Teosest:
Tegemist siis ühe novelliga samanimelisest novellikogust, mis ilmus Lundis 1968. aastal ja uustrükina Varrakult 2004. Sündmustik ise paigutub 15. sajandisse, kui rootslased üritavad end Taani riigi võimu alt välja rabeleda, ja Sveamaa suurnikud arutavad seal Sigtuna väravate legendi, mis peaksid praegu olema Novgorodi Püha Sofia katedraali seinal.
Arvustus:
Ega siin eriti palju öelda pole. Ma ei ütleks, et see eriti hea lugu oleks olnud. Samas kogumikus leidus muidu päris mõnusaid jutte, kus oli mõnusat muinasjutustiili tabatud ja kust ilmnes ka mõni päris tuumakas iva. Aga käsiteldav novell oli nende seas üks tuhmimaid ja kuivemaid. Võib-olla oleks seda mõtet olnud parem edasi anda mingis esseistlikumas vormis. Ei tea. Samas ei julge ma seda ka laita, sest võib-olla mulle lihtsalt Ristikivi ei istu.
Omamoodi huvitav on see, et Ristikivi, kelle loomingust moodustab ajalooteemaline väga olulise osa, puudutab nendes romaanides oma kodumaad minimaalselt ja ta ajab pigem mingit Euroopa asja. Kohati tundub aga, et selline vaikimine võiks isegi mõneti tähenduslik olla – kui "Sigtuna väravates", millest rääkides võiks ju eestlased päris tublisti teemasse kaasata, on meie osa pisendatud sisuliselt paarile ääremainimisele, siis ometigi eelnevad sellele jutud Fulko-nimelise tegelase suust, kes toob kangesti meelde 12. sajandi teises pooles Eestimaa piiskopiks määratud Fulco, ja on kogumikus ka lugu tublist ordurüütli sõjasulasest Mats Matsipojast, kes oma surnud isanda Moskvast Liivimaale tagasi toob. Mine võta kinni, kas see on tähenduslik vigur, või tahan ma seal näha midagi, mida ei ole.
Kes tahab novellikogu või Sigtuna asjus juurde lugeda, siis:
http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/7_82007/38-41.pdf
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=6655:ksildane-tark-ja-nukker-ajaloofilosoof&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3022
Sunday, December 20, 2009
Sunday, December 13, 2009
Janis Lejinš "Pitser punasel vahal"
Raamatust:
Kuigi mina siin ajaveebis üritan pigem tabada seda mingit märgilist tähendust, mis on muinasajal Eesti kirjanduses, siis ei tee ka paha üle vaadata sarnast kirjandust naabermaadest, eriti kui meie enda rahva lugu sinna otsapidi ka sisse kätketud on. Just selliste raamatute kilda kuulub lätlase Janis Lejinši 2001. aastal ilmunud raamat „Pitser punasel vahal“ e. „Zimogs sarkana vaska“, mis 2007. aastal ilmus Kalev Kalkuni tõlkes kirjastuses „Eesti Raamat“. Sisu poolest kajastab see siis sündmusi Läti muinasmaakonnas Talavas aastatel 1162-1184 (ja tegemist on ainult triloogia esimese osaga) ja peategelaseks on Henriku kroonikastki teada-tuntud vanem/kuningas Talibald, raamatus Talivaldis.
Kuigi mul ei õnnestunud internetist leida kirjaniku kohta mitte mingisugustki lisateavet (isegi mitte pilti tema silmnäost), tasub ära märkida raamatu tiitellehel mainitu, et romaan võitis Läti Kirjanike Liidu korraldatud Gerkensi romaanivõistlusel I auhinna. Etteruttavalt öeldes ei saa ma täpselt aru, miks küll ometi, kas on temaatika piisavalt eksootiline, või käib läti kirjanduse käsi halvasti või mis.
Arvustus:
Raamatut lugema hakates olin ma üsna nördinud. Ma olin mingi hetk juba jõudnud langetada otsuse, et tegemist on lätlaste oma Kippeliga, mööndusega, et ta pole päris nii hull. Ja sarnasusi on tegelikult üllatavalt palju. Kõige markantsem neist ilmselt see, et nii nagu ka Kippel, tahab Lejinš hiilata ajalooalaste teadmistega ja olla võimalikult ajaloodidaktiline. Tõsi - ajaloolised romaanid aitavad ajalugu paremini meelde jätta. Aga on mingi piir, kui palju fakte ja muud "asjalikku" võib sisse toppida, ilma et lugu ise nende sisse ära ei kaoks ja kogu ilukirjanduslikku elementi mõttetuks ei muudaks (muidu kaob ära vahe romaani ja teadusliku kirjanduse arusaadavuse juures). Lejinš kohati ületab selle piiri, enamasti kõigub kuskil üsna selle piiri lähedal.
Nagu ka Kippel, astub Lejinš teadmistega hiilata püüdes üsna palju ämbrisse. Ma muidugi ei tea, mis on kirjaniku taotlus, ja seetõttu võib mu kriitika olla veidi ebaõiglane, aga ma luban seda endale sellegipoolest. Rohkelt on selles raamatus faktilisi kaheldavusi, aga ka häirivalt palju meta- ja pseudoajaloolist. Ta on nähtavasti võidelnud muinasaegse Läänemere idakalda ühiskonnakorralduse ja eluolu liigse lihtsustamise vastu, aga sellega keerab vindi jälle teistpidi üle.
Metaajaloolise all mõtlen seda, et ta kirjutab tänapäevase ajaloolase mõttekonstruktsioonide ja sõnavara toel, mitte ei ela ajastusse sisse. Pseudolikkuse meeldejäävamateks näideteks on kahtlemata ulmekirjandust meenutavad mõistatuslike võimetega kirve- ja linnurahvas, aga ka korduvalt läbiviidavad detektiivijuurdlused ja hullult institutsionaliseeritud ühiskond.
Üldse viirastub mulle teksti lugedes autori portree lugemusega, mis piirdub peaasjalikult ulme-, detektiivi- ja seiklusromaanidega. Oleksin väga imestunud, kui tuleks välja, et tegemist on professionaalse kirjanikuga, sest on ju näha, et kirjakunsti kui sellist ta ei paista eriti valdavat. Isegi kui üht-teist on tõlkes kaduma läinud, jääb tema viljeldud poeetika selle külje pealt üsna lahjaks.
Millegipärast tundub väga-väga kahtlane Läti mütoloogilise süsteemi ja üldse vaimse maailma esitus. Ja mõnes kohas jääb sellest vaimsest poolest kaunikesti puudu, selline üsna kuiv ilmalik-militaarne vaatepunkt elule kajab vastu.
Omamoodi huvitav on aga vaadata lätlaste suhtumist eestlastesse. Ühest küljest oleks mul nagu häbi nende ees, et kui meie 30ndate kirjanduses oli lätlane arg-salatsev-reeturlik mustapäine vaenlane ja mida kõike veel, siis siin on Ugandi eestlased Talava tublid liitlased. Samas jällegi üritab Lejinš kirjutada lätlaste arvele palju sellist, mis õigupoolest kuulub läänemeresoome rahvaste ajalukku. Nojah, las ta siis olla.
Kuskil 150-200 lehekülje vahel hakkas lugu paremuse poole minema. Tasapisi joonistus välja üsna korralik tegelaste psühholoogia, mis polnud niisama, vaid muutus oluliseks ka loo seisukohalt. Lõpus oli raamat juba üsna põnev, kuigi õnnetult etteaimatav.
Kokkuvõtteks – kui on aega (raamat oli võrdlemisi mahukas) ja oled pigem kommertsžanrite austaja, siis võid lugeda, kui aga kummardad kunstkirjandust, siis vist ei tasu kättevõtmist.
Kuigi mina siin ajaveebis üritan pigem tabada seda mingit märgilist tähendust, mis on muinasajal Eesti kirjanduses, siis ei tee ka paha üle vaadata sarnast kirjandust naabermaadest, eriti kui meie enda rahva lugu sinna otsapidi ka sisse kätketud on. Just selliste raamatute kilda kuulub lätlase Janis Lejinši 2001. aastal ilmunud raamat „Pitser punasel vahal“ e. „Zimogs sarkana vaska“, mis 2007. aastal ilmus Kalev Kalkuni tõlkes kirjastuses „Eesti Raamat“. Sisu poolest kajastab see siis sündmusi Läti muinasmaakonnas Talavas aastatel 1162-1184 (ja tegemist on ainult triloogia esimese osaga) ja peategelaseks on Henriku kroonikastki teada-tuntud vanem/kuningas Talibald, raamatus Talivaldis.
Kuigi mul ei õnnestunud internetist leida kirjaniku kohta mitte mingisugustki lisateavet (isegi mitte pilti tema silmnäost), tasub ära märkida raamatu tiitellehel mainitu, et romaan võitis Läti Kirjanike Liidu korraldatud Gerkensi romaanivõistlusel I auhinna. Etteruttavalt öeldes ei saa ma täpselt aru, miks küll ometi, kas on temaatika piisavalt eksootiline, või käib läti kirjanduse käsi halvasti või mis.
Arvustus:
Raamatut lugema hakates olin ma üsna nördinud. Ma olin mingi hetk juba jõudnud langetada otsuse, et tegemist on lätlaste oma Kippeliga, mööndusega, et ta pole päris nii hull. Ja sarnasusi on tegelikult üllatavalt palju. Kõige markantsem neist ilmselt see, et nii nagu ka Kippel, tahab Lejinš hiilata ajalooalaste teadmistega ja olla võimalikult ajaloodidaktiline. Tõsi - ajaloolised romaanid aitavad ajalugu paremini meelde jätta. Aga on mingi piir, kui palju fakte ja muud "asjalikku" võib sisse toppida, ilma et lugu ise nende sisse ära ei kaoks ja kogu ilukirjanduslikku elementi mõttetuks ei muudaks (muidu kaob ära vahe romaani ja teadusliku kirjanduse arusaadavuse juures). Lejinš kohati ületab selle piiri, enamasti kõigub kuskil üsna selle piiri lähedal.
Nagu ka Kippel, astub Lejinš teadmistega hiilata püüdes üsna palju ämbrisse. Ma muidugi ei tea, mis on kirjaniku taotlus, ja seetõttu võib mu kriitika olla veidi ebaõiglane, aga ma luban seda endale sellegipoolest. Rohkelt on selles raamatus faktilisi kaheldavusi, aga ka häirivalt palju meta- ja pseudoajaloolist. Ta on nähtavasti võidelnud muinasaegse Läänemere idakalda ühiskonnakorralduse ja eluolu liigse lihtsustamise vastu, aga sellega keerab vindi jälle teistpidi üle.
Metaajaloolise all mõtlen seda, et ta kirjutab tänapäevase ajaloolase mõttekonstruktsioonide ja sõnavara toel, mitte ei ela ajastusse sisse. Pseudolikkuse meeldejäävamateks näideteks on kahtlemata ulmekirjandust meenutavad mõistatuslike võimetega kirve- ja linnurahvas, aga ka korduvalt läbiviidavad detektiivijuurdlused ja hullult institutsionaliseeritud ühiskond.
Üldse viirastub mulle teksti lugedes autori portree lugemusega, mis piirdub peaasjalikult ulme-, detektiivi- ja seiklusromaanidega. Oleksin väga imestunud, kui tuleks välja, et tegemist on professionaalse kirjanikuga, sest on ju näha, et kirjakunsti kui sellist ta ei paista eriti valdavat. Isegi kui üht-teist on tõlkes kaduma läinud, jääb tema viljeldud poeetika selle külje pealt üsna lahjaks.
Millegipärast tundub väga-väga kahtlane Läti mütoloogilise süsteemi ja üldse vaimse maailma esitus. Ja mõnes kohas jääb sellest vaimsest poolest kaunikesti puudu, selline üsna kuiv ilmalik-militaarne vaatepunkt elule kajab vastu.
Omamoodi huvitav on aga vaadata lätlaste suhtumist eestlastesse. Ühest küljest oleks mul nagu häbi nende ees, et kui meie 30ndate kirjanduses oli lätlane arg-salatsev-reeturlik mustapäine vaenlane ja mida kõike veel, siis siin on Ugandi eestlased Talava tublid liitlased. Samas jällegi üritab Lejinš kirjutada lätlaste arvele palju sellist, mis õigupoolest kuulub läänemeresoome rahvaste ajalukku. Nojah, las ta siis olla.
Kuskil 150-200 lehekülje vahel hakkas lugu paremuse poole minema. Tasapisi joonistus välja üsna korralik tegelaste psühholoogia, mis polnud niisama, vaid muutus oluliseks ka loo seisukohalt. Lõpus oli raamat juba üsna põnev, kuigi õnnetult etteaimatav.
Kokkuvõtteks – kui on aega (raamat oli võrdlemisi mahukas) ja oled pigem kommertsžanrite austaja, siis võid lugeda, kui aga kummardad kunstkirjandust, siis vist ei tasu kättevõtmist.
Sunday, November 29, 2009
Mats Traat "Karukell, kurvameelsuse rohi"
Autorist:
Mats Traat (sündinud 23. novembril 1936 Palupera vallas) on kui mitte kõige suurem elav eesti kirjanik, siis üks suurimaid kahtlematult. On kirjutanud peaaegu võrdselt nii luulet kui proosat (kokku üle 60 teose), kusjuures viimases on ta jätkanud suurte klassikute (Tammsaare, Ristikivi, Krossi, eriti Tammsaare) moel eestlaste ajaloo (küll peamiselt lähema ajaloo) panoraamset kujutamist. Sestap pole ehk tarviski väga imestada, et temalt midagi ka siin blogis kajastamiseks leidus.
Raamatust:
Nagu on kirjas 1982. aasta Eesti Raamatu trüki taga tutvustusena: „Tänapäeva maa- ja linnaolustikus ning muistses Liivis kulgeva sündmustikuga, paljude tegelastega, mitmes ajalises ja hingeelulises tasapinnas toimuv eetilise rõhuasetusega romaan. Peategelasteks on nüüdiskirjanik ja suurmajandi peaagronoom, kes kumbki omal viisil, võitlevad ja ületavad neid tabanud raskusi ja õnnetusi, minetamata siiski teotahet ja elamise rõõmu.“ Niisiis on siin teoses tähtsaimal kohal siiski tänapäev, aga muinasaeg tuleb esile läbi aegade kokkusulamiste ja kirjaniku peas hargneva sündmustiku, mis paigutub 13. sajandi alguse koivaliivlaste juurde. Selle n-ö muinasaja-sisalduse ja vormi poolest pisut sarnane Krossi "Väljakaevamistele“. Teosest on kaks trükki – 1982 ja 1990, lisaks tõlked soome ja läti keelde.
Arvustus:
Ei tea, mis selle vaese liivi rahvaga on, aga kuidagi õnnetud on need raamatud, mis neist kirjutatakse! Alguses see maruigav Raua „Kaupo“, siis see Kippeli küündimatu „Issanda koerad“ ja nüüd ka Traadi teos, mis kuidagi ei köitnud. Olen muidu lugenud Traadilt ainult "Tants aurukatla ümber“ ja „Harala elulood“, aga need mõlemad on olnud väga-väga head raamatud. Ja nüüd siis selline tööõnnetus. Võib-olla mulle lihtsalt ei sobi taoline modernistlik-eksistentsiaalne soigumine (võib-olla olen ma võimetu selliseks vaimseks kõrgpilotaažiks), aga pigem tundub see mulle paberile kantud loominguline kriis (seda aimub igati ka teose kirjanik-peategelase heitlustest).
Tõsi, iva raamatul muidugi on, aga peamiselt vist oma aja jaoks. Sügav venestusaeg ja kirjaniku sellest tulenev mure eesti rahva saatuse üle ongi ilmselt tinginud selle Muinas-Liivi heiastuse siin teoses. See paistabki olevat liivi rahva pärisosa eesti kultuuris, olla hoiatav näide hõimlastest, kelle vaim ei pidanud ajaloo jõududele vastu. Mulle tundub see kaunis ühekülgne ja liivlaste suhtes ebaõiglane vaateviis, kuna mina kipun oma muinasaja-ihaluses neid vaatama pigem sellena, kes nad kunagi ammustel aegadel olid, mitte vaid seda õnnetut lõpptulemust.
Raamatu tänapäeva-ajatasandit ma ei pea siinkohal oluliseks lähemalt puudutada, nii võib teise küljena välja tuua ka juba varasemast mõneti tuttava kirjandusliku vaatenurga 12.-13. sajandi vahetuse sündmustele, nimelt ristiusulise, ent kodumaad armastava pärismaalase siseheitlused (sama motiiv esineb nii Kalmuse triloogias kui Raua „Kaupos“). Olgu et seegi pole kuigi originaalne, meeldis see teema raamatus kõige enam.
Kusjuures võib ju siiski tunnustada seda, et raamat on tegelikult täis väga kauneid sõnaseadeid, tõsist proosaluulet, mis reedavad ära, et tegemist on suure proosakirjanikuga (näiteks nii algus kui lõpp on eraldiseisvalt vägagi ilusad), aga need välgatused ei pääse minu juures kokkuvõttes eriti mõjule, sest mina armastan ikkagi lugu, mitte teise inimese lõhkist hingemaastikku, olgu see teine inimene enda arust nii eriline kunstnik kui tahes.
Noh, me võime jätta siinkohal kõrvale ajaloolise olustiku tõepärasuse küsimuse, mis ei ole ilmselt olnud eesmärk iseeneses, kuigi minu meeli see problemaatika tahes tahtmata alati riivab. Raamatu võib ilmselt kokku võtta nii, et kui keegi otsib siit ajaloo-alast elamust, siis ta seda ei saa, kui otsib haaravat lugu, siis seda ka ei saa, kui otsib inimese hingeelu purukspingutatud süvakurde, siis seda ehk leiab.
Ajalooalane rubriik hääbub vist mu laiskuse tõttu sootuks ära, sellest raamatust lähtudes poleks ka suurt millestki kirjutada.
Mats Traat (sündinud 23. novembril 1936 Palupera vallas) on kui mitte kõige suurem elav eesti kirjanik, siis üks suurimaid kahtlematult. On kirjutanud peaaegu võrdselt nii luulet kui proosat (kokku üle 60 teose), kusjuures viimases on ta jätkanud suurte klassikute (Tammsaare, Ristikivi, Krossi, eriti Tammsaare) moel eestlaste ajaloo (küll peamiselt lähema ajaloo) panoraamset kujutamist. Sestap pole ehk tarviski väga imestada, et temalt midagi ka siin blogis kajastamiseks leidus.Raamatust:
Nagu on kirjas 1982. aasta Eesti Raamatu trüki taga tutvustusena: „Tänapäeva maa- ja linnaolustikus ning muistses Liivis kulgeva sündmustikuga, paljude tegelastega, mitmes ajalises ja hingeelulises tasapinnas toimuv eetilise rõhuasetusega romaan. Peategelasteks on nüüdiskirjanik ja suurmajandi peaagronoom, kes kumbki omal viisil, võitlevad ja ületavad neid tabanud raskusi ja õnnetusi, minetamata siiski teotahet ja elamise rõõmu.“ Niisiis on siin teoses tähtsaimal kohal siiski tänapäev, aga muinasaeg tuleb esile läbi aegade kokkusulamiste ja kirjaniku peas hargneva sündmustiku, mis paigutub 13. sajandi alguse koivaliivlaste juurde. Selle n-ö muinasaja-sisalduse ja vormi poolest pisut sarnane Krossi "Väljakaevamistele“. Teosest on kaks trükki – 1982 ja 1990, lisaks tõlked soome ja läti keelde.
Arvustus:
Ei tea, mis selle vaese liivi rahvaga on, aga kuidagi õnnetud on need raamatud, mis neist kirjutatakse! Alguses see maruigav Raua „Kaupo“, siis see Kippeli küündimatu „Issanda koerad“ ja nüüd ka Traadi teos, mis kuidagi ei köitnud. Olen muidu lugenud Traadilt ainult "Tants aurukatla ümber“ ja „Harala elulood“, aga need mõlemad on olnud väga-väga head raamatud. Ja nüüd siis selline tööõnnetus. Võib-olla mulle lihtsalt ei sobi taoline modernistlik-eksistentsiaalne soigumine (võib-olla olen ma võimetu selliseks vaimseks kõrgpilotaažiks), aga pigem tundub see mulle paberile kantud loominguline kriis (seda aimub igati ka teose kirjanik-peategelase heitlustest).
Tõsi, iva raamatul muidugi on, aga peamiselt vist oma aja jaoks. Sügav venestusaeg ja kirjaniku sellest tulenev mure eesti rahva saatuse üle ongi ilmselt tinginud selle Muinas-Liivi heiastuse siin teoses. See paistabki olevat liivi rahva pärisosa eesti kultuuris, olla hoiatav näide hõimlastest, kelle vaim ei pidanud ajaloo jõududele vastu. Mulle tundub see kaunis ühekülgne ja liivlaste suhtes ebaõiglane vaateviis, kuna mina kipun oma muinasaja-ihaluses neid vaatama pigem sellena, kes nad kunagi ammustel aegadel olid, mitte vaid seda õnnetut lõpptulemust.
Raamatu tänapäeva-ajatasandit ma ei pea siinkohal oluliseks lähemalt puudutada, nii võib teise küljena välja tuua ka juba varasemast mõneti tuttava kirjandusliku vaatenurga 12.-13. sajandi vahetuse sündmustele, nimelt ristiusulise, ent kodumaad armastava pärismaalase siseheitlused (sama motiiv esineb nii Kalmuse triloogias kui Raua „Kaupos“). Olgu et seegi pole kuigi originaalne, meeldis see teema raamatus kõige enam.
Kusjuures võib ju siiski tunnustada seda, et raamat on tegelikult täis väga kauneid sõnaseadeid, tõsist proosaluulet, mis reedavad ära, et tegemist on suure proosakirjanikuga (näiteks nii algus kui lõpp on eraldiseisvalt vägagi ilusad), aga need välgatused ei pääse minu juures kokkuvõttes eriti mõjule, sest mina armastan ikkagi lugu, mitte teise inimese lõhkist hingemaastikku, olgu see teine inimene enda arust nii eriline kunstnik kui tahes.
Noh, me võime jätta siinkohal kõrvale ajaloolise olustiku tõepärasuse küsimuse, mis ei ole ilmselt olnud eesmärk iseeneses, kuigi minu meeli see problemaatika tahes tahtmata alati riivab. Raamatu võib ilmselt kokku võtta nii, et kui keegi otsib siit ajaloo-alast elamust, siis ta seda ei saa, kui otsib haaravat lugu, siis seda ka ei saa, kui otsib inimese hingeelu purukspingutatud süvakurde, siis seda ehk leiab.
Ajalooalane rubriik hääbub vist mu laiskuse tõttu sootuks ära, sellest raamatust lähtudes poleks ka suurt millestki kirjutada.
Friday, October 9, 2009
Enn Kippel "Issanda koerad"
Autorist:
Enn Kippel (16. veebruar 1901 Tallinn – 15. veebruar 1942 Leningrad) on vist Jaan Krossi kõrval teine eesti kirjanik, kellega seoses tulevad automaatselt meelde ajaloolised romaanid (tal on küll ka kaks kaasaegset olustikku kirjeldavat teost „Ahnitsejad“ ja „Kuldvasikas“). Kui vaadata kvantiteedi poolest, oleks ta 1930-ndate ajalooproosa buumi selge esinumber (teostega "Suure nutu ajal", "Kui Raudpea tuli“, „Jüriöö“ ja „Meelis“), kvaliteedi poolest ma nii küll ei ütleks. Haridustee ja noorpõlv kulgesid üle kivide ja kändude, elukutselt sai temast kaitseväelane. 1940. aasta juunipöörde järel läks ta uue võimuga agaralt kaasa, olles Rakveres diviisi poliitjuhiks. 1941. aastal evakueerus Venemaale, kus suri Leningradi blokaadi ajal nälga. Ta olla seal ette valmistanud uusi ajaloolisi romaane, lugedes hoolega vene allikaid.
Raamatust:
Käsiteldavast raamatust on ilmunud (õnneks) vaid kaks trükki - üks 1938. aastal ja teine, veidi kaasajastatud sõnastusega trükk 1987. aastal (siis, kui vabamad olud seda taas lubasid) sarjas "Eesti romaanivara", järelsõnaga ajaloolaselt Sulev Vahtrelt. Viimast lugesin ka mina.
Arvustus:
Ma ei tea, millal ma nii mõttetut proosat viimati lugesin. Ei mõista, kuidas selle kirjaniku retseptsioon nii leebe on. Mina ei saakski ausalt öeldes siinkohal kasutada mõistet „kirjanik“, sest see on kuidagi täiesti küündimatu ja asjaarmastajalik. Lisaks sellele on ta, kui kasutada (eriti Nõukogude) ajaloolaste lemmiksõna – tendentslik.
Mis mulle siis ei meeldi? Puudub selge süžee ja väljajoonistatud peategelased. Pigem on siin 6-7 peaaegu karikeeritud moega stereotüüpi ristisõja-olustikust. Kompositsioon on täiesti organiseerimata, mistap on seda algusest peale täiesti kaasakiskumatu lugeda. Ei vea kohe üldse käima, igav on. Lisaks sellele on sündmustik kohati üsna ebaloogiline (näiteks stseen, kus vanem Ako põgeneb orjusest Lüneburgi soolaväljadelt, ja jõuab jalgsi rännates elusana koju tagasi), rääkimata sellest, et dialoogid on naeruväärselt ebareaalsed ja sõnavara on kirjaniku kohta üsna lahja.
Võib-olla isegi rohkem häirib see, mida ennist tendentslikkuseks nimetasin – läbinähtav ja mage teiste rahvaste halvustamine ning moraalses kõlbmatuses süüdistamine, samuti kristlastega sõbraliku läbikäimise tembeldamine reeturlikkuseks ka autori enda, mitte ainult tegelaste vaatevinklist. Ja samas selle kõrval peetakse liivlasi ja teisi kohalikke rahvaid, kelle poole autor selgelt hoiab, primitiivsteks pärismaalasteks (ja seda märksa rohkem, kui muidu 1930-ndate kirjanduses, kuigi paari detaili puhul kujutab ta neid siiski normaalsemalt kui teised, aga nendel praegu ei peatuks).
Noh, muidugi võivad tema ristiusu-alased pilked (näiteks, et keegi noor munk seksib põõsas vanem Ako naisega) ja debiilsena kujutatud ristisõdijad olla mingil määral ka ajalooliselt tõesed, aga antud juhul jätavad need pigem autorist endast kergelt kohtlase mulje. Lohaka mulje jätab see, et tekstis on ajavormide kasutamine kohati täiesti segi läinud, samuti, et Kaupo poja nimi on raamatu alguses Bertold ja lõpus Bernhard.
Sulev Vahtre oma järelsõnas 1987. aasta trükile on ilmselgelt liiga leebe. Ta nimetab seda raamatut "põnevaks“ (sic!) ja tunnustab Kippeli ajalooteadmisi. Tõsi, Kippel oli aktiivne ajaloohuviline, aga ma ei märka, et ta seepärast kuidagi teistest kirjanikest täpsem oleks. Normaalsed kirjanikud varjavad oma puudulikke ajalooteadmisi oskuslikult ja ei räägi liiga palju taustast, Kippel aga teeb seda üleliia, nii et lugu kaob täiesti kuskile ära, ja pealekauba paneb ta minu hinnangul ikka väga paljude detailidega puusse (neid on sunnitud möönma ka Vahtre), kuigi siin tuleb ka arvestada tema kirjutamisaja ajalooteaduse olukorda.
Mis puutub nn. kippelismidesse, nagu omaaegne kirjanduskriitika nimetas Kippeli naturalistlikke stseene, siis neid esineb küll, kuid need on üsna puised ja väheköitvad. Mitte kuidagi ei mõju need mahlakana, ja on seega pigem üleliigne element.
Kui nüüd kokku võtta, siis ma küll ei ole tavaliselt karmi ütlemisega, aga selle teose kohta ei ole muud kosta, kui et taolisi raamatuid ei tohiks trükki lasta.
Ajalooalase kirjutamiseks praegu aega pole, ehk kunagi võtan Tõnissoni „Die Gauja-Liven und Ihre materielle Kultur“ kätte ja pajatan liivlastest. Seniks piirdugem arvustusega.
Enn Kippel (16. veebruar 1901 Tallinn – 15. veebruar 1942 Leningrad) on vist Jaan Krossi kõrval teine eesti kirjanik, kellega seoses tulevad automaatselt meelde ajaloolised romaanid (tal on küll ka kaks kaasaegset olustikku kirjeldavat teost „Ahnitsejad“ ja „Kuldvasikas“). Kui vaadata kvantiteedi poolest, oleks ta 1930-ndate ajalooproosa buumi selge esinumber (teostega "Suure nutu ajal", "Kui Raudpea tuli“, „Jüriöö“ ja „Meelis“), kvaliteedi poolest ma nii küll ei ütleks. Haridustee ja noorpõlv kulgesid üle kivide ja kändude, elukutselt sai temast kaitseväelane. 1940. aasta juunipöörde järel läks ta uue võimuga agaralt kaasa, olles Rakveres diviisi poliitjuhiks. 1941. aastal evakueerus Venemaale, kus suri Leningradi blokaadi ajal nälga. Ta olla seal ette valmistanud uusi ajaloolisi romaane, lugedes hoolega vene allikaid.
Raamatust:
Käsiteldavast raamatust on ilmunud (õnneks) vaid kaks trükki - üks 1938. aastal ja teine, veidi kaasajastatud sõnastusega trükk 1987. aastal (siis, kui vabamad olud seda taas lubasid) sarjas "Eesti romaanivara", järelsõnaga ajaloolaselt Sulev Vahtrelt. Viimast lugesin ka mina.
Arvustus:
Ma ei tea, millal ma nii mõttetut proosat viimati lugesin. Ei mõista, kuidas selle kirjaniku retseptsioon nii leebe on. Mina ei saakski ausalt öeldes siinkohal kasutada mõistet „kirjanik“, sest see on kuidagi täiesti küündimatu ja asjaarmastajalik. Lisaks sellele on ta, kui kasutada (eriti Nõukogude) ajaloolaste lemmiksõna – tendentslik.
Mis mulle siis ei meeldi? Puudub selge süžee ja väljajoonistatud peategelased. Pigem on siin 6-7 peaaegu karikeeritud moega stereotüüpi ristisõja-olustikust. Kompositsioon on täiesti organiseerimata, mistap on seda algusest peale täiesti kaasakiskumatu lugeda. Ei vea kohe üldse käima, igav on. Lisaks sellele on sündmustik kohati üsna ebaloogiline (näiteks stseen, kus vanem Ako põgeneb orjusest Lüneburgi soolaväljadelt, ja jõuab jalgsi rännates elusana koju tagasi), rääkimata sellest, et dialoogid on naeruväärselt ebareaalsed ja sõnavara on kirjaniku kohta üsna lahja.
