Aleksander Antson "Võit"

Autorist:

Aleksander Antson ((31. august 1899 Võrsna küla, Saaremaa – 21. september 1945 Haapsalu) oli eesti kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ja töölissporditegelane. Ma ei leidnud tema kohta just palju infot, aga tundub, et tegemist oli juba Vabariigi ajal agara sotsialistiga, kes läks juunipöördega kaasa ning istus Saksa okupatsiooni ajal vanglas. Ilmselt tuleb tema tähelepanuväärseimaks teoseks pidada Berliini olümpiamängude raamatut 1936. aastast. Samuti võib ära märkida kaks romaani „Kirg“ ja „Sina ei pea mitte himustama...“. Näidendite nimekirjas esineb tal külakomöödia „Orduaja lõpp (parun kolib ära)“.

Teosest:

„Võit“ on järjekordne propagandistlik noorsoojutustus (väga sarnane „Meelisele“), ilmunud postuumselt 1946. aastal, Tallinnas RK (Raamatukojas?) „Ilukirjandus ja kunst“. Võime selle kirjutamiskontekstina ette kujutada värskelt Punaarmee poolt „vabastatud“ Eestit (sellele viitab juba teose nimi, eksole). Sellesamase raamatu ainsa trüki on illustreerinud Henn Sarap.

Arvustus:

Vähemalt on sellel raamatul süžee. Tõsi, siin ei ole küll mitte ühtegi huvitavat tegelast või huvitavat lahendust, aga on mingi primitiivnegi intriig – ülla linnusevanema poja Ülo armastuslugu kauni orjatari Meeliga, millele seavad takistusi ette Meelit ihaldav reeturlik vanem Kauro ning maad rüüstama ja linnust piirama tulevad kurjad ristirüütlid. Jube igav lugemine, aga vähemalt parem kui näiteks Lumiste „Killad külas“.

Teos algab väga hollivuudiliku stseeniga, kuidas hirmunud ja räsitud Ülo põgeneb ratsa mustavate rüütlite eest, vahepeal löövad puuoksad talle kriimu näkku jne. Kangesti meenutas Peter Jacksoni „Sõrmuste Isanda“ stseeni, kus Arwen põgeneb Frodoga Nazgulite eest. Selline naljakas tähelepanek.

Propagandateosele omaselt on kõik väga mustvalgetes värvides. Raamatu esimeses pooles on ristirüütlid lihtsalt anonüümsed evil minion'id, kes valguvad plekihunnikute hordidena üle maa ja linnuse peale ning tahavad „vaba maad ja rahvast orjastada“. Eestlased kutsuvad neid „ristikaarnateks“ ja „röövkaarnateks“. Teises pooles näeme juba sissevaadet rüütlite juhtkonna telki, kus toimub räige jooming. Nende igavlev pealik mõtleb samas pingsalt sellele, kuidas sellelt tüütult piiramiselt juba edasi liikuda ja võimalikult kiiresti rahvast orjastada. Tundub, et on üritatud rööbitada ristisõdijaid ja ordurüütleid Wehrmachti sõjamasinaga, nende pealikke prassivate saksa ohvitseridega ja ideoloogiat Hitleri nägemusega Ida-Euroopast.

Ideoloogilises plaanis on huvitav see, et kuigi teos on kirjutatud Nõukogude okupatsiooni „viljastavates tingimustes“, ei esine siin erinevalt Kippelist või Beekmanist mingit viidet ajaloolisele sõprusele Vene rahvaga. Venelased (novgorodlastena) esinevad ainult kellegi eestlase kommentaaris, mis kõlab umbes nii: novgorodlased ja rootslasted on enam-vähem inimesed, nendega saab sõditud, need tahavad ainult raha ja saaki, aga need raudmehed tahavad kogu maad orjastada. Võib-olla ei olnudki Antsonil taga tellimust, vaid kirjutas selle omal initsiatiivil – tegemist oli ju ikkagi tõsiuskliku sotsialistiga ja äsja sakslaste käes vangis istunuga. Ja äkki uskus Antson siiralt mingi rahvussotsialismi või rahvuskommunismi võimalikkusse? Ilmselt on venelaste kõrvalejätmine olnud ka põhjus, miks sellest raamatust kordustrükki ei tehtud (tegemist on ju umbes sama sisuka raamatuga kui „Meelis“).

Seos reaalse ajaloolise miljööga on Antsonil ebaoluline, ainult väga markeeriv. Võib-olla ei olnud tal siis kirjutades ligipääsu ajalooalastele materjalidele. Võib-olla kirjutas ta seda lausa vangis istudes? Igatahes tegevus toimub mingisuguses väljamõeldud Leetse linnuses. Ordurüütlite pealik on keegi Siegfried (sellist ordumeistrit ega ordumarssalit pole Mõõgavendade Ordus kunagi olnud). Teose algul põgeneb Ülo ratsa kihutades kolm päeva mingisugusest teisest asustatud punktist, kuhu sõda on juba jõudnud. Vaevalt usutav, et 13. sajandi alguse Eestis oli asustuskeskuste vahelisi tühermaid, mille läbimiseks kulus kolm päeva. Erinevalt tegelikust ristisõjast, mis oli ikkagi vastastikuste sõjakäikude ja väga muutuva olukorraga periood, tungivad siin sakslased lihtsalt vääramatu rindena edasi.

Ainsa ajaloolise elemendina päästab lõpuks linnuse Leningradi blokaadile sarnaneda tahtvast piiramisrõngast suur ja õilis Lembitu.

Sealt tuli kuulus Lembitu. Kuulsam ja lugupeetum eesti rahva paljudest vanematest. Tuli ahistatud kaasmaalastele tooma abi ja vabadust. Tuli oma vägede hulgaga nagu määratu pilv, mis pidi tooma janunejaile ja ohtudes ahastajaile lunastavat abi.

Mis puutub tõsiasja, et seda serveeritakse noorsoojutustusena, siis on hea, et teda pole väga levitatud. Ilmselt ei tahaks me tänasele noorsoole sisse süstida selliseid ridu:

Ümberringi kostsid Ülole seekord imelikult meelepäraselt surevate vaenlaste võõrkeelsed hädaldused. ... Tema isa ei olnud enam... paljusid sõpru ei olnud enam... aga mis seal ikka – võit oli saabunud ja vaenlane oli vääratud.

Ühesõnaga, suht halb.

Lars-Henrik Olsen "Metsa varjus"

Autorist:


Lars-Henrik Olsen (sündinud 30. juulil 1946) on tuntud taani kirjanik. Taanikeelse Wikipedia andmetel saanud portsu kirjandusauhindu ning tootnud massiliselt ilukirjandust, sealhulgas tundub ajalugu olevat üks meelisteemasid. Eesti keeles on temalt ilmunud siis Svendi-triloogia, millesse kuulub ka käesolev teos, ning „Erik Inimesepoeg“, kõik noorte- või isegi lasteraamatu suunitlusega.



