Andrei Hvostov "Henrik"

Teosest:

Andrei Hvostovi „Henrik” on siis vahelduseks mõnest muust žanrist kui ajalooline romaan. Nimelt on tegemist näidendiga, kuigi mõeldud pigem lugemiseks kui ettekandmiseks, nagu autor ise eessõnas ütleb. Ilmunud on see Loomingu Raamatukogus aastal 2006 ja tekkis autori peas edasiarendusena "Eesti Ekspressi" kultuurilisale kirjutatud libaintervjuust. Seda võib lugeda siit:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/0E53F620C51D752EC2257077003894B9
Tükina on see ka korra lavale toodud, 2006. aasta septembris Draamateatris, mingisuguse üritustesarja raames. Mängis Henrikut Ain Lutsepp.

Kirjanikust:

Andrei Hvostov (sündinud 10. juulil 1963 Jõhvis) on TÜ ajaloolase haridusega ajakirjanik ja kirjanik. Viimasel ajal on silma paistnud ettepanekuga anda lapsevanematele valimistel laste hääled, aga samuti Friedebert Tuglase novelliauhinnaga 2007. aastal. Tema sulest on ilmunud romaan „Lombakas Achilleus”, jutukogumik „Võõrad lood”, LR-is ajalooline jutustus „Projektijuht Posse” ning esseekogumik „Mõtteline Eesti”. Kuskilt meenub, et tahab luua müüti "heast saksa ajast".


Kirjanduslik arvustus:

Ma pean ütlema, et näidendid ei ole mulle arvustamiseks meelisteema, ei julge seepärast väga sõna võtta. Aga midagi ma siiski kobiseda võtan.

Esmapilgul hakkas midagi selles teoses häirima – selline ehk liiga humoorikas, ärapanev rahvalik stiil. Oli sellist natuke labast stereotüüpide parodeerimist Henrikut külastavate kõrvaltegelaste arvel, mis tekitas mõtte, et sellest ainestikust võiks ju saada palju paremaks materjali.

Aga mida lugu edasi, seda paremaks läks. Lähenemisviis hakkas end täielikult õigustama. Hvostov on väga teravmeelselt ja tähelepanelikult lähenenud küsimusi tekitavatele kohtadele kroonikas. Oli mõnigi seletus, mis minugi silmi avas. Lõppeks tunduvad sobivat ka ajastukohatud nalja-episoodid Henriku meenutustest, sest need aitavad avada temaatikat laiemale publikule. Ja seda on kahtlemata vaja. Tõsi, ma kardan, et laiema publiku teadmised eesti ajalooteaduse ja arheoloogia sõlmküsimustest ning Henriku kroonika sisust ja taustast jäävad veidi väikseks, et kogu seda iva sealt vastu võtta, mida suudab ajalooteadlik inimene.

Sõnum on tabav ja oluline ning siin mängib ilmselt rolli see, et kirjutaja on ise ajaloolane ja mõistab hästi, kuidas meie vildakas ajalookujutlus selle kroonika põhjal kujunenud on. Olen isegi põrganud selle vastu, kui lühinägelikult rahvusromantiline ja veider on kohati meie arusaam muinasaja lõpust.

Henrik küsib selle näidendi lõpus: „Kui mitte ainult need kummalised külalised, kes minu juurde aeg-ajalt ilmuvad. Paganate järeltulijad. Nad on ju minu sigitatud, minu. Mitte mõõgavend Bertoldi, ega ka selle Saaremaa mereröövli. Need ei osanud kirjutada, need ei mõelnud igavikule. Minu lapsed on need, kes siit läbi käivad. Aga nad ei ole ju Jumala lapsed. Ei. Pigem Saatana. Minu lapsed on Saatanast?"

Ja otsaga puudutab Hvostovi kirjatükk ka seda probleemi, et eestlastel on ikka veel paha komme kirjutada eesti ajalugu ainult eestlaste ajaloona. Noh, näitena võib tuua baltisakslaste varjujätmise, mis on ju ka Eestimaa ajalugu. Nii on ka Henrik jäetud kas varju või vaenlaste leeri, mis sest et oma tegude poolest võiks ta mängida positiivsemat ja olulisemat rolli.

Ajalooalane taust:

Tahaksin siin all tegelikult rääkida kahel teemal, sest vaadates järgmistele raamatutele, ei näe ma kohta, kus ma neil enam peatuda mahti leiaks. Üks oleks pealkirjast lähtuv - kroonik Henrik. Teine aga tema mainitud Raikküla kärajad, mille tõlgendust pilab oma näidendis ka Hvostov. Toetun siinkohal peamiselt Henriku Liivimaa Kroonika 1982. aasta väljaandele (tõlk. Richard Kleis, toim. Enn Tarvel) ja selle eessõnale. Muuseas, Henriku kohta on sissekanne ka sellises arhiivis:
http://www.tlulib.ee/isik2/index.php?id=15

Esmalt Henrikust. Nagu näidendi lugejale kohe alguses seletatakse, on Liivimaa kroonika tegelikult anonüümne. Oma aja vaimule kohaselt pole autor enda nime kirjatööle märkinud. Ometi on juba üsna vana arusaam, millele tõsiseltvõetavalt ka vastu ei vaielda, et selle kirjutajaks on kroonikas korduvalt mainitud preester Henrik, kuivõrd kõige detailsemad kirjeldused kroonikas korreleeruvad nendega, kus tema on osaliseks märgitud.