Võib-olla isegi rohkem häirib see, mida ennist tendentslikkuseks nimetasin – läbinähtav ja mage teiste rahvaste halvustamine ning moraalses kõlbmatuses süüdistamine, samuti kristlastega sõbraliku läbikäimise tembeldamine reeturlikkuseks ka autori enda, mitte ainult tegelaste vaatevinklist. Ja samas selle kõrval peetakse liivlasi ja teisi kohalikke rahvaid, kelle poole autor selgelt hoiab, primitiivsteks pärismaalasteks (ja seda märksa rohkem, kui muidu 1930-ndate kirjanduses, kuigi paari detaili puhul kujutab ta neid siiski normaalsemalt kui teised, aga nendel praegu ei peatuks).
Noh, muidugi võivad tema ristiusu-alased pilked (näiteks, et keegi noor munk seksib põõsas vanem Ako naisega) ja debiilsena kujutatud ristisõdijad olla mingil määral ka ajalooliselt tõesed, aga antud juhul jätavad need pigem autorist endast kergelt kohtlase mulje. Lohaka mulje jätab see, et tekstis on ajavormide kasutamine kohati täiesti segi läinud, samuti, et Kaupo poja nimi on raamatu alguses Bertold ja lõpus Bernhard.
Sulev Vahtre oma järelsõnas 1987. aasta trükile on ilmselgelt liiga leebe. Ta nimetab seda raamatut "põnevaks“ (sic!) ja tunnustab Kippeli ajalooteadmisi. Tõsi, Kippel oli aktiivne ajaloohuviline, aga ma ei märka, et ta seepärast kuidagi teistest kirjanikest täpsem oleks. Normaalsed kirjanikud varjavad oma puudulikke ajalooteadmisi oskuslikult ja ei räägi liiga palju taustast, Kippel aga teeb seda üleliia, nii et lugu kaob täiesti kuskile ära, ja pealekauba paneb ta minu hinnangul ikka väga paljude detailidega puusse (neid on sunnitud möönma ka Vahtre), kuigi siin tuleb ka arvestada tema kirjutamisaja ajalooteaduse olukorda.
Mis puutub nn. kippelismidesse, nagu omaaegne kirjanduskriitika nimetas Kippeli naturalistlikke stseene, siis neid esineb küll, kuid need on üsna puised ja väheköitvad. Mitte kuidagi ei mõju need mahlakana, ja on seega pigem üleliigne element.
Kui nüüd kokku võtta, siis ma küll ei ole tavaliselt karmi ütlemisega, aga selle teose kohta ei ole muud kosta, kui et taolisi raamatuid ei tohiks trükki lasta.
Ajalooalase kirjutamiseks praegu aega pole, ehk kunagi võtan Tõnissoni „Die Gauja-Liven und Ihre materielle Kultur“ kätte ja pajatan liivlastest. Seniks piirdugem arvustusega.
Friday, September 11, 2009
Jaan Lõo "Nägemised"
Autorist:
Jaan Lõo (6. veebruar 1872, Holstre vald, Viljandimaa – 18. veebruar 1939, Tallinn) ei ole kirjanduse vallas ilmselt nimi, kelle meeldejätmine eriti oluline oleks (samas on ta siiski olemas antoloogias "Sõnarine"!), aga ma mõtlesin, et võiks temagi siin ära kajastada. Ja õigupoolest oli ta siiski tegus eesti haritlane ja hingega Vabariigi rajamise juures (suri vaid aasta enne selle hävitamist). Nimelt oli ta Asutava Kogu liige ja riigikohtunik (lõpetanud 1896. aastal TÜ õigusteaduskonna).
Teostest:
Enne suuri isamaalisi tegusid jõudis ta 1916. aastal anda välja ka luulekogu "Nägemised", mis sisaldab isamaaluulet ja „muistse loo“ värsistusi. Seda originaali pole ma vaevaks võtnud üles otsida, küll aga sattusin kahe luuletuse peale sealt kogust Saxo Grammaticuse Gesta Danorumi valikulises eestinduses (tlk A. Saluäär, Loomingu Raamatukogu 2000/8-10. Keda selline poole kohaga luuletaja siiski mingil kummalisel moel huvitab, siis tegelikult on temast olemas ka mõned kirjandusloolised artiklid, näiteks Henrik Visnapuu, Jaan Kärneri ja teiste sulest, mille kohta vaata siit:
http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_L%C3%B5o
Mõtlesin, et vaevun need luuletused siia ümber kirjutama:
Kurelaste laul
Bravalla nõmmel
veel punetab sammal
kus vanasti võitles
eestide vägi
ja kõlas me kuulsus
Skandia mail.
Sääl daanlaste ridasid
rõhusid maha
me toredad ratsud.
Kuis hirnusid uhkelt
nad lahingi õhtul,
kui kapjadel hüübis
neil hurmane veri
ja jalgus neil vakkus
vaenlase juuks –
kuldkiudine kammits,
daanlase tukk.
Sest ajast käib hirm
me laevade eel
ja ahastus taga
me tegude teel.
Me tuleme saagi
ja võitude lõhnas,
me lõikame lõunas
ja põimame põhjas.
Me päralt on hõbe,
me päralt on kuld,
me jätame järele –
tuhka ja tuld.
Norra kuningapojad
meil kaitsevad karja
ja Jüütimaa tütred
jahvavad vilja
ning suruvad uhmris
otrade teri
oma kodumaa saari
nad enam ei näe
Sest lendab hirm
me laevade eel
ja ahastus taga
me tegude teel.
Ölandi leeris
Me üle on öö,
meid hukatus hiilab,
me laevadel purustud
purjed ja tüür;
ja rõngana ümber
meid vaenlane piirab
kui raudine müür.
Puid tulle, leek loida,
nüüd valvust ja hoolt,
kui koidab meil hommik
kodumaa poolt –
siis vaenlaste sekka!
Kui kuldid, kui karud,
kui vihased marud,
mis murravad laante
põliseid puid,
nii vaenlaste luid
me heidame loogu,
mere, mühava, voogu
me paiskame neid.
Me laivad, me luiged
me purjede pais –
siis vaba neil tee
üle vahtuva vee,
kodukaldale kandvad
kui võitjaid,
nad meid.
kel vendadest surm
surub igavest lau,
sel põleval riidal
saab viimane au.
Ta tuhka me kodumaa
mullasse viime;
säält tõusvad ta põrmust
meil võitlejad uued,
meresõdijad suured.
Ahoi,
ju õreneb öö
ja tumeneb täht,
külm, mere poolt, maale
käib hommiku õhk.
Koit kerkib Ämara
veetlevast võrgust ja sütitab uuesti
päikese tuld.
Nüüd sarved hüüdma,
kilbid kõlama!
Meid ootamas on eluhinna eest –
ränk veretöö.
Arvustus:
Ma alguses vaatasin peale, et luuletus on viierealine lõppriimita ja lõi esimese asjana pähe, et oh! tüüp on püüdnud skaldiluulet imiteerida. Aga ei midagi sellist, luuletus jätkus lihtsalt teisel leheküljel. Regivormist pole siin juttugi ja ka klassikalistest vormidest mitte. Mõlemaid luuletusi võiks liigitada vabavärsi alla, kuigi mõningad lõppriimid (ja sealjuures üsna kehvad) eksivad sekka ära. Rütm on kohati päris hea, aga vahepeal takerduv. Sõnadega pisut mängib, aga ei midagi erilist mu meelest. Iva ka praktiliselt nagu pole, see luuletus ei ütle suurt midagi. Ja üldse ei saa ma aru, miks selliseid luuletusi kirjutatakse - eelpool kajastatud Lehte Hainsalu "Taprite pidu" tõstatab täpselt sellise küsimuse. Aga nojah.
Ajalooalast:
Eelpool käis juba vilksamisi läbi Saxo Grammaticuse nimi ja et LR-is on ilmunud ka tema elutöö valikuline eestindus. Kes siis oli Saxo?
Ilmselt sündis ta kusagil 1150. aasta paiku Sjaellandil (see Taani saar, mille ühes nurgas asub tänapäeval Kopenhaagen), ilmselt mingisugusesse üliku- e. sõdalasperre. Saxo oli tollal Taanis üsna levinud mehenimi, Saxo Grammaticuseks (ehk Õpetatud Saxoks, kas tema väga hea ladina keele või Euroopa ülikoolides veedetud aja pärast) hakati teda nimetama veidi hiljem Jüütimaa kroonikas. Samuti on tal olnud hüüdnimi Longus, mis viitab tema pikale kasvule.
Ajastu, kuhu ta sündis, oli Taani ajaloos kahtlemata kuulsusrikas. See on kuningas Valdemar Suure ja tema poegade Knut VI ja Valdemar Vallutaja ning kuningate seljataga seisnud vägevate Lundi peapiiskoppide Eskili, Absaloni (kelle sekretäriks ta ilmselt oli) ja Andreas Suneseni suurte sõdade ajastu Läänemere ruumis, mis saab alguse Vendimaale tehtud ristisõdadest 12. sajandi keskel (tänapäeva Kirde-Saksamaa ja Loode-Poola) ja lõppeb Põhja-Eesti vallutamisega Valdemar Vallutaja ajal.
Taanlased kasutasid meelsasti ära ristisõjaideoloogide uut seisukohta, mille kohaselt andis ristisõja mõõdu välja ka Läänemere idakalda paganlike rahvaste vastu sõdimine, mis kujutas endast sisuliselt lakkamatuid vastastikuseid sõjaretki taanlaste ja nende vaenlaste vahel. Selle valguses pole ilmselt imestada, et oma 16 raamatust koosnevas Gesta Danorumis (ehk Taanlaste vägiteod) viib ta üsna sarnase pildi suurtest Skandinaavia kuningriikidest ja vägevatest sõdadest teiste Läänemere äärsete rahvaste vastu ajas tagasi ka oma tuhat aastat varasemasse aega, sest ta on harjunud selles raamistuses mõtlema. Ma ei usu, et see pilt 1000 aastat nii staatiline oli, ja vähemalt võõraste rahvaste puhul on valitsejate nimed sageli selgelt välja mõeldud, aga mingi tõsilugu on siiski iga Saxo väljatoodud sündmuse taga tõenäoliselt olemas.
Tema kroonika algab sündmustega u. 300 eKr, kuigi esimene kindlalt ajalooline Taani kuningas selles jutustuses on alles Gorm Vana, kes suri 10. sajandi keskel. Kuigi Taanis kasutati seda ametlikuks ajalooõpetuseks kuni 1940. aastani, on see teos pigem allikas pigem muinasskandinaavia kirjanduse, mütoloogia ja folkloori, kui ajaloo kohapealt, ja väljendab pigem Saxo kirjamehelikku soovi oma rahvale kuulsusrikas minevikulugu kirjutada, kui puhast ajalootõde. Samas allikakriitiliselt kasutades võib sellest ka ajaloouurijatel tohutult abi olla.
Niipalju kui me teame, on Saxo pärit vanast sõdalaste (kuninga ihukaitseväelaste) suguvõsast ja paistab olevat ka ise sõdurielu elanud. Pole siis ime, millise innuga kirjeldab ta paganluseaja vägitegusid, kusjuures ei ristitus ega kristlik vooruslikkus ei ole tema puhul kõige olulisemad väärtused, vaid pigem midagi, mille puudumise pärast ta väga formaalselt oma tegelasi noomib.
Saxo on mõjutatud Vergiliuse „Aeneasest“, Platonist ja Cicerost ning üsna kaasaegsest Britannia ajalookirjutajast Monmouthi Geoffrey’st. Mis on ilmselt kirjandushuvilisele inimesele Saxo kroonika puhul kõige huvitavam fakt, on see, et Shakespeare’i Hamlet pole muud, kui töötlus Saxo suulisel ajaloopärimusel põhinevast loost Taani ülikust Amlethist. Saxo originaal on muuseas Shakespeare’i töötlusega hämmastavalt sarnane.
Eesti ajaloo seisukohalt on intrigeeriv ka see, miks Saxo kroonika ei kajasta Valdemar Vallutaja sissetunge Saaremaale 1206. aastal ja Tallinna alla 1219. aastal. Varem arvati sellest johtuvalt, et Saxo suri enne 1206. aastat, jõudmata sellest kirjutada. Viimasel ajal on aga välja selgitatud, et tema surma ja ka kroonika lõpetamise aeg jääb vahemikku 1216-1220, kuigi sündmustik ise lõppeb 1187. aastaga.
Mis veel enam huvitav – Paul Johansen leidis omal ajal tema kohanimekasutust uurides, et Saxo on saanud Liivimaa kohta teateid kelleltki otseselt allikalt, ilmselt 1218. aastal Riia piiskop Alberti saatkonna koosseisus Taani saabunud Eestimaa piiskopi Theoderici käest. Miks ta siis ikkagi ei kirjutanud ka Valdemar Vallutaja vägitegudest? Ilmselt jääb see mõistatuseks, kuigi erinevaid variante võib pakkuda mitmeid. Ainult mõelda vaid, kui meil oleks lisaks Henriku kroonikale (või hoopis selle asemel?) ka Saxo variant, ja seda veel rõhuasetusega Põhja-Eestis toimunule? Mis ettekujutus oleks meil siis Muistsest Vabadusvõitlusest? Milline vallutuseelsest Eestist üldse? Minu meelest kuidagi väga kõditav ajaloofilosoofiline küsimus.
Jaan Lõo (6. veebruar 1872, Holstre vald, Viljandimaa – 18. veebruar 1939, Tallinn) ei ole kirjanduse vallas ilmselt nimi, kelle meeldejätmine eriti oluline oleks (samas on ta siiski olemas antoloogias "Sõnarine"!), aga ma mõtlesin, et võiks temagi siin ära kajastada. Ja õigupoolest oli ta siiski tegus eesti haritlane ja hingega Vabariigi rajamise juures (suri vaid aasta enne selle hävitamist). Nimelt oli ta Asutava Kogu liige ja riigikohtunik (lõpetanud 1896. aastal TÜ õigusteaduskonna).
Teostest:
Enne suuri isamaalisi tegusid jõudis ta 1916. aastal anda välja ka luulekogu "Nägemised", mis sisaldab isamaaluulet ja „muistse loo“ värsistusi. Seda originaali pole ma vaevaks võtnud üles otsida, küll aga sattusin kahe luuletuse peale sealt kogust Saxo Grammaticuse Gesta Danorumi valikulises eestinduses (tlk A. Saluäär, Loomingu Raamatukogu 2000/8-10. Keda selline poole kohaga luuletaja siiski mingil kummalisel moel huvitab, siis tegelikult on temast olemas ka mõned kirjandusloolised artiklid, näiteks Henrik Visnapuu, Jaan Kärneri ja teiste sulest, mille kohta vaata siit:
http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_L%C3%B5o
Mõtlesin, et vaevun need luuletused siia ümber kirjutama:
Kurelaste laul
Bravalla nõmmel
veel punetab sammal
kus vanasti võitles
eestide vägi
ja kõlas me kuulsus
Skandia mail.
Sääl daanlaste ridasid
rõhusid maha
me toredad ratsud.
Kuis hirnusid uhkelt
nad lahingi õhtul,
kui kapjadel hüübis
neil hurmane veri
ja jalgus neil vakkus
vaenlase juuks –
kuldkiudine kammits,
daanlase tukk.
Sest ajast käib hirm
me laevade eel
ja ahastus taga
me tegude teel.
Me tuleme saagi
ja võitude lõhnas,
me lõikame lõunas
ja põimame põhjas.
Me päralt on hõbe,
me päralt on kuld,
me jätame järele –
tuhka ja tuld.
Norra kuningapojad
meil kaitsevad karja
ja Jüütimaa tütred
jahvavad vilja
ning suruvad uhmris
otrade teri
oma kodumaa saari
nad enam ei näe
Sest lendab hirm
me laevade eel
ja ahastus taga
me tegude teel.
Ölandi leeris
Me üle on öö,
meid hukatus hiilab,
me laevadel purustud
purjed ja tüür;
ja rõngana ümber
meid vaenlane piirab
kui raudine müür.
Puid tulle, leek loida,
nüüd valvust ja hoolt,
kui koidab meil hommik
kodumaa poolt –
siis vaenlaste sekka!
Kui kuldid, kui karud,
kui vihased marud,
mis murravad laante
põliseid puid,
nii vaenlaste luid
me heidame loogu,
mere, mühava, voogu
me paiskame neid.
Me laivad, me luiged
me purjede pais –
siis vaba neil tee
üle vahtuva vee,
kodukaldale kandvad
kui võitjaid,
nad meid.
kel vendadest surm
surub igavest lau,
sel põleval riidal
saab viimane au.
Ta tuhka me kodumaa
mullasse viime;
säält tõusvad ta põrmust
meil võitlejad uued,
meresõdijad suured.
Ahoi,
ju õreneb öö
ja tumeneb täht,
külm, mere poolt, maale
käib hommiku õhk.
Koit kerkib Ämara
veetlevast võrgust ja sütitab uuesti
päikese tuld.
Nüüd sarved hüüdma,
kilbid kõlama!
Meid ootamas on eluhinna eest –
ränk veretöö.
Arvustus:
Ma alguses vaatasin peale, et luuletus on viierealine lõppriimita ja lõi esimese asjana pähe, et oh! tüüp on püüdnud skaldiluulet imiteerida. Aga ei midagi sellist, luuletus jätkus lihtsalt teisel leheküljel. Regivormist pole siin juttugi ja ka klassikalistest vormidest mitte. Mõlemaid luuletusi võiks liigitada vabavärsi alla, kuigi mõningad lõppriimid (ja sealjuures üsna kehvad) eksivad sekka ära. Rütm on kohati päris hea, aga vahepeal takerduv. Sõnadega pisut mängib, aga ei midagi erilist mu meelest. Iva ka praktiliselt nagu pole, see luuletus ei ütle suurt midagi. Ja üldse ei saa ma aru, miks selliseid luuletusi kirjutatakse - eelpool kajastatud Lehte Hainsalu "Taprite pidu" tõstatab täpselt sellise küsimuse. Aga nojah.
Ajalooalast:
Eelpool käis juba vilksamisi läbi Saxo Grammaticuse nimi ja et LR-is on ilmunud ka tema elutöö valikuline eestindus. Kes siis oli Saxo?
Ilmselt sündis ta kusagil 1150. aasta paiku Sjaellandil (see Taani saar, mille ühes nurgas asub tänapäeval Kopenhaagen), ilmselt mingisugusesse üliku- e. sõdalasperre. Saxo oli tollal Taanis üsna levinud mehenimi, Saxo Grammaticuseks (ehk Õpetatud Saxoks, kas tema väga hea ladina keele või Euroopa ülikoolides veedetud aja pärast) hakati teda nimetama veidi hiljem Jüütimaa kroonikas. Samuti on tal olnud hüüdnimi Longus, mis viitab tema pikale kasvule.
Ajastu, kuhu ta sündis, oli Taani ajaloos kahtlemata kuulsusrikas. See on kuningas Valdemar Suure ja tema poegade Knut VI ja Valdemar Vallutaja ning kuningate seljataga seisnud vägevate Lundi peapiiskoppide Eskili, Absaloni (kelle sekretäriks ta ilmselt oli) ja Andreas Suneseni suurte sõdade ajastu Läänemere ruumis, mis saab alguse Vendimaale tehtud ristisõdadest 12. sajandi keskel (tänapäeva Kirde-Saksamaa ja Loode-Poola) ja lõppeb Põhja-Eesti vallutamisega Valdemar Vallutaja ajal.
Taanlased kasutasid meelsasti ära ristisõjaideoloogide uut seisukohta, mille kohaselt andis ristisõja mõõdu välja ka Läänemere idakalda paganlike rahvaste vastu sõdimine, mis kujutas endast sisuliselt lakkamatuid vastastikuseid sõjaretki taanlaste ja nende vaenlaste vahel. Selle valguses pole ilmselt imestada, et oma 16 raamatust koosnevas Gesta Danorumis (ehk Taanlaste vägiteod) viib ta üsna sarnase pildi suurtest Skandinaavia kuningriikidest ja vägevatest sõdadest teiste Läänemere äärsete rahvaste vastu ajas tagasi ka oma tuhat aastat varasemasse aega, sest ta on harjunud selles raamistuses mõtlema. Ma ei usu, et see pilt 1000 aastat nii staatiline oli, ja vähemalt võõraste rahvaste puhul on valitsejate nimed sageli selgelt välja mõeldud, aga mingi tõsilugu on siiski iga Saxo väljatoodud sündmuse taga tõenäoliselt olemas.
Tema kroonika algab sündmustega u. 300 eKr, kuigi esimene kindlalt ajalooline Taani kuningas selles jutustuses on alles Gorm Vana, kes suri 10. sajandi keskel. Kuigi Taanis kasutati seda ametlikuks ajalooõpetuseks kuni 1940. aastani, on see teos pigem allikas pigem muinasskandinaavia kirjanduse, mütoloogia ja folkloori, kui ajaloo kohapealt, ja väljendab pigem Saxo kirjamehelikku soovi oma rahvale kuulsusrikas minevikulugu kirjutada, kui puhast ajalootõde. Samas allikakriitiliselt kasutades võib sellest ka ajaloouurijatel tohutult abi olla.
Niipalju kui me teame, on Saxo pärit vanast sõdalaste (kuninga ihukaitseväelaste) suguvõsast ja paistab olevat ka ise sõdurielu elanud. Pole siis ime, millise innuga kirjeldab ta paganluseaja vägitegusid, kusjuures ei ristitus ega kristlik vooruslikkus ei ole tema puhul kõige olulisemad väärtused, vaid pigem midagi, mille puudumise pärast ta väga formaalselt oma tegelasi noomib.
Saxo on mõjutatud Vergiliuse „Aeneasest“, Platonist ja Cicerost ning üsna kaasaegsest Britannia ajalookirjutajast Monmouthi Geoffrey’st. Mis on ilmselt kirjandushuvilisele inimesele Saxo kroonika puhul kõige huvitavam fakt, on see, et Shakespeare’i Hamlet pole muud, kui töötlus Saxo suulisel ajaloopärimusel põhinevast loost Taani ülikust Amlethist. Saxo originaal on muuseas Shakespeare’i töötlusega hämmastavalt sarnane.
Eesti ajaloo seisukohalt on intrigeeriv ka see, miks Saxo kroonika ei kajasta Valdemar Vallutaja sissetunge Saaremaale 1206. aastal ja Tallinna alla 1219. aastal. Varem arvati sellest johtuvalt, et Saxo suri enne 1206. aastat, jõudmata sellest kirjutada. Viimasel ajal on aga välja selgitatud, et tema surma ja ka kroonika lõpetamise aeg jääb vahemikku 1216-1220, kuigi sündmustik ise lõppeb 1187. aastaga.
Mis veel enam huvitav – Paul Johansen leidis omal ajal tema kohanimekasutust uurides, et Saxo on saanud Liivimaa kohta teateid kelleltki otseselt allikalt, ilmselt 1218. aastal Riia piiskop Alberti saatkonna koosseisus Taani saabunud Eestimaa piiskopi Theoderici käest. Miks ta siis ikkagi ei kirjutanud ka Valdemar Vallutaja vägitegudest? Ilmselt jääb see mõistatuseks, kuigi erinevaid variante võib pakkuda mitmeid. Ainult mõelda vaid, kui meil oleks lisaks Henriku kroonikale (või hoopis selle asemel?) ka Saxo variant, ja seda veel rõhuasetusega Põhja-Eestis toimunule? Mis ettekujutus oleks meil siis Muistsest Vabadusvõitlusest? Milline vallutuseelsest Eestist üldse? Minu meelest kuidagi väga kõditav ajaloofilosoofiline küsimus.
Thursday, August 27, 2009
Jaan Kross "Väljakaevamised"
Autorist:
Kui ma siin ennist Ristikivi puhul märkisin, et tegemist on vist siinkohal käsitletavatest kirjanikest kõige auväärsemaga, siis võta näpust – leidsin, et isegi Jaan Kross (ja isegi Jaan Kross, ja isegi Jaan Kross... khm... 19. veebruar 1920 Tallinnas – 27. detsember 2007) on kirjutanud midagi, mis jääb küll väga žanri piirimaile, ent ulatub siiski omadega sisse. Igatahes Kross vist tutvustamist ei vaja, kui inimese miskipärast juba üht kirjandusblogi uudistab.
Raamatust:
1990. aastal (paistab, et oli ajaloolise romaani jaoks viljakas aasta, kui vaadata, et ka Rein Raua raamat oli sama aasta väljalase) trükivalgust näinud raamat pole (tea, kas taseme, teema või sootuks kehva ilmumisajastuse tõttu) ehk nii suurt avalikkuse tähelepanu saavutanud, kui Krossi mitmed teised romaanid. Igatahes internetist ei leidnud ma peaaegu midagi asjassepuutuvat. Siiski on see raamat tõlgitud soome, saksa ja rootsi keelde. Ja mõistagi on see ilmunud ka Krossi kogutud teoste sarjas, numbri all 10 ja aastal 2003.
Arvustus:
Ei ole vist võimalikki teisiti, kui et see on hea raamat. Ja igatpidi üsna krossilik, nauditav nii sõnavara kui sõnastuse poolest. Rohked ekskursid, aga parasjagu lühikesed, et ära ei tüüta, elavad ja muhedad kirjeldused, tugevad karakterid, ajaloo ja tsensuuri küsimused jne.
Mõneti huvitav on ta selles mõttes, et liidab Krossi kaks põhilist teemat – „Väljakaevamised" on ühest küljest eesti ajaloo sündmustest inspireeritud ajalooproosa (nagu nt „Kolme katku vahel“, „Keisri hull“, „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ jt), teisalt aga ka memuaarlik-autobiograafiline teos (nagu nt „Wikmani poisid“, „Kallid kaasteelised“, „Mesmeri ring“ jt). Ja kui nüüd tagasi pöörduda eeltoodud võrdlusele Ristikiviga, siis mina liigitaks „Väljakaevamised“ sarnaselt raamatule „Viikingite jälgedes“ alternatiivajaloo valdkonda, mis pole vist eesti kirjanduses väga sagedalt harrastatud žanr.
Nimelt - Peeter Mirk (raamatu minategelane ja Krossi alter ego), naaseb 1954. aastal vangilaagrist ja leiab tööd arheoloogilistel väljakaevamistel Toompeal, mille käigus ta avastab ja hoiab endale 1221. aastast pärineva pidalitõbise Andreas Suneseni üleskirjutuse, kus ta palub Issandalt andeks ristisõjakoleduste pärast, millega ta eestlaste maad on löönud (huvitaval kombel on samal aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Endel Nirgi "Tabelinuses" (vt allpool) samuti sees pidalitõve kui jumalik karistus motiiv Sunesenile Harju-Viru vanematest mässajate ülespoomise eest, mille pärast ta andeks palub).
Tõsi - peaasjalikult räägib kõnealune teos ikkagi 1954. aasta vabanevatest, ent endiselt närvilistest oludest (ja on selles mõttes ilmsesti üsna loomulik ilmumisajal - 1980-ndate lõpus toimunud protsesside taustal) ja ajaloo rollist neis tingimustes, mistap võib selle raamatu siin blogis käsitlemisele võtmist pidada mõneti tinglikuks. Juttu on siin (nagu pealkirjastki võiks nähtuda) ka arheoloogiast ja pisut ka tollase Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi telgitagustest (üldse on siin muudetud nimede taga ära tunda mõningaid tollaseid tipphumanitaare, nt Uku Masingut). Sellest johtuvalt tekib küsimus, et kuivõrd palju on fantastilist käsikirja-leidu kõrvale jättes siin autobiograafilist? Et kas Kross on lähemalt kokku puutunud arheoloogiaga? Ei osanud selle kohta infot otsida, aga raamatu lugemine tekitas neetud kahjutunde, et ta ei kirjutanud midagi päriselt sellesse n-ö „muinasažanrisse“ kuuluvat. Küll oleks praegu mõnus lugeda. Ohjaa.
Kui ma nüüd võrdleks muude Krossi teostega, mida olen lugenud, siis ei ole see kindlasti parimate seas, kui võtta selle järgi, kui sügavalt see raamat mõjub. See oli mõnus ja huvitav lugemine, aga sellist tegelasele kaasatundmisvõimalust ja kirjanduslikku väge nagu nt on "Kolme katku vahel" või "Keisri hull", "Väljakaevamised" päris ei paku. Loo kulminatsioon on ka pisut mannetu, kui sellist halvustavat sõna üldse julgengi lugupeetud klassiku kohta kasutada.
Üldiselt aga soovitan julgesti. Ma arvan, et see võib maitseda üpris laiale ringile. Oleks tore, kui iga arheoloogiahuviline seda kord lugenud oleks. Aga jah, kes eelnevad lõigud läbinud on, saab isegi aru, et karuseid mehi siit oodata ei ole.
Ajalooalast:
Et Andreas Sunesenist ja Taani ristisõjast Maarjamaale on paslikum rääkida Bernard Kangro romaani „Kuus päeva“ juures, siis võiks siinkohal teemassepuutuvalt rääkida hoopis arheoloogilistest kaevamistest Tallinnas ja üldse Tallinna vallutuseelse asustuse küsimusest, mis iseenesest on tänini täiesti vaidlusalune.
Henriku kroonikast teame me, et 1219. aastal maabuvad Lindanyses Taani kuninga Valdemari väed, hõivavad rävalaste vana linnuse ja hakkavad seda kindlustama. Mõne päeva pärast toimub siin viitusepäeva lahing (kus väidetavalt kukkunud alla Dannebrog, kuigi on ka olemas võimalus siduda see legend Madisepäeva lahinguga, aga sellest ehk mõni muu kord), kus eestlased saavutavad äkkrünnakuga esialgu edu, kuid löödakse hiljem tagasi.
Valdemar lahkub Tallinna alt ja jätab siia oma asevalitsejaks Lundi peapiiskop Andreas Suneseni. Järgnevate aastate jooksul üritatakse taanlaste kindlust korduvalt ära võtta, aga ka 1223. aasta suure ülestõusu ajal on see ainus punkt Eestis, mis jääb võõrvõimu kätte. Edaspidi jääb kuningas Valdemar omadega aga jänni ja Taani riigi kämmal siinmail nõrgeneb, mille tagajärjel haarab Põhja-Eestis ja ka Toompeal võimu Mõõgavendade Ordu. Järgneb suurem poliitiline sahker-mahker, mille lõpptagajärjena 1238. aastal Stensby lepinguga lähevad Tallinn ja Põhja-Eesti veel 100 aastaks Taani kuningriigi koosseisu. 1248. aastal saab Tallinn Lübecki linnaõiguse.
