Saturday, October 23, 2010

Arvo Valton "Kirjad kasetohul"

Olgu öeldud, et mõnda aega nüüd jäävad need sissekanded eriti harvaks, sest ma olen maikuu lõpuni aega teenimas. Lugeda on mul küll pisut aega, aga arvuti taga arvustuse vorpimine nõuab mitmeid hinnalisi tunde minu niigi lühikesest linnaloast, mistap ei ole ma valmis seda alati ohverdama. Aga paar raamatut enne suve jõuab ehk ära kajastada küll.


Autorist:

Taaskord tuleb üks suur ja väärikas eesti kirjanik esitlemisele. See jätaks nagu mulje, et muinasaeg polegi eesti kirjanduse teemade äärmises perifeerias, aga samas on ka vähe kirjanikke, kelle jaoks siin jutuks tulnud ja tulevad raamatud oleksid loomingu tähtteosed. Pole seda ka kõnealune.

Arvo Valtonist (kodanikunimega Vallikivist, sündinud 14. dets 1935 Märjamaal) niipalju, et tema loomingut ja isikut mitmekülgselt ja samas mõne sõnaga haarata tundub üldiselt võimatu, aga vähemalt märksõnaliselt tuleb seda siiski teha. Loomingu poolest äärmiselt viljakas – prosaist, dramaturg, stsenarist, luuletaja, tõlkija ja publitsist, kelle teoseid on raske kokku lugeda, aga "Kogutud Teoseid" on 16 köidet ja vahepeal on ka üht-teist uut juurde tulnud.

Väga rahvuslikult meelestatud, küllap seetõttu, et oli ise 1949. aastal küüditatu. 1980. aastal 40-kirja aktsiooni üks organiseerijaid ja osalisi, 80-ndate lõpus fosforiidisõjani viinud mõttevahetuse algatajaid (Valton on muuseas mäeinseneri haridusega), Eesti Komitee ja Eesti Kongressi liige ning saadik Riigikogu VII (1992-1995) koosseisus. Alates 1994. aastast Isamaaliidu liige.

Rahvusliku meelestatusega seondub ka tema seotus soomeugri rahvaste ühtsuse ideega nii ühiskondlikul kui kirjanduslikul tasandil. Viimasel ajal ongi ta peamiselt tegelenud erinevate soomeugri rahvaste kirjandusteoste vahendamisega eesti keelde, s.h sari “Soome-ugri luuleklassikat” (1996) ja antoloogia “Kuum öö” (2006). Eriti hingelähedane paistab talle olevat mõte sellest, et soomeugrilased on väga rahumeelsed ja demokraatlikud ja üldse mõnusad inimesed.

Minu jaoks seostuvad Valtoni nimega eelkõige kaks joont. Esmalt hüperbool ja grotesk, eriti novellides, kus inimeste argielu areneb absurdiks. Teiseks (ja kuhu võiks mõneti paigutada ka käsiteldava teose) ajaloolis-folkloorsele ainesele tuginev looming, kus põhirõhk on muinasjutulisusel ja müüdiloogikal.


Raamatust:

Lõpuks ometi midagi täiesti värsket nn “muinasromaanide” žanrist! Aastanumbriga 2010 ja kirjastuselt “Ilmamaa”. Kas see nüüd annab lootust, et meid huvitav aines taas ausse tõuseb, on muidugi kahtlane, aga tänuväärt on see kirjatükk igatahes.

Romaan kulgeb paralleelselt kahes aja. Ühe peategelaseks on eesti ajalootudeng Mello, kes siirdub Novgorodi tšuudide kadunud kasetohuürikuid otsima. Teine süžee saab alguse tuhatkond aastat varem, Bütsantsi kalendri järgi 6638. aastal ehk 1130, mil Novgorodi vürst Vsevolod Mstislavitš Ugandisse rüüsteretkele tuleb.


Arvustus:

Ma ei saaks kindlasti öelda, et see siin käsitletutest minu maitse järgi parimate teoste hulka kuuluks. Samas on ta lugemiseks ja arvustamiseks piisavalt omamoodi ja huvitav raamat. Igatahes ei olnud mul vaja seda hambad ristis lõpuni lugeda.

Kiita tuleb kindlasti teemavalikut. Kui välja arvata “Urmas ja Merike” ning Sarapuu lood (mis tulevad veel esitlemisele), on vist kõikide muinasromaanide miljööks muinasaja päris loojang – Sigtuna vallutamisest Saaremaa langemiseni – ning põhiliseks aineseks Henriku kroonika. Ning sellest johtuvalt on juttu suhetest läänenaabritega. Valton läheb aga ajas veel sadakond aastat tagasi ja pöörab näo hoopis ida poole, avades selle küllaltki rikkaliku ja paljulubava teema – läänemeresoome rahvad Vana-Vene riigi ajaloos – ka ilukirjanduses. Mis puudutab muinaskirja teemat, siis siin võiks ehk pisukese paralleeli tuua 2001. aastal ilmunud Juha Ruusuvuori ajaloolise romaaniga “Jurmo” (mida mul küll pole olnud au lugeda, aga küllap on varsti mu soome keel sel tasemel, et ta seda võimaldab), mille sisuks on (ühe teost lugenud soomlase sõnutsi) viikingiaegse soome poisi sattumine Frangi riiki ja tema suhe kirjatähtedesse kui maagilistesse märkidesse.

Samas pole kogu selle teema uudsuse juures muinasaja olude kujutamine kuigivõrd edasi läinud. Eesti muinasühiskonda on endiselt liialt primitiivsena kujutatud (vaprad külavanemad ja maailma suhtes mahajäänud võrdsusühiskond ja mis iganes veel) ning suhtumine rahva- ja üldse usundisse on peaaegu sama ateistlik kui Beekmani sügaval nõuka-ajal kirjutatu. Stiilinäide: “Kas just jumalad neid nähtusi põhjustasid, jäi ikkagi oletuseks, kuid enamik niimoodi uskus.” Klišeena mõjub loo esimene lõik mingist unistavast-uitavast muinaseesti poisist, kes kuuleb eemalt lähenevaid raudseid ratsanikke ja jookseb küla hoiatama.

Palju on minu jaoks häirivaid anakronisme mõtlemises ja ellusuhtumises. Eriti iseloomulik on selles osas peategelase Maano idee, et tema kättemaks isa surma eest peab olema kuidagi teistsugune kui lihtne veritasu (Maano on nimelt pehmo kunstnikuhing). Lõpuks osutub selleks oma isa näo maalimine Jurjevi kloostri lakke Issanda kujutise pähe. Ühiskonna puhul, kus valitseb teole samaga vastamise põhimõte ning mis on loomulikult ka konformistlik, on raske sellist asja realistlikuks pidada. Tundub, et tegemist on väga otsitud süžeelise motiveerijaga.

Aga see on muidugi ainult teose üks pool. Teine on ajalootudeng Mello uuringud meie tänapäevas (ja selline kahes ajas liikumine on juba tuttav nii Jaan Krossi “Väljakaevamistest” kui Mats Traadi romaanist “Karukell, kurvameelsuse rohi”). Selle teema valiku taga arvan ma nägevat Da Vinci koodi ja kogu sellise “ajaloo mõistatuste” uurimise populaarsust kirjanduses ja filmikunstis. Kas tegemist on Valtoni teadliku taotluse ja noortepärasusega, ei julge mina ütelda. Igatahes meeldis mulle see liin pisut nagu rohkem, võib-olla seetõttu, et pakkus kohati rohkem äratundmis- või samastumisrõõmu. Märkmetesse olen kirjutanud, et see osa on armas, muud ehk mitte, aga armas siiski. Ajaloolaste ja arheoloogide ning eriti tudengite elu oli ju iseenesest küllalt tõelähedaselt kujutatud, ehkki oli ka mõnda, mis mõjus kohmakalt või naiivselt või nii.

