Raamatust:
Kuigi mina siin ajaveebis üritan pigem tabada seda mingit märgilist tähendust, mis on muinasajal Eesti kirjanduses, siis ei tee ka paha üle vaadata sarnast kirjandust naabermaadest, eriti kui meie enda rahva lugu sinna otsapidi ka sisse kätketud on. Just selliste raamatute kilda kuulub lätlase Janis Lejinši 2001. aastal ilmunud raamat „Pitser punasel vahal“ e. „Zimogs sarkana vaska“, mis 2007. aastal ilmus Kalev Kalkuni tõlkes kirjastuses „Eesti Raamat“. Sisu poolest kajastab see siis sündmusi Läti muinasmaakonnas Talavas aastatel 1162-1184 (ja tegemist on ainult triloogia esimese osaga) ja peategelaseks on Henriku kroonikastki teada-tuntud vanem/kuningas Talibald, raamatus Talivaldis.
Kuigi mul ei õnnestunud internetist leida kirjaniku kohta mitte mingisugustki lisateavet (isegi mitte pilti tema silmnäost), tasub ära märkida raamatu tiitellehel mainitu, et romaan võitis Läti Kirjanike Liidu korraldatud Gerkensi romaanivõistlusel I auhinna. Etteruttavalt öeldes ei saa ma täpselt aru, miks küll ometi, kas on temaatika piisavalt eksootiline, või käib läti kirjanduse käsi halvasti või mis.
Arvustus:
Raamatut lugema hakates olin ma üsna nördinud. Ma olin mingi hetk juba jõudnud langetada otsuse, et tegemist on lätlaste oma Kippeliga, mööndusega, et ta pole päris nii hull. Ja sarnasusi on tegelikult üllatavalt palju. Kõige markantsem neist ilmselt see, et nii nagu ka Kippel, tahab Lejinš hiilata ajalooalaste teadmistega ja olla võimalikult ajaloodidaktiline. Tõsi - ajaloolised romaanid aitavad ajalugu paremini meelde jätta. Aga on mingi piir, kui palju fakte ja muud "asjalikku" võib sisse toppida, ilma et lugu ise nende sisse ära ei kaoks ja kogu ilukirjanduslikku elementi mõttetuks ei muudaks (muidu kaob ära vahe romaani ja teadusliku kirjanduse arusaadavuse juures). Lejinš kohati ületab selle piiri, enamasti kõigub kuskil üsna selle piiri lähedal.
Nagu ka Kippel, astub Lejinš teadmistega hiilata püüdes üsna palju ämbrisse. Ma muidugi ei tea, mis on kirjaniku taotlus, ja seetõttu võib mu kriitika olla veidi ebaõiglane, aga ma luban seda endale sellegipoolest. Rohkelt on selles raamatus faktilisi kaheldavusi, aga ka häirivalt palju meta- ja pseudoajaloolist. Ta on nähtavasti võidelnud muinasaegse Läänemere idakalda ühiskonnakorralduse ja eluolu liigse lihtsustamise vastu, aga sellega keerab vindi jälle teistpidi üle.
Metaajaloolise all mõtlen seda, et ta kirjutab tänapäevase ajaloolase mõttekonstruktsioonide ja sõnavara toel, mitte ei ela ajastusse sisse. Pseudolikkuse meeldejäävamateks näideteks on kahtlemata ulmekirjandust meenutavad mõistatuslike võimetega kirve- ja linnurahvas, aga ka korduvalt läbiviidavad detektiivijuurdlused ja hullult institutsionaliseeritud ühiskond.
Üldse viirastub mulle teksti lugedes autori portree lugemusega, mis piirdub peaasjalikult ulme-, detektiivi- ja seiklusromaanidega. Oleksin väga imestunud, kui tuleks välja, et tegemist on professionaalse kirjanikuga, sest on ju näha, et kirjakunsti kui sellist ta ei paista eriti valdavat. Isegi kui üht-teist on tõlkes kaduma läinud, jääb tema viljeldud poeetika selle külje pealt üsna lahjaks.
Millegipärast tundub väga-väga kahtlane Läti mütoloogilise süsteemi ja üldse vaimse maailma esitus. Ja mõnes kohas jääb sellest vaimsest poolest kaunikesti puudu, selline üsna kuiv ilmalik-militaarne vaatepunkt elule kajab vastu.
Omamoodi huvitav on aga vaadata lätlaste suhtumist eestlastesse. Ühest küljest oleks mul nagu häbi nende ees, et kui meie 30ndate kirjanduses oli lätlane arg-salatsev-reeturlik mustapäine vaenlane ja mida kõike veel, siis siin on Ugandi eestlased Talava tublid liitlased. Samas jällegi üritab Lejinš kirjutada lätlaste arvele palju sellist, mis õigupoolest kuulub läänemeresoome rahvaste ajalukku. Nojah, las ta siis olla.
Kuskil 150-200 lehekülje vahel hakkas lugu paremuse poole minema. Tasapisi joonistus välja üsna korralik tegelaste psühholoogia, mis polnud niisama, vaid muutus oluliseks ka loo seisukohalt. Lõpus oli raamat juba üsna põnev, kuigi õnnetult etteaimatav.
Kokkuvõtteks – kui on aega (raamat oli võrdlemisi mahukas) ja oled pigem kommertsžanrite austaja, siis võid lugeda, kui aga kummardad kunstkirjandust, siis vist ei tasu kättevõtmist.
Sunday, December 13, 2009
Sunday, November 29, 2009
Mats Traat "Karukell, kurvameelsuse rohi"
Autorist:
Mats Traat (sündinud 23. novembril 1936 Palupera vallas) on kui mitte kõige suurem elav eesti kirjanik, siis üks suurimaid kahtlematult. On kirjutanud peaaegu võrdselt nii luulet kui proosat (kokku üle 60 teose), kusjuures viimases on ta jätkanud suurte klassikute (Tammsaare, Ristikivi, Krossi, eriti Tammsaare) moel eestlaste ajaloo (küll peamiselt lähema ajaloo) panoraamset kujutamist. Sestap pole ehk tarviski väga imestada, et temalt midagi ka siin blogis kajastamiseks leidus.
Raamatust:
Nagu on kirjas 1982. aasta Eesti Raamatu trüki taga tutvustusena: „Tänapäeva maa- ja linnaolustikus ning muistses Liivis kulgeva sündmustikuga, paljude tegelastega, mitmes ajalises ja hingeelulises tasapinnas toimuv eetilise rõhuasetusega romaan. Peategelasteks on nüüdiskirjanik ja suurmajandi peaagronoom, kes kumbki omal viisil, võitlevad ja ületavad neid tabanud raskusi ja õnnetusi, minetamata siiski teotahet ja elamise rõõmu.“ Niisiis on siin teoses tähtsaimal kohal siiski tänapäev, aga muinasaeg tuleb esile läbi aegade kokkusulamiste ja kirjaniku peas hargneva sündmustiku, mis paigutub 13. sajandi alguse koivaliivlaste juurde. Selle n-ö muinasaja-sisalduse ja vormi poolest pisut sarnane Krossi "Väljakaevamistele“. Teosest on kaks trükki – 1982 ja 1990, lisaks tõlked soome ja läti keelde.
Arvustus:
Ei tea, mis selle vaese liivi rahvaga on, aga kuidagi õnnetud on need raamatud, mis neist kirjutatakse! Alguses see maruigav Raua „Kaupo“, siis see Kippeli küündimatu „Issanda koerad“ ja nüüd ka Traadi teos, mis kuidagi ei köitnud. Olen muidu lugenud Traadilt ainult "Tants aurukatla ümber“ ja „Harala elulood“, aga need mõlemad on olnud väga-väga head raamatud. Ja nüüd siis selline tööõnnetus. Võib-olla mulle lihtsalt ei sobi taoline modernistlik-eksistentsiaalne soigumine (võib-olla olen ma võimetu selliseks vaimseks kõrgpilotaažiks), aga pigem tundub see mulle paberile kantud loominguline kriis (seda aimub igati ka teose kirjanik-peategelase heitlustest).
Tõsi, iva raamatul muidugi on, aga peamiselt vist oma aja jaoks. Sügav venestusaeg ja kirjaniku sellest tulenev mure eesti rahva saatuse üle ongi ilmselt tinginud selle Muinas-Liivi heiastuse siin teoses. See paistabki olevat liivi rahva pärisosa eesti kultuuris, olla hoiatav näide hõimlastest, kelle vaim ei pidanud ajaloo jõududele vastu. Mulle tundub see kaunis ühekülgne ja liivlaste suhtes ebaõiglane vaateviis, kuna mina kipun oma muinasaja-ihaluses neid vaatama pigem sellena, kes nad kunagi ammustel aegadel olid, mitte vaid seda õnnetut lõpptulemust.
Raamatu tänapäeva-ajatasandit ma ei pea siinkohal oluliseks lähemalt puudutada, nii võib teise küljena välja tuua ka juba varasemast mõneti tuttava kirjandusliku vaatenurga 12.-13. sajandi vahetuse sündmustele, nimelt ristiusulise, ent kodumaad armastava pärismaalase siseheitlused (sama motiiv esineb nii Kalmuse triloogias kui Raua „Kaupos“). Olgu et seegi pole kuigi originaalne, meeldis see teema raamatus kõige enam.
Kusjuures võib ju siiski tunnustada seda, et raamat on tegelikult täis väga kauneid sõnaseadeid, tõsist proosaluulet, mis reedavad ära, et tegemist on suure proosakirjanikuga (näiteks nii algus kui lõpp on eraldiseisvalt vägagi ilusad), aga need välgatused ei pääse minu juures kokkuvõttes eriti mõjule, sest mina armastan ikkagi lugu, mitte teise inimese lõhkist hingemaastikku, olgu see teine inimene enda arust nii eriline kunstnik kui tahes.
Noh, me võime jätta siinkohal kõrvale ajaloolise olustiku tõepärasuse küsimuse, mis ei ole ilmselt olnud eesmärk iseeneses, kuigi minu meeli see problemaatika tahes tahtmata alati riivab. Raamatu võib ilmselt kokku võtta nii, et kui keegi otsib siit ajaloo-alast elamust, siis ta seda ei saa, kui otsib haaravat lugu, siis seda ka ei saa, kui otsib inimese hingeelu purukspingutatud süvakurde, siis seda ehk leiab.
Ajalooalane rubriik hääbub vist mu laiskuse tõttu sootuks ära, sellest raamatust lähtudes poleks ka suurt millestki kirjutada.
Mats Traat (sündinud 23. novembril 1936 Palupera vallas) on kui mitte kõige suurem elav eesti kirjanik, siis üks suurimaid kahtlematult. On kirjutanud peaaegu võrdselt nii luulet kui proosat (kokku üle 60 teose), kusjuures viimases on ta jätkanud suurte klassikute (Tammsaare, Ristikivi, Krossi, eriti Tammsaare) moel eestlaste ajaloo (küll peamiselt lähema ajaloo) panoraamset kujutamist. Sestap pole ehk tarviski väga imestada, et temalt midagi ka siin blogis kajastamiseks leidus.Raamatust:
Nagu on kirjas 1982. aasta Eesti Raamatu trüki taga tutvustusena: „Tänapäeva maa- ja linnaolustikus ning muistses Liivis kulgeva sündmustikuga, paljude tegelastega, mitmes ajalises ja hingeelulises tasapinnas toimuv eetilise rõhuasetusega romaan. Peategelasteks on nüüdiskirjanik ja suurmajandi peaagronoom, kes kumbki omal viisil, võitlevad ja ületavad neid tabanud raskusi ja õnnetusi, minetamata siiski teotahet ja elamise rõõmu.“ Niisiis on siin teoses tähtsaimal kohal siiski tänapäev, aga muinasaeg tuleb esile läbi aegade kokkusulamiste ja kirjaniku peas hargneva sündmustiku, mis paigutub 13. sajandi alguse koivaliivlaste juurde. Selle n-ö muinasaja-sisalduse ja vormi poolest pisut sarnane Krossi "Väljakaevamistele“. Teosest on kaks trükki – 1982 ja 1990, lisaks tõlked soome ja läti keelde.
Arvustus:
Ei tea, mis selle vaese liivi rahvaga on, aga kuidagi õnnetud on need raamatud, mis neist kirjutatakse! Alguses see maruigav Raua „Kaupo“, siis see Kippeli küündimatu „Issanda koerad“ ja nüüd ka Traadi teos, mis kuidagi ei köitnud. Olen muidu lugenud Traadilt ainult "Tants aurukatla ümber“ ja „Harala elulood“, aga need mõlemad on olnud väga-väga head raamatud. Ja nüüd siis selline tööõnnetus. Võib-olla mulle lihtsalt ei sobi taoline modernistlik-eksistentsiaalne soigumine (võib-olla olen ma võimetu selliseks vaimseks kõrgpilotaažiks), aga pigem tundub see mulle paberile kantud loominguline kriis (seda aimub igati ka teose kirjanik-peategelase heitlustest).
Tõsi, iva raamatul muidugi on, aga peamiselt vist oma aja jaoks. Sügav venestusaeg ja kirjaniku sellest tulenev mure eesti rahva saatuse üle ongi ilmselt tinginud selle Muinas-Liivi heiastuse siin teoses. See paistabki olevat liivi rahva pärisosa eesti kultuuris, olla hoiatav näide hõimlastest, kelle vaim ei pidanud ajaloo jõududele vastu. Mulle tundub see kaunis ühekülgne ja liivlaste suhtes ebaõiglane vaateviis, kuna mina kipun oma muinasaja-ihaluses neid vaatama pigem sellena, kes nad kunagi ammustel aegadel olid, mitte vaid seda õnnetut lõpptulemust.
Raamatu tänapäeva-ajatasandit ma ei pea siinkohal oluliseks lähemalt puudutada, nii võib teise küljena välja tuua ka juba varasemast mõneti tuttava kirjandusliku vaatenurga 12.-13. sajandi vahetuse sündmustele, nimelt ristiusulise, ent kodumaad armastava pärismaalase siseheitlused (sama motiiv esineb nii Kalmuse triloogias kui Raua „Kaupos“). Olgu et seegi pole kuigi originaalne, meeldis see teema raamatus kõige enam.
