Autorist:
Taaskord tuleb üks suur ja väärikas eesti kirjanik esitlemisele. See jätaks nagu mulje, et muinasaeg polegi eesti kirjanduse teemade äärmises perifeerias, aga samas on ka vähe kirjanikke, kelle jaoks siin jutuks tulnud ja tulevad raamatud oleksid loomingu tähtteosed. Pole seda ka kõnealune.Arvo Valtonist (kodanikunimega Vallikivist, sündinud 14. dets 1935 Märjamaal) niipalju, et tema loomingut ja isikut mitmekülgselt ja samas mõne sõnaga haarata tundub üldiselt võimatu, aga vähemalt märksõnaliselt tuleb seda siiski teha. Loomingu poolest äärmiselt viljakas – prosaist, dramaturg, stsenarist, luuletaja, tõlkija ja publitsist, kelle teoseid on raske kokku lugeda, aga "Kogutud Teoseid" on 16 köidet ja vahepeal on ka üht-teist uut juurde tulnud.
Väga rahvuslikult meelestatud, küllap seetõttu, et oli ise 1949. aastal küüditatu. 1980. aastal 40-kirja aktsiooni üks organiseerijaid ja osalisi, 80-ndate lõpus fosforiidisõjani viinud mõttevahetuse algatajaid (Valton on muuseas mäeinseneri haridusega), Eesti Komitee ja Eesti Kongressi liige ning saadik Riigikogu VII (1992-1995) koosseisus. Alates 1994. aastast Isamaaliidu liige.
Rahvusliku meelestatusega seondub ka tema seotus soomeugri rahvaste ühtsuse ideega nii ühiskondlikul kui kirjanduslikul tasandil. Viimasel ajal ongi ta peamiselt tegelenud erinevate soomeugri rahvaste kirjandusteoste vahendamisega eesti keelde, s.h sari “Soome-ugri luuleklassikat” (1996) ja antoloogia “Kuum öö” (2006). Eriti hingelähedane paistab talle olevat mõte sellest, et soomeugrilased on väga rahumeelsed ja demokraatlikud ja üldse mõnusad inimesed.
Minu jaoks seostuvad Valtoni nimega eelkõige kaks joont. Esmalt hüperbool ja grotesk, eriti novellides, kus inimeste argielu areneb absurdiks. Teiseks (ja kuhu võiks mõneti paigutada ka käsiteldava teose) ajaloolis-folkloorsele ainesele tuginev looming, kus põhirõhk on muinasjutulisusel ja müüdiloogikal.
Raamatust:
Lõpuks ometi midagi täiesti värsket nn “muinasromaanide” žanrist! Aastanumbriga 2010 ja kirjastuselt “Ilmamaa”. Kas see nüüd annab lootust, et meid huvitav aines taas ausse tõuseb, on muidugi kahtlane, aga tänuväärt on see kirjatükk igatahes.
Romaan kulgeb paralleelselt kahes aja. Ühe peategelaseks on eesti ajalootudeng Mello, kes siirdub Novgorodi tšuudide kadunud kasetohuürikuid otsima. Teine süžee saab alguse tuhatkond aastat varem, Bütsantsi kalendri järgi 6638. aastal ehk 1130, mil Novgorodi vürst Vsevolod Mstislavitš Ugandisse rüüsteretkele tuleb.
Arvustus:
Ma ei saaks kindlasti öelda, et see siin käsitletutest minu maitse järgi parimate teoste hulka kuuluks. Samas on ta lugemiseks ja arvustamiseks piisavalt omamoodi ja huvitav raamat. Igatahes ei olnud mul vaja seda hambad ristis lõpuni lugeda.
