Andrei Hvostov "Henrik"

Teosest:

Andrei Hvostovi „Henrik” on siis vahelduseks mõnest muust žanrist kui ajalooline romaan. Nimelt on tegemist näidendiga, kuigi mõeldud pigem lugemiseks kui ettekandmiseks, nagu autor ise eessõnas ütleb. Ilmunud on see Loomingu Raamatukogus aastal 2006 ja tekkis autori peas edasiarendusena "Eesti Ekspressi" kultuurilisale kirjutatud libaintervjuust. Seda võib lugeda siit:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/0E53F620C51D752EC2257077003894B9
Tükina on see ka korra lavale toodud, 2006. aasta septembris Draamateatris, mingisuguse üritustesarja raames. Mängis Henrikut Ain Lutsepp.

Kirjanikust:

Andrei Hvostov (sündinud 10. juulil 1963 Jõhvis) on TÜ ajaloolase haridusega ajakirjanik ja kirjanik. Viimasel ajal on silma paistnud ettepanekuga anda lapsevanematele valimistel laste hääled, aga samuti Friedebert Tuglase novelliauhinnaga 2007. aastal. Tema sulest on ilmunud romaan „Lombakas Achilleus”, jutukogumik „Võõrad lood”, LR-is ajalooline jutustus „Projektijuht Posse” ning esseekogumik „Mõtteline Eesti”. Kuskilt meenub, et tahab luua müüti "heast saksa ajast".


Kirjanduslik arvustus:

Ma pean ütlema, et näidendid ei ole mulle arvustamiseks meelisteema, ei julge seepärast väga sõna võtta. Aga midagi ma siiski kobiseda võtan.

Esmapilgul hakkas midagi selles teoses häirima – selline ehk liiga humoorikas, ärapanev rahvalik stiil. Oli sellist natuke labast stereotüüpide parodeerimist Henrikut külastavate kõrvaltegelaste arvel, mis tekitas mõtte, et sellest ainestikust võiks ju saada palju paremaks materjali.

Aga mida lugu edasi, seda paremaks läks. Lähenemisviis hakkas end täielikult õigustama. Hvostov on väga teravmeelselt ja tähelepanelikult lähenenud küsimusi tekitavatele kohtadele kroonikas. Oli mõnigi seletus, mis minugi silmi avas. Lõppeks tunduvad sobivat ka ajastukohatud nalja-episoodid Henriku meenutustest, sest need aitavad avada temaatikat laiemale publikule. Ja seda on kahtlemata vaja. Tõsi, ma kardan, et laiema publiku teadmised eesti ajalooteaduse ja arheoloogia sõlmküsimustest ning Henriku kroonika sisust ja taustast jäävad veidi väikseks, et kogu seda iva sealt vastu võtta, mida suudab ajalooteadlik inimene.

Sõnum on tabav ja oluline ning siin mängib ilmselt rolli see, et kirjutaja on ise ajaloolane ja mõistab hästi, kuidas meie vildakas ajalookujutlus selle kroonika põhjal kujunenud on. Olen isegi põrganud selle vastu, kui lühinägelikult rahvusromantiline ja veider on kohati meie arusaam muinasaja lõpust.

Henrik küsib selle näidendi lõpus: „Kui mitte ainult need kummalised külalised, kes minu juurde aeg-ajalt ilmuvad. Paganate järeltulijad. Nad on ju minu sigitatud, minu. Mitte mõõgavend Bertoldi, ega ka selle Saaremaa mereröövli. Need ei osanud kirjutada, need ei mõelnud igavikule. Minu lapsed on need, kes siit läbi käivad. Aga nad ei ole ju Jumala lapsed. Ei. Pigem Saatana. Minu lapsed on Saatanast?"

Ja otsaga puudutab Hvostovi kirjatükk ka seda probleemi, et eestlastel on ikka veel paha komme kirjutada eesti ajalugu ainult eestlaste ajaloona. Noh, näitena võib tuua baltisakslaste varjujätmise, mis on ju ka Eestimaa ajalugu. Nii on ka Henrik jäetud kas varju või vaenlaste leeri, mis sest et oma tegude poolest võiks ta mängida positiivsemat ja olulisemat rolli.

Ajalooalane taust:

Tahaksin siin all tegelikult rääkida kahel teemal, sest vaadates järgmistele raamatutele, ei näe ma kohta, kus ma neil enam peatuda mahti leiaks. Üks oleks pealkirjast lähtuv - kroonik Henrik. Teine aga tema mainitud Raikküla kärajad, mille tõlgendust pilab oma näidendis ka Hvostov. Toetun siinkohal peamiselt Henriku Liivimaa Kroonika 1982. aasta väljaandele (tõlk. Richard Kleis, toim. Enn Tarvel) ja selle eessõnale. Muuseas, Henriku kohta on sissekanne ka sellises arhiivis:
http://www.tlulib.ee/isik2/index.php?id=15

Esmalt Henrikust. Nagu näidendi lugejale kohe alguses seletatakse, on Liivimaa kroonika tegelikult anonüümne. Oma aja vaimule kohaselt pole autor enda nime kirjatööle märkinud. Ometi on juba üsna vana arusaam, millele tõsiseltvõetavalt ka vastu ei vaielda, et selle kirjutajaks on kroonikas korduvalt mainitud preester Henrik, kuivõrd kõige detailsemad kirjeldused kroonikas korreleeruvad nendega, kus tema on osaliseks märgitud.

Peale kroonika enese meil sisuliselt allikad temaga seoses puuduvad. Kroonika sõnutsi on tegemist Ümera lätlaste kogudusepreestriga. Seetõttu on mõistetav tema isalik suhtumine lätlastesse, mis siit ja sealt välja paistab. Liivimaale saabus ta tõenäoliselt aasta 1205 paiku Põhja-Saksamaalt Segebergi kloostrist, kuid et tema kirjeldatud sündmused algavad juba aastal 1184 esimese misjonäri Meinhardi saabumisega Väinale, on arvatud, et Henrikul olid kasutada ka mingid varasemad kirjalikud allikad, mis pole aga meieni säilinud.

Kroonikat hakkas Henrik ilmselt kirjutama alles 1224. aastal (küll ilmselt varasemate märkmete põhjal), kui Mandri-Eestis oli ülestõus maha surutud. Muuseas, Henriku kohta peab seda rõhutama (ja sellest on juttu ka näidendis), et vaatamata tagasihoidlikule muljele, mis kroonikat lugedes jääb (peategelastena rõhutatakse seal ikka Albertit, Kaupot, ordumeistrit ja Lembitut), oli ka Henrik ise Liivimaa ristimise loos võrdlemisi oluline tegija. Ta käis piiskopi tõlgina kaasas väga paljudel sõjakäikudel, tegi Peetrus Kaikewaldega (soomlasest misjonär sakslaste teenistuses) 1220. aastal suure ristimisretke lõunast põhja läbi Eestimaa ning mis ehk kõige olulisem – oli Modena Wilhelmi tõlgiks ja kaaslaseks. See tähendab ei rohkem ega vähem kui seda, et ta oli paavsti asemiku sekretär ning seda ajal, kui paavstlus oli oma võimsuse tipul.

Üldiselt võib pidada Henriku kroonikat päris usaldusväärseks. Mitmeidki teateid on võimalik kontrollida kaasaegsetest vene või taani allikatest, samuti on mitmel Eesti muinaslinnusel tehtud kaevamised (näiteks põlengukihtide või noole- ja ammuotste osas) olnud üsna hästi vastavuses Henriku kirjeldustega piiramistest jms. See seletab ka seda, miks eesti (ja ka läti) ajaloolased seda niivõrd palju kasutanud on.

Teine teema olgu siis Raikküla kärajad. Henrik kirjutab oma kroonikas, et Raikkülas tavatsesid ümberkaudsed hõimud iga aasta nõupidamiseks kokku tulla. Suurepärane näide sellest, kuidas ajaloolased imevad ühest lausest välja mingi suure-suure idee ja projitseerivad siis sellele oma kaasaja vajadusi. Nii kirjutaski meie suur õigusteadlane ja riigimees Jüri Uluots, et Raikkülas oli meie muinasparlament ja üldse oli meil siin muinasajal väga hästi ja andekalt korraldatud demokraatlik ühiskond. Ilus mõte muidugi, aga väheusutav. Idee jaoks on šnitti võetud ilmselt kahest kohast – Novgorodi veetšelt (rahvakoosolek) ja Islandilt, kus juba 10. sajandil pandi alus ülemaalisele Altingile, mida peetakse tänase Islandi parlamendi eelkäijaks. Olgu sellega, kuidas on, aga mõlemas kohas oli olukord põhimõtteliselt teine.

Minu arvamus on, et parimal juhul toimus Raikkülas ümbritseva maakonna (antud juhul siis Harju) vabade meeste nõupidamine (kui ei olnud tegemist lihtsa vakusepeoga, sest Henriku kroonikas kasutatav sõna „placitum” võib põhimõtteliselt tähendada ka „pidu”), kus arutati süüasju ja muud sellist, ei enamat. Organisatoorse poole pealt võiks "Urmas ja Merikeses" esitatud nägemus isegi sobida, lihtsalt on täiesti ebausutav, et mingi selline asi võis olla ülemaaline. Määravaks oleks ilmselt saanud juba seegi, mida sai „Urma ja Merikese” ajalooalase seletuse all räägitud, et eesti ala polnud kaugeltki etniliselt ühtne ning kõigil neil hõimudel poleks olnudki põhjust niimoodi kokku tulla. Täiesti välistada ei saa muidugi varianti, et Raikkülas toimunud Harju vanemate nõupidamisele olid mõnel eelneval aastal tulnud kokku ka mõned tähtsamad vanemad väljaspoolt maakonda, sest näiteks sealsed kärajad sattusid sobivale ajale sõjakavade tegemiseks vms.

Huvitav on ka see, kuidas ajalookirjutus on juba jõudnud rahvapärimusse. Näiteks teavad nüüd Raikkülas kõik, et paekivipaljanditega Paka mäel pidasid muinashõimude pealikud oma nõupidamisi ning mõned on seal öösiti isegi häälekõminat ja kes teab mida veel kuulnud. Reaalsus on see, et enne 20. sajandit seostus Paka mägi pärimuses ainult kloostri, kabeli, munkade ja muu sellisega.

