Jaan Lõo "Nägemised"

Autorist:


Jaan Lõo (6. veebruar 1872, Holstre vald, Viljandimaa – 18. veebruar 1939, Tallinn) ei ole kirjanduse vallas ilmselt nimi, kelle meeldejätmine eriti oluline oleks (samas on ta siiski olemas antoloogias "Sõnarine"!), aga ma mõtlesin, et võiks temagi siin ära kajastada. Ja õigupoolest oli ta siiski tegus eesti haritlane ja hingega Vabariigi rajamise juures (suri vaid aasta enne selle hävitamist). Nimelt oli ta Asutava Kogu liige ja riigikohtunik (lõpetanud 1896. aastal TÜ õigusteaduskonna).

Teostest:

Enne suuri isamaalisi tegusid jõudis ta 1916. aastal anda välja ka luulekogu "Nägemised", mis sisaldab isamaaluulet ja „muistse loo“ värsistusi. Seda originaali pole ma vaevaks võtnud üles otsida, küll aga sattusin kahe luuletuse peale sealt kogust Saxo Grammaticuse Gesta Danorumi valikulises eestinduses (tlk A. Saluäär, Loomingu Raamatukogu 2000/8-10. Keda selline poole kohaga luuletaja siiski mingil kummalisel moel huvitab, siis tegelikult on temast olemas ka mõned kirjandusloolised artiklid, näiteks Henrik Visnapuu, Jaan Kärneri ja teiste sulest, mille kohta vaata siit:
http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_L%C3%B5o
Mõtlesin, et vaevun need luuletused siia ümber kirjutama:

Kurelaste laul

Bravalla nõmmel
veel punetab sammal
kus vanasti võitles
eestide vägi
ja kõlas me kuulsus
Skandia mail.
Sääl daanlaste ridasid
rõhusid maha
me toredad ratsud.
Kuis hirnusid uhkelt
nad lahingi õhtul,
kui kapjadel hüübis
neil hurmane veri
ja jalgus neil vakkus
vaenlase juuks –
kuldkiudine kammits,
daanlase tukk.
Sest ajast käib hirm
me laevade eel
ja ahastus taga
me tegude teel.
Me tuleme saagi
ja võitude lõhnas,
me lõikame lõunas
ja põimame põhjas.
Me päralt on hõbe,
me päralt on kuld,
me jätame järele –
tuhka ja tuld.
Norra kuningapojad
meil kaitsevad karja
ja Jüütimaa tütred
jahvavad vilja
ning suruvad uhmris
otrade teri
oma kodumaa saari
nad enam ei näe
Sest lendab hirm
me laevade eel
ja ahastus taga
me tegude teel.

Ölandi leeris

Me üle on öö,
meid hukatus hiilab,
me laevadel purustud
purjed ja tüür;
ja rõngana ümber
meid vaenlane piirab
kui raudine müür.
Puid tulle, leek loida,
nüüd valvust ja hoolt,
kui koidab meil hommik
kodumaa poolt –
siis vaenlaste sekka!
Kui kuldid, kui karud,
kui vihased marud,
mis murravad laante
põliseid puid,
nii vaenlaste luid
me heidame loogu,
mere, mühava, voogu
me paiskame neid.
Me laivad, me luiged
me purjede pais –
siis vaba neil tee
üle vahtuva vee,
kodukaldale kandvad
kui võitjaid,
nad meid.
kel vendadest surm
surub igavest lau,
sel põleval riidal
saab viimane au.
Ta tuhka me kodumaa
mullasse viime;
säält tõusvad ta põrmust
meil võitlejad uued,
meresõdijad suured.
Ahoi,
ju õreneb öö
ja tumeneb täht,
külm, mere poolt, maale
käib hommiku õhk.
Koit kerkib Ämara
veetlevast võrgust ja sütitab uuesti
päikese tuld.
Nüüd sarved hüüdma,
kilbid kõlama!
Meid ootamas on eluhinna eest –
ränk veretöö.

Arvustus:

Ma alguses vaatasin peale, et luuletus on viierealine lõppriimita ja lõi esimese asjana pähe, et oh! tüüp on püüdnud skaldiluulet imiteerida. Aga ei midagi sellist, luuletus jätkus lihtsalt teisel leheküljel. Regivormist pole siin juttugi ja ka klassikalistest vormidest mitte. Mõlemaid luuletusi võiks liigitada vabavärsi alla, kuigi mõningad lõppriimid (ja sealjuures üsna kehvad) eksivad sekka ära. Rütm on kohati päris hea, aga vahepeal takerduv. Sõnadega pisut mängib, aga ei midagi erilist mu meelest. Iva ka praktiliselt nagu pole, see luuletus ei ütle suurt midagi. Ja üldse ei saa ma aru, miks selliseid luuletusi kirjutatakse - eelpool kajastatud Lehte Hainsalu "Taprite pidu" tõstatab täpselt sellise küsimuse. Aga nojah.

Ajalooalast:

Eelpool käis juba vilksamisi läbi Saxo Grammaticuse nimi ja et LR-is on ilmunud ka tema elutöö valikuline eestindus. Kes siis oli Saxo?