Kiita tuleb kindlasti teemavalikut. Kui välja arvata “Urmas ja Merike” ning Sarapuu lood (mis tulevad veel esitlemisele), on vist kõikide muinasromaanide miljööks muinasaja päris loojang – Sigtuna vallutamisest Saaremaa langemiseni – ning põhiliseks aineseks Henriku kroonika. Ning sellest johtuvalt on juttu suhetest läänenaabritega. Valton läheb aga ajas veel sadakond aastat tagasi ja pöörab näo hoopis ida poole, avades selle küllaltki rikkaliku ja paljulubava teema – läänemeresoome rahvad Vana-Vene riigi ajaloos – ka ilukirjanduses. Mis puudutab muinaskirja teemat, siis siin võiks ehk pisukese paralleeli tuua 2001. aastal ilmunud Juha Ruusuvuori ajaloolise romaaniga “Jurmo” (mida mul küll pole olnud au lugeda, aga küllap on varsti mu soome keel sel tasemel, et ta seda võimaldab), mille sisuks on (ühe teost lugenud soomlase sõnutsi) viikingiaegse soome poisi sattumine Frangi riiki ja tema suhe kirjatähtedesse kui maagilistesse märkidesse.
Samas pole kogu selle teema uudsuse juures muinasaja olude kujutamine kuigivõrd edasi läinud. Eesti muinasühiskonda on endiselt liialt primitiivsena kujutatud (vaprad külavanemad ja maailma suhtes mahajäänud võrdsusühiskond ja mis iganes veel) ning suhtumine rahva- ja üldse usundisse on peaaegu sama ateistlik kui Beekmani sügaval nõuka-ajal kirjutatu. Stiilinäide: “Kas just jumalad neid nähtusi põhjustasid, jäi ikkagi oletuseks, kuid enamik niimoodi uskus.” Klišeena mõjub loo esimene lõik mingist unistavast-uitavast muinaseesti poisist, kes kuuleb eemalt lähenevaid raudseid ratsanikke ja jookseb küla hoiatama.
Palju on minu jaoks häirivaid anakronisme mõtlemises ja ellusuhtumises. Eriti iseloomulik on selles osas peategelase Maano idee, et tema kättemaks isa surma eest peab olema kuidagi teistsugune kui lihtne veritasu (Maano on nimelt pehmo kunstnikuhing). Lõpuks osutub selleks oma isa näo maalimine Jurjevi kloostri lakke Issanda kujutise pähe. Ühiskonna puhul, kus valitseb teole samaga vastamise põhimõte ning mis on loomulikult ka konformistlik, on raske sellist asja realistlikuks pidada. Tundub, et tegemist on väga otsitud süžeelise motiveerijaga.
Aga see on muidugi ainult teose üks pool. Teine on ajalootudeng Mello uuringud meie tänapäevas (ja selline kahes ajas liikumine on juba tuttav nii Jaan Krossi “Väljakaevamistest” kui Mats Traadi romaanist “Karukell, kurvameelsuse rohi”). Selle teema valiku taga arvan ma nägevat Da Vinci koodi ja kogu sellise “ajaloo mõistatuste” uurimise populaarsust kirjanduses ja filmikunstis. Kas tegemist on Valtoni teadliku taotluse ja noortepärasusega, ei julge mina ütelda. Igatahes meeldis mulle see liin pisut nagu rohkem, võib-olla seetõttu, et pakkus kohati rohkem äratundmis- või samastumisrõõmu. Märkmetesse olen kirjutanud, et see osa on armas, muud ehk mitte, aga armas siiski. Ajaloolaste ja arheoloogide ning eriti tudengite elu oli ju iseenesest küllalt tõelähedaselt kujutatud, ehkki oli ka mõnda, mis mõjus kohmakalt või naiivselt või nii.
Tegelikult on teosel ka kolmas osa – kahe põhiliini episoodide üleminekukohtades on lõigud Valtoni elutarkade mõtisklustega, mis mõjuvad peaaegu üleliigselt ja kohati liiga endastmõistetavalt või siis jällegi pisut segaselt. Mõni neist on siiski väärt täosse panemist.
Stiili poolest on teos üsna lihtsakoeline, mis paistab olevat Valtonile omane. Ühtegi üleliigset sõna ei paista olevat. Võib-olla Valton vana ja kogenud kirjanikuna peab sõnadega hiilgamist (à la Kross) ebaoluliseks, leides, et lõpuks loeb ikkagi sisu, aga mulle jätab see kuidagi naiivse mulje, niiet stiili poolest võiks ta paigutada noorsooromaani alla. Kusjuures üks teine tema hiljutine teos, mis mul pooleli jäi, Ülemiste City tellimusel kirjutatud lugu Ülemiste Vanakese muistendi ainetel, jättis samasuguse naiivse ja lapseliku mulje, kuigi mulle on teada, et temalt oodati tegelikult lugu täiskasvanutele. Aga see selleks.
