Bernard Kangro "Kuus päeva"

Autorist:


Bernard Kangro (18. september 1910 Oe küla, Võrumaa – 25. märts 1994 Lund, Rootsi) on kahtlemata nimi eesti kirjandusloos, kes meie teemale auks on. Väliseesti kirjanduse kese ja süda, üks Arbujatest, viljakamaid eesti kirjanikke üleüldse. Õppinud Tartu Ülikoolis 30-ndatel eesti ja üldist kirjandust, liikunud tolleaegsetes boheemlasringkondades, oli ta 1944. aastal sunnitud põgenema Soome kaudu Rootsi. Väsimatu nagu ta oli, suutis ta seal isikliku kirjandusliku tegevuse kõrval dirigeerida pea kogu väliseesti kirjandust. Aastatel 1950-1994 tegutses ta ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi (peamise väliseesti kirjastuse) direktorina, lisaks oli seotud mitmete väiksemate väljaannetega. Lisaks paljudele romaanidele ja luulekogudele on tähelepanuväärne lugemine ka Kangro kirjavahetus Karl Ristikiviga romaani teemadel („Kirjad romaanist“). Mulle aga tundub, et Kangro loomingut kummitab tema liigne agarus ja püüdlikkus. Ma ei pea siin silmas ainult suurt teoste koguarvu, vaid ka seda, et ta üritas end jagada kõige - lüürika, eepika ja draama vahel ning lisaks täita ka kriitiku rolli, aga tulemusena ei teinud ta ühtegi neist võrratult hästi. Selle ilmekaks näiteks võiks ju olla seegi, et ükski tema teos ei ole vähemalt laiema publiku seas klassikaks saanud.
Midagi põhjalikumat tema kohta aadressil:
http://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/11/11/bernard-kangro

Raamatust:

Alapealkirja järgi on tegemist Andres Sunepoja (Suneseni või Sunonise) päevaraamatu ja pihtimustega. Selline fiktsioon on ajaloobelletristikas ju iseenesest üsna levinud, vahest isegi klišeeline võte. Pidagem siinkohal silmas kasvõi siinsamas kajastatud Jaan Krossi "Väljakaevamisi", kus autor leitab Toompealt ju suisa sarnase üriku - Andrease kahetsuskirja enne Eestimaalt lahkumist. Klassikalisem näide on jällegi tema „Keisri hull“, Timotheus von Bocki näälu Jakob Mättiku päevaraamat.

Eessõna järgi olevat Kangro vaid Suneseni käsikirja redigeerija ja avaldaja, kes lisab ka mõned omapoolsed kommentaarid. Ehedusemulje suurendamiseks on „käsikiri“ vahepeal ka katkendlik, jagatud ladina nummerdusega distinctio’teks, aga paraku pole need efektid just kuigi mõjuvad.

Raamat on ilmunud kaks korda – esmalt veel väliseesti keskkonnas Eesti Kirjanike Kooperatiivis 1980. aastal, aga siis ka kordustrükina juba 2006. aastal Varrakus.

Pealkiri tuleneb Suneseni kuulsaima kirjandusteose, poeemi "Hexaemeron" nimest. „Kuuel päeval" on ka omamoodi järg, "Seitsmes päev", millel on ehk ka lootust leida siinkohal arvustamist. Aga mitte kohe praegu.


Arvustus ja pisut ajalugu otsa kah:

Jällegi pean tõdema, et nende „suurte“ kirjanike lähenemised meid huvitavale teemale kisuvad ikka nii või teisiti rappa. Kohe mitte ei olnud huvitav lugemine. Ma ei tea, mida arvavad sellest õpetatud kirjandusteadlased, aga minule jääb pigem mõistmatuks, miks see kirjutatud on. Kangro ülim produktiivsus paneb niigi kulmu kortsutama ja selles mõttes ei ole ma üldse üllatunud, et üksikteostesse alati tuumakust ei jätku. Antud teose puhul paistab, et vanamehel ei olnud enam midagi öelda, aga kirjutamisega enda olemasolu õigustada oli vaja ning niimoodi saigi paberile mingi soigumine (muuseas, teoses eneses on ka Andreas kimpus nägemustega, mis kõrvalseisjale näivad seniilse vanamehe sonimisena). Vabandatagu mulle karmid sõnad, aga nii mulle otse öeldult paistab.

Teose ainus püsiv, läbiv joon ja intriig on Andrease töö mineviku läbikirjutamise ja sellega lunastuse otsimise alal. Olevikulised kirjeldused Andrease maapaost (jälle see väliseesti eksiili-teema!), kui ta on Lundi peapiiskopi ameti maha pannud ja asunud eksiili Ivö saarele, vahelduvad mälestustega kogu elust (lapsepõlv, kokkupuuted eelkäijate, peapiiskop Eskili ja Absaloniga, õpingud Pariisis, misjon Eestimaal), mille ta enam-vähem kronoloogilises järjekorras läbi hekseldab ja lõpuks kahetsedes oma lunastuse leiab.

Stiili poolest peab mainima, et kuidagi tobedalt mõjuvad vahepeal esinevad väga arhailised või murretest pärinevad sõnad, kui ülejäänud tekst seal ümber on tänapäevane ja kirjakeelne. Kui näiteks Aino Kallase teostes mõjub 17. sajandi eestikeelsete tekstide arhailise sõnavara kasutamine väga hästi, kuna ta elab sellesse stiili täienisti sisse, siis Kangrol toimivad need pigem häirivalt. Kuidagi ei jää muljeraasugi, et tegemist võiks olla keskaegse kirjatükiga.

Mis puudutab meid ja Eestit, siis seda ei ole siin raamatus palju, aga siiski. Kirjanik on ju ikkagi eestlane ja ilmselt on ka teemavalik ajendatud sellest, et Sunesen nii olulist rolli meie ajaloos mänginud on. Raamatu esimeses osas ta ainult riivab paiguti ja õhkõrnalt Eesti teemat, aga nimetab samas Eestit oma saatuse maaks (kas see nüüd räägib meile ikka Andreas Suneseni või pigem Bernard Kangro saatusest, on muidugi küsimus omaette). Peamine Eestimaad puudutav osa on teose viimasel viiekümnel leheküljel, kus Andreas meenutab oma misjonitegevust, sõjaretki 1206. aastal Saaremaale ja 1219. Revalasse.

Õnneks ei puudu teoses ka Kangro originaalne ajaloonägemus Taani misjoni sisust, ajaloolistest sündmustest ja Andreas Suneseni isikust. Kangro, kes peab oma peategelast tingimata humanistiks, üritab kujutada teda rahumeelse misjoni ja lepingute-poliitika toetajana. Näiteks 1219. aasta sõjakäigu puhul kujutab ta Valdemari esialgse plaanina vallutada väikese pettemanöövriga Saaremaa kui väga oluline strateegiline ala Liivi lahe kontrollimisel. Alles Suneseni veenmisel otsustatakse maabuda Revalas, kusjuures Sunesen on juba teinud eeltööd ja kutsub laevastikule vastu saadikud Revalast, kellega sõlmitakse kohe lepingud.

Kangro väga humanistlikule nägemusele Andreasest võime ju osundada täiesti vastupidist tõlgendust - Beekmani „Kurbade kivide linnas“ oli ta just õel, kaval ja kaalutlev poliitik, tõeline mastermind taanlaste „kurja“ plaani taga. Kumb see nüüd õigem on, ei saa me kunagi teada. Tõde on üsna kindlasti kusagil vahepeal.

Miks rahumeelne misjon siiski viltu veab ja taanlaste leeri viitusepäeval rünnatakse, ei tea Sunesen isegi kindlalt, aga pakub välja erinevaid variante. Igatahes on see just peapiiskop Andrease telk, kus Eestimaa piiskop Theoderich tol saatuslikul hetkel viibib, kui eestlased ründavad, seda kuninga telgiks peavad ja Theoderichi Valdemari pähe maha löövad. Sunesen jääb imekombel ellu ning väriseb pool ööd laipade kõrval, kuni julgeb välja tulla ja lahinguvälja õudustele pilku heita. Miks ka mitte, tuleb selle fiktsiooni peale tõdeda, aga ei enamat.