Aga mis oli enne seda? Baltisaksa uurijad ei taibanud väga seda küsimust tõstatadagi (sest nende paradigma järgi hakkas ju igasugune mõistlik inimtegevus siin pihta germaanlaste kultuuritoomisega), kuni baltisaksa/taani/eesti ajaloolase Paul Johanseni teooriani (vt "Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland"), et Tallinnas oli juba 11.-12. sajandil turuplats, kuhu juurde lisandusid ka rootsi kaupmeeste jaoks Oleviste ja venelaste jaoks Püha Nikolai kirik ning mille nimi Lindanäs tuleb rootsi keelest ja tähendab umbes sama mis hilisem soomekeelne nimi Kesoniemi.
Siia juurde lisandus veel soome keeleteadlase Tallgren-Tuulio väide, et Sitsiilia kuninga õukonnas töötanud araabia kartograaf al-Idrisi kujutas oma 1154. aastast pärineval kaardil Tallinnat, mida teab küll vist iga põlvepikkune poisikenegi. Ja neist kahest asjast johtuvalt korraldatigi 1954. aastal, sellel Tallinna esmamainimise 800. aastapäeval (kõigest 7 aastat hiljem Moskva samasisulisest sündmusest) siin suurejoonelised väljakaevamised selle tõestamiseks, et Tallinna kohal ei asunud mitte ainult turuplats, vaid terve aolinn. See tõestuskatse sai juba omal ajal (nagu raamatust "Väljakaevamised" lugeda võib) rahvasuus pilkelise pealkirja "Kalevipoja parteipiletit otsimas". Propagandasurve tegi oma töö ja siin pole siis ka midagi imestada, et teooria sakslaste-eelsest linnalisest Tallinnast justkui nagu tõestust leidiski. Kuigi tegelikult ei ole leitud mitte midagi aolinnale viitavat, toona hilisrauaaega dateeritud keraamika on ka nüüdseks ümber ajandatud 13. sajandi lõppu vist. Jälgi Henriku mainitud rävalaste vana linnuse kaitseehitistest on Toompeal arvatavalt leitud 1990-ndatel toimunud päästekaevamiste käigus, aga nendegi kohta on öeldud, et tegelikult on need tõlgendused meelevaldsed. Midagi on seal kindlasti aga olnud, on sealt leitud viikingiaegse kolde jäänus ja muinasaja päris lõpust pärinev ammunooleots ja vist ka odaots.
Et kaevamisi oli tehtud ka Tallinna lähistel asuval Iru linnamäel, mis oletatavasti jäeti 12. sajandi keskel maha, ja 12. sajandi aardeleiud koonduvad Tallinna ümbrusesse, ka sellest ajast pärinevad maanteed jooksevad siia kokku (liiati asub linn suisa Rävala maakonna kolme kihelkonna piiride kokkupuutepunktis) ja vaid veidi hilisemast ajast on ka teada, et suur ja iidne Läänemere laevatee Saksamaalt Ojamaa kaudu Novgorodi ületas just Hanko-Tallinna liinil Soome lahte, kujuneski välja teooria, mida pole seni kaljukindlalt ümber lükatud (kuigi enamik ajaloolasi suhtub sellesse tugeva skepsisega) – et vana viikingiaegse kaubanduse keskus Pirita jõe orus asuvas Irus kaotas merest kaugele jäämise tõttu oma tähtsuse ja pead tõstva kogetsi toimiva kaugkaubanduse kiiluvees võttis tema rolli üle Tallinn, mis kujunes kogu Rävala keskuseks ja 12. sajandil aolinnaks.
Al-Idrisi kaardil on muidugi olemas Astlanda, millest vähemalt üks osa on üpris kindlasti olnud tänane Eesti ala. Ja seal maal on 5 linna. Üks neist on Qlwry või Flwry (tuleb arvestada, et meil on säilinud ainult ümberkirjutused, niiet seal võivad olla ka vead sees ja alati ei ole võimalik tähtedel eriti vahetki teha). Tallgren-Tuulio leidis, et see on ümberkirjutamisel tekkinud viga ja esitas selle kujul Qlwny, seostades seda vene allikates Tallinna kohta kasutatava Kolõvaniga (läänemeresoome kujul Kalevan). Samas Kolõvani kasutatakse leetopissides esmakordselt alles 1220. aastatel ja al-Idrisi on tõenäoliselt oma info Põhjamaade kohta saanud kelleltki sakslaselt või igal juhul lääne suunalt ning Venemaa on kaardil sama must maa kui Baltikum. Ning mis veel eanm – kui eksimus ümberkirjutamisel peaks tõesti olema sündinud, siis kuidas sai see kõigis eri ümberkirjutustes sattuda samamoodi?
Tallinna nimeteema on muidugi üldse huvitav. Ma olen kuskilt kuulnud, et Tallinn võib tähendada Taanilinna kõrval ka hoopis „tald-linna“ (kui ülalinna all asuvat – sobib hästi ka tänavatega Lühike ja Pikk jalg, mis ülalinnast saapasäärtena „tald-linna“ viivad), aga ma ei mäleta, kas see oli nüüd tõsiteaduslik teooria või kellegi erudeeritud nali. Keegi fennougrist Harry Meindok on pakkunud välja ka teooria, et Tallinn tähendab hoopis "taliuin" ning on sellisena al-Idrisi kaardilgi märgitud, aga see on eelmises lõigus toodud ja Ivar Leimuse kriitikal põhineva teabe valguses veidi kahtlane.
Aga ka Lindanyse on muidugi ka väga erinevaid tõlgendusi pakkunud. Rahvaetümoloogia on pärast Kreutzwaldi "Kalevipoja" ilmumist lahti seletanud seda kui "Linda nisa", aga seda ta vaevalt nüüd on. Nagu mainitud, siis P. Johansen tuletas seda Lindanäsist, aga siinkohal tekib küsimus, kust teadis seda rootslaste kasutatud nime Henrik? Praegu tunnustatuma teooria kohaselt on tegemist lihtsalt eestikeelse sõnaga, mis tähendas linnamäge või linnust, vanal kujul Litnanasõn. Siit panid selle rootslased oma keelde ümber Lindanäsiks ja venelased Ledenetsiks, mis tähendab jäätunut. Aga on ka konkureeriv variant kerkinud esile viimastel aastatel - "Linn danise". Et ehk üritas kroonik Henrik, kes oli teadlik, et eesti keeles on lausejärg tihtilugu justkui tagurpidi (sakslase poolt vaadates), seda oma arust õigesti ümber pöörata. Selle vastu räägib jällegi see, et taanlaste omaks sai see linn alles 1219 ja Henrik pani kroonika kirja 1224-1227. Mingi nimi oli sellel paigal juba varem ja sellisena pidi teade sellest olema jõudnud Henrikuni, vaevalt aga uus nimetraditsioon nii ruttu juurduda võis, et ta oleks pannud Henriku seda kroonikas kasutama. Igal juhul - võta või jäta.
Mida siis arvata? Mis oli Tallinnas enne 1219. aastat? Küllap siin mingisugune kaubakoht ikkagi oli, aga tuleb vist arvata, et pigem hooajaline. Linnus üleval Toompeal oli ehk ainult kaubarahu kaitsmiseks ajutiselt mehitatud. Aga tont seda teab. Loodetavasti on tulevikul mineviku kohta rohkem öelda kui olevikul.
Kui ma siin ennist Ristikivi puhul märkisin, et tegemist on vist siinkohal käsitletavatest kirjanikest kõige auväärsemaga, siis võta näpust – leidsin, et isegi Jaan Kross (ja isegi Jaan Kross, ja isegi Jaan Kross... khm... 19. veebruar 1920 Tallinnas – 27. detsember 2007) on kirjutanud midagi, mis jääb küll väga žanri piirimaile, ent ulatub siiski omadega sisse. Igatahes Kross vist tutvustamist ei vaja, kui inimese miskipärast juba üht kirjandusblogi uudistab.
Raamatust:
1990. aastal (paistab, et oli ajaloolise romaani jaoks viljakas aasta, kui vaadata, et ka Rein Raua raamat oli sama aasta väljalase) trükivalgust näinud raamat pole (tea, kas taseme, teema või sootuks kehva ilmumisajastuse tõttu) ehk nii suurt avalikkuse tähelepanu saavutanud, kui Krossi mitmed teised romaanid. Igatahes internetist ei leidnud ma peaaegu midagi asjassepuutuvat. Siiski on see raamat tõlgitud soome, saksa ja rootsi keelde. Ja mõistagi on see ilmunud ka Krossi kogutud teoste sarjas, numbri all 10 ja aastal 2003.
Arvustus:
Ei ole vist võimalikki teisiti, kui et see on hea raamat. Ja igatpidi üsna krossilik, nauditav nii sõnavara kui sõnastuse poolest. Rohked ekskursid, aga parasjagu lühikesed, et ära ei tüüta, elavad ja muhedad kirjeldused, tugevad karakterid, ajaloo ja tsensuuri küsimused jne.
Mõneti huvitav on ta selles mõttes, et liidab Krossi kaks põhilist teemat – „Väljakaevamised" on ühest küljest eesti ajaloo sündmustest inspireeritud ajalooproosa (nagu nt „Kolme katku vahel“, „Keisri hull“, „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ jt), teisalt aga ka memuaarlik-autobiograafiline teos (nagu nt „Wikmani poisid“, „Kallid kaasteelised“, „Mesmeri ring“ jt). Ja kui nüüd tagasi pöörduda eeltoodud võrdlusele Ristikiviga, siis mina liigitaks „Väljakaevamised“ sarnaselt raamatule „Viikingite jälgedes“ alternatiivajaloo valdkonda, mis pole vist eesti kirjanduses väga sagedalt harrastatud žanr.
Nimelt - Peeter Mirk (raamatu minategelane ja Krossi alter ego), naaseb 1954. aastal vangilaagrist ja leiab tööd arheoloogilistel väljakaevamistel Toompeal, mille käigus ta avastab ja hoiab endale 1221. aastast pärineva pidalitõbise Andreas Suneseni üleskirjutuse, kus ta palub Issandalt andeks ristisõjakoleduste pärast, millega ta eestlaste maad on löönud (huvitaval kombel on samal aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Endel Nirgi "Tabelinuses" (vt allpool) samuti sees pidalitõve kui jumalik karistus motiiv Sunesenile Harju-Viru vanematest mässajate ülespoomise eest, mille pärast ta andeks palub).
Tõsi - peaasjalikult räägib kõnealune teos ikkagi 1954. aasta vabanevatest, ent endiselt närvilistest oludest (ja on selles mõttes ilmsesti üsna loomulik ilmumisajal - 1980-ndate lõpus toimunud protsesside taustal) ja ajaloo rollist neis tingimustes, mistap võib selle raamatu siin blogis käsitlemisele võtmist pidada mõneti tinglikuks. Juttu on siin (nagu pealkirjastki võiks nähtuda) ka arheoloogiast ja pisut ka tollase Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi telgitagustest (üldse on siin muudetud nimede taga ära tunda mõningaid tollaseid tipphumanitaare, nt Uku Masingut). Sellest johtuvalt tekib küsimus, et kuivõrd palju on fantastilist käsikirja-leidu kõrvale jättes siin autobiograafilist? Et kas Kross on lähemalt kokku puutunud arheoloogiaga? Ei osanud selle kohta infot otsida, aga raamatu lugemine tekitas neetud kahjutunde, et ta ei kirjutanud midagi päriselt sellesse n-ö „muinasažanrisse“ kuuluvat. Küll oleks praegu mõnus lugeda. Ohjaa.
Kui ma nüüd võrdleks muude Krossi teostega, mida olen lugenud, siis ei ole see kindlasti parimate seas, kui võtta selle järgi, kui sügavalt see raamat mõjub. See oli mõnus ja huvitav lugemine, aga sellist tegelasele kaasatundmisvõimalust ja kirjanduslikku väge nagu nt on "Kolme katku vahel" või "Keisri hull", "Väljakaevamised" päris ei paku. Loo kulminatsioon on ka pisut mannetu, kui sellist halvustavat sõna üldse julgengi lugupeetud klassiku kohta kasutada.
Üldiselt aga soovitan julgesti. Ma arvan, et see võib maitseda üpris laiale ringile. Oleks tore, kui iga arheoloogiahuviline seda kord lugenud oleks. Aga jah, kes eelnevad lõigud läbinud on, saab isegi aru, et karuseid mehi siit oodata ei ole.
Ajalooalast:
Et Andreas Sunesenist ja Taani ristisõjast Maarjamaale on paslikum rääkida Bernard Kangro romaani „Kuus päeva“ juures, siis võiks siinkohal teemassepuutuvalt rääkida hoopis arheoloogilistest kaevamistest Tallinnas ja üldse Tallinna vallutuseelse asustuse küsimusest, mis iseenesest on tänini täiesti vaidlusalune.
Henriku kroonikast teame me, et 1219. aastal maabuvad Lindanyses Taani kuninga Valdemari väed, hõivavad rävalaste vana linnuse ja hakkavad seda kindlustama. Mõne päeva pärast toimub siin viitusepäeva lahing (kus väidetavalt kukkunud alla Dannebrog, kuigi on ka olemas võimalus siduda see legend Madisepäeva lahinguga, aga sellest ehk mõni muu kord), kus eestlased saavutavad äkkrünnakuga esialgu edu, kuid löödakse hiljem tagasi.
Valdemar lahkub Tallinna alt ja jätab siia oma asevalitsejaks Lundi peapiiskop Andreas Suneseni. Järgnevate aastate jooksul üritatakse taanlaste kindlust korduvalt ära võtta, aga ka 1223. aasta suure ülestõusu ajal on see ainus punkt Eestis, mis jääb võõrvõimu kätte. Edaspidi jääb kuningas Valdemar omadega aga jänni ja Taani riigi kämmal siinmail nõrgeneb, mille tagajärjel haarab Põhja-Eestis ja ka Toompeal võimu Mõõgavendade Ordu. Järgneb suurem poliitiline sahker-mahker, mille lõpptagajärjena 1238. aastal Stensby lepinguga lähevad Tallinn ja Põhja-Eesti veel 100 aastaks Taani kuningriigi koosseisu. 1248. aastal saab Tallinn Lübecki linnaõiguse.
Aga mis oli enne seda? Baltisaksa uurijad ei taibanud väga seda küsimust tõstatadagi (sest nende paradigma järgi hakkas ju igasugune mõistlik inimtegevus siin pihta germaanlaste kultuuritoomisega), kuni baltisaksa/taani/eesti ajaloolase Paul Johanseni teooriani (vt "Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland"), et Tallinnas oli juba 11.-12. sajandil turuplats, kuhu juurde lisandusid ka rootsi kaupmeeste jaoks Oleviste ja venelaste jaoks Püha Nikolai kirik ning mille nimi Lindanäs tuleb rootsi keelest ja tähendab umbes sama mis hilisem soomekeelne nimi Kesoniemi.
Siia juurde lisandus veel soome keeleteadlase Tallgren-Tuulio väide, et Sitsiilia kuninga õukonnas töötanud araabia kartograaf al-Idrisi kujutas oma 1154. aastast pärineval kaardil Tallinnat, mida teab küll vist iga põlvepikkune poisikenegi. Ja neist kahest asjast johtuvalt korraldatigi 1954. aastal, sellel Tallinna esmamainimise 800. aastapäeval (kõigest 7 aastat hiljem Moskva samasisulisest sündmusest) siin suurejoonelised väljakaevamised selle tõestamiseks, et Tallinna kohal ei asunud mitte ainult turuplats, vaid terve aolinn. See tõestuskatse sai juba omal ajal (nagu raamatust "Väljakaevamised" lugeda võib) rahvasuus pilkelise pealkirja "Kalevipoja parteipiletit otsimas". Propagandasurve tegi oma töö ja siin pole siis ka midagi imestada, et teooria sakslaste-eelsest linnalisest Tallinnast justkui nagu tõestust leidiski. Kuigi tegelikult ei ole leitud mitte midagi aolinnale viitavat, toona hilisrauaaega dateeritud keraamika on ka nüüdseks ümber ajandatud 13. sajandi lõppu vist. Jälgi Henriku mainitud rävalaste vana linnuse kaitseehitistest on Toompeal arvatavalt leitud 1990-ndatel toimunud päästekaevamiste käigus, aga nendegi kohta on öeldud, et tegelikult on need tõlgendused meelevaldsed. Midagi on seal kindlasti aga olnud, on sealt leitud viikingiaegse kolde jäänus ja muinasaja päris lõpust pärinev ammunooleots ja vist ka odaots.
Et kaevamisi oli tehtud ka Tallinna lähistel asuval Iru linnamäel, mis oletatavasti jäeti 12. sajandi keskel maha, ja 12. sajandi aardeleiud koonduvad Tallinna ümbrusesse, ka sellest ajast pärinevad maanteed jooksevad siia kokku (liiati asub linn suisa Rävala maakonna kolme kihelkonna piiride kokkupuutepunktis) ja vaid veidi hilisemast ajast on ka teada, et suur ja iidne Läänemere laevatee Saksamaalt Ojamaa kaudu Novgorodi ületas just Hanko-Tallinna liinil Soome lahte, kujuneski välja teooria, mida pole seni kaljukindlalt ümber lükatud (kuigi enamik ajaloolasi suhtub sellesse tugeva skepsisega) – et vana viikingiaegse kaubanduse keskus Pirita jõe orus asuvas Irus kaotas merest kaugele jäämise tõttu oma tähtsuse ja pead tõstva kogetsi toimiva kaugkaubanduse kiiluvees võttis tema rolli üle Tallinn, mis kujunes kogu Rävala keskuseks ja 12. sajandil aolinnaks.
Al-Idrisi kaardil on muidugi olemas Astlanda, millest vähemalt üks osa on üpris kindlasti olnud tänane Eesti ala. Ja seal maal on 5 linna. Üks neist on Qlwry või Flwry (tuleb arvestada, et meil on säilinud ainult ümberkirjutused, niiet seal võivad olla ka vead sees ja alati ei ole võimalik tähtedel eriti vahetki teha). Tallgren-Tuulio leidis, et see on ümberkirjutamisel tekkinud viga ja esitas selle kujul Qlwny, seostades seda vene allikates Tallinna kohta kasutatava Kolõvaniga (läänemeresoome kujul Kalevan). Samas Kolõvani kasutatakse leetopissides esmakordselt alles 1220. aastatel ja al-Idrisi on tõenäoliselt oma info Põhjamaade kohta saanud kelleltki sakslaselt või igal juhul lääne suunalt ning Venemaa on kaardil sama must maa kui Baltikum. Ning mis veel eanm – kui eksimus ümberkirjutamisel peaks tõesti olema sündinud, siis kuidas sai see kõigis eri ümberkirjutustes sattuda samamoodi?
Tallinna nimeteema on muidugi üldse huvitav. Ma olen kuskilt kuulnud, et Tallinn võib tähendada Taanilinna kõrval ka hoopis „tald-linna“ (kui ülalinna all asuvat – sobib hästi ka tänavatega Lühike ja Pikk jalg, mis ülalinnast saapasäärtena „tald-linna“ viivad), aga ma ei mäleta, kas see oli nüüd tõsiteaduslik teooria või kellegi erudeeritud nali. Keegi fennougrist Harry Meindok on pakkunud välja ka teooria, et Tallinn tähendab hoopis "taliuin" ning on sellisena al-Idrisi kaardilgi märgitud, aga see on eelmises lõigus toodud ja Ivar Leimuse kriitikal põhineva teabe valguses veidi kahtlane.
Aga ka Lindanyse on muidugi ka väga erinevaid tõlgendusi pakkunud. Rahvaetümoloogia on pärast Kreutzwaldi "Kalevipoja" ilmumist lahti seletanud seda kui "Linda nisa", aga seda ta vaevalt nüüd on. Nagu mainitud, siis P. Johansen tuletas seda Lindanäsist, aga siinkohal tekib küsimus, kust teadis seda rootslaste kasutatud nime Henrik? Praegu tunnustatuma teooria kohaselt on tegemist lihtsalt eestikeelse sõnaga, mis tähendas linnamäge või linnust, vanal kujul Litnanasõn. Siit panid selle rootslased oma keelde ümber Lindanäsiks ja venelased Ledenetsiks, mis tähendab jäätunut. Aga on ka konkureeriv variant kerkinud esile viimastel aastatel - "Linn danise". Et ehk üritas kroonik Henrik, kes oli teadlik, et eesti keeles on lausejärg tihtilugu justkui tagurpidi (sakslase poolt vaadates), seda oma arust õigesti ümber pöörata. Selle vastu räägib jällegi see, et taanlaste omaks sai see linn alles 1219 ja Henrik pani kroonika kirja 1224-1227. Mingi nimi oli sellel paigal juba varem ja sellisena pidi teade sellest olema jõudnud Henrikuni, vaevalt aga uus nimetraditsioon nii ruttu juurduda võis, et ta oleks pannud Henriku seda kroonikas kasutama. Igal juhul - võta või jäta.
Mida siis arvata? Mis oli Tallinnas enne 1219. aastat? Küllap siin mingisugune kaubakoht ikkagi oli, aga tuleb vist arvata, et pigem hooajaline. Linnus üleval Toompeal oli ehk ainult kaubarahu kaitsmiseks ajutiselt mehitatud. Aga tont seda teab. Loodetavasti on tulevikul mineviku kohta rohkem öelda kui olevikul.
Saturday, August 1, 2009
Rein Raud "Kaupo"
Raamatust:
Ilmunud aastal 1990 (ainus trükk), on see sisuliselt kõige hiljutisem Eestis valminud ajalooline jutustus või romaan siitkandi rahvaste muinasajast. Ei tea, miks see teema pole kirjanikke hiljem eriti köitnud. Räägib see raamat, nagu pealkirjast aimata, liivlaste vanemast Kaupost. Autor ütleb ise eessõnas, et ta soovib vältida ajalooproosa alatist viga kujutada tegelasi nii, nagu nad teaksid sündmuste arengut ette, oleksid lugenud Marxi, Rousseau’d ja teisi suuri mõtlejaid ning analüüsiksid põhjuseid ja tagajärgi nii, nagu ajaloolased hiljem on kirjutanud.
Autorist:
Rein Raud (sündinud 21. detsembril 1961) on eesti kirjanik, japanist (Tallinna ja Helsingi Ülikooli professor) ja praegune Tallinna Ülikooli rektor. Tema teistest ilukirjanduslikest üllitistest on ehk suurimat tunnustust pälvinud "Vend", mis ilmus üsna äsja ja sai 2009. aasta Vilde kirjanduspreemia. Kirjutamise kihk tuleneb küll ilmsesti sellest, et tema vanemad - Eno Raud ja Aino Pervik - on mõlemad tuntud ja armastatud eesti kirjanikud.
Arvustus:
Mis siin ikka pikalt keerutada - igavavõitu oli. Raua eesmärk, nagu eelpool juba mainitud, oli kujutada Kaupo mõtteid tema aja vaatepunktist, üritades kõrvale jätta hilisema aja kogemus ja arusaamine. Aga ei saa öelda, et ta eriti midagi uut oleks žanrisse sisse toonud. Tõsi - mõnda huvitavat oli ta tollaste inimeste mõtlemise kohta esitlenud, aga ei midagi rabavat.
Küll oli teoses küllaldasti igavat mõttemulinat, mille tõttu ma suisa kaks ööd lambi põledes kogemata magama jäin. Intriigi või kaasatõmbavat süžeed siit otsida ei maksa. Ajaloonaudingust jäi ka tõsiselt puudu, sest näha oli, et perioodi olmega polnud autor eriti tutvuda viitsinud, rõhuasetus oli vaimsel osal, aga see ei tasunud end ära, sest polnud kirjanduslikult veenev.
Ootasin raamatust märksa enamat, ja veidi halb tunne on sellist kõrgelt haritud inimest nõnda halvasti arvustada, aga ei saa midagi selle vastu, et mind jättis see raamat külmaks ja selline halb järelmaik oli suus, nagu viimati mõne kooli kohustusliku kirjanduse raamatu suhtes.
Ajalooalast:
Mida huvitavat Kaupo kohta ikka öelda? Tegemist oli siis tuntuima liivi ülikuga, kes on üks Henriku Liivimaa Kroonika peategelasi (mainitud üle 20 korra, kohalikest kõige enam) ja tema rolliks selles on olla „hea pagan“, vastandina „kõrgile“ Lembitule.
Kaupo nime puhul (kroonikas Caupo) ei ole selge, kas tegemist on mugandusega kristlikust pühakunimest Jacobus, või on tegemist vanast läänemeresoome tüvest „kau“ pärineva nimega. Isiklikult pooldan siiski viimast teooriat. Kroonik Henrik nimetab teda tiitli poolest korra ka „quasi rex“ (justnagu kuningas), mis on ka üks argumente näitamaks, et kohalikud rahvad kutsusid oma pealikke kuningateks, aga Henriku kui Euroopast tulnud mehe silmis ei andnud nad seda mõõtu päriselt välja.
Kroonika sündmustesse ilmub Kaupo alles aastal 1200, piiskop Alberti teisel tegevusaastal, kui too nõuab temalt, Annolt (teine oluline liivi ülik) ja teistelt pealikelt pantvange. On küll oletatud, et Kaupo võis olla see "keegi haavatud liivlane", kes end 1191. aastal esimesena ristida lasi (ristijaks hilisem Eestimaa piiskop Theoderich), aga mingeid tõendeid selle kasuks pole võimalik tuua ja Enn Tarvel peab seda 1200. aasta märke valguses pigem ebatõenäoliseks.
Igal juhul hiljemalt aastaks 1201 oli Kaupo ristitud ja temast sai piiskop Alberti veendunud toetaja. Hinnangud sellele teguviisile on vastakad - ühed on näinud temas oma rahva reetjat, teised ettenägelikku meest, kes taipas vajadust ladinliku Euroopaga integreeruda. Mina ütleks selle peale küll (ja nõustun siinkohal Rein Raua tõlgendusega), et ajastu konteksti arvestades on sellised arusaamad täiesti kohatud.
1202-1203 rändas Kaupo koos piiskop Albertiga Liivimaalt Rooma ja kohtus seal paavst Innocentius III enesega (peetud kõige mõjuvõimsamaks paavstiks ajaloos), kes kinkis Kaupole Piibli. Selle sündmuse taustaks leidsin ka 1839. aastast pärineva baltisaksa kunstniku F. L. von Maydelli graafilise joonistuse raamatust „Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands“ (Viiskümmend pilti saksa Venemaa-Läänemereprovintside ajaloost):
1210. aastal osaleb Kaupo Ümera lahingus, kus langevad tema poeg Berthold ja väimees Wane, 1212 aga piirab omaenese linnust Turaidat, kus on end kindlustanud ristiusust taganenud ja ülestõusnud liivlased.
1217. aasta 21. septembril sai Kaupo Madisepäeva lahingus surmavalt haavata (huvitaval kombel nii tema kui Lembitu, kaks kroonika paganlikku ja vastandmärgilist peategelast, mis sunnib mõtlema, kas see oli ajalooline kokkusattumus või viitab see sootuks sellele, et Henriku kroonikas võib olla palju enam kirjanduslikku koostisosa, kui tavaliselt arvatakse).
Ilmselt ei surnud ta kohe, vaid võis isegi järgmise päevani elada, sest tal jätkus veel aega sakramente võtta ja testamenti teha (milles jagas oma vara kõigi Liivimaa kirikute vahel). Huvitav on seegi tõsiasi, et kuigi ta sureb Henriku sõnade järgi "usukindlalt issanda kannatust meenutades", viiakse temaga läbi põletusmatus, mis ei erine kuigivõrd paganlikest kommetest ("Ja ta keha põletati, luud aga viidi Liivimaale ja maeti Krimuldasse."). See ei ole siiski midagi ebaharilikku, vaid olla minu teada keskaegses katoliku traditsioonis siiski lubatud, kui nt sõjakäigult oleks olnud tülikas kogu keha kaasa tuua (nagu antud juhul oligi).
Kaupo kohta on kahtlemata huvitav teada sedagi, et hilisem Lievenite aadlisuguvõsa pidas ennast naisliini pidi pärinevaks Kaupost. Nii nagu von Tolle on peetud Suure Tõllu järeltulijateks. Nii nagu Maydellid, Taubed jt on ilmselt algselt eesti ülikutest pärinevad. Ja Soontaganas olla elanud 13. sajandist 20. sajandini välja Soontakite suguvõsa, kes pärinevad muistse Soontagana valitsejatest. Et siis meie muistse ülikkonna verejälgi on küllalt igal pool - see oli vist praeguse lõigu mõte.
Igal juhul raamatut pigem ei soovitaks.
Ilmunud aastal 1990 (ainus trükk), on see sisuliselt kõige hiljutisem Eestis valminud ajalooline jutustus või romaan siitkandi rahvaste muinasajast. Ei tea, miks see teema pole kirjanikke hiljem eriti köitnud. Räägib see raamat, nagu pealkirjast aimata, liivlaste vanemast Kaupost. Autor ütleb ise eessõnas, et ta soovib vältida ajalooproosa alatist viga kujutada tegelasi nii, nagu nad teaksid sündmuste arengut ette, oleksid lugenud Marxi, Rousseau’d ja teisi suuri mõtlejaid ning analüüsiksid põhjuseid ja tagajärgi nii, nagu ajaloolased hiljem on kirjutanud.
Autorist:
Rein Raud (sündinud 21. detsembril 1961) on eesti kirjanik, japanist (Tallinna ja Helsingi Ülikooli professor) ja praegune Tallinna Ülikooli rektor. Tema teistest ilukirjanduslikest üllitistest on ehk suurimat tunnustust pälvinud "Vend", mis ilmus üsna äsja ja sai 2009. aasta Vilde kirjanduspreemia. Kirjutamise kihk tuleneb küll ilmsesti sellest, et tema vanemad - Eno Raud ja Aino Pervik - on mõlemad tuntud ja armastatud eesti kirjanikud.
Arvustus:
Mis siin ikka pikalt keerutada - igavavõitu oli. Raua eesmärk, nagu eelpool juba mainitud, oli kujutada Kaupo mõtteid tema aja vaatepunktist, üritades kõrvale jätta hilisema aja kogemus ja arusaamine. Aga ei saa öelda, et ta eriti midagi uut oleks žanrisse sisse toonud. Tõsi - mõnda huvitavat oli ta tollaste inimeste mõtlemise kohta esitlenud, aga ei midagi rabavat.
Küll oli teoses küllaldasti igavat mõttemulinat, mille tõttu ma suisa kaks ööd lambi põledes kogemata magama jäin. Intriigi või kaasatõmbavat süžeed siit otsida ei maksa. Ajaloonaudingust jäi ka tõsiselt puudu, sest näha oli, et perioodi olmega polnud autor eriti tutvuda viitsinud, rõhuasetus oli vaimsel osal, aga see ei tasunud end ära, sest polnud kirjanduslikult veenev.