Igal juhul – Hvostovi näidendit ma soovitan, nii nendele, kes arvavad, et nad ajaloost teavad, kui ka nendele, kes suurt midagi ei tea. Neil teistel tasuks end siiski eelnevalt kurssi viia põhilisega, mis Henrikusse ja tema kroonikasse puutub.

August Mälk "Läänemere isandad"

Raamatust:

Esmakordselt ilmus kõnealune raamat 1936. aastal selles suures ajalooproosa tulvas, mis 30-ndate lõpu Eestis oli. Sinna aega mahuvad ka juba käsitletud „Ümera jõel” ja „Urmas ja Merike”. „Läänemere isandad” on peale selle välja antud veel kolm korda - 1951. aastal Torontos (1936. aasta ja 1951. aasta versioonide sees olid Eduard Järve illustratsioonid), 2000. aastal kirjastuses Eesti Raamat (kirjaniku tütre ja pärija Halliki Mälgu esseega) ning 2008. aastal Päevalehe/Akadeemia sarjas arheoloog Ain Mäesalu järelsõnaga. Viimast lugesin ka mina. Mainimata ei saa ma kuidagi jätta seda, et Päevalehe/Akadeemia väljaandes on silmatorkavalt palju trükivigu. Muidu selle sarja raamatutel pole seda täheldanud, aga siin paraku küll.

Kirjanikust:

August Mälk (4. oktoober 1900 Saaremaa, Lümanda vald, Kipi-Koovi (praegu Koovi) küla – 19. detsember 1987 Rootsi) on vaieldamatult eesti kirjandusklassik, 1930-ndate menukirjanik, jäädes toona populaarsuselt alla ainult Tammsaarele. Kirjanikutee algus oli üsna konarlik, mõnda aega oli Saaremaal kooliõpetajaks, kuni karjäär hoo sisse sai. Aastal 1937 oli ta ka Rahvuskogu ja 1938–1940 Riigivolikogu liige, 1944. aastal pages Rootsi, kus elas elu lõpuni. Väga viljakas kirjanik - 19 romaani, lisaks hulgaliselt novelle, jutustusi ja näidendeid. Loomingule vastav on ka auhindade hulk. Peale "Läänemere isandadate" võib vast nimetada veel kaht tuntud romaani - "Õitsev meri" (praegu Pegasuse Hõbevaramu sarjas uuesti välja antud) ja "Surnud majad".

Kirjanduslik arvustus:

Üleliia palju ma selle raamatu kohta öelda ei oska. Peensusi ja hingemaiust siit loota ei ole – kui on mõtiskelu, siis on see mehiste küsimuste üle nagu au, võim ja vastutus. Aga sellegagi hiilatakse vaid mõnes üksikus kohas. Tõsi küll, kui seda puudutatakse, aetakse igati mõistlikku juttu.

Ent sellist ideelist telge on väga raske leida, pigem on see lugu lihtsalt lineaarne liikumine lõpp-punkti poole. Absurdselt kergelt möödub Sigtuna vallutamine. Tõsiseid tagasilööke ju tegelastel praktiliselt pole. Kõik raskused jäävad ajutisteks ja väheusutavateks dekoratsioonideks. Ainus, mis on tõsine ja pingetpakkuv, on Alari ja tema kaaslaste vahejuhtum Sigtunas ning sellele järgnev vangistusest põgenemine. Aga see on ju alles intriig, mis loo käima paneb. Mina ootaks, et retke ettevalmistamisel oleks raskusi, kasvõi isiklikke tagasilööke, aga miks mitte ka sõjalisi. Kogu ettevõtmine aga läks lepase reega. Selliseid asju juhtub päris elus harva selliste ürituste puhul. Aga olgu siis nii.

Võib-olla see tundub ainult minule, aga lauseehituslik stiil ei ole nii voolav kui näiteks Ain Kalmusel. Samas on siit korjatud ära kõik üleliigne – looduskirjeldusi praktiliselt ei ole ning ega need oleks tõtt-öelda loo seisukohast üsna tarbetud. Ja Mälgul on seni käsitletud autoritest vast kõige kujundlikum dialoog, mis on hästi mõnus ka pealekauba.

Ja mis ehk kõige enam häiris – väga paljud liinid jäid lõpuni arendamata. Näiteks ei saanudki ma aru, mis sai lõpuks Mehisest. Samuti ei räägitud meile enam küüraka Jakari kosjasõidu tulemustest. Eriti tobe oli aga see, et eelviimasel leheküljel räägiti sellest, kuidas Gyla surm tekitas Alari hinges kaotusekibeduse võidutunde sisse. Aga laiendamata see jäigi.

Tegelasena meeldib mulle küürakas-Jakar (muhe on muidu ka tema poolvend Hiid-Jakar, kes lööb näiteks palja käega neete kisklaua sisse ja kelle all hobused surevad lihtsalt ära), sest ta on vist esimene selline tegija tegelane neis raamatutes, keda ma kohtan ja kellel on mingi tõsisem viga küljes. Näiteks ma õudselt ootasin, et Alari tegelaskuju jääb pähehoobist näiteks pimedaks. See oleks muutnud asja palju huvitavamaks. Pealegi – pimedaid, küll hoopis teisel põhjusel, oli ilmselt toonases ühiskonnas palju rohkem, seda vingu pärast, mis ei pääsenud korstna puudumisel elamutest korralikult välja.

Vahest mõnusaim koht on minu jaoks see, kus Ata tuleb unes Alari juurde ja kutsub teda kiiruga koju tagasi, kusjuures hiljem selgub, et Ata oligi surnud ja kodu tõesti vajas teda. Ata on üldse lahe tark vana selles loos ja kolmas tegelane, kes kohati meeldib, on Mehis, kes on selline armas armunu. Seda enam ei mõista, miks me temast midagi teada ei saa lõpuks. Ahjaa, mõjuv koht oli ka see, kus Tapak tegi vaikselt pimeduses enesetapu, et mitte olla põgenejatele koormaks. Ja veel too, kus õpetaja Maano kirub, et ta peab kuulama noorte meeste hooplemisi, aga tema enda kunagised vägiteod oleks nagu vitsaga vette kirjutatud, sest mäletajaid enam pole. See on tegelikult üsna kaastunnet tekitav, kui mõelda selle inimese vaatepunktist, kelle jaoks elu mõte ongi endast verega ajalukku kirjutada.

Mainimata ei saa sedagi jätta, et targa Uritõivu ennustusmeetodi juures tekib paralleel „Sõrmuste Isandast” Galadrieli peegliga.

Kindlasti soovitaksin seda raamatut karuste meeste austajaile. Siin on mehisust, sangarlikkust ja muud sellist nõnda, et ajab üle ääre. Olavi ja Alari kahevõitluse stseen näiteks on väga hästi kirjeldatud, teistelgi pole viga. Aga silmatorkav on ka brutaalsus - Olavi surmab Jakar, murdes oma põlve peal tema selgroo. Ja selliseid kohti on küllalt teisigi. Mehisust on küll rohkem, kui Metsanurga raamatus "Ümera jõel". Ja sealjuures on see mitme nurga alt väga usutavas ajaloolises kompotis, rohkem kui teised seni käsitletud raamatud. Tõesti - kui keegi tahab adekvaatset vaadet Muinas-Eesti ühiskonnale, siis mina soovitaks talle just seda raamatut. Sigtuna vallutamise värgiga on minu silmis üle pakutud, aga just muistse üliku eluolu kirjeldab see üsna hästi. Võimalik, et see ajalooalane täpsus tuleneb sellestki, et Mälk olevat teinud eelnevalt kõva taustauuringut. See muidugi ei tähenda, et vaimne kultuur nüüd väga peenelt välja joonistuks, niiet norida on ka selle poole pealt kõvasti.

Ajalooline kõrvalepõige:

Kuigi loo selge peatelg on Sigtuna vallutamine, siis tõtt-öelda ma ei viitsi sellest rääkida. Internetist leiab mingi sellise hädise kokkuvõtte:
http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=18641

Aga kel see Päevalehe/Akadeemia sari kodus käepärast, võib raamatu tagant vaadata Ain Mäesalu järelsõna, see on hea ja ülevaatlik.

Ain Kalmus "Koju enne õhtut"

Raamatu kohta võib niipalju öelda, et see ilmus kirjaniku töörohkuse ja tüdimuse tõttu (tal tekkis väliseesti kirjanike põhiküsimus – kellele ma kirjutan?) teistest teostest oluliselt hiljem, aastal 1964 ning see täidab Kalmuse ammuse unistuse kirjutada oma kodusaare asustamislugu. Kordustrükk ilmus aastal 1997 sarjas "Eesti romaanivara", Ülo Tontsi järelsõnaga. Viimast versiooni lugesin ka mina.

Kirjanduslik arvustus:

Triloogia kolmas raamat nõuab mõnevõrra ka seda, et ma võtaks kuidagi kokku kogu triloogia. Mina ütleks tõtt-öelda, et vahepeal oli isegi tunne, et see "Koju enne õhtut" ei moodusta kahe eelnenud raamatuga loomulikku tervikut. Esmalt oli juba see, et kui esimene raamat oli otsingutest, siis teine vastas sellele pettumusega. Kolmandal nagu polekski selles olukorras midagi pakkuda, ainult korrata ning kokku võtta esimest ja teist (mida ta Tähvendi isa jälgedes käimisega mõnevõrra teebki). Pealegi oli Kallemeel siin veelgi kõrvalisem tegelane ning Tabelinust polnud üldse enam. Peategelane oli selgelt Tähvend ja peamine sündmuspaik oli Lemmu asemel hoopis Hiiumaa. Selles kõiges näen ma eraldiseisvust. Samas - ja see arvamine süvenes minus hiljem - on tegemist täiesti tervikusse sobiva teosega. Nagu on pealkirjastatud Ülo Tontsi järelsõna – „Otsija jõuab koju”, siis tõesti, siin antakse see lõplik positiivne sõnum, millest on eelmistes raamatutes midagi alati puudu jäänud. Tähvend alustab nagu puhtalt lehelt (uus tegelane, uus koht, uus aeg) ja saarlaste orkestreeritud ülestõusuga (1222-1224), millega Maa vaenlastest puhtaks tehti (üks märkimisväärsemaid Eesti ajaloo sõjalisi saavutusi, võiks muuseas märkida), antakse veel taustameeleolu juurde Hiiumaale uue talu rajamise narratiivile. Muistne vabadusvõitlus on muuseas üldse alati tegelaste heitlustega korrelatsiooni pandud. Samas on see kõik siiski algusest peale üritus lõpetada isa pooleli jäetud tööd, teha uuesti, aga seekord paremini – isa talu Hiiumaal on küll maani maha lagunenud, aga selle küüruspakud jms tulevad metsa alt välja. Õigemini jääbki õhku rippuma küsimus, kas see on nüüd uus algus või vana jätk, kas Tähvend põgeneb mandril valitsevate võõraste eest või valmistub nendega võitluseks jne. Ka Tähvendi otsingute puhul tundub, et kõik hakkab kihva kiskuma – ülestõus surutakse maha, lõpuks vallutatakse ka Saaremaa, Tuuli naiseksvõtmine on Tähvendile täielik ämbrisseastumine, aga kusagilt tuleb seekord see positiivne jõud, mis kõik korda teeb. Võib öelda, et see jõud väljendub siin raamatus Tähvendi teise naise Hõbeda kõike kordategevas olemuses ning peategelase pea kohal rippuvas Tabelinuse omamoodi märtrisurmas, mis kõik viib Tähvendi meelerahuni.

