Lars-Henrik Olsen "Metsa varjus"

Autorist:


Lars-Henrik Olsen (sündinud 30. juulil 1946) on tuntud taani kirjanik. Taanikeelse Wikipedia andmetel saanud portsu kirjandusauhindu ning tootnud massiliselt ilukirjandust, sealhulgas tundub ajalugu olevat üks meelisteemasid. Eesti keeles on temalt ilmunud siis Svendi-triloogia, millesse kuulub ka käesolev teos, ning „Erik Inimesepoeg“, kõik noorte- või isegi lasteraamatu suunitlusega.



Raamatust:

„Metsa varjus“ on teine osa triloogiast (ilmunud originaalkeeles 1993-1994, eestikeelses tõlkes kirjastuses Olion 1995-1996), mis räägib noore lihtsast soost taanlase Svendi seiklustest 13. sajandi alguse Taanis ja Eestis. Esimene osa „Puutumata maa“ räägib Svendi elust kodumaal, väikeses kolkakülas. Noormees liitub Valdemari suure sõjakäiguga ning raamatu tegevus lõpeb 1219. aasta Lindanise lahinguga. Käesolevas raamatus deserteerub Svend pärast lahingut sisemaale rüüstama läinud sõjameeste seltskonnast ning satub ühte Eesti metsakülla elama, heitleb seal integreerumisraskustega, aga pälvib ka omajagu tunnustust. Kolmas osa, „Kaarna karje“, viib Svendi juba tagasi kodumaale Taani. Arvestades, et Eesti ja eestlased on teemaks kogu triloogias, oleks iseenesest võinud ju võtta nad kõik läbi, aga ma kardan, et see ei annaks mulle midagi, küll aga raiskaks mõttetult aega teoste peale, mida ma ilma missioonitundeta eales ei loeks.

Arvustus:

Esialgu olin ma päris hämmeldunud, et raamat, mida reklaamitakse noorsoojutustusena, on niivõrd räige ja naturalistlik. Kippelism kippelismi järel, oli esmamulje. Noh, kahtlemata oli rüüstavate sõjameeste seltskonna kujutamine vähemalt oma tonaalsuselt igati õige, aga noh, väga hea eeskuju ilmselt mitte. Näiteks:

„Ja mul on kõvasti vinnas ka!“ lõi Tule käega vastu kintsu. „Kuu aega ilma naisteta, see on rohkem, kui Sepa-Tulelt nõuda võib!“

Ja see läheb kõvasti haigemaks. Võib-olla kõige rämedam hetk on see, kui Svendi sõbrad leiavad rüüsteretkel sülelapsega ema, kelle nad karjakesi sellise himuga ära vägistavad, et eelnevalt vigastada saanud sõjamees Agge naise otsa hinge heidab. Või siis kui Svendi verivaenlane, naaberküla mees Kiur suurest vihast põrandal kinniseotud noormehe peale urineerib. Nojah, samas, võib-olla europehmikutest taani noorsugu vajabki väikest kultuurišokki.

Üldiselt oli algus kehvasti kirjutatud, ma ei viitsinud esialgu üldse süveneda ja mõtlesin, et tuleb järjekordne vägisi lugemine. Sõnastus jäi muidugi lõpuni selliseks kesiseks ja primitiivseks (oli tunda ka kehva tõlget, aga mitte ainult), aga noh, ei oodanudki, et tegemist on mõne tõesti särava kujuga. Kompositsiooni ja sisu poolest läks aga hiljem paremaks. Autor suutis mitmel korral väga õnnestunult tekitada pinget ja leida lahendusi, mis ei olnud alati kõige klišeelikumad. Lõpus oli juba huvitav lugeda.