Raamatust:

„Metsa varjus“ on teine osa triloogiast (ilmunud originaalkeeles 1993-1994, eestikeelses tõlkes kirjastuses Olion 1995-1996), mis räägib noore lihtsast soost taanlase Svendi seiklustest 13. sajandi alguse Taanis ja Eestis. Esimene osa „Puutumata maa“ räägib Svendi elust kodumaal, väikeses kolkakülas. Noormees liitub Valdemari suure sõjakäiguga ning raamatu tegevus lõpeb 1219. aasta Lindanise lahinguga. Käesolevas raamatus deserteerub Svend pärast lahingut sisemaale rüüstama läinud sõjameeste seltskonnast ning satub ühte Eesti metsakülla elama, heitleb seal integreerumisraskustega, aga pälvib ka omajagu tunnustust. Kolmas osa, „Kaarna karje“, viib Svendi juba tagasi kodumaale Taani. Arvestades, et Eesti ja eestlased on teemaks kogu triloogias, oleks iseenesest võinud ju võtta nad kõik läbi, aga ma kardan, et see ei annaks mulle midagi, küll aga raiskaks mõttetult aega teoste peale, mida ma ilma missioonitundeta eales ei loeks.

Arvustus:

Esialgu olin ma päris hämmeldunud, et raamat, mida reklaamitakse noorsoojutustusena, on niivõrd räige ja naturalistlik. Kippelism kippelismi järel, oli esmamulje. Noh, kahtlemata oli rüüstavate sõjameeste seltskonna kujutamine vähemalt oma tonaalsuselt igati õige, aga noh, väga hea eeskuju ilmselt mitte. Näiteks:

„Ja mul on kõvasti vinnas ka!“ lõi Tule käega vastu kintsu. „Kuu aega ilma naisteta, see on rohkem, kui Sepa-Tulelt nõuda võib!“

Ja see läheb kõvasti haigemaks. Võib-olla kõige rämedam hetk on see, kui Svendi sõbrad leiavad rüüsteretkel sülelapsega ema, kelle nad karjakesi sellise himuga ära vägistavad, et eelnevalt vigastada saanud sõjamees Agge naise otsa hinge heidab. Või siis kui Svendi verivaenlane, naaberküla mees Kiur suurest vihast põrandal kinniseotud noormehe peale urineerib. Nojah, samas, võib-olla europehmikutest taani noorsugu vajabki väikest kultuurišokki.

Üldiselt oli algus kehvasti kirjutatud, ma ei viitsinud esialgu üldse süveneda ja mõtlesin, et tuleb järjekordne vägisi lugemine. Sõnastus jäi muidugi lõpuni selliseks kesiseks ja primitiivseks (oli tunda ka kehva tõlget, aga mitte ainult), aga noh, ei oodanudki, et tegemist on mõne tõesti särava kujuga. Kompositsiooni ja sisu poolest läks aga hiljem paremaks. Autor suutis mitmel korral väga õnnestunult tekitada pinget ja leida lahendusi, mis ei olnud alati kõige klišeelikumad. Lõpus oli juba huvitav lugeda.

Väidetavalt oli mees teinud enne triloogia kirjutamist kõva eeltööd nii taani kui eesti ajaloo ja rahvakultuuri tundmaõppimisel. Seda oli näha – kohati olid tal taanlase kohta hämmastavalt täpsed teadmised eesti rahvausundist ja kommetest (näiteks kodu-uss, sauna minnes saunale tere ütlemine, mõned eesti usundilised muistendid olid ära kasutatud), aga uuringud olid olnud ikkagi niivõrd pinnapealsed, et pooled asjad oli ta ikkagi otsustanud ise välja mõelda. Ja sellega muidugi sügavalt ämbrisse astunud.

Üldisemate nüansside osas oli ka väga suuri küsitavusi. Näiteks tema ettekujutuses olid eestlased küll mingi salapärane metsarahvas, aga samas ei teadnud nad eriti midagi jahipidamisest. Seda tuli neile õpetama Svend, kes pärines ometigi väga agraarsest Taani kolkakülast. Kusjuures – Svend ei osanud heina niita. Jäi mulje, et lihtrahva tasandil oli tema ettekujutus taanlastest 13. sajandi alguses umbes sama ebamäärane kui eestlastest. Ilmselgelt hindas Olsen üle ka inimeste liikumisvõimalusi muinasajal, nii et pisikeses metsakülas olid sisuliselt kõik elanikud sisserändajad, kes Soomest, kes Ruhnust ning Svend Taanist. Üsna totralt mõjus ka see, et ristirüütlid olid muutunud Eestis nii agressiivseks, et Svendi külast käis üle II maailmasõja stiilis põgenikelaine.

Tundus, et autor üritab näidata kogu asja mõnusa eurointegratsiooni ja vastastikuste kogemuste vahetamise valguses. Loomulikult, kogemuste tooja on ikka ennekõike eurooplane ja saaja ennekõike pärismaalane, aga no natuke võib vastupidi ka (et päris kulturträgerlus poleks). Svend õpetab eestlastele jahipidamist, ravimtaimede kasutamist, hõlmadra tegemist, vesiratta kasutamist, liha grillimist (?) ning imelik metsarahvas vastutasuks õpetab talle natuke oma kuntsi kah. Kusjuures, juhiks tähelepanu, et varjatud eurointegratsioon ja „eurooplane leiab siit ilusa eesti naise“ on Olsenil tšehhidega ühised teemad.

Aga noh, ajaloolise loogika järgimine on foon, lõppude lõpuks pole ta ju nii oluline. Neist märksa rohkem häirisid mind inimliku käitumise ja suhtlemise ebaloogikad, mis rikkusid kirjandusteose nauditavust, aga et need olid paljuski seotud süžeekäikudega, siis ma ei hakka rohkem ette rääkima, kui ma juba teinud olen.

Kokkuvõtteks – pigem soovitan, kui tahate kerget lugemist. Küll aga tõstaks ta noorsooraamatute kataloogist välja. Nii igaks juhuks.

Lehte Heinsalu "Lemmiko, vanema poeg"

Lehte Hainsalu on autorina meil juba jutuks tulnud, vt varasemaid postitusi.

Raamatust:

Ilmunud 2005. aastal Maalehe kirjastuses. Seega vist üks kaasaegsemaid teoseid meie valikus. Raamatu sisekaanel ka väike tutvustus:

Noorsoojutu tegevus toimub Jogentaganas (praegusel Põhja-Tartumaal) aastal 1212, mil elatakse muistse priiuse viimaseid aegu. Tähelepanu all on 12aastase vanemapoja mõtted, mängud ja unistused ning suhted arvuka suguvõsaga. Põnevust pakub ristisõdijate ootus ja linnuselahing. Kõik on just nõnda, nagu tookord oli.