Üleüldse paistab, et Kangro näeb taanlastes luhtunud võimalust rahumeelselt ja ülekohtuta ristiusku vastu võtta, millisel juhul ajalugu oleks meile võib-olla sootuks soodsamalt minna. Võib-olla oleks see tõesti nii olnud, ega me ei tea. Samas ei saa eitada, et ka taanlastel tuli küllaga vägivalda kasutada (1206. aastal Saaremaal, 1219. aastal toosama viitusepäeva lahing, Henriku kroonikas on mainitud, et peeti aasta otsa sõda revalastega, samuti Harju ja Viru ülikute poomine karistuseks osaluse eest 1221. aasta ülestõusus). Samas on muidugi näiteks Varbola, mis teeb ainult lepinguid ja väldib lahingut terve sõja vältel. Häda on selles, et Taani poolelt pole meil ühtki nii põhjalikku kroonikat kui Henriku oma, viimane aga ei pööra taanlaste tegude kirjeldamisele just ülemäära rõhku. Kuivõrd teistsugune oleks taanipoolse kroonika olemasolul pilt Balti ristisõjast ja meie muinasaegsest elukorraldusest üleüldse, võib ainult ette kujutada.

Küll aga pakuksin välja ühe põhjuse (teadmata, kas keegi on seda varem niimoodi mõelnud), miks taanlaste vallutus oleks meile tõepoolest soodsam olnud ning miks juba omal ajal oli kergem nendega lepinguid sõlmida. Nimelt moodustus riialaste põhijõud rüütlitest, keda oli vaja ristisõtta värvata. Mäletame ju seda, kui mitu korda piiskop Albert Saksamaalt uusi mehi värbamas käis. Loomulikult tuli neile meestele lubada lisaks hingeõndsusele ja patukustutusele ka midagi materiaalset, sõnaga – maad. See aga tähendas kohalike õigustest ülesõitmist, mis kajastub selgelt ka tolleaegsetes ürikutes. Taani kuningas, kelle käsutuses oli omaenese sõjavägi, ei olnud sunnitud enda käsi niivõrd siduma. Oleks ta oma ristiretkel eest leidnud kohalikke ülikuid, kes olid valmis ristimise vastu võtma ja rahu sõlmima, poleks olnud probleemi neile nende põline maa tagasi läänistada. Aga ajalugu läks nagu läks.

Omamoodi tabav tähelepanek on Kangrol see, et 1218. aastal Slesvigis toimunud nõupidamine Riia piiskop Alberti ja Taani kuningas Valdemari vahel oli ju ühtlasi Baltikumi esimene jagamine. See võrdlus MRP-ga annab kogu sündmusele hoopis ängistavama varju.

Ja lõpuks tooksin veel välja ühe detaili. Ivö saare Püha Ursula kirikus asuvast Suneseni haua seinast on leitud marmorplaat (kirik ise on hallist liivakivist). Siin paiskab Kangro õhku küsimuse (paraku ilma igasuguse aluseta), kas ei võiks olla tegemist Vasalemma marmorist hauakiviga, mille Andreas kes teab mis ajel Eestimaalt kaasa tiris. Nojah, raske on uskuda, et seda Vasalemma marmorit tol ajal üldse murti, aga välistada ei saa.

Üldiselt suhteliselt igav raamat. Minu meelest ei ole sel ka kõrget kirjanduslikku väärtust, aga võib-olla olen ma lihtsalt piiratud. Igatahes soovitust siit ei tule.

Lauri Vahtre "Eesti saatusehetked"

Autorist:

Lauri Vahtre (sündinud 22. märtsil 1960) on võib-olla piisavalt tuntud avaliku elu tegelane, et ei vajagi lähemat tutvustamist, aga moe pärast võib ju kirjutada. Niisiis, meie seast lahkunud ajalooprofessor Sulev Vahtre poeg. Ja et käbi ei kuku kännust kaugele, on ka Lauri Vahtre toimetamised ikka otsapidi seotud ajalooga, seda enam, et ta Tartu Ülikoolis seda ka erialana õppinud on. Praegusel hetkel siis XI Riigikogu liige, aga eks küsimused, kus tema sõna võtab, kalduvad ikka rahvuspoliitikasse ja sealt ajalooni on ainult kukesamm. Viimasel ajal tuntud ka teleseriaali "Tuulepealne maa" ja filmi "Detsembrikuumus" stsenaristina, aga kirjamehe-sulge on ta kulutanud varemaltki. Tema sulest on ilmunud kaks romaani ("Sõnum" 2009, "Torm" 2010), rääkimata siis ohtratest õpikutest ja populaarsetest ajalookäsitlustest. Üks neist ongi parasjagu kõnealuseks tulnud.

Raamatust:

Esmapilgul võib tekkida küsimus, kas see teos üldse passib siia. Juba pealkirja ja üldise tutvustuse järgi on tegemist ikkagi pigem aime- kui ilukirjandusega. Ometigi on see nii vahvalt mänguline raamat (vähemalt Eesti mõistes omapärane), et ta ei ole üks ega teine või on mõlemad korraga. Saatusehetkedeks meie ajaloos on siis mõned hetked Muistse vabadusvõitluse algusest, Jüriöö ülestõusust, Liivi sõja eelõhtust, Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamisest ÜN-is jne ning neid vaadeldakse esmalt ühe ilukirjandusliku pala, seejärel ajaloolase kommentaari läbi. Ja mis kõige naksakam - olgugi et raamatu alapealkiri on "Eesti ajaloo kümme käänukohta üheksa kirjaniku ja ühe ajaloolase pilgu läbi", siis on need üheksa kirjanikku ja üks ajaloolane lõppeks ikkagi sama inimene – Lauri Vahtre ise.

Ilukirjanduslike paladena esitab ta katkendeid fiktiivsete autorite fiktiivsetest teostest. Näiteks illustreerib ta 1208. aastat Mihkel Karopä romaani "Suitsulõhnaline tuul" avapeatükiga "Kärajad". Või siis Jüriöö ülestõusu sündmuste tarbeks on ta välminud pala „Kuller“ Anita Kuresoo mikroajaloo žanri kuuluvast raamatust „Kümme keskaegset liivimaalast“. Ilmselge paroodia minu meelest mitte kõige paremini õnnestunud Tiina Kala, Juhan Kreemi ja Anu Mändi teosest „Kümme keskaegset tallinlast“. Igatahes kuuluvad need kaks väikest pala meie ajaveebi huvisfääri ja leiavad alljärgnevalt ka käsitlemist. Raamat siis "Eesti saatusehetked", aastanumber 2010, mis tähendab seda, et ta on kõige värskem põige muinasaega eesti ilukirjanduses üleüldse.

Arvustus:

Et ta kõige värskem on ning et selle autor on veel ajaloolane, seda nukram on muidugi vaadata, et „Kärajate“ üldine olustikupilt on 1930. aastate romaanide tasemel. Sündmus on muidugi seni otsesõnu vist käsitlemata – Ugandi mehed Autine linnuses lätlaste ja ordumeestega läbirääkimistel, mis võtavad kardetult halva pöörde (mis viib edaspidi siis selleni, mida me teame Muistse vabadusvõitluse nime all). Mingeid uusi ja huvitavaid vaatenurki me siit ei leia. Samuti ei ole ta kirjanduslikult kuigi haarav. Võimalik, et see on ka taotluslik stiliseering (et jätta muljet, nagu kuulukski Karopä kuskile sinna 30-ndate ajalookirjanduse lainesse), sest vähemalt "Kuller" meenutas mulle küll hetkiti Kala jt teose stiili. Aga võib-olla on põhjus ikkagi proosalisem - üks kukkus välja parem kui teine.