Stiililt järgib teos suuresti eelkäijaid, küll aga tundub, et kohati naaseb kirjanik jälle esimese raamatu hunnitute looduskirjelduste juurde, milles on tunda kodumaa-igatsust. Aga uut ta selles osas midagi ei paku. Erinevalt raamatust „Toone tuuled üle Maa”, räägib ta praktiliselt kogu lahingutegevusest tagasivaates, ainult taanlaste kivilinnuse vallutamist järgitakse reaalajas. See rõhutab veelgi seda, et ajalooline sündmustik ja eriti sõda on Kalmuse käsitluses mitte eesmärk omaette, vaid foon inimese uurimiseks. Eriti õnnestunud on see minu meelest siis, kui pärast Tähvendi Lemmus ja Sakalas sõnumitoojana käimist algab järgmine peatükk sellega, et kaks aastat sõda on mööda läinud ja ta naaseb koju. Tõepoolest oleks olnud surm loole kogu selle asja jutustamine, pealegi on see väga hea võimalus rõhutada sõja masendavat lõpptulemust ja tegelaste pettumist.

Tähvendi oluliseks paralleeliks Tabelinusega on ka see, et mõlemad pendeldavad kahe naise vahel - Tähvendil on Tuuli ja Hõbeda, Tabelinusel Kriste ja Kauna. Üldiselt mind nendes raamatutes häiriski see, et kõik ülejäänud meestegelased tundusid olevat kuidagi absurdselt lihtsa käiguga naiste suhtes – umbes, et esimese õrnema soo esindaja, keda nägid, võtsid kohe naiseks ja mingit probleemi polnudki. Selles mõttes on vähemalt peategelaste kahe-naise teema tervitatav, kuid ei kummuta täielikult mu kriitikat. Küll aga ei mõista ma üldse, miks see pagana Tähvend üldse selle Tuuliga jamas? Ta teadis ju kogu aeg, et Tuuli tahab elult hoopis midagi muud – metsavaikuse asemel näha maailma. Pealegi, iga kord kui ta tuli pettununa Tuuliga rääkimast, oli tal Hõbeda juures hea ja ta nägi teda juba mitu korda enne uue pilguga, aga ikka jäi kõik toimumata. Aga noh, ongi hea, kui mõni raamatutegelane närvi ajab, inimesed on ju päriselus ka tihti sarnaselt mõistetamatud. Selles mõttes on jälle ülimalt kahju Hõbedast, kes peab tundma, et tema on justkui see teine variant, kes võetakse, kui esimene ei sobi. Kirjanik ütleb seda üsna kurvalt, stseenis, kus Hõbeda lõpuks Tähvendi naiseks saab, aga korralikke pulmi ei toimugi: "Tema elus polnud kunagi midagi pidulikku ja ilusat, mida hiljem oleks maksnud mäletada ja kalliks pidada. Õnn pages ta eest, teised said selle endale." Ometi on ta ise tõesti hea inimene, justkui raamatu hea haldjas. Mulle jättis ta väga sümpaatse mulje.

Uue aja rõhutajaks on justkui Vootele tegelaskuju – rahvusvaheline vend, kes kannab läbi kogu loo selgelt seda suunda, et nüüd on uus aeg, kus tuleb käituda vastavalt võõra võimu tahtele ning edasi jõuavad lipitsejad ja sahkerdajad.

Hiiumaa asustamise tõttu on ka üks raamatu olulisi küsimusi kodu ning inimese ja ühiskonna suhted. On selge, et inimene ei saa üksi ja erakluses elada, seetõttu mõjub ka väga armsana stseen, kus Tähvendile ja Hõbedale ilmuvad Kahro ja Pireti näol esimesed tagasihoidlikud naabrid.

Rahvauskumuste kirjeldamise kohapealt peab ära märkima, et Kalmus on päris hästi teinud – hea lugu on näiteks see, kus Tähvend olla lapsepõlves jäänud metsa suu lahti magama ning vaimud ronisid suust sisse. Kui teda otsima tulnud ta leidsid, istus ta kännul ja kõneles kalmulistega ja õhk tema ümber oli neist paks, niiet mehed pidid neid eemale lükkama, et temani pääseda. Pärast vaakus ta veel palavikus hinge ja nägi minevikupilte. Selliseid seiku või jutte oleks võinud teoses rohkemgi olla, iseäranis oleksid võinud need sündmustikuga läbipõimunud olla.

Puhtalt isiklikult meeldib mulle väga, et kirjanik on nii palju aega pühendanud heitemasinate kasutamaõppimisele muistses vabadusvõitluses, sest ma mäletan, kuidas mu enda mõte läks Ain Mäesalu muinasaja sõjanduse loengus rändama, kui sai sellel probleemil peatutud. Sellel teemal on Henriku kroonika põhjal õige palju huvitavat, millest kirjutada. Natuke ehk liiga lendav on see mõte, et eestlastest esimesena õppis kiviheitekunsti just sellise taustaga vend nagu Tähvend, mina arvan, et see nõudis suuremat professionaalsust ning natuke sepatööd proovinud ja sepaabiliseks olnud tüüp ei pruukinud olla see, keda saadeti Varbolasse asja kaema, pigem võisid saarlastel olla selleks juba eraldi mingid inseneri-kalduvustega pädevikud, kuivõrd ma usun, et saarlaste ühiskond oli varakuse tõttu üldse palju arenenum, kui see raamat paista laseb.

Kui aga nüüd lisada veel üks mõte triloogia kohta tervikuna, siis ma mõtlen, et kirjanduslikult leidlik, aga ka äärmiselt julge on teha Läti Henriku kroonikas põgusalt mainitud Pudiviru vanemast Tabelinusest oma rahvale väike lunastaja ja Kristuse võrdkuju. See on liigutav ja võimas fantaasialend ning teeb loo kristliku sõnumi kuidagi koduseks. Selle taustal kinnistub iga raamatuga triloogia põhiteesiks tõdemus, et rahvas või hõim on igavene, maa kosub pärast sõdu ega vandu alla, lootust peab olema. Omas ajas oli see sõnum ilmselt väga aktuaalne. Igal juhul ma ütleksin kolme raamatu peale kokku võttes, et see on üks tõesti hea ja teenimatult varju jäänud teos, küll aga pigem mitte niivõrd neile, kes austavad kirjandust karustest meestest, kuivõrd neile, kes ihkavad näha maailma inimeses. Ja maailma muinasaja-inimeses nad näha saavadki – või vähemalt väga huvitavat hüpoteesi, milline see olla võis.

Ajalooalast:

Kuna seesinatses raamatus, mis ülalpool tutvustamist leidis, oli omajagu pistmist kiviheitemasinatega, siis oleks ehk paslik peatuda ka ajaloo rubriigis nende peal. Väga heaks ja ammendavaks ülevaateks (millest lühikokkuvõtte teen minagi) on siin Ain Mäesalu artikkel „Heitemasinad muistses vabadusvõitluses“ toredas kogumikus nimega „Muinasaja loojangust omariikluse läveni“, mis on pühendatud Sulev Vahtre 75. sünnipäevale.

Ilmselt kasutati siinmail kiviheitemasinaid esimest korda just ristisõdade aegu, kuigi need riistapuud ei jäta endast kuigivõrd arheoloogilisi tõendeid (erandina võib nimetada Viljandis Pähklimäel avastatud jäljed mäe tasandamisest 1223. aasta paiku, mil sinna võidi seada üles piiramistehnikat linnuse vastu) ning seetõttu tuleb toetuda eelkõige kirjalikele allikatele. Läti Henrik ütleb sõnaselgelt: "Sakslased, seades masina üles, purustavad öösel ja päeval kivide heitmisega kindlustatud kohti, tapavad linnuses lõpmata inimesi ja veiseid, sest eestlased polnud kunagi näinud midagi sellist ega olnud oma maju niisuguste pealetungide vastu kindlustanud."

Selle valguses on aga seda imekspandavam, kui kiiresti ja edumeelselt eestlased oma aja kohta üpris moodsa tehnika kasutusse suudavad võtta. Veidi varem, küll, 1206. aastal olid venelased Holmi all ehitanud oma masina, aga too oli visanud kive selja taha ning vigastanud hoopis oma leeri...

Seevastu saarlased ilmutasid 1222. aastal taanlaste sissetungi vastu suurt nutikust. Nad läksid Varbolasse ja "vaadates paterelli ehk masina kunsti, mille taanlased olid kinkinud varbolastele kui oma alamaile. Ja Saaremaale tagasi tulnud, hakkasid nad ehitama paterelle ja masinaid ja õpetasid teisi. Ja igaüks neist tegi oma masinad. Ja nad tulid kõik korraga seitsmeteistkümne paterelliga taanlaste linnust piirama." Ja sealjuures suutsid nad taanlased tubli pommitamisega alistuma sundida, ei mingit märki tõrgetest.

