Andres Saal "Aita", "Leili" ja "Vambola"

Autorist:

Andres Saal (21. mai (vana kalendri järgi 9. mai) 1861 Selja – 23. juuni 1931 Los Angeles) on jällegi üks neid kirjamehi, kes just ajalooainelise kirjandusega omale nime teinud, nagu Kross, Bornhöhe või Kippel. Iseenesest huvitav mees, kes reisis eluajal mitu korda ümber maailma, elas pikka aega Jaava saarel ja lõpetas elupäevad Los Angeleses, kus oli endale ja oma lastele hea elu sisse seadnud. Mingi sarnasus oleks nagu Hindreyga, kes olla ka kõva reisimees olnud. Aga teoste taseme poolest vääriks Saal ausalt öeldes ka unustussejättu. Lisaks kolmele siin ja praegu käsitletavale jutustusele on ta kirjutanud ka palju muud kribu-krabu. Alustas saamatu luuletajana ning leidis siis ilmselt ajaloo näol ainestiku, mis talle kõige enam istus. Ta käis Tartus ülikoolis vabakuulamas ajaloo ja arheoloogia alaseid loenguid ning neist inspireerituna kirjutas veel näiteks selliseid teoseid – Jüriöö ülestõusust rääkivad „Hilda“ ning "Uudu ja Meeta", samuti 17. sajandi nõiaprotsesside teemalise "Sõstra-silmad" ja veel näiteks "Saare piiga", mille täpsema ainestiku kohta ma midagi välja ei lugenud. Viimast kolme saab vist lugeda haruldaste trükiste digitaliseeritud mikrofilmidelt ülikooli raamatukogu või kirjandusmuuseumi kodulehelt. Saali kohta saab lisateavet siit:
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=78

Teosest:

„Aita“, „Leili“ ja „Vambola“ on tegelikult eraldi jutustused, mis moodustasid triloogia, aga kuna mina laenutasin omale „Eesti Raamatu“ 1991. aasta trüki, kus need kõik kokku koondatud, siis käsitlengi neid siin ühiselt. Muidu on lisaks sellele koondkogule nad eraldi trükkidena ilmunud:
„Aita“ esmatrükk 1891, 1921, 1931 (Andres Saali valitud kirjatööde kogu), 1952
„Leili“ esmatrükk 1893, 1926 (valitud kirjatööde kogu)
„Vambola“ esmatrükk 1889, 1913, 1921 ja 1936 (valitud kirjatööde kogu)
Seega – mingi veidruse läbi pealeminev kaup.

Arvustus:

Ei tea, kust sabast kinni haarata. Ütleks, et üsna tüütult pikk ja sealjuures absurdselt naljakas. Mitte et see oleks kirjutatud naljaraamatuna. Lihtsalt - see on nii uskumatult halb. Ja ma räägin praegu kolmest jutustusest ühtse teosena, sest kolm osa ei eristu üksteisest eriti. Või noh, vähemalt halb minu esteetika silmis. Ajaloolisele romaanile omase püüuga ajastu reaalsust kajastada on ta küll kõigega võssa põrutanud. Ma ütleks, et mängufilm "Malev" on ka täpsem muinasaegse Eesti kujutamises kui see teos. Mõni lugeja ilmselt taipab, mis ma sellega öelda tahan, kui ütlen, et see raamat on umbes nagu keskmine ajalooaineline larp. Ajastu tegelikkuse taasloomisega on väga vähe pistmist, olulised on ägedad ja erutavad stseenid ning seikluslikkus. Üks ilmekas näide:

„Väikese väina ääres Saaremaa rannal, seal, kus praegugi veel Tornimägi seisab, oli sel ajal väike linn kõrge torniga. Torn oli ehitatud kõrge mäekingu otsa seisvale uhkele majale, kust võis näha kaugele ümberringi maale ja veel kaugemale merele. Üleval torni küljes seisis määratu suur lind, mida võis võrrelda kreeklaste puuhobusega Trooja linna all. Ühe jala küünte vahel hoidis ta hulka sõjariistu, aga teise jala varvaste küüned olid ähvardavalt allapoole välja sirutatud. Tornist käis luuk välja linnu sisikonda, mis nagu väike kambrike oli elamiseks kenasti ehitatud. Siit vahtis tornivaht merele, pidas silmas laevade käiku ning andis neile päeval lipu, öösel tulede abil märku. Suure kõvera noka peal seisid kaks määratut silma, millest hele rasvatuli igal ööl päikese loojaminekust tõusuni laevameestele kaugele merele valgust andis ja tormistel ning pimedatel öödel õiget teed näitas. Päeval olid ta silmad küll pimedad, aga siiski uskusid laevamehed sealt mööda sõites kaht elavat silma nägevat, kes nende tervitustele lahkelt naeratasid.“