Või noh, see teine pala, "Kuller" nimelt, on nagu veidi lahedamalt kirjutatud. Tekitab huvi nii peategelane kui ka see, mis sellest kõigest edasi saab. Ordukuller Heinrich Krausen toob Järva foogtilt sõnumi ülestõusust Vastseliinasse ja upub tee peal peaaegu ära, ainult üks talupoeg päästab ta Võhandu voogudest. Toimetanud teate ordumeistrini, kordab see saladuslikult foogti abipalvet, et peab olema eerikupäevaks sõjaväega Tallinna all ning parem, kui ta on seal varem. Meister lubab anda päästjale talupojale tänutäheks terve adramaa. Siin vihjab Vahtre ilmselt sellele, kui agar oli Ordu võimalust kasutama ja kui väga ta tahtis Eestimaa hertsogkonda Taanilt kätte saada. Küll aga tõrjub ta hilisemates kommentaarides Uku Masingu, E.V. Saksa ja Juhan Luiga teooriaid, mille kohaselt Hoeneke riimkroonika on tegelikult ajaloolise tõe võltsing, ordupoolne kinnimätsimine. Tahtmata pikemalt ajaloolise trivia valda kalduda, tuleb nentida, et kuigi mainitute teooriad kipuvad vinti üle keerama, siis on ülestõusu tegelik sündmustik ikkagi paljuski ebaselge ja laialt tunnustatud Vahtre isa teooria ei suuda kindlasti vastata kõigile küsimustele, mis katkendlikust allikmaterjalist tõusetuvad.

Kui nüüd „Saatusehetkede“ juurde tagasi tulla, siis iseenesest on sellise pala vorm väga tänuväärt. Kui palju on meie muinasajaloos seiku, hetki, väikseid sündmusi, mida niimoodi värviliseks kirjutatada, illustreerida, elustada! Seda seepärast, et üksnes potikillud ja pronkssõled ei ole midagi elavat, neil endal midagi öelda ei ole, kui just oskajad inimesed neid ei kõneta. Seepärast kuluks meile ära midagi sellist, nagu Euroopa ajaloo kohta on näiteks Ristikivi novellikogu „Sigtuna väravad“, eksole.

Kui nüüd vaadata raamatut edasi, meie huvialast välja, siis on siin päris mitmekülgset ja huvitavat lugemist. Vahtre ajaloolase-kommentaarid seal vahel on nagu on, aga ilukirjanduslikud palad on tervikuna täitsa lahe lugemine ja läheb üsna kiiresti. Niisiis - soovitan.

Arvo Valton "Kirjad kasetohul"

Olgu öeldud, et mõnda aega nüüd jäävad need sissekanded eriti harvaks, sest ma olen maikuu lõpuni aega teenimas. Lugeda on mul küll pisut aega, aga arvuti taga arvustuse vorpimine nõuab mitmeid hinnalisi tunde minu niigi lühikesest linnaloast, mistap ei ole ma valmis seda alati ohverdama. Aga paar raamatut enne suve jõuab ehk ära kajastada küll.


Autorist:

Taaskord tuleb üks suur ja väärikas eesti kirjanik esitlemisele. See jätaks nagu mulje, et muinasaeg polegi eesti kirjanduse teemade äärmises perifeerias, aga samas on ka vähe kirjanikke, kelle jaoks siin jutuks tulnud ja tulevad raamatud oleksid loomingu tähtteosed. Pole seda ka kõnealune.

Arvo Valtonist (kodanikunimega Vallikivist, sündinud 14. dets 1935 Märjamaal) niipalju, et tema loomingut ja isikut mitmekülgselt ja samas mõne sõnaga haarata tundub üldiselt võimatu, aga vähemalt märksõnaliselt tuleb seda siiski teha. Loomingu poolest äärmiselt viljakas – prosaist, dramaturg, stsenarist, luuletaja, tõlkija ja publitsist, kelle teoseid on raske kokku lugeda, aga "Kogutud Teoseid" on 16 köidet ja vahepeal on ka üht-teist uut juurde tulnud.

Väga rahvuslikult meelestatud, küllap seetõttu, et oli ise 1949. aastal küüditatu. 1980. aastal 40-kirja aktsiooni üks organiseerijaid ja osalisi, 80-ndate lõpus fosforiidisõjani viinud mõttevahetuse algatajaid (Valton on muuseas mäeinseneri haridusega), Eesti Komitee ja Eesti Kongressi liige ning saadik Riigikogu VII (1992-1995) koosseisus. Alates 1994. aastast Isamaaliidu liige.

Rahvusliku meelestatusega seondub ka tema seotus soomeugri rahvaste ühtsuse ideega nii ühiskondlikul kui kirjanduslikul tasandil. Viimasel ajal ongi ta peamiselt tegelenud erinevate soomeugri rahvaste kirjandusteoste vahendamisega eesti keelde, s.h sari “Soome-ugri luuleklassikat” (1996) ja antoloogia “Kuum öö” (2006). Eriti hingelähedane paistab talle olevat mõte sellest, et soomeugrilased on väga rahumeelsed ja demokraatlikud ja üldse mõnusad inimesed.

Minu jaoks seostuvad Valtoni nimega eelkõige kaks joont. Esmalt hüperbool ja grotesk, eriti novellides, kus inimeste argielu areneb absurdiks. Teiseks (ja kuhu võiks mõneti paigutada ka käsiteldava teose) ajaloolis-folkloorsele ainesele tuginev looming, kus põhirõhk on muinasjutulisusel ja müüdiloogikal.


Raamatust:

Lõpuks ometi midagi täiesti värsket nn “muinasromaanide” žanrist! Aastanumbriga 2010 ja kirjastuselt “Ilmamaa”. Kas see nüüd annab lootust, et meid huvitav aines taas ausse tõuseb, on muidugi kahtlane, aga tänuväärt on see kirjatükk igatahes.

Romaan kulgeb paralleelselt kahes aja. Ühe peategelaseks on eesti ajalootudeng Mello, kes siirdub Novgorodi tšuudide kadunud kasetohuürikuid otsima. Teine süžee saab alguse tuhatkond aastat varem, Bütsantsi kalendri järgi 6638. aastal ehk 1130, mil Novgorodi vürst Vsevolod Mstislavitš Ugandisse rüüsteretkele tuleb.


Arvustus:

Ma ei saaks kindlasti öelda, et see siin käsitletutest minu maitse järgi parimate teoste hulka kuuluks. Samas on ta lugemiseks ja arvustamiseks piisavalt omamoodi ja huvitav raamat. Igatahes ei olnud mul vaja seda hambad ristis lõpuni lugeda.

Kiita tuleb kindlasti teemavalikut. Kui välja arvata “Urmas ja Merike” ning Sarapuu lood (mis tulevad veel esitlemisele), on vist kõikide muinasromaanide miljööks muinasaja päris loojang – Sigtuna vallutamisest Saaremaa langemiseni – ning põhiliseks aineseks Henriku kroonika. Ning sellest johtuvalt on juttu suhetest läänenaabritega. Valton läheb aga ajas veel sadakond aastat tagasi ja pöörab näo hoopis ida poole, avades selle küllaltki rikkaliku ja paljulubava teema – läänemeresoome rahvad Vana-Vene riigi ajaloos – ka ilukirjanduses. Mis puudutab muinaskirja teemat, siis siin võiks ehk pisukese paralleeli tuua 2001. aastal ilmunud Juha Ruusuvuori ajaloolise romaaniga “Jurmo” (mida mul küll pole olnud au lugeda, aga küllap on varsti mu soome keel sel tasemel, et ta seda võimaldab), mille sisuks on (ühe teost lugenud soomlase sõnutsi) viikingiaegse soome poisi sattumine Frangi riiki ja tema suhe kirjatähtedesse kui maagilistesse märkidesse.

Samas pole kogu selle teema uudsuse juures muinasaja olude kujutamine kuigivõrd edasi läinud. Eesti muinasühiskonda on endiselt liialt primitiivsena kujutatud (vaprad külavanemad ja maailma suhtes mahajäänud võrdsusühiskond ja mis iganes veel) ning suhtumine rahva- ja üldse usundisse on peaaegu sama ateistlik kui Beekmani sügaval nõuka-ajal kirjutatu. Stiilinäide: “Kas just jumalad neid nähtusi põhjustasid, jäi ikkagi oletuseks, kuid enamik niimoodi uskus.” Klišeena mõjub loo esimene lõik mingist unistavast-uitavast muinaseesti poisist, kes kuuleb eemalt lähenevaid raudseid ratsanikke ja jookseb küla hoiatama.

