Sunday, December 20, 2009

Karl Ristikivi "Sigtuna väravad"

Teosest:

Tegemist siis ühe novelliga samanimelisest novellikogust, mis ilmus Lundis 1968. aastal ja uustrükina Varrakult 2004. Sündmustik ise paigutub 15. sajandisse, kui rootslased üritavad end Taani riigi võimu alt välja rabeleda, ja Sveamaa suurnikud arutavad seal Sigtuna väravate legendi, mis peaksid praegu olema Novgorodi Püha Sofia katedraali seinal.

Arvustus:

Ega siin eriti palju öelda pole. Ma ei ütleks, et see eriti hea lugu oleks olnud. Samas kogumikus leidus muidu päris mõnusaid jutte, kus oli mõnusat muinasjutustiili tabatud ja kust ilmnes ka mõni päris tuumakas iva. Aga käsiteldav novell oli nende seas üks tuhmimaid ja kuivemaid. Võib-olla oleks seda mõtet olnud parem edasi anda mingis esseistlikumas vormis. Ei tea. Samas ei julge ma seda ka laita, sest võib-olla mulle lihtsalt Ristikivi ei istu.

Omamoodi huvitav on see, et Ristikivi, kelle loomingust moodustab ajalooteemaline väga olulise osa, puudutab nendes romaanides oma kodumaad minimaalselt ja ta ajab pigem mingit Euroopa asja. Kohati tundub aga, et selline vaikimine võiks isegi mõneti tähenduslik olla – kui "Sigtuna väravates", millest rääkides võiks ju eestlased päris tublisti teemasse kaasata, on meie osa pisendatud sisuliselt paarile ääremainimisele, siis ometigi eelnevad sellele jutud Fulko-nimelise tegelase suust, kes toob kangesti meelde 12. sajandi teises pooles Eestimaa piiskopiks määratud Fulco, ja on kogumikus ka lugu tublist ordurüütli sõjasulasest Mats Matsipojast, kes oma surnud isanda Moskvast Liivimaale tagasi toob. Mine võta kinni, kas see on tähenduslik vigur, või tahan ma seal näha midagi, mida ei ole.

Kes tahab novellikogu või Sigtuna asjus juurde lugeda, siis:
http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/7_82007/38-41.pdf
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=6655:ksildane-tark-ja-nukker-ajaloofilosoof&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3022

Sunday, December 13, 2009

Janis Lejinš "Pitser punasel vahal"

Raamatust:

Kuigi mina siin ajaveebis üritan pigem tabada seda mingit märgilist tähendust, mis on muinasajal Eesti kirjanduses, siis ei tee ka paha üle vaadata sarnast kirjandust naabermaadest, eriti kui meie enda rahva lugu sinna otsapidi ka sisse kätketud on. Just selliste raamatute kilda kuulub lätlase Janis Lejinši 2001. aastal ilmunud raamat „Pitser punasel vahal“ e. „Zimogs sarkana vaska“, mis 2007. aastal ilmus Kalev Kalkuni tõlkes kirjastuses „Eesti Raamat“. Sisu poolest kajastab see siis sündmusi Läti muinasmaakonnas Talavas aastatel 1162-1184 (ja tegemist on ainult triloogia esimese osaga) ja peategelaseks on Henriku kroonikastki teada-tuntud vanem/kuningas Talibald, raamatus Talivaldis.

Kuigi mul ei õnnestunud internetist leida kirjaniku kohta mitte mingisugustki lisateavet (isegi mitte pilti tema silmnäost), tasub ära märkida raamatu tiitellehel mainitu, et romaan võitis Läti Kirjanike Liidu korraldatud Gerkensi romaanivõistlusel I auhinna. Etteruttavalt öeldes ei saa ma täpselt aru, miks küll ometi, kas on temaatika piisavalt eksootiline, või käib läti kirjanduse käsi halvasti või mis.