Raamatu kujunduse (kohati tahtmatult koomilise) tegi Valdek Alber. Raamat on pühendatud "Ukule, muistse nime kandjale". Hainsalu lapselaps?

Arvustus:

Esimesed leheküljed kerisid ootusi üles. Pole viimastest luubi all olnud raamatutest sedavõrd rikkalikku ja vabalt voolavat ilukirjanduslikku stiili kohanud. Autor oli üritanud sugeda oma keelekasutusse lõunaeestimurdelisi sõnu ja arhaisme, iseäranis murdelised olid mõne tegelase (nt suureit Imme) repliigid. See oli iseenesest positiivne, kuigi kohati mõjus ka võltsilt, eriti kuna see murdelisus polnud piisavalt järjepidev. Teksti oli osavalt sobitatud ka motiive rahvausundist ja etnograafiast (näiteks linnupette võtmine enne kevadel väljaminekut ning see, et 12-aastased poisid ei ole veel püksikandjad). Esialgu tundus väga positiivne ka see, et on sellist mõnusat argielu kujutust, ei kiputa kohe laiadele lahinguväljadele ja kuningate tagatubadesse. See kõik andis väga tugeva realismitunde. Mõningad ajalooalased klišeed ja ebatäpsused näisid andestatavana; oli näha, et Hainsalu on rohkem kodus rahvaluules kui ajaloos.

Edaspidi kahjuks hinnang siiski langes. Kindlasti häiris ajaloo vaatlemine metatasandilt, kust tegelased ei oleks seda kuidagi näha saanud (manatark näeb nägemuses, kuidas eestlased orjastatakse 800 aastaks, näeb ka 20. sajandi okupatsioone). Nojah, see oli kuidagi eriti lame, aga see selleks. Kuigi stiil oli lõpuni tasemel ja tekst hästi loetav, siis süžee poolelt jäi pinget vajaka. Lugu jäi liialt tiirutama väikese Lemmiko igapäevaelu ja probleemide ümber, suurem möll läks lahti alles päris raamatu lõpus. Et see raamat oma sihtgrupile meele järgi oleks, peaks seal minu meelest rohkem seiklusmomenti olema (selles mõttes oli Anna Kohvri raamat kahtlemata mõnusam), käesoleval teosel jääb dünaamikast puudu. Samuti on noorsookirjanduse jaoks selline rikkalik sõnavara pigem ballast.

Üldiselt jääbki selline mulje, et teos jääb rippuma kuhugi noorte- ja täiskasvanute kirjanduse vahepeale. Probleemiasetuse, õpetuslike momentide, peategelase jpm poolest on ta tõesti kavatsetud noorsoo sihtgrupile, aga Hainsalu pole oma stiili ja struktuuri suutnud asjakohaseks painutada. Kahju muidugi. Täitsa huvitav oleks näha emba-kumba lahendust tema sulest – kas täieõiguslikku lasteraamatut või siis samasuguse muheda stiiliga mõnel huvitavamal teemal täiskasvanute jaoks kirjutatud romaani.

Sellegipoolest soovitan lugeda ja lastele lugeda anda, vähemalt „Meelise“ asemel kindlasti.

Marek Toman ja Jan Ungrad "Saaremaad vallutamas"

Autoritest:

Mis neist tšehhidest ikka. Jah, tegemist on tšehhi autoritega, kes mingil täiesti mõistetamatul põhjusel on kirjutanud ajaloosugemetega lasteraamatu, mille sündmustikust suur osa toimub Saaremaal. Nojah, Ungradi kohta ei leidnud kiire otsinguga midagi, Toman on vähemalt kirjutanud mõned muud raamatud ka (mingist tšehhi netipoest ilmnes vähemalt nii).

Teosest:

Raamat ilmub mingi vahva europrojekti Kultuur 2000 egiidi all. Eesti keeles on ta ilmunud 2007. aastal kirjastuses Tiritamm, Leo Metsari tõlkes (huvitav, mis rahasummaga nii soliidset härrat sellist jama tõlkima meelitati), kusjuures kõrval jookseb väiksemas kirjas ka ingliskeelne versioon. Ja illustratsioone on palju. Ja raamat on üsna suures formaadis, mul ei taha eriti riiulisse passida. Kaanepilt siis:



Arvustus:

Suht halb on. Esmalt muidugi hämmastab ülimalt „loov“ ümberkäiminee ajalooga. Malborkist läheb mingi Saksa Ordu vägi Saaremaad vallutama, liigub laevadega üle mere, sunnib tasapisi kohalikud orjusse ja omale kindlust ehitama, lõpuks toimub Jüriöö ülestõus – umbes paari aasta pärast – ja siis toimub Kaarma linnuse vallutamine. Ajalooraamatud ütlevad meile, et tegelikult läksid 1227. aastal Riia peapiiskopi ja Mõõgavendade Ordu väed talvisel ajal üle jäätunud mere, sundisid Valjala piiramisega saare alistuma, maksustasid selle jne. 1261. aastal toimus Kaarma lahing pärast järjekordset võõrast võimust lahtiütlemist (vahepeal oli MVO juba muutunud Saksa Ordu osaks, eksole) ning Jüriöö ülestõus toimus alles 1343. aastal. Raamatu lõpus küll vabandatakse seda vaba ümberkäimist, kusjuures ma isegi ei tea, kas see on pärit autorite või tõlkija sulest. Pigem viimast.

Tundub vägisi, et autorid käisid korra Eestis turismireisil ja klopsisid hägusalt meelde jäänud faktide põhjal kokku väikse loo. Sest kõik kohad aja ajaloosündmused, mis loos ette tulevad, on turismireiside marsruutidel (Kaali kraater, Pöide kirik-linnus, Tallinn, Kalevipoja heidetud kivid).

Üldiselt kisub lugu kohati väga absurdi ära – minategelane jahub pidevalt mingitest pirnidest (need on tema perekonnavapil ja kodukoha nimes ja mis iganes), mingi hetk peidab ta end koos eesti neiuga ära Kaali kraatrijärve ja sealt välja tulles on ta mõneks ajaks mingis võlumaailmas ja sõidab põtrade seljas. Täiesti arusaamatuks jääb kodukoha kaupmehe Amichaj tegelane, kes on kaudselt süüdi minategelase Fabiani isa surmas, aga on ikkagi Fabianile kallis sõber ja misiganes.

Tegelased, nendevaheline dialoog ja kogu sündmustik on püsivalt debiilne ning igasuguse sobivuse lasteraamatuks nullib ära autorite kalduvus toppida igale poole pseudofilosoofilisi sententse. Kogu raamatust kajab läbi hale europateetika ja muu möga (märgin siiski ära, et olen Euroopa integratsiooni poolt), rahvastevaheline sõprus paljurahvuselise Saksa Ordu koosseisus ja minategelase püüe keelitada ordupealikku kohalikke rahvaid õpetama, mitte mõõgaga sundima.