Väidetavalt oli mees teinud enne triloogia kirjutamist kõva eeltööd nii taani kui eesti ajaloo ja rahvakultuuri tundmaõppimisel. Seda oli näha – kohati olid tal taanlase kohta hämmastavalt täpsed teadmised eesti rahvausundist ja kommetest (näiteks kodu-uss, sauna minnes saunale tere ütlemine, mõned eesti usundilised muistendid olid ära kasutatud), aga uuringud olid olnud ikkagi niivõrd pinnapealsed, et pooled asjad oli ta ikkagi otsustanud ise välja mõelda. Ja sellega muidugi sügavalt ämbrisse astunud.

Üldisemate nüansside osas oli ka väga suuri küsitavusi. Näiteks tema ettekujutuses olid eestlased küll mingi salapärane metsarahvas, aga samas ei teadnud nad eriti midagi jahipidamisest. Seda tuli neile õpetama Svend, kes pärines ometigi väga agraarsest Taani kolkakülast. Kusjuures – Svend ei osanud heina niita. Jäi mulje, et lihtrahva tasandil oli tema ettekujutus taanlastest 13. sajandi alguses umbes sama ebamäärane kui eestlastest. Ilmselgelt hindas Olsen üle ka inimeste liikumisvõimalusi muinasajal, nii et pisikeses metsakülas olid sisuliselt kõik elanikud sisserändajad, kes Soomest, kes Ruhnust ning Svend Taanist. Üsna totralt mõjus ka see, et ristirüütlid olid muutunud Eestis nii agressiivseks, et Svendi külast käis üle II maailmasõja stiilis põgenikelaine.

Tundus, et autor üritab näidata kogu asja mõnusa eurointegratsiooni ja vastastikuste kogemuste vahetamise valguses. Loomulikult, kogemuste tooja on ikka ennekõike eurooplane ja saaja ennekõike pärismaalane, aga no natuke võib vastupidi ka (et päris kulturträgerlus poleks). Svend õpetab eestlastele jahipidamist, ravimtaimede kasutamist, hõlmadra tegemist, vesiratta kasutamist, liha grillimist (?) ning imelik metsarahvas vastutasuks õpetab talle natuke oma kuntsi kah. Kusjuures, juhiks tähelepanu, et varjatud eurointegratsioon ja „eurooplane leiab siit ilusa eesti naise“ on Olsenil tšehhidega ühised teemad.

Aga noh, ajaloolise loogika järgimine on foon, lõppude lõpuks pole ta ju nii oluline. Neist märksa rohkem häirisid mind inimliku käitumise ja suhtlemise ebaloogikad, mis rikkusid kirjandusteose nauditavust, aga et need olid paljuski seotud süžeekäikudega, siis ma ei hakka rohkem ette rääkima, kui ma juba teinud olen.

Kokkuvõtteks – pigem soovitan, kui tahate kerget lugemist. Küll aga tõstaks ta noorsooraamatute kataloogist välja. Nii igaks juhuks.

Lehte Heinsalu "Lemmiko, vanema poeg"

Lehte Hainsalu on autorina meil juba jutuks tulnud, vt varasemaid postitusi.

Raamatust:

Ilmunud 2005. aastal Maalehe kirjastuses. Seega vist üks kaasaegsemaid teoseid meie valikus. Raamatu sisekaanel ka väike tutvustus:

Noorsoojutu tegevus toimub Jogentaganas (praegusel Põhja-Tartumaal) aastal 1212, mil elatakse muistse priiuse viimaseid aegu. Tähelepanu all on 12aastase vanemapoja mõtted, mängud ja unistused ning suhted arvuka suguvõsaga. Põnevust pakub ristisõdijate ootus ja linnuselahing. Kõik on just nõnda, nagu tookord oli.


Raamatu kujunduse (kohati tahtmatult koomilise) tegi Valdek Alber. Raamat on pühendatud "Ukule, muistse nime kandjale". Hainsalu lapselaps?