Peale kroonika enese meil sisuliselt allikad temaga seoses puuduvad. Kroonika sõnutsi on tegemist Ümera lätlaste kogudusepreestriga. Seetõttu on mõistetav tema isalik suhtumine lätlastesse, mis siit ja sealt välja paistab. Liivimaale saabus ta tõenäoliselt aasta 1205 paiku Põhja-Saksamaalt Segebergi kloostrist, kuid et tema kirjeldatud sündmused algavad juba aastal 1184 esimese misjonäri Meinhardi saabumisega Väinale, on arvatud, et Henrikul olid kasutada ka mingid varasemad kirjalikud allikad, mis pole aga meieni säilinud.

Kroonikat hakkas Henrik ilmselt kirjutama alles 1224. aastal (küll ilmselt varasemate märkmete põhjal), kui Mandri-Eestis oli ülestõus maha surutud. Muuseas, Henriku kohta peab seda rõhutama (ja sellest on juttu ka näidendis), et vaatamata tagasihoidlikule muljele, mis kroonikat lugedes jääb (peategelastena rõhutatakse seal ikka Albertit, Kaupot, ordumeistrit ja Lembitut), oli ka Henrik ise Liivimaa ristimise loos võrdlemisi oluline tegija. Ta käis piiskopi tõlgina kaasas väga paljudel sõjakäikudel, tegi Peetrus Kaikewaldega (soomlasest misjonär sakslaste teenistuses) 1220. aastal suure ristimisretke lõunast põhja läbi Eestimaa ning mis ehk kõige olulisem – oli Modena Wilhelmi tõlgiks ja kaaslaseks. See tähendab ei rohkem ega vähem kui seda, et ta oli paavsti asemiku sekretär ning seda ajal, kui paavstlus oli oma võimsuse tipul.

Üldiselt võib pidada Henriku kroonikat päris usaldusväärseks. Mitmeidki teateid on võimalik kontrollida kaasaegsetest vene või taani allikatest, samuti on mitmel Eesti muinaslinnusel tehtud kaevamised (näiteks põlengukihtide või noole- ja ammuotste osas) olnud üsna hästi vastavuses Henriku kirjeldustega piiramistest jms. See seletab ka seda, miks eesti (ja ka läti) ajaloolased seda niivõrd palju kasutanud on.

Teine teema olgu siis Raikküla kärajad. Henrik kirjutab oma kroonikas, et Raikkülas tavatsesid ümberkaudsed hõimud iga aasta nõupidamiseks kokku tulla. Suurepärane näide sellest, kuidas ajaloolased imevad ühest lausest välja mingi suure-suure idee ja projitseerivad siis sellele oma kaasaja vajadusi. Nii kirjutaski meie suur õigusteadlane ja riigimees Jüri Uluots, et Raikkülas oli meie muinasparlament ja üldse oli meil siin muinasajal väga hästi ja andekalt korraldatud demokraatlik ühiskond. Ilus mõte muidugi, aga väheusutav. Idee jaoks on šnitti võetud ilmselt kahest kohast – Novgorodi veetšelt (rahvakoosolek) ja Islandilt, kus juba 10. sajandil pandi alus ülemaalisele Altingile, mida peetakse tänase Islandi parlamendi eelkäijaks. Olgu sellega, kuidas on, aga mõlemas kohas oli olukord põhimõtteliselt teine.

Minu arvamus on, et parimal juhul toimus Raikkülas ümbritseva maakonna (antud juhul siis Harju) vabade meeste nõupidamine (kui ei olnud tegemist lihtsa vakusepeoga, sest Henriku kroonikas kasutatav sõna „placitum” võib põhimõtteliselt tähendada ka „pidu”), kus arutati süüasju ja muud sellist, ei enamat. Organisatoorse poole pealt võiks "Urmas ja Merikeses" esitatud nägemus isegi sobida, lihtsalt on täiesti ebausutav, et mingi selline asi võis olla ülemaaline. Määravaks oleks ilmselt saanud juba seegi, mida sai „Urma ja Merikese” ajalooalase seletuse all räägitud, et eesti ala polnud kaugeltki etniliselt ühtne ning kõigil neil hõimudel poleks olnudki põhjust niimoodi kokku tulla. Täiesti välistada ei saa muidugi varianti, et Raikkülas toimunud Harju vanemate nõupidamisele olid mõnel eelneval aastal tulnud kokku ka mõned tähtsamad vanemad väljaspoolt maakonda, sest näiteks sealsed kärajad sattusid sobivale ajale sõjakavade tegemiseks vms.

Huvitav on ka see, kuidas ajalookirjutus on juba jõudnud rahvapärimusse. Näiteks teavad nüüd Raikkülas kõik, et paekivipaljanditega Paka mäel pidasid muinashõimude pealikud oma nõupidamisi ning mõned on seal öösiti isegi häälekõminat ja kes teab mida veel kuulnud. Reaalsus on see, et enne 20. sajandit seostus Paka mägi pärimuses ainult kloostri, kabeli, munkade ja muu sellisega.

Igal juhul – Hvostovi näidendit ma soovitan, nii nendele, kes arvavad, et nad ajaloost teavad, kui ka nendele, kes suurt midagi ei tea. Neil teistel tasuks end siiski eelnevalt kurssi viia põhilisega, mis Henrikusse ja tema kroonikasse puutub.