Tegelikult on teosel ka kolmas osa – kahe põhiliini episoodide üleminekukohtades on lõigud Valtoni elutarkade mõtisklustega, mis mõjuvad peaaegu üleliigselt ja kohati liiga endastmõistetavalt või siis jällegi pisut segaselt. Mõni neist on siiski väärt täosse panemist.

Stiili poolest on teos üsna lihtsakoeline, mis paistab olevat Valtonile omane. Ühtegi üleliigset sõna ei paista olevat. Võib-olla Valton vana ja kogenud kirjanikuna peab sõnadega hiilgamist (à la Kross) ebaoluliseks, leides, et lõpuks loeb ikkagi sisu, aga mulle jätab see kuidagi naiivse mulje, niiet stiili poolest võiks ta paigutada noorsooromaani alla. Kusjuures üks teine tema hiljutine teos, mis mul pooleli jäi, Ülemiste City tellimusel kirjutatud lugu Ülemiste Vanakese muistendi ainetel, jättis samasuguse naiivse ja lapseliku mulje, kuigi mulle on teada, et temalt oodati tegelikult lugu täiskasvanutele. Aga see selleks.

Kui anda mingi koondhinnang, siis noortele (aga miks mitte ka vanematele) ajaloohuvilistele ma pigem soovitaks. Teda ei saa pidada kindlasti ajalooliselt igati tõetruuks ja ta pole ka Valtoni tippteoseid, aga korralik lugemisvara siiski. Selline väga hea eesti kirjaniku teisejärguline teos. Ja keda huvitab muistne Novgorod, tšuudid ja Vana-Vene ajalugu, siis omamoodi sissejuhataja ja huvitekitaja võib ta ju olla.


Ajalooalast:

1951. aastal avastas arheoloog Artemi Artšihhovski Novgorodi linna muistsest kultuurkihist kasetohule kraabitud kirja, mis pärines umbes 1400. aastast. Sellest ajast peale on leitud Novgorodist ja ka mõnest teisest teisest Vana-Vene linnast üle tuhande sarnase kirja, mida omal ajal on ilmselt kasutanud tavalised linlased äri-, kohtu- ja isiklike asjade ajamiseks. On säilinud ka joonistusi, roppustega tekste, mõned kirikuslaavi keelsed tekstid jne. Kasetohust kirjad olid säilinute järgi otsustades kasutusel 11-15. sajandil.

Enamik tekste on vanas slaavi rahvakeeles, kusjuures mina olen kuulnud, et varasemate kirjade keeles on tunda eelkõige lääneslaavi substraati, samuti nagu Novgorodi keraamika varasemad tüübid on lääneslaavi päritolu, mis vihjab sellele, et Novgorodi slaavlased pole tulnud mitte jõgesid mööda üles, vaid merd mööda Läänemere lõunarannikult.

Üks kasetohust kiri (nummerduse järgi 292.) on ka aunusekarjala keeles (kuigi tähestiku poolest kirillitsas). Selle täpse transliteratsiooni ja sisu kohta on küll 3 erinevat arvamust (vt: http://en.wikipedia.org/wiki/Birch_bark_letter_no._292), aga üldiselt ollakse konsensusel, et tegemist on mingisuguse pikseloitsuga 13. sajandist (oli ju Karjala sel ajal juba Novgorodi Vabariigi osa või vähemalt sõltlane). On ka leitud näiteks kiri liivi kaupmehele ning mitmeid läänemeresoomekeelseid termineid slaavikeelsete kirjade sees. See on andnud alust arutleda (mida tehakse ka Valtoni romaanis), kas seda kirjaoskust ei saa ka meie esivanematele laiendada.

Põhjus, miks kirjad Novgorodis nii hästi on säilinud, peitub sealses niiskes ja savikas pinnases, mis säilitab hästi orgaanikat ning on seetõttu toonud maailmale üleüldse uskumatult palju rikkalikku ja huvitavat leiuainest. Üheski muistse Eesti keskuses arheoloogide jaoks niivõrd soodsat keskkonda ei ole ja seetõttu on arusaadav, et kirju leitud ei ole. Samas on kaalukaid kaudseid tõendeid, et neid kirju võidi ka siin kirjutada. Mitmelt linnamäelt (nt Soontaganalt) on leitud stiluseid ehk metallist kirjapulkasid, mida on ka Novgorodi leiumaterjalis ning mida on kasutatud nimelt kasetohule (või ka vahatahvlitele) kirjutamiseks.

Muidugi tekitab küsimusi ka see, et Novgorodi linn on kerkinud põlisele läänemeresoomlaste asualale ja veel kirjade ilmumise ajal – 11. sajandil – pidi linna elanikkond olema suuresti veel etniliselt soomeugrilased. Aga ju siis oli kultuurivahetuse protsess niivõrd kiire. Kahju muidugi.

Monday, June 21, 2010

Vladimir Beekman "Kurbade kivide linn"

Autorist:
Vladimir Beekman (23. august 1929 Tallinn – 3. oktoober 2009 Tallinn) oli eesti kirjanik ja tõlkija. Keemiainseneri haridusega. Eesti rahvale ilmselt kõige tuntum Astrid Lindgreni teoste tõlkijana, aga see on tegelikult ainult jäamäe tipp. Visa, sitke ja korralik eesti tööhobune – nii võiks kõlada sõbralik võrdlus mehe kohta, kes on kaante vahele kirjutanud ligi 40 teost, kümmekond näidendit ja stsenaariume, tõlkinud üle 80 raamatu rootsi, saksa, hollandi, taani, vene, tšehhi, ukraina, läti jmt keelest. Nii kõlab Rein Veidemanni iseloomustus. Selle töö tulemusena oli ta üks suurimate autorihüvitistega literaate Eestis. Tõsi, tema algupärasest loomingust paistab olevat kõige tuntum lasteraamatute tegelane Aatomik. Lisaks kirjutamisele ja tõlkimisele oli ta Nõukogude ajal aktiivne ning pikaajaline Kirjanike Liidu ja ka parteiaparaadi funktsionär. V. Beekman oli abielus kirjanik Aimée Beekmaniga.

Raamatust:

Tegelikult ma tahtsin laste- ja noortekirjandust käsitleda eraldi, aga ei pannud tähele, et sellegi romaani lõppu oli lisatud märge "keskmisele ja vanemale koolieale", ja sisu ka päris ära ei reetnud, niiet olgu ta siin käsitletud. Muidu on see raamat ilmunud kahes trükis: 1959. aastal Väino Tõnissoni illustratsioonidega „Eesti Riiklikus Kirjastuses“ ja 1966. aastal Endel Maisaare illustreeritult kirjastuses „Eesti Raamat". Ma ei suvatsenud järgi uurida, aga mulle tundub, et viimane on täiendatud trükk, ja nimelt seda lugesin ka mina.

Arvustus:

Ma ei saa jällegi öelda, et ma vabatahtlikult selle raamatu lõpuni oleks lugenud või et see suurt midagi väärt olnuks. Aga vähemalt arvustamise kohapealt pakkus pisut rohkem mõtteainest kui lihtsalt faktivigade kokkulugemist.