Ma ei tea, kas tšehhis üldiselt kirjutataksegi nii halba lastekirjandust, igatahes see on tõesti õnnetult välja kukkunud.

Anna Kohver "Ülo vanemavõitlus"

Autorist:

Noh, lõpuks ometi üks naiskirjanik ka luubi all. Paraku ei tea ma temast mitte midagi. „Eesti Kirjarahva Leksikonis“ teda pole ning internetti ja Esteri kataloogi sirvides jääb mulje, et käesolev raamat on ka tema ainsaks teoseks. Aga noh, kui ka silmnägu ei saa, mingi pilt võiks ikkagi olla, muidu näeb nii õudselt kuiv välja, skänneerisin siis raamatu ühe illustratsiooni sisse.



Tänu Anna Kohvri pojapoja Urmase abile on mul nüüd võimalik lisada ka Anna näopilt:

Teosest:

Tegemist on 91. raamatuga „Looduse kuldraamatu“ sarjast. "Looduse kuldraamat" oli hilisema suursarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" eestiaegne eelkäija. Sarjas ilmusid peaasjalikult hariva loomuga juturaamatud, kus leidus nii õpetust kui seiklusi, tutvustasid noorele lugejale maailma, ajalugu, geograafiat ning teadust ja tehnikat. „Ülo vanemavõitlus“ on välja antud aastal 1939 ja kui tahate seda lugeda, siis raamatukogudes on ta igatahes kohalkasutatav raamat. Õnneks üsna lühike – 183 lehekülge, suures trükis, väikses formaadis ja vahepeal on toredad temaatilised joonistused. Samas võite ehk mõnest antikvariaadist ka leida, netis on mingeid aegunud kuulutusi igatahes olemas.

Arvustus:

Minu meelest oli päris armas raamat, tuletas meelde lapsepõlves loetud raamatuid. Loomulikult naiivne, loomulikult ajaloolise olustiku edasiandmisel ebapädev, aga mahe ja helge lugemine. Hea, lihtsa struktuuriga, kergelt loetav ja jälgitav ning ei kaota kuigivõrd sündmustiku tempot. Kuigi ajaloosündmustest see raamat põhimõtteliselt ei räägi ja olustik pole just tõetruu, oleks ta mu meelest ikkagi „Meelisest“ märksa sobivam koolilaste lektüüri, sest on palju lapsesõbralikum raamat, kus ei torka kohe silma „täiskasvanute maailma“ ideoloogiad ja arusaamad. Noh, meil on veel omajagu neid lasteraamatuid läbi vaatamata, eks näis, kas mõni on ka selline, millega võib tõesti rahule jääda.

Huvitav on see, et teose ajaline miljöö jääb ebaselgeks. Ähmased viited on ristisõja või vabadusvõitluse ajale (lätlased rüüstavad Sakalat), aga midagi konkreetsemat ei ole. Autor on valinud keskkonnaks varjatud laaneküla, mis elab oma rahulikku elu suurest maailmast eemal, aga olud-mured sunnivad viimaks noort vanemapoega Ülo oma turvalisest mikromaailmast välja, suurtele seiklustele vastu minema. Mõnes mõttes samasugune mudel nagu Hindrey „Nõias“.

Kokkuvõtteks – omas žanris täitsa rahuldav, jättis sooja ja positiivse mälestuse.

Karl August Hermann "Auulane ja Ülo"

Autorist:


Karl August Hermann (23. september 1851 – 11. jaanuar 1909 Tartu) oli kirjanik, keeleteadlane, helilooja ja entsüklopedist. Iseenesest üpris huvitav tegelane meie kultuuriloos, aga mitte just väga tuntud. Sündinud Põltsamaa khk, Võhma külas sepa pojana, õppis 1870-ndatel Tartu ülikoolis usuteadust ja Leipzigis võrdlevat keeleteadust. Eestisse naastes oli ülimalt aktiivne kultuuritegelane (lausa nii aktiivne, et kurnas mehe ära ja see oli ka põhjus, miks ta sajandivahetuse paiku kultuurielust taandus ja lõpuks üsna noorelt suri), osales mitmete seltside, samuti Aleksandrikooli komitee tegevuses. Aastatel 1882-1896 oli ta „Eesti Postimehe“, hiljem „Postimehe“ toimetaja, kuni müüs selle noorele Tõnissonile ja tema kaasvõitlejaile. Hermann kirjutas ligi 1000 koorilaulu, püüdis komponeerida Eesti esimest ooperit (lauleldus „Uku ja Vanemuine“), aga selles vallas tuli veel oodata oma 30 aastat Eevald Aava „Vikerlasteni“. Samuti üritas ta välja selgitada eestlaste päritolu ja temalt pärineb muuseas hüpotees, et eestlased olid muistsete sumerite järeltulijad.

Raamatust:

„Auulane ja Ülo: Jutt eesti muistsest ajast“ on ilmunud kolmes väljaandes – aastal 1887, 1901 ja veel millalgi 20. sajandi alguses Hermanni enda trükikojas. Vähemalt see trükk, mida mina lugesin (see ebamäärase trükiaastaga variant), on veel gooti kirjas, nii et kuigi raamat ise oli häbematult lühike (taskuformaadis ja 39 lk), siis sellega harjumise tõttu läks mul lugemisele tervelt tund aega, muidu oleks kiiremini hakkama saanud.

Arvustus:

Ilmselt on see kõige naiivsem raamat, mida siin seni käsitletud. Vaata, et hakkad naerma, sest see kipub naiivsuses võistlema lasteraamatutega. Romantism kuubis. Kõik on õilis ja ülivõrdeline, ilus Kuldse Kungla aeg.

„Noored Eesti mehed olivad nagu tammed tugevad ja nagu jalakad sirged. Rõõm oli neid näha. Võim läikis nende nägudest, jõud nende kangetest käevartest. Kalev oli oma vaimu nendele südamesse pannud, oma vaprust nendele järele jätnud.

