Rein Raud "Kaupo"

Raamatust:

Ilmunud aastal 1990 (ainus trükk), on see sisuliselt kõige hiljutisem Eestis valminud ajalooline jutustus või romaan siitkandi rahvaste muinasajast. Ei tea, miks see teema pole kirjanikke hiljem eriti köitnud. Räägib see raamat, nagu pealkirjast aimata, liivlaste vanemast Kaupost. Autor ütleb ise eessõnas, et ta soovib vältida ajalooproosa alatist viga kujutada tegelasi nii, nagu nad teaksid sündmuste arengut ette, oleksid lugenud Marxi, Rousseau’d ja teisi suuri mõtlejaid ning analüüsiksid põhjuseid ja tagajärgi nii, nagu ajaloolased hiljem on kirjutanud.

Autorist:


Rein Raud (sündinud 21. detsembril 1961) on eesti kirjanik, japanist (Tallinna ja Helsingi Ülikooli professor) ja praegune Tallinna Ülikooli rektor. Tema teistest ilukirjanduslikest üllitistest on ehk suurimat tunnustust pälvinud "Vend", mis ilmus üsna äsja ja sai 2009. aasta Vilde kirjanduspreemia. Kirjutamise kihk tuleneb küll ilmsesti sellest, et tema vanemad - Eno Raud ja Aino Pervik - on mõlemad tuntud ja armastatud eesti kirjanikud.

Arvustus:

Mis siin ikka pikalt keerutada - igavavõitu oli. Raua eesmärk, nagu eelpool juba mainitud, oli kujutada Kaupo mõtteid tema aja vaatepunktist, üritades kõrvale jätta hilisema aja kogemus ja arusaamine. Aga ei saa öelda, et ta eriti midagi uut oleks žanrisse sisse toonud. Tõsi - mõnda huvitavat oli ta tollaste inimeste mõtlemise kohta esitlenud, aga ei midagi rabavat.

Küll oli teoses küllaldasti igavat mõttemulinat, mille tõttu ma suisa kaks ööd lambi põledes kogemata magama jäin. Intriigi või kaasatõmbavat süžeed siit otsida ei maksa. Ajaloonaudingust jäi ka tõsiselt puudu, sest näha oli, et perioodi olmega polnud autor eriti tutvuda viitsinud, rõhuasetus oli vaimsel osal, aga see ei tasunud end ära, sest polnud kirjanduslikult veenev.

Ootasin raamatust märksa enamat, ja veidi halb tunne on sellist kõrgelt haritud inimest nõnda halvasti arvustada, aga ei saa midagi selle vastu, et mind jättis see raamat külmaks ja selline halb järelmaik oli suus, nagu viimati mõne kooli kohustusliku kirjanduse raamatu suhtes.

Ajalooalast:

Mida huvitavat Kaupo kohta ikka öelda? Tegemist oli siis tuntuima liivi ülikuga, kes on üks Henriku Liivimaa Kroonika peategelasi (mainitud üle 20 korra, kohalikest kõige enam) ja tema rolliks selles on olla „hea pagan“, vastandina „kõrgile“ Lembitule.

Kaupo nime puhul (kroonikas Caupo) ei ole selge, kas tegemist on mugandusega kristlikust pühakunimest Jacobus, või on tegemist vanast läänemeresoome tüvest „kau“ pärineva nimega. Isiklikult pooldan siiski viimast teooriat. Kroonik Henrik nimetab teda tiitli poolest korra ka „quasi rex“ (justnagu kuningas), mis on ka üks argumente näitamaks, et kohalikud rahvad kutsusid oma pealikke kuningateks, aga Henriku kui Euroopast tulnud mehe silmis ei andnud nad seda mõõtu päriselt välja.

Kroonika sündmustesse ilmub Kaupo alles aastal 1200, piiskop Alberti teisel tegevusaastal, kui too nõuab temalt, Annolt (teine oluline liivi ülik) ja teistelt pealikelt pantvange. On küll oletatud, et Kaupo võis olla see "keegi haavatud liivlane", kes end 1191. aastal esimesena ristida lasi (ristijaks hilisem Eestimaa piiskop Theoderich), aga mingeid tõendeid selle kasuks pole võimalik tuua ja Enn Tarvel peab seda 1200. aasta märke valguses pigem ebatõenäoliseks.

Igal juhul hiljemalt aastaks 1201 oli Kaupo ristitud ja temast sai piiskop Alberti veendunud toetaja. Hinnangud sellele teguviisile on vastakad - ühed on näinud temas oma rahva reetjat, teised ettenägelikku meest, kes taipas vajadust ladinliku Euroopaga integreeruda. Mina ütleks selle peale küll (ja nõustun siinkohal Rein Raua tõlgendusega), et ajastu konteksti arvestades on sellised arusaamad täiesti kohatud.

1202-1203 rändas Kaupo koos piiskop Albertiga Liivimaalt Rooma ja kohtus seal paavst Innocentius III enesega (peetud kõige mõjuvõimsamaks paavstiks ajaloos), kes kinkis Kaupole Piibli. Selle sündmuse taustaks leidsin ka 1839. aastast pärineva baltisaksa kunstniku F. L. von Maydelli graafilise joonistuse raamatust „Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands“ (Viiskümmend pilti saksa Venemaa-Läänemereprovintside ajaloost):



1210. aastal osaleb Kaupo Ümera lahingus, kus langevad tema poeg Berthold ja väimees Wane, 1212 aga piirab omaenese linnust Turaidat, kus on end kindlustanud ristiusust taganenud ja ülestõusnud liivlased.

1217. aasta 21. septembril sai Kaupo Madisepäeva lahingus surmavalt haavata (huvitaval kombel nii tema kui Lembitu, kaks kroonika paganlikku ja vastandmärgilist peategelast, mis sunnib mõtlema, kas see oli ajalooline kokkusattumus või viitab see sootuks sellele, et Henriku kroonikas võib olla palju enam kirjanduslikku koostisosa, kui tavaliselt arvatakse).

Ilmselt ei surnud ta kohe, vaid võis isegi järgmise päevani elada, sest tal jätkus veel aega sakramente võtta ja testamenti teha (milles jagas oma vara kõigi Liivimaa kirikute vahel). Huvitav on seegi tõsiasi, et kuigi ta sureb Henriku sõnade järgi "usukindlalt issanda kannatust meenutades", viiakse temaga läbi põletusmatus, mis ei erine kuigivõrd paganlikest kommetest ("Ja ta keha põletati, luud aga viidi Liivimaale ja maeti Krimuldasse."). See ei ole siiski midagi ebaharilikku, vaid olla minu teada keskaegses katoliku traditsioonis siiski lubatud, kui nt sõjakäigult oleks olnud tülikas kogu keha kaasa tuua (nagu antud juhul oligi).

Kaupo kohta on kahtlemata huvitav teada sedagi, et hilisem Lievenite aadlisuguvõsa pidas ennast naisliini pidi pärinevaks Kaupost. Nii nagu von Tolle on peetud Suure Tõllu järeltulijateks. Nii nagu Maydellid, Taubed jt on ilmselt algselt eesti ülikutest pärinevad. Ja Soontaganas olla elanud 13. sajandist 20. sajandini välja Soontakite suguvõsa, kes pärinevad muistse Soontagana valitsejatest. Et siis meie muistse ülikkonna verejälgi on küllalt igal pool - see oli vist praeguse lõigu mõte.

Igal juhul raamatut pigem ei soovitaks.