Enn Kippel (16. veebruar 1901 Tallinn – 15. veebruar 1942 Leningrad) on vist Jaan Krossi kõrval teine eesti kirjanik, kellega seoses tulevad automaatselt meelde ajaloolised romaanid (tal on küll ka kaks kaasaegset olustikku kirjeldavat teost „Ahnitsejad“ ja „Kuldvasikas“). Kui vaadata kvantiteedi poolest, oleks ta 1930-ndate ajalooproosa buumi selge esinumber (teostega "Suure nutu ajal", "Kui Raudpea tuli“, „Jüriöö“ ja „Meelis“), kvaliteedi poolest ma nii küll ei ütleks. Haridustee ja noorpõlv kulgesid üle kivide ja kändude, elukutselt sai temast kaitseväelane. 1940. aasta juunipöörde järel läks ta uue võimuga agaralt kaasa, olles Rakveres diviisi poliitjuhiks. 1941. aastal evakueerus Venemaale, kus suri Leningradi blokaadi ajal nälga. Ta olla seal ette valmistanud uusi ajaloolisi romaane, lugedes hoolega vene allikaid.
Raamatust:
Käsiteldavast raamatust on ilmunud (õnneks) vaid kaks trükki - üks 1938. aastal ja teine, veidi kaasajastatud sõnastusega trükk 1987. aastal (siis, kui vabamad olud seda taas lubasid) sarjas "Eesti romaanivara", järelsõnaga ajaloolaselt Sulev Vahtrelt. Viimast lugesin ka mina.
Arvustus:
Ma ei tea, millal ma nii mõttetut proosat viimati lugesin. Ei mõista, kuidas selle kirjaniku retseptsioon nii leebe on. Mina ei saakski ausalt öeldes siinkohal kasutada mõistet „kirjanik“, sest see on kuidagi täiesti küündimatu ja asjaarmastajalik. Lisaks sellele on ta, kui kasutada (eriti Nõukogude) ajaloolaste lemmiksõna – tendentslik.
Mis mulle siis ei meeldi? Puudub selge süžee ja väljajoonistatud peategelased. Pigem on siin 6-7 peaaegu karikeeritud moega stereotüüpi ristisõja-olustikust. Kompositsioon on täiesti organiseerimata, mistap on seda algusest peale täiesti kaasakiskumatu lugeda. Ei vea kohe üldse käima, igav on. Lisaks sellele on sündmustik kohati üsna ebaloogiline (näiteks stseen, kus vanem Ako põgeneb orjusest Lüneburgi soolaväljadelt, ja jõuab jalgsi rännates elusana koju tagasi), rääkimata sellest, et dialoogid on naeruväärselt ebareaalsed ja sõnavara on kirjaniku kohta üsna lahja.
Võib-olla isegi rohkem häirib see, mida ennist tendentslikkuseks nimetasin – läbinähtav ja mage teiste rahvaste halvustamine ning moraalses kõlbmatuses süüdistamine, samuti kristlastega sõbraliku läbikäimise tembeldamine reeturlikkuseks ka autori enda, mitte ainult tegelaste vaatevinklist. Ja samas selle kõrval peetakse liivlasi ja teisi kohalikke rahvaid, kelle poole autor selgelt hoiab, primitiivsteks pärismaalasteks (ja seda märksa rohkem, kui muidu 1930-ndate kirjanduses, kuigi paari detaili puhul kujutab ta neid siiski normaalsemalt kui teised, aga nendel praegu ei peatuks).
Noh, muidugi võivad tema ristiusu-alased pilked (näiteks, et keegi noor munk seksib põõsas vanem Ako naisega) ja debiilsena kujutatud ristisõdijad olla mingil määral ka ajalooliselt tõesed, aga antud juhul jätavad need pigem autorist endast kergelt kohtlase mulje. Lohaka mulje jätab see, et tekstis on ajavormide kasutamine kohati täiesti segi läinud, samuti, et Kaupo poja nimi on raamatu alguses Bertold ja lõpus Bernhard.
Sulev Vahtre oma järelsõnas 1987. aasta trükile on ilmselgelt liiga leebe. Ta nimetab seda raamatut "põnevaks“ (sic!) ja tunnustab Kippeli ajalooteadmisi. Tõsi, Kippel oli aktiivne ajaloohuviline, aga ma ei märka, et ta seepärast kuidagi teistest kirjanikest täpsem oleks. Normaalsed kirjanikud varjavad oma puudulikke ajalooteadmisi oskuslikult ja ei räägi liiga palju taustast, Kippel aga teeb seda üleliia, nii et lugu kaob täiesti kuskile ära, ja pealekauba paneb ta minu hinnangul ikka väga paljude detailidega puusse (neid on sunnitud möönma ka Vahtre), kuigi siin tuleb ka arvestada tema kirjutamisaja ajalooteaduse olukorda.
Mis puutub nn. kippelismidesse, nagu omaaegne kirjanduskriitika nimetas Kippeli naturalistlikke stseene, siis neid esineb küll, kuid need on üsna puised ja väheköitvad. Mitte kuidagi ei mõju need mahlakana, ja on seega pigem üleliigne element.
Kui nüüd kokku võtta, siis ma küll ei ole tavaliselt karmi ütlemisega, aga selle teose kohta ei ole muud kosta, kui et taolisi raamatuid ei tohiks trükki lasta.
Ajalooalase kirjutamiseks praegu aega pole, ehk kunagi võtan Tõnissoni „Die Gauja-Liven und Ihre materielle Kultur“ kätte ja pajatan liivlastest. Seniks piirdugem arvustusega.
No comments:
Post a Comment