Palju on minu jaoks häirivaid anakronisme mõtlemises ja ellusuhtumises. Eriti iseloomulik on selles osas peategelase Maano idee, et tema kättemaks isa surma eest peab olema kuidagi teistsugune kui lihtne veritasu (Maano on nimelt pehmo kunstnikuhing). Lõpuks osutub selleks oma isa näo maalimine Jurjevi kloostri lakke Issanda kujutise pähe. Ühiskonna puhul, kus valitseb teole samaga vastamise põhimõte ning mis on loomulikult ka konformistlik, on raske sellist asja realistlikuks pidada. Tundub, et tegemist on väga otsitud süžeelise motiveerijaga.

Aga see on muidugi ainult teose üks pool. Teine on ajalootudeng Mello uuringud meie tänapäevas (ja selline kahes ajas liikumine on juba tuttav nii Jaan Krossi “Väljakaevamistest” kui Mats Traadi romaanist “Karukell, kurvameelsuse rohi”). Selle teema valiku taga arvan ma nägevat Da Vinci koodi ja kogu sellise “ajaloo mõistatuste” uurimise populaarsust kirjanduses ja filmikunstis. Kas tegemist on Valtoni teadliku taotluse ja noortepärasusega, ei julge mina ütelda. Igatahes meeldis mulle see liin pisut nagu rohkem, võib-olla seetõttu, et pakkus kohati rohkem äratundmis- või samastumisrõõmu. Märkmetesse olen kirjutanud, et see osa on armas, muud ehk mitte, aga armas siiski. Ajaloolaste ja arheoloogide ning eriti tudengite elu oli ju iseenesest küllalt tõelähedaselt kujutatud, ehkki oli ka mõnda, mis mõjus kohmakalt või naiivselt või nii.

Tegelikult on teosel ka kolmas osa – kahe põhiliini episoodide üleminekukohtades on lõigud Valtoni elutarkade mõtisklustega, mis mõjuvad peaaegu üleliigselt ja kohati liiga endastmõistetavalt või siis jällegi pisut segaselt. Mõni neist on siiski väärt täosse panemist.

Stiili poolest on teos üsna lihtsakoeline, mis paistab olevat Valtonile omane. Ühtegi üleliigset sõna ei paista olevat. Võib-olla Valton vana ja kogenud kirjanikuna peab sõnadega hiilgamist (à la Kross) ebaoluliseks, leides, et lõpuks loeb ikkagi sisu, aga mulle jätab see kuidagi naiivse mulje, niiet stiili poolest võiks ta paigutada noorsooromaani alla. Kusjuures üks teine tema hiljutine teos, mis mul pooleli jäi, Ülemiste City tellimusel kirjutatud lugu Ülemiste Vanakese muistendi ainetel, jättis samasuguse naiivse ja lapseliku mulje, kuigi mulle on teada, et temalt oodati tegelikult lugu täiskasvanutele. Aga see selleks.

Kui anda mingi koondhinnang, siis noortele (aga miks mitte ka vanematele) ajaloohuvilistele ma pigem soovitaks. Teda ei saa pidada kindlasti ajalooliselt igati tõetruuks ja ta pole ka Valtoni tippteoseid, aga korralik lugemisvara siiski. Selline väga hea eesti kirjaniku teisejärguline teos. Ja keda huvitab muistne Novgorod, tšuudid ja Vana-Vene ajalugu, siis omamoodi sissejuhataja ja huvitekitaja võib ta ju olla.


Ajalooalast:

1951. aastal avastas arheoloog Artemi Artšihhovski Novgorodi linna muistsest kultuurkihist kasetohule kraabitud kirja, mis pärines umbes 1400. aastast. Sellest ajast peale on leitud Novgorodist ja ka mõnest teisest teisest Vana-Vene linnast üle tuhande sarnase kirja, mida omal ajal on ilmselt kasutanud tavalised linlased äri-, kohtu- ja isiklike asjade ajamiseks. On säilinud ka joonistusi, roppustega tekste, mõned kirikuslaavi keelsed tekstid jne. Kasetohust kirjad olid säilinute järgi otsustades kasutusel 11-15. sajandil.

Enamik tekste on vanas slaavi rahvakeeles, kusjuures mina olen kuulnud, et varasemate kirjade keeles on tunda eelkõige lääneslaavi substraati, samuti nagu Novgorodi keraamika varasemad tüübid on lääneslaavi päritolu, mis vihjab sellele, et Novgorodi slaavlased pole tulnud mitte jõgesid mööda üles, vaid merd mööda Läänemere lõunarannikult.

Üks kasetohust kiri (nummerduse järgi 292.) on ka aunusekarjala keeles (kuigi tähestiku poolest kirillitsas). Selle täpse transliteratsiooni ja sisu kohta on küll 3 erinevat arvamust (vt: http://en.wikipedia.org/wiki/Birch_bark_letter_no._292), aga üldiselt ollakse konsensusel, et tegemist on mingisuguse pikseloitsuga 13. sajandist (oli ju Karjala sel ajal juba Novgorodi Vabariigi osa või vähemalt sõltlane). On ka leitud näiteks kiri liivi kaupmehele ning mitmeid läänemeresoomekeelseid termineid slaavikeelsete kirjade sees. See on andnud alust arutleda (mida tehakse ka Valtoni romaanis), kas seda kirjaoskust ei saa ka meie esivanematele laiendada.

Põhjus, miks kirjad Novgorodis nii hästi on säilinud, peitub sealses niiskes ja savikas pinnases, mis säilitab hästi orgaanikat ning on seetõttu toonud maailmale üleüldse uskumatult palju rikkalikku ja huvitavat leiuainest. Üheski muistse Eesti keskuses arheoloogide jaoks niivõrd soodsat keskkonda ei ole ja seetõttu on arusaadav, et kirju leitud ei ole. Samas on kaalukaid kaudseid tõendeid, et neid kirju võidi ka siin kirjutada. Mitmelt linnamäelt (nt Soontaganalt) on leitud stiluseid ehk metallist kirjapulkasid, mida on ka Novgorodi leiumaterjalis ning mida on kasutatud nimelt kasetohule (või ka vahatahvlitele) kirjutamiseks.

Muidugi tekitab küsimusi ka see, et Novgorodi linn on kerkinud põlisele läänemeresoomlaste asualale ja veel kirjade ilmumise ajal – 11. sajandil – pidi linna elanikkond olema suuresti veel etniliselt soomeugrilased. Aga ju siis oli kultuurivahetuse protsess niivõrd kiire. Kahju muidugi.

Vladimir Beekman "Kurbade kivide linn"

Autorist:
Vladimir Beekman (23. august 1929 Tallinn – 3. oktoober 2009 Tallinn) oli eesti kirjanik ja tõlkija. Keemiainseneri haridusega. Eesti rahvale ilmselt kõige tuntum Astrid Lindgreni teoste tõlkijana, aga see on tegelikult ainult jäamäe tipp. Visa, sitke ja korralik eesti tööhobune – nii võiks kõlada sõbralik võrdlus mehe kohta, kes on kaante vahele kirjutanud ligi 40 teost, kümmekond näidendit ja stsenaariume, tõlkinud üle 80 raamatu rootsi, saksa, hollandi, taani, vene, tšehhi, ukraina, läti jmt keelest. Nii kõlab Rein Veidemanni iseloomustus. Selle töö tulemusena oli ta üks suurimate autorihüvitistega literaate Eestis. Tõsi, tema algupärasest loomingust paistab olevat kõige tuntum lasteraamatute tegelane Aatomik. Lisaks kirjutamisele ja tõlkimisele oli ta Nõukogude ajal aktiivne ning pikaajaline Kirjanike Liidu ja ka parteiaparaadi funktsionär. V. Beekman oli abielus kirjanik Aimée Beekmaniga.

