Jaak Sarapuu "Kuningas Lembitu elu"

Ma pole väga ammu siia kirjutanud. Oli tegemist. Nüüd kuu aja jooksul üritan jälle paar halba raamatut läbi lugeda.

Autorist:

Kuigi temast Vikipeedia-kirjet ei ole ja ma võiksin oma leksikoni-väljavõtte põhjal kirjutada põhjalikuma ülevaate, mis küberruumi vääristaks, ei ole mul selleks viitsimist. Jaak Sarapuu (sündinud 18.06.1939 Valgamaal, Hargla kihelkonnas, Taheva külas) on eesti prosaist. Hariduselt muuseas 1975. aastal lõpetanud kaugõppes TÜ ajaloo erialal (kahjuks on see õpe kõik mööda külgi maha jooksnud minu hinnangul), on töötanud õpetaja, näitleja ja kirjastajana. On avaldanud lühijuttude kogusid „Austusavaldus“, „Kollendavate väljade vahelt“ ja „Peremärgid“. Tema jutud kujutavad väidetavalt nüüdisaegse külaelu probleeme. Samuti on ta tuntud õpilaste ajalooteadvuse arendamiseks kirjutatud jutustustega Eestimaa kivi-, pronksi- ja rauaajast, mis leiavad edaspidi siingi blogis käsitlemist.

Raamatust:

Ma vist eksisin, kui väitsin, et 1990. aastal ilmunud Rein Raua „Kaupo“ on viimatisim muinasromaan. Tuleb välja, et aastal 1993 on kirjastuses „Kupar“ ilmunud ka selline raamat, mida mina esialgu pidasin autori teiste üllitiste eeskujul lasteraamatuks ning kavatsesin käsitleda hiljem. Aga vaevalt see viga nüüd saatuslik on.

Arvustus:

Ega ei tule siit midagi kiitvat, taaskord. Alguses tundub, et autor vähemalt püüab olla hästi sügav ja kunstkirjanduslik, motoks on mingi Tagore luuletus või sentents või misiganes ning jutustus algab mingi segasevõitu häma ja nägemusega, aga olgem ausad – tegelikult on see mõttetu iba. Samuti üritab Sarapuu lahedat postmodernset kirjanikku mängida sellega, et ta kasutab pisut kaootilist ja hüplevat jutustamisstruktuuri, aga seegi on minu silmis ebaõnnestumine. Iseenesest paljutõotav on see, et teoses on piiskop Albert ja Lembitu välimuselt väga sarnased, mis võimaldaks igasugu huvitavaid süžeelisi käike, aga praegu jäävad minu meelest need võimalused kasutamata, see motiiv lihtsalt oli seal, aga loo seisukohalt ei mänginud ta mingit rolli. Üsna arusaamatuks jääb ka regilaulukatketest vahelõikude mõte.

Stiil ja sõnakasutus on ka kuidagi pisut naljakad. Olustikukirjeldused on kuidagi täiesti mõttetud ja juhuslikud, parem oleks olnud need ära jätta, igal juhul ei tõsta nad kunstilist taset. Kohati esinevad väga imelikud laused, kus pooled ei paista kokku sobivat ega midagi. Näiteks: „Idataevas kumas koit ja Bertoldile meeldis neitsi.“

Läbiv joon, mida oleks pidanud õigupoolest aru saama juba pealkirjast või siis vähemalt eessõnast („Tänavu möödub 775 aastat Lembitu langemisest. Tema meenutamine oleks püha kohus.“), on mingi perversne Lembitu-kultus. Ma ei tea, võib-olla on asi minus, et ma kipun teda marginaliseerima (vastukaaluks sellele lihtsameelsele tähendusele ja äratrööbatusele, mis tal meie kultuuriruumis on), aga mulle oli kogu see asi kuidagi vastukarva.

Mingil haigel eesmärgil fetišeeritakse Lembitu rahuarmastust ja äärmist moraalsust (ta ei reeda oma kodumaad iialgi ega kuritarvita oma võimu), temast tehakse isegi lätlaste vabaduse päästja (sest nende enda vanemad on ise liiga reeturlikud ega võitle piisavalt ristiusu vastu). On loodud ridamisi fiktiivseid olukordi (mille toimumist tegelikkuses ei saa tõestada ega välistada, aga mida ma peaks ebatõenäoliseks; üleüldse on faktidega üpris vabalt ümber käidud ja uusi leiutatud), mille eesmärk on tema voorusi ja niisama ägedust esile tuua. Sel eesmärgil tuuakse näiteks kroonik Henrik Lembitu ette ja lastakse tal surmahirmus kõnetada Lembitut „kuningliku kõrgeaususena“, just nagu mõnda kristlikku valitsejat.

Ühe positiivse asjana tuleb välja tuua, et Lembitu kujutamisse on siiski toodud ka uusi jooni. Mulle vähemalt ei meenu ühtegi muud lähenemist kui „karune ja tõsine mees“. Siin on näidatud teda lapsena, vahepeal on ta õrnhing ja üritab hiietargaks vms saada, tema õpingud aga katkestab õnnetu armastuslugu sakslannast orjaga. Raamatu lõpus on muidugi kaldutud jälle vanasse sängi. Aga mis parata.

Pooleldi positiivse joonena tooksin välja, et kristlust pole niivõrd labastatud nagu tegi seda näiteks Enn Kippel, kes samuti kristlastest tegelaste sisemaailma avada võttis, kuigi kristlased on siin ikkagi märksa moraalitumad kui ausad eestlased, iseäranis muidugi Lembitu. Väga selgelt kajab siit vastu pastor Merkeli Rousseau „õilsale metslasele“ tuginev kujutelm muinaseestlasest, seda muuhulgas ka mõnede kristlaste enese hukkamõistmise läbi, kes jõuavad salamisi järeldusele, et paganad on neist endist moraalsemad.

Pigem ikka vahva on asjaolu, et seksuaalsust pole selles teoses kalevi alla peidetud. Me saame lugeda piiskop Alberti märgadest unenägudest, Lembitu esimesest korrast viljakusriitusorgial jne. Tõsi, see kõik mõjub kuidagi absurdselt ja koomiliselt, võrreldes näiteks Jaan Krossiga, kellel on seks täiesti orgaaniliselt vist küll igas pikemas teoses sees.

