Raamatust:
Ilmunud 2005. aastal Maalehe kirjastuses. Seega vist üks kaasaegsemaid teoseid meie valikus. Raamatu sisekaanel ka väike tutvustus:
Noorsoojutu tegevus toimub Jogentaganas (praegusel Põhja-Tartumaal) aastal 1212, mil elatakse muistse priiuse viimaseid aegu. Tähelepanu all on 12aastase vanemapoja mõtted, mängud ja unistused ning suhted arvuka suguvõsaga. Põnevust pakub ristisõdijate ootus ja linnuselahing. Kõik on just nõnda, nagu tookord oli.
Raamatu kujunduse (kohati tahtmatult koomilise) tegi Valdek Alber. Raamat on pühendatud "Ukule, muistse nime kandjale". Hainsalu lapselaps?
Arvustus:
Esimesed leheküljed kerisid ootusi üles. Pole viimastest luubi all olnud raamatutest sedavõrd rikkalikku ja vabalt voolavat ilukirjanduslikku stiili kohanud. Autor oli üritanud sugeda oma keelekasutusse lõunaeestimurdelisi sõnu ja arhaisme, iseäranis murdelised olid mõne tegelase (nt suureit Imme) repliigid. See oli iseenesest positiivne, kuigi kohati mõjus ka võltsilt, eriti kuna see murdelisus polnud piisavalt järjepidev. Teksti oli osavalt sobitatud ka motiive rahvausundist ja etnograafiast (näiteks linnupette võtmine enne kevadel väljaminekut ning see, et 12-aastased poisid ei ole veel püksikandjad). Esialgu tundus väga positiivne ka see, et on sellist mõnusat argielu kujutust, ei kiputa kohe laiadele lahinguväljadele ja kuningate tagatubadesse. See kõik andis väga tugeva realismitunde. Mõningad ajalooalased klišeed ja ebatäpsused näisid andestatavana; oli näha, et Hainsalu on rohkem kodus rahvaluules kui ajaloos.
Edaspidi kahjuks hinnang siiski langes. Kindlasti häiris ajaloo vaatlemine metatasandilt, kust tegelased ei oleks seda kuidagi näha saanud (manatark näeb nägemuses, kuidas eestlased orjastatakse 800 aastaks, näeb ka 20. sajandi okupatsioone). Nojah, see oli kuidagi eriti lame, aga see selleks. Kuigi stiil oli lõpuni tasemel ja tekst hästi loetav, siis süžee poolelt jäi pinget vajaka. Lugu jäi liialt tiirutama väikese Lemmiko igapäevaelu ja probleemide ümber, suurem möll läks lahti alles päris raamatu lõpus. Et see raamat oma sihtgrupile meele järgi oleks, peaks seal minu meelest rohkem seiklusmomenti olema (selles mõttes oli Anna Kohvri raamat kahtlemata mõnusam), käesoleval teosel jääb dünaamikast puudu. Samuti on noorsookirjanduse jaoks selline rikkalik sõnavara pigem ballast.
Üldiselt jääbki selline mulje, et teos jääb rippuma kuhugi noorte- ja täiskasvanute kirjanduse vahepeale. Probleemiasetuse, õpetuslike momentide, peategelase jpm poolest on ta tõesti kavatsetud noorsoo sihtgrupile, aga Hainsalu pole oma stiili ja struktuuri suutnud asjakohaseks painutada. Kahju muidugi. Täitsa huvitav oleks näha emba-kumba lahendust tema sulest – kas täieõiguslikku lasteraamatut või siis samasuguse muheda stiiliga mõnel huvitavamal teemal täiskasvanute jaoks kirjutatud romaani.
Sellegipoolest soovitan lugeda ja lastele lugeda anda, vähemalt „Meelise“ asemel kindlasti.
No comments:
Post a Comment