Kusjuures võib ju siiski tunnustada seda, et raamat on tegelikult täis väga kauneid sõnaseadeid, tõsist proosaluulet, mis reedavad ära, et tegemist on suure proosakirjanikuga (näiteks nii algus kui lõpp on eraldiseisvalt vägagi ilusad), aga need välgatused ei pääse minu juures kokkuvõttes eriti mõjule, sest mina armastan ikkagi lugu, mitte teise inimese lõhkist hingemaastikku, olgu see teine inimene enda arust nii eriline kunstnik kui tahes.
Noh, me võime jätta siinkohal kõrvale ajaloolise olustiku tõepärasuse küsimuse, mis ei ole ilmselt olnud eesmärk iseeneses, kuigi minu meeli see problemaatika tahes tahtmata alati riivab. Raamatu võib ilmselt kokku võtta nii, et kui keegi otsib siit ajaloo-alast elamust, siis ta seda ei saa, kui otsib haaravat lugu, siis seda ka ei saa, kui otsib inimese hingeelu purukspingutatud süvakurde, siis seda ehk leiab.
Ajalooalane rubriik hääbub vist mu laiskuse tõttu sootuks ära, sellest raamatust lähtudes poleks ka suurt millestki kirjutada.
Friday, October 9, 2009
Enn Kippel "Issanda koerad"
Autorist:
Enn Kippel (16. veebruar 1901 Tallinn – 15. veebruar 1942 Leningrad) on vist Jaan Krossi kõrval teine eesti kirjanik, kellega seoses tulevad automaatselt meelde ajaloolised romaanid (tal on küll ka kaks kaasaegset olustikku kirjeldavat teost „Ahnitsejad“ ja „Kuldvasikas“). Kui vaadata kvantiteedi poolest, oleks ta 1930-ndate ajalooproosa buumi selge esinumber (teostega "Suure nutu ajal", "Kui Raudpea tuli“, „Jüriöö“ ja „Meelis“), kvaliteedi poolest ma nii küll ei ütleks. Haridustee ja noorpõlv kulgesid üle kivide ja kändude, elukutselt sai temast kaitseväelane. 1940. aasta juunipöörde järel läks ta uue võimuga agaralt kaasa, olles Rakveres diviisi poliitjuhiks. 1941. aastal evakueerus Venemaale, kus suri Leningradi blokaadi ajal nälga. Ta olla seal ette valmistanud uusi ajaloolisi romaane, lugedes hoolega vene allikaid.
Raamatust:
Käsiteldavast raamatust on ilmunud (õnneks) vaid kaks trükki - üks 1938. aastal ja teine, veidi kaasajastatud sõnastusega trükk 1987. aastal (siis, kui vabamad olud seda taas lubasid) sarjas "Eesti romaanivara", järelsõnaga ajaloolaselt Sulev Vahtrelt. Viimast lugesin ka mina.
Arvustus:
Ma ei tea, millal ma nii mõttetut proosat viimati lugesin. Ei mõista, kuidas selle kirjaniku retseptsioon nii leebe on. Mina ei saakski ausalt öeldes siinkohal kasutada mõistet „kirjanik“, sest see on kuidagi täiesti küündimatu ja asjaarmastajalik. Lisaks sellele on ta, kui kasutada (eriti Nõukogude) ajaloolaste lemmiksõna – tendentslik.
Mis mulle siis ei meeldi? Puudub selge süžee ja väljajoonistatud peategelased. Pigem on siin 6-7 peaaegu karikeeritud moega stereotüüpi ristisõja-olustikust. Kompositsioon on täiesti organiseerimata, mistap on seda algusest peale täiesti kaasakiskumatu lugeda. Ei vea kohe üldse käima, igav on. Lisaks sellele on sündmustik kohati üsna ebaloogiline (näiteks stseen, kus vanem Ako põgeneb orjusest Lüneburgi soolaväljadelt, ja jõuab jalgsi rännates elusana koju tagasi), rääkimata sellest, et dialoogid on naeruväärselt ebareaalsed ja sõnavara on kirjaniku kohta üsna lahja.
Võib-olla isegi rohkem häirib see, mida ennist tendentslikkuseks nimetasin – läbinähtav ja mage teiste rahvaste halvustamine ning moraalses kõlbmatuses süüdistamine, samuti kristlastega sõbraliku läbikäimise tembeldamine reeturlikkuseks ka autori enda, mitte ainult tegelaste vaatevinklist. Ja samas selle kõrval peetakse liivlasi ja teisi kohalikke rahvaid, kelle poole autor selgelt hoiab, primitiivsteks pärismaalasteks (ja seda märksa rohkem, kui muidu 1930-ndate kirjanduses, kuigi paari detaili puhul kujutab ta neid siiski normaalsemalt kui teised, aga nendel praegu ei peatuks).
Noh, muidugi võivad tema ristiusu-alased pilked (näiteks, et keegi noor munk seksib põõsas vanem Ako naisega) ja debiilsena kujutatud ristisõdijad olla mingil määral ka ajalooliselt tõesed, aga antud juhul jätavad need pigem autorist endast kergelt kohtlase mulje. Lohaka mulje jätab see, et tekstis on ajavormide kasutamine kohati täiesti segi läinud, samuti, et Kaupo poja nimi on raamatu alguses Bertold ja lõpus Bernhard.
Sulev Vahtre oma järelsõnas 1987. aasta trükile on ilmselgelt liiga leebe. Ta nimetab seda raamatut "põnevaks“ (sic!) ja tunnustab Kippeli ajalooteadmisi. Tõsi, Kippel oli aktiivne ajaloohuviline, aga ma ei märka, et ta seepärast kuidagi teistest kirjanikest täpsem oleks. Normaalsed kirjanikud varjavad oma puudulikke ajalooteadmisi oskuslikult ja ei räägi liiga palju taustast, Kippel aga teeb seda üleliia, nii et lugu kaob täiesti kuskile ära, ja pealekauba paneb ta minu hinnangul ikka väga paljude detailidega puusse (neid on sunnitud möönma ka Vahtre), kuigi siin tuleb ka arvestada tema kirjutamisaja ajalooteaduse olukorda.
Mis puutub nn. kippelismidesse, nagu omaaegne kirjanduskriitika nimetas Kippeli naturalistlikke stseene, siis neid esineb küll, kuid need on üsna puised ja väheköitvad. Mitte kuidagi ei mõju need mahlakana, ja on seega pigem üleliigne element.
Kui nüüd kokku võtta, siis ma küll ei ole tavaliselt karmi ütlemisega, aga selle teose kohta ei ole muud kosta, kui et taolisi raamatuid ei tohiks trükki lasta.
Ajalooalase kirjutamiseks praegu aega pole, ehk kunagi võtan Tõnissoni „Die Gauja-Liven und Ihre materielle Kultur“ kätte ja pajatan liivlastest. Seniks piirdugem arvustusega.
Enn Kippel (16. veebruar 1901 Tallinn – 15. veebruar 1942 Leningrad) on vist Jaan Krossi kõrval teine eesti kirjanik, kellega seoses tulevad automaatselt meelde ajaloolised romaanid (tal on küll ka kaks kaasaegset olustikku kirjeldavat teost „Ahnitsejad“ ja „Kuldvasikas“). Kui vaadata kvantiteedi poolest, oleks ta 1930-ndate ajalooproosa buumi selge esinumber (teostega "Suure nutu ajal", "Kui Raudpea tuli“, „Jüriöö“ ja „Meelis“), kvaliteedi poolest ma nii küll ei ütleks. Haridustee ja noorpõlv kulgesid üle kivide ja kändude, elukutselt sai temast kaitseväelane. 1940. aasta juunipöörde järel läks ta uue võimuga agaralt kaasa, olles Rakveres diviisi poliitjuhiks. 1941. aastal evakueerus Venemaale, kus suri Leningradi blokaadi ajal nälga. Ta olla seal ette valmistanud uusi ajaloolisi romaane, lugedes hoolega vene allikaid.
Raamatust:
Käsiteldavast raamatust on ilmunud (õnneks) vaid kaks trükki - üks 1938. aastal ja teine, veidi kaasajastatud sõnastusega trükk 1987. aastal (siis, kui vabamad olud seda taas lubasid) sarjas "Eesti romaanivara", järelsõnaga ajaloolaselt Sulev Vahtrelt. Viimast lugesin ka mina.
Arvustus:
Ma ei tea, millal ma nii mõttetut proosat viimati lugesin. Ei mõista, kuidas selle kirjaniku retseptsioon nii leebe on. Mina ei saakski ausalt öeldes siinkohal kasutada mõistet „kirjanik“, sest see on kuidagi täiesti küündimatu ja asjaarmastajalik. Lisaks sellele on ta, kui kasutada (eriti Nõukogude) ajaloolaste lemmiksõna – tendentslik.
Mis mulle siis ei meeldi? Puudub selge süžee ja väljajoonistatud peategelased. Pigem on siin 6-7 peaaegu karikeeritud moega stereotüüpi ristisõja-olustikust. Kompositsioon on täiesti organiseerimata, mistap on seda algusest peale täiesti kaasakiskumatu lugeda. Ei vea kohe üldse käima, igav on. Lisaks sellele on sündmustik kohati üsna ebaloogiline (näiteks stseen, kus vanem Ako põgeneb orjusest Lüneburgi soolaväljadelt, ja jõuab jalgsi rännates elusana koju tagasi), rääkimata sellest, et dialoogid on naeruväärselt ebareaalsed ja sõnavara on kirjaniku kohta üsna lahja.
Võib-olla isegi rohkem häirib see, mida ennist tendentslikkuseks nimetasin – läbinähtav ja mage teiste rahvaste halvustamine ning moraalses kõlbmatuses süüdistamine, samuti kristlastega sõbraliku läbikäimise tembeldamine reeturlikkuseks ka autori enda, mitte ainult tegelaste vaatevinklist. Ja samas selle kõrval peetakse liivlasi ja teisi kohalikke rahvaid, kelle poole autor selgelt hoiab, primitiivsteks pärismaalasteks (ja seda märksa rohkem, kui muidu 1930-ndate kirjanduses, kuigi paari detaili puhul kujutab ta neid siiski normaalsemalt kui teised, aga nendel praegu ei peatuks).
Noh, muidugi võivad tema ristiusu-alased pilked (näiteks, et keegi noor munk seksib põõsas vanem Ako naisega) ja debiilsena kujutatud ristisõdijad olla mingil määral ka ajalooliselt tõesed, aga antud juhul jätavad need pigem autorist endast kergelt kohtlase mulje. Lohaka mulje jätab see, et tekstis on ajavormide kasutamine kohati täiesti segi läinud, samuti, et Kaupo poja nimi on raamatu alguses Bertold ja lõpus Bernhard.
Sulev Vahtre oma järelsõnas 1987. aasta trükile on ilmselgelt liiga leebe. Ta nimetab seda raamatut "põnevaks“ (sic!) ja tunnustab Kippeli ajalooteadmisi. Tõsi, Kippel oli aktiivne ajaloohuviline, aga ma ei märka, et ta seepärast kuidagi teistest kirjanikest täpsem oleks. Normaalsed kirjanikud varjavad oma puudulikke ajalooteadmisi oskuslikult ja ei räägi liiga palju taustast, Kippel aga teeb seda üleliia, nii et lugu kaob täiesti kuskile ära, ja pealekauba paneb ta minu hinnangul ikka väga paljude detailidega puusse (neid on sunnitud möönma ka Vahtre), kuigi siin tuleb ka arvestada tema kirjutamisaja ajalooteaduse olukorda.
Mis puutub nn. kippelismidesse, nagu omaaegne kirjanduskriitika nimetas Kippeli naturalistlikke stseene, siis neid esineb küll, kuid need on üsna puised ja väheköitvad. Mitte kuidagi ei mõju need mahlakana, ja on seega pigem üleliigne element.
Kui nüüd kokku võtta, siis ma küll ei ole tavaliselt karmi ütlemisega, aga selle teose kohta ei ole muud kosta, kui et taolisi raamatuid ei tohiks trükki lasta.
Ajalooalase kirjutamiseks praegu aega pole, ehk kunagi võtan Tõnissoni „Die Gauja-Liven und Ihre materielle Kultur“ kätte ja pajatan liivlastest. Seniks piirdugem arvustusega.
Friday, September 11, 2009
Jaan Lõo "Nägemised"
Autorist:
Jaan Lõo (6. veebruar 1872, Holstre vald, Viljandimaa – 18. veebruar 1939, Tallinn) ei ole kirjanduse vallas ilmselt nimi, kelle meeldejätmine eriti oluline oleks (samas on ta siiski olemas antoloogias "Sõnarine"!), aga ma mõtlesin, et võiks temagi siin ära kajastada. Ja õigupoolest oli ta siiski tegus eesti haritlane ja hingega Vabariigi rajamise juures (suri vaid aasta enne selle hävitamist). Nimelt oli ta Asutava Kogu liige ja riigikohtunik (lõpetanud 1896. aastal TÜ õigusteaduskonna).
Teostest:
Enne suuri isamaalisi tegusid jõudis ta 1916. aastal anda välja ka luulekogu "Nägemised", mis sisaldab isamaaluulet ja „muistse loo“ värsistusi. Seda originaali pole ma vaevaks võtnud üles otsida, küll aga sattusin kahe luuletuse peale sealt kogust Saxo Grammaticuse Gesta Danorumi valikulises eestinduses (tlk A. Saluäär, Loomingu Raamatukogu 2000/8-10. Keda selline poole kohaga luuletaja siiski mingil kummalisel moel huvitab, siis tegelikult on temast olemas ka mõned kirjandusloolised artiklid, näiteks Henrik Visnapuu, Jaan Kärneri ja teiste sulest, mille kohta vaata siit:
http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_L%C3%B5o
Mõtlesin, et vaevun need luuletused siia ümber kirjutama:
Kurelaste laul
Bravalla nõmmel
veel punetab sammal
kus vanasti võitles
eestide vägi
ja kõlas me kuulsus
Skandia mail.
Sääl daanlaste ridasid
rõhusid maha
me toredad ratsud.