Miskipärast tekkis mul võrdlus, et Sarapuu on mõneti nagu eesti Lejinš (vt allpool, „Pitser punasel vahal“), ainult et halvem. Sama ütlesin ma vist Kippeli kohta, kuigi temal ja Sarapuul omavahel mingit erilist sarnasust ei aimunud. Aga mingid stiililised sarnasused Lejinšiga hakkasid igatahes silma. Kasvõi näiteks see, et mõlemad paistsid olevat ühiskonna ja usundi alal liialt šnitti võtnud ulmekirjandusest ja rohkelt omaloomingut (kust tuleb tema ettekujutus mingist müütilisest Keeruilmast, ma ei julge päris pead anda, et seda etnograafiast ei teata, aga pole vähemalt kohanud) lahminud, selmet kasutada ajalookirjandust ja rahvaluulet. Sarapuu on seetõttu iseäranis absurdi kaldunud. Näiteks olen ma kuskilt märkmetesse üles kirjutanud „meie pühad linnused“ ja sellised nimed-väljendid nagu Püha Ilves ja Nõidade Lagendik.

Naljakal kombel olid Sarapuul nagu ka Lejinšil lätlased ja eestlased suured sõbrad, erinevalt 30ndate eesti muinaskirjandusest, kus käis lätlaste suunal üsna otsene šovinism. Küllap kajastab see ajastu vaimu (nii kõnealune kui Lejinši teos on ilmunud pärast iseseisvumisi) - toona olid meil piirivaidlused, nüüd oleme mõlemad postkommunistlikud eurohipid.

Ajalooline tõepärasus on valdavalt ikka väga mööda, aga ma ei hakka seda üksipulgi lahkama. Seda võib muidugi ette heita peaaegu kõigile senikäsitletutele, aga on olnud Sarapuust märksa pädevamaid. Üsna palju häirisid sulaselged anakronismid sõnastuses (kahjuks pole ma ühtegi näidet välja kirjutanud).

Kokkuvõtteks – pole põhjust, miks te peaksite seda lugema.

Arvo Mägi "Risti riik"

Autorist:


Arvo Mägi (13. juuni 1913 Tartumaa, Koosa küla – 27. november 2004 Stockholm) oli väliseesti kirjanik. Üks neid noori haritlasi, kelle õpingud (kirjandus ja kunstiajalugu) möödusid juba emakeelses ülikoolis ja veel iseseisvas Eestis. Mõistagi jäi ta eesti kultuuri kandjaks, oli keskseid tegelasi Eesti Kirjanike Kooperatiivis ja muidu väliseesti kirjanduselus ning jõudis ära näha ka vabariigi taastamise. Kirjanikuna viljakas, ja kuigi "Karvikute kroonikat" peetakse tema peateoseks, oli ta muidu pigem tuntud novellimeistrina. Avaldas ka palju publitsistikat, sealhulgas „Risti riigi“ jaoks kogutud materjali põhjal „Eesti rahva ajaraamat“ ja „Euroopa rahvaste ajaraamat“.

Raamatust:

Tegemist on esimese osaga suurest neljaköitelisest romaanist „Karvikute kroonika“, mis kajastab ühe suguvõsa lugu meesliini pidi (v.a. üks erand) 12. sajandi lõpust 1944. aastani. „Risti riik“ määratleb end ajaliselt daatumitega 1187-1557. Tõsi, sellega võiks ta ka minu vaatluse alt välja jääda, aga ma otsustasin teisiti. Raamatu järgedeks on siis „Uued isandad“ (1558-1711), „Õigus hõlma all“ (1712-1855) ja „Lippude vahetus“ (1856-1944). Kuigi lehekülgi kujuneb nelja köite peale tuhande tuuri, on ka vahetuvaid põlvkondi 31, nii et arusaadavalt saab iga üksik peategelane umbes 31 korda vähem tähelepanu kui Balthasar Russow Jaan Krossil (sest see ju ka tuhandeleheküljeline eepos). Lisaks Karvikutega juhtuvale vestab autor pidevalt kõrvale sellest, mis samal ajal maailmas sünnib. „Risti riigi“ esmatrükk oli 1970 Lundis, esmakordselt ilmus ta iseseisvas Eestis 1992. aastal ja 2008. aastal siis ka EPL/Akadeemia sarja 8. raamatuna.

Arvustus:

Mis mind häirib, on see, et tema lugu algab kaheteistkümnenda aastasaja lõpuga. Mägi põhjendab seda nii: „Mida kaugemale minevikku meie meelekujutus tungib, seda vähem kohtab see niinimetatud tõde. Ja lausa valekoest ei saa ühtki jutukangast kududa. Kangal peab olema sees pisutki tõelõime, mis kudet koos hoiab.“ Kuhu jäävad arheoloogia ja varased kirjalikud teated, mütoloogia jne? Eriti arvestades, et oma kreedot väljendab Ristikivi sõnastust kasutades: "Minulegi on ürikute tolmust armsam legendide sinine udu." Ma mõnevõrra mõistan, miks kirjanikel on olnud raskusi sügavamale meie minevikku kaevuda, ja ometi on mul südamest kahju, et nad süvendavad sellega muljet, et muinasaeg on mingi väljaspool tõelist ajalugu olev häma.

Nuriseda võiks ka selle arvelt, et rahvuslik massohism ettekujutuses oma ajaloost on julgelt esil. Rõhk on sellel, et AD 1200 olime mahajäänud ääreala, ja et sisuliselt kohe pärast vallutust, 13. sajandi jooksul kujunes pärisorjuslik-mõisamajanduslik süsteem ja algas pime orjaöö. Mõlemad arusaamad on tänaseks tublisti aegunud (nii muinasaja lõpp kui keskaja algus on tublisti ümber hinnatud) ja kuigi tegelikult oli vist juba sel ajal mingi uuem teadmine olemas, siis ega ei tea, kas maksab ikka autorit selles niiväga süüdistada. Elujõulised on muidugi ka mõned eesti ajalookirjanduse absurdsed ürgklišeed (Bornhöhe aegadest pärinevad), näiteks et sakslased muud ei teinud, kui ainult panid eestlasi vangikeldritesse.