Arvustus:

Esimesed leheküljed kerisid ootusi üles. Pole viimastest luubi all olnud raamatutest sedavõrd rikkalikku ja vabalt voolavat ilukirjanduslikku stiili kohanud. Autor oli üritanud sugeda oma keelekasutusse lõunaeestimurdelisi sõnu ja arhaisme, iseäranis murdelised olid mõne tegelase (nt suureit Imme) repliigid. See oli iseenesest positiivne, kuigi kohati mõjus ka võltsilt, eriti kuna see murdelisus polnud piisavalt järjepidev. Teksti oli osavalt sobitatud ka motiive rahvausundist ja etnograafiast (näiteks linnupette võtmine enne kevadel väljaminekut ning see, et 12-aastased poisid ei ole veel püksikandjad). Esialgu tundus väga positiivne ka see, et on sellist mõnusat argielu kujutust, ei kiputa kohe laiadele lahinguväljadele ja kuningate tagatubadesse. See kõik andis väga tugeva realismitunde. Mõningad ajalooalased klišeed ja ebatäpsused näisid andestatavana; oli näha, et Hainsalu on rohkem kodus rahvaluules kui ajaloos.

Edaspidi kahjuks hinnang siiski langes. Kindlasti häiris ajaloo vaatlemine metatasandilt, kust tegelased ei oleks seda kuidagi näha saanud (manatark näeb nägemuses, kuidas eestlased orjastatakse 800 aastaks, näeb ka 20. sajandi okupatsioone). Nojah, see oli kuidagi eriti lame, aga see selleks. Kuigi stiil oli lõpuni tasemel ja tekst hästi loetav, siis süžee poolelt jäi pinget vajaka. Lugu jäi liialt tiirutama väikese Lemmiko igapäevaelu ja probleemide ümber, suurem möll läks lahti alles päris raamatu lõpus. Et see raamat oma sihtgrupile meele järgi oleks, peaks seal minu meelest rohkem seiklusmomenti olema (selles mõttes oli Anna Kohvri raamat kahtlemata mõnusam), käesoleval teosel jääb dünaamikast puudu. Samuti on noorsookirjanduse jaoks selline rikkalik sõnavara pigem ballast.

Üldiselt jääbki selline mulje, et teos jääb rippuma kuhugi noorte- ja täiskasvanute kirjanduse vahepeale. Probleemiasetuse, õpetuslike momentide, peategelase jpm poolest on ta tõesti kavatsetud noorsoo sihtgrupile, aga Hainsalu pole oma stiili ja struktuuri suutnud asjakohaseks painutada. Kahju muidugi. Täitsa huvitav oleks näha emba-kumba lahendust tema sulest – kas täieõiguslikku lasteraamatut või siis samasuguse muheda stiiliga mõnel huvitavamal teemal täiskasvanute jaoks kirjutatud romaani.

Sellegipoolest soovitan lugeda ja lastele lugeda anda, vähemalt „Meelise“ asemel kindlasti.

Marek Toman ja Jan Ungrad "Saaremaad vallutamas"

Autoritest:

Mis neist tšehhidest ikka. Jah, tegemist on tšehhi autoritega, kes mingil täiesti mõistetamatul põhjusel on kirjutanud ajaloosugemetega lasteraamatu, mille sündmustikust suur osa toimub Saaremaal. Nojah, Ungradi kohta ei leidnud kiire otsinguga midagi, Toman on vähemalt kirjutanud mõned muud raamatud ka (mingist tšehhi netipoest ilmnes vähemalt nii).

Teosest:

Raamat ilmub mingi vahva europrojekti Kultuur 2000 egiidi all. Eesti keeles on ta ilmunud 2007. aastal kirjastuses Tiritamm, Leo Metsari tõlkes (huvitav, mis rahasummaga nii soliidset härrat sellist jama tõlkima meelitati), kusjuures kõrval jookseb väiksemas kirjas ka ingliskeelne versioon. Ja illustratsioone on palju. Ja raamat on üsna suures formaadis, mul ei taha eriti riiulisse passida. Kaanepilt siis:



Arvustus:

Suht halb on. Esmalt muidugi hämmastab ülimalt „loov“ ümberkäiminee ajalooga. Malborkist läheb mingi Saksa Ordu vägi Saaremaad vallutama, liigub laevadega üle mere, sunnib tasapisi kohalikud orjusse ja omale kindlust ehitama, lõpuks toimub Jüriöö ülestõus – umbes paari aasta pärast – ja siis toimub Kaarma linnuse vallutamine. Ajalooraamatud ütlevad meile, et tegelikult läksid 1227. aastal Riia peapiiskopi ja Mõõgavendade Ordu väed talvisel ajal üle jäätunud mere, sundisid Valjala piiramisega saare alistuma, maksustasid selle jne. 1261. aastal toimus Kaarma lahing pärast järjekordset võõrast võimust lahtiütlemist (vahepeal oli MVO juba muutunud Saksa Ordu osaks, eksole) ning Jüriöö ülestõus toimus alles 1343. aastal. Raamatu lõpus küll vabandatakse seda vaba ümberkäimist, kusjuures ma isegi ei tea, kas see on pärit autorite või tõlkija sulest. Pigem viimast.

Tundub vägisi, et autorid käisid korra Eestis turismireisil ja klopsisid hägusalt meelde jäänud faktide põhjal kokku väikse loo. Sest kõik kohad aja ajaloosündmused, mis loos ette tulevad, on turismireiside marsruutidel (Kaali kraater, Pöide kirik-linnus, Tallinn, Kalevipoja heidetud kivid).

Üldiselt kisub lugu kohati väga absurdi ära – minategelane jahub pidevalt mingitest pirnidest (need on tema perekonnavapil ja kodukoha nimes ja mis iganes), mingi hetk peidab ta end koos eesti neiuga ära Kaali kraatrijärve ja sealt välja tulles on ta mõneks ajaks mingis võlumaailmas ja sõidab põtrade seljas. Täiesti arusaamatuks jääb kodukoha kaupmehe Amichaj tegelane, kes on kaudselt süüdi minategelase Fabiani isa surmas, aga on ikkagi Fabianile kallis sõber ja misiganes.

Tegelased, nendevaheline dialoog ja kogu sündmustik on püsivalt debiilne ning igasuguse sobivuse lasteraamatuks nullib ära autorite kalduvus toppida igale poole pseudofilosoofilisi sententse. Kogu raamatust kajab läbi hale europateetika ja muu möga (märgin siiski ära, et olen Euroopa integratsiooni poolt), rahvastevaheline sõprus paljurahvuselise Saksa Ordu koosseisus ja minategelase püüe keelitada ordupealikku kohalikke rahvaid õpetama, mitte mõõgaga sundima.

Ma ei tea, kas tšehhis üldiselt kirjutataksegi nii halba lastekirjandust, igatahes see on tõesti õnnetult välja kukkunud.

Anna Kohver "Ülo vanemavõitlus"

Autorist:

Noh, lõpuks ometi üks naiskirjanik ka luubi all. Paraku ei tea ma temast mitte midagi. „Eesti Kirjarahva Leksikonis“ teda pole ning internetti ja Esteri kataloogi sirvides jääb mulje, et käesolev raamat on ka tema ainsaks teoseks. Aga noh, kui ka silmnägu ei saa, mingi pilt võiks ikkagi olla, muidu näeb nii õudselt kuiv välja, skänneerisin siis raamatu ühe illustratsiooni sisse.



Tänu Anna Kohvri pojapoja Urmase abile on mul nüüd võimalik lisada ka Anna näopilt:

Teosest:

Tegemist on 91. raamatuga „Looduse kuldraamatu“ sarjast. "Looduse kuldraamat" oli hilisema suursarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" eestiaegne eelkäija. Sarjas ilmusid peaasjalikult hariva loomuga juturaamatud, kus leidus nii õpetust kui seiklusi, tutvustasid noorele lugejale maailma, ajalugu, geograafiat ning teadust ja tehnikat. „Ülo vanemavõitlus“ on välja antud aastal 1939 ja kui tahate seda lugeda, siis raamatukogudes on ta igatahes kohalkasutatav raamat. Õnneks üsna lühike – 183 lehekülge, suures trükis, väikses formaadis ja vahepeal on toredad temaatilised joonistused. Samas võite ehk mõnest antikvariaadist ka leida, netis on mingeid aegunud kuulutusi igatahes olemas.