Kohe lugema asudes aimus mulle, et selles loos on mingit ajastuomast noorte seiklusjuttude hõngu. Võib-olla seletub see kuidagi sellega, et see on ilmunud 1959. aastal, samal ajal kui ilmus kuulus tõlkesari "Seiklusjutte maalt ja merelt", kus on näiteks avaldatud ka Beekmani enda tõlge Selma Lagerlöfi Nils Holgerssoni raamatust.

Ja ajastuomast hõngu tabab siin mujalgi. Tallinna (Kalevanlinna) kui aolinna idee (millest ma olen kuskil allpool ka kirjutanud), mis siin tagasihoidlikul kujul kajastub, oli ju toona veel üsna aktuaalne. Samas ei saa seda nüüd autorile ette heita, kuivõrd mainitud teooriat uskus toona ka teadlaskond ning kogu see teema on piisavalt keeruline, et mina ei oskakski öelda, kuidas oleks Muinas-Tallinna usutavaim kujutamisviis.

Märksa olulisemad on aga tekstist väljakarjuvad nõukoguliku maailmavaate ilmingud. Võimalik, et Beekman on seni loetuist kõige suurem "antifašist“, kui niimoodi suupäraselt sõnastada. Taanlased ja sakslased on siin raamatus vist küll veel räigema miinusmärgiga kui Kippelil, rääkimata teistest kirjanikest. Andres Saal võiks pakkuda konkurentsi, kui tema tegelased ei mõjuks absurdikoomikana. Näiteks leheküljel 130 väike kirjeldus Taani teenistuses Bremeni palgasõduritest:

Neid tooreid ja nõmedaid kaklusevendi sidus ustavuseniitidega Hasso külge see, et punapea oskas neist kõige rohkem viina juua, kõige verisemalt kakelda ja kõige ägedamalt lahingut lüüa.

Ja noh, mitte liialt silmatorkavalt, aga siiski kohalolevalt on venelane siin raamatus ikka eesti rahva ajalooline sõber, väljendugu see siis „Pihkva knääsis", keda appi oodatakse, või siis Kalevanlinna venelasest kaupmehes Mikuulas, kes sureb kangelaslikus võitluses maarahva kõrval. Iseenesest armas, muidugi.

Teine sovjetism avaldub mu meelest usundilise külje käsitlemises. See on üks selliseid teemasid, kus kirjaniku eripära teemakäsitlusel näikse välja tulevat. Beekmanil (võib-olla ka tema loodusteaduslikust haridusest tingituna) on see kuidagi üpris kangelt materialistlik. Kuna jutt on kirjutatud suunitlusega noortele, siis tundub, et tahetakse neile näidata, et kunagi usuti nii ja naasuguseid lollusi, aga samas ka vihjavalt kätte näidata, millised reaalpõhjused nende kujutelmade taga võisid olla.

Kolmandaks, ja seegi äärmiselt ettearvatav, on eestlaste kui vaese (kõigil hallid armetud kuued, pastlaräbalad jne), egalitaarse ja töötava rahva kujutamine. Kogu olmeline pilt on kuidagi väga marksistliku moega, juhusliku ebakõlana räägitakse vahepeal vanemate hõbedakirstudest. Eriti absurdsena mõjub see Tallinna aolinna kujutamisel, tekitades minus küll küsimuse, et kui selle elanikud kõik sellised vaesed luuserid on, miks ja millega nad üldse kaubanduses osalevad.

Ma julgeksin siia ritta lisada ka ökoloogilise vaatepunkti. Kui seda ongi olnud mõnel varasema aja autoril, siis Beekmanil näib see olevat suht teadlikult, kusjuures 50ndate lõpu kontekstis on see vist veel üsna uuenduslik teema. Ökoloogilise all pean ma silmas teost läbivat juttu sellest, kuidas kivine elukeskkond on metsa ja taluarhitektuuri kõrval igati halb ja paha.

Ja kui veel ajastuomasest rääkida, siis küllap võib sulaaja alguse võtmes näha raamatut läbivas sõjavangide, piinamise, eestlaste lüüasaamise jne teemas ikkagi ka stalinismi allegooriat, nagu ikka.

Ajaloolisi faktivigu või kaheldavusi ei viitsi ma jällegi üksipulgi lahti veeretama hakata, aga tuleb nentida kohati üpris vaba faktidega ümberkäimist. Vana hea tuttav on ikka eestlaste arengupeetuse ja vallutajate üleoleku rõhutamine, kusjuures Beekman pingutab sellega rohkem üle kui mõnigi teine. Näiteks saarlased on siin – tõsi, piiskop Andreas Suneseni pilgu läbi – poolmetslased. Kui teha väike üldistus enamike loetud raamatute kohta, siis torkab silma, et populaarses ettekujutuses kiputakse 13. sajandi alguse eestlasi samastama 19. sajandi n-ö etnograafiliste eestlastega (osalt pannakse juurde vahepealseid kultuuriarenguid, osalt aga unustatakse ära rõhuv pärisorjus jms tegurid), ristisõdijate kultuur aga 14.-15. sajandi Lääne-Euroopa keskajaga ning see on tekitanud ka sündmuste väärititõlgendamist ja mida kõike veel (mis, tõsi küll, läheb korda ainult väiksele kildkonnale entusiastidele nagu mina). Nojah.

Ma oleksin lootnud pisut huvitavamaid lahendusi Dannebrogi saamisloole ja Theoderichi eksikombel tapmisele, aga need olid kuidagi vaimuvaeselt kirjutatud. Võib-olla ei tasuks siin siiski pidada Beekmani andetuks kirjanikuks, vaid nentida, et ta kirjutas seda noortele, kes poleks osanudki krossilikke peeneid vigureid hinnata.

Kui nüüd peatuda sellel, milline see raamat kirjandusteosena on, siis võiks öelda, et ajuti on ta isegi haarav, siin-seal, mõne lehekülje jooksul. Kuigi ka siis häirib sündmustiku varjamatu naiivsus. Vahepeal torkas selline mõte pähe, et isegi mitteklišeelikud elemendid mõjuvad klišeelikult. Aga noh, siinkohal koputame jällegi noorsookirjanduse sildile.

Kõige rohkem häiris mind selle raamatu puhul aga täiesti rõhuv traagilisus. Seda oleks võinud muidugi aimata pealkirjastki. Valdavalt oli sündmustiku sisuks kannatamine ja kannatamine oli seda lugeda. Kogu aeg läks olukord ainult hullemaks, tekkinud lootused lämmatati, tegelased surid järjepanu ära jne. Viimases kolmes peatükis oli küll näpuotsaga lootust, aga õnnelikust lõpust oleks palju rääkida. Ülepea oli lõpp kuidagi suvaline ja otsi lahti jättev. Arvestades, et see on mõeldud noorte lugemisvaraks, siis ma olen ainult üks suur küsimärk. Rahvusliku massohismi kasvulava, mis muud.

Kuigi see mind tegelikult eriti ei liigutanud, siis tõstaksin narratiivse võttena esile seda, et lahingus hukkunud vanema venna Vootele verega määritud kivi, mille Agur orjapõlves kindluse seina müürib, saab üpris keskse tähenduse.