Kuis hirnusid uhkelt
nad lahingi õhtul,
kui kapjadel hüübis
neil hurmane veri
ja jalgus neil vakkus
vaenlase juuks –
kuldkiudine kammits,
daanlase tukk.
Sest ajast käib hirm
me laevade eel
ja ahastus taga
me tegude teel.
Me tuleme saagi
ja võitude lõhnas,
me lõikame lõunas
ja põimame põhjas.
Me päralt on hõbe,
me päralt on kuld,
me jätame järele –
tuhka ja tuld.
Norra kuningapojad
meil kaitsevad karja
ja Jüütimaa tütred
jahvavad vilja
ning suruvad uhmris
otrade teri
oma kodumaa saari
nad enam ei näe
Sest lendab hirm
me laevade eel
ja ahastus taga
me tegude teel.
Ölandi leeris
Me üle on öö,
meid hukatus hiilab,
me laevadel purustud
purjed ja tüür;
ja rõngana ümber
meid vaenlane piirab
kui raudine müür.
Puid tulle, leek loida,
nüüd valvust ja hoolt,
kui koidab meil hommik
kodumaa poolt –
siis vaenlaste sekka!
Kui kuldid, kui karud,
kui vihased marud,
mis murravad laante
põliseid puid,
nii vaenlaste luid
me heidame loogu,
mere, mühava, voogu
me paiskame neid.
Me laivad, me luiged
me purjede pais –
siis vaba neil tee
üle vahtuva vee,
kodukaldale kandvad
kui võitjaid,
nad meid.
kel vendadest surm
surub igavest lau,
sel põleval riidal
saab viimane au.
Ta tuhka me kodumaa
mullasse viime;
säält tõusvad ta põrmust
meil võitlejad uued,
meresõdijad suured.
Ahoi,
ju õreneb öö
ja tumeneb täht,
külm, mere poolt, maale
käib hommiku õhk.
Koit kerkib Ämara
veetlevast võrgust ja sütitab uuesti
päikese tuld.
Nüüd sarved hüüdma,
kilbid kõlama!
Meid ootamas on eluhinna eest –
ränk veretöö.
Arvustus:
Ma alguses vaatasin peale, et luuletus on viierealine lõppriimita ja lõi esimese asjana pähe, et oh! tüüp on püüdnud skaldiluulet imiteerida. Aga ei midagi sellist, luuletus jätkus lihtsalt teisel leheküljel. Regivormist pole siin juttugi ja ka klassikalistest vormidest mitte. Mõlemaid luuletusi võiks liigitada vabavärsi alla, kuigi mõningad lõppriimid (ja sealjuures üsna kehvad) eksivad sekka ära. Rütm on kohati päris hea, aga vahepeal takerduv. Sõnadega pisut mängib, aga ei midagi erilist mu meelest. Iva ka praktiliselt nagu pole, see luuletus ei ütle suurt midagi. Ja üldse ei saa ma aru, miks selliseid luuletusi kirjutatakse - eelpool kajastatud Lehte Hainsalu "Taprite pidu" tõstatab täpselt sellise küsimuse. Aga nojah.
Ajalooalast:
Eelpool käis juba vilksamisi läbi Saxo Grammaticuse nimi ja et LR-is on ilmunud ka tema elutöö valikuline eestindus. Kes siis oli Saxo?
Ilmselt sündis ta kusagil 1150. aasta paiku Sjaellandil (see Taani saar, mille ühes nurgas asub tänapäeval Kopenhaagen), ilmselt mingisugusesse üliku- e. sõdalasperre. Saxo oli tollal Taanis üsna levinud mehenimi, Saxo Grammaticuseks (ehk Õpetatud Saxoks, kas tema väga hea ladina keele või Euroopa ülikoolides veedetud aja pärast) hakati teda nimetama veidi hiljem Jüütimaa kroonikas. Samuti on tal olnud hüüdnimi Longus, mis viitab tema pikale kasvule.
Ajastu, kuhu ta sündis, oli Taani ajaloos kahtlemata kuulsusrikas. See on kuningas Valdemar Suure ja tema poegade Knut VI ja Valdemar Vallutaja ning kuningate seljataga seisnud vägevate Lundi peapiiskoppide Eskili, Absaloni (kelle sekretäriks ta ilmselt oli) ja Andreas Suneseni suurte sõdade ajastu Läänemere ruumis, mis saab alguse Vendimaale tehtud ristisõdadest 12. sajandi keskel (tänapäeva Kirde-Saksamaa ja Loode-Poola) ja lõppeb Põhja-Eesti vallutamisega Valdemar Vallutaja ajal.
Taanlased kasutasid meelsasti ära ristisõjaideoloogide uut seisukohta, mille kohaselt andis ristisõja mõõdu välja ka Läänemere idakalda paganlike rahvaste vastu sõdimine, mis kujutas endast sisuliselt lakkamatuid vastastikuseid sõjaretki taanlaste ja nende vaenlaste vahel. Selle valguses pole ilmselt imestada, et oma 16 raamatust koosnevas Gesta Danorumis (ehk Taanlaste vägiteod) viib ta üsna sarnase pildi suurtest Skandinaavia kuningriikidest ja vägevatest sõdadest teiste Läänemere äärsete rahvaste vastu ajas tagasi ka oma tuhat aastat varasemasse aega, sest ta on harjunud selles raamistuses mõtlema. Ma ei usu, et see pilt 1000 aastat nii staatiline oli, ja vähemalt võõraste rahvaste puhul on valitsejate nimed sageli selgelt välja mõeldud, aga mingi tõsilugu on siiski iga Saxo väljatoodud sündmuse taga tõenäoliselt olemas.
Tema kroonika algab sündmustega u. 300 eKr, kuigi esimene kindlalt ajalooline Taani kuningas selles jutustuses on alles Gorm Vana, kes suri 10. sajandi keskel. Kuigi Taanis kasutati seda ametlikuks ajalooõpetuseks kuni 1940. aastani, on see teos pigem allikas pigem muinasskandinaavia kirjanduse, mütoloogia ja folkloori, kui ajaloo kohapealt, ja väljendab pigem Saxo kirjamehelikku soovi oma rahvale kuulsusrikas minevikulugu kirjutada, kui puhast ajalootõde. Samas allikakriitiliselt kasutades võib sellest ka ajaloouurijatel tohutult abi olla.
Niipalju kui me teame, on Saxo pärit vanast sõdalaste (kuninga ihukaitseväelaste) suguvõsast ja paistab olevat ka ise sõdurielu elanud. Pole siis ime, millise innuga kirjeldab ta paganluseaja vägitegusid, kusjuures ei ristitus ega kristlik vooruslikkus ei ole tema puhul kõige olulisemad väärtused, vaid pigem midagi, mille puudumise pärast ta väga formaalselt oma tegelasi noomib.
Saxo on mõjutatud Vergiliuse „Aeneasest“, Platonist ja Cicerost ning üsna kaasaegsest Britannia ajalookirjutajast Monmouthi Geoffrey’st. Mis on ilmselt kirjandushuvilisele inimesele Saxo kroonika puhul kõige huvitavam fakt, on see, et Shakespeare’i Hamlet pole muud, kui töötlus Saxo suulisel ajaloopärimusel põhinevast loost Taani ülikust Amlethist. Saxo originaal on muuseas Shakespeare’i töötlusega hämmastavalt sarnane.
Eesti ajaloo seisukohalt on intrigeeriv ka see, miks Saxo kroonika ei kajasta Valdemar Vallutaja sissetunge Saaremaale 1206. aastal ja Tallinna alla 1219. aastal. Varem arvati sellest johtuvalt, et Saxo suri enne 1206. aastat, jõudmata sellest kirjutada. Viimasel ajal on aga välja selgitatud, et tema surma ja ka kroonika lõpetamise aeg jääb vahemikku 1216-1220, kuigi sündmustik ise lõppeb 1187. aastaga.
Mis veel enam huvitav – Paul Johansen leidis omal ajal tema kohanimekasutust uurides, et Saxo on saanud Liivimaa kohta teateid kelleltki otseselt allikalt, ilmselt 1218. aastal Riia piiskop Alberti saatkonna koosseisus Taani saabunud Eestimaa piiskopi Theoderici käest. Miks ta siis ikkagi ei kirjutanud ka Valdemar Vallutaja vägitegudest? Ilmselt jääb see mõistatuseks, kuigi erinevaid variante võib pakkuda mitmeid. Ainult mõelda vaid, kui meil oleks lisaks Henriku kroonikale (või hoopis selle asemel?) ka Saxo variant, ja seda veel rõhuasetusega Põhja-Eestis toimunule? Mis ettekujutus oleks meil siis Muistsest Vabadusvõitlusest? Milline vallutuseelsest Eestist üldse? Minu meelest kuidagi väga kõditav ajaloofilosoofiline küsimus.
Jaan Lõo (6. veebruar 1872, Holstre vald, Viljandimaa – 18. veebruar 1939, Tallinn) ei ole kirjanduse vallas ilmselt nimi, kelle meeldejätmine eriti oluline oleks (samas on ta siiski olemas antoloogias "Sõnarine"!), aga ma mõtlesin, et võiks temagi siin ära kajastada. Ja õigupoolest oli ta siiski tegus eesti haritlane ja hingega Vabariigi rajamise juures (suri vaid aasta enne selle hävitamist). Nimelt oli ta Asutava Kogu liige ja riigikohtunik (lõpetanud 1896. aastal TÜ õigusteaduskonna).
Teostest:
Enne suuri isamaalisi tegusid jõudis ta 1916. aastal anda välja ka luulekogu "Nägemised", mis sisaldab isamaaluulet ja „muistse loo“ värsistusi. Seda originaali pole ma vaevaks võtnud üles otsida, küll aga sattusin kahe luuletuse peale sealt kogust Saxo Grammaticuse Gesta Danorumi valikulises eestinduses (tlk A. Saluäär, Loomingu Raamatukogu 2000/8-10. Keda selline poole kohaga luuletaja siiski mingil kummalisel moel huvitab, siis tegelikult on temast olemas ka mõned kirjandusloolised artiklid, näiteks Henrik Visnapuu, Jaan Kärneri ja teiste sulest, mille kohta vaata siit:
http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_L%C3%B5o
Mõtlesin, et vaevun need luuletused siia ümber kirjutama:
Kurelaste laul
Bravalla nõmmel
veel punetab sammal
kus vanasti võitles
eestide vägi
ja kõlas me kuulsus
Skandia mail.
Sääl daanlaste ridasid
rõhusid maha
me toredad ratsud.
Kuis hirnusid uhkelt
nad lahingi õhtul,
kui kapjadel hüübis
neil hurmane veri
ja jalgus neil vakkus
vaenlase juuks –
kuldkiudine kammits,
daanlase tukk.
Sest ajast käib hirm
me laevade eel
ja ahastus taga
me tegude teel.
Me tuleme saagi
ja võitude lõhnas,
me lõikame lõunas
ja põimame põhjas.
Me päralt on hõbe,
me päralt on kuld,
me jätame järele –
tuhka ja tuld.
Norra kuningapojad
meil kaitsevad karja
ja Jüütimaa tütred
jahvavad vilja
ning suruvad uhmris
otrade teri
oma kodumaa saari
nad enam ei näe
Sest lendab hirm
me laevade eel
ja ahastus taga
me tegude teel.
Ölandi leeris
Me üle on öö,
meid hukatus hiilab,
me laevadel purustud
purjed ja tüür;
ja rõngana ümber
meid vaenlane piirab
kui raudine müür.
Puid tulle, leek loida,
nüüd valvust ja hoolt,
kui koidab meil hommik
kodumaa poolt –
siis vaenlaste sekka!
Kui kuldid, kui karud,
kui vihased marud,
mis murravad laante
põliseid puid,
nii vaenlaste luid
me heidame loogu,
mere, mühava, voogu
me paiskame neid.
Me laivad, me luiged
me purjede pais –
siis vaba neil tee
üle vahtuva vee,
kodukaldale kandvad
kui võitjaid,
nad meid.
kel vendadest surm
surub igavest lau,
sel põleval riidal
saab viimane au.
Ta tuhka me kodumaa
mullasse viime;
säält tõusvad ta põrmust
meil võitlejad uued,
meresõdijad suured.
Ahoi,
ju õreneb öö
ja tumeneb täht,
külm, mere poolt, maale
käib hommiku õhk.
Koit kerkib Ämara
veetlevast võrgust ja sütitab uuesti
päikese tuld.
Nüüd sarved hüüdma,
kilbid kõlama!
Meid ootamas on eluhinna eest –
ränk veretöö.
Arvustus:
Ma alguses vaatasin peale, et luuletus on viierealine lõppriimita ja lõi esimese asjana pähe, et oh! tüüp on püüdnud skaldiluulet imiteerida. Aga ei midagi sellist, luuletus jätkus lihtsalt teisel leheküljel. Regivormist pole siin juttugi ja ka klassikalistest vormidest mitte. Mõlemaid luuletusi võiks liigitada vabavärsi alla, kuigi mõningad lõppriimid (ja sealjuures üsna kehvad) eksivad sekka ära. Rütm on kohati päris hea, aga vahepeal takerduv. Sõnadega pisut mängib, aga ei midagi erilist mu meelest. Iva ka praktiliselt nagu pole, see luuletus ei ütle suurt midagi. Ja üldse ei saa ma aru, miks selliseid luuletusi kirjutatakse - eelpool kajastatud Lehte Hainsalu "Taprite pidu" tõstatab täpselt sellise küsimuse. Aga nojah.
Ajalooalast:
Eelpool käis juba vilksamisi läbi Saxo Grammaticuse nimi ja et LR-is on ilmunud ka tema elutöö valikuline eestindus. Kes siis oli Saxo?
Ilmselt sündis ta kusagil 1150. aasta paiku Sjaellandil (see Taani saar, mille ühes nurgas asub tänapäeval Kopenhaagen), ilmselt mingisugusesse üliku- e. sõdalasperre. Saxo oli tollal Taanis üsna levinud mehenimi, Saxo Grammaticuseks (ehk Õpetatud Saxoks, kas tema väga hea ladina keele või Euroopa ülikoolides veedetud aja pärast) hakati teda nimetama veidi hiljem Jüütimaa kroonikas. Samuti on tal olnud hüüdnimi Longus, mis viitab tema pikale kasvule.