August Mälk "Läänemere isandad"

Raamatust:

Esmakordselt ilmus kõnealune raamat 1936. aastal selles suures ajalooproosa tulvas, mis 30-ndate lõpu Eestis oli. Sinna aega mahuvad ka juba käsitletud „Ümera jõel” ja „Urmas ja Merike”. „Läänemere isandad” on peale selle välja antud veel kolm korda - 1951. aastal Torontos (1936. aasta ja 1951. aasta versioonide sees olid Eduard Järve illustratsioonid), 2000. aastal kirjastuses Eesti Raamat (kirjaniku tütre ja pärija Halliki Mälgu esseega) ning 2008. aastal Päevalehe/Akadeemia sarjas arheoloog Ain Mäesalu järelsõnaga. Viimast lugesin ka mina. Mainimata ei saa ma kuidagi jätta seda, et Päevalehe/Akadeemia väljaandes on silmatorkavalt palju trükivigu. Muidu selle sarja raamatutel pole seda täheldanud, aga siin paraku küll.

Kirjanikust:

August Mälk (4. oktoober 1900 Saaremaa, Lümanda vald, Kipi-Koovi (praegu Koovi) küla – 19. detsember 1987 Rootsi) on vaieldamatult eesti kirjandusklassik, 1930-ndate menukirjanik, jäädes toona populaarsuselt alla ainult Tammsaarele. Kirjanikutee algus oli üsna konarlik, mõnda aega oli Saaremaal kooliõpetajaks, kuni karjäär hoo sisse sai. Aastal 1937 oli ta ka Rahvuskogu ja 1938–1940 Riigivolikogu liige, 1944. aastal pages Rootsi, kus elas elu lõpuni. Väga viljakas kirjanik - 19 romaani, lisaks hulgaliselt novelle, jutustusi ja näidendeid. Loomingule vastav on ka auhindade hulk. Peale "Läänemere isandadate" võib vast nimetada veel kaht tuntud romaani - "Õitsev meri" (praegu Pegasuse Hõbevaramu sarjas uuesti välja antud) ja "Surnud majad".

Kirjanduslik arvustus:

Üleliia palju ma selle raamatu kohta öelda ei oska. Peensusi ja hingemaiust siit loota ei ole – kui on mõtiskelu, siis on see mehiste küsimuste üle nagu au, võim ja vastutus. Aga sellegagi hiilatakse vaid mõnes üksikus kohas. Tõsi küll, kui seda puudutatakse, aetakse igati mõistlikku juttu.

Ent sellist ideelist telge on väga raske leida, pigem on see lugu lihtsalt lineaarne liikumine lõpp-punkti poole. Absurdselt kergelt möödub Sigtuna vallutamine. Tõsiseid tagasilööke ju tegelastel praktiliselt pole. Kõik raskused jäävad ajutisteks ja väheusutavateks dekoratsioonideks. Ainus, mis on tõsine ja pingetpakkuv, on Alari ja tema kaaslaste vahejuhtum Sigtunas ning sellele järgnev vangistusest põgenemine. Aga see on ju alles intriig, mis loo käima paneb. Mina ootaks, et retke ettevalmistamisel oleks raskusi, kasvõi isiklikke tagasilööke, aga miks mitte ka sõjalisi. Kogu ettevõtmine aga läks lepase reega. Selliseid asju juhtub päris elus harva selliste ürituste puhul. Aga olgu siis nii.

Võib-olla see tundub ainult minule, aga lauseehituslik stiil ei ole nii voolav kui näiteks Ain Kalmusel. Samas on siit korjatud ära kõik üleliigne – looduskirjeldusi praktiliselt ei ole ning ega need oleks tõtt-öelda loo seisukohast üsna tarbetud. Ja Mälgul on seni käsitletud autoritest vast kõige kujundlikum dialoog, mis on hästi mõnus ka pealekauba.

Ja mis ehk kõige enam häiris – väga paljud liinid jäid lõpuni arendamata. Näiteks ei saanudki ma aru, mis sai lõpuks Mehisest. Samuti ei räägitud meile enam küüraka Jakari kosjasõidu tulemustest. Eriti tobe oli aga see, et eelviimasel leheküljel räägiti sellest, kuidas Gyla surm tekitas Alari hinges kaotusekibeduse võidutunde sisse. Aga laiendamata see jäigi.

Tegelasena meeldib mulle küürakas-Jakar (muhe on muidu ka tema poolvend Hiid-Jakar, kes lööb näiteks palja käega neete kisklaua sisse ja kelle all hobused surevad lihtsalt ära), sest ta on vist esimene selline tegija tegelane neis raamatutes, keda ma kohtan ja kellel on mingi tõsisem viga küljes. Näiteks ma õudselt ootasin, et Alari tegelaskuju jääb pähehoobist näiteks pimedaks. See oleks muutnud asja palju huvitavamaks. Pealegi – pimedaid, küll hoopis teisel põhjusel, oli ilmselt toonases ühiskonnas palju rohkem, seda vingu pärast, mis ei pääsenud korstna puudumisel elamutest korralikult välja.

Vahest mõnusaim koht on minu jaoks see, kus Ata tuleb unes Alari juurde ja kutsub teda kiiruga koju tagasi, kusjuures hiljem selgub, et Ata oligi surnud ja kodu tõesti vajas teda. Ata on üldse lahe tark vana selles loos ja kolmas tegelane, kes kohati meeldib, on Mehis, kes on selline armas armunu. Seda enam ei mõista, miks me temast midagi teada ei saa lõpuks. Ahjaa, mõjuv koht oli ka see, kus Tapak tegi vaikselt pimeduses enesetapu, et mitte olla põgenejatele koormaks. Ja veel too, kus õpetaja Maano kirub, et ta peab kuulama noorte meeste hooplemisi, aga tema enda kunagised vägiteod oleks nagu vitsaga vette kirjutatud, sest mäletajaid enam pole. See on tegelikult üsna kaastunnet tekitav, kui mõelda selle inimese vaatepunktist, kelle jaoks elu mõte ongi endast verega ajalukku kirjutada.