Nagu – ehh? See ei ole ikka päris normaalne. Olgu, Saal oli ehk veel mingite romantismi järelkajade mõju all (ja nii joobnud neist kajadest, et oli ise romantilisem kui ükski teine romantik) ja ehk tuleks talle andestada, tema püüdlus ehk ei olnudki realism (Leopold von Ranke loosungist lähtuv wie es eigentlich war), vaid ajaloo müstifitseerimine. Mnjah. Teine näide on see, kuidas kohanimest Karula on saanud kinnipidamiskoht, mida ümbritseb tigedaid karusid täis aedik, millest läbipääsemiseks on mingi köitesüsteemiga ülestõmmatav koridor.

Muuseas, vangis olemine ja sellest väljapääsemine on üks põhiteemasid. Ma ei tea, kas see kõditab romantilist hinge või mis, aga kolme raamatu peale kokku on erinevad tegelased umbes 20 korda vangis. Sama palju kordi kordub stseen, kus metsas eksinud jõuavad üksiku hurtsiku juurde, kus mingi vana naine ees ootab. Ja peaaegu kogu raamatu vältel on ilmastikutingimusteks "tormine sügisöö", ainult lugude algustes ja lõppudes ilmestab üürikesi õnnehetki mingi ilusam ilm. Ja nagu ütleb eesti-aegne kirjanduskriitik Oskar Urgart:

„Saali abstraktsioonid esindavad küll äärmiselt lihtsat ja sellega omal kombel imponeerivat, kuid samal ajal ka väga vaest vormimaailma. Oma tegelaste karakteriseerimiseks saab ta läbi ainult kahe abstraktsiooniga: voorusliku ja pa­helise tüübiga, kumbki neist kõige peenemate joonteni arendatud, igas olukorras püsiva kinniskarakteriga. Ta posi­tiivne tüüp ei ole mitte ainult täiusliku iseloomuga, vaid ka välimuselt ideaalne. Kui me juhuliselt loeme Saali positiivse naiskangelase välimusest: …„suurrätik oli üle õla tagasi langenud, mille alt paljad õlad välja paistsivad nii kaunid, nagu oleks neid kõige suurem kunstnik valgest marmorist välja raiunud”, siis pole see mitte ühekordne, sattumisi lan­genud kirjeldis, vaid reeglipärane nähis. Muidugi esindab negatiivne abstraktsioon äärmusse viidud kontrasti eelmisele tüübile, nii siseelu kui ka välimuse poolest. Ainult üks nõr­kus on Saali suursugusel kangelasel: ta suur naiivsus, mis teda järjest viib roimarliku tüübi lõksudesse, ja viimasel oma­korda on üks ainus voorus: suur teravmeelsus...“

Tüüpide abstraheerimise kõrval näeme lihtsustavate kompositsioonivõtete tarvitamist ka muus. Õige piiratud hulk kinnisvõtteid juhib sündmustiku ülesehitust. Lastevargus ja vanemate vangistamine paiskab rohkem kui ükskord sega­mini perekonna ja üksikute perekonnaliikmete kokkujuhtimine - mõnikord aastaid hiljemini, kui unustatud juba üks­teise välimuski - pakub külluses võimalusi sündmustiku kõige kirjumaks seadelduseks; elu päästmine või vangist vabastamine sõlmib armuvahekordi, negatiivse tüübi alaline luuramine saadab hädaohtu positiivseid kangelasi, üksindu­ses valjusti endaette kõnelemine paljastab luurajaile sala­jasemad kavatsused jne., jne. Lõpplahendus toob alati lepituse vooruse võidu kaudu, mis ei tähenda küll igal juhul vooruslikkude tegelaste, vaid just abstraktse voo­ruse triumfi."

Tõepoolest – narratiivsete elementide vaimuvaesus kisub vahepeal lausa debiilseks. Kolm jutustust on põhimõtteliselt samased, lihtsalt tegelaste nimed on ära vahetatud Samas jällegi mõne asja puhul ei saa absoluutselt fantaasiavaegust kurta - olgu näiteks kasvõi eeltoodud tsitaat seest õõnsa lind-vahitorni (!!!) kohta.