Arvustus:

Minu meelest oli päris armas raamat, tuletas meelde lapsepõlves loetud raamatuid. Loomulikult naiivne, loomulikult ajaloolise olustiku edasiandmisel ebapädev, aga mahe ja helge lugemine. Hea, lihtsa struktuuriga, kergelt loetav ja jälgitav ning ei kaota kuigivõrd sündmustiku tempot. Kuigi ajaloosündmustest see raamat põhimõtteliselt ei räägi ja olustik pole just tõetruu, oleks ta mu meelest ikkagi „Meelisest“ märksa sobivam koolilaste lektüüri, sest on palju lapsesõbralikum raamat, kus ei torka kohe silma „täiskasvanute maailma“ ideoloogiad ja arusaamad. Noh, meil on veel omajagu neid lasteraamatuid läbi vaatamata, eks näis, kas mõni on ka selline, millega võib tõesti rahule jääda.

Huvitav on see, et teose ajaline miljöö jääb ebaselgeks. Ähmased viited on ristisõja või vabadusvõitluse ajale (lätlased rüüstavad Sakalat), aga midagi konkreetsemat ei ole. Autor on valinud keskkonnaks varjatud laaneküla, mis elab oma rahulikku elu suurest maailmast eemal, aga olud-mured sunnivad viimaks noort vanemapoega Ülo oma turvalisest mikromaailmast välja, suurtele seiklustele vastu minema. Mõnes mõttes samasugune mudel nagu Hindrey „Nõias“.

Kokkuvõtteks – omas žanris täitsa rahuldav, jättis sooja ja positiivse mälestuse.

Karl August Hermann "Auulane ja Ülo"

Autorist:


Karl August Hermann (23. september 1851 – 11. jaanuar 1909 Tartu) oli kirjanik, keeleteadlane, helilooja ja entsüklopedist. Iseenesest üpris huvitav tegelane meie kultuuriloos, aga mitte just väga tuntud. Sündinud Põltsamaa khk, Võhma külas sepa pojana, õppis 1870-ndatel Tartu ülikoolis usuteadust ja Leipzigis võrdlevat keeleteadust. Eestisse naastes oli ülimalt aktiivne kultuuritegelane (lausa nii aktiivne, et kurnas mehe ära ja see oli ka põhjus, miks ta sajandivahetuse paiku kultuurielust taandus ja lõpuks üsna noorelt suri), osales mitmete seltside, samuti Aleksandrikooli komitee tegevuses. Aastatel 1882-1896 oli ta „Eesti Postimehe“, hiljem „Postimehe“ toimetaja, kuni müüs selle noorele Tõnissonile ja tema kaasvõitlejaile. Hermann kirjutas ligi 1000 koorilaulu, püüdis komponeerida Eesti esimest ooperit (lauleldus „Uku ja Vanemuine“), aga selles vallas tuli veel oodata oma 30 aastat Eevald Aava „Vikerlasteni“. Samuti üritas ta välja selgitada eestlaste päritolu ja temalt pärineb muuseas hüpotees, et eestlased olid muistsete sumerite järeltulijad.

Raamatust:

„Auulane ja Ülo: Jutt eesti muistsest ajast“ on ilmunud kolmes väljaandes – aastal 1887, 1901 ja veel millalgi 20. sajandi alguses Hermanni enda trükikojas. Vähemalt see trükk, mida mina lugesin (see ebamäärase trükiaastaga variant), on veel gooti kirjas, nii et kuigi raamat ise oli häbematult lühike (taskuformaadis ja 39 lk), siis sellega harjumise tõttu läks mul lugemisele tervelt tund aega, muidu oleks kiiremini hakkama saanud.