Ootasin raamatust märksa enamat, ja veidi halb tunne on sellist kõrgelt haritud inimest nõnda halvasti arvustada, aga ei saa midagi selle vastu, et mind jättis see raamat külmaks ja selline halb järelmaik oli suus, nagu viimati mõne kooli kohustusliku kirjanduse raamatu suhtes.
Ajalooalast:
Mida huvitavat Kaupo kohta ikka öelda? Tegemist oli siis tuntuima liivi ülikuga, kes on üks Henriku Liivimaa Kroonika peategelasi (mainitud üle 20 korra, kohalikest kõige enam) ja tema rolliks selles on olla „hea pagan“, vastandina „kõrgile“ Lembitule.
Kaupo nime puhul (kroonikas Caupo) ei ole selge, kas tegemist on mugandusega kristlikust pühakunimest Jacobus, või on tegemist vanast läänemeresoome tüvest „kau“ pärineva nimega. Isiklikult pooldan siiski viimast teooriat. Kroonik Henrik nimetab teda tiitli poolest korra ka „quasi rex“ (justnagu kuningas), mis on ka üks argumente näitamaks, et kohalikud rahvad kutsusid oma pealikke kuningateks, aga Henriku kui Euroopast tulnud mehe silmis ei andnud nad seda mõõtu päriselt välja.
Kroonika sündmustesse ilmub Kaupo alles aastal 1200, piiskop Alberti teisel tegevusaastal, kui too nõuab temalt, Annolt (teine oluline liivi ülik) ja teistelt pealikelt pantvange. On küll oletatud, et Kaupo võis olla see "keegi haavatud liivlane", kes end 1191. aastal esimesena ristida lasi (ristijaks hilisem Eestimaa piiskop Theoderich), aga mingeid tõendeid selle kasuks pole võimalik tuua ja Enn Tarvel peab seda 1200. aasta märke valguses pigem ebatõenäoliseks.
Igal juhul hiljemalt aastaks 1201 oli Kaupo ristitud ja temast sai piiskop Alberti veendunud toetaja. Hinnangud sellele teguviisile on vastakad - ühed on näinud temas oma rahva reetjat, teised ettenägelikku meest, kes taipas vajadust ladinliku Euroopaga integreeruda. Mina ütleks selle peale küll (ja nõustun siinkohal Rein Raua tõlgendusega), et ajastu konteksti arvestades on sellised arusaamad täiesti kohatud.
1202-1203 rändas Kaupo koos piiskop Albertiga Liivimaalt Rooma ja kohtus seal paavst Innocentius III enesega (peetud kõige mõjuvõimsamaks paavstiks ajaloos), kes kinkis Kaupole Piibli. Selle sündmuse taustaks leidsin ka 1839. aastast pärineva baltisaksa kunstniku F. L. von Maydelli graafilise joonistuse raamatust „Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands“ (Viiskümmend pilti saksa Venemaa-Läänemereprovintside ajaloost):
1210. aastal osaleb Kaupo Ümera lahingus, kus langevad tema poeg Berthold ja väimees Wane, 1212 aga piirab omaenese linnust Turaidat, kus on end kindlustanud ristiusust taganenud ja ülestõusnud liivlased.
1217. aasta 21. septembril sai Kaupo Madisepäeva lahingus surmavalt haavata (huvitaval kombel nii tema kui Lembitu, kaks kroonika paganlikku ja vastandmärgilist peategelast, mis sunnib mõtlema, kas see oli ajalooline kokkusattumus või viitab see sootuks sellele, et Henriku kroonikas võib olla palju enam kirjanduslikku koostisosa, kui tavaliselt arvatakse).
Ilmselt ei surnud ta kohe, vaid võis isegi järgmise päevani elada, sest tal jätkus veel aega sakramente võtta ja testamenti teha (milles jagas oma vara kõigi Liivimaa kirikute vahel). Huvitav on seegi tõsiasi, et kuigi ta sureb Henriku sõnade järgi "usukindlalt issanda kannatust meenutades", viiakse temaga läbi põletusmatus, mis ei erine kuigivõrd paganlikest kommetest ("Ja ta keha põletati, luud aga viidi Liivimaale ja maeti Krimuldasse."). See ei ole siiski midagi ebaharilikku, vaid olla minu teada keskaegses katoliku traditsioonis siiski lubatud, kui nt sõjakäigult oleks olnud tülikas kogu keha kaasa tuua (nagu antud juhul oligi).
Kaupo kohta on kahtlemata huvitav teada sedagi, et hilisem Lievenite aadlisuguvõsa pidas ennast naisliini pidi pärinevaks Kaupost. Nii nagu von Tolle on peetud Suure Tõllu järeltulijateks. Nii nagu Maydellid, Taubed jt on ilmselt algselt eesti ülikutest pärinevad. Ja Soontaganas olla elanud 13. sajandist 20. sajandini välja Soontakite suguvõsa, kes pärinevad muistse Soontagana valitsejatest. Et siis meie muistse ülikkonna verejälgi on küllalt igal pool - see oli vist praeguse lõigu mõte.
Igal juhul raamatut pigem ei soovitaks.
Sunday, July 12, 2009
Karl Ristikivi "Viikingite jälgedes"
Kirjanikust:
Karl Ristikivi (16. oktoober 1912 Läänemaa Varbla kihelkond – 19. juuli 1977 Stockholm) on ilmselt selline kirjanik, kes pikemat tutvustamist ei vaja. On olemas lausa väga auväärse liikmeskonnaga Karl Ristikivi Selts: http://www.ristikivi.net
Mõningad huvitavad asjaolud toon pigem välja arvustuse ridade seas.
Raamatust:
Pikka aega polnud sellist raamatut trükis üldse ilmunud ja eesti lugejale oli see tükike Ristikivi loomingust sootuks tundmatu. Nimelt oli see ilmunud 1936. aasta esimeses pooles „Perekonnalehe“ veergudel järjejutuna. Alles 2003. aastal ilmus see kirjastuses „Fantaasia“ ja kordustrükina aastal 2007. Kuigi peab ütlema, et ega Ristikivi ise ei pidanud sellest kirjatükist suurt midagi ja tegi seda raha pärast, et õpingute kulusid kinni katta. Nii olen mina vähemalt kuulnud.
Arvustus:
Tõtt-öelda olid minu mõtted esimese paarikümne lehekülje segu pettumusest ja hämmastusest, et selline eesti kirjanduse suurkuju on niivõrd keskpärase teosega maha saanud, olgu küll, et üsna noores eas (24-aastasena siis) ja kommertslikel eesmärkidel. Ootasin midagi, mis oleks kaugelt ületanud kõik varem siin blogis kajastatud teosed. Aga ei. Tegelikult, kui nii võtta, siis tase küll tõusis sujuvalt lõpu suunas, kuid ei ületanud minu silmis näiteks Ain Kalmuse triloogiat. Oli maitsev, olgugi et mitte liiga algupärane peategelase otsingud ja lõhestatus, soov kuhugi, kus teda pole.
Tekkisid huvitavad paralleelid – esimesed paar peatükki meenutasid paiguti süzeeliselt filmi „Conan the Barbarian" algust, laevade teekond üle Atlandi oli esialgu omamoodi viide Kalevipoja „Lennuki“-teekonnale, edaspidi aga väga sarnane Gailiti raamatu "Üle rahutu vee" samasugusele merehädaliste agooniale, raamatu lõpuosa aga kohati muhedalt indiaanijutulik.
Võib ära mainida, et teatud kohtades ilmnes ka loogikavigu või anakronisme, samas paiguti jällegi üllatavalt täpseid või vähemalt positiivselt julgeid ajalootõlgendusi. Elamust kokku võttes: suurt elamust see siiski ei pakkunud, kuigi meelelahutuseks kõlbaks enam kui küll.
Teose tõeline väärtus ilmneb aga siis, kui paigutada see laiemasse kirjandusloolisse konteksti. Mulle tundub, nagu see raamat lausa aimuks tulevikust. Ma arvasin esialgu lugedes (olemata tausta mitte uurinud), et tegemist on umbes 50-ndatel kirjutatud teosega. Kaugel sellest, hoopis aastal 1936, kui eesti kirjanduses läks lahti tõeline ajalooromaanide buum (sellest on kantud nt siinkajastatud Hindrey looming, ka Metsanurga ja Mälgu teosed).
Ometi on Ristikivi romaan sootuks teistsugune. Nagu ütleb Raul Sulbi oma järelsõnas „Fantaasia“ väljaandele, võib see olla üks esimesi žanripuhtaid alternatiivajaloolisi romaane maailmas üldse, laiemalt hakati sarnaseid raamatuid kirjutama maailmas alles 60-ndatel. Nimelt räägib see (öeldes seda nii, et sisu liigselt ette ei jutusta) 12. sajandi Läänemaa meeste kokkupuudetest Ameerika pärismaalastega.
Mis veel huvitavam - raamatu kirjutamise ajast jäi veel veerand sajandit, kuni viikingite-poole Ameerika avastamise teooria üldse laialdast tunnustust leidis. Selline asjatundlikkus Ristikivi poolt võib olla seotud sellega, et ta õppis TÜ-s geograafiat ja oli siis ehk seetõttu ka teooriaga kursis. Tema geograafiahuvi näibki olevat romaani süžeevalikul olulist rolli mänginud.
Oma arust lugesin ma teose algusest selgelt välja peategelase mõtisklustest vana hea "pagulasteema", olgugi et ümberpöördult, nii et rootslane oli pagulane Eestimaal (oli ju Ristikivi Rootsis paguluses). Seda suurem oli mu hämmastus, avastades, et teos on kirjutatud enne Teist ilmasõda!
Ei tea, kas see kõik on nüüd juhus või suutis Ristikivi olla tõesti nõndamoodi oma ajast ees, võta nüüd kinni. Omamoodi kurioosum on see küll.
Ajalooalast:
Ameerika avastamisest viikingite poolt leiab ilmselt internetist päris palju kirjandust. Originaalallikatega tutvumiseks soovitan lugeda eesti keeles ilmunud raamatut „Viikingid Vinlandis“, kus on tõlked kahest Ameerika avastamist kirjeldavast saagast: „Erik Punase saaga“ ja „Gröönlaste saaga". Mõnus lugemine, saagakirjandust soovitan ikka ja alati.
Aga mina võtaks hoopis rääkida rannarootslastest. Mitte küll väga asjatundlikult ega põhjalikult, kuna see teema kuulub mulle vähem kodusesse valdkonda. Ristikivi teos saab alguse Rootsikülast Läänemaa rannikul, mis paistab kirjaniku kirjelduse järgi olevat varane (12. sajandi) rootslaste rannaline asustus Eestis. Sealsed elanikud on aga lausa 4. sajandil Eestist läbi rännanud gootidest mahajäänud rahvakillu eestlastega segunenud järeltulijad, kes on otsapidi seotud ka kuningas Ingvari retkega Eestimaale (rootslane Egil nimelt valvab tema hauda, mis olevat Vatla mäe all Kiideva sadamas).
Teooria, et gooti hõimud (kes Suure Rahvasterändamise eel liikusid Lõuna-Skandinaaviast Musta mere äärde) on kunagi elanud Eesti aladel ja toonud siia kultuuri (näiteks põlluharimise), ning eestlased ise tulid siia alles pärast gootide lahkumist lõuna poole, pärineb suuresti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse pangermanistlikust ja kolonialistlikust mõtteruumist, kuid ka veel Vabariigi algusaegadel polnud see paradigma veel täieliselt ümber lükatud.
Mis muidugi ei tähenda, et kontakte Skandinaaviaga poleks varakult olnud. Lõuna-Skandinaavia oli kogu muinasaja vältel meid kõige enam mõjutanud kultuuripiirkond ja ilmselt jõudsid sealtkaudu meieni mitmed uuendused (millele viitavad paljud-paljud väga varased germaani sõnalaenud, eelkõige põllumajandusliku ühiskonnaga seotud), aga valeks võib pidada siinkohal endisaegset kolonialistlikku rõhuasetust.
Puhuti on esinenud ka skandinaavlaste asustust siinpool Läänemerd - näiteks peetakse neile kuuluvaks pronksiaegseid laevkalmeid Saaremaal, aga ka eelviikingiaegne Grobina kaubanduskeskus tänapäeva Läti läänerannikul. Skandinaavlaste asustusele viitab ka näiteks Ojamaa saare müütilist ajalugu kandev Gutasaaga, mida võib eestikeeli lugeda 2002. aasta esimese Akadeemia veergudelt. Seal kirjeldatakse, kuidas Ojamaal sigib nõnda palju rahvast, et ei mahu enam saarele ära, ning liisuheitmise teel saadetakse iga kolmas mees saarelt välja. Nad asuvad teele ida poole ja asustavad Eesti saare nimega Dagö ehk Koidusaar (ei muu kui meie Hiiumaa), rajades sinna ka linnuse, millest peaks praegugi veel jälgi olema. Et aga seal ei suutnud nad ennast ära toita, jätkasid nad oma teekonda Väina jõge mööda ülespoole. Kas sellel lool ka laiem tõepõhi all on, ma ei tea (Hiiumaa rauaaegse asustuse küsimus on üldse eraldi teema ja lahtine küsimus tänini), aga küllap iseloomustab hästi tihedaid sidemeid Eesti ja Rootsi vahel varastest aegadest peale.
Üldiselt on tänapäeval levinud seisukoht, et rannarootslaste asustus Eestis pärineb 13. sajandi II poolest, kui kohalikud maaisandad (eriti Saare-Lääne piiskop) soodustasid nende siia ümberasumist, pakkudes neile paremat õiguslikku seisundit kui kohalikele eestlastele. Nendele ei laienenud pärisorjus, vaid nad maksid maaisandale andamit või täitsid teatud juhtudel ka sõjateenistust maaisanda heaks. Nende enda pärimuse järgi asusid nad siia selleks, et tõrjuda kõrvale rannaröövi harrastavaid eestlasi ja muuta seega Liivimaa veeteed ohutumaks. Samas leidus hilisematel aegadel ka neid maaisandaid, kes nende õigusi tunnistada ei tahtnud, nii oli näiteks 18. sajandil hiiurootslastega, kes olid sunnitud Kõrgessaare mõisniku ülbuse tõttu Dnepri äärde ümber asuma.
Rannarootslaste asustus oli märksa laialdasem kui 20. sajandi algupoolel. Oma maad, mis kattis Harjumaa, Läänemaa, Hiiumaa, Saaremaa ja väikesaared (hiljem ainult Läänemaa põhjaosa ja Harjumaa edelaosa) rannaalasid, kutsusid nad Aibolandiks (ei õnnestunud välja selgitada selle nime tähendust). Rootsi kohanimed on kõige tugevamalt säilinud tänaseni Vormsil, aga neid meenutavad ka näiteks Noarootsi ja Pivarootsi. Et rootslaste ja eestlaste vahel oli keelebarjäär, siis säilitasid nad suuresti omanäolise kultuuri, kuigi ka kirjalikes allikates on näha vähemelujõuliste rootsi asumite sulandumist eestlaste sekka (esineb isikuid lisanimega Rootslane jne). Nende esemelisest kultuurist võiks osundada sellist lugemist:
1944. aastal põgenesid allesjäänud rannarootslased siitmailt. Siiski on side vana kodumaaga säilinud ja kultuurisild tegutseb aktiivselt. Haapsalus tegutseb Rannarootsi muuseum, mida juhib Rootsi riigi toetust saav sihtasutus. Ilus rootsikeelne veebileht on ka olemas Läänemere idaranniku rootsi asustuse kohta:
Rannarootsi Muuseumi egiidi all on ehitatud juba 3 traditsioonilist rannarahva veesõidukit: Vormsi rupa, Ruhnu lodja ning Ruhnu jaala Vikan, millega on käidud Stockholmis kuningale kirja viimas ja osaletud võidupüha mereparaadil.
Igal juhul tundub mulle see väike rahvakild siin maal ning nende seos meie endaga me ajaloos iga hetkega aina võluvam, niisamuti nagu võin sama öelda baltisakslaste ajaloo kohta. Kui oleks vaid mõni tõeliselt köitev ja samas ülevaatlik raamat neist rannarootslasist.
Raamatu kohta - soovitan lugeda küll, aga mitte niivõrd lugemismõnu, vaid ülalmainitud kirjandusloolise kurioosumi poolest.
Karl Ristikivi (16. oktoober 1912 Läänemaa Varbla kihelkond – 19. juuli 1977 Stockholm) on ilmselt selline kirjanik, kes pikemat tutvustamist ei vaja. On olemas lausa väga auväärse liikmeskonnaga Karl Ristikivi Selts: http://www.ristikivi.net
Mõningad huvitavad asjaolud toon pigem välja arvustuse ridade seas.
Raamatust:
Pikka aega polnud sellist raamatut trükis üldse ilmunud ja eesti lugejale oli see tükike Ristikivi loomingust sootuks tundmatu. Nimelt oli see ilmunud 1936. aasta esimeses pooles „Perekonnalehe“ veergudel järjejutuna. Alles 2003. aastal ilmus see kirjastuses „Fantaasia“ ja kordustrükina aastal 2007. Kuigi peab ütlema, et ega Ristikivi ise ei pidanud sellest kirjatükist suurt midagi ja tegi seda raha pärast, et õpingute kulusid kinni katta. Nii olen mina vähemalt kuulnud.
Arvustus:
Tõtt-öelda olid minu mõtted esimese paarikümne lehekülje segu pettumusest ja hämmastusest, et selline eesti kirjanduse suurkuju on niivõrd keskpärase teosega maha saanud, olgu küll, et üsna noores eas (24-aastasena siis) ja kommertslikel eesmärkidel. Ootasin midagi, mis oleks kaugelt ületanud kõik varem siin blogis kajastatud teosed. Aga ei. Tegelikult, kui nii võtta, siis tase küll tõusis sujuvalt lõpu suunas, kuid ei ületanud minu silmis näiteks Ain Kalmuse triloogiat. Oli maitsev, olgugi et mitte liiga algupärane peategelase otsingud ja lõhestatus, soov kuhugi, kus teda pole.
Tekkisid huvitavad paralleelid – esimesed paar peatükki meenutasid paiguti süzeeliselt filmi „Conan the Barbarian" algust, laevade teekond üle Atlandi oli esialgu omamoodi viide Kalevipoja „Lennuki“-teekonnale, edaspidi aga väga sarnane Gailiti raamatu "Üle rahutu vee" samasugusele merehädaliste agooniale, raamatu lõpuosa aga kohati muhedalt indiaanijutulik.
Võib ära mainida, et teatud kohtades ilmnes ka loogikavigu või anakronisme, samas paiguti jällegi üllatavalt täpseid või vähemalt positiivselt julgeid ajalootõlgendusi. Elamust kokku võttes: suurt elamust see siiski ei pakkunud, kuigi meelelahutuseks kõlbaks enam kui küll.
Teose tõeline väärtus ilmneb aga siis, kui paigutada see laiemasse kirjandusloolisse konteksti. Mulle tundub, nagu see raamat lausa aimuks tulevikust. Ma arvasin esialgu lugedes (olemata tausta mitte uurinud), et tegemist on umbes 50-ndatel kirjutatud teosega. Kaugel sellest, hoopis aastal 1936, kui eesti kirjanduses läks lahti tõeline ajalooromaanide buum (sellest on kantud nt siinkajastatud Hindrey looming, ka Metsanurga ja Mälgu teosed).
Ometi on Ristikivi romaan sootuks teistsugune. Nagu ütleb Raul Sulbi oma järelsõnas „Fantaasia“ väljaandele, võib see olla üks esimesi žanripuhtaid alternatiivajaloolisi romaane maailmas üldse, laiemalt hakati sarnaseid raamatuid kirjutama maailmas alles 60-ndatel. Nimelt räägib see (öeldes seda nii, et sisu liigselt ette ei jutusta) 12. sajandi Läänemaa meeste kokkupuudetest Ameerika pärismaalastega.
Mis veel huvitavam - raamatu kirjutamise ajast jäi veel veerand sajandit, kuni viikingite-poole Ameerika avastamise teooria üldse laialdast tunnustust leidis. Selline asjatundlikkus Ristikivi poolt võib olla seotud sellega, et ta õppis TÜ-s geograafiat ja oli siis ehk seetõttu ka teooriaga kursis. Tema geograafiahuvi näibki olevat romaani süžeevalikul olulist rolli mänginud.
Oma arust lugesin ma teose algusest selgelt välja peategelase mõtisklustest vana hea "pagulasteema", olgugi et ümberpöördult, nii et rootslane oli pagulane Eestimaal (oli ju Ristikivi Rootsis paguluses). Seda suurem oli mu hämmastus, avastades, et teos on kirjutatud enne Teist ilmasõda!
Ei tea, kas see kõik on nüüd juhus või suutis Ristikivi olla tõesti nõndamoodi oma ajast ees, võta nüüd kinni. Omamoodi kurioosum on see küll.
Ajalooalast:
Ameerika avastamisest viikingite poolt leiab ilmselt internetist päris palju kirjandust. Originaalallikatega tutvumiseks soovitan lugeda eesti keeles ilmunud raamatut „Viikingid Vinlandis“, kus on tõlked kahest Ameerika avastamist kirjeldavast saagast: „Erik Punase saaga“ ja „Gröönlaste saaga". Mõnus lugemine, saagakirjandust soovitan ikka ja alati.
Aga mina võtaks hoopis rääkida rannarootslastest. Mitte küll väga asjatundlikult ega põhjalikult, kuna see teema kuulub mulle vähem kodusesse valdkonda. Ristikivi teos saab alguse Rootsikülast Läänemaa rannikul, mis paistab kirjaniku kirjelduse järgi olevat varane (12. sajandi) rootslaste rannaline asustus Eestis. Sealsed elanikud on aga lausa 4. sajandil Eestist läbi rännanud gootidest mahajäänud rahvakillu eestlastega segunenud järeltulijad, kes on otsapidi seotud ka kuningas Ingvari retkega Eestimaale (rootslane Egil nimelt valvab tema hauda, mis olevat Vatla mäe all Kiideva sadamas).
Teooria, et gooti hõimud (kes Suure Rahvasterändamise eel liikusid Lõuna-Skandinaaviast Musta mere äärde) on kunagi elanud Eesti aladel ja toonud siia kultuuri (näiteks põlluharimise), ning eestlased ise tulid siia alles pärast gootide lahkumist lõuna poole, pärineb suuresti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse pangermanistlikust ja kolonialistlikust mõtteruumist, kuid ka veel Vabariigi algusaegadel polnud see paradigma veel täieliselt ümber lükatud.
Mis muidugi ei tähenda, et kontakte Skandinaaviaga poleks varakult olnud. Lõuna-Skandinaavia oli kogu muinasaja vältel meid kõige enam mõjutanud kultuuripiirkond ja ilmselt jõudsid sealtkaudu meieni mitmed uuendused (millele viitavad paljud-paljud väga varased germaani sõnalaenud, eelkõige põllumajandusliku ühiskonnaga seotud), aga valeks võib pidada siinkohal endisaegset kolonialistlikku rõhuasetust.
Puhuti on esinenud ka skandinaavlaste asustust siinpool Läänemerd - näiteks peetakse neile kuuluvaks pronksiaegseid laevkalmeid Saaremaal, aga ka eelviikingiaegne Grobina kaubanduskeskus tänapäeva Läti läänerannikul. Skandinaavlaste asustusele viitab ka näiteks Ojamaa saare müütilist ajalugu kandev Gutasaaga, mida võib eestikeeli lugeda 2002. aasta esimese Akadeemia veergudelt. Seal kirjeldatakse, kuidas Ojamaal sigib nõnda palju rahvast, et ei mahu enam saarele ära, ning liisuheitmise teel saadetakse iga kolmas mees saarelt välja. Nad asuvad teele ida poole ja asustavad Eesti saare nimega Dagö ehk Koidusaar (ei muu kui meie Hiiumaa), rajades sinna ka linnuse, millest peaks praegugi veel jälgi olema. Et aga seal ei suutnud nad ennast ära toita, jätkasid nad oma teekonda Väina jõge mööda ülespoole. Kas sellel lool ka laiem tõepõhi all on, ma ei tea (Hiiumaa rauaaegse asustuse küsimus on üldse eraldi teema ja lahtine küsimus tänini), aga küllap iseloomustab hästi tihedaid sidemeid Eesti ja Rootsi vahel varastest aegadest peale.
Üldiselt on tänapäeval levinud seisukoht, et rannarootslaste asustus Eestis pärineb 13. sajandi II poolest, kui kohalikud maaisandad (eriti Saare-Lääne piiskop) soodustasid nende siia ümberasumist, pakkudes neile paremat õiguslikku seisundit kui kohalikele eestlastele. Nendele ei laienenud pärisorjus, vaid nad maksid maaisandale andamit või täitsid teatud juhtudel ka sõjateenistust maaisanda heaks. Nende enda pärimuse järgi asusid nad siia selleks, et tõrjuda kõrvale rannaröövi harrastavaid eestlasi ja muuta seega Liivimaa veeteed ohutumaks. Samas leidus hilisematel aegadel ka neid maaisandaid, kes nende õigusi tunnistada ei tahtnud, nii oli näiteks 18. sajandil hiiurootslastega, kes olid sunnitud Kõrgessaare mõisniku ülbuse tõttu Dnepri äärde ümber asuma.
Rannarootslaste asustus oli märksa laialdasem kui 20. sajandi algupoolel. Oma maad, mis kattis Harjumaa, Läänemaa, Hiiumaa, Saaremaa ja väikesaared (hiljem ainult Läänemaa põhjaosa ja Harjumaa edelaosa) rannaalasid, kutsusid nad Aibolandiks (ei õnnestunud välja selgitada selle nime tähendust). Rootsi kohanimed on kõige tugevamalt säilinud tänaseni Vormsil, aga neid meenutavad ka näiteks Noarootsi ja Pivarootsi. Et rootslaste ja eestlaste vahel oli keelebarjäär, siis säilitasid nad suuresti omanäolise kultuuri, kuigi ka kirjalikes allikates on näha vähemelujõuliste rootsi asumite sulandumist eestlaste sekka (esineb isikuid lisanimega Rootslane jne). Nende esemelisest kultuurist võiks osundada sellist lugemist:
1944. aastal põgenesid allesjäänud rannarootslased siitmailt. Siiski on side vana kodumaaga säilinud ja kultuurisild tegutseb aktiivselt. Haapsalus tegutseb Rannarootsi muuseum, mida juhib Rootsi riigi toetust saav sihtasutus. Ilus rootsikeelne veebileht on ka olemas Läänemere idaranniku rootsi asustuse kohta:
Rannarootsi Muuseumi egiidi all on ehitatud juba 3 traditsioonilist rannarahva veesõidukit: Vormsi rupa, Ruhnu lodja ning Ruhnu jaala Vikan, millega on käidud Stockholmis kuningale kirja viimas ja osaletud võidupüha mereparaadil.
Igal juhul tundub mulle see väike rahvakild siin maal ning nende seos meie endaga me ajaloos iga hetkega aina võluvam, niisamuti nagu võin sama öelda baltisakslaste ajaloo kohta. Kui oleks vaid mõni tõeliselt köitev ja samas ülevaatlik raamat neist rannarootslasist.
Raamatu kohta - soovitan lugeda küll, aga mitte niivõrd lugemismõnu, vaid ülalmainitud kirjandusloolise kurioosumi poolest.
Monday, June 22, 2009
Karl August Hindrey "Lembitu"
Raamatust:
Tegemist on siis tegelikult loo „Loojak“ teise osaga, mis tegevustikult järgneb raamatule „Nõid". Sellest on ilmunud kolm trükki – miskipärast kaks neist samal, 1949. aastal Rootsis (millest mina lugesin G. Westenbergi illustratsioonidega varianti kirjastuselt „Eesti Raamat“) ning üks aastast 1992 kirjastuses „Monokkel“.
Arvustus:
Nagu raamatute ja filmide teiste (ja kolmandate jne) osade puhul see nii sage on, jääb ka "Lembitu" "Nõiale" oma tasemelt alla. Ehk kõige häirivam selle teose puhul on see, et autor jutustab siin väga paljuski ümber Muistse Vabadusvõitluse sündmustikku Läti Henriku kroonika järgi (see joon lõi esile juba ka esimeses raamatus, aga mitte nii räigelt). Mulle meeldib, kui ajalugu on sündmustele pikantseks taustaks, mitte eesmärgiks iseeneses. Tegelaste pikad ekskursid erinevate sõjaretkede loetlemisel ei vii kuidagi edasi lugu ennast.
Hindrey on üritanud korduvalt edasi anda Lembitu sisemonoloogi - muret maa ja rahva üle, kusjuures siin on natuke ebausutavalt rõhutatud maarahva poliitilist ühtsust ning Lembitu eriti tähtsat rolli (näiteks et taanlased ja rootslased kutsuvad teda suisa kuningaks – see väide muutub eriti äraspidiseks selle valguses, kui teada, et tõenäoliselt kutsusid teda kuningaks just eestlased ise ja keegi teine sellest aru ei saanud, mõeldes kuningatest omas terminoloogias).
Mõned motiivid mulle siiski meeldisid. Näiteks see, kuidas teose keskpaigast hakkab kõigi tegelaste sekka siginema mingisugune masendus ja soojendamatu külmus. Kui eelmise teose puhul oli väga mõjuv see, kuidas väike Enel oli omal käesooned läbi lõiganud, arvates, et Ihameel ei tule teda enam päästma, siis seekord oli midagi sarnast see, kuidas Enela õde Helmik (keda Ihameel oli armastanud ja kes oli siiski läinud Õnnepäivale naiseks) palub Ihameelel viia ta sõja jalust kusagile kaugele ära ning Ihameel võikski seda teha, aga ometi ei tee ning sõja ajal sureb Helmik soetõppe.
Kirjanduslooliselt huvitava vihje võib leida 1949. aasta trüki järgi leheküljel 37, kus Hindrey mõneti nagu "paneks ära" Metsanurgale. Nimelt seal on räägitud, et 1210. aastal retke Võnnu alla korraldas Lembitu ja ka Ümera oli tema kavaluse triumf. Selle peale mainib keegi, et on räägitud ka kellestki Vellost, mispeale talle vastatakse: "Rabelnud seal jah keegi ringi. Lembitu saatnud parem vooriga koju, oli nii uimasest peast segi tahtnud ajada kõik..." Vello oli teadupärast Mait Metsanurga romaanis "Ümera jõel" (vt allpool) see, kes Võnnu ja Ümera sündmuste taga oli. Ilmselt leidis Hindrey, et Metsanurga ajalootõlgendus oli vale ning selle taga pidi ikka seisma Lembitu.