Mis veel enam – saarlased taipasid, et kiviheitemasinaid saab kasutada ka linnuste kaitseks, ning üle kogu Eesti ehitati neid ka linnustesse. Siinkohal tuleb muidugi abiks valgustada nende tööpõhimõtet. Julgen arvata, et lugeja on ehk kooliõpikus või kusagil mujal kohanud sellist joonist, mis peaks justkui kujutama siinmail vabadusvõitluse aegu kasutatud kiviheitemasinat.



Tegelikult on see üks kahtlase väärtusega 19. sajandi kunstniku fantaasia, mis tasuks siinkohal ära unustada. Siin kasutati märksa lihtsamaid, paigalseisvaid raskusjõul põhinevaid kiviheitemasinaid (mõnele on ehk tuttav väljamaine termin trebuchet), mille kohta võib lähemalt uurida-vaadata siit: http://tank.offline.ee/masin/baka.html

Ja sääraste masinate puhul oli võimalik see, et kui ründajad olid oma riistapuu vastaskünkale üles seadnud, said kaitsjad jälle omalt poolt masina üles seada selle puruksviskamiseks. Ning selle võimaluse taipasid eestlased väga kiirelt ära ja „ehitasid paterelle ja masinaid kristlaste masinate vastu“.

Me peame niisiis oma esivanemate talupojataibule au andma, et nad suutsid oma vaenlastelt kiirelt õppida (seda on nad teinud ka ambude osas). Samuti võib kroonikast leida tõendusmaterjali sellele, et neil tuli rinda pista tolle aja Euroopa mastaabis väga eesrindliku sõjatehnikaga.


Triloogiat kokkuvõttes - soovitan soojalt. Ega's muud, kui järgmine raamat ette võtta – seekord siis viimane, mis Päevalehe/Akadeemia sarjast veel lugemata e. August Mälgu „Läänemere isandad”.

Ain Kalmus "Toone tuuled üle Maa"

Kirjanikust pole vajadust teist korda rääkida, raamatu kohta võib niipalju öelda, et sellest on ilmunud kaks trükki - esimene aastal 1958, teine aastal 1997 sarjas "Eesti romaanivara", Ülo Tontsi järelsõnaga. Viimast versiooni lugesin ka mina.

Kirjanduslik arvustus:

„Toone tuuled üle Maa" on tõtt-öelda üsna teistsugune raamat kui seda on "Jumalad lahkuvad Maalt". Seda muidugi ühe kirjaniku käekirja ja triloogia vaimsuse piires. Aga tuntav vahe on selles, et kui triloogia esimene osa räägib peategelaste Tabelinuse ja Kallemeele kõhklustest ja lõpuni täitumatutest hingeotsingutest, siis käesolev teos on täielik pettumuste ja resignatsiooni teos. Ausalt – minu jaoks oli see küll võrdlemisi masendav teos. Või hoopis eksistentsialistlik? Kõik tegelased, kelle hingeelu meile avatakse - peale Kallemeele ja Tabelinuse veel Tabelinuse naine Kauna, Lembitu ja Tabelinuse teine poeg Alo - kõik on omal moel oma valikutes pettunud ja raamatu lõpu poole aina enam (kuigi nii mõnigi neist jaksab veel otsida mingit uut mõtet, uut sisu). Seda muidugi juhul, kui tegelane üldse raamatu lõpuni elab, sest kirjanik tapab siin nii palju tegelasi, kõik järgemööda, et väga nukker hakkab. Loomulikult on seda kõike oodata ka raamatu pealkirjast ja ka ajalisest miljööst - see teos langeb Muistse Vabadusvõitluse esimesse kahte järku (1200-1220) ning nii on laastav sõjategevus ja lein juba ette garanteeritud.

Samas on „Toone tuuled üle Maa” ka vähem värske oma väljenduslaadilt. Osaliselt on asi selles, et kirjanik on enda käekirja eelmises raamatus juba tuttavaks teinud, teisalt aga jääb siin oluliselt vähemaks noid minu poolt kiidetud huvitavaid peatükihakatusi. Kolmas põhjus on ka – siinsed sündmused on rohkem ajaloolised ja seega paljuski mulle ette teada.

Tegelaste sisekaemust on umbes sama palju ja ta on ikka veel seotud usuga, aga seal on vähem seda va hingelist ning tugeva teemana tuleb sisse sõja-aegne päevapoliitika ja taolised kemplemised. Aga samas ka võimu ja vastutuse teema, seda väga huvitavas komplektis kristliku moraaliga. Samuti muutub tuntavamaks suhestumine kirjutamise ajastuga. Kui esimeses raamatus tuli peamiselt välja kirjaniku igatsus kodumaa järele, siis nüüd on siin ridamisi asju, mida võib üsna allegooriliselt tõlgendada. Näiteks Kaupo sobib justkui juunikommunisti rolli, kellel on sinisilmne usk võõrasse võimu, Raikkülas tegemata jäänud otsused on iseseisvuse loovutamine, Taani vägede takistamatu Kalevanlinna hõivamine on justkui paralleel Punaarmee sissemarsile 1939. aasta oktoobris, Tabelinuse pojad tunduvad kohati nagu eestlaste perekondade lood maailmasõdade aegu – üks ühel, teine teisel pool rindejoont, Tabelinust ennast aga süüdistatakse sakslastega kokkumängus, sest Maa on jäänud kahe tule vahele (taanlased ja sakslased), kuigi Tabelinus pole eluski kumbagi kummardanud. Naljakal kombel on üks allegooria isegi tänase päevaga. Raikkülas parastatakse siin seda, kuidas Läti ja Liivi on võõraste alla vandunud, aga ei suudeta näha, et samad probleemid jõuavad kohe varsti siia, selle asemel kelgitakse ja hoobeldakse. Ülihea on sügavalt pettunud ja vihastunud Lembitu tõdemus pärast otsust mitte sõjaks valmistuda: „Suur otsus tehti siin täna... Maa surmaotsus!”

Huvitav on see, et minu meelest näeme me selles raamatus veel rohkem asju kõrvaltegelaste silmade läbi. Tõsi, siin on minu meelest Tabelinus muutunud otsustavalt olulisemaks tegelaseks võrdluses Kallemeelega (esimeses raamatus olid nad suhteliselt võrdsed), aga teisi tegelasi on selle arvel juurde tulnud. Näiteks Lembitu tegemisi ja mõtteid ja tagasivaateid elule näeme nüüd tema enese silmade läbi, samuti on selliseks tegelaseks Tabelinuse kolmas poeg Alo ja selline on ka Kauna.

Just Lembitu omad on minu meelest kõige huvitavamad – saame küll tunnistust tema agnostitsismile ja valmidusest isamaa altarile ohvreid tuua, aga olulisem on see, et tema elu Annikoga pole läinud soovikohaselt, et Kallemeele kunagine tõmbamiskatse on löönud kiilu nende vahele ja ta ei tea, kas tema naisel mitte ei olnudki lõppeks tahtmist Kallemeelega minna. Kallemeele vari käib temaga ja Lembitu ei saa sellest lahti isegi Viljandis, kus tapab linnuse tagasivõtmisel sealse preestri. See tegu seob teda mingis mõttes ka Tabelinusega, kes üritas samuti preestri tapmisega (tookord Taanis) võidelda oma painajatega, aga see jääb pigem mõttelõngaks, lugu seda oluliselt edasi ei arenda. Kõige masendavam on aga see, et Lembitu tahab veel küsida Annikolt enne sõttaminekut Kallemeele kohta, aga vägi hakkab liikuma ja ta ei jõuagi seda teha. See on ränk, sest me teame kõik väga hästi, et Madisepäeva lahingust Lehola Lembitu tagasi ei tulnud. Aga Lembitu langemise stseen on minu meelest äärmiselt imalalt kirjutatud, viimased sõnad on suisa pateetika, kohe pettumuse valmistas see mulle, sest muidu polnud Kalmus väga ämbrisse astunud niimoodi.

Samamoodi nagu oli vahepeal raamatus „Jumalad lahkuvad maalt”, on siingi palju selliseid ilusaid olustikukirjeldusi, mis aga tegevust suuresti edasi ei vii – terved peatükid, mis on pühendatud aegadele, kus suurt midagi ei toimunud ega pidanudki toimuma. Siit oleks võinud õhu välja lasta – niigi lugesin järelsõnast, et omal ajal olla kirjastuses raamatute mahuga probleeme olnud.

Peab aga ütlema, et Alo tegelane mulle väga meeldib. Just see tema laulude tegemine. Ja eriti tema filosoofiline tõdemus (vastusena küsimusele: „Miks sa rõõmsamat leelut ei tee?”), mis paistab kehtivat kirjanduses tänapäevanigi: „Ega rõõmust head laulu ei saa...” Alo puhul ei saa üle ega ümber ka sellest, et vahepeal on oht, et temast saab Kallemeele kordus, et ta astub samu radu, sest ta kardab, et jääb ilma oma ihaldatud Meelikesest ja hakkab selle asemel tundma huvi kirjatarkuse, kloostrielu ja muu vastu. Kallemeel taipab seda, aga selle asemel, et noorukit julgustada (nagu seda misjoneeriv ristiusu vaimulik tegema peaks), laidab ta mõtte maha ja keelab tal oma vigu kordamast.

Hoopis huvitavas mõttes jäid mulle meelde stseenid Tõrmaselja Kudrese juures. Midagi neis meenutas mulle Sinihabeme muinasjuttu ja Poe novelle. Oli seal mingit sellist süngust – Tabelinus, Leigar, Kõivo ja Alo tulevad öiste teelistena väravale, mingi tüüp otsustab pika mõtlemise peale nad sisse lasta, ümberringi on kõik sünge, see on paikkonna ainus rikas talu. Kudres on selline suur habemik mees, kes paistab rõhutatult sünge ja mitte parimate kavatsustega. Kõik on kuidagi muinasjutuline või õigupoolest isegi õudusjutuline. Ja ka loo õnnelik lõpp on omamoodi muinasjutuline. Kudresega arveteklaarimine, küll, enam mitte.

Seoses sellega peab peatuma ka ühel kirjaniku halval kombel – nimelt ta pingutab üle oma ärevuse ülesehitamisega. Nii reetlike jootude stseenis kui Kudrese juures on see, et juba varakult oli mul lugejana võimalik aru saada, et midagi on siin väga valesti ja aru saada, et „ahah, see tegelane läks sinna, ta ei peaks seal olema, ju siis midagi temaga seoses – ahhaa!” Tahaks suuremat üllatusmomenti nimelt. Aga eks see ole maitse asi.

