Vladimir Beekman (23. august 1929 Tallinn – 3. oktoober 2009 Tallinn) oli eesti kirjanik ja tõlkija. Keemiainseneri haridusega. Eesti rahvale ilmselt kõige tuntum Astrid Lindgreni teoste tõlkijana, aga see on tegelikult ainult jäamäe tipp. Visa, sitke ja korralik eesti tööhobune – nii võiks kõlada sõbralik võrdlus mehe kohta, kes on kaante vahele kirjutanud ligi 40 teost, kümmekond näidendit ja stsenaariume, tõlkinud üle 80 raamatu rootsi, saksa, hollandi, taani, vene, tšehhi, ukraina, läti jmt keelest. Nii kõlab Rein Veidemanni iseloomustus. Selle töö tulemusena oli ta üks suurimate autorihüvitistega literaate Eestis. Tõsi, tema algupärasest loomingust paistab olevat kõige tuntum lasteraamatute tegelane Aatomik. Lisaks kirjutamisele ja tõlkimisele oli ta Nõukogude ajal aktiivne ning pikaajaline Kirjanike Liidu ja ka parteiaparaadi funktsionär. V. Beekman oli abielus kirjanik Aimée Beekmaniga.Raamatust:
Tegelikult ma tahtsin laste- ja noortekirjandust käsitleda eraldi, aga ei pannud tähele, et sellegi romaani lõppu oli lisatud märge "keskmisele ja vanemale koolieale", ja sisu ka päris ära ei reetnud, niiet olgu ta siin käsitletud. Muidu on see raamat ilmunud kahes trükis: 1959. aastal Väino Tõnissoni illustratsioonidega „Eesti Riiklikus Kirjastuses“ ja 1966. aastal Endel Maisaare illustreeritult kirjastuses „Eesti Raamat". Ma ei suvatsenud järgi uurida, aga mulle tundub, et viimane on täiendatud trükk, ja nimelt seda lugesin ka mina.
Arvustus:
Ma ei saa jällegi öelda, et ma vabatahtlikult selle raamatu lõpuni oleks lugenud või et see suurt midagi väärt olnuks. Aga vähemalt arvustamise kohapealt pakkus pisut rohkem mõtteainest kui lihtsalt faktivigade kokkulugemist.
Kohe lugema asudes aimus mulle, et selles loos on mingit ajastuomast noorte seiklusjuttude hõngu. Võib-olla seletub see kuidagi sellega, et see on ilmunud 1959. aastal, samal ajal kui ilmus kuulus tõlkesari "Seiklusjutte maalt ja merelt", kus on näiteks avaldatud ka Beekmani enda tõlge Selma Lagerlöfi Nils Holgerssoni raamatust.
Ja ajastuomast hõngu tabab siin mujalgi. Tallinna (Kalevanlinna) kui aolinna idee (millest ma olen kuskil allpool ka kirjutanud), mis siin tagasihoidlikul kujul kajastub, oli ju toona veel üsna aktuaalne. Samas ei saa seda nüüd autorile ette heita, kuivõrd mainitud teooriat uskus toona ka teadlaskond ning kogu see teema on piisavalt keeruline, et mina ei oskakski öelda, kuidas oleks Muinas-Tallinna usutavaim kujutamisviis.
Märksa olulisemad on aga tekstist väljakarjuvad nõukoguliku maailmavaate ilmingud. Võimalik, et Beekman on seni loetuist kõige suurem "antifašist“, kui niimoodi suupäraselt sõnastada. Taanlased ja sakslased on siin raamatus vist küll veel räigema miinusmärgiga kui Kippelil, rääkimata teistest kirjanikest. Andres Saal võiks pakkuda konkurentsi, kui tema tegelased ei mõjuks absurdikoomikana. Näiteks leheküljel 130 väike kirjeldus Taani teenistuses Bremeni palgasõduritest:
Neid tooreid ja nõmedaid kaklusevendi sidus ustavuseniitidega Hasso külge see, et punapea oskas neist kõige rohkem viina juua, kõige verisemalt kakelda ja kõige ägedamalt lahingut lüüa.
Ja noh, mitte liialt silmatorkavalt, aga siiski kohalolevalt on venelane siin raamatus ikka eesti rahva ajalooline sõber, väljendugu see siis „Pihkva knääsis", keda appi oodatakse, või siis Kalevanlinna venelasest kaupmehes Mikuulas, kes sureb kangelaslikus võitluses maarahva kõrval. Iseenesest armas, muidugi.
Teine sovjetism avaldub mu meelest usundilise külje käsitlemises. See on üks selliseid teemasid, kus kirjaniku eripära teemakäsitlusel näikse välja tulevat. Beekmanil (võib-olla ka tema loodusteaduslikust haridusest tingituna) on see kuidagi üpris kangelt materialistlik. Kuna jutt on kirjutatud suunitlusega noortele, siis tundub, et tahetakse neile näidata, et kunagi usuti nii ja naasuguseid lollusi, aga samas ka vihjavalt kätte näidata, millised reaalpõhjused nende kujutelmade taga võisid olla.
Kolmandaks, ja seegi äärmiselt ettearvatav, on eestlaste kui vaese (kõigil hallid armetud kuued, pastlaräbalad jne), egalitaarse ja töötava rahva kujutamine. Kogu olmeline pilt on kuidagi väga marksistliku moega, juhusliku ebakõlana räägitakse vahepeal vanemate hõbedakirstudest. Eriti absurdsena mõjub see Tallinna aolinna kujutamisel, tekitades minus küll küsimuse, et kui selle elanikud kõik sellised vaesed luuserid on, miks ja millega nad üldse kaubanduses osalevad.
