Thursday, September 1, 2011

Aleksander Antson "Võit"

Autorist:

Aleksander Antson ((31. august 1899 Võrsna küla, Saaremaa – 21. september 1945 Haapsalu) oli eesti kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ja töölissporditegelane. Ma ei leidnud tema kohta just palju infot, aga tundub, et tegemist oli juba Vabariigi ajal agara sotsialistiga, kes läks juunipöördega kaasa ning istus Saksa okupatsiooni ajal vanglas. Ilmselt tuleb tema tähelepanuväärseimaks teoseks pidada Berliini olümpiamängude raamatut 1936. aastast. Samuti võib ära märkida kaks romaani „Kirg“ ja „Sina ei pea mitte himustama...“. Näidendite nimekirjas esineb tal külakomöödia „Orduaja lõpp (parun kolib ära)“.

Teosest:

„Võit“ on järjekordne propagandistlik noorsoojutustus (väga sarnane „Meelisele“), ilmunud postuumselt 1946. aastal, Tallinnas RK (Raamatukojas?) „Ilukirjandus ja kunst“. Võime selle kirjutamiskontekstina ette kujutada värskelt Punaarmee poolt „vabastatud“ Eestit (sellele viitab juba teose nimi, eksole). Sellesamase raamatu ainsa trüki on illustreerinud Henn Sarap.

Arvustus:

Vähemalt on sellel raamatul süžee. Tõsi, siin ei ole küll mitte ühtegi huvitavat tegelast või huvitavat lahendust, aga on mingi primitiivnegi intriig – ülla linnusevanema poja Ülo armastuslugu kauni orjatari Meeliga, millele seavad takistusi ette Meelit ihaldav reeturlik vanem Kauro ning maad rüüstama ja linnust piirama tulevad kurjad ristirüütlid. Jube igav lugemine, aga vähemalt parem kui näiteks Lumiste „Killad külas“.

Teos algab väga hollivuudiliku stseeniga, kuidas hirmunud ja räsitud Ülo põgeneb ratsa mustavate rüütlite eest, vahepeal löövad puuoksad talle kriimu näkku jne. Kangesti meenutas Peter Jacksoni „Sõrmuste Isanda“ stseeni, kus Arwen põgeneb Frodoga Nazgulite eest. Selline naljakas tähelepanek.

Propagandateosele omaselt on kõik väga mustvalgetes värvides. Raamatu esimeses pooles on ristirüütlid lihtsalt anonüümsed evil minion'id, kes valguvad plekihunnikute hordidena üle maa ja linnuse peale ning tahavad „vaba maad ja rahvast orjastada“. Eestlased kutsuvad neid „ristikaarnateks“ ja „röövkaarnateks“. Teises pooles näeme juba sissevaadet rüütlite juhtkonna telki, kus toimub räige jooming. Nende igavlev pealik mõtleb samas pingsalt sellele, kuidas sellelt tüütult piiramiselt juba edasi liikuda ja võimalikult kiiresti rahvast orjastada. Tundub, et on üritatud rööbitada ristisõdijaid ja ordurüütleid Wehrmachti sõjamasinaga, nende pealikke prassivate saksa ohvitseridega ja ideoloogiat Hitleri nägemusega Ida-Euroopast.

Ideoloogilises plaanis on huvitav see, et kuigi teos on kirjutatud Nõukogude okupatsiooni „viljastavates tingimustes“, ei esine siin erinevalt Kippelist või Beekmanist mingit viidet ajaloolisele sõprusele Vene rahvaga. Venelased (novgorodlastena) esinevad ainult kellegi eestlase kommentaaris, mis kõlab umbes nii: novgorodlased ja rootslasted on enam-vähem inimesed, nendega saab sõditud, need tahavad ainult raha ja saaki, aga need raudmehed tahavad kogu maad orjastada. Võib-olla ei olnudki Antsonil taga tellimust, vaid kirjutas selle omal initsiatiivil – tegemist oli ju ikkagi tõsiuskliku sotsialistiga ja äsja sakslaste käes vangis istunuga. Ja äkki uskus Antson siiralt mingi rahvussotsialismi või rahvuskommunismi võimalikkusse? Ilmselt on venelaste kõrvalejätmine olnud ka põhjus, miks sellest raamatust kordustrükki ei tehtud (tegemist on ju umbes sama sisuka raamatuga kui „Meelis“).

Seos reaalse ajaloolise miljööga on Antsonil ebaoluline, ainult väga markeeriv. Võib-olla ei olnud tal siis kirjutades ligipääsu ajalooalastele materjalidele. Võib-olla kirjutas ta seda lausa vangis istudes? Igatahes tegevus toimub mingisuguses väljamõeldud Leetse linnuses. Ordurüütlite pealik on keegi Siegfried (sellist ordumeistrit ega ordumarssalit pole Mõõgavendade Ordus kunagi olnud). Teose algul põgeneb Ülo ratsa kihutades kolm päeva mingisugusest teisest asustatud punktist, kuhu sõda on juba jõudnud. Vaevalt usutav, et 13. sajandi alguse Eestis oli asustuskeskuste vahelisi tühermaid, mille läbimiseks kulus kolm päeva. Erinevalt tegelikust ristisõjast, mis oli ikkagi vastastikuste sõjakäikude ja väga muutuva olukorraga periood, tungivad siin sakslased lihtsalt vääramatu rindena edasi.

Ainsa ajaloolise elemendina päästab lõpuks linnuse Leningradi blokaadile sarnaneda tahtvast piiramisrõngast suur ja õilis Lembitu.

Sealt tuli kuulus Lembitu. Kuulsam ja lugupeetum eesti rahva paljudest vanematest. Tuli ahistatud kaasmaalastele tooma abi ja vabadust. Tuli oma vägede hulgaga nagu määratu pilv, mis pidi tooma janunejaile ja ohtudes ahastajaile lunastavat abi.

Mis puutub tõsiasja, et seda serveeritakse noorsoojutustusena, siis on hea, et teda pole väga levitatud. Ilmselt ei tahaks me tänasele noorsoole sisse süstida selliseid ridu:

Ümberringi kostsid Ülole seekord imelikult meelepäraselt surevate vaenlaste võõrkeelsed hädaldused. ... Tema isa ei olnud enam... paljusid sõpru ei olnud enam... aga mis seal ikka – võit oli saabunud ja vaenlane oli vääratud.

Ühesõnaga, suht halb.