Kallemeele eksirännakutest leiab jällegi palju huvitavat. Esialgu on tema retk Sakalasse pärast Lembitu surma, kus ta kogeb pettumust, sest esiteks ei taha keegi teda seal väga näha (inimeste trauma seoses pappide jms ristitegelastega, samuti Anniko leinab oma meest), teiseks pole Anniko enam see, kes ta oli aastate eest. Huvitav paralleel tekib Dorian Gray portreega – pärast püha Maarja kirikus Visbys näeb ta, et Maarja kuju (mis oli Kallemeele arvates täpselt tema armastatud Anniko nägu) on jäänud ikka sama nooreks ja kauniks, aga Anniko on selle kõik minetanud.

Tabelinuse pihtimine Kallemeelele, lepituseotsimine Jumalaga ja Kallemeele ketserlikud, ent õiged sõnad – see toob teosesse ikkagi positiivse pöörde. Tõsi, raamatu päris lõpp on ikka suhteliselt tumedates toonides, aga midagi positiivset Tabelinuse kuulutatud südame-usu näol siiski jääb. Ja vihjeks võin öelda, et see positiivsus tuleb ringiga tagasi veel kolmandas osas. Totralt imal on küll selline lause, mis kusagil viimastes peatükkides on: "Äkki ta tundis, kui ilus on maailm..." Aga samas on jällegi üle prahi Tabelinuse mõtisklus, et kust see tema hingerahu järsku tuli - kõige paremad asjad elus (päikesepaiste, ilusad ilmad, põhjatud laaned) antakse võitluseta, küllap seegi. Ta püstitab veel ühe küsimuse - mille eest tema sureb? (Lembitu ja teised vanemad olid surnud Maa vabaduse eest) - ja vastab sellele hästi: rahva südamevabaduse eest sureb.

Huvitav on muidugi lõpp, kus Kriste poeg tuleb Tabelinust Taani võimude nimel kinni võtma. See viib mõtted jällegi selleni, et Taanisse ära aetud Kriste needis Kauna soo ära, jäi alatiseks tema ja Tabelinuse vahele ja tuli nüüd sellisel kujul lõpparvet tegema.

Lõppeks – Kalmus püstitab väga huvitava küsimuse: miks ei kutsutud kokku kogu Maa tarku ja arbujaid, et papid ja rüütlid ära needa? Ja pakub ka ise kohe huvitava vastuse: rahvas oli traumatiseeritud juba, hingetühjus, pettumine kõiges vaimses – elik jumalad olid lahkunud Maalt.

Ajalooalast:

Ma mõtlesin, et võtaks seekord teemaks kirjutada Saha kabelist, aga leidsin, et sellest saab väga hea ülevaate Ain Mäesalu loengust raadiosaates "Eesti lugu", mille leiab siit:

http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=597191


Saha kabel tänapäeval, oma uuel kujul.

Ain Kalmus "Jumalad lahkuvad Maalt"

Raamatule taustainfot:

Raamatu esmatrükk ilmus aastal 1956 Lundis. Kirjutamise ajal kasvas mõte kujundada välja triloogia ja niisiis ilmusid aastail 1958 ja 1964 veel järjed "Toone tuuled üle maa" ja "Koju enne õhtut", mis on mul muuseas kavas järgmisena lugeda. "Jumalad lahkuvad maalt" on sealtpeale trükitud kaks korda - 1996. aastal sarjas "Eesti romaanivara" ning aastal 2008 Eesti Päevalehe sarjas. Seda versiooni lugesin ka mina. Muutusi käsikirja autor minu meelest teinud ei ole.

Kirjanikust:

Pseudonüümi Ain Kalmus taga on tegelikult baptisti vaimulik ja väliseesti kirjanik (elas USA-s) Evald Mänd (8. juuni 1906 Hiiumaal Emmaste kihelkonnas Tilga külas – 15. november 2001), kelle sulest on ilmunud päris palju romaane, kuid on seni jäänud Eesti kirjanduses suuresti varju. Tema teoste aines keerleb reeglina usu ümber (pole ka imestada). Kui tavaliselt on see võetud Piibli lugudest, siis triloogia, millest mina kohe rääkima hakkan, pöörab sootuks tähelepanu ristiusu ja paganluse seostele ja vastuoludele 12.-13. sajandi Eestis. Ühtlasi on seda triloogiat peetud tema loomingu koorekihiks. Aga selle kohta ei oska mina midagi asjatundlikku kosta. Tema mälestusi triloogia kirjutamisest võib lugeda 1982. aastal ilmunud raamatust „Meil pole jäädavat linna”.

Kirjanduslik arvustus:

Kõige üldisemalt peab ütlema, et see raamat on vähemalt sama hea, kui Hindrey „Urmas ja Merike". Ja sestap soovitan seda kõigile samadel alustel, mis kehtisid Hindrey puhul.

Ometi on Kalmuse ja Hindrey lähenemistes ka erinevusi. Ja see on igati loogiline, kuivõrd igal kirjanikul oma käekiri ja oma sõnum. Mis mulle Kalmuse puhul tohutult meeldib - ta alustab peatükki tihti väga ootamatust (ja sealjuures tihti sellisest, mis omas ajas oli täiesti tavaline, aga kaasaegselt kirjanikult nõuab väga head olustikutundmist) miljööst ja läheneb sündmuste edasiandmisele väga värskelt. Selle näiteks olgu proloog, kus üks loo seisukohalt täiesti suvaline mees sõidab reega Lemmust läbi ja toob kaasa katku, mis osutub väga ilmekaks ja mõtlemapanevaks ning justkui muuseas juhatab meid sisse nii peategelase kui peateemaga. Selline on ka mingi jutulõnga kudumine mingist täiesti igapäevasest tegevusest. Kohe tuleb meelde näiteks stseen, kus Saare neiud merevees lambaid pesevad. Aga neid on veelgi, kuigi lõpu poole kisub neid vähemaks.

Ma julgeks öelda, et lugu on meeldivalt mitmetasandiline. Lineaarsuse asemel on palju erinevaid võtteid. Tagasivaated on neist kõige harilikumad, aga üsna huvitav oli Tabelinuse abiellumise jutustamine vana legendi vormis mingil kivil olevate jälgede tekkeloo kaudu. On kasutatud unenägusid. (See on minu meelest isegi teenimatult vähekasutatud lahendus.) Väga head lahendused olid minu meelest tegelaste hingeheitluste sidumine kristliku hagiograafiaga, näiteks Kallemeele jutustus Hempole Pühast Laurentiusest ning Tabelinuse samastumine Püha Augustinuse looga, mis nagu vägisi surus teda ennast selle eeskuju raamidesse. Mulle tundus see väga elutruu, sest kui palju kordi on mõni lugu (kas filmi või raamatu vormis) mindki nõndamoodi mõjutanud.

Mis puutub tegelaste hingeelu kujutamisse, siis minu meelest on see romaan veelgi psühholoogilisem kui „Urmas ja Merike”. Muidugi, siin on teema ja rõhuasetuse vahe. Hindrey tegelaste puhul on põhiküsimus veritasu ja teos ise annab pigem poliitilis-olustikulise panoraampildi omaaegsest Eestimaast, Kalmuse puhul (mis on tema haridust ja ametit arvestades mõistetav) on fookuses teemad usust ja eneseleidmisest. Kusjuures lõpuks juurdlevad nii Hindrey Urmas kui ka need mitmed tegelased, kellele Kalmus oma loo lõpus sõna annab, selle igavese küsimuse üle, kuidas elada oma elu hästi.

Ja usu ja eneseleidmise küsimusi lahkab Kalmus ülihästi. Rääkimata sellest, et ta annab väga veenva (veenvama kui Hindrey ja kõvasti veenvama kui Metsanurk) sissevaate nii kristlike vaimulike kui maausuliste eestlaste mõttemaailma (eriti kuna kalmulised ja haldjad ei ole siin mingi staatiline kauge usuasi, vaid midagi igapäevast ja reaalset), suudab ta tõesti avada (ja täiesti ebamustvalgelt) oma tegelaste hingeheitlused, kõhklused ning näitab teed usu leidmise juurde ja nii edasi.

Suureks üllatuseks pean ma ütlema, et Kalmus on ka väga meisterlik looduskirjelduste kirjutaja. Ja sealjuures ei ole tal kuigi palju läilasid kirjeldusi, pigem leiab ta väga huvitavaid kujundeid. Iseäranis hästi annab ta edasi aastaaegade igatsust. Iseasi, kuivõrd neid kirjeldusi loo ja sõnumi seisukohalt vaja on, aga vähemalt ühes stseenis on need raudselt õiges paigas - kui Kallemeel Saha vanema juures võõrusel olles ärkab ja peab varahommikuse Eestimaa romantiliselt karge looduse (mis on juba iseenesest jumalik) keskel palvust. See paneb mõtlema, et see ristiusk oleks võinud siia sobida küll, kui ta aga oleks tulnud teisiti, vabameelsemalt. Nii tõesti, et iga mees võinuks omal taluõuel palvetada, ilma mingi vahenduse ja nahkanülgiva kirikuorganisatsioonita. Seda lootust Kallemeel teoses ka hellitab (et saada Eesti paavst otsealluvusse ja vältida ristisõda), aga me kõik teame, et see kavatsus ei jõudnud kuhugi.

Nauditav on ka tegelaste mitmekesisus ja kirjaniku julgus nendega mõnusalt ümber käia. Muidugi on ridamisi tüüpiseloomuga tegelasi – näiteks mehed, kes on kõik ühtemoodi karmid, tõsised, turjakad ja napisõnalised ning heleda jaalega perenaised, kes on kenad ja kamandavad ilusti tööväge. Aga näiteks Lembitu, kes muidu on nende tüüpmeeste esinumber, leiame me ühes stseenis neljakäpukil oma poegadega müramas ja karu mängimas. See on seda imestusväärsem, et Lembitu on meie suur ajalooline kangelane, kellest on tekkinud selline Kalevipojalik kuvand ja seetõttu on tema kujutamine kuidagi oma ballastiga mingiks üsna kindlaks kaanoniks tsementeerunud. Julgust näitab ka see, et Kalmus üllatab stseeniga, kus Kallemeel üritab Lembitult elu võtta - mina küll võpatasin imestusest, sest Lembitu ajalooline lõpp on hästi teada ja see tundus nii ootamatu lähenemine.

