Jaak Sarapuu "Kuningas Lembitu elu"

Ma pole väga ammu siia kirjutanud. Oli tegemist. Nüüd kuu aja jooksul üritan jälle paar halba raamatut läbi lugeda.

Autorist:

Kuigi temast Vikipeedia-kirjet ei ole ja ma võiksin oma leksikoni-väljavõtte põhjal kirjutada põhjalikuma ülevaate, mis küberruumi vääristaks, ei ole mul selleks viitsimist. Jaak Sarapuu (sündinud 18.06.1939 Valgamaal, Hargla kihelkonnas, Taheva külas) on eesti prosaist. Hariduselt muuseas 1975. aastal lõpetanud kaugõppes TÜ ajaloo erialal (kahjuks on see õpe kõik mööda külgi maha jooksnud minu hinnangul), on töötanud õpetaja, näitleja ja kirjastajana. On avaldanud lühijuttude kogusid „Austusavaldus“, „Kollendavate väljade vahelt“ ja „Peremärgid“. Tema jutud kujutavad väidetavalt nüüdisaegse külaelu probleeme. Samuti on ta tuntud õpilaste ajalooteadvuse arendamiseks kirjutatud jutustustega Eestimaa kivi-, pronksi- ja rauaajast, mis leiavad edaspidi siingi blogis käsitlemist.

Raamatust:

Ma vist eksisin, kui väitsin, et 1990. aastal ilmunud Rein Raua „Kaupo“ on viimatisim muinasromaan. Tuleb välja, et aastal 1993 on kirjastuses „Kupar“ ilmunud ka selline raamat, mida mina esialgu pidasin autori teiste üllitiste eeskujul lasteraamatuks ning kavatsesin käsitleda hiljem. Aga vaevalt see viga nüüd saatuslik on.

Arvustus:

Ega ei tule siit midagi kiitvat, taaskord. Alguses tundub, et autor vähemalt püüab olla hästi sügav ja kunstkirjanduslik, motoks on mingi Tagore luuletus või sentents või misiganes ning jutustus algab mingi segasevõitu häma ja nägemusega, aga olgem ausad – tegelikult on see mõttetu iba. Samuti üritab Sarapuu lahedat postmodernset kirjanikku mängida sellega, et ta kasutab pisut kaootilist ja hüplevat jutustamisstruktuuri, aga seegi on minu silmis ebaõnnestumine. Iseenesest paljutõotav on see, et teoses on piiskop Albert ja Lembitu välimuselt väga sarnased, mis võimaldaks igasugu huvitavaid süžeelisi käike, aga praegu jäävad minu meelest need võimalused kasutamata, see motiiv lihtsalt oli seal, aga loo seisukohalt ei mänginud ta mingit rolli. Üsna arusaamatuks jääb ka regilaulukatketest vahelõikude mõte.

Stiil ja sõnakasutus on ka kuidagi pisut naljakad. Olustikukirjeldused on kuidagi täiesti mõttetud ja juhuslikud, parem oleks olnud need ära jätta, igal juhul ei tõsta nad kunstilist taset. Kohati esinevad väga imelikud laused, kus pooled ei paista kokku sobivat ega midagi. Näiteks: „Idataevas kumas koit ja Bertoldile meeldis neitsi.“

Läbiv joon, mida oleks pidanud õigupoolest aru saama juba pealkirjast või siis vähemalt eessõnast („Tänavu möödub 775 aastat Lembitu langemisest. Tema meenutamine oleks püha kohus.“), on mingi perversne Lembitu-kultus. Ma ei tea, võib-olla on asi minus, et ma kipun teda marginaliseerima (vastukaaluks sellele lihtsameelsele tähendusele ja äratrööbatusele, mis tal meie kultuuriruumis on), aga mulle oli kogu see asi kuidagi vastukarva.