Raamatust:

Tegelikult ma tahtsin laste- ja noortekirjandust käsitleda eraldi, aga ei pannud tähele, et sellegi romaani lõppu oli lisatud märge "keskmisele ja vanemale koolieale", ja sisu ka päris ära ei reetnud, niiet olgu ta siin käsitletud. Muidu on see raamat ilmunud kahes trükis: 1959. aastal Väino Tõnissoni illustratsioonidega „Eesti Riiklikus Kirjastuses“ ja 1966. aastal Endel Maisaare illustreeritult kirjastuses „Eesti Raamat". Ma ei suvatsenud järgi uurida, aga mulle tundub, et viimane on täiendatud trükk, ja nimelt seda lugesin ka mina.

Arvustus:

Ma ei saa jällegi öelda, et ma vabatahtlikult selle raamatu lõpuni oleks lugenud või et see suurt midagi väärt olnuks. Aga vähemalt arvustamise kohapealt pakkus pisut rohkem mõtteainest kui lihtsalt faktivigade kokkulugemist.

Kohe lugema asudes aimus mulle, et selles loos on mingit ajastuomast noorte seiklusjuttude hõngu. Võib-olla seletub see kuidagi sellega, et see on ilmunud 1959. aastal, samal ajal kui ilmus kuulus tõlkesari "Seiklusjutte maalt ja merelt", kus on näiteks avaldatud ka Beekmani enda tõlge Selma Lagerlöfi Nils Holgerssoni raamatust.

Ja ajastuomast hõngu tabab siin mujalgi. Tallinna (Kalevanlinna) kui aolinna idee (millest ma olen kuskil allpool ka kirjutanud), mis siin tagasihoidlikul kujul kajastub, oli ju toona veel üsna aktuaalne. Samas ei saa seda nüüd autorile ette heita, kuivõrd mainitud teooriat uskus toona ka teadlaskond ning kogu see teema on piisavalt keeruline, et mina ei oskakski öelda, kuidas oleks Muinas-Tallinna usutavaim kujutamisviis.

Märksa olulisemad on aga tekstist väljakarjuvad nõukoguliku maailmavaate ilmingud. Võimalik, et Beekman on seni loetuist kõige suurem "antifašist“, kui niimoodi suupäraselt sõnastada. Taanlased ja sakslased on siin raamatus vist küll veel räigema miinusmärgiga kui Kippelil, rääkimata teistest kirjanikest. Andres Saal võiks pakkuda konkurentsi, kui tema tegelased ei mõjuks absurdikoomikana. Näiteks leheküljel 130 väike kirjeldus Taani teenistuses Bremeni palgasõduritest:

Neid tooreid ja nõmedaid kaklusevendi sidus ustavuseniitidega Hasso külge see, et punapea oskas neist kõige rohkem viina juua, kõige verisemalt kakelda ja kõige ägedamalt lahingut lüüa.

Ja noh, mitte liialt silmatorkavalt, aga siiski kohalolevalt on venelane siin raamatus ikka eesti rahva ajalooline sõber, väljendugu see siis „Pihkva knääsis", keda appi oodatakse, või siis Kalevanlinna venelasest kaupmehes Mikuulas, kes sureb kangelaslikus võitluses maarahva kõrval. Iseenesest armas, muidugi.

Teine sovjetism avaldub mu meelest usundilise külje käsitlemises. See on üks selliseid teemasid, kus kirjaniku eripära teemakäsitlusel näikse välja tulevat. Beekmanil (võib-olla ka tema loodusteaduslikust haridusest tingituna) on see kuidagi üpris kangelt materialistlik. Kuna jutt on kirjutatud suunitlusega noortele, siis tundub, et tahetakse neile näidata, et kunagi usuti nii ja naasuguseid lollusi, aga samas ka vihjavalt kätte näidata, millised reaalpõhjused nende kujutelmade taga võisid olla.

Kolmandaks, ja seegi äärmiselt ettearvatav, on eestlaste kui vaese (kõigil hallid armetud kuued, pastlaräbalad jne), egalitaarse ja töötava rahva kujutamine. Kogu olmeline pilt on kuidagi väga marksistliku moega, juhusliku ebakõlana räägitakse vahepeal vanemate hõbedakirstudest. Eriti absurdsena mõjub see Tallinna aolinna kujutamisel, tekitades minus küll küsimuse, et kui selle elanikud kõik sellised vaesed luuserid on, miks ja millega nad üldse kaubanduses osalevad.

Ma julgeksin siia ritta lisada ka ökoloogilise vaatepunkti. Kui seda ongi olnud mõnel varasema aja autoril, siis Beekmanil näib see olevat suht teadlikult, kusjuures 50ndate lõpu kontekstis on see vist veel üsna uuenduslik teema. Ökoloogilise all pean ma silmas teost läbivat juttu sellest, kuidas kivine elukeskkond on metsa ja taluarhitektuuri kõrval igati halb ja paha.

Ja kui veel ajastuomasest rääkida, siis küllap võib sulaaja alguse võtmes näha raamatut läbivas sõjavangide, piinamise, eestlaste lüüasaamise jne teemas ikkagi ka stalinismi allegooriat, nagu ikka.

Ajaloolisi faktivigu või kaheldavusi ei viitsi ma jällegi üksipulgi lahti veeretama hakata, aga tuleb nentida kohati üpris vaba faktidega ümberkäimist. Vana hea tuttav on ikka eestlaste arengupeetuse ja vallutajate üleoleku rõhutamine, kusjuures Beekman pingutab sellega rohkem üle kui mõnigi teine. Näiteks saarlased on siin – tõsi, piiskop Andreas Suneseni pilgu läbi – poolmetslased. Kui teha väike üldistus enamike loetud raamatute kohta, siis torkab silma, et populaarses ettekujutuses kiputakse 13. sajandi alguse eestlasi samastama 19. sajandi n-ö etnograafiliste eestlastega (osalt pannakse juurde vahepealseid kultuuriarenguid, osalt aga unustatakse ära rõhuv pärisorjus jms tegurid), ristisõdijate kultuur aga 14.-15. sajandi Lääne-Euroopa keskajaga ning see on tekitanud ka sündmuste väärititõlgendamist ja mida kõike veel (mis, tõsi küll, läheb korda ainult väiksele kildkonnale entusiastidele nagu mina). Nojah.

Ma oleksin lootnud pisut huvitavamaid lahendusi Dannebrogi saamisloole ja Theoderichi eksikombel tapmisele, aga need olid kuidagi vaimuvaeselt kirjutatud. Võib-olla ei tasuks siin siiski pidada Beekmani andetuks kirjanikuks, vaid nentida, et ta kirjutas seda noortele, kes poleks osanudki krossilikke peeneid vigureid hinnata.

Kui nüüd peatuda sellel, milline see raamat kirjandusteosena on, siis võiks öelda, et ajuti on ta isegi haarav, siin-seal, mõne lehekülje jooksul. Kuigi ka siis häirib sündmustiku varjamatu naiivsus. Vahepeal torkas selline mõte pähe, et isegi mitteklišeelikud elemendid mõjuvad klišeelikult. Aga noh, siinkohal koputame jällegi noorsookirjanduse sildile.

Kõige rohkem häiris mind selle raamatu puhul aga täiesti rõhuv traagilisus. Seda oleks võinud muidugi aimata pealkirjastki. Valdavalt oli sündmustiku sisuks kannatamine ja kannatamine oli seda lugeda. Kogu aeg läks olukord ainult hullemaks, tekkinud lootused lämmatati, tegelased surid järjepanu ära jne. Viimases kolmes peatükis oli küll näpuotsaga lootust, aga õnnelikust lõpust oleks palju rääkida. Ülepea oli lõpp kuidagi suvaline ja otsi lahti jättev. Arvestades, et see on mõeldud noorte lugemisvaraks, siis ma olen ainult üks suur küsimärk. Rahvusliku massohismi kasvulava, mis muud.