Pean tunnistama, et kirjaniku püüd näidata taustaks maailma sündmusi jätab mind võrdlemisi külmaks. See jätab mulje nagu oleks tegemist ilukirjanduslikku vormi valatud ajalooõpikuga (eriti sobiks see uue riikliku õppekavaga, kus, niipalju kui mina olen kuulnud, pidi senise üld- ja eestiajaloo eraldi õppimise asemel tulema kord, kus eesti ajaloo vastava peatüki eel antakse ülevaade maailma arengutest). Mulle isiklikult meeldiks, kui jutustatava loo seos selle üldise ja üsnagi didaktilise plaaniga oleks tugevam ja ka veidi leidlikum. Üldajaloo osast jäi ka kõrva kriipima (paavsti)kristluse vaatlemine puhtalt läbi marksistliku prisma, et religioon on oopium rahvale ja lihtsalt totalitaarne süsteem eliidi teenistuses. Tõsi, parajat sigatsemist oli kuurias ja Euroopa võimuladvikus muidugi, aga tänapäeval vaadeldakse seda nähtust siiski veidi komplekssemalt.

Stiili poolest mind häirisid esialgu natuke ebaloomulikult kalambuursed repliigid, mis kõlasid pisut pingutatult, samuti selline hakkiv-konspektiivne lause.

Aga kõik see on ainult kriitika. Selle vastu on raamatul seada ka tubli hulk vooruseid. Juba teemapüstitus, näidata vere püsivust ning eesti ajalugu linnulennult, ja sealjuures lihtsate inimeste silmade läbi, on fenomenaalselt hea. Stiil on tegelikult lõppkokkuvõttes väga muhe, loetav, omapärane ja suudab lühidalt olulist edasi anda (mis on sellise raamatu puhul iseäranis oluline). Tegelaste ja lugude galerii on ootamatult värvikas ja tuumakas. Kogu asi on kõigitpidi eluterve (on seksi, on vägivalda, ei unustata isegi seda, et tegelased on inimesed, kellel on ihuhädad, haigused ja vead) ja mitte midagi idealiseeriv. Ja kuigi esialgu tundus, et selline formaat, kus peategelane pidevalt vahetub, suretab põnevuse, siis lõpuks ei pidanud ma sugugi vaatama, palju lehekülgi veel jäänud on.

Niisiis võib-olla ajaloolise tõepära seisukohalt ma seda üldharivaks lugemiseks tingimata ei soovitaks. Aga niigi teadlikule lugejale ja heast stiilist lugupidajale küll, seda enam, et see ajaloo kotkaperspektiivilt vaatlemine paneb juba iseenesest huvitavaid mõtteid mõlgutama. Lõpuks ometi jälle üks hea raamat!

Leho Lumiste "Killad külas"

Autorist:


Leho Lumiste (12. september 1916 – 29. juuni 1974) oli väliseesti prosaist ja ajakirjanik. Ei saa jätta vahele märkimata, et see on harukordselt kaunikõlaline nimi. Sündinud Elvas, õppinud TÜ-s usuteaduskonnas, samuti etnograafiat ning eesti keelt ja kirjandust. 1944 põgenes Lääne-Saksamaale ja tegi seal kaastööd eesti väljaannetele. Ajakirjaniku pool temas on kahtlemata mainimisväärsem, tema väärtuslikem üllitis on postuumselt ilmunud „Eesti ajakirjanduse ajalugu“.

Raamatu kohta eraldi pole suurt midagi öelda, ilmunud on see ühes trükis, 1971. aastal New Yorkis, kirjastuses Kultuur. (Las ma arvan - te pole isegi kuulnud, et selline raamat olemas on.)

Arvustus:

Esiteks ei saa ma isegi aru, mida pealkiri tähendama peaks. Sündmustik toimub tõepoolest külas või siis mitmes Lemmu kihelkonna külas, aga mis kildadest on jutt, jääb minu arule selgusetuks. Kild (killa, kilda) tähendab muidu ÕSi järgi eesti keeles seltskonda, kampa. Selle tähenduse seisukohalt jään ma lihtsalt nõutuks, see nagu ei ütle üldse midagi loo seisukohalt. Võib-olla on mõeldud kildasid rahvapeo tähenduses (nagu nt folklooripidu Kirde killad), aga sel juhul jääb ikkagi asi selgusetuks, sest teoses on esindatud terve aastaring igasugu tähtpäevi, aga ükski neist ei ole kuigi oluline. Veel ühe variandina kargab pähe, et äkki on ta mõelnud kihlasid, mis on tõenäoliselt sama etümoloogilise taustaga kui killad, ja tõepoolest siin mingi pulmade-abielu seebiooper käib vahepeal, aga jällegi – seos pealkirjaga jääb ähmaseks.

Paraku ei ole see sugugi ainus viga selle raamatu juures. Taaskord – täielik ajaraisk. See blogi-ettevõtmine ajab mu veel hauda, kui normaalseid raamatuid enam ei tule. Ma loodan siiralt, et sellest raamatust enam hullemaks minna ei saa.