Mainimata ei saa sedagi jätta, et targa Uritõivu ennustusmeetodi juures tekib paralleel „Sõrmuste Isandast” Galadrieli peegliga.

Kindlasti soovitaksin seda raamatut karuste meeste austajaile. Siin on mehisust, sangarlikkust ja muud sellist nõnda, et ajab üle ääre. Olavi ja Alari kahevõitluse stseen näiteks on väga hästi kirjeldatud, teistelgi pole viga. Aga silmatorkav on ka brutaalsus - Olavi surmab Jakar, murdes oma põlve peal tema selgroo. Ja selliseid kohti on küllalt teisigi. Mehisust on küll rohkem, kui Metsanurga raamatus "Ümera jõel". Ja sealjuures on see mitme nurga alt väga usutavas ajaloolises kompotis, rohkem kui teised seni käsitletud raamatud. Tõesti - kui keegi tahab adekvaatset vaadet Muinas-Eesti ühiskonnale, siis mina soovitaks talle just seda raamatut. Sigtuna vallutamise värgiga on minu silmis üle pakutud, aga just muistse üliku eluolu kirjeldab see üsna hästi. Võimalik, et see ajalooalane täpsus tuleneb sellestki, et Mälk olevat teinud eelnevalt kõva taustauuringut. See muidugi ei tähenda, et vaimne kultuur nüüd väga peenelt välja joonistuks, niiet norida on ka selle poole pealt kõvasti.

Ajalooline kõrvalepõige:

Kuigi loo selge peatelg on Sigtuna vallutamine, siis tõtt-öelda ma ei viitsi sellest rääkida. Internetist leiab mingi sellise hädise kokkuvõtte:
http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=18641

Aga kel see Päevalehe/Akadeemia sari kodus käepärast, võib raamatu tagant vaadata Ain Mäesalu järelsõna, see on hea ja ülevaatlik.

Ain Kalmus "Koju enne õhtut"

Raamatu kohta võib niipalju öelda, et see ilmus kirjaniku töörohkuse ja tüdimuse tõttu (tal tekkis väliseesti kirjanike põhiküsimus – kellele ma kirjutan?) teistest teostest oluliselt hiljem, aastal 1964 ning see täidab Kalmuse ammuse unistuse kirjutada oma kodusaare asustamislugu. Kordustrükk ilmus aastal 1997 sarjas "Eesti romaanivara", Ülo Tontsi järelsõnaga. Viimast versiooni lugesin ka mina.

Kirjanduslik arvustus:

Triloogia kolmas raamat nõuab mõnevõrra ka seda, et ma võtaks kuidagi kokku kogu triloogia. Mina ütleks tõtt-öelda, et vahepeal oli isegi tunne, et see "Koju enne õhtut" ei moodusta kahe eelnenud raamatuga loomulikku tervikut. Esmalt oli juba see, et kui esimene raamat oli otsingutest, siis teine vastas sellele pettumusega. Kolmandal nagu polekski selles olukorras midagi pakkuda, ainult korrata ning kokku võtta esimest ja teist (mida ta Tähvendi isa jälgedes käimisega mõnevõrra teebki). Pealegi oli Kallemeel siin veelgi kõrvalisem tegelane ning Tabelinust polnud üldse enam. Peategelane oli selgelt Tähvend ja peamine sündmuspaik oli Lemmu asemel hoopis Hiiumaa. Selles kõiges näen ma eraldiseisvust. Samas - ja see arvamine süvenes minus hiljem - on tegemist täiesti tervikusse sobiva teosega. Nagu on pealkirjastatud Ülo Tontsi järelsõna – „Otsija jõuab koju”, siis tõesti, siin antakse see lõplik positiivne sõnum, millest on eelmistes raamatutes midagi alati puudu jäänud. Tähvend alustab nagu puhtalt lehelt (uus tegelane, uus koht, uus aeg) ja saarlaste orkestreeritud ülestõusuga (1222-1224), millega Maa vaenlastest puhtaks tehti (üks märkimisväärsemaid Eesti ajaloo sõjalisi saavutusi, võiks muuseas märkida), antakse veel taustameeleolu juurde Hiiumaale uue talu rajamise narratiivile. Muistne vabadusvõitlus on muuseas üldse alati tegelaste heitlustega korrelatsiooni pandud. Samas on see kõik siiski algusest peale üritus lõpetada isa pooleli jäetud tööd, teha uuesti, aga seekord paremini – isa talu Hiiumaal on küll maani maha lagunenud, aga selle küüruspakud jms tulevad metsa alt välja. Õigemini jääbki õhku rippuma küsimus, kas see on nüüd uus algus või vana jätk, kas Tähvend põgeneb mandril valitsevate võõraste eest või valmistub nendega võitluseks jne. Ka Tähvendi otsingute puhul tundub, et kõik hakkab kihva kiskuma – ülestõus surutakse maha, lõpuks vallutatakse ka Saaremaa, Tuuli naiseksvõtmine on Tähvendile täielik ämbrisseastumine, aga kusagilt tuleb seekord see positiivne jõud, mis kõik korda teeb. Võib öelda, et see jõud väljendub siin raamatus Tähvendi teise naise Hõbeda kõike kordategevas olemuses ning peategelase pea kohal rippuvas Tabelinuse omamoodi märtrisurmas, mis kõik viib Tähvendi meelerahuni.

