Kui ma siin ennist Ristikivi puhul märkisin, et tegemist on vist siinkohal käsitletavatest kirjanikest kõige auväärsemaga, siis võta näpust – leidsin, et isegi Jaan Kross (ja isegi Jaan Kross, ja isegi Jaan Kross... khm... 19. veebruar 1920 Tallinnas – 27. detsember 2007) on kirjutanud midagi, mis jääb küll väga žanri piirimaile, ent ulatub siiski omadega sisse. Igatahes Kross vist tutvustamist ei vaja, kui inimese miskipärast juba üht kirjandusblogi uudistab.
Raamatust:
1990. aastal (paistab, et oli ajaloolise romaani jaoks viljakas aasta, kui vaadata, et ka Rein Raua raamat oli sama aasta väljalase) trükivalgust näinud raamat pole (tea, kas taseme, teema või sootuks kehva ilmumisajastuse tõttu) ehk nii suurt avalikkuse tähelepanu saavutanud, kui Krossi mitmed teised romaanid. Igatahes internetist ei leidnud ma peaaegu midagi asjassepuutuvat. Siiski on see raamat tõlgitud soome, saksa ja rootsi keelde. Ja mõistagi on see ilmunud ka Krossi kogutud teoste sarjas, numbri all 10 ja aastal 2003.
Arvustus:
Ei ole vist võimalikki teisiti, kui et see on hea raamat. Ja igatpidi üsna krossilik, nauditav nii sõnavara kui sõnastuse poolest. Rohked ekskursid, aga parasjagu lühikesed, et ära ei tüüta, elavad ja muhedad kirjeldused, tugevad karakterid, ajaloo ja tsensuuri küsimused jne.
Mõneti huvitav on ta selles mõttes, et liidab Krossi kaks põhilist teemat – „Väljakaevamised" on ühest küljest eesti ajaloo sündmustest inspireeritud ajalooproosa (nagu nt „Kolme katku vahel“, „Keisri hull“, „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ jt), teisalt aga ka memuaarlik-autobiograafiline teos (nagu nt „Wikmani poisid“, „Kallid kaasteelised“, „Mesmeri ring“ jt). Ja kui nüüd tagasi pöörduda eeltoodud võrdlusele Ristikiviga, siis mina liigitaks „Väljakaevamised“ sarnaselt raamatule „Viikingite jälgedes“ alternatiivajaloo valdkonda, mis pole vist eesti kirjanduses väga sagedalt harrastatud žanr.
Nimelt - Peeter Mirk (raamatu minategelane ja Krossi alter ego), naaseb 1954. aastal vangilaagrist ja leiab tööd arheoloogilistel väljakaevamistel Toompeal, mille käigus ta avastab ja hoiab endale 1221. aastast pärineva pidalitõbise Andreas Suneseni üleskirjutuse, kus ta palub Issandalt andeks ristisõjakoleduste pärast, millega ta eestlaste maad on löönud (huvitaval kombel on samal aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Endel Nirgi "Tabelinuses" (vt allpool) samuti sees pidalitõve kui jumalik karistus motiiv Sunesenile Harju-Viru vanematest mässajate ülespoomise eest, mille pärast ta andeks palub).
Tõsi - peaasjalikult räägib kõnealune teos ikkagi 1954. aasta vabanevatest, ent endiselt närvilistest oludest (ja on selles mõttes ilmsesti üsna loomulik ilmumisajal - 1980-ndate lõpus toimunud protsesside taustal) ja ajaloo rollist neis tingimustes, mistap võib selle raamatu siin blogis käsitlemisele võtmist pidada mõneti tinglikuks. Juttu on siin (nagu pealkirjastki võiks nähtuda) ka arheoloogiast ja pisut ka tollase Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi telgitagustest (üldse on siin muudetud nimede taga ära tunda mõningaid tollaseid tipphumanitaare, nt Uku Masingut). Sellest johtuvalt tekib küsimus, et kuivõrd palju on fantastilist käsikirja-leidu kõrvale jättes siin autobiograafilist? Et kas Kross on lähemalt kokku puutunud arheoloogiaga? Ei osanud selle kohta infot otsida, aga raamatu lugemine tekitas neetud kahjutunde, et ta ei kirjutanud midagi päriselt sellesse n-ö „muinasažanrisse“ kuuluvat. Küll oleks praegu mõnus lugeda. Ohjaa.
Kui ma nüüd võrdleks muude Krossi teostega, mida olen lugenud, siis ei ole see kindlasti parimate seas, kui võtta selle järgi, kui sügavalt see raamat mõjub. See oli mõnus ja huvitav lugemine, aga sellist tegelasele kaasatundmisvõimalust ja kirjanduslikku väge nagu nt on "Kolme katku vahel" või "Keisri hull", "Väljakaevamised" päris ei paku. Loo kulminatsioon on ka pisut mannetu, kui sellist halvustavat sõna üldse julgengi lugupeetud klassiku kohta kasutada.