Ajastu, kuhu ta sündis, oli Taani ajaloos kahtlemata kuulsusrikas. See on kuningas Valdemar Suure ja tema poegade Knut VI ja Valdemar Vallutaja ning kuningate seljataga seisnud vägevate Lundi peapiiskoppide Eskili, Absaloni (kelle sekretäriks ta ilmselt oli) ja Andreas Suneseni suurte sõdade ajastu Läänemere ruumis, mis saab alguse Vendimaale tehtud ristisõdadest 12. sajandi keskel (tänapäeva Kirde-Saksamaa ja Loode-Poola) ja lõppeb Põhja-Eesti vallutamisega Valdemar Vallutaja ajal.
Taanlased kasutasid meelsasti ära ristisõjaideoloogide uut seisukohta, mille kohaselt andis ristisõja mõõdu välja ka Läänemere idakalda paganlike rahvaste vastu sõdimine, mis kujutas endast sisuliselt lakkamatuid vastastikuseid sõjaretki taanlaste ja nende vaenlaste vahel. Selle valguses pole ilmselt imestada, et oma 16 raamatust koosnevas Gesta Danorumis (ehk Taanlaste vägiteod) viib ta üsna sarnase pildi suurtest Skandinaavia kuningriikidest ja vägevatest sõdadest teiste Läänemere äärsete rahvaste vastu ajas tagasi ka oma tuhat aastat varasemasse aega, sest ta on harjunud selles raamistuses mõtlema. Ma ei usu, et see pilt 1000 aastat nii staatiline oli, ja vähemalt võõraste rahvaste puhul on valitsejate nimed sageli selgelt välja mõeldud, aga mingi tõsilugu on siiski iga Saxo väljatoodud sündmuse taga tõenäoliselt olemas.
Tema kroonika algab sündmustega u. 300 eKr, kuigi esimene kindlalt ajalooline Taani kuningas selles jutustuses on alles Gorm Vana, kes suri 10. sajandi keskel. Kuigi Taanis kasutati seda ametlikuks ajalooõpetuseks kuni 1940. aastani, on see teos pigem allikas pigem muinasskandinaavia kirjanduse, mütoloogia ja folkloori, kui ajaloo kohapealt, ja väljendab pigem Saxo kirjamehelikku soovi oma rahvale kuulsusrikas minevikulugu kirjutada, kui puhast ajalootõde. Samas allikakriitiliselt kasutades võib sellest ka ajaloouurijatel tohutult abi olla.
Niipalju kui me teame, on Saxo pärit vanast sõdalaste (kuninga ihukaitseväelaste) suguvõsast ja paistab olevat ka ise sõdurielu elanud. Pole siis ime, millise innuga kirjeldab ta paganluseaja vägitegusid, kusjuures ei ristitus ega kristlik vooruslikkus ei ole tema puhul kõige olulisemad väärtused, vaid pigem midagi, mille puudumise pärast ta väga formaalselt oma tegelasi noomib.
Saxo on mõjutatud Vergiliuse „Aeneasest“, Platonist ja Cicerost ning üsna kaasaegsest Britannia ajalookirjutajast Monmouthi Geoffrey’st. Mis on ilmselt kirjandushuvilisele inimesele Saxo kroonika puhul kõige huvitavam fakt, on see, et Shakespeare’i Hamlet pole muud, kui töötlus Saxo suulisel ajaloopärimusel põhinevast loost Taani ülikust Amlethist. Saxo originaal on muuseas Shakespeare’i töötlusega hämmastavalt sarnane.
Eesti ajaloo seisukohalt on intrigeeriv ka see, miks Saxo kroonika ei kajasta Valdemar Vallutaja sissetunge Saaremaale 1206. aastal ja Tallinna alla 1219. aastal. Varem arvati sellest johtuvalt, et Saxo suri enne 1206. aastat, jõudmata sellest kirjutada. Viimasel ajal on aga välja selgitatud, et tema surma ja ka kroonika lõpetamise aeg jääb vahemikku 1216-1220, kuigi sündmustik ise lõppeb 1187. aastaga.
Mis veel enam huvitav – Paul Johansen leidis omal ajal tema kohanimekasutust uurides, et Saxo on saanud Liivimaa kohta teateid kelleltki otseselt allikalt, ilmselt 1218. aastal Riia piiskop Alberti saatkonna koosseisus Taani saabunud Eestimaa piiskopi Theoderici käest. Miks ta siis ikkagi ei kirjutanud ka Valdemar Vallutaja vägitegudest? Ilmselt jääb see mõistatuseks, kuigi erinevaid variante võib pakkuda mitmeid. Ainult mõelda vaid, kui meil oleks lisaks Henriku kroonikale (või hoopis selle asemel?) ka Saxo variant, ja seda veel rõhuasetusega Põhja-Eestis toimunule? Mis ettekujutus oleks meil siis Muistsest Vabadusvõitlusest? Milline vallutuseelsest Eestist üldse? Minu meelest kuidagi väga kõditav ajaloofilosoofiline küsimus.
Thursday, August 27, 2009
Jaan Kross "Väljakaevamised"
Autorist:
Kui ma siin ennist Ristikivi puhul märkisin, et tegemist on vist siinkohal käsitletavatest kirjanikest kõige auväärsemaga, siis võta näpust – leidsin, et isegi Jaan Kross (ja isegi Jaan Kross, ja isegi Jaan Kross... khm... 19. veebruar 1920 Tallinnas – 27. detsember 2007) on kirjutanud midagi, mis jääb küll väga žanri piirimaile, ent ulatub siiski omadega sisse. Igatahes Kross vist tutvustamist ei vaja, kui inimese miskipärast juba üht kirjandusblogi uudistab.
Raamatust:
1990. aastal (paistab, et oli ajaloolise romaani jaoks viljakas aasta, kui vaadata, et ka Rein Raua raamat oli sama aasta väljalase) trükivalgust näinud raamat pole (tea, kas taseme, teema või sootuks kehva ilmumisajastuse tõttu) ehk nii suurt avalikkuse tähelepanu saavutanud, kui Krossi mitmed teised romaanid. Igatahes internetist ei leidnud ma peaaegu midagi asjassepuutuvat. Siiski on see raamat tõlgitud soome, saksa ja rootsi keelde. Ja mõistagi on see ilmunud ka Krossi kogutud teoste sarjas, numbri all 10 ja aastal 2003.
Arvustus:
Ei ole vist võimalikki teisiti, kui et see on hea raamat. Ja igatpidi üsna krossilik, nauditav nii sõnavara kui sõnastuse poolest. Rohked ekskursid, aga parasjagu lühikesed, et ära ei tüüta, elavad ja muhedad kirjeldused, tugevad karakterid, ajaloo ja tsensuuri küsimused jne.
Mõneti huvitav on ta selles mõttes, et liidab Krossi kaks põhilist teemat – „Väljakaevamised" on ühest küljest eesti ajaloo sündmustest inspireeritud ajalooproosa (nagu nt „Kolme katku vahel“, „Keisri hull“, „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ jt), teisalt aga ka memuaarlik-autobiograafiline teos (nagu nt „Wikmani poisid“, „Kallid kaasteelised“, „Mesmeri ring“ jt). Ja kui nüüd tagasi pöörduda eeltoodud võrdlusele Ristikiviga, siis mina liigitaks „Väljakaevamised“ sarnaselt raamatule „Viikingite jälgedes“ alternatiivajaloo valdkonda, mis pole vist eesti kirjanduses väga sagedalt harrastatud žanr.
Nimelt - Peeter Mirk (raamatu minategelane ja Krossi alter ego), naaseb 1954. aastal vangilaagrist ja leiab tööd arheoloogilistel väljakaevamistel Toompeal, mille käigus ta avastab ja hoiab endale 1221. aastast pärineva pidalitõbise Andreas Suneseni üleskirjutuse, kus ta palub Issandalt andeks ristisõjakoleduste pärast, millega ta eestlaste maad on löönud (huvitaval kombel on samal aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Endel Nirgi "Tabelinuses" (vt allpool) samuti sees pidalitõve kui jumalik karistus motiiv Sunesenile Harju-Viru vanematest mässajate ülespoomise eest, mille pärast ta andeks palub).
Tõsi - peaasjalikult räägib kõnealune teos ikkagi 1954. aasta vabanevatest, ent endiselt närvilistest oludest (ja on selles mõttes ilmsesti üsna loomulik ilmumisajal - 1980-ndate lõpus toimunud protsesside taustal) ja ajaloo rollist neis tingimustes, mistap võib selle raamatu siin blogis käsitlemisele võtmist pidada mõneti tinglikuks. Juttu on siin (nagu pealkirjastki võiks nähtuda) ka arheoloogiast ja pisut ka tollase Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi telgitagustest (üldse on siin muudetud nimede taga ära tunda mõningaid tollaseid tipphumanitaare, nt Uku Masingut). Sellest johtuvalt tekib küsimus, et kuivõrd palju on fantastilist käsikirja-leidu kõrvale jättes siin autobiograafilist? Et kas Kross on lähemalt kokku puutunud arheoloogiaga? Ei osanud selle kohta infot otsida, aga raamatu lugemine tekitas neetud kahjutunde, et ta ei kirjutanud midagi päriselt sellesse n-ö „muinasažanrisse“ kuuluvat. Küll oleks praegu mõnus lugeda. Ohjaa.
Kui ma nüüd võrdleks muude Krossi teostega, mida olen lugenud, siis ei ole see kindlasti parimate seas, kui võtta selle järgi, kui sügavalt see raamat mõjub. See oli mõnus ja huvitav lugemine, aga sellist tegelasele kaasatundmisvõimalust ja kirjanduslikku väge nagu nt on "Kolme katku vahel" või "Keisri hull", "Väljakaevamised" päris ei paku. Loo kulminatsioon on ka pisut mannetu, kui sellist halvustavat sõna üldse julgengi lugupeetud klassiku kohta kasutada.
Üldiselt aga soovitan julgesti. Ma arvan, et see võib maitseda üpris laiale ringile. Oleks tore, kui iga arheoloogiahuviline seda kord lugenud oleks. Aga jah, kes eelnevad lõigud läbinud on, saab isegi aru, et karuseid mehi siit oodata ei ole.
Ajalooalast:
Et Andreas Sunesenist ja Taani ristisõjast Maarjamaale on paslikum rääkida Bernard Kangro romaani „Kuus päeva“ juures, siis võiks siinkohal teemassepuutuvalt rääkida hoopis arheoloogilistest kaevamistest Tallinnas ja üldse Tallinna vallutuseelse asustuse küsimusest, mis iseenesest on tänini täiesti vaidlusalune.
Henriku kroonikast teame me, et 1219. aastal maabuvad Lindanyses Taani kuninga Valdemari väed, hõivavad rävalaste vana linnuse ja hakkavad seda kindlustama. Mõne päeva pärast toimub siin viitusepäeva lahing (kus väidetavalt kukkunud alla Dannebrog, kuigi on ka olemas võimalus siduda see legend Madisepäeva lahinguga, aga sellest ehk mõni muu kord), kus eestlased saavutavad äkkrünnakuga esialgu edu, kuid löödakse hiljem tagasi.
Valdemar lahkub Tallinna alt ja jätab siia oma asevalitsejaks Lundi peapiiskop Andreas Suneseni. Järgnevate aastate jooksul üritatakse taanlaste kindlust korduvalt ära võtta, aga ka 1223. aasta suure ülestõusu ajal on see ainus punkt Eestis, mis jääb võõrvõimu kätte. Edaspidi jääb kuningas Valdemar omadega aga jänni ja Taani riigi kämmal siinmail nõrgeneb, mille tagajärjel haarab Põhja-Eestis ja ka Toompeal võimu Mõõgavendade Ordu. Järgneb suurem poliitiline sahker-mahker, mille lõpptagajärjena 1238. aastal Stensby lepinguga lähevad Tallinn ja Põhja-Eesti veel 100 aastaks Taani kuningriigi koosseisu. 1248. aastal saab Tallinn Lübecki linnaõiguse.
Aga mis oli enne seda? Baltisaksa uurijad ei taibanud väga seda küsimust tõstatadagi (sest nende paradigma järgi hakkas ju igasugune mõistlik inimtegevus siin pihta germaanlaste kultuuritoomisega), kuni baltisaksa/taani/eesti ajaloolase Paul Johanseni teooriani (vt "Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland"), et Tallinnas oli juba 11.-12. sajandil turuplats, kuhu juurde lisandusid ka rootsi kaupmeeste jaoks Oleviste ja venelaste jaoks Püha Nikolai kirik ning mille nimi Lindanäs tuleb rootsi keelest ja tähendab umbes sama mis hilisem soomekeelne nimi Kesoniemi.
Siia juurde lisandus veel soome keeleteadlase Tallgren-Tuulio väide, et Sitsiilia kuninga õukonnas töötanud araabia kartograaf al-Idrisi kujutas oma 1154. aastast pärineval kaardil Tallinnat, mida teab küll vist iga põlvepikkune poisikenegi. Ja neist kahest asjast johtuvalt korraldatigi 1954. aastal, sellel Tallinna esmamainimise 800. aastapäeval (kõigest 7 aastat hiljem Moskva samasisulisest sündmusest) siin suurejoonelised väljakaevamised selle tõestamiseks, et Tallinna kohal ei asunud mitte ainult turuplats, vaid terve aolinn. See tõestuskatse sai juba omal ajal (nagu raamatust "Väljakaevamised" lugeda võib) rahvasuus pilkelise pealkirja "Kalevipoja parteipiletit otsimas". Propagandasurve tegi oma töö ja siin pole siis ka midagi imestada, et teooria sakslaste-eelsest linnalisest Tallinnast justkui nagu tõestust leidiski. Kuigi tegelikult ei ole leitud mitte midagi aolinnale viitavat, toona hilisrauaaega dateeritud keraamika on ka nüüdseks ümber ajandatud 13. sajandi lõppu vist. Jälgi Henriku mainitud rävalaste vana linnuse kaitseehitistest on Toompeal arvatavalt leitud 1990-ndatel toimunud päästekaevamiste käigus, aga nendegi kohta on öeldud, et tegelikult on need tõlgendused meelevaldsed. Midagi on seal kindlasti aga olnud, on sealt leitud viikingiaegse kolde jäänus ja muinasaja päris lõpust pärinev ammunooleots ja vist ka odaots.