Kui ma kaaned avasin, vaatas mulle vastu tsitaat Kalmuse raamatust "Jumalat lahkuvad maalt". Ma mõtlesin, et see võib olla üle pika aja hea raamat, kui Kalmus on ta eeskuju. Aines on samuti ristisõja-aegne Virumaa. Aga sellega sarnasus piirdub. Tasemelt on see kirjutamisaja poolest üsna moodne romaan mõneti veel lootusetum kui Saali peaaegu sajand varem kirjutatu. Samamoodi loobivad siin mehed tublisti isamaa-pateetikat ja lihtsa talupoja suust võib kuulda tõelisi filosoofilisi sententse. Stiilinäide:
„Ei tohi unustada, et meie rahvas on võimas ja suudab palju. Juba ammu ta lõi oma tarkuse ja kõik selle, mida teame. Nii kannab ta oma õlgadel ka ajalugu. Jah, rahva loov vaim on nii suur, et ta ei ole mõõdetav, ja eriti selle tõttu, et ta oma arukuses on sügav, mitmekesine ja tugev.“

Aga mingem kõige hullema juurde. Ma süüdistaksin autorit plagiaadis. Loeme:
„Kui võõrad kükitasid järidele, mis Piret lükkas nende ette, rändasid nende pilgud üle tare sisustuse. Nad veendusid: ka siin ei ole elu rikkam kui külas. Eriti kui silmad peatusid tühjal kruubiuhmril ja vibu otsas kiikuval kätkil, mille kiiksumine oli kui küsimus, miks uhmer on siis alati tühi, kui kätki on täis." Täiesti juhuslikult võtsin ma enne seda raamatut korraks kätte A. Sinkeli "Musta risti ikke all“ (aastast 1956), mis mul lugemisjärjekorras alles ootab, ja lugesin mingi paar lehekülge. Võib-olla oleks ma edasi lugedes veelgi plagiaati täheldanud, aga las ta olla. Igatahes:
„Ta lasi vaikides pilgul libiseda üle tare vaese sisustuse. Jah, ka siin polnud elu viimase aasta jooksul paremaks läinud. Lage, näljane kirst vahtis tühja kruubiuhmrit. Kolde haigutav suu näis matsutavat niisama tühja pada. Vibu otsas õõtsuv kätki kiikas mustunud, igipõlist lauda, otsekui küsides, et miks peab too alati tühi olema, kui tema täis on?“
Tegelikult läheb siin jutt veel pikemalt edasi ja sisuliselt on terve peatüki sisu maha viksitud. Lisaks täheldasin ma teatud laene Kalmuselt ja Hindreylt. Nojah, üsna inetu lugu.

Väga masendav on see, et sellel raamatul sisuliselt puudub narratiiv. Või noh, narratiiv on muidugi olemas, aga see on nii uskumatult kaasakiskumatu, et see ajab täiesti hulluks. Tegelased hajuvad täiesti ebaisikupäraseks massiks, nii et väga raske on üldse jälgida, mis toimub. Sõnastus on tihtilugu kohmakas, süntaks kisub viltu (võib-olla mingi väliseestlase sündroom), ainult mõned harvad õnnestunud looduskirjeldused, enamasti kipuvad needki klišeeks. Rohkem kui loo jutustamisega tegeleb autor (ilmselt oma etnograafia-alasest haridusest tingituna) varjamatult didaktilise eesti vanarahva eluolu seletamisega. Iga peatüki alguses saab põhjaliku ülevaate vastava pidupäeva tavadest, jahikommetest või misiganes. Tõenäoliselt on see tingitud mingist väliseesti-kompleksist, et tuleb seda värki eestluse säilitamiseks läbi hekseldada. Mõneti on ju tore mõte kirjeldada suurte kangelastegude asemel argisemat elu, aga kuna selletõttu on narratiiv olematusse sukeldunud, ei saa seda heaks kiita. Ja mis veel - see vanarahva eluolu, mida ta kirjeldab, on puhtalt 19. sajandi andmete põhjal. Mees ei paista selle peale tulevatki (30-ndate autorid, kellel oli kasutada alles lapsekingades arheoloogia- ja ajalooteaduse andmed, nii ränku vigu ei teinud), et 13. sajandi alguses olid mõned asjad sootuks teistmoodi. Iseäranis jäi mulle kõrva see, kuidas mehed kaevavad alalõpmata kuivenduskraave (näib mulle ilmselge Tammsaare mõjutusena), kohati esinevad ka nimed nagu Taavi ja Jaan, naised vuristavad vokki, toas sahiseb liivakell ja laual on vastlakuklid.

Ja lõpetuseks veel üks epic fail, nagu öeldakse. On aasta 1211, mehed kavandavad suurt sõjakäiku Ümerale, räägivad, kuidas meie saatus otsustatakse Ümeral. Nali on muidugi selles, et autor on kogemata ära unustanud, et mehed läksid ikkagi Võnnu linnust piirama ja lahing Ümera jõel sündis ettekavatsematult, taganemisel Võnnu alt.

Niisiis – seda raamatut küll ei maksa lugeda.

Andres Saal "Aita", "Leili" ja "Vambola"

Autorist:

Andres Saal (21. mai (vana kalendri järgi 9. mai) 1861 Selja – 23. juuni 1931 Los Angeles) on jällegi üks neid kirjamehi, kes just ajalooainelise kirjandusega omale nime teinud, nagu Kross, Bornhöhe või Kippel. Iseenesest huvitav mees, kes reisis eluajal mitu korda ümber maailma, elas pikka aega Jaava saarel ja lõpetas elupäevad Los Angeleses, kus oli endale ja oma lastele hea elu sisse seadnud. Mingi sarnasus oleks nagu Hindreyga, kes olla ka kõva reisimees olnud. Aga teoste taseme poolest vääriks Saal ausalt öeldes ka unustussejättu. Lisaks kolmele siin ja praegu käsitletavale jutustusele on ta kirjutanud ka palju muud kribu-krabu. Alustas saamatu luuletajana ning leidis siis ilmselt ajaloo näol ainestiku, mis talle kõige enam istus. Ta käis Tartus ülikoolis vabakuulamas ajaloo ja arheoloogia alaseid loenguid ning neist inspireerituna kirjutas veel näiteks selliseid teoseid – Jüriöö ülestõusust rääkivad „Hilda“ ning "Uudu ja Meeta", samuti 17. sajandi nõiaprotsesside teemalise "Sõstra-silmad" ja veel näiteks "Saare piiga", mille täpsema ainestiku kohta ma midagi välja ei lugenud. Viimast kolme saab vist lugeda haruldaste trükiste digitaliseeritud mikrofilmidelt ülikooli raamatukogu või kirjandusmuuseumi kodulehelt. Saali kohta saab lisateavet siit:
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=78

Teosest:

„Aita“, „Leili“ ja „Vambola“ on tegelikult eraldi jutustused, mis moodustasid triloogia, aga kuna mina laenutasin omale „Eesti Raamatu“ 1991. aasta trüki, kus need kõik kokku koondatud, siis käsitlengi neid siin ühiselt. Muidu on lisaks sellele koondkogule nad eraldi trükkidena ilmunud:
„Aita“ esmatrükk 1891, 1921, 1931 (Andres Saali valitud kirjatööde kogu), 1952
„Leili“ esmatrükk 1893, 1926 (valitud kirjatööde kogu)
„Vambola“ esmatrükk 1889, 1913, 1921 ja 1936 (valitud kirjatööde kogu)
Seega – mingi veidruse läbi pealeminev kaup.