Niisamate olivad neiud nägusad ja hellad. Nende paled punetasivad nagu kõige ilusamad lilled. Nende silmad olivad armast ilu täis. Nende juuksed lehvisivad õhus. Nende neitsilised rinnad vaosivad ja tõusivad laulu lõõritades. Nende huuled naeratasivad lahkesti peiude poole.“

Lugu ise on nii lihtne, et saab hästi ümber jutustada. Auulane on Eesti rahva suur ja õilis vanem, Ülo teadmata päritolu vapper ja õilis malevajuht, kes tahab kosida Auulase kaunist ja vooruslikku tütart Lindat. Eestimaa randa on aga tulnud rüüstama rootslased ja ühtäkki tungivad nad ka aasale, kus eesti neiud kiiguvad, ja röövivad nad ära (sh Linda). Kuigi rootslasi on 3000 ja eestlasi ainult 500, siis asuvad viimased Auulase ja Ülo juhtimisel rootslasi jälitama. Rannas löövad nad osa rootslaste väest armutult puruks, teine osa aga pääseb põgenema. Üle kogu Eestimaa kogutakse siis suur laevastik ja minnakse Sigtuna alla, kus eestlased võidavad esmalt merelahingu, siis linna ees lagedal kuninga väe ja asuvad linna piirama. Rootsi kuningas tahab röövitud eesti neiud anda oma suurnikele liignaisteks, aga viimased pole nõus ja pannakse seetõttu luku taha. Rootsi kuningapoeg üritab Lindat endale naiseks paluda ja niimoodi saavutada rahu Rootsi ja Eesti vahel, aga Linda ei ole nõus. Lõpuks murravad eestlased linna, võidavad rootslasi, päästavad neiud, kingivad sõjavangidele ja Rootsi kuningale elu ning sõidavad suure saagiga koju tagasi, kus toimuvad suured pulmad.

Nojah – mis siin veel siis kommenteerida. Huvitav on iseenesest see, kui positiivse tonaalsusega on raamat ja üleüldse ajaloosündmuse valik. Hermanni kaasaegsed autorid kippusid rohkem kirjutama sakslaste rängast ikkest (nt Bornhöhe), aga tema ise heiastab pigem kadunud hiilgeaega. Ja minu meelest on positiivne seegi, et tegemist on ikkagi raamatuga, mille sündmustik ei tulene Henriku kroonikast, vaid varasemast ajaloost (kuigi, tõsi, Sigtuna-teemalisi lugusid on ju meil teisigi).

Ilmne on muidugi rahvuslik pseudomütoloogia (Kalev ja Uku tulevad sisse), samuti ühiskonna egalitaarsus (lõpus tuleb välja, et Ülo isa oli kunagi varem olnud eesti rahva vanem, ehk siis tegemist oleks justkui muinaspresidendiga). Samas on oma aja kohta isegi mõneti üllatav, et saarlaste kohta on autor kommenteerinud, et nende laevastikke kartis kogu Põhja-Euroopa. Ei oleks arvanudki, et seda fakti juba siis eneseuhkuse tõstmiseks upitati.

Nojah, ühesõnaga, oma aja tunnismärk kindlasti. Aga lugemiseks küll ei kõlba.

Enn Kippel "Meelis"

Ükskord pidin ju üht-teist ka selle teose kohta ütlema, olgu see siis tehtud nüüdsama.
Autori kohta vt allpool, „Issanda koertega“ seoses on tema meil juba ära tutvustatud.

See noorsooromaaniks nimetatud teos on ilmselt üks kolmest raamatust (koos Metsanurga „Ümera jõel“ ja Bornhöhe „Tasujaga“), mis on enim mõjutanud eestlaste ettekujutust oma varasemast minevikust. Ja paraku mõjutavad siiamaani. Näiteks Kippeli romaan on ilmunud 9 trükis (esmatrükk aastal 1941), neist viimane alles aastal 2008. Et nende kujutus on ebatäpne või naiivne või kallutatud, ei saa neile süüks panna. Need on oma aja teosed, oma aja vaimust ja teadmisest (või siis teadmatusest) sündinud. Küll aga on kahju, et nende asemele ei ole suudetud luua uusi ja ajakohasemaid tekste.

Tasub kindlasti tähele panna, et sellele Lembitu pojast Meelisest ja tema odüsseiast rääkivale romaanile vajutab oma pitseri tema kirjutamiskontekst. Nimelt oli Enn Kippel Eesti kaitseväelane, kes tegi 1940. aastal koostööd Nõukogude okupatsioonivõimudega ning sai 1. diviisi poliitjuhiks. Suure Isamaasõja käigus omandas „Meelis“ tõelise propagandateose tähenduse, kuivõrd Meelise ja vene vürsti Vjatško liit saksa „röövvallutajate“ vastu sobis Nõukogude rahvastevahelise sõpruse ideoloogiaga nagu rusikas silmaauku. Pärast sõda püstitati Tartusse suisa skulptuur „Meelis ja vürst Vjatško“, autoriks Olav Männi.



Vaadates teose üldist ülesehitust, peaks esmalt kritiseerima seda, et kogu jutustus on ülimalt sõja- ja meestekeskne. Enamik stseene ongi lahingukirjeldused, mingeid erilisi mõttepause ja vahepalasid ei ole. Samuti ei eristu neist lahingutest mingit tegelikku kulminatsiooni. Kogu aeg käib ühtlane macholik andmine. Mõtlen, et küllap oleks Kippel olnud suur Hollywoodi filmide austaja. Kusjuures päris mitme lahingu (eriti viimase, 1224. aasta Tartu piiramise) kirjeldus meenutab tegelikult filmi treatmenti, kuivõrd sõnastus muutub markeerivaks, märksõnaliseks ning täiesti järsult minnakse üle oleviku ajaviisi.

Teoses on kokku kolm naist, kes kõik esinevad episoodiliselt ning meeste domineerimisele allutatult. Lembitu käratab oma naisele, kes kardab oma poja elu pärast: „Naine, nüüd, kus rahvas on ümberringi otsa saamas, ära kurda üksnes oma poja pärast, vaid nuta siis juba nende kõikide eest!“ Arvestades, et tegemist oli sõjaväelase ja põlise sõjaentusiastiga, pole selles midagi imestada.

Teine silmatorkav joon on see, et tegelaskond on kohutavalt polariseeritud. Kõiki, kes ei ole eestlased või neile sõbralikud jõud, kujutatakse mitte ainult moraalselt, vaid isegi füüsilistelt kvaliteetidelt ebameeldivatena (näiteks tumm „värdjas“, „ilge rotilaadne“ kura mereröövel, kes on Meelise vangivalvuriks). Selles osas meenutab „Meelis“ päris palju Andres Saali triloogiat, mis on siin juba jutuks tulnud.

Õigupoolest leiab sarnasusi Saaliga ka raamatu selles osas, kus Meelis põgeneb Rootsi rannikul kuralaste käest. Kui juba Saal suutis hiilata igasugu veidrate ja fantastiliste konstruktsioonide ja kaitseehitistega, siis Kippeli Meelise päästab kuralaste käest koopas elav eremiit, kelle koopaukseks on pealtnäha tavaline lapik kivi, mida saab aga vajadusel raudtelgedel ümber pöörata. Sama fantastikat jätkab Kippel rootsi vürsti kaljulossi kirjeldades, kuivõrd viimane meenutab oma pilvedesse pürgivate tornidega rohkem Dracula lossi või Neuschwansteini kui ühtegi vürstilossi või kindlust, mis võinuks 13. sajandi alguse Rootsis reaalselt olla. Korraks tekkis mõte, et seda kõike saaks seletada liialdustega kaugete rahvaste kirjeldamisel (sest Sakalast pärit Meelise jaoks oli Rootsi kahtlemata fantastiliselt kauge maa), mida tunneme antiiksest ja keskaegsest geograafiast ning mida on hiilgavalt taasesitanud Umberto Eco romaanis „Baudolino“. Aga noh, kirjanik ise vaevalt teadlikult seda taotles (eriti veel noorsooromaanis), muidu oleks võinud vähemalt väikse minaperspektiivi sisse tuua, et seda motiivi paremini põhjendada.