Arvustus:

Raamatut lugema hakates olin ma üsna nördinud. Ma olin mingi hetk juba jõudnud langetada otsuse, et tegemist on lätlaste oma Kippeliga, mööndusega, et ta pole päris nii hull. Ja sarnasusi on tegelikult üllatavalt palju. Kõige markantsem neist ilmselt see, et nii nagu ka Kippel, tahab Lejinš hiilata ajalooalaste teadmistega ja olla võimalikult ajaloodidaktiline. Tõsi - ajaloolised romaanid aitavad ajalugu paremini meelde jätta. Aga on mingi piir, kui palju fakte ja muud "asjalikku" võib sisse toppida, ilma et lugu ise nende sisse ära ei kaoks ja kogu ilukirjanduslikku elementi mõttetuks ei muudaks (muidu kaob ära vahe romaani ja teadusliku kirjanduse arusaadavuse juures). Lejinš kohati ületab selle piiri, enamasti kõigub kuskil üsna selle piiri lähedal.

Nagu ka Kippel, astub Lejinš teadmistega hiilata püüdes üsna palju ämbrisse. Ma muidugi ei tea, mis on kirjaniku taotlus, ja seetõttu võib mu kriitika olla veidi ebaõiglane, aga ma luban seda endale sellegipoolest. Rohkelt on selles raamatus faktilisi kaheldavusi, aga ka häirivalt palju meta- ja pseudoajaloolist. Ta on nähtavasti võidelnud muinasaegse Läänemere idakalda ühiskonnakorralduse ja eluolu liigse lihtsustamise vastu, aga sellega keerab vindi jälle teistpidi üle.

Metaajaloolise all mõtlen seda, et ta kirjutab tänapäevase ajaloolase mõttekonstruktsioonide ja sõnavara toel, mitte ei ela ajastusse sisse. Pseudolikkuse meeldejäävamateks näideteks on kahtlemata ulmekirjandust meenutavad mõistatuslike võimetega kirve- ja linnurahvas, aga ka korduvalt läbiviidavad detektiivijuurdlused ja hullult institutsionaliseeritud ühiskond.

Üldse viirastub mulle teksti lugedes autori portree lugemusega, mis piirdub peaasjalikult ulme-, detektiivi- ja seiklusromaanidega. Oleksin väga imestunud, kui tuleks välja, et tegemist on professionaalse kirjanikuga, sest on ju näha, et kirjakunsti kui sellist ta ei paista eriti valdavat. Isegi kui üht-teist on tõlkes kaduma läinud, jääb tema viljeldud poeetika selle külje pealt üsna lahjaks.

Millegipärast tundub väga-väga kahtlane Läti mütoloogilise süsteemi ja üldse vaimse maailma esitus. Ja mõnes kohas jääb sellest vaimsest poolest kaunikesti puudu, selline üsna kuiv ilmalik-militaarne vaatepunkt elule kajab vastu.

Omamoodi huvitav on aga vaadata lätlaste suhtumist eestlastesse. Ühest küljest oleks mul nagu häbi nende ees, et kui meie 30ndate kirjanduses oli lätlane arg-salatsev-reeturlik mustapäine vaenlane ja mida kõike veel, siis siin on Ugandi eestlased Talava tublid liitlased. Samas jällegi üritab Lejinš kirjutada lätlaste arvele palju sellist, mis õigupoolest kuulub läänemeresoome rahvaste ajalukku. Nojah, las ta siis olla.

Kuskil 150-200 lehekülje vahel hakkas lugu paremuse poole minema. Tasapisi joonistus välja üsna korralik tegelaste psühholoogia, mis polnud niisama, vaid muutus oluliseks ka loo seisukohalt. Lõpus oli raamat juba üsna põnev, kuigi õnnetult etteaimatav.

Kokkuvõtteks – kui on aega (raamat oli võrdlemisi mahukas) ja oled pigem kommertsžanrite austaja, siis võid lugeda, kui aga kummardad kunstkirjandust, siis vist ei tasu kättevõtmist.