Teine kirjanduslooline tähelepanek tuleneb sellest, et ma hiljaaegu lugesin juhuslikult ka mõningaid Hindrey novelle, s.h. novelli „Isa“ ja ma oleks justkui tabanud Ihameele isas Vanes Hindrey kirjelduse tema enda isast – selline põikpäiselt vaikiv mees. Eriti aga rõhutas sarnasust episood "Nõias", kus Vane istus haigevoodis ega lasknud end isegi aidata.
Huvitav oli teose lõpu kandev motiiv maharaiutud Lembitu peast, mis võidu märgiks Riiga viidi - esmalt sissevaade sellesse, mis sellega Riias võis juhtuda, siis aga muutub see legendiks hiiglasest, kes kõnnib mööda maad ringi ja otsib oma pead ning Hindrey leiab, et hiljem rahvas ei osanud seda enam Lembituga seostada ning rääkis ka maharaiutud jalgadega kangelasest, mis oleks siis viide Kalevipojale. Kahjuks mõjub see enam-vähem sama magedalt Pätsu-aegse eestlaste heroilise mineviku konstrueerimise moodi nagu "Urma ja Merikese" lõpus olev heietus. Küll aga oleks seoses Lembitu peaga ehk huvitav teada, et kuulu järgi (Evald Tõnisson olla seda juttu kunagi Poola kunstiajaloolastelt kuulnud) leiduvat kusagil Poola kunstimuuseumis pealuu, millele on kirjutatud "Rex Estoniae". Ja noh, eks orduriigi varad viidi ju Liivi sõja aegu Riiast Poola. Mine sa tea.
Igal juhul siinkohal tuleb taas tõdeda, et ma ei soovita seda raamatut. Tähendab, ta ei ole otseselt halb raamat, aga nagu näha eelmistest käsitletud raamatutest, on ka hulka väärtuslikumaid. Ma arvan, et võib rahuga "Nõia" läbi lugeda ja jätta "Lembitu“ avamata. Samas kui inimene otsib raamatust eelkõige just Muistse Vabadusvõitluse sündmuste ümberjutustust ning lahingukirjeldusi, siis võiks seda ju lugeda küll. Niisiis - maitse asi.
Ajalooalast:
Kui eelmine kord sai avatud niivõrd ambitsioonikas ja vaidlusalune teema nagu eestlaste muinasusund, siis sellele ei jää palju alla ka seekordne, mis käsitleb siis muinaseestlaste valitsejate ehk siis kuningate problemaatikat.
Esmalt – miks ma kasutan sõna „kuningas“? Nimelt on keeleteadlased leidnud, et see on eesti keeles juba väga vana laen germaani keeltest, mis võib ulatuda lausa pronksiaega välja (kui ma õigesti mäletan) ning suurima tõenäosusega kutsusid eestlased oma pealikke ja ülikuid kuningateks. Siinkohal ei maksa muidugi arvata, et nad patseerisid ringi hermeliinmantlis ja lasid enda poole pöörduda sõnadega "Teie Majesteet". See oleks äärmiselt vale arusaamine asjadest ning küllap on see üks põhjusi (lisaks inertsile), miks on teaduskirjanduses endiselt käibel umbmäärane "vanem", kuivõrd see iseloomustab võimupiire asjasse mittepühendatule paremini. Üldiselt ollakse konsensusel, et Henrik kui Lääne-Euroopast tulnu leidis, et siin "kuningateks" nimetatud ei vastanud päris tema euroopalikele kriteeriumitele.
Selge on see, et võim polnud Eestis tollal sel moel institutsionaliseerunud nagu ta oli tollal Lääne-Euroopas. See on üks olulisi komistuskive, mille üle seda teemat käsitledes on alati kukutud. Kuningas tähendas juhti, (sõja)pealikku, kes ilmselt elas linnuses ja kelle võimu alla kuulus linnusepiirkond, mis jagunes omakorda vakusteks ja need omakorda küladeks. Vähemalt nii on Harjumaa näitel välja pakkunud professor Valter Lang.
Kust on tulnud meie ajalookäsitlusse arusaam vanematest, mis on nii visa kaduma? Henrik räägib meile vanematest (seniores), parematest (meliores) jne, kuna siinsed pealikud näivad Lääne-Euroopa kristlike kuningatega võrdluses välja võrdlemisi armetud. Ainult ristitud liivlast Kaupot nimetatakse quasi-rex. Ju pidas Henrik teda juba veidi kuningale sarnaseks, kuid mitte päris.
Esimesed eesti haritlased, kes meie muistse ajaloo kohta arvamust avaldasid või ilukirjutasid, võtsid kohe omaks kroonikas kirjeldatu ja seal kasutatud termini seniores, mille ümber kujunes tasapisi üsnagi nõrgalt argumenteeritud arusaam Eesti muinasdemokraatiast ja muistsest priiuseajast, mis vastandus 700-aastasele orjapõlvele. Selline arusaam jätkus kuni 1990-ndateni, kuivõrd EW ajal sobis see rahvuslikuks ajalookäsitluseks imehästi ning ka marksistliku Nõukogude ajaloopildiga (ürgkogukondlik kord, millele järgnes feodalism) klappis see kenasti.
Kuningate puhul peab ütlema ka seda, et üks kuningas ei ole ilmselt valitsenud ühe maakonna üle. Seetõttu suhtun ma üsna skeptiliselt Hindrey katsetesse Lembitu sellisesse rolli panna. Lembitu küsimusest veel allpool. Kõige paremini on ühiskonna valitsemine jälgitav Saaremaa puhul, kuid tuleb siiski arvestada, et sealne arengutase ei pruukinud olla samane mahajäänumas Mandri-Eestis.
Saarlaste puhul on meil teada, et Lüübeki linn on saatnud neile 1225. aasta paiku kirja (kiri ise pole küll säilinud, aga allikates on sellisest kirjast juttu). See tähendab, et Saaremaal on olnud juba oskus kirju lugeda ning nende teel diplomaatiliselt suhelda. Kui me vaatame edasi vahetult vallutusjärgsesse aega, on meil säilinud kaks saarlaste alistumislepingut (1241 ja 1255), millel on ka saarlaste pitser. Huvipakkuv see, et diplomaatilise suhtlemise isikuks on saarlased kollektiivselt. 1255. aasta lepingust: "Antud Saaremaal, Ylle, Culle, Enu, Muntelene, Tappete, Yalde, Melete, Cake ja suure hulga saarlaste juuresolekul...“
Minu tõlgendus asjast on selline, et nimepidi kirja pandud saarlased on linnuseülikud/kuningad ehk need, kes otsustasid asjad maakonna tasandil ning väljendasid maakonna ühist tahet ning see „suur hulk saarlasi“ on nende kodakondsed, killamehed, tunnismehed vms. Kusjuures siit tuleb välja, et neid kuningaid on olnud rohkem kui oli kihelkondi tol ajal Saaremaal. Ka linnusepiirkondade määratlemisel on tulnud ilmsiks, et need ei sobitu alati kihelkondadega. Mina olen seetõttu seisukohal, et kihelkond on kultuurilis-looduslik (võib-olla ka õiguslik) ning linnusepiirkond majanduslik üksus, kusjuures majanduslikust võimust tuleneb otseselt ka poliitiline võim, mis teeb linnusega kuningast ka otsusetegija maakonna tasandil.
Ehk siis – mida ma öelda tahan, on see, et ei olnud nii, et Saaremaal oli 6 kihelkonda, igal kihelkonnal valitud vanem ja siis nende 6 vanema nõupidamisel tehti üldine otsus, vaid et otsusetegijate ring sõltus parasjagu jõuvahekordadest ning sinna kuulusid need, kellele kuulus piisavalt mõjuvõimu (enamasti tähendas see linnust ning selle juurde kuuluvaid inimesi ja maid).
Ilmselt oli seegi tavaline, et selles otsustajate ringis mängis keegi alati juhtrolli. Saaremaa puhul on näiteks näha, et Valjala alistumisel alistub kogu Saaremaa ehk siis Valjala kuningal oli mõjuvõimu veenda ka teisi. Samas näiteks 1261. aasta ülestõusus on saarlaste keskseks linnuseks hoopis Kaarma ning 1343-45 jaagupipäeva ülestõusu järgsetes sündmustes mängib keskset rolli Karja linnus.
Üks probleeme kuningate temaatikaga on ka nende nimed. Nimelt on meil Henriku kroonikast nimepidi teada ainult 8 eestlast. Lembitut mainitakse 14 korral, Tabelinust 3 korda ja ülejäänud 6 (Kyriawanus, Meme, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Vytamas) leiavad märkimist üksainus kord.
Lembitu nime esinemise sagedus on huvitav tõsiasi. Ühest küljest tundub olevat see tingitud sellest, et kroonik Henrikul oli mehe vastu isiklik vihavaen, Lembitu salk oli 1211. aastal tema vastrajatud kiriku maha põletanud ja riisunud. Ja kroonikal oli kindlasti vajadus antikangelase järele, mistõttu on Henrik oma vihavaenlast ehk isegi rohkem esile tõstnud, kui ta seda tegelikult oli. Teisalt aga ei tõsta ta niivõrd esile selle sõjakäigu kaasorganisaatorit Sakala Memet, tollest me hiljem enam ei kuule. Samuti pole võimalik väita, et Lembitul oli tähtsus ainult Henriku jaoks, seegi tuleb kroonikast enesest välja, et tegemist oli selgelt Lõuna-Eesti kõige olulisema kuningaga. Lembitu mõisa juurde koguti vägesid, talle kuulus üks kahest Sakala suurest linnusest, Lembitu maharaiutud pea toodi Madisepäeva lahingu järel Riiga jne.
Aga miks me ainult Sakala (Lembitu, Meme, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Vytamas) ja Viru (Tabelinus, Kyriawanus) ülikuid teame? Tõenäoliselt on siin tegemist juhustega, kuidas Henrikul parasjagu eestlaste nimesid kuulda õnnestus või kirja panna pähe tuli. See, et me teame mitmeid Sakala mehi, on mõistetav, kuna Sakalal oli sõjas kandev roll ning sealne ülikkond oli geograafilise läheduse tõttu ka üsna hästi teada lätlastele, kelle preestriks Henrik oli. Tekib aga küsimus, miks me Ugandi kuningaid ei tea. Ju oli Ugandi siis nõrgema keskvõimuga maakond ning selle kuningad vähem agarad sõdijad.
Mõistetav on seegi, et kirja on pandud Tabelinuse nimi, kuigi Virumaa jäi Henriku jaoks kaugeks ning võttis sõjategevusest vähe osa, - oli mees ju ikkagi ristitud ning Henrik puutus temaga ka mitu korda isiklikult kokku. Ülejäänud Viru pealikest, kes Tabelinusega koos 1219. aastal sakslaste leeri rahu ja ristimist paluma tulid, mainitakse ainult Kyriawanust. Huvitav – miks? Kas olid teised nii vähetähtsad või oli Kyriawanuse lugu (et tal olid enne olnud halvad jumalad ja ta palus uut ja paremat, et tal hakkaks hästi minema) sobiv kroonikasse talletada?
Suurim küsimärk on see, miks me ei tea saarlaste kuningate nimesid? Võiks arvata, et nemad olid kõige vägevamad võimukandjad, kuna nende puhul on Henrik kasutanud lausa sõna nobiles, mida ta muidu kasutab ainult Euroopa ülikute puhul. Saarlaste vägevust viitab ju ka arheoloogiline materjal. Saarlastega peeti ju läbirääkimisi ka ning Henrikul poleks olnud keeruline hiljem kelleltki nimesid küsida.
See võib olla rumal mõte, aga ma ei ole kuulnud, et seda kuskil välistatud oleks – äkki arvati inimese nimes peituvat jõudu, mistõttu vaenlasele hea meelega nime ei avaldatud, kartes sattuda seetõttu tema võimusse. Ja siis räägiti oma kihelkonna või maakonna nimel või kuidagi nii. Kirjalikke lepinguid (nagu ülal näha) sõlmiti ju maakonna nimel, nõnda ei omanud kuninga nimi seal ka suurt tähtsust.
Niipalju siis minu mõtteist. Nüüd, kui suvi käes, on mul ehk natuke aega ka selle blogi tarvis raamatuid neelata.
Tegemist on siis tegelikult loo „Loojak“ teise osaga, mis tegevustikult järgneb raamatule „Nõid". Sellest on ilmunud kolm trükki – miskipärast kaks neist samal, 1949. aastal Rootsis (millest mina lugesin G. Westenbergi illustratsioonidega varianti kirjastuselt „Eesti Raamat“) ning üks aastast 1992 kirjastuses „Monokkel“.
Arvustus:
Nagu raamatute ja filmide teiste (ja kolmandate jne) osade puhul see nii sage on, jääb ka "Lembitu" "Nõiale" oma tasemelt alla. Ehk kõige häirivam selle teose puhul on see, et autor jutustab siin väga paljuski ümber Muistse Vabadusvõitluse sündmustikku Läti Henriku kroonika järgi (see joon lõi esile juba ka esimeses raamatus, aga mitte nii räigelt). Mulle meeldib, kui ajalugu on sündmustele pikantseks taustaks, mitte eesmärgiks iseeneses. Tegelaste pikad ekskursid erinevate sõjaretkede loetlemisel ei vii kuidagi edasi lugu ennast.
Hindrey on üritanud korduvalt edasi anda Lembitu sisemonoloogi - muret maa ja rahva üle, kusjuures siin on natuke ebausutavalt rõhutatud maarahva poliitilist ühtsust ning Lembitu eriti tähtsat rolli (näiteks et taanlased ja rootslased kutsuvad teda suisa kuningaks – see väide muutub eriti äraspidiseks selle valguses, kui teada, et tõenäoliselt kutsusid teda kuningaks just eestlased ise ja keegi teine sellest aru ei saanud, mõeldes kuningatest omas terminoloogias).
Mõned motiivid mulle siiski meeldisid. Näiteks see, kuidas teose keskpaigast hakkab kõigi tegelaste sekka siginema mingisugune masendus ja soojendamatu külmus. Kui eelmise teose puhul oli väga mõjuv see, kuidas väike Enel oli omal käesooned läbi lõiganud, arvates, et Ihameel ei tule teda enam päästma, siis seekord oli midagi sarnast see, kuidas Enela õde Helmik (keda Ihameel oli armastanud ja kes oli siiski läinud Õnnepäivale naiseks) palub Ihameelel viia ta sõja jalust kusagile kaugele ära ning Ihameel võikski seda teha, aga ometi ei tee ning sõja ajal sureb Helmik soetõppe.
Kirjanduslooliselt huvitava vihje võib leida 1949. aasta trüki järgi leheküljel 37, kus Hindrey mõneti nagu "paneks ära" Metsanurgale. Nimelt seal on räägitud, et 1210. aastal retke Võnnu alla korraldas Lembitu ja ka Ümera oli tema kavaluse triumf. Selle peale mainib keegi, et on räägitud ka kellestki Vellost, mispeale talle vastatakse: "Rabelnud seal jah keegi ringi. Lembitu saatnud parem vooriga koju, oli nii uimasest peast segi tahtnud ajada kõik..." Vello oli teadupärast Mait Metsanurga romaanis "Ümera jõel" (vt allpool) see, kes Võnnu ja Ümera sündmuste taga oli. Ilmselt leidis Hindrey, et Metsanurga ajalootõlgendus oli vale ning selle taga pidi ikka seisma Lembitu.
Teine kirjanduslooline tähelepanek tuleneb sellest, et ma hiljaaegu lugesin juhuslikult ka mõningaid Hindrey novelle, s.h. novelli „Isa“ ja ma oleks justkui tabanud Ihameele isas Vanes Hindrey kirjelduse tema enda isast – selline põikpäiselt vaikiv mees. Eriti aga rõhutas sarnasust episood "Nõias", kus Vane istus haigevoodis ega lasknud end isegi aidata.
Huvitav oli teose lõpu kandev motiiv maharaiutud Lembitu peast, mis võidu märgiks Riiga viidi - esmalt sissevaade sellesse, mis sellega Riias võis juhtuda, siis aga muutub see legendiks hiiglasest, kes kõnnib mööda maad ringi ja otsib oma pead ning Hindrey leiab, et hiljem rahvas ei osanud seda enam Lembituga seostada ning rääkis ka maharaiutud jalgadega kangelasest, mis oleks siis viide Kalevipojale. Kahjuks mõjub see enam-vähem sama magedalt Pätsu-aegse eestlaste heroilise mineviku konstrueerimise moodi nagu "Urma ja Merikese" lõpus olev heietus. Küll aga oleks seoses Lembitu peaga ehk huvitav teada, et kuulu järgi (Evald Tõnisson olla seda juttu kunagi Poola kunstiajaloolastelt kuulnud) leiduvat kusagil Poola kunstimuuseumis pealuu, millele on kirjutatud "Rex Estoniae". Ja noh, eks orduriigi varad viidi ju Liivi sõja aegu Riiast Poola. Mine sa tea.
Igal juhul siinkohal tuleb taas tõdeda, et ma ei soovita seda raamatut. Tähendab, ta ei ole otseselt halb raamat, aga nagu näha eelmistest käsitletud raamatutest, on ka hulka väärtuslikumaid. Ma arvan, et võib rahuga "Nõia" läbi lugeda ja jätta "Lembitu“ avamata. Samas kui inimene otsib raamatust eelkõige just Muistse Vabadusvõitluse sündmuste ümberjutustust ning lahingukirjeldusi, siis võiks seda ju lugeda küll. Niisiis - maitse asi.
Ajalooalast:
Kui eelmine kord sai avatud niivõrd ambitsioonikas ja vaidlusalune teema nagu eestlaste muinasusund, siis sellele ei jää palju alla ka seekordne, mis käsitleb siis muinaseestlaste valitsejate ehk siis kuningate problemaatikat.
Esmalt – miks ma kasutan sõna „kuningas“? Nimelt on keeleteadlased leidnud, et see on eesti keeles juba väga vana laen germaani keeltest, mis võib ulatuda lausa pronksiaega välja (kui ma õigesti mäletan) ning suurima tõenäosusega kutsusid eestlased oma pealikke ja ülikuid kuningateks. Siinkohal ei maksa muidugi arvata, et nad patseerisid ringi hermeliinmantlis ja lasid enda poole pöörduda sõnadega "Teie Majesteet". See oleks äärmiselt vale arusaamine asjadest ning küllap on see üks põhjusi (lisaks inertsile), miks on teaduskirjanduses endiselt käibel umbmäärane "vanem", kuivõrd see iseloomustab võimupiire asjasse mittepühendatule paremini. Üldiselt ollakse konsensusel, et Henrik kui Lääne-Euroopast tulnu leidis, et siin "kuningateks" nimetatud ei vastanud päris tema euroopalikele kriteeriumitele.
Selge on see, et võim polnud Eestis tollal sel moel institutsionaliseerunud nagu ta oli tollal Lääne-Euroopas. See on üks olulisi komistuskive, mille üle seda teemat käsitledes on alati kukutud. Kuningas tähendas juhti, (sõja)pealikku, kes ilmselt elas linnuses ja kelle võimu alla kuulus linnusepiirkond, mis jagunes omakorda vakusteks ja need omakorda küladeks. Vähemalt nii on Harjumaa näitel välja pakkunud professor Valter Lang.
Kust on tulnud meie ajalookäsitlusse arusaam vanematest, mis on nii visa kaduma? Henrik räägib meile vanematest (seniores), parematest (meliores) jne, kuna siinsed pealikud näivad Lääne-Euroopa kristlike kuningatega võrdluses välja võrdlemisi armetud. Ainult ristitud liivlast Kaupot nimetatakse quasi-rex. Ju pidas Henrik teda juba veidi kuningale sarnaseks, kuid mitte päris.
Esimesed eesti haritlased, kes meie muistse ajaloo kohta arvamust avaldasid või ilukirjutasid, võtsid kohe omaks kroonikas kirjeldatu ja seal kasutatud termini seniores, mille ümber kujunes tasapisi üsnagi nõrgalt argumenteeritud arusaam Eesti muinasdemokraatiast ja muistsest priiuseajast, mis vastandus 700-aastasele orjapõlvele. Selline arusaam jätkus kuni 1990-ndateni, kuivõrd EW ajal sobis see rahvuslikuks ajalookäsitluseks imehästi ning ka marksistliku Nõukogude ajaloopildiga (ürgkogukondlik kord, millele järgnes feodalism) klappis see kenasti.
Kuningate puhul peab ütlema ka seda, et üks kuningas ei ole ilmselt valitsenud ühe maakonna üle. Seetõttu suhtun ma üsna skeptiliselt Hindrey katsetesse Lembitu sellisesse rolli panna. Lembitu küsimusest veel allpool. Kõige paremini on ühiskonna valitsemine jälgitav Saaremaa puhul, kuid tuleb siiski arvestada, et sealne arengutase ei pruukinud olla samane mahajäänumas Mandri-Eestis.
Saarlaste puhul on meil teada, et Lüübeki linn on saatnud neile 1225. aasta paiku kirja (kiri ise pole küll säilinud, aga allikates on sellisest kirjast juttu). See tähendab, et Saaremaal on olnud juba oskus kirju lugeda ning nende teel diplomaatiliselt suhelda. Kui me vaatame edasi vahetult vallutusjärgsesse aega, on meil säilinud kaks saarlaste alistumislepingut (1241 ja 1255), millel on ka saarlaste pitser. Huvipakkuv see, et diplomaatilise suhtlemise isikuks on saarlased kollektiivselt. 1255. aasta lepingust: "Antud Saaremaal, Ylle, Culle, Enu, Muntelene, Tappete, Yalde, Melete, Cake ja suure hulga saarlaste juuresolekul...“
Minu tõlgendus asjast on selline, et nimepidi kirja pandud saarlased on linnuseülikud/kuningad ehk need, kes otsustasid asjad maakonna tasandil ning väljendasid maakonna ühist tahet ning see „suur hulk saarlasi“ on nende kodakondsed, killamehed, tunnismehed vms. Kusjuures siit tuleb välja, et neid kuningaid on olnud rohkem kui oli kihelkondi tol ajal Saaremaal. Ka linnusepiirkondade määratlemisel on tulnud ilmsiks, et need ei sobitu alati kihelkondadega. Mina olen seetõttu seisukohal, et kihelkond on kultuurilis-looduslik (võib-olla ka õiguslik) ning linnusepiirkond majanduslik üksus, kusjuures majanduslikust võimust tuleneb otseselt ka poliitiline võim, mis teeb linnusega kuningast ka otsusetegija maakonna tasandil.
Ehk siis – mida ma öelda tahan, on see, et ei olnud nii, et Saaremaal oli 6 kihelkonda, igal kihelkonnal valitud vanem ja siis nende 6 vanema nõupidamisel tehti üldine otsus, vaid et otsusetegijate ring sõltus parasjagu jõuvahekordadest ning sinna kuulusid need, kellele kuulus piisavalt mõjuvõimu (enamasti tähendas see linnust ning selle juurde kuuluvaid inimesi ja maid).
Ilmselt oli seegi tavaline, et selles otsustajate ringis mängis keegi alati juhtrolli. Saaremaa puhul on näiteks näha, et Valjala alistumisel alistub kogu Saaremaa ehk siis Valjala kuningal oli mõjuvõimu veenda ka teisi. Samas näiteks 1261. aasta ülestõusus on saarlaste keskseks linnuseks hoopis Kaarma ning 1343-45 jaagupipäeva ülestõusu järgsetes sündmustes mängib keskset rolli Karja linnus.
Üks probleeme kuningate temaatikaga on ka nende nimed. Nimelt on meil Henriku kroonikast nimepidi teada ainult 8 eestlast. Lembitut mainitakse 14 korral, Tabelinust 3 korda ja ülejäänud 6 (Kyriawanus, Meme, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Vytamas) leiavad märkimist üksainus kord.
Lembitu nime esinemise sagedus on huvitav tõsiasi. Ühest küljest tundub olevat see tingitud sellest, et kroonik Henrikul oli mehe vastu isiklik vihavaen, Lembitu salk oli 1211. aastal tema vastrajatud kiriku maha põletanud ja riisunud. Ja kroonikal oli kindlasti vajadus antikangelase järele, mistõttu on Henrik oma vihavaenlast ehk isegi rohkem esile tõstnud, kui ta seda tegelikult oli. Teisalt aga ei tõsta ta niivõrd esile selle sõjakäigu kaasorganisaatorit Sakala Memet, tollest me hiljem enam ei kuule. Samuti pole võimalik väita, et Lembitul oli tähtsus ainult Henriku jaoks, seegi tuleb kroonikast enesest välja, et tegemist oli selgelt Lõuna-Eesti kõige olulisema kuningaga. Lembitu mõisa juurde koguti vägesid, talle kuulus üks kahest Sakala suurest linnusest, Lembitu maharaiutud pea toodi Madisepäeva lahingu järel Riiga jne.
Aga miks me ainult Sakala (Lembitu, Meme, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Vytamas) ja Viru (Tabelinus, Kyriawanus) ülikuid teame? Tõenäoliselt on siin tegemist juhustega, kuidas Henrikul parasjagu eestlaste nimesid kuulda õnnestus või kirja panna pähe tuli. See, et me teame mitmeid Sakala mehi, on mõistetav, kuna Sakalal oli sõjas kandev roll ning sealne ülikkond oli geograafilise läheduse tõttu ka üsna hästi teada lätlastele, kelle preestriks Henrik oli. Tekib aga küsimus, miks me Ugandi kuningaid ei tea. Ju oli Ugandi siis nõrgema keskvõimuga maakond ning selle kuningad vähem agarad sõdijad.
Mõistetav on seegi, et kirja on pandud Tabelinuse nimi, kuigi Virumaa jäi Henriku jaoks kaugeks ning võttis sõjategevusest vähe osa, - oli mees ju ikkagi ristitud ning Henrik puutus temaga ka mitu korda isiklikult kokku. Ülejäänud Viru pealikest, kes Tabelinusega koos 1219. aastal sakslaste leeri rahu ja ristimist paluma tulid, mainitakse ainult Kyriawanust. Huvitav – miks? Kas olid teised nii vähetähtsad või oli Kyriawanuse lugu (et tal olid enne olnud halvad jumalad ja ta palus uut ja paremat, et tal hakkaks hästi minema) sobiv kroonikasse talletada?
Suurim küsimärk on see, miks me ei tea saarlaste kuningate nimesid? Võiks arvata, et nemad olid kõige vägevamad võimukandjad, kuna nende puhul on Henrik kasutanud lausa sõna nobiles, mida ta muidu kasutab ainult Euroopa ülikute puhul. Saarlaste vägevust viitab ju ka arheoloogiline materjal. Saarlastega peeti ju läbirääkimisi ka ning Henrikul poleks olnud keeruline hiljem kelleltki nimesid küsida.
See võib olla rumal mõte, aga ma ei ole kuulnud, et seda kuskil välistatud oleks – äkki arvati inimese nimes peituvat jõudu, mistõttu vaenlasele hea meelega nime ei avaldatud, kartes sattuda seetõttu tema võimusse. Ja siis räägiti oma kihelkonna või maakonna nimel või kuidagi nii. Kirjalikke lepinguid (nagu ülal näha) sõlmiti ju maakonna nimel, nõnda ei omanud kuninga nimi seal ka suurt tähtsust.
Niipalju siis minu mõtteist. Nüüd, kui suvi käes, on mul ehk natuke aega ka selle blogi tarvis raamatuid neelata.
Karl August Hindrey "Nõid"
Raamatust:
„Nõid“ on Karl August Hindrey (autori kohta vt. „Urmas ja Merike“ sissekandest) kaheosalise ajaloojutustuse „Loojak“ esimene osa, mida on ilmunud lausa kolm trükki – 1938. aastal „Noor-Eesti“ kirjastuses E. Järve illustratsioonidega, 1948. aastal väliseesti väljaandena Örebros G. Westenbergi illustratsioonidega ning 1992. aastal kirjastuses „Monokkel“, taas E. Järve illustratsioonidega. Järve illustratsioonide kohta võib öelda niipalju, et need paistavad olevat osaliselt inspiratsiooni saanud Viiralti graafikast. Raamatu iseloomuga klapivad nad hästi.
Arvustus:
Tegemist on üsna omamoodi ja huvitava lahendusega seniste proosateoste kõrval. Algab ja lõpeb jutt küll veidi tavalises muinasaja-jutustuse sängis (alguses on küll see uudne, et kasutatakse meie hõimurahva liivlaste vaatenurka, kes ei taha kurjade eestlaste kätte sattuda), kus pööratakse minu silmis liigset tähelepanu Henriku kroonikas kirjeldatud sõjasündmuste ümberjutustamisele ja lahtikirjutamisele, kuid raamatu keskpaik on väga huvitav ja sellel ma tahaksin ka lähemalt peatuda. Pean siin küll pisut sisu lahti jutustama, niiet kellel kavatsus seda raamatut lugeda, siis jätku järgmine lõik vahele.
Nimelt avab see Kebja-nimelise tegelase silme läbi väga huvitava pildi elust kusagil metsapõrgus, kuhu üks perekond on põgenenud veritasu nõudva tugevama sugukonna eest. Kebja on noor mees ja ta pole suuremaks kasvades võõrastega kokku puutunud, välismaailmast ei tea ta midagi ning rohkematest inimestest kui 4-5 lähisugulast on tal vaid ähmased lapsepõlvemälestused. Tema elule heidab hämarust ka teisel pool sood elav Must Meego, kes on nõid ja kelle nägemisel kipuvad kõik inimesed haigeks jääma või lausa surema, mistap on soo ligi minek keelatud. Nüüd on aga isa haigeks jäänud ja Kebja leiab, et ta peab soo ületama ja Meegoni jõudma, lootes, et tal õnnestub kasvõi nõia tapmisega oma isa surmast päästa.
Mulle meeldib see muinasjutulis-müstilisus, veidi tume varjund, mis sellel osal (ja tegelikult kogu raamatul) küljes on, olgugi et see kipub vahel kahtlustäratavalt urr-mörriks kätte minema, kuivõrd paganlikku ja kristlikku maailma vahele seatakse suurem ja teravam vahe, kui oleks ehk õiglane. Ja see raamatu keskpaigas olev huvitav osa meenutab kangesti ühte M. Night Shyalamani filmi "The Village".
Tegelased on kõnealuses raamatu osas väga omapäraselt leitud ja pakuvad hulganisti mõtteainest. Teatud detailides tundub see lugu küll veidi ebausutav (ja eks anakronisme ning ebatäpsusi leiab igalt poolt raamatust), aga see ei kahanda tema väärtust. Tõsi - kahandab seda tõsiasi, et viimastes peatükkides taas enam uudsust pole, jutt tiirleb sõja ja poliitika ümber ning nende peatükkide tase on kuidagi märgatavalt kehvem - kui kogu raamat oleks selline, siis hindaks ma seda madalamaltki kui Metsanurga "Ümera jõel" (mis pole iseenesest sugugi halb raamat, aga jääb oma lihtsakoelisuse tõttu nähtavalt alla näiteks Ain Kalmuse triloogiale).