Et kaevamisi oli tehtud ka Tallinna lähistel asuval Iru linnamäel, mis oletatavasti jäeti 12. sajandi keskel maha, ja 12. sajandi aardeleiud koonduvad Tallinna ümbrusesse, ka sellest ajast pärinevad maanteed jooksevad siia kokku (liiati asub linn suisa Rävala maakonna kolme kihelkonna piiride kokkupuutepunktis) ja vaid veidi hilisemast ajast on ka teada, et suur ja iidne Läänemere laevatee Saksamaalt Ojamaa kaudu Novgorodi ületas just Hanko-Tallinna liinil Soome lahte, kujuneski välja teooria, mida pole seni kaljukindlalt ümber lükatud (kuigi enamik ajaloolasi suhtub sellesse tugeva skepsisega) – et vana viikingiaegse kaubanduse keskus Pirita jõe orus asuvas Irus kaotas merest kaugele jäämise tõttu oma tähtsuse ja pead tõstva kogetsi toimiva kaugkaubanduse kiiluvees võttis tema rolli üle Tallinn, mis kujunes kogu Rävala keskuseks ja 12. sajandil aolinnaks.
Al-Idrisi kaardil on muidugi olemas Astlanda, millest vähemalt üks osa on üpris kindlasti olnud tänane Eesti ala. Ja seal maal on 5 linna. Üks neist on Qlwry või Flwry (tuleb arvestada, et meil on säilinud ainult ümberkirjutused, niiet seal võivad olla ka vead sees ja alati ei ole võimalik tähtedel eriti vahetki teha). Tallgren-Tuulio leidis, et see on ümberkirjutamisel tekkinud viga ja esitas selle kujul Qlwny, seostades seda vene allikates Tallinna kohta kasutatava Kolõvaniga (läänemeresoome kujul Kalevan). Samas Kolõvani kasutatakse leetopissides esmakordselt alles 1220. aastatel ja al-Idrisi on tõenäoliselt oma info Põhjamaade kohta saanud kelleltki sakslaselt või igal juhul lääne suunalt ning Venemaa on kaardil sama must maa kui Baltikum. Ning mis veel eanm – kui eksimus ümberkirjutamisel peaks tõesti olema sündinud, siis kuidas sai see kõigis eri ümberkirjutustes sattuda samamoodi?
Tallinna nimeteema on muidugi üldse huvitav. Ma olen kuskilt kuulnud, et Tallinn võib tähendada Taanilinna kõrval ka hoopis „tald-linna“ (kui ülalinna all asuvat – sobib hästi ka tänavatega Lühike ja Pikk jalg, mis ülalinnast saapasäärtena „tald-linna“ viivad), aga ma ei mäleta, kas see oli nüüd tõsiteaduslik teooria või kellegi erudeeritud nali. Keegi fennougrist Harry Meindok on pakkunud välja ka teooria, et Tallinn tähendab hoopis "taliuin" ning on sellisena al-Idrisi kaardilgi märgitud, aga see on eelmises lõigus toodud ja Ivar Leimuse kriitikal põhineva teabe valguses veidi kahtlane.
Aga ka Lindanyse on muidugi ka väga erinevaid tõlgendusi pakkunud. Rahvaetümoloogia on pärast Kreutzwaldi "Kalevipoja" ilmumist lahti seletanud seda kui "Linda nisa", aga seda ta vaevalt nüüd on. Nagu mainitud, siis P. Johansen tuletas seda Lindanäsist, aga siinkohal tekib küsimus, kust teadis seda rootslaste kasutatud nime Henrik? Praegu tunnustatuma teooria kohaselt on tegemist lihtsalt eestikeelse sõnaga, mis tähendas linnamäge või linnust, vanal kujul Litnanasõn. Siit panid selle rootslased oma keelde ümber Lindanäsiks ja venelased Ledenetsiks, mis tähendab jäätunut. Aga on ka konkureeriv variant kerkinud esile viimastel aastatel - "Linn danise". Et ehk üritas kroonik Henrik, kes oli teadlik, et eesti keeles on lausejärg tihtilugu justkui tagurpidi (sakslase poolt vaadates), seda oma arust õigesti ümber pöörata. Selle vastu räägib jällegi see, et taanlaste omaks sai see linn alles 1219 ja Henrik pani kroonika kirja 1224-1227. Mingi nimi oli sellel paigal juba varem ja sellisena pidi teade sellest olema jõudnud Henrikuni, vaevalt aga uus nimetraditsioon nii ruttu juurduda võis, et ta oleks pannud Henriku seda kroonikas kasutama. Igal juhul - võta või jäta.
Mida siis arvata? Mis oli Tallinnas enne 1219. aastat? Küllap siin mingisugune kaubakoht ikkagi oli, aga tuleb vist arvata, et pigem hooajaline. Linnus üleval Toompeal oli ehk ainult kaubarahu kaitsmiseks ajutiselt mehitatud. Aga tont seda teab. Loodetavasti on tulevikul mineviku kohta rohkem öelda kui olevikul.
Kui ma siin ennist Ristikivi puhul märkisin, et tegemist on vist siinkohal käsitletavatest kirjanikest kõige auväärsemaga, siis võta näpust – leidsin, et isegi Jaan Kross (ja isegi Jaan Kross, ja isegi Jaan Kross... khm... 19. veebruar 1920 Tallinnas – 27. detsember 2007) on kirjutanud midagi, mis jääb küll väga žanri piirimaile, ent ulatub siiski omadega sisse. Igatahes Kross vist tutvustamist ei vaja, kui inimese miskipärast juba üht kirjandusblogi uudistab.
Raamatust:
1990. aastal (paistab, et oli ajaloolise romaani jaoks viljakas aasta, kui vaadata, et ka Rein Raua raamat oli sama aasta väljalase) trükivalgust näinud raamat pole (tea, kas taseme, teema või sootuks kehva ilmumisajastuse tõttu) ehk nii suurt avalikkuse tähelepanu saavutanud, kui Krossi mitmed teised romaanid. Igatahes internetist ei leidnud ma peaaegu midagi asjassepuutuvat. Siiski on see raamat tõlgitud soome, saksa ja rootsi keelde. Ja mõistagi on see ilmunud ka Krossi kogutud teoste sarjas, numbri all 10 ja aastal 2003.
Arvustus:
Ei ole vist võimalikki teisiti, kui et see on hea raamat. Ja igatpidi üsna krossilik, nauditav nii sõnavara kui sõnastuse poolest. Rohked ekskursid, aga parasjagu lühikesed, et ära ei tüüta, elavad ja muhedad kirjeldused, tugevad karakterid, ajaloo ja tsensuuri küsimused jne.
Mõneti huvitav on ta selles mõttes, et liidab Krossi kaks põhilist teemat – „Väljakaevamised" on ühest küljest eesti ajaloo sündmustest inspireeritud ajalooproosa (nagu nt „Kolme katku vahel“, „Keisri hull“, „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ jt), teisalt aga ka memuaarlik-autobiograafiline teos (nagu nt „Wikmani poisid“, „Kallid kaasteelised“, „Mesmeri ring“ jt). Ja kui nüüd tagasi pöörduda eeltoodud võrdlusele Ristikiviga, siis mina liigitaks „Väljakaevamised“ sarnaselt raamatule „Viikingite jälgedes“ alternatiivajaloo valdkonda, mis pole vist eesti kirjanduses väga sagedalt harrastatud žanr.
Nimelt - Peeter Mirk (raamatu minategelane ja Krossi alter ego), naaseb 1954. aastal vangilaagrist ja leiab tööd arheoloogilistel väljakaevamistel Toompeal, mille käigus ta avastab ja hoiab endale 1221. aastast pärineva pidalitõbise Andreas Suneseni üleskirjutuse, kus ta palub Issandalt andeks ristisõjakoleduste pärast, millega ta eestlaste maad on löönud (huvitaval kombel on samal aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Endel Nirgi "Tabelinuses" (vt allpool) samuti sees pidalitõve kui jumalik karistus motiiv Sunesenile Harju-Viru vanematest mässajate ülespoomise eest, mille pärast ta andeks palub).
Tõsi - peaasjalikult räägib kõnealune teos ikkagi 1954. aasta vabanevatest, ent endiselt närvilistest oludest (ja on selles mõttes ilmsesti üsna loomulik ilmumisajal - 1980-ndate lõpus toimunud protsesside taustal) ja ajaloo rollist neis tingimustes, mistap võib selle raamatu siin blogis käsitlemisele võtmist pidada mõneti tinglikuks. Juttu on siin (nagu pealkirjastki võiks nähtuda) ka arheoloogiast ja pisut ka tollase Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi telgitagustest (üldse on siin muudetud nimede taga ära tunda mõningaid tollaseid tipphumanitaare, nt Uku Masingut). Sellest johtuvalt tekib küsimus, et kuivõrd palju on fantastilist käsikirja-leidu kõrvale jättes siin autobiograafilist? Et kas Kross on lähemalt kokku puutunud arheoloogiaga? Ei osanud selle kohta infot otsida, aga raamatu lugemine tekitas neetud kahjutunde, et ta ei kirjutanud midagi päriselt sellesse n-ö „muinasažanrisse“ kuuluvat. Küll oleks praegu mõnus lugeda. Ohjaa.
Kui ma nüüd võrdleks muude Krossi teostega, mida olen lugenud, siis ei ole see kindlasti parimate seas, kui võtta selle järgi, kui sügavalt see raamat mõjub. See oli mõnus ja huvitav lugemine, aga sellist tegelasele kaasatundmisvõimalust ja kirjanduslikku väge nagu nt on "Kolme katku vahel" või "Keisri hull", "Väljakaevamised" päris ei paku. Loo kulminatsioon on ka pisut mannetu, kui sellist halvustavat sõna üldse julgengi lugupeetud klassiku kohta kasutada.
Üldiselt aga soovitan julgesti. Ma arvan, et see võib maitseda üpris laiale ringile. Oleks tore, kui iga arheoloogiahuviline seda kord lugenud oleks. Aga jah, kes eelnevad lõigud läbinud on, saab isegi aru, et karuseid mehi siit oodata ei ole.
Ajalooalast:
Et Andreas Sunesenist ja Taani ristisõjast Maarjamaale on paslikum rääkida Bernard Kangro romaani „Kuus päeva“ juures, siis võiks siinkohal teemassepuutuvalt rääkida hoopis arheoloogilistest kaevamistest Tallinnas ja üldse Tallinna vallutuseelse asustuse küsimusest, mis iseenesest on tänini täiesti vaidlusalune.
Henriku kroonikast teame me, et 1219. aastal maabuvad Lindanyses Taani kuninga Valdemari väed, hõivavad rävalaste vana linnuse ja hakkavad seda kindlustama. Mõne päeva pärast toimub siin viitusepäeva lahing (kus väidetavalt kukkunud alla Dannebrog, kuigi on ka olemas võimalus siduda see legend Madisepäeva lahinguga, aga sellest ehk mõni muu kord), kus eestlased saavutavad äkkrünnakuga esialgu edu, kuid löödakse hiljem tagasi.
Valdemar lahkub Tallinna alt ja jätab siia oma asevalitsejaks Lundi peapiiskop Andreas Suneseni. Järgnevate aastate jooksul üritatakse taanlaste kindlust korduvalt ära võtta, aga ka 1223. aasta suure ülestõusu ajal on see ainus punkt Eestis, mis jääb võõrvõimu kätte. Edaspidi jääb kuningas Valdemar omadega aga jänni ja Taani riigi kämmal siinmail nõrgeneb, mille tagajärjel haarab Põhja-Eestis ja ka Toompeal võimu Mõõgavendade Ordu. Järgneb suurem poliitiline sahker-mahker, mille lõpptagajärjena 1238. aastal Stensby lepinguga lähevad Tallinn ja Põhja-Eesti veel 100 aastaks Taani kuningriigi koosseisu. 1248. aastal saab Tallinn Lübecki linnaõiguse.
Aga mis oli enne seda? Baltisaksa uurijad ei taibanud väga seda küsimust tõstatadagi (sest nende paradigma järgi hakkas ju igasugune mõistlik inimtegevus siin pihta germaanlaste kultuuritoomisega), kuni baltisaksa/taani/eesti ajaloolase Paul Johanseni teooriani (vt "Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland"), et Tallinnas oli juba 11.-12. sajandil turuplats, kuhu juurde lisandusid ka rootsi kaupmeeste jaoks Oleviste ja venelaste jaoks Püha Nikolai kirik ning mille nimi Lindanäs tuleb rootsi keelest ja tähendab umbes sama mis hilisem soomekeelne nimi Kesoniemi.
Siia juurde lisandus veel soome keeleteadlase Tallgren-Tuulio väide, et Sitsiilia kuninga õukonnas töötanud araabia kartograaf al-Idrisi kujutas oma 1154. aastast pärineval kaardil Tallinnat, mida teab küll vist iga põlvepikkune poisikenegi. Ja neist kahest asjast johtuvalt korraldatigi 1954. aastal, sellel Tallinna esmamainimise 800. aastapäeval (kõigest 7 aastat hiljem Moskva samasisulisest sündmusest) siin suurejoonelised väljakaevamised selle tõestamiseks, et Tallinna kohal ei asunud mitte ainult turuplats, vaid terve aolinn. See tõestuskatse sai juba omal ajal (nagu raamatust "Väljakaevamised" lugeda võib) rahvasuus pilkelise pealkirja "Kalevipoja parteipiletit otsimas". Propagandasurve tegi oma töö ja siin pole siis ka midagi imestada, et teooria sakslaste-eelsest linnalisest Tallinnast justkui nagu tõestust leidiski. Kuigi tegelikult ei ole leitud mitte midagi aolinnale viitavat, toona hilisrauaaega dateeritud keraamika on ka nüüdseks ümber ajandatud 13. sajandi lõppu vist. Jälgi Henriku mainitud rävalaste vana linnuse kaitseehitistest on Toompeal arvatavalt leitud 1990-ndatel toimunud päästekaevamiste käigus, aga nendegi kohta on öeldud, et tegelikult on need tõlgendused meelevaldsed. Midagi on seal kindlasti aga olnud, on sealt leitud viikingiaegse kolde jäänus ja muinasaja päris lõpust pärinev ammunooleots ja vist ka odaots.