Üldiselt aga soovitan julgesti. Ma arvan, et see võib maitseda üpris laiale ringile. Oleks tore, kui iga arheoloogiahuviline seda kord lugenud oleks. Aga jah, kes eelnevad lõigud läbinud on, saab isegi aru, et karuseid mehi siit oodata ei ole.
Ajalooalast:
Et Andreas Sunesenist ja Taani ristisõjast Maarjamaale on paslikum rääkida Bernard Kangro romaani „Kuus päeva“ juures, siis võiks siinkohal teemassepuutuvalt rääkida hoopis arheoloogilistest kaevamistest Tallinnas ja üldse Tallinna vallutuseelse asustuse küsimusest, mis iseenesest on tänini täiesti vaidlusalune.
Henriku kroonikast teame me, et 1219. aastal maabuvad Lindanyses Taani kuninga Valdemari väed, hõivavad rävalaste vana linnuse ja hakkavad seda kindlustama. Mõne päeva pärast toimub siin viitusepäeva lahing (kus väidetavalt kukkunud alla Dannebrog, kuigi on ka olemas võimalus siduda see legend Madisepäeva lahinguga, aga sellest ehk mõni muu kord), kus eestlased saavutavad äkkrünnakuga esialgu edu, kuid löödakse hiljem tagasi.
Valdemar lahkub Tallinna alt ja jätab siia oma asevalitsejaks Lundi peapiiskop Andreas Suneseni. Järgnevate aastate jooksul üritatakse taanlaste kindlust korduvalt ära võtta, aga ka 1223. aasta suure ülestõusu ajal on see ainus punkt Eestis, mis jääb võõrvõimu kätte. Edaspidi jääb kuningas Valdemar omadega aga jänni ja Taani riigi kämmal siinmail nõrgeneb, mille tagajärjel haarab Põhja-Eestis ja ka Toompeal võimu Mõõgavendade Ordu. Järgneb suurem poliitiline sahker-mahker, mille lõpptagajärjena 1238. aastal Stensby lepinguga lähevad Tallinn ja Põhja-Eesti veel 100 aastaks Taani kuningriigi koosseisu. 1248. aastal saab Tallinn Lübecki linnaõiguse.
Aga mis oli enne seda? Baltisaksa uurijad ei taibanud väga seda küsimust tõstatadagi (sest nende paradigma järgi hakkas ju igasugune mõistlik inimtegevus siin pihta germaanlaste kultuuritoomisega), kuni baltisaksa/taani/eesti ajaloolase Paul Johanseni teooriani (vt "Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland"), et Tallinnas oli juba 11.-12. sajandil turuplats, kuhu juurde lisandusid ka rootsi kaupmeeste jaoks Oleviste ja venelaste jaoks Püha Nikolai kirik ning mille nimi Lindanäs tuleb rootsi keelest ja tähendab umbes sama mis hilisem soomekeelne nimi Kesoniemi.
Siia juurde lisandus veel soome keeleteadlase Tallgren-Tuulio väide, et Sitsiilia kuninga õukonnas töötanud araabia kartograaf al-Idrisi kujutas oma 1154. aastast pärineval kaardil Tallinnat, mida teab küll vist iga põlvepikkune poisikenegi. Ja neist kahest asjast johtuvalt korraldatigi 1954. aastal, sellel Tallinna esmamainimise 800. aastapäeval (kõigest 7 aastat hiljem Moskva samasisulisest sündmusest) siin suurejoonelised väljakaevamised selle tõestamiseks, et Tallinna kohal ei asunud mitte ainult turuplats, vaid terve aolinn. See tõestuskatse sai juba omal ajal (nagu raamatust "Väljakaevamised" lugeda võib) rahvasuus pilkelise pealkirja "Kalevipoja parteipiletit otsimas". Propagandasurve tegi oma töö ja siin pole siis ka midagi imestada, et teooria sakslaste-eelsest linnalisest Tallinnast justkui nagu tõestust leidiski. Kuigi tegelikult ei ole leitud mitte midagi aolinnale viitavat, toona hilisrauaaega dateeritud keraamika on ka nüüdseks ümber ajandatud 13. sajandi lõppu vist. Jälgi Henriku mainitud rävalaste vana linnuse kaitseehitistest on Toompeal arvatavalt leitud 1990-ndatel toimunud päästekaevamiste käigus, aga nendegi kohta on öeldud, et tegelikult on need tõlgendused meelevaldsed. Midagi on seal kindlasti aga olnud, on sealt leitud viikingiaegse kolde jäänus ja muinasaja päris lõpust pärinev ammunooleots ja vist ka odaots.