Arvustus:

Ei tea, kust sabast kinni haarata. Ütleks, et üsna tüütult pikk ja sealjuures absurdselt naljakas. Mitte et see oleks kirjutatud naljaraamatuna. Lihtsalt - see on nii uskumatult halb. Ja ma räägin praegu kolmest jutustusest ühtse teosena, sest kolm osa ei eristu üksteisest eriti. Või noh, vähemalt halb minu esteetika silmis. Ajaloolisele romaanile omase püüuga ajastu reaalsust kajastada on ta küll kõigega võssa põrutanud. Ma ütleks, et mängufilm "Malev" on ka täpsem muinasaegse Eesti kujutamises kui see teos. Mõni lugeja ilmselt taipab, mis ma sellega öelda tahan, kui ütlen, et see raamat on umbes nagu keskmine ajalooaineline larp. Ajastu tegelikkuse taasloomisega on väga vähe pistmist, olulised on ägedad ja erutavad stseenid ning seikluslikkus. Üks ilmekas näide:

„Väikese väina ääres Saaremaa rannal, seal, kus praegugi veel Tornimägi seisab, oli sel ajal väike linn kõrge torniga. Torn oli ehitatud kõrge mäekingu otsa seisvale uhkele majale, kust võis näha kaugele ümberringi maale ja veel kaugemale merele. Üleval torni küljes seisis määratu suur lind, mida võis võrrelda kreeklaste puuhobusega Trooja linna all. Ühe jala küünte vahel hoidis ta hulka sõjariistu, aga teise jala varvaste küüned olid ähvardavalt allapoole välja sirutatud. Tornist käis luuk välja linnu sisikonda, mis nagu väike kambrike oli elamiseks kenasti ehitatud. Siit vahtis tornivaht merele, pidas silmas laevade käiku ning andis neile päeval lipu, öösel tulede abil märku. Suure kõvera noka peal seisid kaks määratut silma, millest hele rasvatuli igal ööl päikese loojaminekust tõusuni laevameestele kaugele merele valgust andis ja tormistel ning pimedatel öödel õiget teed näitas. Päeval olid ta silmad küll pimedad, aga siiski uskusid laevamehed sealt mööda sõites kaht elavat silma nägevat, kes nende tervitustele lahkelt naeratasid.“

Nagu – ehh? See ei ole ikka päris normaalne. Olgu, Saal oli ehk veel mingite romantismi järelkajade mõju all (ja nii joobnud neist kajadest, et oli ise romantilisem kui ükski teine romantik) ja ehk tuleks talle andestada, tema püüdlus ehk ei olnudki realism (Leopold von Ranke loosungist lähtuv wie es eigentlich war), vaid ajaloo müstifitseerimine. Mnjah. Teine näide on see, kuidas kohanimest Karula on saanud kinnipidamiskoht, mida ümbritseb tigedaid karusid täis aedik, millest läbipääsemiseks on mingi köitesüsteemiga ülestõmmatav koridor.

Muuseas, vangis olemine ja sellest väljapääsemine on üks põhiteemasid. Ma ei tea, kas see kõditab romantilist hinge või mis, aga kolme raamatu peale kokku on erinevad tegelased umbes 20 korda vangis. Sama palju kordi kordub stseen, kus metsas eksinud jõuavad üksiku hurtsiku juurde, kus mingi vana naine ees ootab. Ja peaaegu kogu raamatu vältel on ilmastikutingimusteks "tormine sügisöö", ainult lugude algustes ja lõppudes ilmestab üürikesi õnnehetki mingi ilusam ilm. Ja nagu ütleb eesti-aegne kirjanduskriitik Oskar Urgart:

„Saali abstraktsioonid esindavad küll äärmiselt lihtsat ja sellega omal kombel imponeerivat, kuid samal ajal ka väga vaest vormimaailma. Oma tegelaste karakteriseerimiseks saab ta läbi ainult kahe abstraktsiooniga: voorusliku ja pa­helise tüübiga, kumbki neist kõige peenemate joonteni arendatud, igas olukorras püsiva kinniskarakteriga. Ta posi­tiivne tüüp ei ole mitte ainult täiusliku iseloomuga, vaid ka välimuselt ideaalne. Kui me juhuliselt loeme Saali positiivse naiskangelase välimusest: …„suurrätik oli üle õla tagasi langenud, mille alt paljad õlad välja paistsivad nii kaunid, nagu oleks neid kõige suurem kunstnik valgest marmorist välja raiunud”, siis pole see mitte ühekordne, sattumisi lan­genud kirjeldis, vaid reeglipärane nähis. Muidugi esindab negatiivne abstraktsioon äärmusse viidud kontrasti eelmisele tüübile, nii siseelu kui ka välimuse poolest. Ainult üks nõr­kus on Saali suursugusel kangelasel: ta suur naiivsus, mis teda järjest viib roimarliku tüübi lõksudesse, ja viimasel oma­korda on üks ainus voorus: suur teravmeelsus...“

Tüüpide abstraheerimise kõrval näeme lihtsustavate kompositsioonivõtete tarvitamist ka muus. Õige piiratud hulk kinnisvõtteid juhib sündmustiku ülesehitust. Lastevargus ja vanemate vangistamine paiskab rohkem kui ükskord sega­mini perekonna ja üksikute perekonnaliikmete kokkujuhtimine - mõnikord aastaid hiljemini, kui unustatud juba üks­teise välimuski - pakub külluses võimalusi sündmustiku kõige kirjumaks seadelduseks; elu päästmine või vangist vabastamine sõlmib armuvahekordi, negatiivse tüübi alaline luuramine saadab hädaohtu positiivseid kangelasi, üksindu­ses valjusti endaette kõnelemine paljastab luurajaile sala­jasemad kavatsused jne., jne. Lõpplahendus toob alati lepituse vooruse võidu kaudu, mis ei tähenda küll igal juhul vooruslikkude tegelaste, vaid just abstraktse voo­ruse triumfi."