Samuti üritatakse siin väga põhjalikult lahti kirjutada n-ö muinasusundi vaimulikke, tarku ja nõidu, kuidas nood opereerisid, mõtlesid jne. Autor on julgelt sisse toonud šamanismi jm müstika elemente. On võimatu öelda, kas see kõik tõele vastab, aga see Eesti muinasusundi värk on nii ebaselge ja lahtine, et mina ei julgeks suud täis võtta ja arvustada (küll aga tutvustan uusimat teaduslikku vaatenurka veidi allpool). See-eest on Hindrey esitatu vähemalt kirjanduslikult võluv.
Hinnang – soovitan lugeda, eriti kuna see pole mingi telliskivi, vaid pigem paari tunni lugemine. Järgmine raamat on loomulikult selle jutustuse teine osa, mis kannab nime "Lembitu“.
Mõnda ajaloo alalt:
Et ülalkäsitletud jutustus oli teema poolest üsna tihedalt seotud muinaseestlaste võimalike usundiliste kujutelmadega, oleks siinkohal väga õige koht tutvustada ühte värsket ja väga head tööd eesti muinasusundi teemal, täpsemalt Tõnno Jonuksi doktoriväitekirja "Eesti muinasusund", mille kaitsmist õnnestus ka oma silmaga näha. See auväärne töö on ka täies mahus võrguteavikuna saadaval:
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/9494/1/Jonukst%c3%b5nno.pdf
Et see on parajalt tüse monograafia, siis oleks õigem seda ka väga kitsalt tutvustada. Eesti muinasusund on iseenesest palju kirgi kütnud teema, kuigi mõneti võiks tänase päevani tõdeda, et ega me sellest suurt midagi ei tea. Otsaga on selles teemas sees olnud Kreutzwald, Eisen, Loorits, Masing ja Meri, rääkimata paljudest teistest erialaspetsialistidest. Seni on aga keskne lähenemine tulenenud uusaegse pärimuse ja rahvausundi tõlgendamisest, otsides justkui mingit üht ja algupärast eesti usundit. Ilmselt just Eiseni ja Looritsa pärimuspõhistest töödest lähtuvad ka siintutvustatavate raamatute kirjanikud.
Ometi, nagu toonitab Jonuksi lähenemisviis, on religioon ajas muutuv nähtus, ning meie aastatuhandete pikkuse ajaloo puhul võiks rääkida pigem erinevatest usunditest siin aladel. Selles mõttes oleks ühe eesti muinasusundi otsimine tagasivaatavatest allikatest lähtuvalt üsna vale küsimusepüstitus. Selle asemel on Jonuks uurinud seda teemat arheoloogia nurga alt, kasutades allikatena just iga konkreetse perioodi kohta käivat materjali, mis võimaldab näidata staatilise ühe muinasusundi asemel tervet arenguliini, milles eristab 7 põhiperioodi: mesoliitikum; vara- ja keskneoliitikum; hilisneoliitikum ja vanem pronksiaeg; noorem pronksiaeg ja eelrooma rauaaeg; rooma rauaaeg: keskmine rauaaeg; noorem rauaaeg. Tööd lugedes tundus küll, et osad perioodid oleks võinud kokku lükata ja taandada see meie muistne usundilugu hoopis 3-5 perioodile, aga autor on ka materjaliga tuttavam kui mina, niiet olgu nii.
Kahjuks ei oska ma neid perioode lühidalt, ent ammendavalt refereerida, kartes, et ma lihtsustan asju liigselt ja muudan selle mõttetuks. Et jah, kel huvi, see lugegu.
„Nõid“ on Karl August Hindrey (autori kohta vt. „Urmas ja Merike“ sissekandest) kaheosalise ajaloojutustuse „Loojak“ esimene osa, mida on ilmunud lausa kolm trükki – 1938. aastal „Noor-Eesti“ kirjastuses E. Järve illustratsioonidega, 1948. aastal väliseesti väljaandena Örebros G. Westenbergi illustratsioonidega ning 1992. aastal kirjastuses „Monokkel“, taas E. Järve illustratsioonidega. Järve illustratsioonide kohta võib öelda niipalju, et need paistavad olevat osaliselt inspiratsiooni saanud Viiralti graafikast. Raamatu iseloomuga klapivad nad hästi.
Arvustus:
Tegemist on üsna omamoodi ja huvitava lahendusega seniste proosateoste kõrval. Algab ja lõpeb jutt küll veidi tavalises muinasaja-jutustuse sängis (alguses on küll see uudne, et kasutatakse meie hõimurahva liivlaste vaatenurka, kes ei taha kurjade eestlaste kätte sattuda), kus pööratakse minu silmis liigset tähelepanu Henriku kroonikas kirjeldatud sõjasündmuste ümberjutustamisele ja lahtikirjutamisele, kuid raamatu keskpaik on väga huvitav ja sellel ma tahaksin ka lähemalt peatuda. Pean siin küll pisut sisu lahti jutustama, niiet kellel kavatsus seda raamatut lugeda, siis jätku järgmine lõik vahele.
Nimelt avab see Kebja-nimelise tegelase silme läbi väga huvitava pildi elust kusagil metsapõrgus, kuhu üks perekond on põgenenud veritasu nõudva tugevama sugukonna eest. Kebja on noor mees ja ta pole suuremaks kasvades võõrastega kokku puutunud, välismaailmast ei tea ta midagi ning rohkematest inimestest kui 4-5 lähisugulast on tal vaid ähmased lapsepõlvemälestused. Tema elule heidab hämarust ka teisel pool sood elav Must Meego, kes on nõid ja kelle nägemisel kipuvad kõik inimesed haigeks jääma või lausa surema, mistap on soo ligi minek keelatud. Nüüd on aga isa haigeks jäänud ja Kebja leiab, et ta peab soo ületama ja Meegoni jõudma, lootes, et tal õnnestub kasvõi nõia tapmisega oma isa surmast päästa.
Mulle meeldib see muinasjutulis-müstilisus, veidi tume varjund, mis sellel osal (ja tegelikult kogu raamatul) küljes on, olgugi et see kipub vahel kahtlustäratavalt urr-mörriks kätte minema, kuivõrd paganlikku ja kristlikku maailma vahele seatakse suurem ja teravam vahe, kui oleks ehk õiglane. Ja see raamatu keskpaigas olev huvitav osa meenutab kangesti ühte M. Night Shyalamani filmi "The Village".
Tegelased on kõnealuses raamatu osas väga omapäraselt leitud ja pakuvad hulganisti mõtteainest. Teatud detailides tundub see lugu küll veidi ebausutav (ja eks anakronisme ning ebatäpsusi leiab igalt poolt raamatust), aga see ei kahanda tema väärtust. Tõsi - kahandab seda tõsiasi, et viimastes peatükkides taas enam uudsust pole, jutt tiirleb sõja ja poliitika ümber ning nende peatükkide tase on kuidagi märgatavalt kehvem - kui kogu raamat oleks selline, siis hindaks ma seda madalamaltki kui Metsanurga "Ümera jõel" (mis pole iseenesest sugugi halb raamat, aga jääb oma lihtsakoelisuse tõttu nähtavalt alla näiteks Ain Kalmuse triloogiale).
Samuti üritatakse siin väga põhjalikult lahti kirjutada n-ö muinasusundi vaimulikke, tarku ja nõidu, kuidas nood opereerisid, mõtlesid jne. Autor on julgelt sisse toonud šamanismi jm müstika elemente. On võimatu öelda, kas see kõik tõele vastab, aga see Eesti muinasusundi värk on nii ebaselge ja lahtine, et mina ei julgeks suud täis võtta ja arvustada (küll aga tutvustan uusimat teaduslikku vaatenurka veidi allpool). See-eest on Hindrey esitatu vähemalt kirjanduslikult võluv.
Hinnang – soovitan lugeda, eriti kuna see pole mingi telliskivi, vaid pigem paari tunni lugemine. Järgmine raamat on loomulikult selle jutustuse teine osa, mis kannab nime "Lembitu“.
Mõnda ajaloo alalt:
Et ülalkäsitletud jutustus oli teema poolest üsna tihedalt seotud muinaseestlaste võimalike usundiliste kujutelmadega, oleks siinkohal väga õige koht tutvustada ühte värsket ja väga head tööd eesti muinasusundi teemal, täpsemalt Tõnno Jonuksi doktoriväitekirja "Eesti muinasusund", mille kaitsmist õnnestus ka oma silmaga näha. See auväärne töö on ka täies mahus võrguteavikuna saadaval:
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/9494/1/Jonukst%c3%b5nno.pdf
Et see on parajalt tüse monograafia, siis oleks õigem seda ka väga kitsalt tutvustada. Eesti muinasusund on iseenesest palju kirgi kütnud teema, kuigi mõneti võiks tänase päevani tõdeda, et ega me sellest suurt midagi ei tea. Otsaga on selles teemas sees olnud Kreutzwald, Eisen, Loorits, Masing ja Meri, rääkimata paljudest teistest erialaspetsialistidest. Seni on aga keskne lähenemine tulenenud uusaegse pärimuse ja rahvausundi tõlgendamisest, otsides justkui mingit üht ja algupärast eesti usundit. Ilmselt just Eiseni ja Looritsa pärimuspõhistest töödest lähtuvad ka siintutvustatavate raamatute kirjanikud.
Ometi, nagu toonitab Jonuksi lähenemisviis, on religioon ajas muutuv nähtus, ning meie aastatuhandete pikkuse ajaloo puhul võiks rääkida pigem erinevatest usunditest siin aladel. Selles mõttes oleks ühe eesti muinasusundi otsimine tagasivaatavatest allikatest lähtuvalt üsna vale küsimusepüstitus. Selle asemel on Jonuks uurinud seda teemat arheoloogia nurga alt, kasutades allikatena just iga konkreetse perioodi kohta käivat materjali, mis võimaldab näidata staatilise ühe muinasusundi asemel tervet arenguliini, milles eristab 7 põhiperioodi: mesoliitikum; vara- ja keskneoliitikum; hilisneoliitikum ja vanem pronksiaeg; noorem pronksiaeg ja eelrooma rauaaeg; rooma rauaaeg: keskmine rauaaeg; noorem rauaaeg. Tööd lugedes tundus küll, et osad perioodid oleks võinud kokku lükata ja taandada see meie muistne usundilugu hoopis 3-5 perioodile, aga autor on ka materjaliga tuttavam kui mina, niiet olgu nii.
Kahjuks ei oska ma neid perioode lühidalt, ent ammendavalt refereerida, kartes, et ma lihtsustan asju liigselt ja muudan selle mõttetuks. Et jah, kel huvi, see lugegu.
Friday, May 15, 2009
Lehte Hainsalu "Taprite pidu"
Raamatust:
Käesolev raamat on vist veel vähemtuntud kui eelmine ning selle olemasolu oli mulle endalegi üllatuseks. „Taprite pidu“ ehk „Kümme lugulaulu Tartu enneminevikust“ on ilmunud aastal 1989 kirjastuses „Eesti Raamat“. Tegemist on ainsa trükiga. Raamat ise koosneb (nagu juba alapealkiri ütleb) kümnest lõppriimitud lugulaulust, millest õigupoolest vaid 3 esimest ("Jaroslav Tark läks tšuudide peale", "Mõõga õigus" ja "Langemine") langevad ajaliselt selle blogi huvialasse. Kiitusi jagaksin ma kujundajale Jüri Kaarmale, see on praktiliselt ainus asi, mis mulle selle raamatu juures tõeliselt meeldib.
Autorist:
Lehte Hainsalu (aastast 1959 Sööt; sündinud 31. oktoobril 1938 Haaslava vallas, Tartumaal) on Eesti kirjanik ja poliitikategelane. Viimane tähendab seda, et ta pani oma käe alla nt 40 kirjale ning hääletas 1991. aastal Ülemnõukogu saadikuna EV iseseisvuse taastamise poolt. Kirjanikuna on ta olnud veel märksa viljakam – Hainsalu sulest on ilmunud 13 luulekogu, 7 romaani, väga palju lasteraamatuid (millest üks kuulub ka siin blogis edaspidi kajastamisele), lisaks veel jutukogusid ja publitsistikat. Selle kõige eest on tal ette näidata ka suur hulk kõiksugu preemiaid ja autasusid. Temast on kirjutanud kaks raamatut Valeria Ränik.
Arvustus:
Kui nüüd sisu juurde tulla, siis pean kurvastusega tunnistama, et ma ei mõista, miks selline raamat on kirjutatud. Lugulauludes on kohati mõned päris head riimid ja sõnakasutus, aga sisu poolest on see kõik täiesti mõttetu kirjalike allikate kordamine luulevormis. Vaevalt et aastal 1989 oli sellist raamatut rohkem vaja kui täna ning seetõttu pole ka ime, et see aegade hämarusse vajunud on. Kusjuures väga paradoksaalsena mõjub ajalookäsitluse rõhutatud rahvusromantilisus ja võõravaenulikkus, kui kogu tekst põhineb tegelikult „vaenlaste“ esindaja kroonik Henriku teksti ümberjutustamisel. Et sellel tekstil oleks mõte, võiks ta pakkuda omapoolse vaatenurga ja tõlgenduse sündmustele, aga antud juhul ei saa ma seda raamatut küll soovitada. Küsimus pole mitte selles, et kvaliteet oleks kuidagi kehva, vaid et selles raamatus pole midagi huvipakkuvat. Ja võib-olla on see ka põhjus, miks mul ei tule pähe midagi mõistlikku, mida ajaloo-alast siia lisada.
Käesolev raamat on vist veel vähemtuntud kui eelmine ning selle olemasolu oli mulle endalegi üllatuseks. „Taprite pidu“ ehk „Kümme lugulaulu Tartu enneminevikust“ on ilmunud aastal 1989 kirjastuses „Eesti Raamat“. Tegemist on ainsa trükiga. Raamat ise koosneb (nagu juba alapealkiri ütleb) kümnest lõppriimitud lugulaulust, millest õigupoolest vaid 3 esimest ("Jaroslav Tark läks tšuudide peale", "Mõõga õigus" ja "Langemine") langevad ajaliselt selle blogi huvialasse. Kiitusi jagaksin ma kujundajale Jüri Kaarmale, see on praktiliselt ainus asi, mis mulle selle raamatu juures tõeliselt meeldib.
Autorist:
Lehte Hainsalu (aastast 1959 Sööt; sündinud 31. oktoobril 1938 Haaslava vallas, Tartumaal) on Eesti kirjanik ja poliitikategelane. Viimane tähendab seda, et ta pani oma käe alla nt 40 kirjale ning hääletas 1991. aastal Ülemnõukogu saadikuna EV iseseisvuse taastamise poolt. Kirjanikuna on ta olnud veel märksa viljakam – Hainsalu sulest on ilmunud 13 luulekogu, 7 romaani, väga palju lasteraamatuid (millest üks kuulub ka siin blogis edaspidi kajastamisele), lisaks veel jutukogusid ja publitsistikat. Selle kõige eest on tal ette näidata ka suur hulk kõiksugu preemiaid ja autasusid. Temast on kirjutanud kaks raamatut Valeria Ränik.Arvustus:
Kui nüüd sisu juurde tulla, siis pean kurvastusega tunnistama, et ma ei mõista, miks selline raamat on kirjutatud. Lugulauludes on kohati mõned päris head riimid ja sõnakasutus, aga sisu poolest on see kõik täiesti mõttetu kirjalike allikate kordamine luulevormis. Vaevalt et aastal 1989 oli sellist raamatut rohkem vaja kui täna ning seetõttu pole ka ime, et see aegade hämarusse vajunud on. Kusjuures väga paradoksaalsena mõjub ajalookäsitluse rõhutatud rahvusromantilisus ja võõravaenulikkus, kui kogu tekst põhineb tegelikult „vaenlaste“ esindaja kroonik Henriku teksti ümberjutustamisel. Et sellel tekstil oleks mõte, võiks ta pakkuda omapoolse vaatenurga ja tõlgenduse sündmustele, aga antud juhul ei saa ma seda raamatut küll soovitada. Küsimus pole mitte selles, et kvaliteet oleks kuidagi kehva, vaid et selles raamatus pole midagi huvipakkuvat. Ja võib-olla on see ka põhjus, miks mul ei tule pähe midagi mõistlikku, mida ajaloo-alast siia lisada.
Monday, April 6, 2009
Endel Nirk "Tabelinus"
Autorist:
Endel Nirk (sündinud 15. detsembril 1925 Koorküla vallas) on eesti kirjandusteadlane ja kirjanik. Tuntust on ta ilmselt kogunud eelkõige kirjandusteadlasena (kallakuga ajaloo ja rahvaluule suunas), sellest vallast pärinevad sellised tööd nagu "Friedrich Reinhold Kreutzwald. Lauluisa elulugu“ (1961) ja „Eduard Bornhöhe. Kirjanik ja inimene“ (1961). Ta on kirjutanud ka auhinnatöö teemal „Muinsusromantika ja tegelikkuse vahekord eesti XIX s. ajaloolistes jutustustes“ (1948), kust ilmselt (pole jõudnud ise tutvuda) võib leida selliseid Bornhöhe, Saali ja Järve muinasaja-jutustusi, mis leiavad edaspidi käsitlemist ka siin blogis. Tabelinuse ei tule tema loomingusse sugugi õhust – ühes vanas Loomingus (jään praegu viite võlgu), on ilmunud tema rekonstruktsioonikatse Tabelinuse isikust, pealkirja all "Casus Tabelini". Endel Nirk oli ka 40 kirjale allakirjutanute seas.
Raamatust:
See teos on välja antud vaid korra - Loomingu Raamatukogus 1990/47. Tegemist on siis dramaatilise lugulaulu ehk teisisõnu värssnäidendiga.
Arvustus:
Ma pean ütlema, et taolised värssnäidendid jätavad mind suhteliselt külmaks, see ei ole eriti köitev žanr. Aga minu meelest on see tükk selgelt keskpärane ka maitsele vaatamata. Eriti kurb on see seepärast, et autori enda väitel kirjutas ta seda 4 aastat (1986-1990). Tema õnneks loodan, et väga vähese intensiivsusega. Üsna nõme on see, kuidas siin on üle pingutatud kõikide tüüpiliste eesti muinasaja klišeedega. On rõhutatud, et Euroopast tuli meile räige orjanduslik feodalism, aga meil õilmitses muinasdemokraatia. On rõhutatud, et ristiusu ja muinasusu vahel haigutas mingi ideoloogiline kuristik ja Tabelinus oli ainus eestlane, kes ristiusku oli. Arheoloogia ja ka terve mõistus ütlevad, et see ei olnud sugugi nii. Aga eks sellise propagandistliku ja lihtsustatud ajalookäsitluse juured on mõistetavad. See lähenemine sobis põhimõtteliselt nii Eesti Vabariiki kui eriti veel Nõukogude aega, mil Nirk omi tegusid tegi.
Mis mind veel häirib, on see, et tänase päeva mõtted ja vajadused on tegelaste suhu pandud täiesti toorelt ja sellest tekivad koledad anakronismid (keelelisi ja esemelisi anakronisme ma ei hakka puudutamagi). Kohati oleks nagu sõnastus mõnest ajalooalasest teadustekstist maha kopeeritud – Tabelinus räägib, et Leedus on riikluse areng kaugemale jõudnud ja meie oleme Lääne-Euroopast arengult maha jäänud. Ma ei kritiseerinud sarnast Hvostovi "Henriku" puhul, sest see ei püüdnudki olla ajastukohane. Samamoodi oli Hvostovi puhul aktsepteeritav, et Henriku tegelasel olid väga pikad repliigid, mis rääkisid ajaloolistest sündmustest, sest näidendi mõte oligi rääkida ajalookirjutusest ja muust sarnasest, Nirgi näidendis oleks justkui rõhk inimestel ja nendevahelistel suhetel, aga see sureb ära pikkades vestlustes, mille põhisisuks on Henriku kroonikas kirjeldatud sõjaliste sündmuste edasiandmine.
Ja ma pole meetrika alal suurem asjatundja ega viitsinud süveneda sellesse, aga kui proovisin vahepeal seda asja etelda, siis tulid alatasa ette ebakõlad, kus laulev tekst läks korraks üle proosalisele väljendusele ning siis jälle tagasi.
Positiivsena võib välja tuua, et vähemalt on dramaturgiale kohaselt mõnes tegelases emotsiooni - nt Tabelinuse kibestunud kasupoeg Asmo, samuti Tabelinus ise ja lõpuks ka Andreas Sunesen. Aga mina oma kriitilisuses leian, et seda on vähe - Asmost me ei kuule pärast tema ärakargamist enam midagi (oleks ju võinud ta kuidagi sündmustikku taga–i tuua), Tabelinuse ahastus jääb kuidagi tagasihoidlikuks.
Kõike seda lühidalt öeldes – seda raamatut tulihingeliselt ei soovita, aga kui paremat teha pole, siis võite kätte ju võtta, loetav vähemalt on. Kardan, et lavaletoomiseks on see ka pisut igav.
Mõnda ajaloolist Tabelinuse kohta:
Ma avastasin, et internetis on üleval hea kokkuvõte Tabelinusest, mis pole muud kui väljavõte Sulev Vahtre raamatust „Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast.“ Niisiis ma ei hakka seda ümber kopeerima, vaid viitan:
http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=0&ItemID=229
Kes tahab veel, siis Vikerraadio saatesarjas „Eesti lugu“ on Tabelinusele pühendatud lausa kaks saadet, kus temast räägib Ain Mäesalu:
http://vikerraadio.err.ee/kuularhiiv?saade=22&kid=67
Omalt poolt tahaks lisada veel sellise mõttemõlgutuse, et Virumaa oli üks huvitavalt ristiusule vastuvõtlik paik, sest lisaks Tabelinusele on Virumaalt pärit kroonikas mainitud preester Johannes, kes suri ristisõja käigus märtrisurma. Mis selle põhjused võivad olla, on lahtine, aga huvitavat mõtteainest pakub see küll. Muidu võiks arvata, et Virumaa võis olla tugeva Novgorodi mõju all, aga Tabelinus võttis ristiusu vastu Ojamaal sakslaste käest ning nende juurde suundus ka Johannes. Ega ei tea, mis värk seal siis ikkagi oli...
Teine asi, millele tahtsin tähelepanu juhtida – ükskord Jõgevamaa kaarti vaadates märkasin, et Jõgeva vallas on Lemuvere nimeline küla. See on küll puhas minu fantaasia, aga ehk on see muinasajast säilinud nimi, mis viitab mingile seosele Lemmu muinaskihelkonnaga, mis ei asugi väga kaugel tänasest Lemuverest.
Endel Nirk (sündinud 15. detsembril 1925 Koorküla vallas) on eesti kirjandusteadlane ja kirjanik. Tuntust on ta ilmselt kogunud eelkõige kirjandusteadlasena (kallakuga ajaloo ja rahvaluule suunas), sellest vallast pärinevad sellised tööd nagu "Friedrich Reinhold Kreutzwald. Lauluisa elulugu“ (1961) ja „Eduard Bornhöhe. Kirjanik ja inimene“ (1961). Ta on kirjutanud ka auhinnatöö teemal „Muinsusromantika ja tegelikkuse vahekord eesti XIX s. ajaloolistes jutustustes“ (1948), kust ilmselt (pole jõudnud ise tutvuda) võib leida selliseid Bornhöhe, Saali ja Järve muinasaja-jutustusi, mis leiavad edaspidi käsitlemist ka siin blogis. Tabelinuse ei tule tema loomingusse sugugi õhust – ühes vanas Loomingus (jään praegu viite võlgu), on ilmunud tema rekonstruktsioonikatse Tabelinuse isikust, pealkirja all "Casus Tabelini". Endel Nirk oli ka 40 kirjale allakirjutanute seas.Raamatust:
See teos on välja antud vaid korra - Loomingu Raamatukogus 1990/47. Tegemist on siis dramaatilise lugulaulu ehk teisisõnu värssnäidendiga.
Arvustus:
Ma pean ütlema, et taolised värssnäidendid jätavad mind suhteliselt külmaks, see ei ole eriti köitev žanr. Aga minu meelest on see tükk selgelt keskpärane ka maitsele vaatamata. Eriti kurb on see seepärast, et autori enda väitel kirjutas ta seda 4 aastat (1986-1990). Tema õnneks loodan, et väga vähese intensiivsusega. Üsna nõme on see, kuidas siin on üle pingutatud kõikide tüüpiliste eesti muinasaja klišeedega. On rõhutatud, et Euroopast tuli meile räige orjanduslik feodalism, aga meil õilmitses muinasdemokraatia. On rõhutatud, et ristiusu ja muinasusu vahel haigutas mingi ideoloogiline kuristik ja Tabelinus oli ainus eestlane, kes ristiusku oli. Arheoloogia ja ka terve mõistus ütlevad, et see ei olnud sugugi nii. Aga eks sellise propagandistliku ja lihtsustatud ajalookäsitluse juured on mõistetavad. See lähenemine sobis põhimõtteliselt nii Eesti Vabariiki kui eriti veel Nõukogude aega, mil Nirk omi tegusid tegi.
Mis mind veel häirib, on see, et tänase päeva mõtted ja vajadused on tegelaste suhu pandud täiesti toorelt ja sellest tekivad koledad anakronismid (keelelisi ja esemelisi anakronisme ma ei hakka puudutamagi). Kohati oleks nagu sõnastus mõnest ajalooalasest teadustekstist maha kopeeritud – Tabelinus räägib, et Leedus on riikluse areng kaugemale jõudnud ja meie oleme Lääne-Euroopast arengult maha jäänud. Ma ei kritiseerinud sarnast Hvostovi "Henriku" puhul, sest see ei püüdnudki olla ajastukohane. Samamoodi oli Hvostovi puhul aktsepteeritav, et Henriku tegelasel olid väga pikad repliigid, mis rääkisid ajaloolistest sündmustest, sest näidendi mõte oligi rääkida ajalookirjutusest ja muust sarnasest, Nirgi näidendis oleks justkui rõhk inimestel ja nendevahelistel suhetel, aga see sureb ära pikkades vestlustes, mille põhisisuks on Henriku kroonikas kirjeldatud sõjaliste sündmuste edasiandmine.
Ja ma pole meetrika alal suurem asjatundja ega viitsinud süveneda sellesse, aga kui proovisin vahepeal seda asja etelda, siis tulid alatasa ette ebakõlad, kus laulev tekst läks korraks üle proosalisele väljendusele ning siis jälle tagasi.
Positiivsena võib välja tuua, et vähemalt on dramaturgiale kohaselt mõnes tegelases emotsiooni - nt Tabelinuse kibestunud kasupoeg Asmo, samuti Tabelinus ise ja lõpuks ka Andreas Sunesen. Aga mina oma kriitilisuses leian, et seda on vähe - Asmost me ei kuule pärast tema ärakargamist enam midagi (oleks ju võinud ta kuidagi sündmustikku taga–i tuua), Tabelinuse ahastus jääb kuidagi tagasihoidlikuks.
Kõike seda lühidalt öeldes – seda raamatut tulihingeliselt ei soovita, aga kui paremat teha pole, siis võite kätte ju võtta, loetav vähemalt on. Kardan, et lavaletoomiseks on see ka pisut igav.
Mõnda ajaloolist Tabelinuse kohta:
Ma avastasin, et internetis on üleval hea kokkuvõte Tabelinusest, mis pole muud kui väljavõte Sulev Vahtre raamatust „Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast.“ Niisiis ma ei hakka seda ümber kopeerima, vaid viitan:
http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=0&ItemID=229
Kes tahab veel, siis Vikerraadio saatesarjas „Eesti lugu“ on Tabelinusele pühendatud lausa kaks saadet, kus temast räägib Ain Mäesalu:
http://vikerraadio.err.ee/kuularhiiv?saade=22&kid=67
Omalt poolt tahaks lisada veel sellise mõttemõlgutuse, et Virumaa oli üks huvitavalt ristiusule vastuvõtlik paik, sest lisaks Tabelinusele on Virumaalt pärit kroonikas mainitud preester Johannes, kes suri ristisõja käigus märtrisurma. Mis selle põhjused võivad olla, on lahtine, aga huvitavat mõtteainest pakub see küll. Muidu võiks arvata, et Virumaa võis olla tugeva Novgorodi mõju all, aga Tabelinus võttis ristiusu vastu Ojamaal sakslaste käest ning nende juurde suundus ka Johannes. Ega ei tea, mis värk seal siis ikkagi oli...
Teine asi, millele tahtsin tähelepanu juhtida – ükskord Jõgevamaa kaarti vaadates märkasin, et Jõgeva vallas on Lemuvere nimeline küla. See on küll puhas minu fantaasia, aga ehk on see muinasajast säilinud nimi, mis viitab mingile seosele Lemmu muinaskihelkonnaga, mis ei asugi väga kaugel tänasest Lemuverest.
Friday, February 20, 2009
Andrei Hvostov "Henrik"
Teosest:
Andrei Hvostovi „Henrik” on siis vahelduseks mõnest muust žanrist kui ajalooline romaan. Nimelt on tegemist näidendiga, kuigi mõeldud pigem lugemiseks kui ettekandmiseks, nagu autor ise eessõnas ütleb. Ilmunud on see Loomingu Raamatukogus aastal 2006 ja tekkis autori peas edasiarendusena "Eesti Ekspressi" kultuurilisale kirjutatud libaintervjuust. Seda võib lugeda siit:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/0E53F620C51D752EC2257077003894B9
Tükina on see ka korra lavale toodud, 2006. aasta septembris Draamateatris, mingisuguse üritustesarja raames. Mängis Henrikut Ain Lutsepp.
Kirjanikust:
Andrei Hvostov (sündinud 10. juulil 1963 Jõhvis) on TÜ ajaloolase haridusega ajakirjanik ja kirjanik. Viimasel ajal on silma paistnud ettepanekuga anda lapsevanematele valimistel laste hääled, aga samuti Friedebert Tuglase novelliauhinnaga 2007. aastal. Tema sulest on ilmunud romaan „Lombakas Achilleus”, jutukogumik „Võõrad lood”, LR-is ajalooline jutustus „Projektijuht Posse” ning esseekogumik „Mõtteline Eesti”. Kuskilt meenub, et tahab luua müüti "heast saksa ajast".
Kirjanduslik arvustus:
Ma pean ütlema, et näidendid ei ole mulle arvustamiseks meelisteema, ei julge seepärast väga sõna võtta. Aga midagi ma siiski kobiseda võtan.
Esmapilgul hakkas midagi selles teoses häirima – selline ehk liiga humoorikas, ärapanev rahvalik stiil. Oli sellist natuke labast stereotüüpide parodeerimist Henrikut külastavate kõrvaltegelaste arvel, mis tekitas mõtte, et sellest ainestikust võiks ju saada palju paremaks materjali.