Tegelasena meeldis mulle mingi hetkena Konguta vanem Kimmu, kes oli vahepeal päris mitmetahuline – ühest küljest võimuahne ja aldis uuele võimule alistuma, samas pisut argpükslik, aga teisalt kui võtab Ainu omale pettusega pooleks naiseks, on tema vastu siiski hea mees, lihtsalt veidi endassetõmbunud. Aga lõpus saab temagi selgelt negatiivse hinnangu osaliseks.

Hinnangud tegelastele on kohati haigelt otsesed ja üleüldse on jutustaja kohaolek kuidagi häirivalt tajutav. On püütud aretada psühholoogilist realismi, aga see on veidi algeline. Ja sotsialistliku realismi alla käib ta kindlamaltki. Eriti värvikalt kõlab selles vaimus järgmine lõik:

Ja müür sai kõva. Vana linnuseõue keskel murdsid orjad – maameeste lapsed ja maamehed isegi – otse iidse Linnamäe südamest raudkõva, kõlisevat paasi Taano kuninga jaoks, nagu nad seal veel kunagi enda jaoks polnud murdnud. Kants kerkis maarahva kodade kohale. Ja Linnamäe kivine süda kaikus ning kõlises vastu, otsekui leinates endagi kadunud vabadust. Raudsed vasarad lõid – ikka kill ja kõll, kill ja kõll...

Ehk siis lühidalt – pigem pole mõtet seda lugeda.

Wednesday, June 9, 2010

Jaak Sarapuu "Kuningas Lembitu elu"

Ma pole väga ammu siia kirjutanud. Oli tegemist. Nüüd kuu aja jooksul üritan jälle paar halba raamatut läbi lugeda.

Autorist:

Kuigi temast Vikipeedia-kirjet ei ole ja ma võiksin oma leksikoni-väljavõtte põhjal kirjutada põhjalikuma ülevaate, mis küberruumi vääristaks, ei ole mul selleks viitsimist. Jaak Sarapuu (sündinud 18.06.1939 Valgamaal, Hargla kihelkonnas, Taheva külas) on eesti prosaist. Hariduselt muuseas 1975. aastal lõpetanud kaugõppes TÜ ajaloo erialal (kahjuks on see õpe kõik mööda külgi maha jooksnud minu hinnangul), on töötanud õpetaja, näitleja ja kirjastajana. On avaldanud lühijuttude kogusid „Austusavaldus“, „Kollendavate väljade vahelt“ ja „Peremärgid“. Tema jutud kujutavad väidetavalt nüüdisaegse külaelu probleeme. Samuti on ta tuntud õpilaste ajalooteadvuse arendamiseks kirjutatud jutustustega Eestimaa kivi-, pronksi- ja rauaajast, mis leiavad edaspidi siingi blogis käsitlemist.

Raamatust:

Ma vist eksisin, kui väitsin, et 1990. aastal ilmunud Rein Raua „Kaupo“ on viimatisim muinasromaan. Tuleb välja, et aastal 1993 on kirjastuses „Kupar“ ilmunud ka selline raamat, mida mina esialgu pidasin autori teiste üllitiste eeskujul lasteraamatuks ning kavatsesin käsitleda hiljem. Aga vaevalt see viga nüüd saatuslik on.

Arvustus:

Ega ei tule siit midagi kiitvat, taaskord. Alguses tundub, et autor vähemalt püüab olla hästi sügav ja kunstkirjanduslik, motoks on mingi Tagore luuletus või sentents või misiganes ning jutustus algab mingi segasevõitu häma ja nägemusega, aga olgem ausad – tegelikult on see mõttetu iba. Samuti üritab Sarapuu lahedat postmodernset kirjanikku mängida sellega, et ta kasutab pisut kaootilist ja hüplevat jutustamisstruktuuri, aga seegi on minu silmis ebaõnnestumine. Iseenesest paljutõotav on see, et teoses on piiskop Albert ja Lembitu välimuselt väga sarnased, mis võimaldaks igasugu huvitavaid süžeelisi käike, aga praegu jäävad minu meelest need võimalused kasutamata, see motiiv lihtsalt oli seal, aga loo seisukohalt ei mänginud ta mingit rolli. Üsna arusaamatuks jääb ka regilaulukatketest vahelõikude mõte.

Stiil ja sõnakasutus on ka kuidagi pisut naljakad. Olustikukirjeldused on kuidagi täiesti mõttetud ja juhuslikud, parem oleks olnud need ära jätta, igal juhul ei tõsta nad kunstilist taset. Kohati esinevad väga imelikud laused, kus pooled ei paista kokku sobivat ega midagi. Näiteks: „Idataevas kumas koit ja Bertoldile meeldis neitsi.“

Läbiv joon, mida oleks pidanud õigupoolest aru saama juba pealkirjast või siis vähemalt eessõnast („Tänavu möödub 775 aastat Lembitu langemisest. Tema meenutamine oleks püha kohus.“), on mingi perversne Lembitu-kultus. Ma ei tea, võib-olla on asi minus, et ma kipun teda marginaliseerima (vastukaaluks sellele lihtsameelsele tähendusele ja äratrööbatusele, mis tal meie kultuuriruumis on), aga mulle oli kogu see asi kuidagi vastukarva.

Mingil haigel eesmärgil fetišeeritakse Lembitu rahuarmastust ja äärmist moraalsust (ta ei reeda oma kodumaad iialgi ega kuritarvita oma võimu), temast tehakse isegi lätlaste vabaduse päästja (sest nende enda vanemad on ise liiga reeturlikud ega võitle piisavalt ristiusu vastu). On loodud ridamisi fiktiivseid olukordi (mille toimumist tegelikkuses ei saa tõestada ega välistada, aga mida ma peaks ebatõenäoliseks; üleüldse on faktidega üpris vabalt ümber käidud ja uusi leiutatud), mille eesmärk on tema voorusi ja niisama ägedust esile tuua. Sel eesmärgil tuuakse näiteks kroonik Henrik Lembitu ette ja lastakse tal surmahirmus kõnetada Lembitut „kuningliku kõrgeaususena“, just nagu mõnda kristlikku valitsejat.

Ühe positiivse asjana tuleb välja tuua, et Lembitu kujutamisse on siiski toodud ka uusi jooni. Mulle vähemalt ei meenu ühtegi muud lähenemist kui „karune ja tõsine mees“. Siin on näidatud teda lapsena, vahepeal on ta õrnhing ja üritab hiietargaks vms saada, tema õpingud aga katkestab õnnetu armastuslugu sakslannast orjaga. Raamatu lõpus on muidugi kaldutud jälle vanasse sängi. Aga mis parata.

Pooleldi positiivse joonena tooksin välja, et kristlust pole niivõrd labastatud nagu tegi seda näiteks Enn Kippel, kes samuti kristlastest tegelaste sisemaailma avada võttis, kuigi kristlased on siin ikkagi märksa moraalitumad kui ausad eestlased, iseäranis muidugi Lembitu. Väga selgelt kajab siit vastu pastor Merkeli Rousseau „õilsale metslasele“ tuginev kujutelm muinaseestlasest, seda muuhulgas ka mõnede kristlaste enese hukkamõistmise läbi, kes jõuavad salamisi järeldusele, et paganad on neist endist moraalsemad.

Pigem ikka vahva on asjaolu, et seksuaalsust pole selles teoses kalevi alla peidetud. Me saame lugeda piiskop Alberti märgadest unenägudest, Lembitu esimesest korrast viljakusriitusorgial jne. Tõsi, see kõik mõjub kuidagi absurdselt ja koomiliselt, võrreldes näiteks Jaan Krossiga, kellel on seks täiesti orgaaniliselt vist küll igas pikemas teoses sees.

