Leho Lumiste "Killad külas"

Autorist:


Leho Lumiste (12. september 1916 – 29. juuni 1974) oli väliseesti prosaist ja ajakirjanik. Ei saa jätta vahele märkimata, et see on harukordselt kaunikõlaline nimi. Sündinud Elvas, õppinud TÜ-s usuteaduskonnas, samuti etnograafiat ning eesti keelt ja kirjandust. 1944 põgenes Lääne-Saksamaale ja tegi seal kaastööd eesti väljaannetele. Ajakirjaniku pool temas on kahtlemata mainimisväärsem, tema väärtuslikem üllitis on postuumselt ilmunud „Eesti ajakirjanduse ajalugu“.

Raamatu kohta eraldi pole suurt midagi öelda, ilmunud on see ühes trükis, 1971. aastal New Yorkis, kirjastuses Kultuur. (Las ma arvan - te pole isegi kuulnud, et selline raamat olemas on.)

Arvustus:

Esiteks ei saa ma isegi aru, mida pealkiri tähendama peaks. Sündmustik toimub tõepoolest külas või siis mitmes Lemmu kihelkonna külas, aga mis kildadest on jutt, jääb minu arule selgusetuks. Kild (killa, kilda) tähendab muidu ÕSi järgi eesti keeles seltskonda, kampa. Selle tähenduse seisukohalt jään ma lihtsalt nõutuks, see nagu ei ütle üldse midagi loo seisukohalt. Võib-olla on mõeldud kildasid rahvapeo tähenduses (nagu nt folklooripidu Kirde killad), aga sel juhul jääb ikkagi asi selgusetuks, sest teoses on esindatud terve aastaring igasugu tähtpäevi, aga ükski neist ei ole kuigi oluline. Veel ühe variandina kargab pähe, et äkki on ta mõelnud kihlasid, mis on tõenäoliselt sama etümoloogilise taustaga kui killad, ja tõepoolest siin mingi pulmade-abielu seebiooper käib vahepeal, aga jällegi – seos pealkirjaga jääb ähmaseks.

Paraku ei ole see sugugi ainus viga selle raamatu juures. Taaskord – täielik ajaraisk. See blogi-ettevõtmine ajab mu veel hauda, kui normaalseid raamatuid enam ei tule. Ma loodan siiralt, et sellest raamatust enam hullemaks minna ei saa.

Kui ma kaaned avasin, vaatas mulle vastu tsitaat Kalmuse raamatust "Jumalat lahkuvad maalt". Ma mõtlesin, et see võib olla üle pika aja hea raamat, kui Kalmus on ta eeskuju. Aines on samuti ristisõja-aegne Virumaa. Aga sellega sarnasus piirdub. Tasemelt on see kirjutamisaja poolest üsna moodne romaan mõneti veel lootusetum kui Saali peaaegu sajand varem kirjutatu. Samamoodi loobivad siin mehed tublisti isamaa-pateetikat ja lihtsa talupoja suust võib kuulda tõelisi filosoofilisi sententse. Stiilinäide:
„Ei tohi unustada, et meie rahvas on võimas ja suudab palju. Juba ammu ta lõi oma tarkuse ja kõik selle, mida teame. Nii kannab ta oma õlgadel ka ajalugu. Jah, rahva loov vaim on nii suur, et ta ei ole mõõdetav, ja eriti selle tõttu, et ta oma arukuses on sügav, mitmekesine ja tugev.“

Aga mingem kõige hullema juurde. Ma süüdistaksin autorit plagiaadis. Loeme:
„Kui võõrad kükitasid järidele, mis Piret lükkas nende ette, rändasid nende pilgud üle tare sisustuse. Nad veendusid: ka siin ei ole elu rikkam kui külas. Eriti kui silmad peatusid tühjal kruubiuhmril ja vibu otsas kiikuval kätkil, mille kiiksumine oli kui küsimus, miks uhmer on siis alati tühi, kui kätki on täis." Täiesti juhuslikult võtsin ma enne seda raamatut korraks kätte A. Sinkeli "Musta risti ikke all“ (aastast 1956), mis mul lugemisjärjekorras alles ootab, ja lugesin mingi paar lehekülge. Võib-olla oleks ma edasi lugedes veelgi plagiaati täheldanud, aga las ta olla. Igatahes:
„Ta lasi vaikides pilgul libiseda üle tare vaese sisustuse. Jah, ka siin polnud elu viimase aasta jooksul paremaks läinud. Lage, näljane kirst vahtis tühja kruubiuhmrit. Kolde haigutav suu näis matsutavat niisama tühja pada. Vibu otsas õõtsuv kätki kiikas mustunud, igipõlist lauda, otsekui küsides, et miks peab too alati tühi olema, kui tema täis on?“
Tegelikult läheb siin jutt veel pikemalt edasi ja sisuliselt on terve peatüki sisu maha viksitud. Lisaks täheldasin ma teatud laene Kalmuselt ja Hindreylt. Nojah, üsna inetu lugu.

Väga masendav on see, et sellel raamatul sisuliselt puudub narratiiv. Või noh, narratiiv on muidugi olemas, aga see on nii uskumatult kaasakiskumatu, et see ajab täiesti hulluks. Tegelased hajuvad täiesti ebaisikupäraseks massiks, nii et väga raske on üldse jälgida, mis toimub. Sõnastus on tihtilugu kohmakas, süntaks kisub viltu (võib-olla mingi väliseestlase sündroom), ainult mõned harvad õnnestunud looduskirjeldused, enamasti kipuvad needki klišeeks. Rohkem kui loo jutustamisega tegeleb autor (ilmselt oma etnograafia-alasest haridusest tingituna) varjamatult didaktilise eesti vanarahva eluolu seletamisega. Iga peatüki alguses saab põhjaliku ülevaate vastava pidupäeva tavadest, jahikommetest või misiganes. Tõenäoliselt on see tingitud mingist väliseesti-kompleksist, et tuleb seda värki eestluse säilitamiseks läbi hekseldada. Mõneti on ju tore mõte kirjeldada suurte kangelastegude asemel argisemat elu, aga kuna selletõttu on narratiiv olematusse sukeldunud, ei saa seda heaks kiita. Ja mis veel - see vanarahva eluolu, mida ta kirjeldab, on puhtalt 19. sajandi andmete põhjal. Mees ei paista selle peale tulevatki (30-ndate autorid, kellel oli kasutada alles lapsekingades arheoloogia- ja ajalooteaduse andmed, nii ränku vigu ei teinud), et 13. sajandi alguses olid mõned asjad sootuks teistmoodi. Iseäranis jäi mulle kõrva see, kuidas mehed kaevavad alalõpmata kuivenduskraave (näib mulle ilmselge Tammsaare mõjutusena), kohati esinevad ka nimed nagu Taavi ja Jaan, naised vuristavad vokki, toas sahiseb liivakell ja laual on vastlakuklid.

Ja lõpetuseks veel üks epic fail, nagu öeldakse. On aasta 1211, mehed kavandavad suurt sõjakäiku Ümerale, räägivad, kuidas meie saatus otsustatakse Ümeral. Nali on muidugi selles, et autor on kogemata ära unustanud, et mehed läksid ikkagi Võnnu linnust piirama ja lahing Ümera jõel sündis ettekavatsematult, taganemisel Võnnu alt.

Niisiis – seda raamatut küll ei maksa lugeda.