Aga mida lugu edasi, seda paremaks läks. Lähenemisviis hakkas end täielikult õigustama. Hvostov on väga teravmeelselt ja tähelepanelikult lähenenud küsimusi tekitavatele kohtadele kroonikas. Oli mõnigi seletus, mis minugi silmi avas. Lõppeks tunduvad sobivat ka ajastukohatud nalja-episoodid Henriku meenutustest, sest need aitavad avada temaatikat laiemale publikule. Ja seda on kahtlemata vaja. Tõsi, ma kardan, et laiema publiku teadmised eesti ajalooteaduse ja arheoloogia sõlmküsimustest ning Henriku kroonika sisust ja taustast jäävad veidi väikseks, et kogu seda iva sealt vastu võtta, mida suudab ajalooteadlik inimene.
Sõnum on tabav ja oluline ning siin mängib ilmselt rolli see, et kirjutaja on ise ajaloolane ja mõistab hästi, kuidas meie vildakas ajalookujutlus selle kroonika põhjal kujunenud on. Olen isegi põrganud selle vastu, kui lühinägelikult rahvusromantiline ja veider on kohati meie arusaam muinasaja lõpust.
Henrik küsib selle näidendi lõpus: „Kui mitte ainult need kummalised külalised, kes minu juurde aeg-ajalt ilmuvad. Paganate järeltulijad. Nad on ju minu sigitatud, minu. Mitte mõõgavend Bertoldi, ega ka selle Saaremaa mereröövli. Need ei osanud kirjutada, need ei mõelnud igavikule. Minu lapsed on need, kes siit läbi käivad. Aga nad ei ole ju Jumala lapsed. Ei. Pigem Saatana. Minu lapsed on Saatanast?"
Ja otsaga puudutab Hvostovi kirjatükk ka seda probleemi, et eestlastel on ikka veel paha komme kirjutada eesti ajalugu ainult eestlaste ajaloona. Noh, näitena võib tuua baltisakslaste varjujätmise, mis on ju ka Eestimaa ajalugu. Nii on ka Henrik jäetud kas varju või vaenlaste leeri, mis sest et oma tegude poolest võiks ta mängida positiivsemat ja olulisemat rolli.
Ajalooalane taust:
Tahaksin siin all tegelikult rääkida kahel teemal, sest vaadates järgmistele raamatutele, ei näe ma kohta, kus ma neil enam peatuda mahti leiaks. Üks oleks pealkirjast lähtuv - kroonik Henrik. Teine aga tema mainitud Raikküla kärajad, mille tõlgendust pilab oma näidendis ka Hvostov. Toetun siinkohal peamiselt Henriku Liivimaa Kroonika 1982. aasta väljaandele (tõlk. Richard Kleis, toim. Enn Tarvel) ja selle eessõnale. Muuseas, Henriku kohta on sissekanne ka sellises arhiivis:
http://www.tlulib.ee/isik2/index.php?id=15
Esmalt Henrikust. Nagu näidendi lugejale kohe alguses seletatakse, on Liivimaa kroonika tegelikult anonüümne. Oma aja vaimule kohaselt pole autor enda nime kirjatööle märkinud. Ometi on juba üsna vana arusaam, millele tõsiseltvõetavalt ka vastu ei vaielda, et selle kirjutajaks on kroonikas korduvalt mainitud preester Henrik, kuivõrd kõige detailsemad kirjeldused kroonikas korreleeruvad nendega, kus tema on osaliseks märgitud.
Peale kroonika enese meil sisuliselt allikad temaga seoses puuduvad. Kroonika sõnutsi on tegemist Ümera lätlaste kogudusepreestriga. Seetõttu on mõistetav tema isalik suhtumine lätlastesse, mis siit ja sealt välja paistab. Liivimaale saabus ta tõenäoliselt aasta 1205 paiku Põhja-Saksamaalt Segebergi kloostrist, kuid et tema kirjeldatud sündmused algavad juba aastal 1184 esimese misjonäri Meinhardi saabumisega Väinale, on arvatud, et Henrikul olid kasutada ka mingid varasemad kirjalikud allikad, mis pole aga meieni säilinud.
Kroonikat hakkas Henrik ilmselt kirjutama alles 1224. aastal (küll ilmselt varasemate märkmete põhjal), kui Mandri-Eestis oli ülestõus maha surutud. Muuseas, Henriku kohta peab seda rõhutama (ja sellest on juttu ka näidendis), et vaatamata tagasihoidlikule muljele, mis kroonikat lugedes jääb (peategelastena rõhutatakse seal ikka Albertit, Kaupot, ordumeistrit ja Lembitut), oli ka Henrik ise Liivimaa ristimise loos võrdlemisi oluline tegija. Ta käis piiskopi tõlgina kaasas väga paljudel sõjakäikudel, tegi Peetrus Kaikewaldega (soomlasest misjonär sakslaste teenistuses) 1220. aastal suure ristimisretke lõunast põhja läbi Eestimaa ning mis ehk kõige olulisem – oli Modena Wilhelmi tõlgiks ja kaaslaseks. See tähendab ei rohkem ega vähem kui seda, et ta oli paavsti asemiku sekretär ning seda ajal, kui paavstlus oli oma võimsuse tipul.
Üldiselt võib pidada Henriku kroonikat päris usaldusväärseks. Mitmeidki teateid on võimalik kontrollida kaasaegsetest vene või taani allikatest, samuti on mitmel Eesti muinaslinnusel tehtud kaevamised (näiteks põlengukihtide või noole- ja ammuotste osas) olnud üsna hästi vastavuses Henriku kirjeldustega piiramistest jms. See seletab ka seda, miks eesti (ja ka läti) ajaloolased seda niivõrd palju kasutanud on.
Teine teema olgu siis Raikküla kärajad. Henrik kirjutab oma kroonikas, et Raikkülas tavatsesid ümberkaudsed hõimud iga aasta nõupidamiseks kokku tulla. Suurepärane näide sellest, kuidas ajaloolased imevad ühest lausest välja mingi suure-suure idee ja projitseerivad siis sellele oma kaasaja vajadusi. Nii kirjutaski meie suur õigusteadlane ja riigimees Jüri Uluots, et Raikkülas oli meie muinasparlament ja üldse oli meil siin muinasajal väga hästi ja andekalt korraldatud demokraatlik ühiskond. Ilus mõte muidugi, aga väheusutav. Idee jaoks on šnitti võetud ilmselt kahest kohast – Novgorodi veetšelt (rahvakoosolek) ja Islandilt, kus juba 10. sajandil pandi alus ülemaalisele Altingile, mida peetakse tänase Islandi parlamendi eelkäijaks. Olgu sellega, kuidas on, aga mõlemas kohas oli olukord põhimõtteliselt teine.
Minu arvamus on, et parimal juhul toimus Raikkülas ümbritseva maakonna (antud juhul siis Harju) vabade meeste nõupidamine (kui ei olnud tegemist lihtsa vakusepeoga, sest Henriku kroonikas kasutatav sõna „placitum” võib põhimõtteliselt tähendada ka „pidu”), kus arutati süüasju ja muud sellist, ei enamat. Organisatoorse poole pealt võiks "Urmas ja Merikeses" esitatud nägemus isegi sobida, lihtsalt on täiesti ebausutav, et mingi selline asi võis olla ülemaaline. Määravaks oleks ilmselt saanud juba seegi, mida sai „Urma ja Merikese” ajalooalase seletuse all räägitud, et eesti ala polnud kaugeltki etniliselt ühtne ning kõigil neil hõimudel poleks olnudki põhjust niimoodi kokku tulla. Täiesti välistada ei saa muidugi varianti, et Raikkülas toimunud Harju vanemate nõupidamisele olid mõnel eelneval aastal tulnud kokku ka mõned tähtsamad vanemad väljaspoolt maakonda, sest näiteks sealsed kärajad sattusid sobivale ajale sõjakavade tegemiseks vms.
Huvitav on ka see, kuidas ajalookirjutus on juba jõudnud rahvapärimusse. Näiteks teavad nüüd Raikkülas kõik, et paekivipaljanditega Paka mäel pidasid muinashõimude pealikud oma nõupidamisi ning mõned on seal öösiti isegi häälekõminat ja kes teab mida veel kuulnud. Reaalsus on see, et enne 20. sajandit seostus Paka mägi pärimuses ainult kloostri, kabeli, munkade ja muu sellisega.
Igal juhul – Hvostovi näidendit ma soovitan, nii nendele, kes arvavad, et nad ajaloost teavad, kui ka nendele, kes suurt midagi ei tea. Neil teistel tasuks end siiski eelnevalt kurssi viia põhilisega, mis Henrikusse ja tema kroonikasse puutub.
Andrei Hvostovi „Henrik” on siis vahelduseks mõnest muust žanrist kui ajalooline romaan. Nimelt on tegemist näidendiga, kuigi mõeldud pigem lugemiseks kui ettekandmiseks, nagu autor ise eessõnas ütleb. Ilmunud on see Loomingu Raamatukogus aastal 2006 ja tekkis autori peas edasiarendusena "Eesti Ekspressi" kultuurilisale kirjutatud libaintervjuust. Seda võib lugeda siit:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/0E53F620C51D752EC2257077003894B9
Tükina on see ka korra lavale toodud, 2006. aasta septembris Draamateatris, mingisuguse üritustesarja raames. Mängis Henrikut Ain Lutsepp.
Kirjanikust:
Andrei Hvostov (sündinud 10. juulil 1963 Jõhvis) on TÜ ajaloolase haridusega ajakirjanik ja kirjanik. Viimasel ajal on silma paistnud ettepanekuga anda lapsevanematele valimistel laste hääled, aga samuti Friedebert Tuglase novelliauhinnaga 2007. aastal. Tema sulest on ilmunud romaan „Lombakas Achilleus”, jutukogumik „Võõrad lood”, LR-is ajalooline jutustus „Projektijuht Posse” ning esseekogumik „Mõtteline Eesti”. Kuskilt meenub, et tahab luua müüti "heast saksa ajast".Kirjanduslik arvustus:
Ma pean ütlema, et näidendid ei ole mulle arvustamiseks meelisteema, ei julge seepärast väga sõna võtta. Aga midagi ma siiski kobiseda võtan.
Esmapilgul hakkas midagi selles teoses häirima – selline ehk liiga humoorikas, ärapanev rahvalik stiil. Oli sellist natuke labast stereotüüpide parodeerimist Henrikut külastavate kõrvaltegelaste arvel, mis tekitas mõtte, et sellest ainestikust võiks ju saada palju paremaks materjali.
Aga mida lugu edasi, seda paremaks läks. Lähenemisviis hakkas end täielikult õigustama. Hvostov on väga teravmeelselt ja tähelepanelikult lähenenud küsimusi tekitavatele kohtadele kroonikas. Oli mõnigi seletus, mis minugi silmi avas. Lõppeks tunduvad sobivat ka ajastukohatud nalja-episoodid Henriku meenutustest, sest need aitavad avada temaatikat laiemale publikule. Ja seda on kahtlemata vaja. Tõsi, ma kardan, et laiema publiku teadmised eesti ajalooteaduse ja arheoloogia sõlmküsimustest ning Henriku kroonika sisust ja taustast jäävad veidi väikseks, et kogu seda iva sealt vastu võtta, mida suudab ajalooteadlik inimene.
Sõnum on tabav ja oluline ning siin mängib ilmselt rolli see, et kirjutaja on ise ajaloolane ja mõistab hästi, kuidas meie vildakas ajalookujutlus selle kroonika põhjal kujunenud on. Olen isegi põrganud selle vastu, kui lühinägelikult rahvusromantiline ja veider on kohati meie arusaam muinasaja lõpust.
Henrik küsib selle näidendi lõpus: „Kui mitte ainult need kummalised külalised, kes minu juurde aeg-ajalt ilmuvad. Paganate järeltulijad. Nad on ju minu sigitatud, minu. Mitte mõõgavend Bertoldi, ega ka selle Saaremaa mereröövli. Need ei osanud kirjutada, need ei mõelnud igavikule. Minu lapsed on need, kes siit läbi käivad. Aga nad ei ole ju Jumala lapsed. Ei. Pigem Saatana. Minu lapsed on Saatanast?"
Ja otsaga puudutab Hvostovi kirjatükk ka seda probleemi, et eestlastel on ikka veel paha komme kirjutada eesti ajalugu ainult eestlaste ajaloona. Noh, näitena võib tuua baltisakslaste varjujätmise, mis on ju ka Eestimaa ajalugu. Nii on ka Henrik jäetud kas varju või vaenlaste leeri, mis sest et oma tegude poolest võiks ta mängida positiivsemat ja olulisemat rolli.
Ajalooalane taust:
Tahaksin siin all tegelikult rääkida kahel teemal, sest vaadates järgmistele raamatutele, ei näe ma kohta, kus ma neil enam peatuda mahti leiaks. Üks oleks pealkirjast lähtuv - kroonik Henrik. Teine aga tema mainitud Raikküla kärajad, mille tõlgendust pilab oma näidendis ka Hvostov. Toetun siinkohal peamiselt Henriku Liivimaa Kroonika 1982. aasta väljaandele (tõlk. Richard Kleis, toim. Enn Tarvel) ja selle eessõnale. Muuseas, Henriku kohta on sissekanne ka sellises arhiivis:
http://www.tlulib.ee/isik2/index.php?id=15
Esmalt Henrikust. Nagu näidendi lugejale kohe alguses seletatakse, on Liivimaa kroonika tegelikult anonüümne. Oma aja vaimule kohaselt pole autor enda nime kirjatööle märkinud. Ometi on juba üsna vana arusaam, millele tõsiseltvõetavalt ka vastu ei vaielda, et selle kirjutajaks on kroonikas korduvalt mainitud preester Henrik, kuivõrd kõige detailsemad kirjeldused kroonikas korreleeruvad nendega, kus tema on osaliseks märgitud.
Peale kroonika enese meil sisuliselt allikad temaga seoses puuduvad. Kroonika sõnutsi on tegemist Ümera lätlaste kogudusepreestriga. Seetõttu on mõistetav tema isalik suhtumine lätlastesse, mis siit ja sealt välja paistab. Liivimaale saabus ta tõenäoliselt aasta 1205 paiku Põhja-Saksamaalt Segebergi kloostrist, kuid et tema kirjeldatud sündmused algavad juba aastal 1184 esimese misjonäri Meinhardi saabumisega Väinale, on arvatud, et Henrikul olid kasutada ka mingid varasemad kirjalikud allikad, mis pole aga meieni säilinud.
Kroonikat hakkas Henrik ilmselt kirjutama alles 1224. aastal (küll ilmselt varasemate märkmete põhjal), kui Mandri-Eestis oli ülestõus maha surutud. Muuseas, Henriku kohta peab seda rõhutama (ja sellest on juttu ka näidendis), et vaatamata tagasihoidlikule muljele, mis kroonikat lugedes jääb (peategelastena rõhutatakse seal ikka Albertit, Kaupot, ordumeistrit ja Lembitut), oli ka Henrik ise Liivimaa ristimise loos võrdlemisi oluline tegija. Ta käis piiskopi tõlgina kaasas väga paljudel sõjakäikudel, tegi Peetrus Kaikewaldega (soomlasest misjonär sakslaste teenistuses) 1220. aastal suure ristimisretke lõunast põhja läbi Eestimaa ning mis ehk kõige olulisem – oli Modena Wilhelmi tõlgiks ja kaaslaseks. See tähendab ei rohkem ega vähem kui seda, et ta oli paavsti asemiku sekretär ning seda ajal, kui paavstlus oli oma võimsuse tipul.
Üldiselt võib pidada Henriku kroonikat päris usaldusväärseks. Mitmeidki teateid on võimalik kontrollida kaasaegsetest vene või taani allikatest, samuti on mitmel Eesti muinaslinnusel tehtud kaevamised (näiteks põlengukihtide või noole- ja ammuotste osas) olnud üsna hästi vastavuses Henriku kirjeldustega piiramistest jms. See seletab ka seda, miks eesti (ja ka läti) ajaloolased seda niivõrd palju kasutanud on.
Teine teema olgu siis Raikküla kärajad. Henrik kirjutab oma kroonikas, et Raikkülas tavatsesid ümberkaudsed hõimud iga aasta nõupidamiseks kokku tulla. Suurepärane näide sellest, kuidas ajaloolased imevad ühest lausest välja mingi suure-suure idee ja projitseerivad siis sellele oma kaasaja vajadusi. Nii kirjutaski meie suur õigusteadlane ja riigimees Jüri Uluots, et Raikkülas oli meie muinasparlament ja üldse oli meil siin muinasajal väga hästi ja andekalt korraldatud demokraatlik ühiskond. Ilus mõte muidugi, aga väheusutav. Idee jaoks on šnitti võetud ilmselt kahest kohast – Novgorodi veetšelt (rahvakoosolek) ja Islandilt, kus juba 10. sajandil pandi alus ülemaalisele Altingile, mida peetakse tänase Islandi parlamendi eelkäijaks. Olgu sellega, kuidas on, aga mõlemas kohas oli olukord põhimõtteliselt teine.
Minu arvamus on, et parimal juhul toimus Raikkülas ümbritseva maakonna (antud juhul siis Harju) vabade meeste nõupidamine (kui ei olnud tegemist lihtsa vakusepeoga, sest Henriku kroonikas kasutatav sõna „placitum” võib põhimõtteliselt tähendada ka „pidu”), kus arutati süüasju ja muud sellist, ei enamat. Organisatoorse poole pealt võiks "Urmas ja Merikeses" esitatud nägemus isegi sobida, lihtsalt on täiesti ebausutav, et mingi selline asi võis olla ülemaaline. Määravaks oleks ilmselt saanud juba seegi, mida sai „Urma ja Merikese” ajalooalase seletuse all räägitud, et eesti ala polnud kaugeltki etniliselt ühtne ning kõigil neil hõimudel poleks olnudki põhjust niimoodi kokku tulla. Täiesti välistada ei saa muidugi varianti, et Raikkülas toimunud Harju vanemate nõupidamisele olid mõnel eelneval aastal tulnud kokku ka mõned tähtsamad vanemad väljaspoolt maakonda, sest näiteks sealsed kärajad sattusid sobivale ajale sõjakavade tegemiseks vms.
Huvitav on ka see, kuidas ajalookirjutus on juba jõudnud rahvapärimusse. Näiteks teavad nüüd Raikkülas kõik, et paekivipaljanditega Paka mäel pidasid muinashõimude pealikud oma nõupidamisi ning mõned on seal öösiti isegi häälekõminat ja kes teab mida veel kuulnud. Reaalsus on see, et enne 20. sajandit seostus Paka mägi pärimuses ainult kloostri, kabeli, munkade ja muu sellisega.
Igal juhul – Hvostovi näidendit ma soovitan, nii nendele, kes arvavad, et nad ajaloost teavad, kui ka nendele, kes suurt midagi ei tea. Neil teistel tasuks end siiski eelnevalt kurssi viia põhilisega, mis Henrikusse ja tema kroonikasse puutub.
August Mälk "Läänemere isandad"
Raamatust:
Esmakordselt ilmus kõnealune raamat 1936. aastal selles suures ajalooproosa tulvas, mis 30-ndate lõpu Eestis oli. Sinna aega mahuvad ka juba käsitletud „Ümera jõel” ja „Urmas ja Merike”. „Läänemere isandad” on peale selle välja antud veel kolm korda - 1951. aastal Torontos (1936. aasta ja 1951. aasta versioonide sees olid Eduard Järve illustratsioonid), 2000. aastal kirjastuses Eesti Raamat (kirjaniku tütre ja pärija Halliki Mälgu esseega) ning 2008. aastal Päevalehe/Akadeemia sarjas arheoloog Ain Mäesalu järelsõnaga. Viimast lugesin ka mina. Mainimata ei saa ma kuidagi jätta seda, et Päevalehe/Akadeemia väljaandes on silmatorkavalt palju trükivigu. Muidu selle sarja raamatutel pole seda täheldanud, aga siin paraku küll.
Kirjanikust:
August Mälk (4. oktoober 1900 Saaremaa, Lümanda vald, Kipi-Koovi (praegu Koovi) küla – 19. detsember 1987 Rootsi) on vaieldamatult eesti kirjandusklassik, 1930-ndate menukirjanik, jäädes toona populaarsuselt alla ainult Tammsaarele. Kirjanikutee algus oli üsna konarlik, mõnda aega oli Saaremaal kooliõpetajaks, kuni karjäär hoo sisse sai. Aastal 1937 oli ta ka Rahvuskogu ja 1938–1940 Riigivolikogu liige, 1944. aastal pages Rootsi, kus elas elu lõpuni. Väga viljakas kirjanik - 19 romaani, lisaks hulgaliselt novelle, jutustusi ja näidendeid. Loomingule vastav on ka auhindade hulk. Peale "Läänemere isandadate" võib vast nimetada veel kaht tuntud romaani - "Õitsev meri" (praegu Pegasuse Hõbevaramu sarjas uuesti välja antud) ja "Surnud majad".
Kirjanduslik arvustus:
Üleliia palju ma selle raamatu kohta öelda ei oska. Peensusi ja hingemaiust siit loota ei ole – kui on mõtiskelu, siis on see mehiste küsimuste üle nagu au, võim ja vastutus. Aga sellegagi hiilatakse vaid mõnes üksikus kohas. Tõsi küll, kui seda puudutatakse, aetakse igati mõistlikku juttu.
Ent sellist ideelist telge on väga raske leida, pigem on see lugu lihtsalt lineaarne liikumine lõpp-punkti poole. Absurdselt kergelt möödub Sigtuna vallutamine. Tõsiseid tagasilööke ju tegelastel praktiliselt pole. Kõik raskused jäävad ajutisteks ja väheusutavateks dekoratsioonideks. Ainus, mis on tõsine ja pingetpakkuv, on Alari ja tema kaaslaste vahejuhtum Sigtunas ning sellele järgnev vangistusest põgenemine. Aga see on ju alles intriig, mis loo käima paneb. Mina ootaks, et retke ettevalmistamisel oleks raskusi, kasvõi isiklikke tagasilööke, aga miks mitte ka sõjalisi. Kogu ettevõtmine aga läks lepase reega. Selliseid asju juhtub päris elus harva selliste ürituste puhul. Aga olgu siis nii.
Võib-olla see tundub ainult minule, aga lauseehituslik stiil ei ole nii voolav kui näiteks Ain Kalmusel. Samas on siit korjatud ära kõik üleliigne – looduskirjeldusi praktiliselt ei ole ning ega need oleks tõtt-öelda loo seisukohast üsna tarbetud. Ja Mälgul on seni käsitletud autoritest vast kõige kujundlikum dialoog, mis on hästi mõnus ka pealekauba.
Ja mis ehk kõige enam häiris – väga paljud liinid jäid lõpuni arendamata. Näiteks ei saanudki ma aru, mis sai lõpuks Mehisest. Samuti ei räägitud meile enam küüraka Jakari kosjasõidu tulemustest. Eriti tobe oli aga see, et eelviimasel leheküljel räägiti sellest, kuidas Gyla surm tekitas Alari hinges kaotusekibeduse võidutunde sisse. Aga laiendamata see jäigi.
Tegelasena meeldib mulle küürakas-Jakar (muhe on muidu ka tema poolvend Hiid-Jakar, kes lööb näiteks palja käega neete kisklaua sisse ja kelle all hobused surevad lihtsalt ära), sest ta on vist esimene selline tegija tegelane neis raamatutes, keda ma kohtan ja kellel on mingi tõsisem viga küljes. Näiteks ma õudselt ootasin, et Alari tegelaskuju jääb pähehoobist näiteks pimedaks. See oleks muutnud asja palju huvitavamaks. Pealegi – pimedaid, küll hoopis teisel põhjusel, oli ilmselt toonases ühiskonnas palju rohkem, seda vingu pärast, mis ei pääsenud korstna puudumisel elamutest korralikult välja.
Vahest mõnusaim koht on minu jaoks see, kus Ata tuleb unes Alari juurde ja kutsub teda kiiruga koju tagasi, kusjuures hiljem selgub, et Ata oligi surnud ja kodu tõesti vajas teda. Ata on üldse lahe tark vana selles loos ja kolmas tegelane, kes kohati meeldib, on Mehis, kes on selline armas armunu. Seda enam ei mõista, miks me temast midagi teada ei saa lõpuks. Ahjaa, mõjuv koht oli ka see, kus Tapak tegi vaikselt pimeduses enesetapu, et mitte olla põgenejatele koormaks. Ja veel too, kus õpetaja Maano kirub, et ta peab kuulama noorte meeste hooplemisi, aga tema enda kunagised vägiteod oleks nagu vitsaga vette kirjutatud, sest mäletajaid enam pole. See on tegelikult üsna kaastunnet tekitav, kui mõelda selle inimese vaatepunktist, kelle jaoks elu mõte ongi endast verega ajalukku kirjutada.
Mainimata ei saa sedagi jätta, et targa Uritõivu ennustusmeetodi juures tekib paralleel „Sõrmuste Isandast” Galadrieli peegliga.
Kindlasti soovitaksin seda raamatut karuste meeste austajaile. Siin on mehisust, sangarlikkust ja muud sellist nõnda, et ajab üle ääre. Olavi ja Alari kahevõitluse stseen näiteks on väga hästi kirjeldatud, teistelgi pole viga. Aga silmatorkav on ka brutaalsus - Olavi surmab Jakar, murdes oma põlve peal tema selgroo. Ja selliseid kohti on küllalt teisigi. Mehisust on küll rohkem, kui Metsanurga raamatus "Ümera jõel". Ja sealjuures on see mitme nurga alt väga usutavas ajaloolises kompotis, rohkem kui teised seni käsitletud raamatud. Tõesti - kui keegi tahab adekvaatset vaadet Muinas-Eesti ühiskonnale, siis mina soovitaks talle just seda raamatut. Sigtuna vallutamise värgiga on minu silmis üle pakutud, aga just muistse üliku eluolu kirjeldab see üsna hästi. Võimalik, et see ajalooalane täpsus tuleneb sellestki, et Mälk olevat teinud eelnevalt kõva taustauuringut. See muidugi ei tähenda, et vaimne kultuur nüüd väga peenelt välja joonistuks, niiet norida on ka selle poole pealt kõvasti.
Ajalooline kõrvalepõige:
Kuigi loo selge peatelg on Sigtuna vallutamine, siis tõtt-öelda ma ei viitsi sellest rääkida. Internetist leiab mingi sellise hädise kokkuvõtte:
http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=18641
Aga kel see Päevalehe/Akadeemia sari kodus käepärast, võib raamatu tagant vaadata Ain Mäesalu järelsõna, see on hea ja ülevaatlik.
Esmakordselt ilmus kõnealune raamat 1936. aastal selles suures ajalooproosa tulvas, mis 30-ndate lõpu Eestis oli. Sinna aega mahuvad ka juba käsitletud „Ümera jõel” ja „Urmas ja Merike”. „Läänemere isandad” on peale selle välja antud veel kolm korda - 1951. aastal Torontos (1936. aasta ja 1951. aasta versioonide sees olid Eduard Järve illustratsioonid), 2000. aastal kirjastuses Eesti Raamat (kirjaniku tütre ja pärija Halliki Mälgu esseega) ning 2008. aastal Päevalehe/Akadeemia sarjas arheoloog Ain Mäesalu järelsõnaga. Viimast lugesin ka mina. Mainimata ei saa ma kuidagi jätta seda, et Päevalehe/Akadeemia väljaandes on silmatorkavalt palju trükivigu. Muidu selle sarja raamatutel pole seda täheldanud, aga siin paraku küll.
Kirjanikust:
August Mälk (4. oktoober 1900 Saaremaa, Lümanda vald, Kipi-Koovi (praegu Koovi) küla – 19. detsember 1987 Rootsi) on vaieldamatult eesti kirjandusklassik, 1930-ndate menukirjanik, jäädes toona populaarsuselt alla ainult Tammsaarele. Kirjanikutee algus oli üsna konarlik, mõnda aega oli Saaremaal kooliõpetajaks, kuni karjäär hoo sisse sai. Aastal 1937 oli ta ka Rahvuskogu ja 1938–1940 Riigivolikogu liige, 1944. aastal pages Rootsi, kus elas elu lõpuni. Väga viljakas kirjanik - 19 romaani, lisaks hulgaliselt novelle, jutustusi ja näidendeid. Loomingule vastav on ka auhindade hulk. Peale "Läänemere isandadate" võib vast nimetada veel kaht tuntud romaani - "Õitsev meri" (praegu Pegasuse Hõbevaramu sarjas uuesti välja antud) ja "Surnud majad".Kirjanduslik arvustus:
Üleliia palju ma selle raamatu kohta öelda ei oska. Peensusi ja hingemaiust siit loota ei ole – kui on mõtiskelu, siis on see mehiste küsimuste üle nagu au, võim ja vastutus. Aga sellegagi hiilatakse vaid mõnes üksikus kohas. Tõsi küll, kui seda puudutatakse, aetakse igati mõistlikku juttu.
Ent sellist ideelist telge on väga raske leida, pigem on see lugu lihtsalt lineaarne liikumine lõpp-punkti poole. Absurdselt kergelt möödub Sigtuna vallutamine. Tõsiseid tagasilööke ju tegelastel praktiliselt pole. Kõik raskused jäävad ajutisteks ja väheusutavateks dekoratsioonideks. Ainus, mis on tõsine ja pingetpakkuv, on Alari ja tema kaaslaste vahejuhtum Sigtunas ning sellele järgnev vangistusest põgenemine. Aga see on ju alles intriig, mis loo käima paneb. Mina ootaks, et retke ettevalmistamisel oleks raskusi, kasvõi isiklikke tagasilööke, aga miks mitte ka sõjalisi. Kogu ettevõtmine aga läks lepase reega. Selliseid asju juhtub päris elus harva selliste ürituste puhul. Aga olgu siis nii.
Võib-olla see tundub ainult minule, aga lauseehituslik stiil ei ole nii voolav kui näiteks Ain Kalmusel. Samas on siit korjatud ära kõik üleliigne – looduskirjeldusi praktiliselt ei ole ning ega need oleks tõtt-öelda loo seisukohast üsna tarbetud. Ja Mälgul on seni käsitletud autoritest vast kõige kujundlikum dialoog, mis on hästi mõnus ka pealekauba.
Ja mis ehk kõige enam häiris – väga paljud liinid jäid lõpuni arendamata. Näiteks ei saanudki ma aru, mis sai lõpuks Mehisest. Samuti ei räägitud meile enam küüraka Jakari kosjasõidu tulemustest. Eriti tobe oli aga see, et eelviimasel leheküljel räägiti sellest, kuidas Gyla surm tekitas Alari hinges kaotusekibeduse võidutunde sisse. Aga laiendamata see jäigi.