Viimased 15-20 lehekülge ehk peatükid, kus Meelis on kodumaal ja haub kättemaksu isa surma eest, kus puhkeb 1223. aasta suur ülestõus ning tuuakse lõpuks sisse ka Vjatško tegelaskuju, mõjuvad omamoodi epiloogina. Et ta on varasemaga ainult õrnalt seotud ja Vjatško tegelane ilmub narratiivi alles lõpus, tekkis mul isegi tunne, et Kippel ei kavatsenud esialgu üldse sellist osa kirjutada, aga mingil põhjusel lisas ta selle lihtsalt juurde. Arvestades, et siin on nii odavalt ja klaarilt viidatud "vägevale liidule" eestlaste ja venelaste vahel ning Vjatško ja Meelise rahvamehelikkust, siis on võimatu mitte näha selle lõigu taga punast ideoloogiat. Kas see lõik oli tõesti hilisem lisandus ning mis see põhjusel see kirjutatud sai – kas Suur Isamaasõda, Nõukogude poliitorganite surve või midagi muud, jääb muidugi siinkohal lahtiseks.

Noh, kõigest sellest peaks juba selge olema, et ma soovitaksin see raamat koolide kohustuslikust kirjandusest välja võtta, kuigi paraku pole talle ka väärilist asendajat. Nokk kinni, saba lahti.

Bernard Kangro "Kuus päeva"

Autorist:


Bernard Kangro (18. september 1910 Oe küla, Võrumaa – 25. märts 1994 Lund, Rootsi) on kahtlemata nimi eesti kirjandusloos, kes meie teemale auks on. Väliseesti kirjanduse kese ja süda, üks Arbujatest, viljakamaid eesti kirjanikke üleüldse. Õppinud Tartu Ülikoolis 30-ndatel eesti ja üldist kirjandust, liikunud tolleaegsetes boheemlasringkondades, oli ta 1944. aastal sunnitud põgenema Soome kaudu Rootsi. Väsimatu nagu ta oli, suutis ta seal isikliku kirjandusliku tegevuse kõrval dirigeerida pea kogu väliseesti kirjandust. Aastatel 1950-1994 tegutses ta ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi (peamise väliseesti kirjastuse) direktorina, lisaks oli seotud mitmete väiksemate väljaannetega. Lisaks paljudele romaanidele ja luulekogudele on tähelepanuväärne lugemine ka Kangro kirjavahetus Karl Ristikiviga romaani teemadel („Kirjad romaanist“). Mulle aga tundub, et Kangro loomingut kummitab tema liigne agarus ja püüdlikkus. Ma ei pea siin silmas ainult suurt teoste koguarvu, vaid ka seda, et ta üritas end jagada kõige - lüürika, eepika ja draama vahel ning lisaks täita ka kriitiku rolli, aga tulemusena ei teinud ta ühtegi neist võrratult hästi. Selle ilmekaks näiteks võiks ju olla seegi, et ükski tema teos ei ole vähemalt laiema publiku seas klassikaks saanud.
Midagi põhjalikumat tema kohta aadressil:
http://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/11/11/bernard-kangro

Raamatust:

Alapealkirja järgi on tegemist Andres Sunepoja (Suneseni või Sunonise) päevaraamatu ja pihtimustega. Selline fiktsioon on ajaloobelletristikas ju iseenesest üsna levinud, vahest isegi klišeeline võte. Pidagem siinkohal silmas kasvõi siinsamas kajastatud Jaan Krossi "Väljakaevamisi", kus autor leitab Toompealt ju suisa sarnase üriku - Andrease kahetsuskirja enne Eestimaalt lahkumist. Klassikalisem näide on jällegi tema „Keisri hull“, Timotheus von Bocki näälu Jakob Mättiku päevaraamat.

Eessõna järgi olevat Kangro vaid Suneseni käsikirja redigeerija ja avaldaja, kes lisab ka mõned omapoolsed kommentaarid. Ehedusemulje suurendamiseks on „käsikiri“ vahepeal ka katkendlik, jagatud ladina nummerdusega distinctio’teks, aga paraku pole need efektid just kuigi mõjuvad.

Raamat on ilmunud kaks korda – esmalt veel väliseesti keskkonnas Eesti Kirjanike Kooperatiivis 1980. aastal, aga siis ka kordustrükina juba 2006. aastal Varrakus.

Pealkiri tuleneb Suneseni kuulsaima kirjandusteose, poeemi "Hexaemeron" nimest. „Kuuel päeval" on ka omamoodi järg, "Seitsmes päev", millel on ehk ka lootust leida siinkohal arvustamist. Aga mitte kohe praegu.


Arvustus ja pisut ajalugu otsa kah:

Jällegi pean tõdema, et nende „suurte“ kirjanike lähenemised meid huvitavale teemale kisuvad ikka nii või teisiti rappa. Kohe mitte ei olnud huvitav lugemine. Ma ei tea, mida arvavad sellest õpetatud kirjandusteadlased, aga minule jääb pigem mõistmatuks, miks see kirjutatud on. Kangro ülim produktiivsus paneb niigi kulmu kortsutama ja selles mõttes ei ole ma üldse üllatunud, et üksikteostesse alati tuumakust ei jätku. Antud teose puhul paistab, et vanamehel ei olnud enam midagi öelda, aga kirjutamisega enda olemasolu õigustada oli vaja ning niimoodi saigi paberile mingi soigumine (muuseas, teoses eneses on ka Andreas kimpus nägemustega, mis kõrvalseisjale näivad seniilse vanamehe sonimisena). Vabandatagu mulle karmid sõnad, aga nii mulle otse öeldult paistab.

Teose ainus püsiv, läbiv joon ja intriig on Andrease töö mineviku läbikirjutamise ja sellega lunastuse otsimise alal. Olevikulised kirjeldused Andrease maapaost (jälle see väliseesti eksiili-teema!), kui ta on Lundi peapiiskopi ameti maha pannud ja asunud eksiili Ivö saarele, vahelduvad mälestustega kogu elust (lapsepõlv, kokkupuuted eelkäijate, peapiiskop Eskili ja Absaloniga, õpingud Pariisis, misjon Eestimaal), mille ta enam-vähem kronoloogilises järjekorras läbi hekseldab ja lõpuks kahetsedes oma lunastuse leiab.