Stiililt järgib teos suuresti eelkäijaid, küll aga tundub, et kohati naaseb kirjanik jälle esimese raamatu hunnitute looduskirjelduste juurde, milles on tunda kodumaa-igatsust. Aga uut ta selles osas midagi ei paku. Erinevalt raamatust „Toone tuuled üle Maa”, räägib ta praktiliselt kogu lahingutegevusest tagasivaates, ainult taanlaste kivilinnuse vallutamist järgitakse reaalajas. See rõhutab veelgi seda, et ajalooline sündmustik ja eriti sõda on Kalmuse käsitluses mitte eesmärk omaette, vaid foon inimese uurimiseks. Eriti õnnestunud on see minu meelest siis, kui pärast Tähvendi Lemmus ja Sakalas sõnumitoojana käimist algab järgmine peatükk sellega, et kaks aastat sõda on mööda läinud ja ta naaseb koju. Tõepoolest oleks olnud surm loole kogu selle asja jutustamine, pealegi on see väga hea võimalus rõhutada sõja masendavat lõpptulemust ja tegelaste pettumist.

Tähvendi oluliseks paralleeliks Tabelinusega on ka see, et mõlemad pendeldavad kahe naise vahel - Tähvendil on Tuuli ja Hõbeda, Tabelinusel Kriste ja Kauna. Üldiselt mind nendes raamatutes häiriski see, et kõik ülejäänud meestegelased tundusid olevat kuidagi absurdselt lihtsa käiguga naiste suhtes – umbes, et esimese õrnema soo esindaja, keda nägid, võtsid kohe naiseks ja mingit probleemi polnudki. Selles mõttes on vähemalt peategelaste kahe-naise teema tervitatav, kuid ei kummuta täielikult mu kriitikat. Küll aga ei mõista ma üldse, miks see pagana Tähvend üldse selle Tuuliga jamas? Ta teadis ju kogu aeg, et Tuuli tahab elult hoopis midagi muud – metsavaikuse asemel näha maailma. Pealegi, iga kord kui ta tuli pettununa Tuuliga rääkimast, oli tal Hõbeda juures hea ja ta nägi teda juba mitu korda enne uue pilguga, aga ikka jäi kõik toimumata. Aga noh, ongi hea, kui mõni raamatutegelane närvi ajab, inimesed on ju päriselus ka tihti sarnaselt mõistetamatud. Selles mõttes on jälle ülimalt kahju Hõbedast, kes peab tundma, et tema on justkui see teine variant, kes võetakse, kui esimene ei sobi. Kirjanik ütleb seda üsna kurvalt, stseenis, kus Hõbeda lõpuks Tähvendi naiseks saab, aga korralikke pulmi ei toimugi: "Tema elus polnud kunagi midagi pidulikku ja ilusat, mida hiljem oleks maksnud mäletada ja kalliks pidada. Õnn pages ta eest, teised said selle endale." Ometi on ta ise tõesti hea inimene, justkui raamatu hea haldjas. Mulle jättis ta väga sümpaatse mulje.

Uue aja rõhutajaks on justkui Vootele tegelaskuju – rahvusvaheline vend, kes kannab läbi kogu loo selgelt seda suunda, et nüüd on uus aeg, kus tuleb käituda vastavalt võõra võimu tahtele ning edasi jõuavad lipitsejad ja sahkerdajad.

Hiiumaa asustamise tõttu on ka üks raamatu olulisi küsimusi kodu ning inimese ja ühiskonna suhted. On selge, et inimene ei saa üksi ja erakluses elada, seetõttu mõjub ka väga armsana stseen, kus Tähvendile ja Hõbedale ilmuvad Kahro ja Pireti näol esimesed tagasihoidlikud naabrid.

Rahvauskumuste kirjeldamise kohapealt peab ära märkima, et Kalmus on päris hästi teinud – hea lugu on näiteks see, kus Tähvend olla lapsepõlves jäänud metsa suu lahti magama ning vaimud ronisid suust sisse. Kui teda otsima tulnud ta leidsid, istus ta kännul ja kõneles kalmulistega ja õhk tema ümber oli neist paks, niiet mehed pidid neid eemale lükkama, et temani pääseda. Pärast vaakus ta veel palavikus hinge ja nägi minevikupilte. Selliseid seiku või jutte oleks võinud teoses rohkemgi olla, iseäranis oleksid võinud need sündmustikuga läbipõimunud olla.

Puhtalt isiklikult meeldib mulle väga, et kirjanik on nii palju aega pühendanud heitemasinate kasutamaõppimisele muistses vabadusvõitluses, sest ma mäletan, kuidas mu enda mõte läks Ain Mäesalu muinasaja sõjanduse loengus rändama, kui sai sellel probleemil peatutud. Sellel teemal on Henriku kroonika põhjal õige palju huvitavat, millest kirjutada. Natuke ehk liiga lendav on see mõte, et eestlastest esimesena õppis kiviheitekunsti just sellise taustaga vend nagu Tähvend, mina arvan, et see nõudis suuremat professionaalsust ning natuke sepatööd proovinud ja sepaabiliseks olnud tüüp ei pruukinud olla see, keda saadeti Varbolasse asja kaema, pigem võisid saarlastel olla selleks juba eraldi mingid inseneri-kalduvustega pädevikud, kuivõrd ma usun, et saarlaste ühiskond oli varakuse tõttu üldse palju arenenum, kui see raamat paista laseb.