Tegelasena meeldib mulle küürakas-Jakar (muhe on muidu ka tema poolvend Hiid-Jakar, kes lööb näiteks palja käega neete kisklaua sisse ja kelle all hobused surevad lihtsalt ära), sest ta on vist esimene selline tegija tegelane neis raamatutes, keda ma kohtan ja kellel on mingi tõsisem viga küljes. Näiteks ma õudselt ootasin, et Alari tegelaskuju jääb pähehoobist näiteks pimedaks. See oleks muutnud asja palju huvitavamaks. Pealegi – pimedaid, küll hoopis teisel põhjusel, oli ilmselt toonases ühiskonnas palju rohkem, seda vingu pärast, mis ei pääsenud korstna puudumisel elamutest korralikult välja.
Vahest mõnusaim koht on minu jaoks see, kus Ata tuleb unes Alari juurde ja kutsub teda kiiruga koju tagasi, kusjuures hiljem selgub, et Ata oligi surnud ja kodu tõesti vajas teda. Ata on üldse lahe tark vana selles loos ja kolmas tegelane, kes kohati meeldib, on Mehis, kes on selline armas armunu. Seda enam ei mõista, miks me temast midagi teada ei saa lõpuks. Ahjaa, mõjuv koht oli ka see, kus Tapak tegi vaikselt pimeduses enesetapu, et mitte olla põgenejatele koormaks. Ja veel too, kus õpetaja Maano kirub, et ta peab kuulama noorte meeste hooplemisi, aga tema enda kunagised vägiteod oleks nagu vitsaga vette kirjutatud, sest mäletajaid enam pole. See on tegelikult üsna kaastunnet tekitav, kui mõelda selle inimese vaatepunktist, kelle jaoks elu mõte ongi endast verega ajalukku kirjutada.
Mainimata ei saa sedagi jätta, et targa Uritõivu ennustusmeetodi juures tekib paralleel „Sõrmuste Isandast” Galadrieli peegliga.
Kindlasti soovitaksin seda raamatut karuste meeste austajaile. Siin on mehisust, sangarlikkust ja muud sellist nõnda, et ajab üle ääre. Olavi ja Alari kahevõitluse stseen näiteks on väga hästi kirjeldatud, teistelgi pole viga. Aga silmatorkav on ka brutaalsus - Olavi surmab Jakar, murdes oma põlve peal tema selgroo. Ja selliseid kohti on küllalt teisigi. Mehisust on küll rohkem, kui Metsanurga raamatus "Ümera jõel". Ja sealjuures on see mitme nurga alt väga usutavas ajaloolises kompotis, rohkem kui teised seni käsitletud raamatud. Tõesti - kui keegi tahab adekvaatset vaadet Muinas-Eesti ühiskonnale, siis mina soovitaks talle just seda raamatut. Sigtuna vallutamise värgiga on minu silmis üle pakutud, aga just muistse üliku eluolu kirjeldab see üsna hästi. Võimalik, et see ajalooalane täpsus tuleneb sellestki, et Mälk olevat teinud eelnevalt kõva taustauuringut. See muidugi ei tähenda, et vaimne kultuur nüüd väga peenelt välja joonistuks, niiet norida on ka selle poole pealt kõvasti.
Ajalooline kõrvalepõige:
Kuigi loo selge peatelg on Sigtuna vallutamine, siis tõtt-öelda ma ei viitsi sellest rääkida. Internetist leiab mingi sellise hädise kokkuvõtte:
http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=18641
Aga kel see Päevalehe/Akadeemia sari kodus käepärast, võib raamatu tagant vaadata Ain Mäesalu järelsõna, see on hea ja ülevaatlik.
Saturday, February 7, 2009
Ain Kalmus "Koju enne õhtut"
Raamatu kohta võib niipalju öelda, et see ilmus kirjaniku töörohkuse ja tüdimuse tõttu (tal tekkis väliseesti kirjanike põhiküsimus – kellele ma kirjutan?) teistest teostest oluliselt hiljem, aastal 1964 ning see täidab Kalmuse ammuse unistuse kirjutada oma kodusaare asustamislugu. Kordustrükk ilmus aastal 1997 sarjas "Eesti romaanivara", Ülo Tontsi järelsõnaga. Viimast versiooni lugesin ka mina.
Kirjanduslik arvustus:
Triloogia kolmas raamat nõuab mõnevõrra ka seda, et ma võtaks kuidagi kokku kogu triloogia. Mina ütleks tõtt-öelda, et vahepeal oli isegi tunne, et see "Koju enne õhtut" ei moodusta kahe eelnenud raamatuga loomulikku tervikut. Esmalt oli juba see, et kui esimene raamat oli otsingutest, siis teine vastas sellele pettumusega. Kolmandal nagu polekski selles olukorras midagi pakkuda, ainult korrata ning kokku võtta esimest ja teist (mida ta Tähvendi isa jälgedes käimisega mõnevõrra teebki). Pealegi oli Kallemeel siin veelgi kõrvalisem tegelane ning Tabelinust polnud üldse enam. Peategelane oli selgelt Tähvend ja peamine sündmuspaik oli Lemmu asemel hoopis Hiiumaa. Selles kõiges näen ma eraldiseisvust. Samas - ja see arvamine süvenes minus hiljem - on tegemist täiesti tervikusse sobiva teosega. Nagu on pealkirjastatud Ülo Tontsi järelsõna – „Otsija jõuab koju”, siis tõesti, siin antakse see lõplik positiivne sõnum, millest on eelmistes raamatutes midagi alati puudu jäänud. Tähvend alustab nagu puhtalt lehelt (uus tegelane, uus koht, uus aeg) ja saarlaste orkestreeritud ülestõusuga (1222-1224), millega Maa vaenlastest puhtaks tehti (üks märkimisväärsemaid Eesti ajaloo sõjalisi saavutusi, võiks muuseas märkida), antakse veel taustameeleolu juurde Hiiumaale uue talu rajamise narratiivile. Muistne vabadusvõitlus on muuseas üldse alati tegelaste heitlustega korrelatsiooni pandud. Samas on see kõik siiski algusest peale üritus lõpetada isa pooleli jäetud tööd, teha uuesti, aga seekord paremini – isa talu Hiiumaal on küll maani maha lagunenud, aga selle küüruspakud jms tulevad metsa alt välja. Õigemini jääbki õhku rippuma küsimus, kas see on nüüd uus algus või vana jätk, kas Tähvend põgeneb mandril valitsevate võõraste eest või valmistub nendega võitluseks jne. Ka Tähvendi otsingute puhul tundub, et kõik hakkab kihva kiskuma – ülestõus surutakse maha, lõpuks vallutatakse ka Saaremaa, Tuuli naiseksvõtmine on Tähvendile täielik ämbrisseastumine, aga kusagilt tuleb seekord see positiivne jõud, mis kõik korda teeb. Võib öelda, et see jõud väljendub siin raamatus Tähvendi teise naise Hõbeda kõike kordategevas olemuses ning peategelase pea kohal rippuvas Tabelinuse omamoodi märtrisurmas, mis kõik viib Tähvendi meelerahuni.
Stiililt järgib teos suuresti eelkäijaid, küll aga tundub, et kohati naaseb kirjanik jälle esimese raamatu hunnitute looduskirjelduste juurde, milles on tunda kodumaa-igatsust. Aga uut ta selles osas midagi ei paku. Erinevalt raamatust „Toone tuuled üle Maa”, räägib ta praktiliselt kogu lahingutegevusest tagasivaates, ainult taanlaste kivilinnuse vallutamist järgitakse reaalajas. See rõhutab veelgi seda, et ajalooline sündmustik ja eriti sõda on Kalmuse käsitluses mitte eesmärk omaette, vaid foon inimese uurimiseks. Eriti õnnestunud on see minu meelest siis, kui pärast Tähvendi Lemmus ja Sakalas sõnumitoojana käimist algab järgmine peatükk sellega, et kaks aastat sõda on mööda läinud ja ta naaseb koju. Tõepoolest oleks olnud surm loole kogu selle asja jutustamine, pealegi on see väga hea võimalus rõhutada sõja masendavat lõpptulemust ja tegelaste pettumist.
Tähvendi oluliseks paralleeliks Tabelinusega on ka see, et mõlemad pendeldavad kahe naise vahel - Tähvendil on Tuuli ja Hõbeda, Tabelinusel Kriste ja Kauna. Üldiselt mind nendes raamatutes häiriski see, et kõik ülejäänud meestegelased tundusid olevat kuidagi absurdselt lihtsa käiguga naiste suhtes – umbes, et esimese õrnema soo esindaja, keda nägid, võtsid kohe naiseks ja mingit probleemi polnudki. Selles mõttes on vähemalt peategelaste kahe-naise teema tervitatav, kuid ei kummuta täielikult mu kriitikat. Küll aga ei mõista ma üldse, miks see pagana Tähvend üldse selle Tuuliga jamas? Ta teadis ju kogu aeg, et Tuuli tahab elult hoopis midagi muud – metsavaikuse asemel näha maailma. Pealegi, iga kord kui ta tuli pettununa Tuuliga rääkimast, oli tal Hõbeda juures hea ja ta nägi teda juba mitu korda enne uue pilguga, aga ikka jäi kõik toimumata. Aga noh, ongi hea, kui mõni raamatutegelane närvi ajab, inimesed on ju päriselus ka tihti sarnaselt mõistetamatud. Selles mõttes on jälle ülimalt kahju Hõbedast, kes peab tundma, et tema on justkui see teine variant, kes võetakse, kui esimene ei sobi. Kirjanik ütleb seda üsna kurvalt, stseenis, kus Hõbeda lõpuks Tähvendi naiseks saab, aga korralikke pulmi ei toimugi: "Tema elus polnud kunagi midagi pidulikku ja ilusat, mida hiljem oleks maksnud mäletada ja kalliks pidada. Õnn pages ta eest, teised said selle endale." Ometi on ta ise tõesti hea inimene, justkui raamatu hea haldjas. Mulle jättis ta väga sümpaatse mulje.
Uue aja rõhutajaks on justkui Vootele tegelaskuju – rahvusvaheline vend, kes kannab läbi kogu loo selgelt seda suunda, et nüüd on uus aeg, kus tuleb käituda vastavalt võõra võimu tahtele ning edasi jõuavad lipitsejad ja sahkerdajad.
Hiiumaa asustamise tõttu on ka üks raamatu olulisi küsimusi kodu ning inimese ja ühiskonna suhted. On selge, et inimene ei saa üksi ja erakluses elada, seetõttu mõjub ka väga armsana stseen, kus Tähvendile ja Hõbedale ilmuvad Kahro ja Pireti näol esimesed tagasihoidlikud naabrid.
Rahvauskumuste kirjeldamise kohapealt peab ära märkima, et Kalmus on päris hästi teinud – hea lugu on näiteks see, kus Tähvend olla lapsepõlves jäänud metsa suu lahti magama ning vaimud ronisid suust sisse. Kui teda otsima tulnud ta leidsid, istus ta kännul ja kõneles kalmulistega ja õhk tema ümber oli neist paks, niiet mehed pidid neid eemale lükkama, et temani pääseda. Pärast vaakus ta veel palavikus hinge ja nägi minevikupilte. Selliseid seiku või jutte oleks võinud teoses rohkemgi olla, iseäranis oleksid võinud need sündmustikuga läbipõimunud olla.
Puhtalt isiklikult meeldib mulle väga, et kirjanik on nii palju aega pühendanud heitemasinate kasutamaõppimisele muistses vabadusvõitluses, sest ma mäletan, kuidas mu enda mõte läks Ain Mäesalu muinasaja sõjanduse loengus rändama, kui sai sellel probleemil peatutud. Sellel teemal on Henriku kroonika põhjal õige palju huvitavat, millest kirjutada. Natuke ehk liiga lendav on see mõte, et eestlastest esimesena õppis kiviheitekunsti just sellise taustaga vend nagu Tähvend, mina arvan, et see nõudis suuremat professionaalsust ning natuke sepatööd proovinud ja sepaabiliseks olnud tüüp ei pruukinud olla see, keda saadeti Varbolasse asja kaema, pigem võisid saarlastel olla selleks juba eraldi mingid inseneri-kalduvustega pädevikud, kuivõrd ma usun, et saarlaste ühiskond oli varakuse tõttu üldse palju arenenum, kui see raamat paista laseb.
Kui aga nüüd lisada veel üks mõte triloogia kohta tervikuna, siis ma mõtlen, et kirjanduslikult leidlik, aga ka äärmiselt julge on teha Läti Henriku kroonikas põgusalt mainitud Pudiviru vanemast Tabelinusest oma rahvale väike lunastaja ja Kristuse võrdkuju. See on liigutav ja võimas fantaasialend ning teeb loo kristliku sõnumi kuidagi koduseks. Selle taustal kinnistub iga raamatuga triloogia põhiteesiks tõdemus, et rahvas või hõim on igavene, maa kosub pärast sõdu ega vandu alla, lootust peab olema. Omas ajas oli see sõnum ilmselt väga aktuaalne. Igal juhul ma ütleksin kolme raamatu peale kokku võttes, et see on üks tõesti hea ja teenimatult varju jäänud teos, küll aga pigem mitte niivõrd neile, kes austavad kirjandust karustest meestest, kuivõrd neile, kes ihkavad näha maailma inimeses. Ja maailma muinasaja-inimeses nad näha saavadki – või vähemalt väga huvitavat hüpoteesi, milline see olla võis.
Ajalooalast:
Kuna seesinatses raamatus, mis ülalpool tutvustamist leidis, oli omajagu pistmist kiviheitemasinatega, siis oleks ehk paslik peatuda ka ajaloo rubriigis nende peal. Väga heaks ja ammendavaks ülevaateks (millest lühikokkuvõtte teen minagi) on siin Ain Mäesalu artikkel „Heitemasinad muistses vabadusvõitluses“ toredas kogumikus nimega „Muinasaja loojangust omariikluse läveni“, mis on pühendatud Sulev Vahtre 75. sünnipäevale.
Ilmselt kasutati siinmail kiviheitemasinaid esimest korda just ristisõdade aegu, kuigi need riistapuud ei jäta endast kuigivõrd arheoloogilisi tõendeid (erandina võib nimetada Viljandis Pähklimäel avastatud jäljed mäe tasandamisest 1223. aasta paiku, mil sinna võidi seada üles piiramistehnikat linnuse vastu) ning seetõttu tuleb toetuda eelkõige kirjalikele allikatele. Läti Henrik ütleb sõnaselgelt: "Sakslased, seades masina üles, purustavad öösel ja päeval kivide heitmisega kindlustatud kohti, tapavad linnuses lõpmata inimesi ja veiseid, sest eestlased polnud kunagi näinud midagi sellist ega olnud oma maju niisuguste pealetungide vastu kindlustanud."
Selle valguses on aga seda imekspandavam, kui kiiresti ja edumeelselt eestlased oma aja kohta üpris moodsa tehnika kasutusse suudavad võtta. Veidi varem, küll, 1206. aastal olid venelased Holmi all ehitanud oma masina, aga too oli visanud kive selja taha ning vigastanud hoopis oma leeri...
Seevastu saarlased ilmutasid 1222. aastal taanlaste sissetungi vastu suurt nutikust. Nad läksid Varbolasse ja "vaadates paterelli ehk masina kunsti, mille taanlased olid kinkinud varbolastele kui oma alamaile. Ja Saaremaale tagasi tulnud, hakkasid nad ehitama paterelle ja masinaid ja õpetasid teisi. Ja igaüks neist tegi oma masinad. Ja nad tulid kõik korraga seitsmeteistkümne paterelliga taanlaste linnust piirama." Ja sealjuures suutsid nad taanlased tubli pommitamisega alistuma sundida, ei mingit märki tõrgetest.
Mis veel enam – saarlased taipasid, et kiviheitemasinaid saab kasutada ka linnuste kaitseks, ning üle kogu Eesti ehitati neid ka linnustesse. Siinkohal tuleb muidugi abiks valgustada nende tööpõhimõtet. Julgen arvata, et lugeja on ehk kooliõpikus või kusagil mujal kohanud sellist joonist, mis peaks justkui kujutama siinmail vabadusvõitluse aegu kasutatud kiviheitemasinat.
Tegelikult on see üks kahtlase väärtusega 19. sajandi kunstniku fantaasia, mis tasuks siinkohal ära unustada. Siin kasutati märksa lihtsamaid, paigalseisvaid raskusjõul põhinevaid kiviheitemasinaid (mõnele on ehk tuttav väljamaine termin trebuchet), mille kohta võib lähemalt uurida-vaadata siit: http://tank.offline.ee/masin/baka.html
Ja sääraste masinate puhul oli võimalik see, et kui ründajad olid oma riistapuu vastaskünkale üles seadnud, said kaitsjad jälle omalt poolt masina üles seada selle puruksviskamiseks. Ning selle võimaluse taipasid eestlased väga kiirelt ära ja „ehitasid paterelle ja masinaid kristlaste masinate vastu“.
Me peame niisiis oma esivanemate talupojataibule au andma, et nad suutsid oma vaenlastelt kiirelt õppida (seda on nad teinud ka ambude osas). Samuti võib kroonikast leida tõendusmaterjali sellele, et neil tuli rinda pista tolle aja Euroopa mastaabis väga eesrindliku sõjatehnikaga.
Triloogiat kokkuvõttes - soovitan soojalt. Ega's muud, kui järgmine raamat ette võtta – seekord siis viimane, mis Päevalehe/Akadeemia sarjast veel lugemata e. August Mälgu „Läänemere isandad”.
Kirjanduslik arvustus:
Triloogia kolmas raamat nõuab mõnevõrra ka seda, et ma võtaks kuidagi kokku kogu triloogia. Mina ütleks tõtt-öelda, et vahepeal oli isegi tunne, et see "Koju enne õhtut" ei moodusta kahe eelnenud raamatuga loomulikku tervikut. Esmalt oli juba see, et kui esimene raamat oli otsingutest, siis teine vastas sellele pettumusega. Kolmandal nagu polekski selles olukorras midagi pakkuda, ainult korrata ning kokku võtta esimest ja teist (mida ta Tähvendi isa jälgedes käimisega mõnevõrra teebki). Pealegi oli Kallemeel siin veelgi kõrvalisem tegelane ning Tabelinust polnud üldse enam. Peategelane oli selgelt Tähvend ja peamine sündmuspaik oli Lemmu asemel hoopis Hiiumaa. Selles kõiges näen ma eraldiseisvust. Samas - ja see arvamine süvenes minus hiljem - on tegemist täiesti tervikusse sobiva teosega. Nagu on pealkirjastatud Ülo Tontsi järelsõna – „Otsija jõuab koju”, siis tõesti, siin antakse see lõplik positiivne sõnum, millest on eelmistes raamatutes midagi alati puudu jäänud. Tähvend alustab nagu puhtalt lehelt (uus tegelane, uus koht, uus aeg) ja saarlaste orkestreeritud ülestõusuga (1222-1224), millega Maa vaenlastest puhtaks tehti (üks märkimisväärsemaid Eesti ajaloo sõjalisi saavutusi, võiks muuseas märkida), antakse veel taustameeleolu juurde Hiiumaale uue talu rajamise narratiivile. Muistne vabadusvõitlus on muuseas üldse alati tegelaste heitlustega korrelatsiooni pandud. Samas on see kõik siiski algusest peale üritus lõpetada isa pooleli jäetud tööd, teha uuesti, aga seekord paremini – isa talu Hiiumaal on küll maani maha lagunenud, aga selle küüruspakud jms tulevad metsa alt välja. Õigemini jääbki õhku rippuma küsimus, kas see on nüüd uus algus või vana jätk, kas Tähvend põgeneb mandril valitsevate võõraste eest või valmistub nendega võitluseks jne. Ka Tähvendi otsingute puhul tundub, et kõik hakkab kihva kiskuma – ülestõus surutakse maha, lõpuks vallutatakse ka Saaremaa, Tuuli naiseksvõtmine on Tähvendile täielik ämbrisseastumine, aga kusagilt tuleb seekord see positiivne jõud, mis kõik korda teeb. Võib öelda, et see jõud väljendub siin raamatus Tähvendi teise naise Hõbeda kõike kordategevas olemuses ning peategelase pea kohal rippuvas Tabelinuse omamoodi märtrisurmas, mis kõik viib Tähvendi meelerahuni.
Stiililt järgib teos suuresti eelkäijaid, küll aga tundub, et kohati naaseb kirjanik jälle esimese raamatu hunnitute looduskirjelduste juurde, milles on tunda kodumaa-igatsust. Aga uut ta selles osas midagi ei paku. Erinevalt raamatust „Toone tuuled üle Maa”, räägib ta praktiliselt kogu lahingutegevusest tagasivaates, ainult taanlaste kivilinnuse vallutamist järgitakse reaalajas. See rõhutab veelgi seda, et ajalooline sündmustik ja eriti sõda on Kalmuse käsitluses mitte eesmärk omaette, vaid foon inimese uurimiseks. Eriti õnnestunud on see minu meelest siis, kui pärast Tähvendi Lemmus ja Sakalas sõnumitoojana käimist algab järgmine peatükk sellega, et kaks aastat sõda on mööda läinud ja ta naaseb koju. Tõepoolest oleks olnud surm loole kogu selle asja jutustamine, pealegi on see väga hea võimalus rõhutada sõja masendavat lõpptulemust ja tegelaste pettumist.
Tähvendi oluliseks paralleeliks Tabelinusega on ka see, et mõlemad pendeldavad kahe naise vahel - Tähvendil on Tuuli ja Hõbeda, Tabelinusel Kriste ja Kauna. Üldiselt mind nendes raamatutes häiriski see, et kõik ülejäänud meestegelased tundusid olevat kuidagi absurdselt lihtsa käiguga naiste suhtes – umbes, et esimese õrnema soo esindaja, keda nägid, võtsid kohe naiseks ja mingit probleemi polnudki. Selles mõttes on vähemalt peategelaste kahe-naise teema tervitatav, kuid ei kummuta täielikult mu kriitikat. Küll aga ei mõista ma üldse, miks see pagana Tähvend üldse selle Tuuliga jamas? Ta teadis ju kogu aeg, et Tuuli tahab elult hoopis midagi muud – metsavaikuse asemel näha maailma. Pealegi, iga kord kui ta tuli pettununa Tuuliga rääkimast, oli tal Hõbeda juures hea ja ta nägi teda juba mitu korda enne uue pilguga, aga ikka jäi kõik toimumata. Aga noh, ongi hea, kui mõni raamatutegelane närvi ajab, inimesed on ju päriselus ka tihti sarnaselt mõistetamatud. Selles mõttes on jälle ülimalt kahju Hõbedast, kes peab tundma, et tema on justkui see teine variant, kes võetakse, kui esimene ei sobi. Kirjanik ütleb seda üsna kurvalt, stseenis, kus Hõbeda lõpuks Tähvendi naiseks saab, aga korralikke pulmi ei toimugi: "Tema elus polnud kunagi midagi pidulikku ja ilusat, mida hiljem oleks maksnud mäletada ja kalliks pidada. Õnn pages ta eest, teised said selle endale." Ometi on ta ise tõesti hea inimene, justkui raamatu hea haldjas. Mulle jättis ta väga sümpaatse mulje.
Uue aja rõhutajaks on justkui Vootele tegelaskuju – rahvusvaheline vend, kes kannab läbi kogu loo selgelt seda suunda, et nüüd on uus aeg, kus tuleb käituda vastavalt võõra võimu tahtele ning edasi jõuavad lipitsejad ja sahkerdajad.
Hiiumaa asustamise tõttu on ka üks raamatu olulisi küsimusi kodu ning inimese ja ühiskonna suhted. On selge, et inimene ei saa üksi ja erakluses elada, seetõttu mõjub ka väga armsana stseen, kus Tähvendile ja Hõbedale ilmuvad Kahro ja Pireti näol esimesed tagasihoidlikud naabrid.
Rahvauskumuste kirjeldamise kohapealt peab ära märkima, et Kalmus on päris hästi teinud – hea lugu on näiteks see, kus Tähvend olla lapsepõlves jäänud metsa suu lahti magama ning vaimud ronisid suust sisse. Kui teda otsima tulnud ta leidsid, istus ta kännul ja kõneles kalmulistega ja õhk tema ümber oli neist paks, niiet mehed pidid neid eemale lükkama, et temani pääseda. Pärast vaakus ta veel palavikus hinge ja nägi minevikupilte. Selliseid seiku või jutte oleks võinud teoses rohkemgi olla, iseäranis oleksid võinud need sündmustikuga läbipõimunud olla.
Puhtalt isiklikult meeldib mulle väga, et kirjanik on nii palju aega pühendanud heitemasinate kasutamaõppimisele muistses vabadusvõitluses, sest ma mäletan, kuidas mu enda mõte läks Ain Mäesalu muinasaja sõjanduse loengus rändama, kui sai sellel probleemil peatutud. Sellel teemal on Henriku kroonika põhjal õige palju huvitavat, millest kirjutada. Natuke ehk liiga lendav on see mõte, et eestlastest esimesena õppis kiviheitekunsti just sellise taustaga vend nagu Tähvend, mina arvan, et see nõudis suuremat professionaalsust ning natuke sepatööd proovinud ja sepaabiliseks olnud tüüp ei pruukinud olla see, keda saadeti Varbolasse asja kaema, pigem võisid saarlastel olla selleks juba eraldi mingid inseneri-kalduvustega pädevikud, kuivõrd ma usun, et saarlaste ühiskond oli varakuse tõttu üldse palju arenenum, kui see raamat paista laseb.
Kui aga nüüd lisada veel üks mõte triloogia kohta tervikuna, siis ma mõtlen, et kirjanduslikult leidlik, aga ka äärmiselt julge on teha Läti Henriku kroonikas põgusalt mainitud Pudiviru vanemast Tabelinusest oma rahvale väike lunastaja ja Kristuse võrdkuju. See on liigutav ja võimas fantaasialend ning teeb loo kristliku sõnumi kuidagi koduseks. Selle taustal kinnistub iga raamatuga triloogia põhiteesiks tõdemus, et rahvas või hõim on igavene, maa kosub pärast sõdu ega vandu alla, lootust peab olema. Omas ajas oli see sõnum ilmselt väga aktuaalne. Igal juhul ma ütleksin kolme raamatu peale kokku võttes, et see on üks tõesti hea ja teenimatult varju jäänud teos, küll aga pigem mitte niivõrd neile, kes austavad kirjandust karustest meestest, kuivõrd neile, kes ihkavad näha maailma inimeses. Ja maailma muinasaja-inimeses nad näha saavadki – või vähemalt väga huvitavat hüpoteesi, milline see olla võis.
Ajalooalast:
Kuna seesinatses raamatus, mis ülalpool tutvustamist leidis, oli omajagu pistmist kiviheitemasinatega, siis oleks ehk paslik peatuda ka ajaloo rubriigis nende peal. Väga heaks ja ammendavaks ülevaateks (millest lühikokkuvõtte teen minagi) on siin Ain Mäesalu artikkel „Heitemasinad muistses vabadusvõitluses“ toredas kogumikus nimega „Muinasaja loojangust omariikluse läveni“, mis on pühendatud Sulev Vahtre 75. sünnipäevale.
Ilmselt kasutati siinmail kiviheitemasinaid esimest korda just ristisõdade aegu, kuigi need riistapuud ei jäta endast kuigivõrd arheoloogilisi tõendeid (erandina võib nimetada Viljandis Pähklimäel avastatud jäljed mäe tasandamisest 1223. aasta paiku, mil sinna võidi seada üles piiramistehnikat linnuse vastu) ning seetõttu tuleb toetuda eelkõige kirjalikele allikatele. Läti Henrik ütleb sõnaselgelt: "Sakslased, seades masina üles, purustavad öösel ja päeval kivide heitmisega kindlustatud kohti, tapavad linnuses lõpmata inimesi ja veiseid, sest eestlased polnud kunagi näinud midagi sellist ega olnud oma maju niisuguste pealetungide vastu kindlustanud."
Selle valguses on aga seda imekspandavam, kui kiiresti ja edumeelselt eestlased oma aja kohta üpris moodsa tehnika kasutusse suudavad võtta. Veidi varem, küll, 1206. aastal olid venelased Holmi all ehitanud oma masina, aga too oli visanud kive selja taha ning vigastanud hoopis oma leeri...
Seevastu saarlased ilmutasid 1222. aastal taanlaste sissetungi vastu suurt nutikust. Nad läksid Varbolasse ja "vaadates paterelli ehk masina kunsti, mille taanlased olid kinkinud varbolastele kui oma alamaile. Ja Saaremaale tagasi tulnud, hakkasid nad ehitama paterelle ja masinaid ja õpetasid teisi. Ja igaüks neist tegi oma masinad. Ja nad tulid kõik korraga seitsmeteistkümne paterelliga taanlaste linnust piirama." Ja sealjuures suutsid nad taanlased tubli pommitamisega alistuma sundida, ei mingit märki tõrgetest.
Mis veel enam – saarlased taipasid, et kiviheitemasinaid saab kasutada ka linnuste kaitseks, ning üle kogu Eesti ehitati neid ka linnustesse. Siinkohal tuleb muidugi abiks valgustada nende tööpõhimõtet. Julgen arvata, et lugeja on ehk kooliõpikus või kusagil mujal kohanud sellist joonist, mis peaks justkui kujutama siinmail vabadusvõitluse aegu kasutatud kiviheitemasinat.
Tegelikult on see üks kahtlase väärtusega 19. sajandi kunstniku fantaasia, mis tasuks siinkohal ära unustada. Siin kasutati märksa lihtsamaid, paigalseisvaid raskusjõul põhinevaid kiviheitemasinaid (mõnele on ehk tuttav väljamaine termin trebuchet), mille kohta võib lähemalt uurida-vaadata siit: http://tank.offline.ee/masin/baka.html
Ja sääraste masinate puhul oli võimalik see, et kui ründajad olid oma riistapuu vastaskünkale üles seadnud, said kaitsjad jälle omalt poolt masina üles seada selle puruksviskamiseks. Ning selle võimaluse taipasid eestlased väga kiirelt ära ja „ehitasid paterelle ja masinaid kristlaste masinate vastu“.
Me peame niisiis oma esivanemate talupojataibule au andma, et nad suutsid oma vaenlastelt kiirelt õppida (seda on nad teinud ka ambude osas). Samuti võib kroonikast leida tõendusmaterjali sellele, et neil tuli rinda pista tolle aja Euroopa mastaabis väga eesrindliku sõjatehnikaga.
Triloogiat kokkuvõttes - soovitan soojalt. Ega's muud, kui järgmine raamat ette võtta – seekord siis viimane, mis Päevalehe/Akadeemia sarjast veel lugemata e. August Mälgu „Läänemere isandad”.
Subscribe to:
Posts (Atom)