Kuigi see mind tegelikult eriti ei liigutanud, siis tõstaksin narratiivse võttena esile seda, et lahingus hukkunud vanema venna Vootele verega määritud kivi, mille Agur orjapõlves kindluse seina müürib, saab üpris keskse tähenduse.

Tegelasena meeldis mulle mingi hetkena Konguta vanem Kimmu, kes oli vahepeal päris mitmetahuline – ühest küljest võimuahne ja aldis uuele võimule alistuma, samas pisut argpükslik, aga teisalt kui võtab Ainu omale pettusega pooleks naiseks, on tema vastu siiski hea mees, lihtsalt veidi endassetõmbunud. Aga lõpus saab temagi selgelt negatiivse hinnangu osaliseks.

Hinnangud tegelastele on kohati haigelt otsesed ja üleüldse on jutustaja kohaolek kuidagi häirivalt tajutav. On püütud aretada psühholoogilist realismi, aga see on veidi algeline. Ja sotsialistliku realismi alla käib ta kindlamaltki. Eriti värvikalt kõlab selles vaimus järgmine lõik:

Ja müür sai kõva. Vana linnuseõue keskel murdsid orjad – maameeste lapsed ja maamehed isegi – otse iidse Linnamäe südamest raudkõva, kõlisevat paasi Taano kuninga jaoks, nagu nad seal veel kunagi enda jaoks polnud murdnud. Kants kerkis maarahva kodade kohale. Ja Linnamäe kivine süda kaikus ning kõlises vastu, otsekui leinates endagi kadunud vabadust. Raudsed vasarad lõid – ikka kill ja kõll, kill ja kõll...

Ehk siis lühidalt – pigem pole mõtet seda lugeda.

Jaak Sarapuu "Kuningas Lembitu elu"

Ma pole väga ammu siia kirjutanud. Oli tegemist. Nüüd kuu aja jooksul üritan jälle paar halba raamatut läbi lugeda.

Autorist:

Kuigi temast Vikipeedia-kirjet ei ole ja ma võiksin oma leksikoni-väljavõtte põhjal kirjutada põhjalikuma ülevaate, mis küberruumi vääristaks, ei ole mul selleks viitsimist. Jaak Sarapuu (sündinud 18.06.1939 Valgamaal, Hargla kihelkonnas, Taheva külas) on eesti prosaist. Hariduselt muuseas 1975. aastal lõpetanud kaugõppes TÜ ajaloo erialal (kahjuks on see õpe kõik mööda külgi maha jooksnud minu hinnangul), on töötanud õpetaja, näitleja ja kirjastajana. On avaldanud lühijuttude kogusid „Austusavaldus“, „Kollendavate väljade vahelt“ ja „Peremärgid“. Tema jutud kujutavad väidetavalt nüüdisaegse külaelu probleeme. Samuti on ta tuntud õpilaste ajalooteadvuse arendamiseks kirjutatud jutustustega Eestimaa kivi-, pronksi- ja rauaajast, mis leiavad edaspidi siingi blogis käsitlemist.

Raamatust:

Ma vist eksisin, kui väitsin, et 1990. aastal ilmunud Rein Raua „Kaupo“ on viimatisim muinasromaan. Tuleb välja, et aastal 1993 on kirjastuses „Kupar“ ilmunud ka selline raamat, mida mina esialgu pidasin autori teiste üllitiste eeskujul lasteraamatuks ning kavatsesin käsitleda hiljem. Aga vaevalt see viga nüüd saatuslik on.

Arvustus:

Ega ei tule siit midagi kiitvat, taaskord. Alguses tundub, et autor vähemalt püüab olla hästi sügav ja kunstkirjanduslik, motoks on mingi Tagore luuletus või sentents või misiganes ning jutustus algab mingi segasevõitu häma ja nägemusega, aga olgem ausad – tegelikult on see mõttetu iba. Samuti üritab Sarapuu lahedat postmodernset kirjanikku mängida sellega, et ta kasutab pisut kaootilist ja hüplevat jutustamisstruktuuri, aga seegi on minu silmis ebaõnnestumine. Iseenesest paljutõotav on see, et teoses on piiskop Albert ja Lembitu välimuselt väga sarnased, mis võimaldaks igasugu huvitavaid süžeelisi käike, aga praegu jäävad minu meelest need võimalused kasutamata, see motiiv lihtsalt oli seal, aga loo seisukohalt ei mänginud ta mingit rolli. Üsna arusaamatuks jääb ka regilaulukatketest vahelõikude mõte.

Stiil ja sõnakasutus on ka kuidagi pisut naljakad. Olustikukirjeldused on kuidagi täiesti mõttetud ja juhuslikud, parem oleks olnud need ära jätta, igal juhul ei tõsta nad kunstilist taset. Kohati esinevad väga imelikud laused, kus pooled ei paista kokku sobivat ega midagi. Näiteks: „Idataevas kumas koit ja Bertoldile meeldis neitsi.“

Läbiv joon, mida oleks pidanud õigupoolest aru saama juba pealkirjast või siis vähemalt eessõnast („Tänavu möödub 775 aastat Lembitu langemisest. Tema meenutamine oleks püha kohus.“), on mingi perversne Lembitu-kultus. Ma ei tea, võib-olla on asi minus, et ma kipun teda marginaliseerima (vastukaaluks sellele lihtsameelsele tähendusele ja äratrööbatusele, mis tal meie kultuuriruumis on), aga mulle oli kogu see asi kuidagi vastukarva.

Mingil haigel eesmärgil fetišeeritakse Lembitu rahuarmastust ja äärmist moraalsust (ta ei reeda oma kodumaad iialgi ega kuritarvita oma võimu), temast tehakse isegi lätlaste vabaduse päästja (sest nende enda vanemad on ise liiga reeturlikud ega võitle piisavalt ristiusu vastu). On loodud ridamisi fiktiivseid olukordi (mille toimumist tegelikkuses ei saa tõestada ega välistada, aga mida ma peaks ebatõenäoliseks; üleüldse on faktidega üpris vabalt ümber käidud ja uusi leiutatud), mille eesmärk on tema voorusi ja niisama ägedust esile tuua. Sel eesmärgil tuuakse näiteks kroonik Henrik Lembitu ette ja lastakse tal surmahirmus kõnetada Lembitut „kuningliku kõrgeaususena“, just nagu mõnda kristlikku valitsejat.

Ühe positiivse asjana tuleb välja tuua, et Lembitu kujutamisse on siiski toodud ka uusi jooni. Mulle vähemalt ei meenu ühtegi muud lähenemist kui „karune ja tõsine mees“. Siin on näidatud teda lapsena, vahepeal on ta õrnhing ja üritab hiietargaks vms saada, tema õpingud aga katkestab õnnetu armastuslugu sakslannast orjaga. Raamatu lõpus on muidugi kaldutud jälle vanasse sängi. Aga mis parata.

Pooleldi positiivse joonena tooksin välja, et kristlust pole niivõrd labastatud nagu tegi seda näiteks Enn Kippel, kes samuti kristlastest tegelaste sisemaailma avada võttis, kuigi kristlased on siin ikkagi märksa moraalitumad kui ausad eestlased, iseäranis muidugi Lembitu. Väga selgelt kajab siit vastu pastor Merkeli Rousseau „õilsale metslasele“ tuginev kujutelm muinaseestlasest, seda muuhulgas ka mõnede kristlaste enese hukkamõistmise läbi, kes jõuavad salamisi järeldusele, et paganad on neist endist moraalsemad.

Pigem ikka vahva on asjaolu, et seksuaalsust pole selles teoses kalevi alla peidetud. Me saame lugeda piiskop Alberti märgadest unenägudest, Lembitu esimesest korrast viljakusriitusorgial jne. Tõsi, see kõik mõjub kuidagi absurdselt ja koomiliselt, võrreldes näiteks Jaan Krossiga, kellel on seks täiesti orgaaniliselt vist küll igas pikemas teoses sees.