Kõike seda saadab ka dialoog, mis on meie aja inimesele pehmelt öeldes kummastav. Dialoogi kude meenutab rohkem dramaturgiat kui proosat, see on lihtsalt nii õhkav ja muidu mööda. Kõikjalt kajab Jakobsoni-kõned-kuubis stiilis hüperpateetiline isamaajoobmus (Lembitu ja sõbrad kasutavad enesestmõistetavalt „isamaad“ sidesõnana) ning noorte meeste sinisilmne ja vaga rüütellikkus (jääb mulje, nagu saaksid nad kohe suurest erutusest infarkti, kui nad oma armastatud neiu käest kinni saavad võtta). Aga 19. sajandi kontekstis – ma ei tea – äkki oli tõesti normaalne nii rääkida.

Muidugi vahvad konstruktsioonid, mis on olnud sellesama aja muinsusromantikast peale ka üsna elujõulised, on „Taara tammikud“ jms. Päris palju on autor kasutanud autentseid regivärsse, millele on lisanud omaloomingulist imitatsiooni. Need viimased muidugi karjuvad kogu täiega silma, aga olgu, mis sellelt ajalt ikka nõuda. Ja üks asi, mis mind ehk kõige enam naerma pani, oli see, et "Vambola" ühe peategelase nimi oli Panda. Seos pandakaruga tekitas nii absurdseid lauseid, et ma ei saanud aru, kas tõesti selline reisi- ja loodushuviline kirjanik ei teadnud sellise liigi olemasolust või milles asi.

Ainus vahva asi, mis mina sellest paksust koguteosest leidsin, oli „Vambolas“ esinev rahvapärimusel põhinev (küll kirjaniku poolt veel üle pakutud) jutt Soontagana salateest.

Niisiis. Omal ajal pidid need väga kõvad teosed olema, kui neid niipalju trükitud on. Tõsi, kriitikat olla Saal ka kõvasti saanud. Mina eriti lugeda ei soovitaks, mulle oli see üsna pikk ja tülikas töö. Samas kui hing sellise huumori peale kisub, siis võib ju sirvida.

Ajalooalast:

Üks huvitav asi hakkas mulle küll silma Saali lugude puhul. Nimelt on seal naised vaat et rohkemgi tähelepanu keskpunktis kui mehed, mis on teiste muinasajast rääkivate romaanide puhul tavatu. Ja ometi, kui kõiges muus on ajastutruudusega Saal mööda pannud, siis selles üksikasjas on ta kogemata õigele rajale sattunud. Ja neile, kes seda veebi loevad, ja ei ole kursis, olgu järgmine selgitus.

Nimelt võib arvestatava kindlusega väita, et muistses läänemeresoome ühiskonnas oli naise roll märksa suurem kui naabermaades ning eriti võrreldes Lääne-Euroopaga. Kas just päris võrdõiguslikkuseks seda nimetada, aga patriarhaalsust oli ilmselt hulka vähem, kui seni on arvatud. Sellise seisukohaga on välja tulnud professor Marika Mägi ja tema teooria on ilmekas näide sellest, et feministlik mõttevool humanitaar- ja sotsiaalteadustes võib tõepoolest teaduslikku kasu tuua.

Ma lühidalt konspekteerin tema argumendid
1) läänemeresoomlaste kivikalmetes on maetud mehi ja naisi võrdselt või kohati isegi naisi rohkem, seevastu indoeurooplastest naabrite kalmetes on meestega samale kalmistule maetud vaid üksikud kõige rikkamad naised
2) naised nendes kalmetes on väga rikkalikult varustatud, sageli ka meheliku võimuatribuutikaga (relvad, ratsaniku varustus)
3) naiste ja meeste ehete eristust läänemeresoomlastel eriti ei ole
4) etniliselt ja geograafiliselt meile lähimas muistse tavaõiguse üleskirjutuses liivi-latgali õiguses on sätted, mis muule Euroopale täiesti võõrad - seal pärivad vara nii pojad kui tütred, ning viimased isegi ehk eelisjärjekorras
5) naist peeti Eestis noorikuks kuni esimese tütre sünnini, patriarhaalses ühiskonnas on see olnud kas süütuse kaotamise või esimese poja sünnini
6) naiste seksuaalsust ei surutud ka veel 18. sajandil hoopiski nii palju alla, kui seda tehti teistes kristlikes maades

Lisada siia juurde veel sugude eristuse puudumine meie keeles ning me jõuame järeldusele, et meie karused mehed hoidsid oma naisukesi paremini kui seltsimehed eurooplased.