Miskipärast tekkis mul võrdlus, et Sarapuu on mõneti nagu eesti Lejinš (vt allpool, „Pitser punasel vahal“), ainult et halvem. Sama ütlesin ma vist Kippeli kohta, kuigi temal ja Sarapuul omavahel mingit erilist sarnasust ei aimunud. Aga mingid stiililised sarnasused Lejinšiga hakkasid igatahes silma. Kasvõi näiteks see, et mõlemad paistsid olevat ühiskonna ja usundi alal liialt šnitti võtnud ulmekirjandusest ja rohkelt omaloomingut (kust tuleb tema ettekujutus mingist müütilisest Keeruilmast, ma ei julge päris pead anda, et seda etnograafiast ei teata, aga pole vähemalt kohanud) lahminud, selmet kasutada ajalookirjandust ja rahvaluulet. Sarapuu on seetõttu iseäranis absurdi kaldunud. Näiteks olen ma kuskilt märkmetesse üles kirjutanud „meie pühad linnused“ ja sellised nimed-väljendid nagu Püha Ilves ja Nõidade Lagendik.

Naljakal kombel olid Sarapuul nagu ka Lejinšil lätlased ja eestlased suured sõbrad, erinevalt 30ndate eesti muinaskirjandusest, kus käis lätlaste suunal üsna otsene šovinism. Küllap kajastab see ajastu vaimu (nii kõnealune kui Lejinši teos on ilmunud pärast iseseisvumisi) - toona olid meil piirivaidlused, nüüd oleme mõlemad postkommunistlikud eurohipid.

Ajalooline tõepärasus on valdavalt ikka väga mööda, aga ma ei hakka seda üksipulgi lahkama. Seda võib muidugi ette heita peaaegu kõigile senikäsitletutele, aga on olnud Sarapuust märksa pädevamaid. Üsna palju häirisid sulaselged anakronismid sõnastuses (kahjuks pole ma ühtegi näidet välja kirjutanud).

Kokkuvõtteks – pole põhjust, miks te peaksite seda lugema.

Tuesday, February 2, 2010

Arvo Mägi "Risti riik"

Autorist:


Arvo Mägi (13. juuni 1913 Tartumaa, Koosa küla – 27. november 2004 Stockholm) oli väliseesti kirjanik. Üks neid noori haritlasi, kelle õpingud (kirjandus ja kunstiajalugu) möödusid juba emakeelses ülikoolis ja veel iseseisvas Eestis. Mõistagi jäi ta eesti kultuuri kandjaks, oli keskseid tegelasi Eesti Kirjanike Kooperatiivis ja muidu väliseesti kirjanduselus ning jõudis ära näha ka vabariigi taastamise. Kirjanikuna viljakas, ja kuigi "Karvikute kroonikat" peetakse tema peateoseks, oli ta muidu pigem tuntud novellimeistrina. Avaldas ka palju publitsistikat, sealhulgas „Risti riigi“ jaoks kogutud materjali põhjal „Eesti rahva ajaraamat“ ja „Euroopa rahvaste ajaraamat“.

Raamatust:

Tegemist on esimese osaga suurest neljaköitelisest romaanist „Karvikute kroonika“, mis kajastab ühe suguvõsa lugu meesliini pidi (v.a. üks erand) 12. sajandi lõpust 1944. aastani. „Risti riik“ määratleb end ajaliselt daatumitega 1187-1557. Tõsi, sellega võiks ta ka minu vaatluse alt välja jääda, aga ma otsustasin teisiti. Raamatu järgedeks on siis „Uued isandad“ (1558-1711), „Õigus hõlma all“ (1712-1855) ja „Lippude vahetus“ (1856-1944). Kuigi lehekülgi kujuneb nelja köite peale tuhande tuuri, on ka vahetuvaid põlvkondi 31, nii et arusaadavalt saab iga üksik peategelane umbes 31 korda vähem tähelepanu kui Balthasar Russow Jaan Krossil (sest see ju ka tuhandeleheküljeline eepos). Lisaks Karvikutega juhtuvale vestab autor pidevalt kõrvale sellest, mis samal ajal maailmas sünnib. „Risti riigi“ esmatrükk oli 1970 Lundis, esmakordselt ilmus ta iseseisvas Eestis 1992. aastal ja 2008. aastal siis ka EPL/Akadeemia sarja 8. raamatuna.

Arvustus:

Mis mind häirib, on see, et tema lugu algab kaheteistkümnenda aastasaja lõpuga. Mägi põhjendab seda nii: „Mida kaugemale minevikku meie meelekujutus tungib, seda vähem kohtab see niinimetatud tõde. Ja lausa valekoest ei saa ühtki jutukangast kududa. Kangal peab olema sees pisutki tõelõime, mis kudet koos hoiab.“ Kuhu jäävad arheoloogia ja varased kirjalikud teated, mütoloogia jne? Eriti arvestades, et oma kreedot väljendab Ristikivi sõnastust kasutades: "Minulegi on ürikute tolmust armsam legendide sinine udu." Ma mõnevõrra mõistan, miks kirjanikel on olnud raskusi sügavamale meie minevikku kaevuda, ja ometi on mul südamest kahju, et nad süvendavad sellega muljet, et muinasaeg on mingi väljaspool tõelist ajalugu olev häma.

Nuriseda võiks ka selle arvelt, et rahvuslik massohism ettekujutuses oma ajaloost on julgelt esil. Rõhk on sellel, et AD 1200 olime mahajäänud ääreala, ja et sisuliselt kohe pärast vallutust, 13. sajandi jooksul kujunes pärisorjuslik-mõisamajanduslik süsteem ja algas pime orjaöö. Mõlemad arusaamad on tänaseks tublisti aegunud (nii muinasaja lõpp kui keskaja algus on tublisti ümber hinnatud) ja kuigi tegelikult oli vist juba sel ajal mingi uuem teadmine olemas, siis ega ei tea, kas maksab ikka autorit selles niiväga süüdistada. Elujõulised on muidugi ka mõned eesti ajalookirjanduse absurdsed ürgklišeed (Bornhöhe aegadest pärinevad), näiteks et sakslased muud ei teinud, kui ainult panid eestlasi vangikeldritesse.

Pean tunnistama, et kirjaniku püüd näidata taustaks maailma sündmusi jätab mind võrdlemisi külmaks. See jätab mulje nagu oleks tegemist ilukirjanduslikku vormi valatud ajalooõpikuga (eriti sobiks see uue riikliku õppekavaga, kus, niipalju kui mina olen kuulnud, pidi senise üld- ja eestiajaloo eraldi õppimise asemel tulema kord, kus eesti ajaloo vastava peatüki eel antakse ülevaade maailma arengutest). Mulle isiklikult meeldiks, kui jutustatava loo seos selle üldise ja üsnagi didaktilise plaaniga oleks tugevam ja ka veidi leidlikum. Üldajaloo osast jäi ka kõrva kriipima (paavsti)kristluse vaatlemine puhtalt läbi marksistliku prisma, et religioon on oopium rahvale ja lihtsalt totalitaarne süsteem eliidi teenistuses. Tõsi, parajat sigatsemist oli kuurias ja Euroopa võimuladvikus muidugi, aga tänapäeval vaadeldakse seda nähtust siiski veidi komplekssemalt.