Kui aga nüüd lisada veel üks mõte triloogia kohta tervikuna, siis ma mõtlen, et kirjanduslikult leidlik, aga ka äärmiselt julge on teha Läti Henriku kroonikas põgusalt mainitud Pudiviru vanemast Tabelinusest oma rahvale väike lunastaja ja Kristuse võrdkuju. See on liigutav ja võimas fantaasialend ning teeb loo kristliku sõnumi kuidagi koduseks. Selle taustal kinnistub iga raamatuga triloogia põhiteesiks tõdemus, et rahvas või hõim on igavene, maa kosub pärast sõdu ega vandu alla, lootust peab olema. Omas ajas oli see sõnum ilmselt väga aktuaalne. Igal juhul ma ütleksin kolme raamatu peale kokku võttes, et see on üks tõesti hea ja teenimatult varju jäänud teos, küll aga pigem mitte niivõrd neile, kes austavad kirjandust karustest meestest, kuivõrd neile, kes ihkavad näha maailma inimeses. Ja maailma muinasaja-inimeses nad näha saavadki – või vähemalt väga huvitavat hüpoteesi, milline see olla võis.

Ajalooalast:

Kuna seesinatses raamatus, mis ülalpool tutvustamist leidis, oli omajagu pistmist kiviheitemasinatega, siis oleks ehk paslik peatuda ka ajaloo rubriigis nende peal. Väga heaks ja ammendavaks ülevaateks (millest lühikokkuvõtte teen minagi) on siin Ain Mäesalu artikkel „Heitemasinad muistses vabadusvõitluses“ toredas kogumikus nimega „Muinasaja loojangust omariikluse läveni“, mis on pühendatud Sulev Vahtre 75. sünnipäevale.

Ilmselt kasutati siinmail kiviheitemasinaid esimest korda just ristisõdade aegu, kuigi need riistapuud ei jäta endast kuigivõrd arheoloogilisi tõendeid (erandina võib nimetada Viljandis Pähklimäel avastatud jäljed mäe tasandamisest 1223. aasta paiku, mil sinna võidi seada üles piiramistehnikat linnuse vastu) ning seetõttu tuleb toetuda eelkõige kirjalikele allikatele. Läti Henrik ütleb sõnaselgelt: "Sakslased, seades masina üles, purustavad öösel ja päeval kivide heitmisega kindlustatud kohti, tapavad linnuses lõpmata inimesi ja veiseid, sest eestlased polnud kunagi näinud midagi sellist ega olnud oma maju niisuguste pealetungide vastu kindlustanud."

Selle valguses on aga seda imekspandavam, kui kiiresti ja edumeelselt eestlased oma aja kohta üpris moodsa tehnika kasutusse suudavad võtta. Veidi varem, küll, 1206. aastal olid venelased Holmi all ehitanud oma masina, aga too oli visanud kive selja taha ning vigastanud hoopis oma leeri...

Seevastu saarlased ilmutasid 1222. aastal taanlaste sissetungi vastu suurt nutikust. Nad läksid Varbolasse ja "vaadates paterelli ehk masina kunsti, mille taanlased olid kinkinud varbolastele kui oma alamaile. Ja Saaremaale tagasi tulnud, hakkasid nad ehitama paterelle ja masinaid ja õpetasid teisi. Ja igaüks neist tegi oma masinad. Ja nad tulid kõik korraga seitsmeteistkümne paterelliga taanlaste linnust piirama." Ja sealjuures suutsid nad taanlased tubli pommitamisega alistuma sundida, ei mingit märki tõrgetest.

Mis veel enam – saarlased taipasid, et kiviheitemasinaid saab kasutada ka linnuste kaitseks, ning üle kogu Eesti ehitati neid ka linnustesse. Siinkohal tuleb muidugi abiks valgustada nende tööpõhimõtet. Julgen arvata, et lugeja on ehk kooliõpikus või kusagil mujal kohanud sellist joonist, mis peaks justkui kujutama siinmail vabadusvõitluse aegu kasutatud kiviheitemasinat.



Tegelikult on see üks kahtlase väärtusega 19. sajandi kunstniku fantaasia, mis tasuks siinkohal ära unustada. Siin kasutati märksa lihtsamaid, paigalseisvaid raskusjõul põhinevaid kiviheitemasinaid (mõnele on ehk tuttav väljamaine termin trebuchet), mille kohta võib lähemalt uurida-vaadata siit: http://tank.offline.ee/masin/baka.html

Ja sääraste masinate puhul oli võimalik see, et kui ründajad olid oma riistapuu vastaskünkale üles seadnud, said kaitsjad jälle omalt poolt masina üles seada selle puruksviskamiseks. Ning selle võimaluse taipasid eestlased väga kiirelt ära ja „ehitasid paterelle ja masinaid kristlaste masinate vastu“.

Me peame niisiis oma esivanemate talupojataibule au andma, et nad suutsid oma vaenlastelt kiirelt õppida (seda on nad teinud ka ambude osas). Samuti võib kroonikast leida tõendusmaterjali sellele, et neil tuli rinda pista tolle aja Euroopa mastaabis väga eesrindliku sõjatehnikaga.


Triloogiat kokkuvõttes - soovitan soojalt. Ega's muud, kui järgmine raamat ette võtta – seekord siis viimane, mis Päevalehe/Akadeemia sarjast veel lugemata e. August Mälgu „Läänemere isandad”.

Ain Kalmus "Toone tuuled üle Maa"

Kirjanikust pole vajadust teist korda rääkida, raamatu kohta võib niipalju öelda, et sellest on ilmunud kaks trükki - esimene aastal 1958, teine aastal 1997 sarjas "Eesti romaanivara", Ülo Tontsi järelsõnaga. Viimast versiooni lugesin ka mina.

