Janis Lejinš "Pitser punasel vahal"

Raamatust:

Kuigi mina siin ajaveebis üritan pigem tabada seda mingit märgilist tähendust, mis on muinasajal Eesti kirjanduses, siis ei tee ka paha üle vaadata sarnast kirjandust naabermaadest, eriti kui meie enda rahva lugu sinna otsapidi ka sisse kätketud on. Just selliste raamatute kilda kuulub lätlase Janis Lejinši 2001. aastal ilmunud raamat „Pitser punasel vahal“ e. „Zimogs sarkana vaska“, mis 2007. aastal ilmus Kalev Kalkuni tõlkes kirjastuses „Eesti Raamat“. Sisu poolest kajastab see siis sündmusi Läti muinasmaakonnas Talavas aastatel 1162-1184 (ja tegemist on ainult triloogia esimese osaga) ja peategelaseks on Henriku kroonikastki teada-tuntud vanem/kuningas Talibald, raamatus Talivaldis.

Kuigi mul ei õnnestunud internetist leida kirjaniku kohta mitte mingisugustki lisateavet (isegi mitte pilti tema silmnäost), tasub ära märkida raamatu tiitellehel mainitu, et romaan võitis Läti Kirjanike Liidu korraldatud Gerkensi romaanivõistlusel I auhinna. Etteruttavalt öeldes ei saa ma täpselt aru, miks küll ometi, kas on temaatika piisavalt eksootiline, või käib läti kirjanduse käsi halvasti või mis.

Arvustus:

Raamatut lugema hakates olin ma üsna nördinud. Ma olin mingi hetk juba jõudnud langetada otsuse, et tegemist on lätlaste oma Kippeliga, mööndusega, et ta pole päris nii hull. Ja sarnasusi on tegelikult üllatavalt palju. Kõige markantsem neist ilmselt see, et nii nagu ka Kippel, tahab Lejinš hiilata ajalooalaste teadmistega ja olla võimalikult ajaloodidaktiline. Tõsi - ajaloolised romaanid aitavad ajalugu paremini meelde jätta. Aga on mingi piir, kui palju fakte ja muud "asjalikku" võib sisse toppida, ilma et lugu ise nende sisse ära ei kaoks ja kogu ilukirjanduslikku elementi mõttetuks ei muudaks (muidu kaob ära vahe romaani ja teadusliku kirjanduse arusaadavuse juures). Lejinš kohati ületab selle piiri, enamasti kõigub kuskil üsna selle piiri lähedal.

Nagu ka Kippel, astub Lejinš teadmistega hiilata püüdes üsna palju ämbrisse. Ma muidugi ei tea, mis on kirjaniku taotlus, ja seetõttu võib mu kriitika olla veidi ebaõiglane, aga ma luban seda endale sellegipoolest. Rohkelt on selles raamatus faktilisi kaheldavusi, aga ka häirivalt palju meta- ja pseudoajaloolist. Ta on nähtavasti võidelnud muinasaegse Läänemere idakalda ühiskonnakorralduse ja eluolu liigse lihtsustamise vastu, aga sellega keerab vindi jälle teistpidi üle.

Metaajaloolise all mõtlen seda, et ta kirjutab tänapäevase ajaloolase mõttekonstruktsioonide ja sõnavara toel, mitte ei ela ajastusse sisse. Pseudolikkuse meeldejäävamateks näideteks on kahtlemata ulmekirjandust meenutavad mõistatuslike võimetega kirve- ja linnurahvas, aga ka korduvalt läbiviidavad detektiivijuurdlused ja hullult institutsionaliseeritud ühiskond.

Üldse viirastub mulle teksti lugedes autori portree lugemusega, mis piirdub peaasjalikult ulme-, detektiivi- ja seiklusromaanidega. Oleksin väga imestunud, kui tuleks välja, et tegemist on professionaalse kirjanikuga, sest on ju näha, et kirjakunsti kui sellist ta ei paista eriti valdavat. Isegi kui üht-teist on tõlkes kaduma läinud, jääb tema viljeldud poeetika selle külje pealt üsna lahjaks.

Millegipärast tundub väga-väga kahtlane Läti mütoloogilise süsteemi ja üldse vaimse maailma esitus. Ja mõnes kohas jääb sellest vaimsest poolest kaunikesti puudu, selline üsna kuiv ilmalik-militaarne vaatepunkt elule kajab vastu.

Omamoodi huvitav on aga vaadata lätlaste suhtumist eestlastesse. Ühest küljest oleks mul nagu häbi nende ees, et kui meie 30ndate kirjanduses oli lätlane arg-salatsev-reeturlik mustapäine vaenlane ja mida kõike veel, siis siin on Ugandi eestlased Talava tublid liitlased. Samas jällegi üritab Lejinš kirjutada lätlaste arvele palju sellist, mis õigupoolest kuulub läänemeresoome rahvaste ajalukku. Nojah, las ta siis olla.

Kuskil 150-200 lehekülje vahel hakkas lugu paremuse poole minema. Tasapisi joonistus välja üsna korralik tegelaste psühholoogia, mis polnud niisama, vaid muutus oluliseks ka loo seisukohalt. Lõpus oli raamat juba üsna põnev, kuigi õnnetult etteaimatav.

Kokkuvõtteks – kui on aega (raamat oli võrdlemisi mahukas) ja oled pigem kommertsžanrite austaja, siis võid lugeda, kui aga kummardad kunstkirjandust, siis vist ei tasu kättevõtmist.