Arvustus:

Ilmselt on see kõige naiivsem raamat, mida siin seni käsitletud. Vaata, et hakkad naerma, sest see kipub naiivsuses võistlema lasteraamatutega. Romantism kuubis. Kõik on õilis ja ülivõrdeline, ilus Kuldse Kungla aeg.

„Noored Eesti mehed olivad nagu tammed tugevad ja nagu jalakad sirged. Rõõm oli neid näha. Võim läikis nende nägudest, jõud nende kangetest käevartest. Kalev oli oma vaimu nendele südamesse pannud, oma vaprust nendele järele jätnud.

Niisamate olivad neiud nägusad ja hellad. Nende paled punetasivad nagu kõige ilusamad lilled. Nende silmad olivad armast ilu täis. Nende juuksed lehvisivad õhus. Nende neitsilised rinnad vaosivad ja tõusivad laulu lõõritades. Nende huuled naeratasivad lahkesti peiude poole.“

Lugu ise on nii lihtne, et saab hästi ümber jutustada. Auulane on Eesti rahva suur ja õilis vanem, Ülo teadmata päritolu vapper ja õilis malevajuht, kes tahab kosida Auulase kaunist ja vooruslikku tütart Lindat. Eestimaa randa on aga tulnud rüüstama rootslased ja ühtäkki tungivad nad ka aasale, kus eesti neiud kiiguvad, ja röövivad nad ära (sh Linda). Kuigi rootslasi on 3000 ja eestlasi ainult 500, siis asuvad viimased Auulase ja Ülo juhtimisel rootslasi jälitama. Rannas löövad nad osa rootslaste väest armutult puruks, teine osa aga pääseb põgenema. Üle kogu Eestimaa kogutakse siis suur laevastik ja minnakse Sigtuna alla, kus eestlased võidavad esmalt merelahingu, siis linna ees lagedal kuninga väe ja asuvad linna piirama. Rootsi kuningas tahab röövitud eesti neiud anda oma suurnikele liignaisteks, aga viimased pole nõus ja pannakse seetõttu luku taha. Rootsi kuningapoeg üritab Lindat endale naiseks paluda ja niimoodi saavutada rahu Rootsi ja Eesti vahel, aga Linda ei ole nõus. Lõpuks murravad eestlased linna, võidavad rootslasi, päästavad neiud, kingivad sõjavangidele ja Rootsi kuningale elu ning sõidavad suure saagiga koju tagasi, kus toimuvad suured pulmad.

Nojah – mis siin veel siis kommenteerida. Huvitav on iseenesest see, kui positiivse tonaalsusega on raamat ja üleüldse ajaloosündmuse valik. Hermanni kaasaegsed autorid kippusid rohkem kirjutama sakslaste rängast ikkest (nt Bornhöhe), aga tema ise heiastab pigem kadunud hiilgeaega. Ja minu meelest on positiivne seegi, et tegemist on ikkagi raamatuga, mille sündmustik ei tulene Henriku kroonikast, vaid varasemast ajaloost (kuigi, tõsi, Sigtuna-teemalisi lugusid on ju meil teisigi).

Ilmne on muidugi rahvuslik pseudomütoloogia (Kalev ja Uku tulevad sisse), samuti ühiskonna egalitaarsus (lõpus tuleb välja, et Ülo isa oli kunagi varem olnud eesti rahva vanem, ehk siis tegemist oleks justkui muinaspresidendiga). Samas on oma aja kohta isegi mõneti üllatav, et saarlaste kohta on autor kommenteerinud, et nende laevastikke kartis kogu Põhja-Euroopa. Ei oleks arvanudki, et seda fakti juba siis eneseuhkuse tõstmiseks upitati.

Nojah, ühesõnaga, oma aja tunnismärk kindlasti. Aga lugemiseks küll ei kõlba.