Stiili poolest mind häirisid esialgu natuke ebaloomulikult kalambuursed repliigid, mis kõlasid pisut pingutatult, samuti selline hakkiv-konspektiivne lause.

Aga kõik see on ainult kriitika. Selle vastu on raamatul seada ka tubli hulk vooruseid. Juba teemapüstitus, näidata vere püsivust ning eesti ajalugu linnulennult, ja sealjuures lihtsate inimeste silmade läbi, on fenomenaalselt hea. Stiil on tegelikult lõppkokkuvõttes väga muhe, loetav, omapärane ja suudab lühidalt olulist edasi anda (mis on sellise raamatu puhul iseäranis oluline). Tegelaste ja lugude galerii on ootamatult värvikas ja tuumakas. Kogu asi on kõigitpidi eluterve (on seksi, on vägivalda, ei unustata isegi seda, et tegelased on inimesed, kellel on ihuhädad, haigused ja vead) ja mitte midagi idealiseeriv. Ja kuigi esialgu tundus, et selline formaat, kus peategelane pidevalt vahetub, suretab põnevuse, siis lõpuks ei pidanud ma sugugi vaatama, palju lehekülgi veel jäänud on.

Niisiis võib-olla ajaloolise tõepära seisukohalt ma seda üldharivaks lugemiseks tingimata ei soovitaks. Aga niigi teadlikule lugejale ja heast stiilist lugupidajale küll, seda enam, et see ajaloo kotkaperspektiivilt vaatlemine paneb juba iseenesest huvitavaid mõtteid mõlgutama. Lõpuks ometi jälle üks hea raamat!

Thursday, January 28, 2010

Leho Lumiste "Killad külas"

Autorist:


Leho Lumiste (12. september 1916 – 29. juuni 1974) oli väliseesti prosaist ja ajakirjanik. Ei saa jätta vahele märkimata, et see on harukordselt kaunikõlaline nimi. Sündinud Elvas, õppinud TÜ-s usuteaduskonnas, samuti etnograafiat ning eesti keelt ja kirjandust. 1944 põgenes Lääne-Saksamaale ja tegi seal kaastööd eesti väljaannetele. Ajakirjaniku pool temas on kahtlemata mainimisväärsem, tema väärtuslikem üllitis on postuumselt ilmunud „Eesti ajakirjanduse ajalugu“.

Raamatu kohta eraldi pole suurt midagi öelda, ilmunud on see ühes trükis, 1971. aastal New Yorkis, kirjastuses Kultuur. (Las ma arvan - te pole isegi kuulnud, et selline raamat olemas on.)

Arvustus:

Esiteks ei saa ma isegi aru, mida pealkiri tähendama peaks. Sündmustik toimub tõepoolest külas või siis mitmes Lemmu kihelkonna külas, aga mis kildadest on jutt, jääb minu arule selgusetuks. Kild (killa, kilda) tähendab muidu ÕSi järgi eesti keeles seltskonda, kampa. Selle tähenduse seisukohalt jään ma lihtsalt nõutuks, see nagu ei ütle üldse midagi loo seisukohalt. Võib-olla on mõeldud kildasid rahvapeo tähenduses (nagu nt folklooripidu Kirde killad), aga sel juhul jääb ikkagi asi selgusetuks, sest teoses on esindatud terve aastaring igasugu tähtpäevi, aga ükski neist ei ole kuigi oluline. Veel ühe variandina kargab pähe, et äkki on ta mõelnud kihlasid, mis on tõenäoliselt sama etümoloogilise taustaga kui killad, ja tõepoolest siin mingi pulmade-abielu seebiooper käib vahepeal, aga jällegi – seos pealkirjaga jääb ähmaseks.

Paraku ei ole see sugugi ainus viga selle raamatu juures. Taaskord – täielik ajaraisk. See blogi-ettevõtmine ajab mu veel hauda, kui normaalseid raamatuid enam ei tule. Ma loodan siiralt, et sellest raamatust enam hullemaks minna ei saa.

Kui ma kaaned avasin, vaatas mulle vastu tsitaat Kalmuse raamatust "Jumalat lahkuvad maalt". Ma mõtlesin, et see võib olla üle pika aja hea raamat, kui Kalmus on ta eeskuju. Aines on samuti ristisõja-aegne Virumaa. Aga sellega sarnasus piirdub. Tasemelt on see kirjutamisaja poolest üsna moodne romaan mõneti veel lootusetum kui Saali peaaegu sajand varem kirjutatu. Samamoodi loobivad siin mehed tublisti isamaa-pateetikat ja lihtsa talupoja suust võib kuulda tõelisi filosoofilisi sententse. Stiilinäide:
Ei tohi unustada, et meie rahvas on võimas ja suudab palju. Juba ammu ta lõi oma tarkuse ja kõik selle, mida teame. Nii kannab ta oma õlgadel ka ajalugu. Jah, rahva loov vaim on nii suur, et ta ei ole mõõdetav, ja eriti selle tõttu, et ta oma arukuses on sügav, mitmekesine ja tugev.“

Aga mingem kõige hullema juurde. Ma süüdistaksin autorit plagiaadis. Loeme:
Kui võõrad kükitasid järidele, mis Piret lükkas nende ette, rändasid nende pilgud üle tare sisustuse. Nad veendusid: ka siin ei ole elu rikkam kui külas. Eriti kui silmad peatusid tühjal kruubiuhmril ja vibu otsas kiikuval kätkil, mille kiiksumine oli kui küsimus, miks uhmer on siis alati tühi, kui kätki on täis." Täiesti juhuslikult võtsin ma enne seda raamatut korraks kätte A. Sinkeli "Musta risti ikke all“ (aastast 1956), mis mul lugemisjärjekorras alles ootab, ja lugesin mingi paar lehekülge. Võib-olla oleks ma edasi lugedes veelgi plagiaati täheldanud, aga las ta olla. Igatahes:
Ta lasi vaikides pilgul libiseda üle tare vaese sisustuse. Jah, ka siin polnud elu viimase aasta jooksul paremaks läinud. Lage, näljane kirst vahtis tühja kruubiuhmrit. Kolde haigutav suu näis matsutavat niisama tühja pada. Vibu otsas õõtsuv kätki kiikas mustunud, igipõlist lauda, otsekui küsides, et miks peab too alati tühi olema, kui tema täis on?“
Tegelikult läheb siin jutt veel pikemalt edasi ja sisuliselt on terve peatüki sisu maha viksitud. Lisaks täheldasin ma teatud laene Kalmuselt ja Hindreylt. Nojah, üsna inetu lugu.