Et kaevamisi oli tehtud ka Tallinna lähistel asuval Iru linnamäel, mis oletatavasti jäeti 12. sajandi keskel maha, ja 12. sajandi aardeleiud koonduvad Tallinna ümbrusesse, ka sellest ajast pärinevad maanteed jooksevad siia kokku (liiati asub linn suisa Rävala maakonna kolme kihelkonna piiride kokkupuutepunktis) ja vaid veidi hilisemast ajast on ka teada, et suur ja iidne Läänemere laevatee Saksamaalt Ojamaa kaudu Novgorodi ületas just Hanko-Tallinna liinil Soome lahte, kujuneski välja teooria, mida pole seni kaljukindlalt ümber lükatud (kuigi enamik ajaloolasi suhtub sellesse tugeva skepsisega) – et vana viikingiaegse kaubanduse keskus Pirita jõe orus asuvas Irus kaotas merest kaugele jäämise tõttu oma tähtsuse ja pead tõstva kogetsi toimiva kaugkaubanduse kiiluvees võttis tema rolli üle Tallinn, mis kujunes kogu Rävala keskuseks ja 12. sajandil aolinnaks.
Al-Idrisi kaardil on muidugi olemas Astlanda, millest vähemalt üks osa on üpris kindlasti olnud tänane Eesti ala. Ja seal maal on 5 linna. Üks neist on Qlwry või Flwry (tuleb arvestada, et meil on säilinud ainult ümberkirjutused, niiet seal võivad olla ka vead sees ja alati ei ole võimalik tähtedel eriti vahetki teha). Tallgren-Tuulio leidis, et see on ümberkirjutamisel tekkinud viga ja esitas selle kujul Qlwny, seostades seda vene allikates Tallinna kohta kasutatava Kolõvaniga (läänemeresoome kujul Kalevan). Samas Kolõvani kasutatakse leetopissides esmakordselt alles 1220. aastatel ja al-Idrisi on tõenäoliselt oma info Põhjamaade kohta saanud kelleltki sakslaselt või igal juhul lääne suunalt ning Venemaa on kaardil sama must maa kui Baltikum. Ning mis veel eanm – kui eksimus ümberkirjutamisel peaks tõesti olema sündinud, siis kuidas sai see kõigis eri ümberkirjutustes sattuda samamoodi?
Tallinna nimeteema on muidugi üldse huvitav. Ma olen kuskilt kuulnud, et Tallinn võib tähendada Taanilinna kõrval ka hoopis „tald-linna“ (kui ülalinna all asuvat – sobib hästi ka tänavatega Lühike ja Pikk jalg, mis ülalinnast saapasäärtena „tald-linna“ viivad), aga ma ei mäleta, kas see oli nüüd tõsiteaduslik teooria või kellegi erudeeritud nali. Keegi fennougrist Harry Meindok on pakkunud välja ka teooria, et Tallinn tähendab hoopis "taliuin" ning on sellisena al-Idrisi kaardilgi märgitud, aga see on eelmises lõigus toodud ja Ivar Leimuse kriitikal põhineva teabe valguses veidi kahtlane.
Aga ka Lindanyse on muidugi ka väga erinevaid tõlgendusi pakkunud. Rahvaetümoloogia on pärast Kreutzwaldi "Kalevipoja" ilmumist lahti seletanud seda kui "Linda nisa", aga seda ta vaevalt nüüd on. Nagu mainitud, siis P. Johansen tuletas seda Lindanäsist, aga siinkohal tekib küsimus, kust teadis seda rootslaste kasutatud nime Henrik? Praegu tunnustatuma teooria kohaselt on tegemist lihtsalt eestikeelse sõnaga, mis tähendas linnamäge või linnust, vanal kujul Litnanasõn. Siit panid selle rootslased oma keelde ümber Lindanäsiks ja venelased Ledenetsiks, mis tähendab jäätunut. Aga on ka konkureeriv variant kerkinud esile viimastel aastatel - "Linn danise". Et ehk üritas kroonik Henrik, kes oli teadlik, et eesti keeles on lausejärg tihtilugu justkui tagurpidi (sakslase poolt vaadates), seda oma arust õigesti ümber pöörata. Selle vastu räägib jällegi see, et taanlaste omaks sai see linn alles 1219 ja Henrik pani kroonika kirja 1224-1227. Mingi nimi oli sellel paigal juba varem ja sellisena pidi teade sellest olema jõudnud Henrikuni, vaevalt aga uus nimetraditsioon nii ruttu juurduda võis, et ta oleks pannud Henriku seda kroonikas kasutama. Igal juhul - võta või jäta.
Mida siis arvata? Mis oli Tallinnas enne 1219. aastat? Küllap siin mingisugune kaubakoht ikkagi oli, aga tuleb vist arvata, et pigem hooajaline. Linnus üleval Toompeal oli ehk ainult kaubarahu kaitsmiseks ajutiselt mehitatud. Aga tont seda teab. Loodetavasti on tulevikul mineviku kohta rohkem öelda kui olevikul.
Saturday, August 1, 2009
Rein Raud "Kaupo"
Raamatust:
Ilmunud aastal 1990 (ainus trükk), on see sisuliselt kõige hiljutisem Eestis valminud ajalooline jutustus või romaan siitkandi rahvaste muinasajast. Ei tea, miks see teema pole kirjanikke hiljem eriti köitnud. Räägib see raamat, nagu pealkirjast aimata, liivlaste vanemast Kaupost. Autor ütleb ise eessõnas, et ta soovib vältida ajalooproosa alatist viga kujutada tegelasi nii, nagu nad teaksid sündmuste arengut ette, oleksid lugenud Marxi, Rousseau’d ja teisi suuri mõtlejaid ning analüüsiksid põhjuseid ja tagajärgi nii, nagu ajaloolased hiljem on kirjutanud.
Autorist:
Rein Raud (sündinud 21. detsembril 1961) on eesti kirjanik, japanist (Tallinna ja Helsingi Ülikooli professor) ja praegune Tallinna Ülikooli rektor. Tema teistest ilukirjanduslikest üllitistest on ehk suurimat tunnustust pälvinud "Vend", mis ilmus üsna äsja ja sai 2009. aasta Vilde kirjanduspreemia. Kirjutamise kihk tuleneb küll ilmsesti sellest, et tema vanemad - Eno Raud ja Aino Pervik - on mõlemad tuntud ja armastatud eesti kirjanikud.
Arvustus:
Mis siin ikka pikalt keerutada - igavavõitu oli. Raua eesmärk, nagu eelpool juba mainitud, oli kujutada Kaupo mõtteid tema aja vaatepunktist, üritades kõrvale jätta hilisema aja kogemus ja arusaamine. Aga ei saa öelda, et ta eriti midagi uut oleks žanrisse sisse toonud. Tõsi - mõnda huvitavat oli ta tollaste inimeste mõtlemise kohta esitlenud, aga ei midagi rabavat.
Küll oli teoses küllaldasti igavat mõttemulinat, mille tõttu ma suisa kaks ööd lambi põledes kogemata magama jäin. Intriigi või kaasatõmbavat süžeed siit otsida ei maksa. Ajaloonaudingust jäi ka tõsiselt puudu, sest näha oli, et perioodi olmega polnud autor eriti tutvuda viitsinud, rõhuasetus oli vaimsel osal, aga see ei tasunud end ära, sest polnud kirjanduslikult veenev.
Ootasin raamatust märksa enamat, ja veidi halb tunne on sellist kõrgelt haritud inimest nõnda halvasti arvustada, aga ei saa midagi selle vastu, et mind jättis see raamat külmaks ja selline halb järelmaik oli suus, nagu viimati mõne kooli kohustusliku kirjanduse raamatu suhtes.
Ajalooalast:
Mida huvitavat Kaupo kohta ikka öelda? Tegemist oli siis tuntuima liivi ülikuga, kes on üks Henriku Liivimaa Kroonika peategelasi (mainitud üle 20 korra, kohalikest kõige enam) ja tema rolliks selles on olla „hea pagan“, vastandina „kõrgile“ Lembitule.
Kaupo nime puhul (kroonikas Caupo) ei ole selge, kas tegemist on mugandusega kristlikust pühakunimest Jacobus, või on tegemist vanast läänemeresoome tüvest „kau“ pärineva nimega. Isiklikult pooldan siiski viimast teooriat. Kroonik Henrik nimetab teda tiitli poolest korra ka „quasi rex“ (justnagu kuningas), mis on ka üks argumente näitamaks, et kohalikud rahvad kutsusid oma pealikke kuningateks, aga Henriku kui Euroopast tulnud mehe silmis ei andnud nad seda mõõtu päriselt välja.
Kroonika sündmustesse ilmub Kaupo alles aastal 1200, piiskop Alberti teisel tegevusaastal, kui too nõuab temalt, Annolt (teine oluline liivi ülik) ja teistelt pealikelt pantvange. On küll oletatud, et Kaupo võis olla see "keegi haavatud liivlane", kes end 1191. aastal esimesena ristida lasi (ristijaks hilisem Eestimaa piiskop Theoderich), aga mingeid tõendeid selle kasuks pole võimalik tuua ja Enn Tarvel peab seda 1200. aasta märke valguses pigem ebatõenäoliseks.
Igal juhul hiljemalt aastaks 1201 oli Kaupo ristitud ja temast sai piiskop Alberti veendunud toetaja. Hinnangud sellele teguviisile on vastakad - ühed on näinud temas oma rahva reetjat, teised ettenägelikku meest, kes taipas vajadust ladinliku Euroopaga integreeruda. Mina ütleks selle peale küll (ja nõustun siinkohal Rein Raua tõlgendusega), et ajastu konteksti arvestades on sellised arusaamad täiesti kohatud.
1202-1203 rändas Kaupo koos piiskop Albertiga Liivimaalt Rooma ja kohtus seal paavst Innocentius III enesega (peetud kõige mõjuvõimsamaks paavstiks ajaloos), kes kinkis Kaupole Piibli. Selle sündmuse taustaks leidsin ka 1839. aastast pärineva baltisaksa kunstniku F. L. von Maydelli graafilise joonistuse raamatust „Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands“ (Viiskümmend pilti saksa Venemaa-Läänemereprovintside ajaloost):
1210. aastal osaleb Kaupo Ümera lahingus, kus langevad tema poeg Berthold ja väimees Wane, 1212 aga piirab omaenese linnust Turaidat, kus on end kindlustanud ristiusust taganenud ja ülestõusnud liivlased.
1217. aasta 21. septembril sai Kaupo Madisepäeva lahingus surmavalt haavata (huvitaval kombel nii tema kui Lembitu, kaks kroonika paganlikku ja vastandmärgilist peategelast, mis sunnib mõtlema, kas see oli ajalooline kokkusattumus või viitab see sootuks sellele, et Henriku kroonikas võib olla palju enam kirjanduslikku koostisosa, kui tavaliselt arvatakse).
Ilmselt ei surnud ta kohe, vaid võis isegi järgmise päevani elada, sest tal jätkus veel aega sakramente võtta ja testamenti teha (milles jagas oma vara kõigi Liivimaa kirikute vahel). Huvitav on seegi tõsiasi, et kuigi ta sureb Henriku sõnade järgi "usukindlalt issanda kannatust meenutades", viiakse temaga läbi põletusmatus, mis ei erine kuigivõrd paganlikest kommetest ("Ja ta keha põletati, luud aga viidi Liivimaale ja maeti Krimuldasse."). See ei ole siiski midagi ebaharilikku, vaid olla minu teada keskaegses katoliku traditsioonis siiski lubatud, kui nt sõjakäigult oleks olnud tülikas kogu keha kaasa tuua (nagu antud juhul oligi).
Kaupo kohta on kahtlemata huvitav teada sedagi, et hilisem Lievenite aadlisuguvõsa pidas ennast naisliini pidi pärinevaks Kaupost. Nii nagu von Tolle on peetud Suure Tõllu järeltulijateks. Nii nagu Maydellid, Taubed jt on ilmselt algselt eesti ülikutest pärinevad. Ja Soontaganas olla elanud 13. sajandist 20. sajandini välja Soontakite suguvõsa, kes pärinevad muistse Soontagana valitsejatest. Et siis meie muistse ülikkonna verejälgi on küllalt igal pool - see oli vist praeguse lõigu mõte.
Igal juhul raamatut pigem ei soovitaks.
Ilmunud aastal 1990 (ainus trükk), on see sisuliselt kõige hiljutisem Eestis valminud ajalooline jutustus või romaan siitkandi rahvaste muinasajast. Ei tea, miks see teema pole kirjanikke hiljem eriti köitnud. Räägib see raamat, nagu pealkirjast aimata, liivlaste vanemast Kaupost. Autor ütleb ise eessõnas, et ta soovib vältida ajalooproosa alatist viga kujutada tegelasi nii, nagu nad teaksid sündmuste arengut ette, oleksid lugenud Marxi, Rousseau’d ja teisi suuri mõtlejaid ning analüüsiksid põhjuseid ja tagajärgi nii, nagu ajaloolased hiljem on kirjutanud.
Autorist:
Rein Raud (sündinud 21. detsembril 1961) on eesti kirjanik, japanist (Tallinna ja Helsingi Ülikooli professor) ja praegune Tallinna Ülikooli rektor. Tema teistest ilukirjanduslikest üllitistest on ehk suurimat tunnustust pälvinud "Vend", mis ilmus üsna äsja ja sai 2009. aasta Vilde kirjanduspreemia. Kirjutamise kihk tuleneb küll ilmsesti sellest, et tema vanemad - Eno Raud ja Aino Pervik - on mõlemad tuntud ja armastatud eesti kirjanikud.
Arvustus:
Mis siin ikka pikalt keerutada - igavavõitu oli. Raua eesmärk, nagu eelpool juba mainitud, oli kujutada Kaupo mõtteid tema aja vaatepunktist, üritades kõrvale jätta hilisema aja kogemus ja arusaamine. Aga ei saa öelda, et ta eriti midagi uut oleks žanrisse sisse toonud. Tõsi - mõnda huvitavat oli ta tollaste inimeste mõtlemise kohta esitlenud, aga ei midagi rabavat.
