Mats Traat "Karukell, kurvameelsuse rohi"

Autorist:

Mats Traat (sündinud 23. novembril 1936 Palupera vallas) on kui mitte kõige suurem elav eesti kirjanik, siis üks suurimaid kahtlematult. On kirjutanud peaaegu võrdselt nii luulet kui proosat (kokku üle 60 teose), kusjuures viimases on ta jätkanud suurte klassikute (Tammsaare, Ristikivi, Krossi, eriti Tammsaare) moel eestlaste ajaloo (küll peamiselt lähema ajaloo) panoraamset kujutamist. Sestap pole ehk tarviski väga imestada, et temalt midagi ka siin blogis kajastamiseks leidus.

Raamatust:

Nagu on kirjas 1982. aasta Eesti Raamatu trüki taga tutvustusena: „Tänapäeva maa- ja linnaolustikus ning muistses Liivis kulgeva sündmustikuga, paljude tegelastega, mitmes ajalises ja hingeelulises tasapinnas toimuv eetilise rõhuasetusega romaan. Peategelasteks on nüüdiskirjanik ja suurmajandi peaagronoom, kes kumbki omal viisil, võitlevad ja ületavad neid tabanud raskusi ja õnnetusi, minetamata siiski teotahet ja elamise rõõmu.“ Niisiis on siin teoses tähtsaimal kohal siiski tänapäev, aga muinasaeg tuleb esile läbi aegade kokkusulamiste ja kirjaniku peas hargneva sündmustiku, mis paigutub 13. sajandi alguse koivaliivlaste juurde. Selle n-ö muinasaja-sisalduse ja vormi poolest pisut sarnane Krossi "Väljakaevamistele“. Teosest on kaks trükki – 1982 ja 1990, lisaks tõlked soome ja läti keelde.

Arvustus:

Ei tea, mis selle vaese liivi rahvaga on, aga kuidagi õnnetud on need raamatud, mis neist kirjutatakse! Alguses see maruigav Raua „Kaupo“, siis see Kippeli küündimatu „Issanda koerad“ ja nüüd ka Traadi teos, mis kuidagi ei köitnud. Olen muidu lugenud Traadilt ainult "Tants aurukatla ümber“ ja „Harala elulood“, aga need mõlemad on olnud väga-väga head raamatud. Ja nüüd siis selline tööõnnetus. Võib-olla mulle lihtsalt ei sobi taoline modernistlik-eksistentsiaalne soigumine (võib-olla olen ma võimetu selliseks vaimseks kõrgpilotaažiks), aga pigem tundub see mulle paberile kantud loominguline kriis (seda aimub igati ka teose kirjanik-peategelase heitlustest).

Tõsi, iva raamatul muidugi on, aga peamiselt vist oma aja jaoks. Sügav venestusaeg ja kirjaniku sellest tulenev mure eesti rahva saatuse üle ongi ilmselt tinginud selle Muinas-Liivi heiastuse siin teoses. See paistabki olevat liivi rahva pärisosa eesti kultuuris, olla hoiatav näide hõimlastest, kelle vaim ei pidanud ajaloo jõududele vastu. Mulle tundub see kaunis ühekülgne ja liivlaste suhtes ebaõiglane vaateviis, kuna mina kipun oma muinasaja-ihaluses neid vaatama pigem sellena, kes nad kunagi ammustel aegadel olid, mitte vaid seda õnnetut lõpptulemust.

Raamatu tänapäeva-ajatasandit ma ei pea siinkohal oluliseks lähemalt puudutada, nii võib teise küljena välja tuua ka juba varasemast mõneti tuttava kirjandusliku vaatenurga 12.-13. sajandi vahetuse sündmustele, nimelt ristiusulise, ent kodumaad armastava pärismaalase siseheitlused (sama motiiv esineb nii Kalmuse triloogias kui Raua „Kaupos“). Olgu et seegi pole kuigi originaalne, meeldis see teema raamatus kõige enam.

Kusjuures võib ju siiski tunnustada seda, et raamat on tegelikult täis väga kauneid sõnaseadeid, tõsist proosaluulet, mis reedavad ära, et tegemist on suure proosakirjanikuga (näiteks nii algus kui lõpp on eraldiseisvalt vägagi ilusad), aga need välgatused ei pääse minu juures kokkuvõttes eriti mõjule, sest mina armastan ikkagi lugu, mitte teise inimese lõhkist hingemaastikku, olgu see teine inimene enda arust nii eriline kunstnik kui tahes.

Noh, me võime jätta siinkohal kõrvale ajaloolise olustiku tõepärasuse küsimuse, mis ei ole ilmselt olnud eesmärk iseeneses, kuigi minu meeli see problemaatika tahes tahtmata alati riivab. Raamatu võib ilmselt kokku võtta nii, et kui keegi otsib siit ajaloo-alast elamust, siis ta seda ei saa, kui otsib haaravat lugu, siis seda ka ei saa, kui otsib inimese hingeelu purukspingutatud süvakurde, siis seda ehk leiab.

Ajalooalane rubriik hääbub vist mu laiskuse tõttu sootuks ära, sellest raamatust lähtudes poleks ka suurt millestki kirjutada.