Karl August Hermann (23. september 1851 – 11. jaanuar 1909 Tartu) oli kirjanik, keeleteadlane, helilooja ja entsüklopedist. Iseenesest üpris huvitav tegelane meie kultuuriloos, aga mitte just väga tuntud. Sündinud Põltsamaa khk, Võhma külas sepa pojana, õppis 1870-ndatel Tartu ülikoolis usuteadust ja Leipzigis võrdlevat keeleteadust. Eestisse naastes oli ülimalt aktiivne kultuuritegelane (lausa nii aktiivne, et kurnas mehe ära ja see oli ka põhjus, miks ta sajandivahetuse paiku kultuurielust taandus ja lõpuks üsna noorelt suri), osales mitmete seltside, samuti Aleksandrikooli komitee tegevuses. Aastatel 1882-1896 oli ta „Eesti Postimehe“, hiljem „Postimehe“ toimetaja, kuni müüs selle noorele Tõnissonile ja tema kaasvõitlejaile. Hermann kirjutas ligi 1000 koorilaulu, püüdis komponeerida Eesti esimest ooperit (lauleldus „Uku ja Vanemuine“), aga selles vallas tuli veel oodata oma 30 aastat Eevald Aava „Vikerlasteni“. Samuti üritas ta välja selgitada eestlaste päritolu ja temalt pärineb muuseas hüpotees, et eestlased olid muistsete sumerite järeltulijad.
Raamatust:
„Auulane ja Ülo: Jutt eesti muistsest ajast“ on ilmunud kolmes väljaandes – aastal 1887, 1901 ja veel millalgi 20. sajandi alguses Hermanni enda trükikojas. Vähemalt see trükk, mida mina lugesin (see ebamäärase trükiaastaga variant), on veel gooti kirjas, nii et kuigi raamat ise oli häbematult lühike (taskuformaadis ja 39 lk), siis sellega harjumise tõttu läks mul lugemisele tervelt tund aega, muidu oleks kiiremini hakkama saanud.
Arvustus:
Ilmselt on see kõige naiivsem raamat, mida siin seni käsitletud. Vaata, et hakkad naerma, sest see kipub naiivsuses võistlema lasteraamatutega. Romantism kuubis. Kõik on õilis ja ülivõrdeline, ilus Kuldse Kungla aeg.
„Noored Eesti mehed olivad nagu tammed tugevad ja nagu jalakad sirged. Rõõm oli neid näha. Võim läikis nende nägudest, jõud nende kangetest käevartest. Kalev oli oma vaimu nendele südamesse pannud, oma vaprust nendele järele jätnud.
Niisamate olivad neiud nägusad ja hellad. Nende paled punetasivad nagu kõige ilusamad lilled. Nende silmad olivad armast ilu täis. Nende juuksed lehvisivad õhus. Nende neitsilised rinnad vaosivad ja tõusivad laulu lõõritades. Nende huuled naeratasivad lahkesti peiude poole.“
Lugu ise on nii lihtne, et saab hästi ümber jutustada. Auulane on Eesti rahva suur ja õilis vanem, Ülo teadmata päritolu vapper ja õilis malevajuht, kes tahab kosida Auulase kaunist ja vooruslikku tütart Lindat. Eestimaa randa on aga tulnud rüüstama rootslased ja ühtäkki tungivad nad ka aasale, kus eesti neiud kiiguvad, ja röövivad nad ära (sh Linda). Kuigi rootslasi on 3000 ja eestlasi ainult 500, siis asuvad viimased Auulase ja Ülo juhtimisel rootslasi jälitama. Rannas löövad nad osa rootslaste väest armutult puruks, teine osa aga pääseb põgenema. Üle kogu Eestimaa kogutakse siis suur laevastik ja minnakse Sigtuna alla, kus eestlased võidavad esmalt merelahingu, siis linna ees lagedal kuninga väe ja asuvad linna piirama. Rootsi kuningas tahab röövitud eesti neiud anda oma suurnikele liignaisteks, aga viimased pole nõus ja pannakse seetõttu luku taha. Rootsi kuningapoeg üritab Lindat endale naiseks paluda ja niimoodi saavutada rahu Rootsi ja Eesti vahel, aga Linda ei ole nõus. Lõpuks murravad eestlased linna, võidavad rootslasi, päästavad neiud, kingivad sõjavangidele ja Rootsi kuningale elu ning sõidavad suure saagiga koju tagasi, kus toimuvad suured pulmad.
Nojah – mis siin veel siis kommenteerida. Huvitav on iseenesest see, kui positiivse tonaalsusega on raamat ja üleüldse ajaloosündmuse valik. Hermanni kaasaegsed autorid kippusid rohkem kirjutama sakslaste rängast ikkest (nt Bornhöhe), aga tema ise heiastab pigem kadunud hiilgeaega. Ja minu meelest on positiivne seegi, et tegemist on ikkagi raamatuga, mille sündmustik ei tulene Henriku kroonikast, vaid varasemast ajaloost (kuigi, tõsi, Sigtuna-teemalisi lugusid on ju meil teisigi).
Ilmne on muidugi rahvuslik pseudomütoloogia (Kalev ja Uku tulevad sisse), samuti ühiskonna egalitaarsus (lõpus tuleb välja, et Ülo isa oli kunagi varem olnud eesti rahva vanem, ehk siis tegemist oleks justkui muinaspresidendiga). Samas on oma aja kohta isegi mõneti üllatav, et saarlaste kohta on autor kommenteerinud, et nende laevastikke kartis kogu Põhja-Euroopa. Ei oleks arvanudki, et seda fakti juba siis eneseuhkuse tõstmiseks upitati.
Nojah, ühesõnaga, oma aja tunnismärk kindlasti. Aga lugemiseks küll ei kõlba.
No comments:
Post a Comment