Küll oli teoses küllaldasti igavat mõttemulinat, mille tõttu ma suisa kaks ööd lambi põledes kogemata magama jäin. Intriigi või kaasatõmbavat süžeed siit otsida ei maksa. Ajaloonaudingust jäi ka tõsiselt puudu, sest näha oli, et perioodi olmega polnud autor eriti tutvuda viitsinud, rõhuasetus oli vaimsel osal, aga see ei tasunud end ära, sest polnud kirjanduslikult veenev.
Ootasin raamatust märksa enamat, ja veidi halb tunne on sellist kõrgelt haritud inimest nõnda halvasti arvustada, aga ei saa midagi selle vastu, et mind jättis see raamat külmaks ja selline halb järelmaik oli suus, nagu viimati mõne kooli kohustusliku kirjanduse raamatu suhtes.
Ajalooalast:
Mida huvitavat Kaupo kohta ikka öelda? Tegemist oli siis tuntuima liivi ülikuga, kes on üks Henriku Liivimaa Kroonika peategelasi (mainitud üle 20 korra, kohalikest kõige enam) ja tema rolliks selles on olla „hea pagan“, vastandina „kõrgile“ Lembitule.
Kaupo nime puhul (kroonikas Caupo) ei ole selge, kas tegemist on mugandusega kristlikust pühakunimest Jacobus, või on tegemist vanast läänemeresoome tüvest „kau“ pärineva nimega. Isiklikult pooldan siiski viimast teooriat. Kroonik Henrik nimetab teda tiitli poolest korra ka „quasi rex“ (justnagu kuningas), mis on ka üks argumente näitamaks, et kohalikud rahvad kutsusid oma pealikke kuningateks, aga Henriku kui Euroopast tulnud mehe silmis ei andnud nad seda mõõtu päriselt välja.
Kroonika sündmustesse ilmub Kaupo alles aastal 1200, piiskop Alberti teisel tegevusaastal, kui too nõuab temalt, Annolt (teine oluline liivi ülik) ja teistelt pealikelt pantvange. On küll oletatud, et Kaupo võis olla see "keegi haavatud liivlane", kes end 1191. aastal esimesena ristida lasi (ristijaks hilisem Eestimaa piiskop Theoderich), aga mingeid tõendeid selle kasuks pole võimalik tuua ja Enn Tarvel peab seda 1200. aasta märke valguses pigem ebatõenäoliseks.
Igal juhul hiljemalt aastaks 1201 oli Kaupo ristitud ja temast sai piiskop Alberti veendunud toetaja. Hinnangud sellele teguviisile on vastakad - ühed on näinud temas oma rahva reetjat, teised ettenägelikku meest, kes taipas vajadust ladinliku Euroopaga integreeruda. Mina ütleks selle peale küll (ja nõustun siinkohal Rein Raua tõlgendusega), et ajastu konteksti arvestades on sellised arusaamad täiesti kohatud.
1202-1203 rändas Kaupo koos piiskop Albertiga Liivimaalt Rooma ja kohtus seal paavst Innocentius III enesega (peetud kõige mõjuvõimsamaks paavstiks ajaloos), kes kinkis Kaupole Piibli. Selle sündmuse taustaks leidsin ka 1839. aastast pärineva baltisaksa kunstniku F. L. von Maydelli graafilise joonistuse raamatust „Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands“ (Viiskümmend pilti saksa Venemaa-Läänemereprovintside ajaloost):
1210. aastal osaleb Kaupo Ümera lahingus, kus langevad tema poeg Berthold ja väimees Wane, 1212 aga piirab omaenese linnust Turaidat, kus on end kindlustanud ristiusust taganenud ja ülestõusnud liivlased.
1217. aasta 21. septembril sai Kaupo Madisepäeva lahingus surmavalt haavata (huvitaval kombel nii tema kui Lembitu, kaks kroonika paganlikku ja vastandmärgilist peategelast, mis sunnib mõtlema, kas see oli ajalooline kokkusattumus või viitab see sootuks sellele, et Henriku kroonikas võib olla palju enam kirjanduslikku koostisosa, kui tavaliselt arvatakse).
Ilmselt ei surnud ta kohe, vaid võis isegi järgmise päevani elada, sest tal jätkus veel aega sakramente võtta ja testamenti teha (milles jagas oma vara kõigi Liivimaa kirikute vahel). Huvitav on seegi tõsiasi, et kuigi ta sureb Henriku sõnade järgi "usukindlalt issanda kannatust meenutades", viiakse temaga läbi põletusmatus, mis ei erine kuigivõrd paganlikest kommetest ("Ja ta keha põletati, luud aga viidi Liivimaale ja maeti Krimuldasse."). See ei ole siiski midagi ebaharilikku, vaid olla minu teada keskaegses katoliku traditsioonis siiski lubatud, kui nt sõjakäigult oleks olnud tülikas kogu keha kaasa tuua (nagu antud juhul oligi).
Kaupo kohta on kahtlemata huvitav teada sedagi, et hilisem Lievenite aadlisuguvõsa pidas ennast naisliini pidi pärinevaks Kaupost. Nii nagu von Tolle on peetud Suure Tõllu järeltulijateks. Nii nagu Maydellid, Taubed jt on ilmselt algselt eesti ülikutest pärinevad. Ja Soontaganas olla elanud 13. sajandist 20. sajandini välja Soontakite suguvõsa, kes pärinevad muistse Soontagana valitsejatest. Et siis meie muistse ülikkonna verejälgi on küllalt igal pool - see oli vist praeguse lõigu mõte.
Igal juhul raamatut pigem ei soovitaks.
Sunday, July 12, 2009
Karl Ristikivi "Viikingite jälgedes"
Kirjanikust:
Karl Ristikivi (16. oktoober 1912 Läänemaa Varbla kihelkond – 19. juuli 1977 Stockholm) on ilmselt selline kirjanik, kes pikemat tutvustamist ei vaja. On olemas lausa väga auväärse liikmeskonnaga Karl Ristikivi Selts: http://www.ristikivi.net
Mõningad huvitavad asjaolud toon pigem välja arvustuse ridade seas.
Raamatust:
Pikka aega polnud sellist raamatut trükis üldse ilmunud ja eesti lugejale oli see tükike Ristikivi loomingust sootuks tundmatu. Nimelt oli see ilmunud 1936. aasta esimeses pooles „Perekonnalehe“ veergudel järjejutuna. Alles 2003. aastal ilmus see kirjastuses „Fantaasia“ ja kordustrükina aastal 2007. Kuigi peab ütlema, et ega Ristikivi ise ei pidanud sellest kirjatükist suurt midagi ja tegi seda raha pärast, et õpingute kulusid kinni katta. Nii olen mina vähemalt kuulnud.
Arvustus:
Tõtt-öelda olid minu mõtted esimese paarikümne lehekülje segu pettumusest ja hämmastusest, et selline eesti kirjanduse suurkuju on niivõrd keskpärase teosega maha saanud, olgu küll, et üsna noores eas (24-aastasena siis) ja kommertslikel eesmärkidel. Ootasin midagi, mis oleks kaugelt ületanud kõik varem siin blogis kajastatud teosed. Aga ei. Tegelikult, kui nii võtta, siis tase küll tõusis sujuvalt lõpu suunas, kuid ei ületanud minu silmis näiteks Ain Kalmuse triloogiat. Oli maitsev, olgugi et mitte liiga algupärane peategelase otsingud ja lõhestatus, soov kuhugi, kus teda pole.
Tekkisid huvitavad paralleelid – esimesed paar peatükki meenutasid paiguti süzeeliselt filmi „Conan the Barbarian" algust, laevade teekond üle Atlandi oli esialgu omamoodi viide Kalevipoja „Lennuki“-teekonnale, edaspidi aga väga sarnane Gailiti raamatu "Üle rahutu vee" samasugusele merehädaliste agooniale, raamatu lõpuosa aga kohati muhedalt indiaanijutulik.
Võib ära mainida, et teatud kohtades ilmnes ka loogikavigu või anakronisme, samas paiguti jällegi üllatavalt täpseid või vähemalt positiivselt julgeid ajalootõlgendusi. Elamust kokku võttes: suurt elamust see siiski ei pakkunud, kuigi meelelahutuseks kõlbaks enam kui küll.
Teose tõeline väärtus ilmneb aga siis, kui paigutada see laiemasse kirjandusloolisse konteksti. Mulle tundub, nagu see raamat lausa aimuks tulevikust. Ma arvasin esialgu lugedes (olemata tausta mitte uurinud), et tegemist on umbes 50-ndatel kirjutatud teosega. Kaugel sellest, hoopis aastal 1936, kui eesti kirjanduses läks lahti tõeline ajalooromaanide buum (sellest on kantud nt siinkajastatud Hindrey looming, ka Metsanurga ja Mälgu teosed).
Ometi on Ristikivi romaan sootuks teistsugune. Nagu ütleb Raul Sulbi oma järelsõnas „Fantaasia“ väljaandele, võib see olla üks esimesi žanripuhtaid alternatiivajaloolisi romaane maailmas üldse, laiemalt hakati sarnaseid raamatuid kirjutama maailmas alles 60-ndatel. Nimelt räägib see (öeldes seda nii, et sisu liigselt ette ei jutusta) 12. sajandi Läänemaa meeste kokkupuudetest Ameerika pärismaalastega.
Mis veel huvitavam - raamatu kirjutamise ajast jäi veel veerand sajandit, kuni viikingite-poole Ameerika avastamise teooria üldse laialdast tunnustust leidis. Selline asjatundlikkus Ristikivi poolt võib olla seotud sellega, et ta õppis TÜ-s geograafiat ja oli siis ehk seetõttu ka teooriaga kursis. Tema geograafiahuvi näibki olevat romaani süžeevalikul olulist rolli mänginud.
Oma arust lugesin ma teose algusest selgelt välja peategelase mõtisklustest vana hea "pagulasteema", olgugi et ümberpöördult, nii et rootslane oli pagulane Eestimaal (oli ju Ristikivi Rootsis paguluses). Seda suurem oli mu hämmastus, avastades, et teos on kirjutatud enne Teist ilmasõda!
Ei tea, kas see kõik on nüüd juhus või suutis Ristikivi olla tõesti nõndamoodi oma ajast ees, võta nüüd kinni. Omamoodi kurioosum on see küll.
Ajalooalast:
Ameerika avastamisest viikingite poolt leiab ilmselt internetist päris palju kirjandust. Originaalallikatega tutvumiseks soovitan lugeda eesti keeles ilmunud raamatut „Viikingid Vinlandis“, kus on tõlked kahest Ameerika avastamist kirjeldavast saagast: „Erik Punase saaga“ ja „Gröönlaste saaga". Mõnus lugemine, saagakirjandust soovitan ikka ja alati.
Aga mina võtaks hoopis rääkida rannarootslastest. Mitte küll väga asjatundlikult ega põhjalikult, kuna see teema kuulub mulle vähem kodusesse valdkonda. Ristikivi teos saab alguse Rootsikülast Läänemaa rannikul, mis paistab kirjaniku kirjelduse järgi olevat varane (12. sajandi) rootslaste rannaline asustus Eestis. Sealsed elanikud on aga lausa 4. sajandil Eestist läbi rännanud gootidest mahajäänud rahvakillu eestlastega segunenud järeltulijad, kes on otsapidi seotud ka kuningas Ingvari retkega Eestimaale (rootslane Egil nimelt valvab tema hauda, mis olevat Vatla mäe all Kiideva sadamas).
Teooria, et gooti hõimud (kes Suure Rahvasterändamise eel liikusid Lõuna-Skandinaaviast Musta mere äärde) on kunagi elanud Eesti aladel ja toonud siia kultuuri (näiteks põlluharimise), ning eestlased ise tulid siia alles pärast gootide lahkumist lõuna poole, pärineb suuresti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse pangermanistlikust ja kolonialistlikust mõtteruumist, kuid ka veel Vabariigi algusaegadel polnud see paradigma veel täieliselt ümber lükatud.
Mis muidugi ei tähenda, et kontakte Skandinaaviaga poleks varakult olnud. Lõuna-Skandinaavia oli kogu muinasaja vältel meid kõige enam mõjutanud kultuuripiirkond ja ilmselt jõudsid sealtkaudu meieni mitmed uuendused (millele viitavad paljud-paljud väga varased germaani sõnalaenud, eelkõige põllumajandusliku ühiskonnaga seotud), aga valeks võib pidada siinkohal endisaegset kolonialistlikku rõhuasetust.
Puhuti on esinenud ka skandinaavlaste asustust siinpool Läänemerd - näiteks peetakse neile kuuluvaks pronksiaegseid laevkalmeid Saaremaal, aga ka eelviikingiaegne Grobina kaubanduskeskus tänapäeva Läti läänerannikul. Skandinaavlaste asustusele viitab ka näiteks Ojamaa saare müütilist ajalugu kandev Gutasaaga, mida võib eestikeeli lugeda 2002. aasta esimese Akadeemia veergudelt. Seal kirjeldatakse, kuidas Ojamaal sigib nõnda palju rahvast, et ei mahu enam saarele ära, ning liisuheitmise teel saadetakse iga kolmas mees saarelt välja. Nad asuvad teele ida poole ja asustavad Eesti saare nimega Dagö ehk Koidusaar (ei muu kui meie Hiiumaa), rajades sinna ka linnuse, millest peaks praegugi veel jälgi olema. Et aga seal ei suutnud nad ennast ära toita, jätkasid nad oma teekonda Väina jõge mööda ülespoole. Kas sellel lool ka laiem tõepõhi all on, ma ei tea (Hiiumaa rauaaegse asustuse küsimus on üldse eraldi teema ja lahtine küsimus tänini), aga küllap iseloomustab hästi tihedaid sidemeid Eesti ja Rootsi vahel varastest aegadest peale.
