Bernard Kangro (18. september 1910 Oe küla, Võrumaa – 25. märts 1994 Lund, Rootsi) on kahtlemata nimi eesti kirjandusloos, kes meie teemale auks on. Väliseesti kirjanduse kese ja süda, üks Arbujatest, viljakamaid eesti kirjanikke üleüldse. Õppinud Tartu Ülikoolis 30-ndatel eesti ja üldist kirjandust, liikunud tolleaegsetes boheemlasringkondades, oli ta 1944. aastal sunnitud põgenema Soome kaudu Rootsi. Väsimatu nagu ta oli, suutis ta seal isikliku kirjandusliku tegevuse kõrval dirigeerida pea kogu väliseesti kirjandust. Aastatel 1950-1994 tegutses ta ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi (peamise väliseesti kirjastuse) direktorina, lisaks oli seotud mitmete väiksemate väljaannetega. Lisaks paljudele romaanidele ja luulekogudele on tähelepanuväärne lugemine ka Kangro kirjavahetus Karl Ristikiviga romaani teemadel („Kirjad romaanist“). Mulle aga tundub, et Kangro loomingut kummitab tema liigne agarus ja püüdlikkus. Ma ei pea siin silmas ainult suurt teoste koguarvu, vaid ka seda, et ta üritas end jagada kõige - lüürika, eepika ja draama vahel ning lisaks täita ka kriitiku rolli, aga tulemusena ei teinud ta ühtegi neist võrratult hästi. Selle ilmekaks näiteks võiks ju olla seegi, et ükski tema teos ei ole vähemalt laiema publiku seas klassikaks saanud.
Midagi põhjalikumat tema kohta aadressil:
http://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/11/11/bernard-kangro
Raamatust:
Alapealkirja järgi on tegemist Andres Sunepoja (Suneseni või Sunonise) päevaraamatu ja pihtimustega. Selline fiktsioon on ajaloobelletristikas ju iseenesest üsna levinud, vahest isegi klišeeline võte. Pidagem siinkohal silmas kasvõi siinsamas kajastatud Jaan Krossi "Väljakaevamisi", kus autor leitab Toompealt ju suisa sarnase üriku - Andrease kahetsuskirja enne Eestimaalt lahkumist. Klassikalisem näide on jällegi tema „Keisri hull“, Timotheus von Bocki näälu Jakob Mättiku päevaraamat.
Eessõna järgi olevat Kangro vaid Suneseni käsikirja redigeerija ja avaldaja, kes lisab ka mõned omapoolsed kommentaarid. Ehedusemulje suurendamiseks on „käsikiri“ vahepeal ka katkendlik, jagatud ladina nummerdusega distinctio’teks, aga paraku pole need efektid just kuigi mõjuvad.
Raamat on ilmunud kaks korda – esmalt veel väliseesti keskkonnas Eesti Kirjanike Kooperatiivis 1980. aastal, aga siis ka kordustrükina juba 2006. aastal Varrakus.
Pealkiri tuleneb Suneseni kuulsaima kirjandusteose, poeemi "Hexaemeron" nimest. „Kuuel päeval" on ka omamoodi järg, "Seitsmes päev", millel on ehk ka lootust leida siinkohal arvustamist. Aga mitte kohe praegu.
Arvustus ja pisut ajalugu otsa kah:
Jällegi pean tõdema, et nende „suurte“ kirjanike lähenemised meid huvitavale teemale kisuvad ikka nii või teisiti rappa. Kohe mitte ei olnud huvitav lugemine. Ma ei tea, mida arvavad sellest õpetatud kirjandusteadlased, aga minule jääb pigem mõistmatuks, miks see kirjutatud on. Kangro ülim produktiivsus paneb niigi kulmu kortsutama ja selles mõttes ei ole ma üldse üllatunud, et üksikteostesse alati tuumakust ei jätku. Antud teose puhul paistab, et vanamehel ei olnud enam midagi öelda, aga kirjutamisega enda olemasolu õigustada oli vaja ning niimoodi saigi paberile mingi soigumine (muuseas, teoses eneses on ka Andreas kimpus nägemustega, mis kõrvalseisjale näivad seniilse vanamehe sonimisena). Vabandatagu mulle karmid sõnad, aga nii mulle otse öeldult paistab.
