Autorist:
Noh, lõpuks ometi üks naiskirjanik ka luubi all. Paraku ei tea ma temast mitte midagi. „Eesti Kirjarahva Leksikonis“ teda pole ning internetti ja Esteri kataloogi sirvides jääb mulje, et käesolev raamat on ka tema ainsaks teoseks. Aga noh, kui ka silmnägu ei saa, mingi pilt võiks ikkagi olla, muidu näeb nii õudselt kuiv välja, skänneerisin siis raamatu ühe illustratsiooni sisse.
Tänu Anna Kohvri pojapoja Urmase abile on mul nüüd võimalik lisada ka Anna näopilt:
Teosest:
Tegemist on 91. raamatuga „Looduse kuldraamatu“ sarjast. "Looduse kuldraamat" oli hilisema suursarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" eestiaegne eelkäija. Sarjas ilmusid peaasjalikult hariva loomuga juturaamatud, kus leidus nii õpetust kui seiklusi, tutvustasid noorele lugejale maailma, ajalugu, geograafiat ning teadust ja tehnikat. „Ülo vanemavõitlus“ on välja antud aastal 1939 ja kui tahate seda lugeda, siis raamatukogudes on ta igatahes kohalkasutatav raamat. Õnneks üsna lühike – 183 lehekülge, suures trükis, väikses formaadis ja vahepeal on toredad temaatilised joonistused. Samas võite ehk mõnest antikvariaadist ka leida, netis on mingeid aegunud kuulutusi igatahes olemas.
Arvustus:
Minu meelest oli päris armas raamat, tuletas meelde lapsepõlves loetud raamatuid. Loomulikult naiivne, loomulikult ajaloolise olustiku edasiandmisel ebapädev, aga mahe ja helge lugemine. Hea, lihtsa struktuuriga, kergelt loetav ja jälgitav ning ei kaota kuigivõrd sündmustiku tempot. Kuigi ajaloosündmustest see raamat põhimõtteliselt ei räägi ja olustik pole just tõetruu, oleks ta mu meelest ikkagi „Meelisest“ märksa sobivam koolilaste lektüüri, sest on palju lapsesõbralikum raamat, kus ei torka kohe silma „täiskasvanute maailma“ ideoloogiad ja arusaamad. Noh, meil on veel omajagu neid lasteraamatuid läbi vaatamata, eks näis, kas mõni on ka selline, millega võib tõesti rahule jääda.
Huvitav on see, et teose ajaline miljöö jääb ebaselgeks. Ähmased viited on ristisõja või vabadusvõitluse ajale (lätlased rüüstavad Sakalat), aga midagi konkreetsemat ei ole. Autor on valinud keskkonnaks varjatud laaneküla, mis elab oma rahulikku elu suurest maailmast eemal, aga olud-mured sunnivad viimaks noort vanemapoega Ülo oma turvalisest mikromaailmast välja, suurtele seiklustele vastu minema. Mõnes mõttes samasugune mudel nagu Hindrey „Nõias“.
Kokkuvõtteks – omas žanris täitsa rahuldav, jättis sooja ja positiivse mälestuse.
Noh, lõpuks ometi üks naiskirjanik ka luubi all. Paraku ei tea ma temast mitte midagi. „Eesti Kirjarahva Leksikonis“ teda pole ning internetti ja Esteri kataloogi sirvides jääb mulje, et käesolev raamat on ka tema ainsaks teoseks. Aga noh, kui ka silmnägu ei saa, mingi pilt võiks ikkagi olla, muidu näeb nii õudselt kuiv välja, skänneerisin siis raamatu ühe illustratsiooni sisse.
Tänu Anna Kohvri pojapoja Urmase abile on mul nüüd võimalik lisada ka Anna näopilt:
Teosest:
Tegemist on 91. raamatuga „Looduse kuldraamatu“ sarjast. "Looduse kuldraamat" oli hilisema suursarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" eestiaegne eelkäija. Sarjas ilmusid peaasjalikult hariva loomuga juturaamatud, kus leidus nii õpetust kui seiklusi, tutvustasid noorele lugejale maailma, ajalugu, geograafiat ning teadust ja tehnikat. „Ülo vanemavõitlus“ on välja antud aastal 1939 ja kui tahate seda lugeda, siis raamatukogudes on ta igatahes kohalkasutatav raamat. Õnneks üsna lühike – 183 lehekülge, suures trükis, väikses formaadis ja vahepeal on toredad temaatilised joonistused. Samas võite ehk mõnest antikvariaadist ka leida, netis on mingeid aegunud kuulutusi igatahes olemas.
Arvustus:
Minu meelest oli päris armas raamat, tuletas meelde lapsepõlves loetud raamatuid. Loomulikult naiivne, loomulikult ajaloolise olustiku edasiandmisel ebapädev, aga mahe ja helge lugemine. Hea, lihtsa struktuuriga, kergelt loetav ja jälgitav ning ei kaota kuigivõrd sündmustiku tempot. Kuigi ajaloosündmustest see raamat põhimõtteliselt ei räägi ja olustik pole just tõetruu, oleks ta mu meelest ikkagi „Meelisest“ märksa sobivam koolilaste lektüüri, sest on palju lapsesõbralikum raamat, kus ei torka kohe silma „täiskasvanute maailma“ ideoloogiad ja arusaamad. Noh, meil on veel omajagu neid lasteraamatuid läbi vaatamata, eks näis, kas mõni on ka selline, millega võib tõesti rahule jääda.
Huvitav on see, et teose ajaline miljöö jääb ebaselgeks. Ähmased viited on ristisõja või vabadusvõitluse ajale (lätlased rüüstavad Sakalat), aga midagi konkreetsemat ei ole. Autor on valinud keskkonnaks varjatud laaneküla, mis elab oma rahulikku elu suurest maailmast eemal, aga olud-mured sunnivad viimaks noort vanemapoega Ülo oma turvalisest mikromaailmast välja, suurtele seiklustele vastu minema. Mõnes mõttes samasugune mudel nagu Hindrey „Nõias“.
Kokkuvõtteks – omas žanris täitsa rahuldav, jättis sooja ja positiivse mälestuse.
No comments:
Post a Comment