Tõepoolest – narratiivsete elementide vaimuvaesus kisub vahepeal lausa debiilseks. Kolm jutustust on põhimõtteliselt samased, lihtsalt tegelaste nimed on ära vahetatud Samas jällegi mõne asja puhul ei saa absoluutselt fantaasiavaegust kurta - olgu näiteks kasvõi eeltoodud tsitaat seest õõnsa lind-vahitorni (!!!) kohta.

Kõike seda saadab ka dialoog, mis on meie aja inimesele pehmelt öeldes kummastav. Dialoogi kude meenutab rohkem dramaturgiat kui proosat, see on lihtsalt nii õhkav ja muidu mööda. Kõikjalt kajab Jakobsoni-kõned-kuubis stiilis hüperpateetiline isamaajoobmus (Lembitu ja sõbrad kasutavad enesestmõistetavalt „isamaad“ sidesõnana) ning noorte meeste sinisilmne ja vaga rüütellikkus (jääb mulje, nagu saaksid nad kohe suurest erutusest infarkti, kui nad oma armastatud neiu käest kinni saavad võtta). Aga 19. sajandi kontekstis – ma ei tea – äkki oli tõesti normaalne nii rääkida.

Muidugi vahvad konstruktsioonid, mis on olnud sellesama aja muinsusromantikast peale ka üsna elujõulised, on „Taara tammikud“ jms. Päris palju on autor kasutanud autentseid regivärsse, millele on lisanud omaloomingulist imitatsiooni. Need viimased muidugi karjuvad kogu täiega silma, aga olgu, mis sellelt ajalt ikka nõuda. Ja üks asi, mis mind ehk kõige enam naerma pani, oli see, et "Vambola" ühe peategelase nimi oli Panda. Seos pandakaruga tekitas nii absurdseid lauseid, et ma ei saanud aru, kas tõesti selline reisi- ja loodushuviline kirjanik ei teadnud sellise liigi olemasolust või milles asi.

Ainus vahva asi, mis mina sellest paksust koguteosest leidsin, oli „Vambolas“ esinev rahvapärimusel põhinev (küll kirjaniku poolt veel üle pakutud) jutt Soontagana salateest.

Niisiis. Omal ajal pidid need väga kõvad teosed olema, kui neid niipalju trükitud on. Tõsi, kriitikat olla Saal ka kõvasti saanud. Mina eriti lugeda ei soovitaks, mulle oli see üsna pikk ja tülikas töö. Samas kui hing sellise huumori peale kisub, siis võib ju sirvida.

Ajalooalast:

Üks huvitav asi hakkas mulle küll silma Saali lugude puhul. Nimelt on seal naised vaat et rohkemgi tähelepanu keskpunktis kui mehed, mis on teiste muinasajast rääkivate romaanide puhul tavatu. Ja ometi, kui kõiges muus on ajastutruudusega Saal mööda pannud, siis selles üksikasjas on ta kogemata õigele rajale sattunud. Ja neile, kes seda veebi loevad, ja ei ole kursis, olgu järgmine selgitus.

Nimelt võib arvestatava kindlusega väita, et muistses läänemeresoome ühiskonnas oli naise roll märksa suurem kui naabermaades ning eriti võrreldes Lääne-Euroopaga. Kas just päris võrdõiguslikkuseks seda nimetada, aga patriarhaalsust oli ilmselt hulka vähem, kui seni on arvatud. Sellise seisukohaga on välja tulnud professor Marika Mägi ja tema teooria on ilmekas näide sellest, et feministlik mõttevool humanitaar- ja sotsiaalteadustes võib tõepoolest teaduslikku kasu tuua.

Ma lühidalt konspekteerin tema argumendid
1) läänemeresoomlaste kivikalmetes on maetud mehi ja naisi võrdselt või kohati isegi naisi rohkem, seevastu indoeurooplastest naabrite kalmetes on meestega samale kalmistule maetud vaid üksikud kõige rikkamad naised
2) naised nendes kalmetes on väga rikkalikult varustatud, sageli ka meheliku võimuatribuutikaga (relvad, ratsaniku varustus)
3) naiste ja meeste ehete eristust läänemeresoomlastel eriti ei ole
4) etniliselt ja geograafiliselt meile lähimas muistse tavaõiguse üleskirjutuses liivi-latgali õiguses on sätted, mis muule Euroopale täiesti võõrad - seal pärivad vara nii pojad kui tütred, ning viimased isegi ehk eelisjärjekorras
5) naist peeti Eestis noorikuks kuni esimese tütre sünnini, patriarhaalses ühiskonnas on see olnud kas süütuse kaotamise või esimese poja sünnini
6) naiste seksuaalsust ei surutud ka veel 18. sajandil hoopiski nii palju alla, kui seda tehti teistes kristlikes maades

Lisada siia juurde veel sugude eristuse puudumine meie keeles ning me jõuame järeldusele, et meie karused mehed hoidsid oma naisukesi paremini kui seltsimehed eurooplased.

Karl Ristikivi "Sigtuna väravad"

Teosest:

Tegemist siis ühe novelliga samanimelisest novellikogust, mis ilmus Lundis 1968. aastal ja uustrükina Varrakult 2004. Sündmustik ise paigutub 15. sajandisse, kui rootslased üritavad end Taani riigi võimu alt välja rabeleda, ja Sveamaa suurnikud arutavad seal Sigtuna väravate legendi, mis peaksid praegu olema Novgorodi Püha Sofia katedraali seinal.