Kummastaval kombel on Kallemeel see tegelane, kes minu meelest kohati häiris ettearvatavusega. Kuidagi väga oodatav tundub selline tegelane, kelle kohta ma ütleks „karmide meeste sekka ära eksinud boheemlashing”. Aga seda ainult kohati. Lõpuks on minu meelest temagi mõtisklused omapärased ja hästi leitud. Eriti meeldivad mulle kaks viimast stseeni, kus tema mõttemaailma vaadatakse, nii tema usu, maailma ja inimeste üle arutlev monoloog (või õigemini kahekõne Jumalaga) kabeli kivipõrandal kui ka tema vestlus isa vaimuga koduteel läbi Virumaa laante. Need on usutavad ja samas kirjanduslikult mu meelest kaunid ja hingestatud.

Viimase peatüki puhul meeldib mulle väga, et seal võetakse kokku kõigi meestegelaste (Kallemeel, Tabelinus, Lembitu, Rüüt ja Leigar) põhijooned ja avatakse nad lugejale. Kallemeelest sai juba räägitud, Rüüdastki, Tabelinuse puhul väljendub see tema dilemmas seoses Sigtuna vastu minekuga, samas arutluses lahkab ta ka Lembitut ja Leigarit ning kannab nad väga huvitaval kombel ajateljelele. Et Leigar elab minevikus, vaimustub vana ja hääbuva maailma karmidest kommetest, Lembitu elab olevikus oma agnostitsismi ja rahvuslike huvide esileseadmisega ning Tabelinus ise ei ela kuskil, isegi mitte tulevikus, vaid ripub kusagil vahepeal, sest keegi ei võta teda omaks. Vanad jumalad on lahkunud, uued pole veel tulnud.

Need viimased stseenid on ilusad, ehk isegi liiga mõtlikud ja lõplikud, kusjuures päris lõpp on hoopis järsk ja ei sobiks nagu üldse lõpu jaoks. Sealt peatükist oleks leidnud mitu paremat kohta, kus oleks võinud juba punkti panna. Samas on muidugi tegemist alles triloogia esimese osaga. Ja Hindrey lõpust on see ometigi õnnestunum.

Ajalooalane epistlilugemine:

Selle raamatu puhul tasuks ehk rääkida siin esinevatest ajaloolistest tegelastest. Mõlemad peategelased – Nikolaus (Kallemeel) ja Tabelinus seda ka on. Kuna aga Tabelinusest on tervenisti veel üks hiljem käsitletav teos, siis jõuan temani hiljem ja räägin seekord ainult Nikolausest. Toetun siinkohal Sulev Vahtre koostatud raamatule „Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast”.

Nagu ka Vahtre mainib, on põhimõtteliselt tegemist esimese eestlasega, kes astub kirjaliku ajaloo areenile. Ja kuidas ta seda teeb! Tema isikule on pühendatud paavst Aleksander III bulla, tõenäoliselt aastast 1173. Ja seal palub paavst kahte Norra kõrgemat vaimulikku anda keegi Nicolause-nimeline munk Stavangeri kloostrist (kelle kohta ta on kuulnud, et too on on sünni poolest eestlaste rahva hulgast ning sealjuures vaga ja suursugune mees) Eestimaa piiskopiks määratud prantslase Fulco teenistusse. Mis puutub Fulcosse, siis on mõnevõrra kurioosne, miks selline tegelane (keda iseloomustati kui lõunamaalast, kes sattus karmile põhjamaale) Eestimaa piiskopiks määrati. Selles mõttes on Kalmus Fulcot kirjeldanud päris humoorikalt ja leidlikult õnnetu karjeristina, kes sattus endale täiesti ebasobivasse kliimasse ja olukorda. Aga see selleks.

Kahjuks meie andmed Nicolausest selle bullaga piirduvad. Ilmselt käis ta Fulcoga koos ka Eestimaal misjonil, kuid see ei andnud kohalike vastuseisu tõttu tulemust. Mis edasi - me ei tea.

Huvitav küsimus on ka see, kuidas üks eestlane katoliku vaimulikuks sai? Ain Kalmus on teinud muidugi julge nükke ja nende kahe tegelase vahele silla ehitanud, tehes Nicolausest orvu ja Tabelinuse kasuvenna. Ja miks ka mitte?

Aga kui nüüd sellest sõltumata mõtlema hakata? Kas võeti ta kunagi nooruses pantvangi ja pandi kloostrisse õppima – praktika, mida ristisõdijad Muistse Vabadusvõitluse aegu ohtralt kasutasid? Või ehk hoopis lustakamalt, nagu jooksis minu mõte Vahtre kirjatüki lugemise ajal – kuna Stavanger asus meretee ääres ja Nicolaus on meremeeste kaitsepühak, siis ehk oli ta hoopis saarlasest meremees, kelle elutee viis hoopis Põhjamere kallastele, kus ta jõi end sellisesse hädasse ja õnnetusse, et lõpuks suutis teda päästa vaid ristiusu armuline abikäsi? Aga siin on Kalmuse teooria sama hea kui iga teine. Kui mitte parem.

Sellega on minul jutt kokku kuivanud. Isegi palju sai teist. Soovitust sellele raamatule annan igal juhul. Järgmise raamatuni!

Karl August Hindrey "Urmas ja Merike"

Raamatu taustainfost:

„Urma ja Merikese” I osa ilmus 1935. aastal, II osa kohe järgmisel aastal. Hiljem on sellest ilmunud veel kolm trükki - aastatel 1948 (Rootsis, väliseestlaste väljaantud trükk), 1991 ja nüüd Päevalehe/Akadeemia sarjas aastal 2008. Mina lugesingi - nagu ka eelmise raamatu puhul - seda viimast varianti. Niipalju kui ma tean, on kõik trükid samase tekstiga, muudatusi pole kirjanik teinud.

Kirjanikust:

Karl August Hindrey (15. august 1875 Abja – 9. jaanuar 1947 Tallinn), kes kirjutas esialgu pseudonüümi all Hoia Ronk (tulenes vigasest hoiatussildist raudteel), oli eelkõige tuntud novellistina. Esialgu üldse kunstnikuks õppinud mees tegeles 1920-ndate peamiselt karikatuuridega ajalehtede pilkelisades, 1928. aastast oli Hindrey vabakutseline kirjanik. Tema sulest ilmus 7 novelli, 5 romaani jm. „Urmast ja Merikest” võibki pidada tema loomingu tipuks, kuivõrd selle eest omistati talle 1937. aastal riigivanema II kirjandusauhind (rahaline preemia: 750 krooni). [Ma ei tea, miks ta pildil ahviga on.]

Kirjanduslik arvustus:

Ja nüüd raamatu enese kallale. Esmalt peab muidugi tähendama, et tegemist on hea raamatuga. Ükskõik mis küljest vaatad - ikka on parem kui Metsanurga "Ümera jõel". Seda enam paneb imestama, et Metsanurk sai riigivanema I auhinna, Hindrey II. Küll mitte samal aastal, aga siiski. Tõsi - siin ehk mängib rolli raamatu üsna järsk ja lohakas lõpp, aga sellest allpool. Kui Metsanurga romaan on ikka rohkem nagu seiklusjutt (kergete ja üsna näotute psühholoogiliste juurdepookimistega), siis "Urmas ja Merike" väärib tõesti ajaloolise romaani nimetust. Muidugi - Krossi „Keisri hullu" kõrval kahvatab temagi parasjagu väikeseks, aga ma kahtlen, kas sellest ainesest päris sellist tippteost üldse annab vormida.

Mis kõige olulisem – mina soovitaks „Urmast ja Merikest” nii snoobidele, kes muidu seda karuste meeste kirjandust ei loe, kui ka neile, keda huvitavad meheteod ja võitlused. Tõsi, nende viimaste äärmust peab ilmselt kurvastama sellega, et kõiksugu verevalamised on siin üsna fookusest väljas ning naturalistlikke kirjeldusi siit otsida ei tasu.

Kui nüüd üksikasjaliselt läheneda, siis on seda kõige parem teha Metsanurga romaaniga võrdluses. Ja siin paistab juba esimese asjana välja see, et Hindrey vaatenurk paistab hulka uudsem. Lugu ei ole kaugeltki nii sirgjooneline ja ettearvatav. Kusjuures raamatu esimeses osas ei tulegi see nii hästi välja, see on nagu veidi lihtsakoelisem kangelase arengu lugu. Raamatu teine pool aga toob järjest kannapöördeid, mis ilmuvad justkui eikusagilt - paari leheküljega jõuab kõik muutuda. Ja see keerutav tuul suudab end õige hästi lugeja ümber mähkida.

Tegelaste hingeelu portreteerimine on ka mitu taset kõrgem Metsanurga lähenemisest. Oma järelsõnas Päevalehe/Akadeemia väljaandele ütleb folklorist Ülo Tedre, et tegemist on psühholoogilise romaaniga. Ja nii see tõesti on. Inimesed ja nende probleemid-mõtted on mitmetahulisemad, vähem mustvalged ja rohkem läbi põimunud saatusega.

Just saatus on Hindreyl olulisel kohal ja see ilmselt lisabki vürsti ja elevust. Mis on eriti hea – Hindrey annab seda saatuse teemat edasi vägagi saagade vaimus. Minul tekkis küll kohe äratundmisrõõm Grettir Asmundripoja saaga ja Njalli saagaga võrreldes ning siin tuleks põhjuse poolest veritasu teemale näpuga näidata.

„Urmase ja Merikese” puhul on ka selgesti näha, et kirjanik tegeles usinalt tausta uurimisega. Juba ainuüksi sündmustiku paigutamine viikingiaja lõppu, selmet võtta Muistne Vabadusvõitlus, mille ühiskonnast on meil märksa pädevam ülevaade, on väljakutse. Selle asemel, et keskenduda ainult Henriku Liivimaa Kroonika sirvimisele, pidi ta pöörama pea ka Skandinaavia allikatele ja muinaskultuuri uurimistele. Tõsi – sellel lähenemisel on ta teinud ka mõningaid vigu, kujutades Eesti arengutaset sellisena, nagu ta paistab Henriku ajal, kuigi tegelikus elus jõudis 200 aastaga palju muutuda.