Väga masendav on see, et sellel raamatul sisuliselt puudub narratiiv. Või noh, narratiiv on muidugi olemas, aga see on nii uskumatult kaasakiskumatu, et see ajab täiesti hulluks. Tegelased hajuvad täiesti ebaisikupäraseks massiks, nii et väga raske on üldse jälgida, mis toimub. Sõnastus on tihtilugu kohmakas, süntaks kisub viltu (võib-olla mingi väliseestlase sündroom), ainult mõned harvad õnnestunud looduskirjeldused, enamasti kipuvad needki klišeeks. Rohkem kui loo jutustamisega tegeleb autor (ilmselt oma etnograafia-alasest haridusest tingituna) varjamatult didaktilise eesti vanarahva eluolu seletamisega. Iga peatüki alguses saab põhjaliku ülevaate vastava pidupäeva tavadest, jahikommetest või misiganes. Tõenäoliselt on see tingitud mingist väliseesti-kompleksist, et tuleb seda värki eestluse säilitamiseks läbi hekseldada. Mõneti on ju tore mõte kirjeldada suurte kangelastegude asemel argisemat elu, aga kuna selletõttu on narratiiv olematusse sukeldunud, ei saa seda heaks kiita. Ja mis veel - see vanarahva eluolu, mida ta kirjeldab, on puhtalt 19. sajandi andmete põhjal. Mees ei paista selle peale tulevatki (30-ndate autorid, kellel oli kasutada alles lapsekingades arheoloogia- ja ajalooteaduse andmed, nii ränku vigu ei teinud), et 13. sajandi alguses olid mõned asjad sootuks teistmoodi. Iseäranis jäi mulle kõrva see, kuidas mehed kaevavad alalõpmata kuivenduskraave (näib mulle ilmselge Tammsaare mõjutusena), kohati esinevad ka nimed nagu Taavi ja Jaan, naised vuristavad vokki, toas sahiseb liivakell ja laual on vastlakuklid.

Ja lõpetuseks veel üks epic fail, nagu öeldakse. On aasta 1211, mehed kavandavad suurt sõjakäiku Ümerale, räägivad, kuidas meie saatus otsustatakse Ümeral. Nali on muidugi selles, et autor on kogemata ära unustanud, et mehed läksid ikkagi Võnnu linnust piirama ja lahing Ümera jõel sündis ettekavatsematult, taganemisel Võnnu alt.

Niisiis – seda raamatut küll ei maksa lugeda.

Monday, January 4, 2010

Andres Saal "Aita", "Leili" ja "Vambola"

Autorist:

Andres Saal (21. mai (vana kalendri järgi 9. mai) 1861 Selja – 23. juuni 1931 Los Angeles) on jällegi üks neid kirjamehi, kes just ajalooainelise kirjandusega omale nime teinud, nagu Kross, Bornhöhe või Kippel. Iseenesest huvitav mees, kes reisis eluajal mitu korda ümber maailma, elas pikka aega Jaava saarel ja lõpetas elupäevad Los Angeleses, kus oli endale ja oma lastele hea elu sisse seadnud. Mingi sarnasus oleks nagu Hindreyga, kes olla ka kõva reisimees olnud. Aga teoste taseme poolest vääriks Saal ausalt öeldes ka unustussejättu. Lisaks kolmele siin ja praegu käsitletavale jutustusele on ta kirjutanud ka palju muud kribu-krabu. Alustas saamatu luuletajana ning leidis siis ilmselt ajaloo näol ainestiku, mis talle kõige enam istus. Ta käis Tartus ülikoolis vabakuulamas ajaloo ja arheoloogia alaseid loenguid ning neist inspireerituna kirjutas veel näiteks selliseid teoseid – Jüriöö ülestõusust rääkivad „Hilda“ ning "Uudu ja Meeta", samuti 17. sajandi nõiaprotsesside teemalise "Sõstra-silmad" ja veel näiteks "Saare piiga", mille täpsema ainestiku kohta ma midagi välja ei lugenud. Viimast kolme saab vist lugeda haruldaste trükiste digitaliseeritud mikrofilmidelt ülikooli raamatukogu või kirjandusmuuseumi kodulehelt. Saali kohta saab lisateavet siit:
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=78

Teosest:

„Aita“, „Leili“ ja „Vambola“ on tegelikult eraldi jutustused, mis moodustasid triloogia, aga kuna mina laenutasin omale „Eesti Raamatu“ 1991. aasta trüki, kus need kõik kokku koondatud, siis käsitlengi neid siin ühiselt. Muidu on lisaks sellele koondkogule nad eraldi trükkidena ilmunud:
„Aita“ esmatrükk 1891, 1921, 1931 (Andres Saali valitud kirjatööde kogu), 1952
„Leili“ esmatrükk 1893, 1926 (valitud kirjatööde kogu)
„Vambola“ esmatrükk 1889, 1913, 1921 ja 1936 (valitud kirjatööde kogu)
Seega – mingi veidruse läbi pealeminev kaup.

Arvustus:

Ei tea, kust sabast kinni haarata. Ütleks, et üsna tüütult pikk ja sealjuures absurdselt naljakas. Mitte et see oleks kirjutatud naljaraamatuna. Lihtsalt - see on nii uskumatult halb. Ja ma räägin praegu kolmest jutustusest ühtse teosena, sest kolm osa ei eristu üksteisest eriti. Või noh, vähemalt halb minu esteetika silmis. Ajaloolisele romaanile omase püüuga ajastu reaalsust kajastada on ta küll kõigega võssa põrutanud. Ma ütleks, et mängufilm "Malev" on ka täpsem muinasaegse Eesti kujutamises kui see teos. Mõni lugeja ilmselt taipab, mis ma sellega öelda tahan, kui ütlen, et see raamat on umbes nagu keskmine ajalooaineline larp. Ajastu tegelikkuse taasloomisega on väga vähe pistmist, olulised on ägedad ja erutavad stseenid ning seikluslikkus. Üks ilmekas näide:

Väikese väina ääres Saaremaa rannal, seal, kus praegugi veel Tornimägi seisab, oli sel ajal väike linn kõrge torniga. Torn oli ehitatud kõrge mäekingu otsa seisvale uhkele majale, kust võis näha kaugele ümberringi maale ja veel kaugemale merele. Üleval torni küljes seisis määratu suur lind, mida võis võrrelda kreeklaste puuhobusega Trooja linna all. Ühe jala küünte vahel hoidis ta hulka sõjariistu, aga teise jala varvaste küüned olid ähvardavalt allapoole välja sirutatud. Tornist käis luuk välja linnu sisikonda, mis nagu väike kambrike oli elamiseks kenasti ehitatud. Siit vahtis tornivaht merele, pidas silmas laevade käiku ning andis neile päeval lipu, öösel tulede abil märku. Suure kõvera noka peal seisid kaks määratut silma, millest hele rasvatuli igal ööl päikese loojaminekust tõusuni laevameestele kaugele merele valgust andis ja tormistel ning pimedatel öödel õiget teed näitas. Päeval olid ta silmad küll pimedad, aga siiski uskusid laevamehed sealt mööda sõites kaht elavat silma nägevat, kes nende tervitustele lahkelt naeratasid.“

Nagu – ehh? See ei ole ikka päris normaalne. Olgu, Saal oli ehk veel mingite romantismi järelkajade mõju all (ja nii joobnud neist kajadest, et oli ise romantilisem kui ükski teine romantik) ja ehk tuleks talle andestada, tema püüdlus ehk ei olnudki realism (Leopold von Ranke loosungist lähtuv wie es eigentlich war), vaid ajaloo müstifitseerimine. Mnjah. Teine näide on see, kuidas kohanimest Karula on saanud kinnipidamiskoht, mida ümbritseb tigedaid karusid täis aedik, millest läbipääsemiseks on mingi köitesüsteemiga ülestõmmatav koridor.