Arvustus:

Ega siin eriti palju öelda pole. Ma ei ütleks, et see eriti hea lugu oleks olnud. Samas kogumikus leidus muidu päris mõnusaid jutte, kus oli mõnusat muinasjutustiili tabatud ja kust ilmnes ka mõni päris tuumakas iva. Aga käsiteldav novell oli nende seas üks tuhmimaid ja kuivemaid. Võib-olla oleks seda mõtet olnud parem edasi anda mingis esseistlikumas vormis. Ei tea. Samas ei julge ma seda ka laita, sest võib-olla mulle lihtsalt Ristikivi ei istu.

Omamoodi huvitav on see, et Ristikivi, kelle loomingust moodustab ajalooteemaline väga olulise osa, puudutab nendes romaanides oma kodumaad minimaalselt ja ta ajab pigem mingit Euroopa asja. Kohati tundub aga, et selline vaikimine võiks isegi mõneti tähenduslik olla – kui "Sigtuna väravates", millest rääkides võiks ju eestlased päris tublisti teemasse kaasata, on meie osa pisendatud sisuliselt paarile ääremainimisele, siis ometigi eelnevad sellele jutud Fulko-nimelise tegelase suust, kes toob kangesti meelde 12. sajandi teises pooles Eestimaa piiskopiks määratud Fulco, ja on kogumikus ka lugu tublist ordurüütli sõjasulasest Mats Matsipojast, kes oma surnud isanda Moskvast Liivimaale tagasi toob. Mine võta kinni, kas see on tähenduslik vigur, või tahan ma seal näha midagi, mida ei ole.

Kes tahab novellikogu või Sigtuna asjus juurde lugeda, siis:
http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/7_82007/38-41.pdf
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=6655:ksildane-tark-ja-nukker-ajaloofilosoof&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3022

Janis Lejinš "Pitser punasel vahal"

Raamatust:

Kuigi mina siin ajaveebis üritan pigem tabada seda mingit märgilist tähendust, mis on muinasajal Eesti kirjanduses, siis ei tee ka paha üle vaadata sarnast kirjandust naabermaadest, eriti kui meie enda rahva lugu sinna otsapidi ka sisse kätketud on. Just selliste raamatute kilda kuulub lätlase Janis Lejinši 2001. aastal ilmunud raamat „Pitser punasel vahal“ e. „Zimogs sarkana vaska“, mis 2007. aastal ilmus Kalev Kalkuni tõlkes kirjastuses „Eesti Raamat“. Sisu poolest kajastab see siis sündmusi Läti muinasmaakonnas Talavas aastatel 1162-1184 (ja tegemist on ainult triloogia esimese osaga) ja peategelaseks on Henriku kroonikastki teada-tuntud vanem/kuningas Talibald, raamatus Talivaldis.

Kuigi mul ei õnnestunud internetist leida kirjaniku kohta mitte mingisugustki lisateavet (isegi mitte pilti tema silmnäost), tasub ära märkida raamatu tiitellehel mainitu, et romaan võitis Läti Kirjanike Liidu korraldatud Gerkensi romaanivõistlusel I auhinna. Etteruttavalt öeldes ei saa ma täpselt aru, miks küll ometi, kas on temaatika piisavalt eksootiline, või käib läti kirjanduse käsi halvasti või mis.

Arvustus:

Raamatut lugema hakates olin ma üsna nördinud. Ma olin mingi hetk juba jõudnud langetada otsuse, et tegemist on lätlaste oma Kippeliga, mööndusega, et ta pole päris nii hull. Ja sarnasusi on tegelikult üllatavalt palju. Kõige markantsem neist ilmselt see, et nii nagu ka Kippel, tahab Lejinš hiilata ajalooalaste teadmistega ja olla võimalikult ajaloodidaktiline. Tõsi - ajaloolised romaanid aitavad ajalugu paremini meelde jätta. Aga on mingi piir, kui palju fakte ja muud "asjalikku" võib sisse toppida, ilma et lugu ise nende sisse ära ei kaoks ja kogu ilukirjanduslikku elementi mõttetuks ei muudaks (muidu kaob ära vahe romaani ja teadusliku kirjanduse arusaadavuse juures). Lejinš kohati ületab selle piiri, enamasti kõigub kuskil üsna selle piiri lähedal.

Nagu ka Kippel, astub Lejinš teadmistega hiilata püüdes üsna palju ämbrisse. Ma muidugi ei tea, mis on kirjaniku taotlus, ja seetõttu võib mu kriitika olla veidi ebaõiglane, aga ma luban seda endale sellegipoolest. Rohkelt on selles raamatus faktilisi kaheldavusi, aga ka häirivalt palju meta- ja pseudoajaloolist. Ta on nähtavasti võidelnud muinasaegse Läänemere idakalda ühiskonnakorralduse ja eluolu liigse lihtsustamise vastu, aga sellega keerab vindi jälle teistpidi üle.

Metaajaloolise all mõtlen seda, et ta kirjutab tänapäevase ajaloolase mõttekonstruktsioonide ja sõnavara toel, mitte ei ela ajastusse sisse. Pseudolikkuse meeldejäävamateks näideteks on kahtlemata ulmekirjandust meenutavad mõistatuslike võimetega kirve- ja linnurahvas, aga ka korduvalt läbiviidavad detektiivijuurdlused ja hullult institutsionaliseeritud ühiskond.

Üldse viirastub mulle teksti lugedes autori portree lugemusega, mis piirdub peaasjalikult ulme-, detektiivi- ja seiklusromaanidega. Oleksin väga imestunud, kui tuleks välja, et tegemist on professionaalse kirjanikuga, sest on ju näha, et kirjakunsti kui sellist ta ei paista eriti valdavat. Isegi kui üht-teist on tõlkes kaduma läinud, jääb tema viljeldud poeetika selle külje pealt üsna lahjaks.

Millegipärast tundub väga-väga kahtlane Läti mütoloogilise süsteemi ja üldse vaimse maailma esitus. Ja mõnes kohas jääb sellest vaimsest poolest kaunikesti puudu, selline üsna kuiv ilmalik-militaarne vaatepunkt elule kajab vastu.

