Jaan Lõo "Nägemised"

Autorist:


Jaan Lõo (6. veebruar 1872, Holstre vald, Viljandimaa – 18. veebruar 1939, Tallinn) ei ole kirjanduse vallas ilmselt nimi, kelle meeldejätmine eriti oluline oleks (samas on ta siiski olemas antoloogias "Sõnarine"!), aga ma mõtlesin, et võiks temagi siin ära kajastada. Ja õigupoolest oli ta siiski tegus eesti haritlane ja hingega Vabariigi rajamise juures (suri vaid aasta enne selle hävitamist). Nimelt oli ta Asutava Kogu liige ja riigikohtunik (lõpetanud 1896. aastal TÜ õigusteaduskonna).

Teostest:

Enne suuri isamaalisi tegusid jõudis ta 1916. aastal anda välja ka luulekogu "Nägemised", mis sisaldab isamaaluulet ja „muistse loo“ värsistusi. Seda originaali pole ma vaevaks võtnud üles otsida, küll aga sattusin kahe luuletuse peale sealt kogust Saxo Grammaticuse Gesta Danorumi valikulises eestinduses (tlk A. Saluäär, Loomingu Raamatukogu 2000/8-10. Keda selline poole kohaga luuletaja siiski mingil kummalisel moel huvitab, siis tegelikult on temast olemas ka mõned kirjandusloolised artiklid, näiteks Henrik Visnapuu, Jaan Kärneri ja teiste sulest, mille kohta vaata siit:
http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_L%C3%B5o
Mõtlesin, et vaevun need luuletused siia ümber kirjutama:

Kurelaste laul

Bravalla nõmmel
veel punetab sammal
kus vanasti võitles
eestide vägi
ja kõlas me kuulsus
Skandia mail.
Sääl daanlaste ridasid
rõhusid maha
me toredad ratsud.
Kuis hirnusid uhkelt
nad lahingi õhtul,
kui kapjadel hüübis
neil hurmane veri
ja jalgus neil vakkus
vaenlase juuks –
kuldkiudine kammits,
daanlase tukk.
Sest ajast käib hirm
me laevade eel
ja ahastus taga
me tegude teel.
Me tuleme saagi
ja võitude lõhnas,
me lõikame lõunas
ja põimame põhjas.
Me päralt on hõbe,
me päralt on kuld,
me jätame järele –
tuhka ja tuld.
Norra kuningapojad
meil kaitsevad karja
ja Jüütimaa tütred
jahvavad vilja
ning suruvad uhmris
otrade teri
oma kodumaa saari
nad enam ei näe
Sest lendab hirm
me laevade eel
ja ahastus taga
me tegude teel.

Ölandi leeris

Me üle on öö,
meid hukatus hiilab,
me laevadel purustud
purjed ja tüür;
ja rõngana ümber
meid vaenlane piirab
kui raudine müür.
Puid tulle, leek loida,
nüüd valvust ja hoolt,
kui koidab meil hommik
kodumaa poolt –
siis vaenlaste sekka!
Kui kuldid, kui karud,
kui vihased marud,
mis murravad laante
põliseid puid,
nii vaenlaste luid
me heidame loogu,
mere, mühava, voogu
me paiskame neid.
Me laivad, me luiged
me purjede pais –
siis vaba neil tee
üle vahtuva vee,
kodukaldale kandvad
kui võitjaid,
nad meid.
kel vendadest surm
surub igavest lau,
sel põleval riidal
saab viimane au.
Ta tuhka me kodumaa
mullasse viime;
säält tõusvad ta põrmust
meil võitlejad uued,
meresõdijad suured.
Ahoi,
ju õreneb öö
ja tumeneb täht,
külm, mere poolt, maale
käib hommiku õhk.
Koit kerkib Ämara
veetlevast võrgust ja sütitab uuesti
päikese tuld.
Nüüd sarved hüüdma,
kilbid kõlama!
Meid ootamas on eluhinna eest –
ränk veretöö.

Arvustus:

Ma alguses vaatasin peale, et luuletus on viierealine lõppriimita ja lõi esimese asjana pähe, et oh! tüüp on püüdnud skaldiluulet imiteerida. Aga ei midagi sellist, luuletus jätkus lihtsalt teisel leheküljel. Regivormist pole siin juttugi ja ka klassikalistest vormidest mitte. Mõlemaid luuletusi võiks liigitada vabavärsi alla, kuigi mõningad lõppriimid (ja sealjuures üsna kehvad) eksivad sekka ära. Rütm on kohati päris hea, aga vahepeal takerduv. Sõnadega pisut mängib, aga ei midagi erilist mu meelest. Iva ka praktiliselt nagu pole, see luuletus ei ütle suurt midagi. Ja üldse ei saa ma aru, miks selliseid luuletusi kirjutatakse - eelpool kajastatud Lehte Hainsalu "Taprite pidu" tõstatab täpselt sellise küsimuse. Aga nojah.

Ajalooalast:

Eelpool käis juba vilksamisi läbi Saxo Grammaticuse nimi ja et LR-is on ilmunud ka tema elutöö valikuline eestindus. Kes siis oli Saxo?