Ma julgeksin siia ritta lisada ka ökoloogilise vaatepunkti. Kui seda ongi olnud mõnel varasema aja autoril, siis Beekmanil näib see olevat suht teadlikult, kusjuures 50ndate lõpu kontekstis on see vist veel üsna uuenduslik teema. Ökoloogilise all pean ma silmas teost läbivat juttu sellest, kuidas kivine elukeskkond on metsa ja taluarhitektuuri kõrval igati halb ja paha.
Ja kui veel ajastuomasest rääkida, siis küllap võib sulaaja alguse võtmes näha raamatut läbivas sõjavangide, piinamise, eestlaste lüüasaamise jne teemas ikkagi ka stalinismi allegooriat, nagu ikka.
Ajaloolisi faktivigu või kaheldavusi ei viitsi ma jällegi üksipulgi lahti veeretama hakata, aga tuleb nentida kohati üpris vaba faktidega ümberkäimist. Vana hea tuttav on ikka eestlaste arengupeetuse ja vallutajate üleoleku rõhutamine, kusjuures Beekman pingutab sellega rohkem üle kui mõnigi teine. Näiteks saarlased on siin – tõsi, piiskop Andreas Suneseni pilgu läbi – poolmetslased. Kui teha väike üldistus enamike loetud raamatute kohta, siis torkab silma, et populaarses ettekujutuses kiputakse 13. sajandi alguse eestlasi samastama 19. sajandi n-ö etnograafiliste eestlastega (osalt pannakse juurde vahepealseid kultuuriarenguid, osalt aga unustatakse ära rõhuv pärisorjus jms tegurid), ristisõdijate kultuur aga 14.-15. sajandi Lääne-Euroopa keskajaga ning see on tekitanud ka sündmuste väärititõlgendamist ja mida kõike veel (mis, tõsi küll, läheb korda ainult väiksele kildkonnale entusiastidele nagu mina). Nojah.
Ma oleksin lootnud pisut huvitavamaid lahendusi Dannebrogi saamisloole ja Theoderichi eksikombel tapmisele, aga need olid kuidagi vaimuvaeselt kirjutatud. Võib-olla ei tasuks siin siiski pidada Beekmani andetuks kirjanikuks, vaid nentida, et ta kirjutas seda noortele, kes poleks osanudki krossilikke peeneid vigureid hinnata.
Kui nüüd peatuda sellel, milline see raamat kirjandusteosena on, siis võiks öelda, et ajuti on ta isegi haarav, siin-seal, mõne lehekülje jooksul. Kuigi ka siis häirib sündmustiku varjamatu naiivsus. Vahepeal torkas selline mõte pähe, et isegi mitteklišeelikud elemendid mõjuvad klišeelikult. Aga noh, siinkohal koputame jällegi noorsookirjanduse sildile.
Kõige rohkem häiris mind selle raamatu puhul aga täiesti rõhuv traagilisus. Seda oleks võinud muidugi aimata pealkirjastki. Valdavalt oli sündmustiku sisuks kannatamine ja kannatamine oli seda lugeda. Kogu aeg läks olukord ainult hullemaks, tekkinud lootused lämmatati, tegelased surid järjepanu ära jne. Viimases kolmes peatükis oli küll näpuotsaga lootust, aga õnnelikust lõpust oleks palju rääkida. Ülepea oli lõpp kuidagi suvaline ja otsi lahti jättev. Arvestades, et see on mõeldud noorte lugemisvaraks, siis ma olen ainult üks suur küsimärk. Rahvusliku massohismi kasvulava, mis muud.
Kuigi see mind tegelikult eriti ei liigutanud, siis tõstaksin narratiivse võttena esile seda, et lahingus hukkunud vanema venna Vootele verega määritud kivi, mille Agur orjapõlves kindluse seina müürib, saab üpris keskse tähenduse.
Tegelasena meeldis mulle mingi hetkena Konguta vanem Kimmu, kes oli vahepeal päris mitmetahuline – ühest küljest võimuahne ja aldis uuele võimule alistuma, samas pisut argpükslik, aga teisalt kui võtab Ainu omale pettusega pooleks naiseks, on tema vastu siiski hea mees, lihtsalt veidi endassetõmbunud. Aga lõpus saab temagi selgelt negatiivse hinnangu osaliseks.
Hinnangud tegelastele on kohati haigelt otsesed ja üleüldse on jutustaja kohaolek kuidagi häirivalt tajutav. On püütud aretada psühholoogilist realismi, aga see on veidi algeline. Ja sotsialistliku realismi alla käib ta kindlamaltki. Eriti värvikalt kõlab selles vaimus järgmine lõik:
Ja müür sai kõva. Vana linnuseõue keskel murdsid orjad – maameeste lapsed ja maamehed isegi – otse iidse Linnamäe südamest raudkõva, kõlisevat paasi Taano kuninga jaoks, nagu nad seal veel kunagi enda jaoks polnud murdnud. Kants kerkis maarahva kodade kohale. Ja Linnamäe kivine süda kaikus ning kõlises vastu, otsekui leinates endagi kadunud vabadust. Raudsed vasarad lõid – ikka kill ja kõll, kill ja kõll...
Ehk siis lühidalt – pigem pole mõtet seda lugeda.
No comments:
Post a Comment