Mingil haigel eesmärgil fetišeeritakse Lembitu rahuarmastust ja äärmist moraalsust (ta ei reeda oma kodumaad iialgi ega kuritarvita oma võimu), temast tehakse isegi lätlaste vabaduse päästja (sest nende enda vanemad on ise liiga reeturlikud ega võitle piisavalt ristiusu vastu). On loodud ridamisi fiktiivseid olukordi (mille toimumist tegelikkuses ei saa tõestada ega välistada, aga mida ma peaks ebatõenäoliseks; üleüldse on faktidega üpris vabalt ümber käidud ja uusi leiutatud), mille eesmärk on tema voorusi ja niisama ägedust esile tuua. Sel eesmärgil tuuakse näiteks kroonik Henrik Lembitu ette ja lastakse tal surmahirmus kõnetada Lembitut „kuningliku kõrgeaususena“, just nagu mõnda kristlikku valitsejat.

Ühe positiivse asjana tuleb välja tuua, et Lembitu kujutamisse on siiski toodud ka uusi jooni. Mulle vähemalt ei meenu ühtegi muud lähenemist kui „karune ja tõsine mees“. Siin on näidatud teda lapsena, vahepeal on ta õrnhing ja üritab hiietargaks vms saada, tema õpingud aga katkestab õnnetu armastuslugu sakslannast orjaga. Raamatu lõpus on muidugi kaldutud jälle vanasse sängi. Aga mis parata.

Pooleldi positiivse joonena tooksin välja, et kristlust pole niivõrd labastatud nagu tegi seda näiteks Enn Kippel, kes samuti kristlastest tegelaste sisemaailma avada võttis, kuigi kristlased on siin ikkagi märksa moraalitumad kui ausad eestlased, iseäranis muidugi Lembitu. Väga selgelt kajab siit vastu pastor Merkeli Rousseau „õilsale metslasele“ tuginev kujutelm muinaseestlasest, seda muuhulgas ka mõnede kristlaste enese hukkamõistmise läbi, kes jõuavad salamisi järeldusele, et paganad on neist endist moraalsemad.

Pigem ikka vahva on asjaolu, et seksuaalsust pole selles teoses kalevi alla peidetud. Me saame lugeda piiskop Alberti märgadest unenägudest, Lembitu esimesest korrast viljakusriitusorgial jne. Tõsi, see kõik mõjub kuidagi absurdselt ja koomiliselt, võrreldes näiteks Jaan Krossiga, kellel on seks täiesti orgaaniliselt vist küll igas pikemas teoses sees.

Miskipärast tekkis mul võrdlus, et Sarapuu on mõneti nagu eesti Lejinš (vt allpool, „Pitser punasel vahal“), ainult et halvem. Sama ütlesin ma vist Kippeli kohta, kuigi temal ja Sarapuul omavahel mingit erilist sarnasust ei aimunud. Aga mingid stiililised sarnasused Lejinšiga hakkasid igatahes silma. Kasvõi näiteks see, et mõlemad paistsid olevat ühiskonna ja usundi alal liialt šnitti võtnud ulmekirjandusest ja rohkelt omaloomingut (kust tuleb tema ettekujutus mingist müütilisest Keeruilmast, ma ei julge päris pead anda, et seda etnograafiast ei teata, aga pole vähemalt kohanud) lahminud, selmet kasutada ajalookirjandust ja rahvaluulet. Sarapuu on seetõttu iseäranis absurdi kaldunud. Näiteks olen ma kuskilt märkmetesse üles kirjutanud „meie pühad linnused“ ja sellised nimed-väljendid nagu Püha Ilves ja Nõidade Lagendik.

Naljakal kombel olid Sarapuul nagu ka Lejinšil lätlased ja eestlased suured sõbrad, erinevalt 30ndate eesti muinaskirjandusest, kus käis lätlaste suunal üsna otsene šovinism. Küllap kajastab see ajastu vaimu (nii kõnealune kui Lejinši teos on ilmunud pärast iseseisvumisi) - toona olid meil piirivaidlused, nüüd oleme mõlemad postkommunistlikud eurohipid.

Ajalooline tõepärasus on valdavalt ikka väga mööda, aga ma ei hakka seda üksipulgi lahkama. Seda võib muidugi ette heita peaaegu kõigile senikäsitletutele, aga on olnud Sarapuust märksa pädevamaid. Üsna palju häirisid sulaselged anakronismid sõnastuses (kahjuks pole ma ühtegi näidet välja kirjutanud).

Kokkuvõtteks – pole põhjust, miks te peaksite seda lugema.