Kirjanduslik arvustus:

„Toone tuuled üle Maa" on tõtt-öelda üsna teistsugune raamat kui seda on "Jumalad lahkuvad Maalt". Seda muidugi ühe kirjaniku käekirja ja triloogia vaimsuse piires. Aga tuntav vahe on selles, et kui triloogia esimene osa räägib peategelaste Tabelinuse ja Kallemeele kõhklustest ja lõpuni täitumatutest hingeotsingutest, siis käesolev teos on täielik pettumuste ja resignatsiooni teos. Ausalt – minu jaoks oli see küll võrdlemisi masendav teos. Või hoopis eksistentsialistlik? Kõik tegelased, kelle hingeelu meile avatakse - peale Kallemeele ja Tabelinuse veel Tabelinuse naine Kauna, Lembitu ja Tabelinuse teine poeg Alo - kõik on omal moel oma valikutes pettunud ja raamatu lõpu poole aina enam (kuigi nii mõnigi neist jaksab veel otsida mingit uut mõtet, uut sisu). Seda muidugi juhul, kui tegelane üldse raamatu lõpuni elab, sest kirjanik tapab siin nii palju tegelasi, kõik järgemööda, et väga nukker hakkab. Loomulikult on seda kõike oodata ka raamatu pealkirjast ja ka ajalisest miljööst - see teos langeb Muistse Vabadusvõitluse esimesse kahte järku (1200-1220) ning nii on laastav sõjategevus ja lein juba ette garanteeritud.

Samas on „Toone tuuled üle Maa” ka vähem värske oma väljenduslaadilt. Osaliselt on asi selles, et kirjanik on enda käekirja eelmises raamatus juba tuttavaks teinud, teisalt aga jääb siin oluliselt vähemaks noid minu poolt kiidetud huvitavaid peatükihakatusi. Kolmas põhjus on ka – siinsed sündmused on rohkem ajaloolised ja seega paljuski mulle ette teada.

Tegelaste sisekaemust on umbes sama palju ja ta on ikka veel seotud usuga, aga seal on vähem seda va hingelist ning tugeva teemana tuleb sisse sõja-aegne päevapoliitika ja taolised kemplemised. Aga samas ka võimu ja vastutuse teema, seda väga huvitavas komplektis kristliku moraaliga. Samuti muutub tuntavamaks suhestumine kirjutamise ajastuga. Kui esimeses raamatus tuli peamiselt välja kirjaniku igatsus kodumaa järele, siis nüüd on siin ridamisi asju, mida võib üsna allegooriliselt tõlgendada. Näiteks Kaupo sobib justkui juunikommunisti rolli, kellel on sinisilmne usk võõrasse võimu, Raikkülas tegemata jäänud otsused on iseseisvuse loovutamine, Taani vägede takistamatu Kalevanlinna hõivamine on justkui paralleel Punaarmee sissemarsile 1939. aasta oktoobris, Tabelinuse pojad tunduvad kohati nagu eestlaste perekondade lood maailmasõdade aegu – üks ühel, teine teisel pool rindejoont, Tabelinust ennast aga süüdistatakse sakslastega kokkumängus, sest Maa on jäänud kahe tule vahele (taanlased ja sakslased), kuigi Tabelinus pole eluski kumbagi kummardanud. Naljakal kombel on üks allegooria isegi tänase päevaga. Raikkülas parastatakse siin seda, kuidas Läti ja Liivi on võõraste alla vandunud, aga ei suudeta näha, et samad probleemid jõuavad kohe varsti siia, selle asemel kelgitakse ja hoobeldakse. Ülihea on sügavalt pettunud ja vihastunud Lembitu tõdemus pärast otsust mitte sõjaks valmistuda: „Suur otsus tehti siin täna... Maa surmaotsus!”

Huvitav on see, et minu meelest näeme me selles raamatus veel rohkem asju kõrvaltegelaste silmade läbi. Tõsi, siin on minu meelest Tabelinus muutunud otsustavalt olulisemaks tegelaseks võrdluses Kallemeelega (esimeses raamatus olid nad suhteliselt võrdsed), aga teisi tegelasi on selle arvel juurde tulnud. Näiteks Lembitu tegemisi ja mõtteid ja tagasivaateid elule näeme nüüd tema enese silmade läbi, samuti on selliseks tegelaseks Tabelinuse kolmas poeg Alo ja selline on ka Kauna.

Just Lembitu omad on minu meelest kõige huvitavamad – saame küll tunnistust tema agnostitsismile ja valmidusest isamaa altarile ohvreid tuua, aga olulisem on see, et tema elu Annikoga pole läinud soovikohaselt, et Kallemeele kunagine tõmbamiskatse on löönud kiilu nende vahele ja ta ei tea, kas tema naisel mitte ei olnudki lõppeks tahtmist Kallemeelega minna. Kallemeele vari käib temaga ja Lembitu ei saa sellest lahti isegi Viljandis, kus tapab linnuse tagasivõtmisel sealse preestri. See tegu seob teda mingis mõttes ka Tabelinusega, kes üritas samuti preestri tapmisega (tookord Taanis) võidelda oma painajatega, aga see jääb pigem mõttelõngaks, lugu seda oluliselt edasi ei arenda. Kõige masendavam on aga see, et Lembitu tahab veel küsida Annikolt enne sõttaminekut Kallemeele kohta, aga vägi hakkab liikuma ja ta ei jõuagi seda teha. See on ränk, sest me teame kõik väga hästi, et Madisepäeva lahingust Lehola Lembitu tagasi ei tulnud. Aga Lembitu langemise stseen on minu meelest äärmiselt imalalt kirjutatud, viimased sõnad on suisa pateetika, kohe pettumuse valmistas see mulle, sest muidu polnud Kalmus väga ämbrisse astunud niimoodi.