Miskipärast tekkis mul võrdlus, et Sarapuu on mõneti nagu eesti Lejinš (vt allpool, „Pitser punasel vahal“), ainult et halvem. Sama ütlesin ma vist Kippeli kohta, kuigi temal ja Sarapuul omavahel mingit erilist sarnasust ei aimunud. Aga mingid stiililised sarnasused Lejinšiga hakkasid igatahes silma. Kasvõi näiteks see, et mõlemad paistsid olevat ühiskonna ja usundi alal liialt šnitti võtnud ulmekirjandusest ja rohkelt omaloomingut (kust tuleb tema ettekujutus mingist müütilisest Keeruilmast, ma ei julge päris pead anda, et seda etnograafiast ei teata, aga pole vähemalt kohanud) lahminud, selmet kasutada ajalookirjandust ja rahvaluulet. Sarapuu on seetõttu iseäranis absurdi kaldunud. Näiteks olen ma kuskilt märkmetesse üles kirjutanud „meie pühad linnused“ ja sellised nimed-väljendid nagu Püha Ilves ja Nõidade Lagendik.

Naljakal kombel olid Sarapuul nagu ka Lejinšil lätlased ja eestlased suured sõbrad, erinevalt 30ndate eesti muinaskirjandusest, kus käis lätlaste suunal üsna otsene šovinism. Küllap kajastab see ajastu vaimu (nii kõnealune kui Lejinši teos on ilmunud pärast iseseisvumisi) - toona olid meil piirivaidlused, nüüd oleme mõlemad postkommunistlikud eurohipid.

Ajalooline tõepärasus on valdavalt ikka väga mööda, aga ma ei hakka seda üksipulgi lahkama. Seda võib muidugi ette heita peaaegu kõigile senikäsitletutele, aga on olnud Sarapuust märksa pädevamaid. Üsna palju häirisid sulaselged anakronismid sõnastuses (kahjuks pole ma ühtegi näidet välja kirjutanud).

Kokkuvõtteks – pole põhjust, miks te peaksite seda lugema.

Arvo Mägi "Risti riik"

Autorist:


Arvo Mägi (13. juuni 1913 Tartumaa, Koosa küla – 27. november 2004 Stockholm) oli väliseesti kirjanik. Üks neid noori haritlasi, kelle õpingud (kirjandus ja kunstiajalugu) möödusid juba emakeelses ülikoolis ja veel iseseisvas Eestis. Mõistagi jäi ta eesti kultuuri kandjaks, oli keskseid tegelasi Eesti Kirjanike Kooperatiivis ja muidu väliseesti kirjanduselus ning jõudis ära näha ka vabariigi taastamise. Kirjanikuna viljakas, ja kuigi "Karvikute kroonikat" peetakse tema peateoseks, oli ta muidu pigem tuntud novellimeistrina. Avaldas ka palju publitsistikat, sealhulgas „Risti riigi“ jaoks kogutud materjali põhjal „Eesti rahva ajaraamat“ ja „Euroopa rahvaste ajaraamat“.

Raamatust:

Tegemist on esimese osaga suurest neljaköitelisest romaanist „Karvikute kroonika“, mis kajastab ühe suguvõsa lugu meesliini pidi (v.a. üks erand) 12. sajandi lõpust 1944. aastani. „Risti riik“ määratleb end ajaliselt daatumitega 1187-1557. Tõsi, sellega võiks ta ka minu vaatluse alt välja jääda, aga ma otsustasin teisiti. Raamatu järgedeks on siis „Uued isandad“ (1558-1711), „Õigus hõlma all“ (1712-1855) ja „Lippude vahetus“ (1856-1944). Kuigi lehekülgi kujuneb nelja köite peale tuhande tuuri, on ka vahetuvaid põlvkondi 31, nii et arusaadavalt saab iga üksik peategelane umbes 31 korda vähem tähelepanu kui Balthasar Russow Jaan Krossil (sest see ju ka tuhandeleheküljeline eepos). Lisaks Karvikutega juhtuvale vestab autor pidevalt kõrvale sellest, mis samal ajal maailmas sünnib. „Risti riigi“ esmatrükk oli 1970 Lundis, esmakordselt ilmus ta iseseisvas Eestis 1992. aastal ja 2008. aastal siis ka EPL/Akadeemia sarja 8. raamatuna.

Arvustus:

Mis mind häirib, on see, et tema lugu algab kaheteistkümnenda aastasaja lõpuga. Mägi põhjendab seda nii: „Mida kaugemale minevikku meie meelekujutus tungib, seda vähem kohtab see niinimetatud tõde. Ja lausa valekoest ei saa ühtki jutukangast kududa. Kangal peab olema sees pisutki tõelõime, mis kudet koos hoiab.“ Kuhu jäävad arheoloogia ja varased kirjalikud teated, mütoloogia jne? Eriti arvestades, et oma kreedot väljendab Ristikivi sõnastust kasutades: "Minulegi on ürikute tolmust armsam legendide sinine udu." Ma mõnevõrra mõistan, miks kirjanikel on olnud raskusi sügavamale meie minevikku kaevuda, ja ometi on mul südamest kahju, et nad süvendavad sellega muljet, et muinasaeg on mingi väljaspool tõelist ajalugu olev häma.

Nuriseda võiks ka selle arvelt, et rahvuslik massohism ettekujutuses oma ajaloost on julgelt esil. Rõhk on sellel, et AD 1200 olime mahajäänud ääreala, ja et sisuliselt kohe pärast vallutust, 13. sajandi jooksul kujunes pärisorjuslik-mõisamajanduslik süsteem ja algas pime orjaöö. Mõlemad arusaamad on tänaseks tublisti aegunud (nii muinasaja lõpp kui keskaja algus on tublisti ümber hinnatud) ja kuigi tegelikult oli vist juba sel ajal mingi uuem teadmine olemas, siis ega ei tea, kas maksab ikka autorit selles niiväga süüdistada. Elujõulised on muidugi ka mõned eesti ajalookirjanduse absurdsed ürgklišeed (Bornhöhe aegadest pärinevad), näiteks et sakslased muud ei teinud, kui ainult panid eestlasi vangikeldritesse.

Pean tunnistama, et kirjaniku püüd näidata taustaks maailma sündmusi jätab mind võrdlemisi külmaks. See jätab mulje nagu oleks tegemist ilukirjanduslikku vormi valatud ajalooõpikuga (eriti sobiks see uue riikliku õppekavaga, kus, niipalju kui mina olen kuulnud, pidi senise üld- ja eestiajaloo eraldi õppimise asemel tulema kord, kus eesti ajaloo vastava peatüki eel antakse ülevaade maailma arengutest). Mulle isiklikult meeldiks, kui jutustatava loo seos selle üldise ja üsnagi didaktilise plaaniga oleks tugevam ja ka veidi leidlikum. Üldajaloo osast jäi ka kõrva kriipima (paavsti)kristluse vaatlemine puhtalt läbi marksistliku prisma, et religioon on oopium rahvale ja lihtsalt totalitaarne süsteem eliidi teenistuses. Tõsi, parajat sigatsemist oli kuurias ja Euroopa võimuladvikus muidugi, aga tänapäeval vaadeldakse seda nähtust siiski veidi komplekssemalt.

Stiili poolest mind häirisid esialgu natuke ebaloomulikult kalambuursed repliigid, mis kõlasid pisut pingutatult, samuti selline hakkiv-konspektiivne lause.

Aga kõik see on ainult kriitika. Selle vastu on raamatul seada ka tubli hulk vooruseid. Juba teemapüstitus, näidata vere püsivust ning eesti ajalugu linnulennult, ja sealjuures lihtsate inimeste silmade läbi, on fenomenaalselt hea. Stiil on tegelikult lõppkokkuvõttes väga muhe, loetav, omapärane ja suudab lühidalt olulist edasi anda (mis on sellise raamatu puhul iseäranis oluline). Tegelaste ja lugude galerii on ootamatult värvikas ja tuumakas. Kogu asi on kõigitpidi eluterve (on seksi, on vägivalda, ei unustata isegi seda, et tegelased on inimesed, kellel on ihuhädad, haigused ja vead) ja mitte midagi idealiseeriv. Ja kuigi esialgu tundus, et selline formaat, kus peategelane pidevalt vahetub, suretab põnevuse, siis lõpuks ei pidanud ma sugugi vaatama, palju lehekülgi veel jäänud on.