Lugude peategelased on ühest küljest sarnased ja teisalt üldse mitte. Mõlemad on noored mehed, kes püüdlevad oma eesmärkide poole läbi raskuste jnejne. Oluliseks probleemiks on mõlema puhul tulipäisus ja poisikeselikkus võrreldes vanemate ja auväärsematega. Aga kui Vello puhul on see tõesti poisikeselik soov saada kuulsust, olla sõjas võidukas ja naida oma armastatu, siis Urmase puhul on kõik palju keerulisem. Teda kannustavad suguvõsa veri ja uhkus ning alati hiilib kusagil saatus. Vello tunneb lihtsalt raskusi, häbi, aga tõuseb nagu muuseas ja läheb vastu kuulsusele. Kõik keerdkäigud on parasjagu tühised, et lugu jätab üsna lineaarse mulje. Urmas aga murdub ja kalestub korduvalt, leiab pooljuhuslikult ja mingi veidra jõu ajel uue lootuse ning näeb sealjuures välja nagu päris inimene. Nagu keegi omasugune ning oma poisikeselikkuses ikkagi palju küpsem kui Vello. Ja nii mõnigi kord, kui kirjeldatakse Urma viha või häbi, siis see jõuab tõesti tindi ja paberi kaudu ka lugeja hingesse.

Erinevused on ka nende mõttemaailmas. Mõlemal tuleb rinda pista kartusega ristiusu tulemisest ja vanade kommete taandumisest, aga arutelud on erinevad. Vabanduseks ei saa tuua ka seda, et Vello seisis silmitsi otsese välisvaenlasega, Urma jaoks oli ristiusk veel üsna kauge ähvardus, tulevikumuusika. Vello jaoks taanduvad kõik usuküsimused sellele, kes võidab ja kes kaotab ning kuidas talitada, et võita. Siia alla käib ka tema kahtlus kristluse demoraliseerivast jõust. Urma arutelu on märksa mitmekülgsem. Kas ristiusk üldse sobib siinse rahva hingelaadiga? Mis on õigem – kas andestada ja säästa mehi ühise vaenlase vastu võitlemiseks, või hoida oma suguvõsa au ja jätkata veritasu ahelat? Mida teha jumalatega, kui nad ei aita? Või vaikivad sootuks? Mida teha oma saatusega? Millised on inimesed ja miks nad sellised on? Ja nii edasi... Ka usukombestiku kirjeldused ja seletused tegelaste suu läbi on Hindreyl kuidagi isikupärasemad ja usutavamad ning võib arvata, et ta mattis sinna rohkem vaeva.

Loomulikult oli ka kirjandusliku poole pealt teatud puudujääke, mis aga ei rikkunud üldist elamust. Esmalt muidugi kirjamärkidega luupulk, mille tark Ülevane annab Urmale ja mille ta siis otsustab edasi anda isa sõbrale, kaupmees Vilpale, kes leiab selle abil mingisuguse aarde. Sellest motiivist ei saa ma üldse aru. Kõlab nagu mingis laste seiklusjutus, see peidetud aare. Kõige imelikum on see, et loo seisukohalt poleks sellist asja sinna üldse tarviski olnud.

Teine oluline möödalaskmine on minu meelest teose lõpp. Ülepea arusaamatud on mulle raamatule otsa lisatud novell Sigtuna langemisest ning siis mingi autori enda tobe heietus, mis peaks siduma loo eestluse ja tänapäevaga. Ma ei saanud nende lugemisest küll midagi juurde, minu jaoks oli raamatu tegelik lõpp enne neid kahte lisandust. Ja ega see sündmustiku tegelik lõpp paneb ka veidi õlgu kehitama - Ülo Tedre väitel oli põhjuseks kirjaniku väsimus ja käegalöömine.

Ajalooline epistlilugemine:

"Urma ja Merikese" ajaloolise telje moodustab Jaroslav Targa n-ö Tartu-okupatsioon, mistap valisingi valgustada selle teema. Tiraad põhineb täieliselt Andres Tvauri monograafial "Muinas-Tartu" sarjast „Muinasaja Teadus” (osa 10), mille 4. peatükk tegeleb muinasaegse Tartu mainimistega kirjalikes allikates. Suurema teadmistejanu korral saab sealt kõik vajaliku kätte.

Ajalooline fakt, et Tartu ja selle lähiümbrus kuulus mingil ajal 11. sajandi keskel Vana-Vene riigi alla, põhineb tegelikult järgmisel kolmel sissekandel, mida leiab erineval kujul vene leetopissidest (enam-vähem midagi sellist nagu Euroopa traditsioonis on kroonikad):
1030. aasta kohal:
Samal aastal läks Jaroslav tšuudide peale, võitis nad ja rajas Jurjevi linnuse.
1054. aasta kohal:
Ja läks Ostromir koos novgorodlastega tšuudide vastu ja tšuudid tapsid ta ning koos temaga langes palju novgorodlasi. Ja uuesti läks Izjaslav tšuudide vastu ja vallutas Kedipivi linnuse, see on Päikese Käsi.
1060/1061. aasta kohal:
Samal suvel läks Izjaslav sossolite vastu ja pani neid maksma andamit 2000 grivnat aastas. Nemad aga olles [algul] nõus maksma, ajasid maksukogujad minema, kevadel aga tulid ja vallutasid külad Jurjevi ümbruses, põletasid linnuse ja majad ning tegid palju kurja, jõudes sõdides kuni Pihkvani. Ja nende vastu läksid taplusse pihkvalased ja novgorodlased, venelasi langes 1000, aga sossole arvutult.

Eelmainitud fakti tõepärasuses võime üldiselt kindlad olla. Vaidlused on pigem detailides, tõlgendustes ja hinnangutes. Hinnangute kohapealt mõtlen siis seda, et nagu paljusid teisigi ajaloolisi sündmusi, on sedagi arvukalt kasutatud poliitilises retoorikas argumendina. Aga sellel ma ei peatuks.

Alustagem Jaroslavist. Omal ajal oleks te selle mehe lihtsalt imestama pannud või paremal juhul komplimendi esitanud, kui oleksite kasutanud lisanime "Tark". See lisanimi on talle pandud puhtalt ajaloolaste poolt, et eristada teda teistest Jaroslav Vladimrovitšidest. Siin ka tema maiste jäänuste järgi tehtud näo rekonstruktsioon:

Silmas tuleb pidada ka seda, et 11. sajandil opereerisid Vana-Vene valitsejad veel üsnagi olulisel määral Austervergri ehk viikingite idapoolse kaubateega seotud aladel ja kui kohalik rahvas aina enam slaavistus, siis jäid ülemkihis päris tugevad sidemed Skandinaaviaga. Nii tuntakse Jaroslavi ka Skandinaavia saagades, seal siis Jarizleifri nime all. Rääkimata sellest, et ta oli abielus Rootsi kuninga tütrega ja toetus Rootsile ka oma välispoliitikas. Jaroslav oli ka viimane vene vürst, kes toetus varjaagide (rootslaste) sõjajõule ning kelle družiina (vürsti kaaskond) oli üsnagi skandinaavialik.

Kui loete raamatut, näete, et seal kohtub Urmas Jaroslaviga Novgorodis ja samal ajal on seal maapaos ka hiljem pühakuks kuulutatud Norra kuningas Olaf II. Aastatel 1028-29 ta seal tõesti ka oli.

Vaadates Jaroslavi liikumisi leetopissides, on tõenäolisim, et sõjakäik Ugandisse toimus aastal 1036. Kusjuures allikas räägib selgelt, et Jaroslav rajas Jurjevi linnuse (nimi tuleneb tema ristinimest Jurist). Andres Tvauri on arheoloogilise materjali põhjal arvanud, et linnus võidi aasta 1000 paiku maha jätta. Kuidas see oli, me muidugi täpselt ei tea, ja küsimusi tekitavad ka Tartu linnuselt leitud venepärased nooleotsad.

Mis on aga huvitav, on see, et Jaroslav mitte ainult ei rajanud linnust, vaid tema ajal tekkis linnuse ümber ka arvestatavate mõõtmetega asula (pindalalt võrreldav tolleaegse Sigtunaga). Järjepidevat nn ”aolinna” sinna siiski ei kujunenud, sest see asula jäetakse maha, kui Tartu tagasi vallutatakse. Kusjuures samasugused linnuste ümber tekkinud asulad kujunesid ka kogu Pihkva vesikonnas ning neist said Loode-Vene läänemeresoomlaste alal slaavistumise keskused. Nõnda oli võib-olla siiski hea, et see linn sinna pikemalt püsima ei jäänud.

Kes on üldse tšuudid? Populaarse arvamuse järgi tähistab see eestlasi. Tegelikult on selle kasutus vene leetopissides veidi segane, kuid enamaltjaolt paistab ta tähistavat just idapoolseid läänemeresoomlasi, kusjuures nende hulka kuulusid ka Kagu-Eesti elanikud. Siinkohal olekski ehk paslik rõhutada seda, et eesti ala on etnokultuuriliselt ühtlustunud alles kirjakeele leviku tõttu 19. sajandil. Enne seda võib julgesti rääkida vähemalt kahest suurest rahvakillust, kes said üksteise keelest vaat et vähem aru kui rootslane, norrakas ja taanlane isekeskis. Ühed on rannikueestlased (põhjaeesti keel) ja teised on siis mandrieestlased (lõunaeesti keel). Kagu-Eesti oli sealjuures pigem seotud Pihkva vesikonna läänemeresoome rahvastega, sest toona olid veeteed pigem ühendava kui eraldava funktsiooniga. Paul Ariste on isegi välja pakkunud, et hõimunime poolest võidi neid kutsuda ugalasteks.

Siiski, kui me nüüd jõuame kahe järgmise leetopissiteateni, siis tundub, et tšuudide mõistet on siin laiendatud ja põhjaeestlastele, sest Kedipivi linnus on suurima tõenäosusega Keava linnus Raplamaal. Või siis on tahtnud kroonik öelda näiteks, et venelaste käes oli Tartu, aga nad tahtsid oma haaret laiendada kõigile lõunaeestlastele ning vastaval sõjakäigul kanduti juhuslikult kaugemale ja vallutati ka Keava. See, et Keava vallutati pooljuhuslikult, tundub küll natuke kahtlane, arvestades, et viimasel kümnendil on sealsed kaevamised näidanud, et tegemist oli viikingiajal Eesti ala üks tähtsamaid keskusi. Aga sellest lähemalt ehk mõni teine kord.