Muuseas, vangis olemine ja sellest väljapääsemine on üks põhiteemasid. Ma ei tea, kas see kõditab romantilist hinge või mis, aga kolme raamatu peale kokku on erinevad tegelased umbes 20 korda vangis. Sama palju kordi kordub stseen, kus metsas eksinud jõuavad üksiku hurtsiku juurde, kus mingi vana naine ees ootab. Ja peaaegu kogu raamatu vältel on ilmastikutingimusteks "tormine sügisöö", ainult lugude algustes ja lõppudes ilmestab üürikesi õnnehetki mingi ilusam ilm. Ja nagu ütleb eesti-aegne kirjanduskriitik Oskar Urgart:

Saali abstraktsioonid esindavad küll äärmiselt lihtsat ja sellega omal kombel imponeerivat, kuid samal ajal ka väga vaest vormimaailma. Oma tegelaste karakteriseerimiseks saab ta läbi ainult kahe abstraktsiooniga: voorusliku ja pa­helise tüübiga, kumbki neist kõige peenemate joonteni arendatud, igas olukorras püsiva kinniskarakteriga. Ta posi­tiivne tüüp ei ole mitte ainult täiusliku iseloomuga, vaid ka välimuselt ideaalne. Kui me juhuliselt loeme Saali positiivse naiskangelase välimusest: …„suurrätik oli üle õla tagasi langenud, mille alt paljad õlad välja paistsivad nii kaunid, nagu oleks neid kõige suurem kunstnik valgest marmorist välja raiunud”, siis pole see mitte ühekordne, sattumisi lan­genud kirjeldis, vaid reeglipärane nähis. Muidugi esindab negatiivne abstraktsioon äärmusse viidud kontrasti eelmisele tüübile, nii siseelu kui ka välimuse poolest. Ainult üks nõr­kus on Saali suursugusel kangelasel: ta suur naiivsus, mis teda järjest viib roimarliku tüübi lõksudesse, ja viimasel oma­korda on üks ainus voorus: suur teravmeelsus...“

Tüüpide abstraheerimise kõrval näeme lihtsustavate kompositsioonivõtete tarvitamist ka muus. Õige piiratud hulk kinnisvõtteid juhib sündmustiku ülesehitust. Lastevargus ja vanemate vangistamine paiskab rohkem kui ükskord sega­mini perekonna ja üksikute perekonnaliikmete kokkujuhtimine - mõnikord aastaid hiljemini, kui unustatud juba üks­teise välimuski - pakub külluses võimalusi sündmustiku kõige kirjumaks seadelduseks; elu päästmine või vangist vabastamine sõlmib armuvahekordi, negatiivse tüübi alaline luuramine saadab hädaohtu positiivseid kangelasi, üksindu­ses valjusti endaette kõnelemine paljastab luurajaile sala­jasemad kavatsused jne., jne. Lõpplahendus toob alati lepituse vooruse võidu kaudu, mis ei tähenda küll igal juhul vooruslikkude tegelaste, vaid just abstraktse voo­ruse triumfi.
"

Tõepoolest – narratiivsete elementide vaimuvaesus kisub vahepeal lausa debiilseks. Kolm jutustust on põhimõtteliselt samased, lihtsalt tegelaste nimed on ära vahetatud Samas jällegi mõne asja puhul ei saa absoluutselt fantaasiavaegust kurta - olgu näiteks kasvõi eeltoodud tsitaat seest õõnsa lind-vahitorni (!!!) kohta.

Kõike seda saadab ka dialoog, mis on meie aja inimesele pehmelt öeldes kummastav. Dialoogi kude meenutab rohkem dramaturgiat kui proosat, see on lihtsalt nii õhkav ja muidu mööda. Kõikjalt kajab Jakobsoni-kõned-kuubis stiilis hüperpateetiline isamaajoobmus (Lembitu ja sõbrad kasutavad enesestmõistetavalt „isamaad“ sidesõnana) ning noorte meeste sinisilmne ja vaga rüütellikkus (jääb mulje, nagu saaksid nad kohe suurest erutusest infarkti, kui nad oma armastatud neiu käest kinni saavad võtta). Aga 19. sajandi kontekstis – ma ei tea – äkki oli tõesti normaalne nii rääkida.

Muidugi vahvad konstruktsioonid, mis on olnud sellesama aja muinsusromantikast peale ka üsna elujõulised, on „Taara tammikud“ jms. Päris palju on autor kasutanud autentseid regivärsse, millele on lisanud omaloomingulist imitatsiooni. Need viimased muidugi karjuvad kogu täiega silma, aga olgu, mis sellelt ajalt ikka nõuda. Ja üks asi, mis mind ehk kõige enam naerma pani, oli see, et "Vambola" ühe peategelase nimi oli Panda. Seos pandakaruga tekitas nii absurdseid lauseid, et ma ei saanud aru, kas tõesti selline reisi- ja loodushuviline kirjanik ei teadnud sellise liigi olemasolust või milles asi.

Ainus vahva asi, mis mina sellest paksust koguteosest leidsin, oli „Vambolas“ esinev rahvapärimusel põhinev (küll kirjaniku poolt veel üle pakutud) jutt Soontagana salateest.

Niisiis. Omal ajal pidid need väga kõvad teosed olema, kui neid niipalju trükitud on. Tõsi, kriitikat olla Saal ka kõvasti saanud. Mina eriti lugeda ei soovitaks, mulle oli see üsna pikk ja tülikas töö. Samas kui hing sellise huumori peale kisub, siis võib ju sirvida.

Ajalooalast:

Üks huvitav asi hakkas mulle küll silma Saali lugude puhul. Nimelt on seal naised vaat et rohkemgi tähelepanu keskpunktis kui mehed, mis on teiste muinasajast rääkivate romaanide puhul tavatu. Ja ometi, kui kõiges muus on ajastutruudusega Saal mööda pannud, siis selles üksikasjas on ta kogemata õigele rajale sattunud. Ja neile, kes seda veebi loevad, ja ei ole kursis, olgu järgmine selgitus.

Nimelt võib arvestatava kindlusega väita, et muistses läänemeresoome ühiskonnas oli naise roll märksa suurem kui naabermaades ning eriti võrreldes Lääne-Euroopaga. Kas just päris võrdõiguslikkuseks seda nimetada, aga patriarhaalsust oli ilmselt hulka vähem, kui seni on arvatud. Sellise seisukohaga on välja tulnud professor Marika Mägi ja tema teooria on ilmekas näide sellest, et feministlik mõttevool humanitaar- ja sotsiaalteadustes võib tõepoolest teaduslikku kasu tuua.

Ma lühidalt konspekteerin tema argumendid
1) läänemeresoomlaste kivikalmetes on maetud mehi ja naisi võrdselt või kohati isegi naisi rohkem, seevastu indoeurooplastest naabrite kalmetes on meestega samale kalmistule maetud vaid üksikud kõige rikkamad naised
2) naised nendes kalmetes on väga rikkalikult varustatud, sageli ka meheliku võimuatribuutikaga (relvad, ratsaniku varustus)
3) naiste ja meeste ehete eristust läänemeresoomlastel eriti ei ole
4) etniliselt ja geograafiliselt meile lähimas muistse tavaõiguse üleskirjutuses liivi-latgali õiguses on sätted, mis muule Euroopale täiesti võõrad - seal pärivad vara nii pojad kui tütred, ning viimased isegi ehk eelisjärjekorras
5) naist peeti Eestis noorikuks kuni esimese tütre sünnini, patriarhaalses ühiskonnas on see olnud kas süütuse kaotamise või esimese poja sünnini
6) naiste seksuaalsust ei surutud ka veel 18. sajandil hoopiski nii palju alla, kui seda tehti teistes kristlikes maades

Lisada siia juurde veel sugude eristuse puudumine meie keeles ning me jõuame järeldusele, et meie karused mehed hoidsid oma naisukesi paremini kui seltsimehed eurooplased.