Teose ainus püsiv, läbiv joon ja intriig on Andrease töö mineviku läbikirjutamise ja sellega lunastuse otsimise alal. Olevikulised kirjeldused Andrease maapaost (jälle see väliseesti eksiili-teema!), kui ta on Lundi peapiiskopi ameti maha pannud ja asunud eksiili Ivö saarele, vahelduvad mälestustega kogu elust (lapsepõlv, kokkupuuted eelkäijate, peapiiskop Eskili ja Absaloniga, õpingud Pariisis, misjon Eestimaal), mille ta enam-vähem kronoloogilises järjekorras läbi hekseldab ja lõpuks kahetsedes oma lunastuse leiab.
Stiili poolest peab mainima, et kuidagi tobedalt mõjuvad vahepeal esinevad väga arhailised või murretest pärinevad sõnad, kui ülejäänud tekst seal ümber on tänapäevane ja kirjakeelne. Kui näiteks Aino Kallase teostes mõjub 17. sajandi eestikeelsete tekstide arhailise sõnavara kasutamine väga hästi, kuna ta elab sellesse stiili täienisti sisse, siis Kangrol toimivad need pigem häirivalt. Kuidagi ei jää muljeraasugi, et tegemist võiks olla keskaegse kirjatükiga.
Mis puudutab meid ja Eestit, siis seda ei ole siin raamatus palju, aga siiski. Kirjanik on ju ikkagi eestlane ja ilmselt on ka teemavalik ajendatud sellest, et Sunesen nii olulist rolli meie ajaloos mänginud on. Raamatu esimeses osas ta ainult riivab paiguti ja õhkõrnalt Eesti teemat, aga nimetab samas Eestit oma saatuse maaks (kas see nüüd räägib meile ikka Andreas Suneseni või pigem Bernard Kangro saatusest, on muidugi küsimus omaette). Peamine Eestimaad puudutav osa on teose viimasel viiekümnel leheküljel, kus Andreas meenutab oma misjonitegevust, sõjaretki 1206. aastal Saaremaale ja 1219. Revalasse.
Õnneks ei puudu teoses ka Kangro originaalne ajaloonägemus Taani misjoni sisust, ajaloolistest sündmustest ja Andreas Suneseni isikust. Kangro, kes peab oma peategelast tingimata humanistiks, üritab kujutada teda rahumeelse misjoni ja lepingute-poliitika toetajana. Näiteks 1219. aasta sõjakäigu puhul kujutab ta Valdemari esialgse plaanina vallutada väikese pettemanöövriga Saaremaa kui väga oluline strateegiline ala Liivi lahe kontrollimisel. Alles Suneseni veenmisel otsustatakse maabuda Revalas, kusjuures Sunesen on juba teinud eeltööd ja kutsub laevastikule vastu saadikud Revalast, kellega sõlmitakse kohe lepingud.
Kangro väga humanistlikule nägemusele Andreasest võime ju osundada täiesti vastupidist tõlgendust - Beekmani „Kurbade kivide linnas“ oli ta just õel, kaval ja kaalutlev poliitik, tõeline mastermind taanlaste „kurja“ plaani taga. Kumb see nüüd õigem on, ei saa me kunagi teada. Tõde on üsna kindlasti kusagil vahepeal.