Ilmselt sündis ta kusagil 1150. aasta paiku Sjaellandil (see Taani saar, mille ühes nurgas asub tänapäeval Kopenhaagen), ilmselt mingisugusesse üliku- e. sõdalasperre. Saxo oli tollal Taanis üsna levinud mehenimi, Saxo Grammaticuseks (ehk Õpetatud Saxoks, kas tema väga hea ladina keele või Euroopa ülikoolides veedetud aja pärast) hakati teda nimetama veidi hiljem Jüütimaa kroonikas. Samuti on tal olnud hüüdnimi Longus, mis viitab tema pikale kasvule.

Ajastu, kuhu ta sündis, oli Taani ajaloos kahtlemata kuulsusrikas. See on kuningas Valdemar Suure ja tema poegade Knut VI ja Valdemar Vallutaja ning kuningate seljataga seisnud vägevate Lundi peapiiskoppide Eskili, Absaloni (kelle sekretäriks ta ilmselt oli) ja Andreas Suneseni suurte sõdade ajastu Läänemere ruumis, mis saab alguse Vendimaale tehtud ristisõdadest 12. sajandi keskel (tänapäeva Kirde-Saksamaa ja Loode-Poola) ja lõppeb Põhja-Eesti vallutamisega Valdemar Vallutaja ajal.

Taanlased kasutasid meelsasti ära ristisõjaideoloogide uut seisukohta, mille kohaselt andis ristisõja mõõdu välja ka Läänemere idakalda paganlike rahvaste vastu sõdimine, mis kujutas endast sisuliselt lakkamatuid vastastikuseid sõjaretki taanlaste ja nende vaenlaste vahel. Selle valguses pole ilmselt imestada, et oma 16 raamatust koosnevas Gesta Danorumis (ehk Taanlaste vägiteod) viib ta üsna sarnase pildi suurtest Skandinaavia kuningriikidest ja vägevatest sõdadest teiste Läänemere äärsete rahvaste vastu ajas tagasi ka oma tuhat aastat varasemasse aega, sest ta on harjunud selles raamistuses mõtlema. Ma ei usu, et see pilt 1000 aastat nii staatiline oli, ja vähemalt võõraste rahvaste puhul on valitsejate nimed sageli selgelt välja mõeldud, aga mingi tõsilugu on siiski iga Saxo väljatoodud sündmuse taga tõenäoliselt olemas.

Tema kroonika algab sündmustega u. 300 eKr, kuigi esimene kindlalt ajalooline Taani kuningas selles jutustuses on alles Gorm Vana, kes suri 10. sajandi keskel. Kuigi Taanis kasutati seda ametlikuks ajalooõpetuseks kuni 1940. aastani, on see teos pigem allikas pigem muinasskandinaavia kirjanduse, mütoloogia ja folkloori, kui ajaloo kohapealt, ja väljendab pigem Saxo kirjamehelikku soovi oma rahvale kuulsusrikas minevikulugu kirjutada, kui puhast ajalootõde. Samas allikakriitiliselt kasutades võib sellest ka ajaloouurijatel tohutult abi olla.

Niipalju kui me teame, on Saxo pärit vanast sõdalaste (kuninga ihukaitseväelaste) suguvõsast ja paistab olevat ka ise sõdurielu elanud. Pole siis ime, millise innuga kirjeldab ta paganluseaja vägitegusid, kusjuures ei ristitus ega kristlik vooruslikkus ei ole tema puhul kõige olulisemad väärtused, vaid pigem midagi, mille puudumise pärast ta väga formaalselt oma tegelasi noomib.

Saxo on mõjutatud Vergiliuse „Aeneasest“, Platonist ja Cicerost ning üsna kaasaegsest Britannia ajalookirjutajast Monmouthi Geoffrey’st. Mis on ilmselt kirjandushuvilisele inimesele Saxo kroonika puhul kõige huvitavam fakt, on see, et Shakespeare’i Hamlet pole muud, kui töötlus Saxo suulisel ajaloopärimusel põhinevast loost Taani ülikust Amlethist. Saxo originaal on muuseas Shakespeare’i töötlusega hämmastavalt sarnane.

Eesti ajaloo seisukohalt on intrigeeriv ka see, miks Saxo kroonika ei kajasta Valdemar Vallutaja sissetunge Saaremaale 1206. aastal ja Tallinna alla 1219. aastal. Varem arvati sellest johtuvalt, et Saxo suri enne 1206. aastat, jõudmata sellest kirjutada. Viimasel ajal on aga välja selgitatud, et tema surma ja ka kroonika lõpetamise aeg jääb vahemikku 1216-1220, kuigi sündmustik ise lõppeb 1187. aastaga.

Mis veel enam huvitav – Paul Johansen leidis omal ajal tema kohanimekasutust uurides, et Saxo on saanud Liivimaa kohta teateid kelleltki otseselt allikalt, ilmselt 1218. aastal Riia piiskop Alberti saatkonna koosseisus Taani saabunud Eestimaa piiskopi Theoderici käest. Miks ta siis ikkagi ei kirjutanud ka Valdemar Vallutaja vägitegudest? Ilmselt jääb see mõistatuseks, kuigi erinevaid variante võib pakkuda mitmeid. Ainult mõelda vaid, kui meil oleks lisaks Henriku kroonikale (või hoopis selle asemel?) ka Saxo variant, ja seda veel rõhuasetusega Põhja-Eestis toimunule? Mis ettekujutus oleks meil siis Muistsest Vabadusvõitlusest? Milline vallutuseelsest Eestist üldse? Minu meelest kuidagi väga kõditav ajaloofilosoofiline küsimus.