Samamoodi nagu oli vahepeal raamatus „Jumalad lahkuvad maalt”, on siingi palju selliseid ilusaid olustikukirjeldusi, mis aga tegevust suuresti edasi ei vii – terved peatükid, mis on pühendatud aegadele, kus suurt midagi ei toimunud ega pidanudki toimuma. Siit oleks võinud õhu välja lasta – niigi lugesin järelsõnast, et omal ajal olla kirjastuses raamatute mahuga probleeme olnud.

Peab aga ütlema, et Alo tegelane mulle väga meeldib. Just see tema laulude tegemine. Ja eriti tema filosoofiline tõdemus (vastusena küsimusele: „Miks sa rõõmsamat leelut ei tee?”), mis paistab kehtivat kirjanduses tänapäevanigi: „Ega rõõmust head laulu ei saa...” Alo puhul ei saa üle ega ümber ka sellest, et vahepeal on oht, et temast saab Kallemeele kordus, et ta astub samu radu, sest ta kardab, et jääb ilma oma ihaldatud Meelikesest ja hakkab selle asemel tundma huvi kirjatarkuse, kloostrielu ja muu vastu. Kallemeel taipab seda, aga selle asemel, et noorukit julgustada (nagu seda misjoneeriv ristiusu vaimulik tegema peaks), laidab ta mõtte maha ja keelab tal oma vigu kordamast.

Hoopis huvitavas mõttes jäid mulle meelde stseenid Tõrmaselja Kudrese juures. Midagi neis meenutas mulle Sinihabeme muinasjuttu ja Poe novelle. Oli seal mingit sellist süngust – Tabelinus, Leigar, Kõivo ja Alo tulevad öiste teelistena väravale, mingi tüüp otsustab pika mõtlemise peale nad sisse lasta, ümberringi on kõik sünge, see on paikkonna ainus rikas talu. Kudres on selline suur habemik mees, kes paistab rõhutatult sünge ja mitte parimate kavatsustega. Kõik on kuidagi muinasjutuline või õigupoolest isegi õudusjutuline. Ja ka loo õnnelik lõpp on omamoodi muinasjutuline. Kudresega arveteklaarimine, küll, enam mitte.

Seoses sellega peab peatuma ka ühel kirjaniku halval kombel – nimelt ta pingutab üle oma ärevuse ülesehitamisega. Nii reetlike jootude stseenis kui Kudrese juures on see, et juba varakult oli mul lugejana võimalik aru saada, et midagi on siin väga valesti ja aru saada, et „ahah, see tegelane läks sinna, ta ei peaks seal olema, ju siis midagi temaga seoses – ahhaa!” Tahaks suuremat üllatusmomenti nimelt. Aga eks see ole maitse asi.

Kallemeele eksirännakutest leiab jällegi palju huvitavat. Esialgu on tema retk Sakalasse pärast Lembitu surma, kus ta kogeb pettumust, sest esiteks ei taha keegi teda seal väga näha (inimeste trauma seoses pappide jms ristitegelastega, samuti Anniko leinab oma meest), teiseks pole Anniko enam see, kes ta oli aastate eest. Huvitav paralleel tekib Dorian Gray portreega – pärast püha Maarja kirikus Visbys näeb ta, et Maarja kuju (mis oli Kallemeele arvates täpselt tema armastatud Anniko nägu) on jäänud ikka sama nooreks ja kauniks, aga Anniko on selle kõik minetanud.

Tabelinuse pihtimine Kallemeelele, lepituseotsimine Jumalaga ja Kallemeele ketserlikud, ent õiged sõnad – see toob teosesse ikkagi positiivse pöörde. Tõsi, raamatu päris lõpp on ikka suhteliselt tumedates toonides, aga midagi positiivset Tabelinuse kuulutatud südame-usu näol siiski jääb. Ja vihjeks võin öelda, et see positiivsus tuleb ringiga tagasi veel kolmandas osas. Totralt imal on küll selline lause, mis kusagil viimastes peatükkides on: "Äkki ta tundis, kui ilus on maailm..." Aga samas on jällegi üle prahi Tabelinuse mõtisklus, et kust see tema hingerahu järsku tuli - kõige paremad asjad elus (päikesepaiste, ilusad ilmad, põhjatud laaned) antakse võitluseta, küllap seegi. Ta püstitab veel ühe küsimuse - mille eest tema sureb? (Lembitu ja teised vanemad olid surnud Maa vabaduse eest) - ja vastab sellele hästi: rahva südamevabaduse eest sureb.

Huvitav on muidugi lõpp, kus Kriste poeg tuleb Tabelinust Taani võimude nimel kinni võtma. See viib mõtted jällegi selleni, et Taanisse ära aetud Kriste needis Kauna soo ära, jäi alatiseks tema ja Tabelinuse vahele ja tuli nüüd sellisel kujul lõpparvet tegema.

Lõppeks – Kalmus püstitab väga huvitava küsimuse: miks ei kutsutud kokku kogu Maa tarku ja arbujaid, et papid ja rüütlid ära needa? Ja pakub ka ise kohe huvitava vastuse: rahvas oli traumatiseeritud juba, hingetühjus, pettumine kõiges vaimses – elik jumalad olid lahkunud Maalt.

Ajalooalast:

Ma mõtlesin, et võtaks seekord teemaks kirjutada Saha kabelist, aga leidsin, et sellest saab väga hea ülevaate Ain Mäesalu loengust raadiosaates "Eesti lugu", mille leiab siit:

http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=597191


Saha kabel tänapäeval, oma uuel kujul.