Stiili poolest peab mainima, et kuidagi tobedalt mõjuvad vahepeal esinevad väga arhailised või murretest pärinevad sõnad, kui ülejäänud tekst seal ümber on tänapäevane ja kirjakeelne. Kui näiteks Aino Kallase teostes mõjub 17. sajandi eestikeelsete tekstide arhailise sõnavara kasutamine väga hästi, kuna ta elab sellesse stiili täienisti sisse, siis Kangrol toimivad need pigem häirivalt. Kuidagi ei jää muljeraasugi, et tegemist võiks olla keskaegse kirjatükiga.

Mis puudutab meid ja Eestit, siis seda ei ole siin raamatus palju, aga siiski. Kirjanik on ju ikkagi eestlane ja ilmselt on ka teemavalik ajendatud sellest, et Sunesen nii olulist rolli meie ajaloos mänginud on. Raamatu esimeses osas ta ainult riivab paiguti ja õhkõrnalt Eesti teemat, aga nimetab samas Eestit oma saatuse maaks (kas see nüüd räägib meile ikka Andreas Suneseni või pigem Bernard Kangro saatusest, on muidugi küsimus omaette). Peamine Eestimaad puudutav osa on teose viimasel viiekümnel leheküljel, kus Andreas meenutab oma misjonitegevust, sõjaretki 1206. aastal Saaremaale ja 1219. Revalasse.

Õnneks ei puudu teoses ka Kangro originaalne ajaloonägemus Taani misjoni sisust, ajaloolistest sündmustest ja Andreas Suneseni isikust. Kangro, kes peab oma peategelast tingimata humanistiks, üritab kujutada teda rahumeelse misjoni ja lepingute-poliitika toetajana. Näiteks 1219. aasta sõjakäigu puhul kujutab ta Valdemari esialgse plaanina vallutada väikese pettemanöövriga Saaremaa kui väga oluline strateegiline ala Liivi lahe kontrollimisel. Alles Suneseni veenmisel otsustatakse maabuda Revalas, kusjuures Sunesen on juba teinud eeltööd ja kutsub laevastikule vastu saadikud Revalast, kellega sõlmitakse kohe lepingud.

Kangro väga humanistlikule nägemusele Andreasest võime ju osundada täiesti vastupidist tõlgendust - Beekmani „Kurbade kivide linnas“ oli ta just õel, kaval ja kaalutlev poliitik, tõeline mastermind taanlaste „kurja“ plaani taga. Kumb see nüüd õigem on, ei saa me kunagi teada. Tõde on üsna kindlasti kusagil vahepeal.

Miks rahumeelne misjon siiski viltu veab ja taanlaste leeri viitusepäeval rünnatakse, ei tea Sunesen isegi kindlalt, aga pakub välja erinevaid variante. Igatahes on see just peapiiskop Andrease telk, kus Eestimaa piiskop Theoderich tol saatuslikul hetkel viibib, kui eestlased ründavad, seda kuninga telgiks peavad ja Theoderichi Valdemari pähe maha löövad. Sunesen jääb imekombel ellu ning väriseb pool ööd laipade kõrval, kuni julgeb välja tulla ja lahinguvälja õudustele pilku heita. Miks ka mitte, tuleb selle fiktsiooni peale tõdeda, aga ei enamat.

Üleüldse paistab, et Kangro näeb taanlastes luhtunud võimalust rahumeelselt ja ülekohtuta ristiusku vastu võtta, millisel juhul ajalugu oleks meile võib-olla sootuks soodsamalt minna. Võib-olla oleks see tõesti nii olnud, ega me ei tea. Samas ei saa eitada, et ka taanlastel tuli küllaga vägivalda kasutada (1206. aastal Saaremaal, 1219. aastal toosama viitusepäeva lahing, Henriku kroonikas on mainitud, et peeti aasta otsa sõda revalastega, samuti Harju ja Viru ülikute poomine karistuseks osaluse eest 1221. aasta ülestõusus). Samas on muidugi näiteks Varbola, mis teeb ainult lepinguid ja väldib lahingut terve sõja vältel. Häda on selles, et Taani poolelt pole meil ühtki nii põhjalikku kroonikat kui Henriku oma, viimane aga ei pööra taanlaste tegude kirjeldamisele just ülemäära rõhku. Kuivõrd teistsugune oleks taanipoolse kroonika olemasolul pilt Balti ristisõjast ja meie muinasaegsest elukorraldusest üleüldse, võib ainult ette kujutada.

Küll aga pakuksin välja ühe põhjuse (teadmata, kas keegi on seda varem niimoodi mõelnud), miks taanlaste vallutus oleks meile tõepoolest soodsam olnud ning miks juba omal ajal oli kergem nendega lepinguid sõlmida. Nimelt moodustus riialaste põhijõud rüütlitest, keda oli vaja ristisõtta värvata. Mäletame ju seda, kui mitu korda piiskop Albert Saksamaalt uusi mehi värbamas käis. Loomulikult tuli neile meestele lubada lisaks hingeõndsusele ja patukustutusele ka midagi materiaalset, sõnaga – maad. See aga tähendas kohalike õigustest ülesõitmist, mis kajastub selgelt ka tolleaegsetes ürikutes. Taani kuningas, kelle käsutuses oli omaenese sõjavägi, ei olnud sunnitud enda käsi niivõrd siduma. Oleks ta oma ristiretkel eest leidnud kohalikke ülikuid, kes olid valmis ristimise vastu võtma ja rahu sõlmima, poleks olnud probleemi neile nende põline maa tagasi läänistada. Aga ajalugu läks nagu läks.

Omamoodi tabav tähelepanek on Kangrol see, et 1218. aastal Slesvigis toimunud nõupidamine Riia piiskop Alberti ja Taani kuningas Valdemari vahel oli ju ühtlasi Baltikumi esimene jagamine. See võrdlus MRP-ga annab kogu sündmusele hoopis ängistavama varju.

Ja lõpuks tooksin veel välja ühe detaili. Ivö saare Püha Ursula kirikus asuvast Suneseni haua seinast on leitud marmorplaat (kirik ise on hallist liivakivist). Siin paiskab Kangro õhku küsimuse (paraku ilma igasuguse aluseta), kas ei võiks olla tegemist Vasalemma marmorist hauakiviga, mille Andreas kes teab mis ajel Eestimaalt kaasa tiris. Nojah, raske on uskuda, et seda Vasalemma marmorit tol ajal üldse murti, aga välistada ei saa.

Üldiselt suhteliselt igav raamat. Minu meelest ei ole sel ka kõrget kirjanduslikku väärtust, aga võib-olla olen ma lihtsalt piiratud. Igatahes soovitust siit ei tule.

