Friday, February 4, 2011

Lauri Vahtre "Eesti saatusehetked"

Autorist:

Lauri Vahtre (sündinud 22. märtsil 1960) on võib-olla piisavalt tuntud avaliku elu tegelane, et ei vajagi lähemat tutvustamist, aga moe pärast võib ju kirjutada. Niisiis, meie seast lahkunud ajalooprofessor Sulev Vahtre poeg. Ja et käbi ei kuku kännust kaugele, on ka Lauri Vahtre toimetamised ikka otsapidi seotud ajalooga, seda enam, et ta Tartu Ülikoolis seda ka erialana õppinud on. Praegusel hetkel siis XI Riigikogu liige, aga eks küsimused, kus tema sõna võtab, kalduvad ikka rahvuspoliitikasse ja sealt ajalooni on ainult kukesamm. Viimasel ajal tuntud ka teleseriaali "Tuulepealne maa" ja filmi "Detsembrikuumus" stsenaristina, aga kirjamehe-sulge on ta kulutanud varemaltki. Tema sulest on ilmunud kaks romaani ("Sõnum" 2009, "Torm" 2010), rääkimata siis ohtratest õpikutest ja populaarsetest ajalookäsitlustest. Üks neist ongi parasjagu kõnealuseks tulnud.

Raamatust:

Esmapilgul võib tekkida küsimus, kas see teos üldse passib siia. Juba pealkirja ja üldise tutvustuse järgi on tegemist ikkagi pigem aime- kui ilukirjandusega. Ometigi on see nii vahvalt mänguline raamat (vähemalt Eesti mõistes omapärane), et ta ei ole üks ega teine või on mõlemad korraga. Saatusehetkedeks meie ajaloos on siis mõned hetked Muistse vabadusvõitluse algusest, Jüriöö ülestõusust, Liivi sõja eelõhtust, Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamisest ÜN-is jne ning neid vaadeldakse esmalt ühe ilukirjandusliku pala, seejärel ajaloolase kommentaari läbi. Ja mis kõige naksakam - olgugi et raamatu alapealkiri on "Eesti ajaloo kümme käänukohta üheksa kirjaniku ja ühe ajaloolase pilgu läbi", siis on need üheksa kirjanikku ja üks ajaloolane lõppeks ikkagi sama inimene – Lauri Vahtre ise.

Ilukirjanduslike paladena esitab ta katkendeid fiktiivsete autorite fiktiivsetest teostest. Näiteks illustreerib ta 1208. aastat Mihkel Karopä romaani "Suitsulõhnaline tuul" avapeatükiga "Kärajad". Või siis Jüriöö ülestõusu sündmuste tarbeks on ta välminud pala „Kuller“ Anita Kuresoo mikroajaloo žanri kuuluvast raamatust „Kümme keskaegset liivimaalast“. Ilmselge paroodia minu meelest mitte kõige paremini õnnestunud Tiina Kala, Juhan Kreemi ja Anu Mändi teosest „Kümme keskaegset tallinlast“. Igatahes kuuluvad need kaks väikest pala meie ajaveebi huvisfääri ja leiavad alljärgnevalt ka käsitlemist. Raamat siis "Eesti saatusehetked", aastanumber 2010, mis tähendab seda, et ta on kõige värskem põige muinasaega eesti ilukirjanduses üleüldse.

Arvustus:

Et ta kõige värskem on ning et selle autor on veel ajaloolane, seda nukram on muidugi vaadata, et „Kärajate“ üldine olustikupilt on 1930. aastate romaanide tasemel. Sündmus on muidugi seni otsesõnu vist käsitlemata – Ugandi mehed Autine linnuses lätlaste ja ordumeestega läbirääkimistel, mis võtavad kardetult halva pöörde (mis viib edaspidi siis selleni, mida me teame Muistse vabadusvõitluse nime all). Mingeid uusi ja huvitavaid vaatenurki me siit ei leia. Samuti ei ole ta kirjanduslikult kuigi haarav. Võimalik, et see on ka taotluslik stiliseering (et jätta muljet, nagu kuulukski Karopä kuskile sinna 30-ndate ajalookirjanduse lainesse), sest vähemalt "Kuller" meenutas mulle küll hetkiti Kala jt teose stiili. Aga võib-olla on põhjus ikkagi proosalisem - üks kukkus välja parem kui teine.

Või noh, see teine pala, "Kuller" nimelt, on nagu veidi lahedamalt kirjutatud. Tekitab huvi nii peategelane kui ka see, mis sellest kõigest edasi saab. Ordukuller Heinrich Krausen toob Järva foogtilt sõnumi ülestõusust Vastseliinasse ja upub tee peal peaaegu ära, ainult üks talupoeg päästab ta Võhandu voogudest. Toimetanud teate ordumeistrini, kordab see saladuslikult foogti abipalvet, et peab olema eerikupäevaks sõjaväega Tallinna all ning parem, kui ta on seal varem. Meister lubab anda päästjale talupojale tänutäheks terve adramaa. Siin vihjab Vahtre ilmselt sellele, kui agar oli Ordu võimalust kasutama ja kui väga ta tahtis Eestimaa hertsogkonda Taanilt kätte saada. Küll aga tõrjub ta hilisemates kommentaarides Uku Masingu, E.V. Saksa ja Juhan Luiga teooriaid, mille kohaselt Hoeneke riimkroonika on tegelikult ajaloolise tõe võltsing, ordupoolne kinnimätsimine. Tahtmata pikemalt ajaloolise trivia valda kalduda, tuleb nentida, et kuigi mainitute teooriad kipuvad vinti üle keerama, siis on ülestõusu tegelik sündmustik ikkagi paljuski ebaselge ja laialt tunnustatud Vahtre isa teooria ei suuda kindlasti vastata kõigile küsimustele, mis katkendlikust allikmaterjalist tõusetuvad.

Kui nüüd „Saatusehetkede“ juurde tagasi tulla, siis iseenesest on sellise pala vorm väga tänuväärt. Kui palju on meie muinasajaloos seiku, hetki, väikseid sündmusi, mida niimoodi värviliseks kirjutatada, illustreerida, elustada! Seda seepärast, et üksnes potikillud ja pronkssõled ei ole midagi elavat, neil endal midagi öelda ei ole, kui just oskajad inimesed neid ei kõneta. Seepärast kuluks meile ära midagi sellist, nagu Euroopa ajaloo kohta on näiteks Ristikivi novellikogu „Sigtuna väravad“, eksole.

Kui nüüd vaadata raamatut edasi, meie huvialast välja, siis on siin päris mitmekülgset ja huvitavat lugemist. Vahtre ajaloolase-kommentaarid seal vahel on nagu on, aga ilukirjanduslikud palad on tervikuna täitsa lahe lugemine ja läheb üsna kiiresti. Niisiis - soovitan.

No comments:

Post a Comment