Et kaevamisi oli tehtud ka Tallinna lähistel asuval Iru linnamäel, mis oletatavasti jäeti 12. sajandi keskel maha, ja 12. sajandi aardeleiud koonduvad Tallinna ümbrusesse, ka sellest ajast pärinevad maanteed jooksevad siia kokku (liiati asub linn suisa Rävala maakonna kolme kihelkonna piiride kokkupuutepunktis) ja vaid veidi hilisemast ajast on ka teada, et suur ja iidne Läänemere laevatee Saksamaalt Ojamaa kaudu Novgorodi ületas just Hanko-Tallinna liinil Soome lahte, kujuneski välja teooria, mida pole seni kaljukindlalt ümber lükatud (kuigi enamik ajaloolasi suhtub sellesse tugeva skepsisega) – et vana viikingiaegse kaubanduse keskus Pirita jõe orus asuvas Irus kaotas merest kaugele jäämise tõttu oma tähtsuse ja pead tõstva kogetsi toimiva kaugkaubanduse kiiluvees võttis tema rolli üle Tallinn, mis kujunes kogu Rävala keskuseks ja 12. sajandil aolinnaks.
Al-Idrisi kaardil on muidugi olemas Astlanda, millest vähemalt üks osa on üpris kindlasti olnud tänane Eesti ala. Ja seal maal on 5 linna. Üks neist on Qlwry või Flwry (tuleb arvestada, et meil on säilinud ainult ümberkirjutused, niiet seal võivad olla ka vead sees ja alati ei ole võimalik tähtedel eriti vahetki teha). Tallgren-Tuulio leidis, et see on ümberkirjutamisel tekkinud viga ja esitas selle kujul Qlwny, seostades seda vene allikates Tallinna kohta kasutatava Kolõvaniga (läänemeresoome kujul Kalevan). Samas Kolõvani kasutatakse leetopissides esmakordselt alles 1220. aastatel ja al-Idrisi on tõenäoliselt oma info Põhjamaade kohta saanud kelleltki sakslaselt või igal juhul lääne suunalt ning Venemaa on kaardil sama must maa kui Baltikum. Ning mis veel eanm – kui eksimus ümberkirjutamisel peaks tõesti olema sündinud, siis kuidas sai see kõigis eri ümberkirjutustes sattuda samamoodi?
Tallinna nimeteema on muidugi üldse huvitav. Ma olen kuskilt kuulnud, et Tallinn võib tähendada Taanilinna kõrval ka hoopis „tald-linna“ (kui ülalinna all asuvat – sobib hästi ka tänavatega Lühike ja Pikk jalg, mis ülalinnast saapasäärtena „tald-linna“ viivad), aga ma ei mäleta, kas see oli nüüd tõsiteaduslik teooria või kellegi erudeeritud nali. Keegi fennougrist Harry Meindok on pakkunud välja ka teooria, et Tallinn tähendab hoopis "taliuin" ning on sellisena al-Idrisi kaardilgi märgitud, aga see on eelmises lõigus toodud ja Ivar Leimuse kriitikal põhineva teabe valguses veidi kahtlane.
Aga ka Lindanyse on muidugi ka väga erinevaid tõlgendusi pakkunud. Rahvaetümoloogia on pärast Kreutzwaldi "Kalevipoja" ilmumist lahti seletanud seda kui "Linda nisa", aga seda ta vaevalt nüüd on. Nagu mainitud, siis P. Johansen tuletas seda Lindanäsist, aga siinkohal tekib küsimus, kust teadis seda rootslaste kasutatud nime Henrik? Praegu tunnustatuma teooria kohaselt on tegemist lihtsalt eestikeelse sõnaga, mis tähendas linnamäge või linnust, vanal kujul Litnanasõn. Siit panid selle rootslased oma keelde ümber Lindanäsiks ja venelased Ledenetsiks, mis tähendab jäätunut. Aga on ka konkureeriv variant kerkinud esile viimastel aastatel - "Linn danise". Et ehk üritas kroonik Henrik, kes oli teadlik, et eesti keeles on lausejärg tihtilugu justkui tagurpidi (sakslase poolt vaadates), seda oma arust õigesti ümber pöörata. Selle vastu räägib jällegi see, et taanlaste omaks sai see linn alles 1219 ja Henrik pani kroonika kirja 1224-1227. Mingi nimi oli sellel paigal juba varem ja sellisena pidi teade sellest olema jõudnud Henrikuni, vaevalt aga uus nimetraditsioon nii ruttu juurduda võis, et ta oleks pannud Henriku seda kroonikas kasutama. Igal juhul - võta või jäta.
Mida siis arvata? Mis oli Tallinnas enne 1219. aastat? Küllap siin mingisugune kaubakoht ikkagi oli, aga tuleb vist arvata, et pigem hooajaline. Linnus üleval Toompeal oli ehk ainult kaubarahu kaitsmiseks ajutiselt mehitatud. Aga tont seda teab. Loodetavasti on tulevikul mineviku kohta rohkem öelda kui olevikul.