Lauri Vahtre "Eesti saatusehetked"

Autorist:

Lauri Vahtre (sündinud 22. märtsil 1960) on võib-olla piisavalt tuntud avaliku elu tegelane, et ei vajagi lähemat tutvustamist, aga moe pärast võib ju kirjutada. Niisiis, meie seast lahkunud ajalooprofessor Sulev Vahtre poeg. Ja et käbi ei kuku kännust kaugele, on ka Lauri Vahtre toimetamised ikka otsapidi seotud ajalooga, seda enam, et ta Tartu Ülikoolis seda ka erialana õppinud on. Praegusel hetkel siis XI Riigikogu liige, aga eks küsimused, kus tema sõna võtab, kalduvad ikka rahvuspoliitikasse ja sealt ajalooni on ainult kukesamm. Viimasel ajal tuntud ka teleseriaali "Tuulepealne maa" ja filmi "Detsembrikuumus" stsenaristina, aga kirjamehe-sulge on ta kulutanud varemaltki. Tema sulest on ilmunud kaks romaani ("Sõnum" 2009, "Torm" 2010), rääkimata siis ohtratest õpikutest ja populaarsetest ajalookäsitlustest. Üks neist ongi parasjagu kõnealuseks tulnud.

Raamatust:

Esmapilgul võib tekkida küsimus, kas see teos üldse passib siia. Juba pealkirja ja üldise tutvustuse järgi on tegemist ikkagi pigem aime- kui ilukirjandusega. Ometigi on see nii vahvalt mänguline raamat (vähemalt Eesti mõistes omapärane), et ta ei ole üks ega teine või on mõlemad korraga. Saatusehetkedeks meie ajaloos on siis mõned hetked Muistse vabadusvõitluse algusest, Jüriöö ülestõusust, Liivi sõja eelõhtust, Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamisest ÜN-is jne ning neid vaadeldakse esmalt ühe ilukirjandusliku pala, seejärel ajaloolase kommentaari läbi. Ja mis kõige naksakam - olgugi et raamatu alapealkiri on "Eesti ajaloo kümme käänukohta üheksa kirjaniku ja ühe ajaloolase pilgu läbi", siis on need üheksa kirjanikku ja üks ajaloolane lõppeks ikkagi sama inimene – Lauri Vahtre ise.

Ilukirjanduslike paladena esitab ta katkendeid fiktiivsete autorite fiktiivsetest teostest. Näiteks illustreerib ta 1208. aastat Mihkel Karopä romaani "Suitsulõhnaline tuul" avapeatükiga "Kärajad". Või siis Jüriöö ülestõusu sündmuste tarbeks on ta välminud pala „Kuller“ Anita Kuresoo mikroajaloo žanri kuuluvast raamatust „Kümme keskaegset liivimaalast“. Ilmselge paroodia minu meelest mitte kõige paremini õnnestunud Tiina Kala, Juhan Kreemi ja Anu Mändi teosest „Kümme keskaegset tallinlast“. Igatahes kuuluvad need kaks väikest pala meie ajaveebi huvisfääri ja leiavad alljärgnevalt ka käsitlemist. Raamat siis "Eesti saatusehetked", aastanumber 2010, mis tähendab seda, et ta on kõige värskem põige muinasaega eesti ilukirjanduses üleüldse.

Arvustus:

Et ta kõige värskem on ning et selle autor on veel ajaloolane, seda nukram on muidugi vaadata, et „Kärajate“ üldine olustikupilt on 1930. aastate romaanide tasemel. Sündmus on muidugi seni otsesõnu vist käsitlemata – Ugandi mehed Autine linnuses lätlaste ja ordumeestega läbirääkimistel, mis võtavad kardetult halva pöörde (mis viib edaspidi siis selleni, mida me teame Muistse vabadusvõitluse nime all). Mingeid uusi ja huvitavaid vaatenurki me siit ei leia. Samuti ei ole ta kirjanduslikult kuigi haarav. Võimalik, et see on ka taotluslik stiliseering (et jätta muljet, nagu kuulukski Karopä kuskile sinna 30-ndate ajalookirjanduse lainesse), sest vähemalt "Kuller" meenutas mulle küll hetkiti Kala jt teose stiili. Aga võib-olla on põhjus ikkagi proosalisem - üks kukkus välja parem kui teine.

Või noh, see teine pala, "Kuller" nimelt, on nagu veidi lahedamalt kirjutatud. Tekitab huvi nii peategelane kui ka see, mis sellest kõigest edasi saab. Ordukuller Heinrich Krausen toob Järva foogtilt sõnumi ülestõusust Vastseliinasse ja upub tee peal peaaegu ära, ainult üks talupoeg päästab ta Võhandu voogudest. Toimetanud teate ordumeistrini, kordab see saladuslikult foogti abipalvet, et peab olema eerikupäevaks sõjaväega Tallinna all ning parem, kui ta on seal varem. Meister lubab anda päästjale talupojale tänutäheks terve adramaa. Siin vihjab Vahtre ilmselt sellele, kui agar oli Ordu võimalust kasutama ja kui väga ta tahtis Eestimaa hertsogkonda Taanilt kätte saada. Küll aga tõrjub ta hilisemates kommentaarides Uku Masingu, E.V. Saksa ja Juhan Luiga teooriaid, mille kohaselt Hoeneke riimkroonika on tegelikult ajaloolise tõe võltsing, ordupoolne kinnimätsimine. Tahtmata pikemalt ajaloolise trivia valda kalduda, tuleb nentida, et kuigi mainitute teooriad kipuvad vinti üle keerama, siis on ülestõusu tegelik sündmustik ikkagi paljuski ebaselge ja laialt tunnustatud Vahtre isa teooria ei suuda kindlasti vastata kõigile küsimustele, mis katkendlikust allikmaterjalist tõusetuvad.

Kui nüüd „Saatusehetkede“ juurde tagasi tulla, siis iseenesest on sellise pala vorm väga tänuväärt. Kui palju on meie muinasajaloos seiku, hetki, väikseid sündmusi, mida niimoodi värviliseks kirjutatada, illustreerida, elustada! Seda seepärast, et üksnes potikillud ja pronkssõled ei ole midagi elavat, neil endal midagi öelda ei ole, kui just oskajad inimesed neid ei kõneta. Seepärast kuluks meile ära midagi sellist, nagu Euroopa ajaloo kohta on näiteks Ristikivi novellikogu „Sigtuna väravad“, eksole.

Kui nüüd vaadata raamatut edasi, meie huvialast välja, siis on siin päris mitmekülgset ja huvitavat lugemist. Vahtre ajaloolase-kommentaarid seal vahel on nagu on, aga ilukirjanduslikud palad on tervikuna täitsa lahe lugemine ja läheb üsna kiiresti. Niisiis - soovitan.