kes nende õigusi tunnistada ei tahtnud, nii oli näiteks 18. sajandil hiiurootslastega, kes olid sunnitud Kõrgessaare mõisniku ülbuse tõttu Dnepri äärde ümber asuma.
Rannarootslaste asustus oli märksa laialdasem kui 20. sajandi algupoolel. Oma maad, mis kattis Harjumaa, Läänemaa, Hiiumaa, Saaremaa ja väikesaared (hiljem ainult Läänemaa põhjaosa ja Harjumaa edelaosa) rannaalasid, kutsusid nad Aibolandiks (ei õnnestunud välja selgitada selle nime tähendust). Rootsi kohanimed on kõige tugevamalt säilinud tänaseni Vormsil, aga neid meenutavad ka näiteks Noarootsi ja Pivarootsi. Et rootslaste ja eestlaste vahel oli keelebarjäär, siis säilitasid nad suuresti omanäolise kultuuri, kuigi ka kirjalikes allikates on näha vähemelujõuliste rootsi asumite sulandumist eestlaste sekka (esineb isikuid lisanimega Rootslane jne). Nende esemelisest kultuurist võiks osundada sellist lugemist:
1944. aastal põgenesid allesjäänud rannarootslased siitmailt. Siiski on side vana kodumaaga säilinud ja kultuurisild tegutseb aktiivselt. Haapsalus tegutseb Rannarootsi muuseum, mida juhib Rootsi riigi toetust saav sihtasutus. Ilus rootsikeelne veebileht on ka olemas Läänemere idaranniku rootsi asustuse kohta:
Rannarootsi Muuseumi egiidi all on ehitatud juba 3 traditsioonilist rannarahva veesõidukit: Vormsi rupa, Ruhnu lodja ning Ruhnu jaala Vikan, millega on käidud Stockholmis kuningale kirja viimas ja osaletud võidupüha mereparaadil.
Igal juhul tundub mulle see väike rahvakild siin maal ning nende seos meie endaga me ajaloos iga hetkega aina võluvam, niisamuti nagu võin sama öelda baltisakslaste ajaloo kohta. Kui oleks vaid mõni tõeliselt köitev ja samas ülevaatlik raamat neist rannarootslasist.
Raamatu kohta - soovitan lugeda küll, aga mitte niivõrd lugemismõnu, vaid ülalmainitud kirjandusloolise kurioosumi poolest.
No comments:
Post a Comment