Kui anda mingi koondhinnang, siis noortele (aga miks mitte ka vanematele) ajaloohuvilistele ma pigem soovitaks. Teda ei saa pidada kindlasti ajalooliselt igati tõetruuks ja ta pole ka Valtoni tippteoseid, aga korralik lugemisvara siiski. Selline väga hea eesti kirjaniku teisejärguline teos. Ja keda huvitab muistne Novgorod, tšuudid ja Vana-Vene ajalugu, siis omamoodi sissejuhataja ja huvitekitaja võib ta ju olla.
Ajalooalast:
1951. aastal avastas arheoloog Artemi Artšihhovski Novgorodi linna muistsest kultuurkihist kasetohule kraabitud kirja, mis pärines umbes 1400. aastast. Sellest ajast peale on leitud Novgorodist ja ka mõnest teisest teisest Vana-Vene linnast üle tuhande sarnase kirja, mida omal ajal on ilmselt kasutanud tavalised linlased äri-, kohtu- ja isiklike asjade ajamiseks. On säilinud ka joonistusi, roppustega tekste, mõned kirikuslaavi keelsed tekstid jne. Kasetohust kirjad olid säilinute järgi otsustades kasutusel 11-15. sajandil.
Enamik tekste on vanas slaavi rahvakeeles, kusjuures mina olen kuulnud, et varasemate kirjade keeles on tunda eelkõige lääneslaavi substraati, samuti nagu Novgorodi keraamika varasemad tüübid on lääneslaavi päritolu, mis vihjab sellele, et Novgorodi slaavlased pole tulnud mitte jõgesid mööda üles, vaid merd mööda Läänemere lõunarannikult.
Üks kasetohust kiri (nummerduse järgi 292.) on ka aunusekarjala keeles (kuigi tähestiku poolest kirillitsas). Selle täpse transliteratsiooni ja sisu kohta on küll 3 erinevat arvamust (vt: http://en.wikipedia.org/wiki/Birch_bark_letter_no._292), aga üldiselt ollakse konsensusel, et tegemist on mingisuguse pikseloitsuga 13. sajandist (oli ju Karjala sel ajal juba Novgorodi Vabariigi osa või vähemalt sõltlane). On ka leitud näiteks kiri liivi kaupmehele ning mitmeid läänemeresoomekeelseid termineid slaavikeelsete kirjade sees. See on andnud alust arutleda (mida tehakse ka Valtoni romaanis), kas seda kirjaoskust ei saa ka meie esivanematele laiendada.
Põhjus, miks kirjad Novgorodis nii hästi on säilinud, peitub sealses niiskes ja savikas pinnases, mis säilitab hästi orgaanikat ning on seetõttu toonud maailmale üleüldse uskumatult palju rikkalikku ja huvitavat leiuainest. Üheski muistse Eesti keskuses arheoloogide jaoks niivõrd soodsat keskkonda ei ole ja seetõttu on arusaadav, et kirju leitud ei ole. Samas on kaalukaid kaudseid tõendeid, et neid kirju võidi ka siin kirjutada. Mitmelt linnamäelt (nt Soontaganalt) on leitud stiluseid ehk metallist kirjapulkasid, mida on ka Novgorodi leiumaterjalis ning mida on kasutatud nimelt kasetohule (või ka vahatahvlitele) kirjutamiseks.
Muidugi tekitab küsimusi ka see, et Novgorodi linn on kerkinud põlisele läänemeresoomlaste asualale ja veel kirjade ilmumise ajal – 11. sajandil – pidi linna elanikkond olema suuresti veel etniliselt soomeugrilased. Aga ju siis oli kultuurivahetuse protsess niivõrd kiire. Kahju muidugi.
No comments:
Post a Comment