Niisiis võib-olla ajaloolise tõepära seisukohalt ma seda üldharivaks lugemiseks tingimata ei soovitaks. Aga niigi teadlikule lugejale ja heast stiilist lugupidajale küll, seda enam, et see ajaloo kotkaperspektiivilt vaatlemine paneb juba iseenesest huvitavaid mõtteid mõlgutama. Lõpuks ometi jälle üks hea raamat!

Leho Lumiste "Killad külas"

Autorist:


Leho Lumiste (12. september 1916 – 29. juuni 1974) oli väliseesti prosaist ja ajakirjanik. Ei saa jätta vahele märkimata, et see on harukordselt kaunikõlaline nimi. Sündinud Elvas, õppinud TÜ-s usuteaduskonnas, samuti etnograafiat ning eesti keelt ja kirjandust. 1944 põgenes Lääne-Saksamaale ja tegi seal kaastööd eesti väljaannetele. Ajakirjaniku pool temas on kahtlemata mainimisväärsem, tema väärtuslikem üllitis on postuumselt ilmunud „Eesti ajakirjanduse ajalugu“.

Raamatu kohta eraldi pole suurt midagi öelda, ilmunud on see ühes trükis, 1971. aastal New Yorkis, kirjastuses Kultuur. (Las ma arvan - te pole isegi kuulnud, et selline raamat olemas on.)

Arvustus:

Esiteks ei saa ma isegi aru, mida pealkiri tähendama peaks. Sündmustik toimub tõepoolest külas või siis mitmes Lemmu kihelkonna külas, aga mis kildadest on jutt, jääb minu arule selgusetuks. Kild (killa, kilda) tähendab muidu ÕSi järgi eesti keeles seltskonda, kampa. Selle tähenduse seisukohalt jään ma lihtsalt nõutuks, see nagu ei ütle üldse midagi loo seisukohalt. Võib-olla on mõeldud kildasid rahvapeo tähenduses (nagu nt folklooripidu Kirde killad), aga sel juhul jääb ikkagi asi selgusetuks, sest teoses on esindatud terve aastaring igasugu tähtpäevi, aga ükski neist ei ole kuigi oluline. Veel ühe variandina kargab pähe, et äkki on ta mõelnud kihlasid, mis on tõenäoliselt sama etümoloogilise taustaga kui killad, ja tõepoolest siin mingi pulmade-abielu seebiooper käib vahepeal, aga jällegi – seos pealkirjaga jääb ähmaseks.

Paraku ei ole see sugugi ainus viga selle raamatu juures. Taaskord – täielik ajaraisk. See blogi-ettevõtmine ajab mu veel hauda, kui normaalseid raamatuid enam ei tule. Ma loodan siiralt, et sellest raamatust enam hullemaks minna ei saa.

Kui ma kaaned avasin, vaatas mulle vastu tsitaat Kalmuse raamatust "Jumalat lahkuvad maalt". Ma mõtlesin, et see võib olla üle pika aja hea raamat, kui Kalmus on ta eeskuju. Aines on samuti ristisõja-aegne Virumaa. Aga sellega sarnasus piirdub. Tasemelt on see kirjutamisaja poolest üsna moodne romaan mõneti veel lootusetum kui Saali peaaegu sajand varem kirjutatu. Samamoodi loobivad siin mehed tublisti isamaa-pateetikat ja lihtsa talupoja suust võib kuulda tõelisi filosoofilisi sententse. Stiilinäide:
„Ei tohi unustada, et meie rahvas on võimas ja suudab palju. Juba ammu ta lõi oma tarkuse ja kõik selle, mida teame. Nii kannab ta oma õlgadel ka ajalugu. Jah, rahva loov vaim on nii suur, et ta ei ole mõõdetav, ja eriti selle tõttu, et ta oma arukuses on sügav, mitmekesine ja tugev.“

Aga mingem kõige hullema juurde. Ma süüdistaksin autorit plagiaadis. Loeme:
„Kui võõrad kükitasid järidele, mis Piret lükkas nende ette, rändasid nende pilgud üle tare sisustuse. Nad veendusid: ka siin ei ole elu rikkam kui külas. Eriti kui silmad peatusid tühjal kruubiuhmril ja vibu otsas kiikuval kätkil, mille kiiksumine oli kui küsimus, miks uhmer on siis alati tühi, kui kätki on täis." Täiesti juhuslikult võtsin ma enne seda raamatut korraks kätte A. Sinkeli "Musta risti ikke all“ (aastast 1956), mis mul lugemisjärjekorras alles ootab, ja lugesin mingi paar lehekülge. Võib-olla oleks ma edasi lugedes veelgi plagiaati täheldanud, aga las ta olla. Igatahes:
„Ta lasi vaikides pilgul libiseda üle tare vaese sisustuse. Jah, ka siin polnud elu viimase aasta jooksul paremaks läinud. Lage, näljane kirst vahtis tühja kruubiuhmrit. Kolde haigutav suu näis matsutavat niisama tühja pada. Vibu otsas õõtsuv kätki kiikas mustunud, igipõlist lauda, otsekui küsides, et miks peab too alati tühi olema, kui tema täis on?“
Tegelikult läheb siin jutt veel pikemalt edasi ja sisuliselt on terve peatüki sisu maha viksitud. Lisaks täheldasin ma teatud laene Kalmuselt ja Hindreylt. Nojah, üsna inetu lugu.

Väga masendav on see, et sellel raamatul sisuliselt puudub narratiiv. Või noh, narratiiv on muidugi olemas, aga see on nii uskumatult kaasakiskumatu, et see ajab täiesti hulluks. Tegelased hajuvad täiesti ebaisikupäraseks massiks, nii et väga raske on üldse jälgida, mis toimub. Sõnastus on tihtilugu kohmakas, süntaks kisub viltu (võib-olla mingi väliseestlase sündroom), ainult mõned harvad õnnestunud looduskirjeldused, enamasti kipuvad needki klišeeks. Rohkem kui loo jutustamisega tegeleb autor (ilmselt oma etnograafia-alasest haridusest tingituna) varjamatult didaktilise eesti vanarahva eluolu seletamisega. Iga peatüki alguses saab põhjaliku ülevaate vastava pidupäeva tavadest, jahikommetest või misiganes. Tõenäoliselt on see tingitud mingist väliseesti-kompleksist, et tuleb seda värki eestluse säilitamiseks läbi hekseldada. Mõneti on ju tore mõte kirjeldada suurte kangelastegude asemel argisemat elu, aga kuna selletõttu on narratiiv olematusse sukeldunud, ei saa seda heaks kiita. Ja mis veel - see vanarahva eluolu, mida ta kirjeldab, on puhtalt 19. sajandi andmete põhjal. Mees ei paista selle peale tulevatki (30-ndate autorid, kellel oli kasutada alles lapsekingades arheoloogia- ja ajalooteaduse andmed, nii ränku vigu ei teinud), et 13. sajandi alguses olid mõned asjad sootuks teistmoodi. Iseäranis jäi mulle kõrva see, kuidas mehed kaevavad alalõpmata kuivenduskraave (näib mulle ilmselge Tammsaare mõjutusena), kohati esinevad ka nimed nagu Taavi ja Jaan, naised vuristavad vokki, toas sahiseb liivakell ja laual on vastlakuklid.

Ja lõpetuseks veel üks epic fail, nagu öeldakse. On aasta 1211, mehed kavandavad suurt sõjakäiku Ümerale, räägivad, kuidas meie saatus otsustatakse Ümeral. Nali on muidugi selles, et autor on kogemata ära unustanud, et mehed läksid ikkagi Võnnu linnust piirama ja lahing Ümera jõel sündis ettekavatsematult, taganemisel Võnnu alt.

Niisiis – seda raamatut küll ei maksa lugeda.