Mis puutub nüüd sellesse, et kroonikas on räägitud 1054. ja 1060. aastast, siis tõenäolisemalt juhtus see nii, et Ostromiri sõjakäik tšuudide vastu toimus aastal 1056 ning Izjaslavi karistusretk toimus siis aastal 1060. 1061 aga aeti venelased kogu täiega Tartustki minema.

Siit tõusetub veel küsimus – kes olid need sossolid? Neid on peetud küll sakalasteks, küll saarlasteks, küll harju-rävalasteks, aga viimasel ajal tundub, et tõenäoliselt viimasteks. Huvitav on kusjuures nimetus "sossol", mis ilmselt on Skandinaavia päritolu nimetus eestlastele. Sõna "syslur" tähendanud umbes midagi sellist nagu ”maalane”, mis võib siis olla eestlaste omakeelse väljendi ”maarahvas” tõlge rootsi keelde.

Ja lõppeks tahaks ma muidugi rõhutada, et kui Hindrey kujutab seda Tartu-okupatsiooni väga tänapäevasest vaatepunktist (võtmes, et Maa e. Eesti sisse on vaenlane löönud kiilu ja see on kõigi jaoks mingi probleem), siis tegelikult see nii kindlasti ei olnud. Raikküla maapäev ja muud sellised mõtteavaldused on üsna kindlasti rahvusromantilised liialdused, aga selle teema avan ehk mõne järgmise raamatu juures.

Selle vaatamata – soovitan.

Mait Metsanurga "Ümera jõel"

Raamatu taustainfot:

Esmatrükk 1934, pärast seda veel mitu uustrükki, lisaks tõlked soome, läti ja vene keelde. Mina lugesin kõige uuemat trükki - Päevalehe/Akadeemia väljaannet sarjast "Eesti lugu" (2008), mis põhineb 1935. aasta väljaandel. 351 lk.

Kirjanikust:

Mait Metsanurk (19. november 1879 Tartumaa – 21. august 1957 Tallinn) on teadupoolest Eduard Hubeli kirjanikunimi, mis on laenatud kodukülalt - Metsanuka. Hubel oli aktiivne Eesti Vabariigi kirjanduselus - lisaks märkimisväärsele proosaloomingule ja mitmete näidendite kirjutamisele jõudis ta olla ka Eesti Kirjanike Liidu esimees ja üks loojaid. "Ümera jõel" on aga ilmselt tema tuntuim teos ja pälvis ka 1935. aastal riigivanema I auhinna (selle eest sai ta 1500 krooni).

Kirjanduslik arvustus:

Endalegi üllataval kombel polnud ma seda raamatut kunagi lugenud, vist ainult üht peatükki kirjanduse tunnis, aga see oli ammu. Esimestest lehekülgedest hakkas lugu üsna huvitavalt ja lahedalt jooksma. Avapeatükk tundus kuidagi tugevam ja stiili poolest kõrgem, nii oleks võinud ka jätkuda. Paraku ei läinud see teos loo edenedes paremaks, pigem lasi latti õrnalt allapoole. Kirjanduslikult tuleks ehk veidi ette heita seda, et lähenemised ja avangud pole eriti uudsed. Tundsin, nagu pandaks mind lugejana vaatenurka, mis mind sugugi ei üllata. Samuti häiris (aga ma kardan, et selles osas valmistavad mulle kõik need raamatud pettumuse) see rõhutatult kohmakas, ürgne kõnepruuk. Me saame kõik aru, et tegemist on karuste meestega tänapäeva vurlede kõrval - aga see puisus on natuke naljakas (ei lase tõsiselt võtta) ja ehk isegi ajastule populaarses ettekujutuses halba valgust heitev.

Nõustuma peab osaliselt ka selle kriitikaga, et Metsanurk on omistanud tegelastele liiga tänapäevaseid mõtteid - eelkõige Vello (peategelane) monoloogid-dialoogid religiooniküsimustest ning tema vaidlused noore targaga elu asjade üle. Aga nõustun ainult osaliselt. Tõsi on see, et üks-ühele pole maailmapilt selle 800 aastaga sugugi samaks jäänud, pigem on toimunud tõsised nihked paradigmades ja näiteks meie ei saaks Velloga (hüpoteetiliselt) kohtudes ühele lainele. Samas leian ma, et tuleks vältida omaaegsete mõttemaailma liigset lihtsustamist, see võis olla tegelikult vägagi keeruline, aga võrratult erinev meie omast. Tekib küsimus, kuidas kirjanik seda mõttemaailma üldse kujutama peaks? Ehedalt on seda võimatu teha, usutavalt järele aimata suudab ainult tõeline anne. Sestap leian, et Metsanurga lähenemisel on siiski iva sees, ehk ainult veidi lihvi oleks juurde vaja, praegu on veel näha traagelniidid, millega Metsanurga enese mõtted maavillase sisse õmmeldi.

Teatud seiklusfantaasiajutu klisheesid oli ka märgata - iseäranis sulase Kahro ja orjatari Vaike isikus. Kangesti meenutas Kahro "Sõrmuste isanda" Legolast ja Vaike sama teose tegelast Eowyni. Loomulikult on välistatud igasugune plagieerimine, sest "Ümera jõel" ilmus Tolkieni teosest aastaid varem. Kes ei tea, millest jutt - Kahro oli selline hea loodustundja, salapärane vend, kes oskas mingit nõiakunsti ning oli nõtket ja osavat tüüpi ja samas alati abiks ka käsikähmluses, hoides isand Vello nahka jne. Vaike aga oli salaja, meheks riietatuna sõtta läinud naine, kes oli eriti hea täpsuskütt ja niitis ühe või lausa kaks rüütelvenda oma nooltega maha. No öelge, kui usutav on, et orjatar niimoodi teeb?

Ühe asja tahaks veel välja tuua siit vallast. Nimelt minu meelest oli Ümera lahingu kirjeldus küll äärmiselt segaseks aetud. Ilmselt autor ise orienteerus oma ettekujutuses suurepäraselt, aga mulle lugejana too sõjatanner ette ei viirastunud ning seetõttu jäi lahingukirjeldus kuidagi iseäranis lahjaks. Kummatigi oli tegemist teose kulminatsiooniga.

Ajalooline vahepala:

Raamatu pealkirjast ja kulminatsioonist lähtuvalt heidakski vast pilgu lahingule Ümera jõel, mis on just paras jutt, mida viitsib veel lugeda.

Ainus allikas selle lahingu kohta on meil Henriku kroonika. Ja see räägib meile siis tõepoolest, kuidas eestlaste vägi jõuab 1210. aasta suve lõpul Võnnu linnuse alla (mida võib põhimõtteliselt käsitleda vastusõjakäiguna samal aastal varem Ugandis käinud ristirüüstajate tegevusele), kus paikneb ordurüütlite garnison. Linnust piiratakse, kuni abiväed Riiast (küll suure hilinemisega) jõuavad Võnnu lähistele.

Eestlased asuvad siis põgenema ja sakslased-liivlased-lätlased neid taga ajama. Luurajad toovad teate, et eestlased põgenevad üle Ümera. Sealjuures sakslased ja Kaupo tahavad riialasi ära oodata, et siis suuremate jõududega järgi minna, liivlased-lätlased aga tahavad kohe järgi minna ja seavad veel sakslased ja Kaupo väe etteotsa, et need võtaksid ohu korral löögi enda peale.

See viimane episood on ilmselt mitut viisi tõlgendatav – kas siis liivlased olid reetlikud (vandenõus eestlastega) ja andsid juba luurajatena valeinfot, või siis olid liivlastel ja lätlastel eestlastega omad kanad kitkuda ning nad lihtsalt ei tahtnud, et põgenejad peost pääseks, kuid ei julgenud ise väe eesotsas ka olla.

Igal juhul Ümera-äärsetes metsades teevad eestlased vaenlastele varitsuse. Sakslased koondusid marssal Arnoldi lipu alla ja taganesid kaotustega lahingust Koiva äärde. Sakslaste väe hulgas langesid ka Kaupo poeg Bertold ja väimees (või õemees) Wane. Liivlased said suuresti niisama põgenema. Lätlastega juhtunut nimetab aga Henrik martüüriumiks ja kirjeldab liigutatult, kuidas eestlased tapsid 100 lätlast, neist 14 kas praeti elusalt või lõigati selgadele ristid ja kõri läbi. Ei tea, kas see päriselt nii metsik käitumine ikka oli, sest ärgem unustagem - Henrik oli lätlaste preester, tapetud olid ju tema koguduse liikmed, seetõttu on mõistetav tema eriline puudutatus.

Küll on palju jahutud Ümera lahingu tähtsusest (meil on tänavaidki selle järgi nimetatud), et eestlaste suur võit, mis andis moraalselt palju juurde jne. Minu meelest tuleks sellesse suhtuda veidi kriitilisema pilguga.

Ümera lahingu järel saadetakse Henriku sõnutsi teade „kõigisse Eesti maakondadesse”, et tuleks vanduda truudust ja heita liitu ning „olla üks süda ja üks hing kristlaste vastu”. Vaevalt, et see sõnum kõigisse Eesti maakondadesse jõudis. Peamiselt vast levis ta ikka Lõuna-Eesti ruumis. Ja mis puutub väljendisse „üks süda ja üks hing”, siis see on tsitaat Piiblist, millesarnastega Henrik ikka oma tööd aeg-ajalt ilustab. Niisiis järgmine kord, kui kohtate mõnd Metsatöllist vaimustunud noort metallisti, kes arvab, et "üks süda ja üks hing" on näiteks eestlaste muistne sõjahüüd, siis tundke tema piiratud rahvusromantilisele maailmapildile kaasa.

Üldine hinnang - saaks palju paremini ja ma ootan mõnest teisest teosest enamat, aga neile, keda selline seikluslik-sõjalik ajalooline jutustus paelub, võib seda soovitada küll. Peaasi, et kõiki üksikasju tõe pähe ei võetaks.