Miks rahumeelne misjon siiski viltu veab ja taanlaste leeri viitusepäeval rünnatakse, ei tea Sunesen isegi kindlalt, aga pakub välja erinevaid variante. Igatahes on see just peapiiskop Andrease telk, kus Eestimaa piiskop Theoderich tol saatuslikul hetkel viibib, kui eestlased ründavad, seda kuninga telgiks peavad ja Theoderichi Valdemari pähe maha löövad. Sunesen jääb imekombel ellu ning väriseb pool ööd laipade kõrval, kuni julgeb välja tulla ja lahinguvälja õudustele pilku heita. Miks ka mitte, tuleb selle fiktsiooni peale tõdeda, aga ei enamat.
Üleüldse paistab, et Kangro näeb taanlastes luhtunud võimalust rahumeelselt ja ülekohtuta ristiusku vastu võtta, millisel juhul ajalugu oleks meile võib-olla sootuks soodsamalt minna. Võib-olla oleks see tõesti nii olnud, ega me ei tea. Samas ei saa eitada, et ka taanlastel tuli küllaga vägivalda kasutada (1206. aastal Saaremaal, 1219. aastal toosama viitusepäeva lahing, Henriku kroonikas on mainitud, et peeti aasta otsa sõda revalastega, samuti Harju ja Viru ülikute poomine karistuseks osaluse eest 1221. aasta ülestõusus). Samas on muidugi näiteks Varbola, mis teeb ainult lepinguid ja väldib lahingut terve sõja vältel. Häda on selles, et Taani poolelt pole meil ühtki nii põhjalikku kroonikat kui Henriku oma, viimane aga ei pööra taanlaste tegude kirjeldamisele just ülemäära rõhku. Kuivõrd teistsugune oleks taanipoolse kroonika olemasolul pilt Balti ristisõjast ja meie muinasaegsest elukorraldusest üleüldse, võib ainult ette kujutada.
Küll aga pakuksin välja ühe põhjuse (teadmata, kas keegi on seda varem niimoodi mõelnud), miks taanlaste vallutus oleks meile tõepoolest soodsam olnud ning miks juba omal ajal oli kergem nendega lepinguid sõlmida. Nimelt moodustus riialaste põhijõud rüütlitest, keda oli vaja ristisõtta värvata. Mäletame ju seda, kui mitu korda piiskop Albert Saksamaalt uusi mehi värbamas käis. Loomulikult tuli neile meestele lubada lisaks hingeõndsusele ja patukustutusele ka midagi materiaalset, sõnaga – maad. See aga tähendas kohalike õigustest ülesõitmist, mis kajastub selgelt ka tolleaegsetes ürikutes. Taani kuningas, kelle käsutuses oli omaenese sõjavägi, ei olnud sunnitud enda käsi niivõrd siduma. Oleks ta oma ristiretkel eest leidnud kohalikke ülikuid, kes olid valmis ristimise vastu võtma ja rahu sõlmima, poleks olnud probleemi neile nende põline maa tagasi läänistada. Aga ajalugu läks nagu läks.
Omamoodi tabav tähelepanek on Kangrol see, et 1218. aastal Slesvigis toimunud nõupidamine Riia piiskop Alberti ja Taani kuningas Valdemari vahel oli ju ühtlasi Baltikumi esimene jagamine. See võrdlus MRP-ga annab kogu sündmusele hoopis ängistavama varju.
Ja lõpuks tooksin veel välja ühe detaili. Ivö saare Püha Ursula kirikus asuvast Suneseni haua seinast on leitud marmorplaat (kirik ise on hallist liivakivist). Siin paiskab Kangro õhku küsimuse (paraku ilma igasuguse aluseta), kas ei võiks olla tegemist Vasalemma marmorist hauakiviga, mille Andreas kes teab mis ajel Eestimaalt kaasa tiris. Nojah, raske on uskuda, et seda Vasalemma marmorit tol ajal üldse murti, aga välistada ei saa.
Üldiselt suhteliselt igav raamat. Minu meelest ei ole sel ka kõrget kirjanduslikku väärtust, aga võib-olla olen ma lihtsalt piiratud. Igatahes soovitust siit ei tule.
No comments:
Post a Comment