Üldiselt on tänapäeval levinud seisukoht, et rannarootslaste asustus Eestis pärineb 13. sajandi II poolest, kui kohalikud maaisandad (eriti Saare-Lääne piiskop) soodustasid nende siia ümberasumist, pakkudes neile paremat õiguslikku seisundit kui kohalikele eestlastele. Nendele ei laienenud pärisorjus, vaid nad maksid maaisandale andamit või täitsid teatud juhtudel ka sõjateenistust maaisanda heaks. Nende enda pärimuse järgi asusid nad siia selleks, et tõrjuda kõrvale rannaröövi harrastavaid eestlasi ja muuta seega Liivimaa veeteed ohutumaks. Samas leidus hilisematel aegadel ka neid maaisandaid, kes nende õigusi tunnistada ei tahtnud, nii oli näiteks 18. sajandil hiiurootslastega, kes olid sunnitud Kõrgessaare mõisniku ülbuse tõttu Dnepri äärde ümber asuma.
Rannarootslaste asustus oli märksa laialdasem kui 20. sajandi algupoolel. Oma maad, mis kattis Harjumaa, Läänemaa, Hiiumaa, Saaremaa ja väikesaared (hiljem ainult Läänemaa põhjaosa ja Harjumaa edelaosa) rannaalasid, kutsusid nad Aibolandiks (ei õnnestunud välja selgitada selle nime tähendust). Rootsi kohanimed on kõige tugevamalt säilinud tänaseni Vormsil, aga neid meenutavad ka näiteks Noarootsi ja Pivarootsi. Et rootslaste ja eestlaste vahel oli keelebarjäär, siis säilitasid nad suuresti omanäolise kultuuri, kuigi ka kirjalikes allikates on näha vähemelujõuliste rootsi asumite sulandumist eestlaste sekka (esineb isikuid lisanimega Rootslane jne). Nende esemelisest kultuurist võiks osundada sellist lugemist:
1944. aastal põgenesid allesjäänud rannarootslased siitmailt. Siiski on side vana kodumaaga säilinud ja kultuurisild tegutseb aktiivselt. Haapsalus tegutseb Rannarootsi muuseum, mida juhib Rootsi riigi toetust saav sihtasutus. Ilus rootsikeelne veebileht on ka olemas Läänemere idaranniku rootsi asustuse kohta:
Rannarootsi Muuseumi egiidi all on ehitatud juba 3 traditsioonilist rannarahva veesõidukit: Vormsi rupa, Ruhnu lodja ning Ruhnu jaala Vikan, millega on käidud Stockholmis kuningale kirja viimas ja osaletud võidupüha mereparaadil.
Igal juhul tundub mulle see väike rahvakild siin maal ning nende seos meie endaga me ajaloos iga hetkega aina võluvam, niisamuti nagu võin sama öelda baltisakslaste ajaloo kohta. Kui oleks vaid mõni tõeliselt köitev ja samas ülevaatlik raamat neist rannarootslasist.
Raamatu kohta - soovitan lugeda küll, aga mitte niivõrd lugemismõnu, vaid ülalmainitud kirjandusloolise kurioosumi poolest.
Karl Ristikivi (16. oktoober 1912 Läänemaa Varbla kihelkond – 19. juuli 1977 Stockholm) on ilmselt selline kirjanik, kes pikemat tutvustamist ei vaja. On olemas lausa väga auväärse liikmeskonnaga Karl Ristikivi Selts: http://www.ristikivi.net
Mõningad huvitavad asjaolud toon pigem välja arvustuse ridade seas.
Raamatust:
Pikka aega polnud sellist raamatut trükis üldse ilmunud ja eesti lugejale oli see tükike Ristikivi loomingust sootuks tundmatu. Nimelt oli see ilmunud 1936. aasta esimeses pooles „Perekonnalehe“ veergudel järjejutuna. Alles 2003. aastal ilmus see kirjastuses „Fantaasia“ ja kordustrükina aastal 2007. Kuigi peab ütlema, et ega Ristikivi ise ei pidanud sellest kirjatükist suurt midagi ja tegi seda raha pärast, et õpingute kulusid kinni katta. Nii olen mina vähemalt kuulnud.
Arvustus:
Tõtt-öelda olid minu mõtted esimese paarikümne lehekülje segu pettumusest ja hämmastusest, et selline eesti kirjanduse suurkuju on niivõrd keskpärase teosega maha saanud, olgu küll, et üsna noores eas (24-aastasena siis) ja kommertslikel eesmärkidel. Ootasin midagi, mis oleks kaugelt ületanud kõik varem siin blogis kajastatud teosed. Aga ei. Tegelikult, kui nii võtta, siis tase küll tõusis sujuvalt lõpu suunas, kuid ei ületanud minu silmis näiteks Ain Kalmuse triloogiat. Oli maitsev, olgugi et mitte liiga algupärane peategelase otsingud ja lõhestatus, soov kuhugi, kus teda pole.
Tekkisid huvitavad paralleelid – esimesed paar peatükki meenutasid paiguti süzeeliselt filmi „Conan the Barbarian" algust, laevade teekond üle Atlandi oli esialgu omamoodi viide Kalevipoja „Lennuki“-teekonnale, edaspidi aga väga sarnane Gailiti raamatu "Üle rahutu vee" samasugusele merehädaliste agooniale, raamatu lõpuosa aga kohati muhedalt indiaanijutulik.
Võib ära mainida, et teatud kohtades ilmnes ka loogikavigu või anakronisme, samas paiguti jällegi üllatavalt täpseid või vähemalt positiivselt julgeid ajalootõlgendusi. Elamust kokku võttes: suurt elamust see siiski ei pakkunud, kuigi meelelahutuseks kõlbaks enam kui küll.
Teose tõeline väärtus ilmneb aga siis, kui paigutada see laiemasse kirjandusloolisse konteksti. Mulle tundub, nagu see raamat lausa aimuks tulevikust. Ma arvasin esialgu lugedes (olemata tausta mitte uurinud), et tegemist on umbes 50-ndatel kirjutatud teosega. Kaugel sellest, hoopis aastal 1936, kui eesti kirjanduses läks lahti tõeline ajalooromaanide buum (sellest on kantud nt siinkajastatud Hindrey looming, ka Metsanurga ja Mälgu teosed).
Ometi on Ristikivi romaan sootuks teistsugune. Nagu ütleb Raul Sulbi oma järelsõnas „Fantaasia“ väljaandele, võib see olla üks esimesi žanripuhtaid alternatiivajaloolisi romaane maailmas üldse, laiemalt hakati sarnaseid raamatuid kirjutama maailmas alles 60-ndatel. Nimelt räägib see (öeldes seda nii, et sisu liigselt ette ei jutusta) 12. sajandi Läänemaa meeste kokkupuudetest Ameerika pärismaalastega.
Mis veel huvitavam - raamatu kirjutamise ajast jäi veel veerand sajandit, kuni viikingite-poole Ameerika avastamise teooria üldse laialdast tunnustust leidis. Selline asjatundlikkus Ristikivi poolt võib olla seotud sellega, et ta õppis TÜ-s geograafiat ja oli siis ehk seetõttu ka teooriaga kursis. Tema geograafiahuvi näibki olevat romaani süžeevalikul olulist rolli mänginud.
Oma arust lugesin ma teose algusest selgelt välja peategelase mõtisklustest vana hea "pagulasteema", olgugi et ümberpöördult, nii et rootslane oli pagulane Eestimaal (oli ju Ristikivi Rootsis paguluses). Seda suurem oli mu hämmastus, avastades, et teos on kirjutatud enne Teist ilmasõda!
Ei tea, kas see kõik on nüüd juhus või suutis Ristikivi olla tõesti nõndamoodi oma ajast ees, võta nüüd kinni. Omamoodi kurioosum on see küll.
Ajalooalast:
Ameerika avastamisest viikingite poolt leiab ilmselt internetist päris palju kirjandust. Originaalallikatega tutvumiseks soovitan lugeda eesti keeles ilmunud raamatut „Viikingid Vinlandis“, kus on tõlked kahest Ameerika avastamist kirjeldavast saagast: „Erik Punase saaga“ ja „Gröönlaste saaga". Mõnus lugemine, saagakirjandust soovitan ikka ja alati.
Aga mina võtaks hoopis rääkida rannarootslastest. Mitte küll väga asjatundlikult ega põhjalikult, kuna see teema kuulub mulle vähem kodusesse valdkonda. Ristikivi teos saab alguse Rootsikülast Läänemaa rannikul, mis paistab kirjaniku kirjelduse järgi olevat varane (12. sajandi) rootslaste rannaline asustus Eestis. Sealsed elanikud on aga lausa 4. sajandil Eestist läbi rännanud gootidest mahajäänud rahvakillu eestlastega segunenud järeltulijad, kes on otsapidi seotud ka kuningas Ingvari retkega Eestimaale (rootslane Egil nimelt valvab tema hauda, mis olevat Vatla mäe all Kiideva sadamas).
Teooria, et gooti hõimud (kes Suure Rahvasterändamise eel liikusid Lõuna-Skandinaaviast Musta mere äärde) on kunagi elanud Eesti aladel ja toonud siia kultuuri (näiteks põlluharimise), ning eestlased ise tulid siia alles pärast gootide lahkumist lõuna poole, pärineb suuresti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse pangermanistlikust ja kolonialistlikust mõtteruumist, kuid ka veel Vabariigi algusaegadel polnud see paradigma veel täieliselt ümber lükatud.
Mis muidugi ei tähenda, et kontakte Skandinaaviaga poleks varakult olnud. Lõuna-Skandinaavia oli kogu muinasaja vältel meid kõige enam mõjutanud kultuuripiirkond ja ilmselt jõudsid sealtkaudu meieni mitmed uuendused (millele viitavad paljud-paljud väga varased germaani sõnalaenud, eelkõige põllumajandusliku ühiskonnaga seotud), aga valeks võib pidada siinkohal endisaegset kolonialistlikku rõhuasetust.
Puhuti on esinenud ka skandinaavlaste asustust siinpool Läänemerd - näiteks peetakse neile kuuluvaks pronksiaegseid laevkalmeid Saaremaal, aga ka eelviikingiaegne Grobina kaubanduskeskus tänapäeva Läti läänerannikul. Skandinaavlaste asustusele viitab ka näiteks Ojamaa saare müütilist ajalugu kandev Gutasaaga, mida võib eestikeeli lugeda 2002. aasta esimese Akadeemia veergudelt. Seal kirjeldatakse, kuidas Ojamaal sigib nõnda palju rahvast, et ei mahu enam saarele ära, ning liisuheitmise teel saadetakse iga kolmas mees saarelt välja. Nad asuvad teele ida poole ja asustavad Eesti saare nimega Dagö ehk Koidusaar (ei muu kui meie Hiiumaa), rajades sinna ka linnuse, millest peaks praegugi veel jälgi olema. Et aga seal ei suutnud nad ennast ära toita, jätkasid nad oma teekonda Väina jõge mööda ülespoole. Kas sellel lool ka laiem tõepõhi all on, ma ei tea (Hiiumaa rauaaegse asustuse küsimus on üldse eraldi teema ja lahtine küsimus tänini), aga küllap iseloomustab hästi tihedaid sidemeid Eesti ja Rootsi vahel varastest aegadest peale.
Üldiselt on tänapäeval levinud seisukoht, et rannarootslaste asustus Eestis pärineb 13. sajandi II poolest, kui kohalikud maaisandad (eriti Saare-Lääne piiskop) soodustasid nende siia ümberasumist, pakkudes neile paremat õiguslikku seisundit kui kohalikele eestlastele. Nendele ei laienenud pärisorjus, vaid nad maksid maaisandale andamit või täitsid teatud juhtudel ka sõjateenistust maaisanda heaks. Nende enda pärimuse järgi asusid nad siia selleks, et tõrjuda kõrvale rannaröövi harrastavaid eestlasi ja muuta seega Liivimaa veeteed ohutumaks. Samas leidus hilisematel aegadel ka neid maaisandaid, kes nende õigusi tunnistada ei tahtnud, nii oli näiteks 18. sajandil hiiurootslastega, kes olid sunnitud Kõrgessaare mõisniku ülbuse tõttu Dnepri äärde ümber asuma.
Rannarootslaste asustus oli märksa laialdasem kui 20. sajandi algupoolel. Oma maad, mis kattis Harjumaa, Läänemaa, Hiiumaa, Saaremaa ja väikesaared (hiljem ainult Läänemaa põhjaosa ja Harjumaa edelaosa) rannaalasid, kutsusid nad Aibolandiks (ei õnnestunud välja selgitada selle nime tähendust). Rootsi kohanimed on kõige tugevamalt säilinud tänaseni Vormsil, aga neid meenutavad ka näiteks Noarootsi ja Pivarootsi. Et rootslaste ja eestlaste vahel oli keelebarjäär, siis säilitasid nad suuresti omanäolise kultuuri, kuigi ka kirjalikes allikates on näha vähemelujõuliste rootsi asumite sulandumist eestlaste sekka (esineb isikuid lisanimega Rootslane jne). Nende esemelisest kultuurist võiks osundada sellist lugemist:
1944. aastal põgenesid allesjäänud rannarootslased siitmailt. Siiski on side vana kodumaaga säilinud ja kultuurisild tegutseb aktiivselt. Haapsalus tegutseb Rannarootsi muuseum, mida juhib Rootsi riigi toetust saav sihtasutus. Ilus rootsikeelne veebileht on ka olemas Läänemere idaranniku rootsi asustuse kohta:
Rannarootsi Muuseumi egiidi all on ehitatud juba 3 traditsioonilist rannarahva veesõidukit: Vormsi rupa, Ruhnu lodja ning Ruhnu jaala Vikan, millega on käidud Stockholmis kuningale kirja viimas ja osaletud võidupüha mereparaadil.
Igal juhul tundub mulle see väike rahvakild siin maal ning nende seos meie endaga me ajaloos iga hetkega aina võluvam, niisamuti nagu võin sama öelda baltisakslaste ajaloo kohta. Kui oleks vaid mõni tõeliselt köitev ja samas ülevaatlik raamat neist rannarootslasist.
Raamatu kohta - soovitan lugeda küll, aga mitte niivõrd lugemismõnu, vaid ülalmainitud kirjandusloolise kurioosumi poolest.
Subscribe to:
Posts (Atom)