Arvo Mägi (13. juuni 1913 Tartumaa, Koosa küla – 27. november 2004 Stockholm) oli väliseesti kirjanik. Üks neid noori haritlasi, kelle õpingud (kirjandus ja kunstiajalugu) möödusid juba emakeelses ülikoolis ja veel iseseisvas Eestis. Mõistagi jäi ta eesti kultuuri kandjaks, oli keskseid tegelasi Eesti Kirjanike Kooperatiivis ja muidu väliseesti kirjanduselus ning jõudis ära näha ka vabariigi taastamise. Kirjanikuna viljakas, ja kuigi "Karvikute kroonikat" peetakse tema peateoseks, oli ta muidu pigem tuntud novellimeistrina. Avaldas ka palju publitsistikat, sealhulgas „Risti riigi“ jaoks kogutud materjali põhjal „Eesti rahva ajaraamat“ ja „Euroopa rahvaste ajaraamat“.
Raamatust:
Tegemist on esimese osaga suurest neljaköitelisest romaanist „Karvikute kroonika“, mis kajastab ühe suguvõsa lugu meesliini pidi (v.a. üks erand) 12. sajandi lõpust 1944. aastani. „Risti riik“ määratleb end ajaliselt daatumitega 1187-1557. Tõsi, sellega võiks ta ka minu vaatluse alt välja jääda, aga ma otsustasin teisiti. Raamatu järgedeks on siis „Uued isandad“ (1558-1711), „Õigus hõlma all“ (1712-1855) ja „Lippude vahetus“ (1856-1944). Kuigi lehekülgi kujuneb nelja köite peale tuhande tuuri, on ka vahetuvaid põlvkondi 31, nii et arusaadavalt saab iga üksik peategelane umbes 31 korda vähem tähelepanu kui Balthasar Russow Jaan Krossil (sest see ju ka tuhandeleheküljeline eepos). Lisaks Karvikutega juhtuvale vestab autor pidevalt kõrvale sellest, mis samal ajal maailmas sünnib. „Risti riigi“ esmatrükk oli 1970 Lundis, esmakordselt ilmus ta iseseisvas Eestis 1992. aastal ja 2008. aastal siis ka EPL/Akadeemia sarja 8. raamatuna.
Arvustus:
Mis mind häirib, on see, et tema lugu algab kaheteistkümnenda aastasaja lõpuga. Mägi põhjendab seda nii: „Mida kaugemale minevikku meie meelekujutus tungib, seda vähem kohtab see niinimetatud tõde. Ja lausa valekoest ei saa ühtki jutukangast kududa. Kangal peab olema sees pisutki tõelõime, mis kudet koos hoiab.“ Kuhu jäävad arheoloogia ja varased kirjalikud teated, mütoloogia jne? Eriti arvestades, et oma kreedot väljendab Ristikivi sõnastust kasutades: "Minulegi on ürikute tolmust armsam legendide sinine udu." Ma mõnevõrra mõistan, miks kirjanikel on olnud raskusi sügavamale meie minevikku kaevuda, ja ometi on mul südamest kahju, et nad süvendavad sellega muljet, et muinasaeg on mingi väljaspool tõelist ajalugu olev häma.
Nuriseda võiks ka selle arvelt, et rahvuslik massohism ettekujutuses oma ajaloost on julgelt esil. Rõhk on sellel, et AD 1200 olime mahajäänud ääreala, ja et sisuliselt kohe pärast vallutust, 13. sajandi jooksul kujunes pärisorjuslik-mõisamajanduslik süsteem ja algas pime orjaöö. Mõlemad arusaamad on tänaseks tublisti aegunud (nii muinasaja lõpp kui keskaja algus on tublisti ümber hinnatud) ja kuigi tegelikult oli vist juba sel ajal mingi uuem teadmine olemas, siis ega ei tea, kas maksab ikka autorit selles niiväga süüdistada. Elujõulised on muidugi ka mõned eesti ajalookirjanduse absurdsed ürgklišeed (Bornhöhe aegadest pärinevad), näiteks et sakslased muud ei teinud, kui ainult panid eestlasi vangikeldritesse.
Pean tunnistama, et kirjaniku püüd näidata taustaks maailma sündmusi jätab mind võrdlemisi külmaks. See jätab mulje nagu oleks tegemist ilukirjanduslikku vormi valatud ajalooõpikuga (eriti sobiks see uue riikliku õppekavaga, kus, niipalju kui mina olen kuulnud, pidi senise üld- ja eestiajaloo eraldi õppimise asemel tulema kord, kus eesti ajaloo vastava peatüki eel antakse ülevaade maailma arengutest). Mulle isiklikult meeldiks, kui jutustatava loo seos selle üldise ja üsnagi didaktilise plaaniga oleks tugevam ja ka veidi leidlikum. Üldajaloo osast jäi ka kõrva kriipima (paavsti)kristluse vaatlemine puhtalt läbi marksistliku prisma, et religioon on oopium rahvale ja lihtsalt totalitaarne süsteem eliidi teenistuses. Tõsi, parajat sigatsemist oli kuurias ja Euroopa võimuladvikus muidugi, aga tänapäeval vaadeldakse seda nähtust siiski veidi komplekssemalt.
Stiili poolest mind häirisid esialgu natuke ebaloomulikult kalambuursed repliigid, mis kõlasid pisut pingutatult, samuti selline hakkiv-konspektiivne lause.
Aga kõik see on ainult kriitika. Selle vastu on raamatul seada ka tubli hulk vooruseid. Juba teemapüstitus, näidata vere püsivust ning eesti ajalugu linnulennult, ja sealjuures lihtsate inimeste silmade läbi, on fenomenaalselt hea. Stiil on tegelikult lõppkokkuvõttes väga muhe, loetav, omapärane ja suudab lühidalt olulist edasi anda (mis on sellise raamatu puhul iseäranis oluline). Tegelaste ja lugude galerii on ootamatult värvikas ja tuumakas. Kogu asi on kõigitpidi eluterve (on seksi, on vägivalda, ei unustata isegi seda, et tegelased on inimesed, kellel on ihuhädad, haigused ja vead) ja mitte midagi idealiseeriv. Ja kuigi esialgu tundus, et selline formaat, kus peategelane pidevalt vahetub, suretab põnevuse, siis lõpuks ei pidanud ma sugugi vaatama, palju lehekülgi veel jäänud on.
Niisiis võib-olla ajaloolise tõepära seisukohalt ma seda üldharivaks lugemiseks tingimata ei soovitaks. Aga niigi teadlikule lugejale ja heast stiilist lugupidajale küll, seda enam, et see ajaloo kotkaperspektiivilt vaatlemine paneb juba iseenesest huvitavaid mõtteid mõlgutama. Lõpuks ometi jälle üks hea raamat!
No comments:
Post a Comment