Omamoodi huvitav on aga vaadata lätlaste suhtumist eestlastesse. Ühest küljest oleks mul nagu häbi nende ees, et kui meie 30ndate kirjanduses oli lätlane arg-salatsev-reeturlik mustapäine vaenlane ja mida kõike veel, siis siin on Ugandi eestlased Talava tublid liitlased. Samas jällegi üritab Lejinš kirjutada lätlaste arvele palju sellist, mis õigupoolest kuulub läänemeresoome rahvaste ajalukku. Nojah, las ta siis olla.

Kuskil 150-200 lehekülje vahel hakkas lugu paremuse poole minema. Tasapisi joonistus välja üsna korralik tegelaste psühholoogia, mis polnud niisama, vaid muutus oluliseks ka loo seisukohalt. Lõpus oli raamat juba üsna põnev, kuigi õnnetult etteaimatav.

Kokkuvõtteks – kui on aega (raamat oli võrdlemisi mahukas) ja oled pigem kommertsžanrite austaja, siis võid lugeda, kui aga kummardad kunstkirjandust, siis vist ei tasu kättevõtmist.

Mats Traat "Karukell, kurvameelsuse rohi"

Autorist:

Mats Traat (sündinud 23. novembril 1936 Palupera vallas) on kui mitte kõige suurem elav eesti kirjanik, siis üks suurimaid kahtlematult. On kirjutanud peaaegu võrdselt nii luulet kui proosat (kokku üle 60 teose), kusjuures viimases on ta jätkanud suurte klassikute (Tammsaare, Ristikivi, Krossi, eriti Tammsaare) moel eestlaste ajaloo (küll peamiselt lähema ajaloo) panoraamset kujutamist. Sestap pole ehk tarviski väga imestada, et temalt midagi ka siin blogis kajastamiseks leidus.

Raamatust:

Nagu on kirjas 1982. aasta Eesti Raamatu trüki taga tutvustusena: „Tänapäeva maa- ja linnaolustikus ning muistses Liivis kulgeva sündmustikuga, paljude tegelastega, mitmes ajalises ja hingeelulises tasapinnas toimuv eetilise rõhuasetusega romaan. Peategelasteks on nüüdiskirjanik ja suurmajandi peaagronoom, kes kumbki omal viisil, võitlevad ja ületavad neid tabanud raskusi ja õnnetusi, minetamata siiski teotahet ja elamise rõõmu.“ Niisiis on siin teoses tähtsaimal kohal siiski tänapäev, aga muinasaeg tuleb esile läbi aegade kokkusulamiste ja kirjaniku peas hargneva sündmustiku, mis paigutub 13. sajandi alguse koivaliivlaste juurde. Selle n-ö muinasaja-sisalduse ja vormi poolest pisut sarnane Krossi "Väljakaevamistele“. Teosest on kaks trükki – 1982 ja 1990, lisaks tõlked soome ja läti keelde.

Arvustus:

Ei tea, mis selle vaese liivi rahvaga on, aga kuidagi õnnetud on need raamatud, mis neist kirjutatakse! Alguses see maruigav Raua „Kaupo“, siis see Kippeli küündimatu „Issanda koerad“ ja nüüd ka Traadi teos, mis kuidagi ei köitnud. Olen muidu lugenud Traadilt ainult "Tants aurukatla ümber“ ja „Harala elulood“, aga need mõlemad on olnud väga-väga head raamatud. Ja nüüd siis selline tööõnnetus. Võib-olla mulle lihtsalt ei sobi taoline modernistlik-eksistentsiaalne soigumine (võib-olla olen ma võimetu selliseks vaimseks kõrgpilotaažiks), aga pigem tundub see mulle paberile kantud loominguline kriis (seda aimub igati ka teose kirjanik-peategelase heitlustest).

Tõsi, iva raamatul muidugi on, aga peamiselt vist oma aja jaoks. Sügav venestusaeg ja kirjaniku sellest tulenev mure eesti rahva saatuse üle ongi ilmselt tinginud selle Muinas-Liivi heiastuse siin teoses. See paistabki olevat liivi rahva pärisosa eesti kultuuris, olla hoiatav näide hõimlastest, kelle vaim ei pidanud ajaloo jõududele vastu. Mulle tundub see kaunis ühekülgne ja liivlaste suhtes ebaõiglane vaateviis, kuna mina kipun oma muinasaja-ihaluses neid vaatama pigem sellena, kes nad kunagi ammustel aegadel olid, mitte vaid seda õnnetut lõpptulemust.

Raamatu tänapäeva-ajatasandit ma ei pea siinkohal oluliseks lähemalt puudutada, nii võib teise küljena välja tuua ka juba varasemast mõneti tuttava kirjandusliku vaatenurga 12.-13. sajandi vahetuse sündmustele, nimelt ristiusulise, ent kodumaad armastava pärismaalase siseheitlused (sama motiiv esineb nii Kalmuse triloogias kui Raua „Kaupos“). Olgu et seegi pole kuigi originaalne, meeldis see teema raamatus kõige enam.

Kusjuures võib ju siiski tunnustada seda, et raamat on tegelikult täis väga kauneid sõnaseadeid, tõsist proosaluulet, mis reedavad ära, et tegemist on suure proosakirjanikuga (näiteks nii algus kui lõpp on eraldiseisvalt vägagi ilusad), aga need välgatused ei pääse minu juures kokkuvõttes eriti mõjule, sest mina armastan ikkagi lugu, mitte teise inimese lõhkist hingemaastikku, olgu see teine inimene enda arust nii eriline kunstnik kui tahes.

Noh, me võime jätta siinkohal kõrvale ajaloolise olustiku tõepärasuse küsimuse, mis ei ole ilmselt olnud eesmärk iseeneses, kuigi minu meeli see problemaatika tahes tahtmata alati riivab. Raamatu võib ilmselt kokku võtta nii, et kui keegi otsib siit ajaloo-alast elamust, siis ta seda ei saa, kui otsib haaravat lugu, siis seda ka ei saa, kui otsib inimese hingeelu purukspingutatud süvakurde, siis seda ehk leiab.

Ajalooalane rubriik hääbub vist mu laiskuse tõttu sootuks ära, sellest raamatust lähtudes poleks ka suurt millestki kirjutada.