Ilmselt sündis ta kusagil 1150. aasta paiku Sjaellandil (see Taani saar, mille ühes nurgas asub tänapäeval Kopenhaagen), ilmselt mingisugusesse üliku- e. sõdalasperre. Saxo oli tollal Taanis üsna levinud mehenimi, Saxo Grammaticuseks (ehk Õpetatud Saxoks, kas tema väga hea ladina keele või Euroopa ülikoolides veedetud aja pärast) hakati teda nimetama veidi hiljem Jüütimaa kroonikas. Samuti on tal olnud hüüdnimi Longus, mis viitab tema pikale kasvule.

Ajastu, kuhu ta sündis, oli Taani ajaloos kahtlemata kuulsusrikas. See on kuningas Valdemar Suure ja tema poegade Knut VI ja Valdemar Vallutaja ning kuningate seljataga seisnud vägevate Lundi peapiiskoppide Eskili, Absaloni (kelle sekretäriks ta ilmselt oli) ja Andreas Suneseni suurte sõdade ajastu Läänemere ruumis, mis saab alguse Vendimaale tehtud ristisõdadest 12. sajandi keskel (tänapäeva Kirde-Saksamaa ja Loode-Poola) ja lõppeb Põhja-Eesti vallutamisega Valdemar Vallutaja ajal.

Taanlased kasutasid meelsasti ära ristisõjaideoloogide uut seisukohta, mille kohaselt andis ristisõja mõõdu välja ka Läänemere idakalda paganlike rahvaste vastu sõdimine, mis kujutas endast sisuliselt lakkamatuid vastastikuseid sõjaretki taanlaste ja nende vaenlaste vahel. Selle valguses pole ilmselt imestada, et oma 16 raamatust koosnevas Gesta Danorumis (ehk Taanlaste vägiteod) viib ta üsna sarnase pildi suurtest Skandinaavia kuningriikidest ja vägevatest sõdadest teiste Läänemere äärsete rahvaste vastu ajas tagasi ka oma tuhat aastat varasemasse aega, sest ta on harjunud selles raamistuses mõtlema. Ma ei usu, et see pilt 1000 aastat nii staatiline oli, ja vähemalt võõraste rahvaste puhul on valitsejate nimed sageli selgelt välja mõeldud, aga mingi tõsilugu on siiski iga Saxo väljatoodud sündmuse taga tõenäoliselt olemas.

Tema kroonika algab sündmustega u. 300 eKr, kuigi esimene kindlalt ajalooline Taani kuningas selles jutustuses on alles Gorm Vana, kes suri 10. sajandi keskel. Kuigi Taanis kasutati seda ametlikuks ajalooõpetuseks kuni 1940. aastani, on see teos pigem allikas pigem muinasskandinaavia kirjanduse, mütoloogia ja folkloori, kui ajaloo kohapealt, ja väljendab pigem Saxo kirjamehelikku soovi oma rahvale kuulsusrikas minevikulugu kirjutada, kui puhast ajalootõde. Samas allikakriitiliselt kasutades võib sellest ka ajaloouurijatel tohutult abi olla.

Niipalju kui me teame, on Saxo pärit vanast sõdalaste (kuninga ihukaitseväelaste) suguvõsast ja paistab olevat ka ise sõdurielu elanud. Pole siis ime, millise innuga kirjeldab ta paganluseaja vägitegusid, kusjuures ei ristitus ega kristlik vooruslikkus ei ole tema puhul kõige olulisemad väärtused, vaid pigem midagi, mille puudumise pärast ta väga formaalselt oma tegelasi noomib.

Saxo on mõjutatud Vergiliuse „Aeneasest“, Platonist ja Cicerost ning üsna kaasaegsest Britannia ajalookirjutajast Monmouthi Geoffrey’st. Mis on ilmselt kirjandushuvilisele inimesele Saxo kroonika puhul kõige huvitavam fakt, on see, et Shakespeare’i Hamlet pole muud, kui töötlus Saxo suulisel ajaloopärimusel põhinevast loost Taani ülikust Amlethist. Saxo originaal on muuseas Shakespeare’i töötlusega hämmastavalt sarnane.

Eesti ajaloo seisukohalt on intrigeeriv ka see, miks Saxo kroonika ei kajasta Valdemar Vallutaja sissetunge Saaremaale 1206. aastal ja Tallinna alla 1219. aastal. Varem arvati sellest johtuvalt, et Saxo suri enne 1206. aastat, jõudmata sellest kirjutada. Viimasel ajal on aga välja selgitatud, et tema surma ja ka kroonika lõpetamise aeg jääb vahemikku 1216-1220, kuigi sündmustik ise lõppeb 1187. aastaga.

Mis veel enam huvitav – Paul Johansen leidis omal ajal tema kohanimekasutust uurides, et Saxo on saanud Liivimaa kohta teateid kelleltki otseselt allikalt, ilmselt 1218. aastal Riia piiskop Alberti saatkonna koosseisus Taani saabunud Eestimaa piiskopi Theoderici käest. Miks ta siis ikkagi ei kirjutanud ka Valdemar Vallutaja vägitegudest? Ilmselt jääb see mõistatuseks, kuigi erinevaid variante võib pakkuda mitmeid. Ainult mõelda vaid, kui meil oleks lisaks Henriku kroonikale (või hoopis selle asemel?) ka Saxo variant, ja seda veel rõhuasetusega Põhja-Eestis toimunule? Mis ettekujutus oleks meil siis Muistsest Vabadusvõitlusest? Milline vallutuseelsest Eestist üldse? Minu meelest kuidagi väga kõditav ajaloofilosoofiline küsimus.

Jaan Kross "Väljakaevamised"

Autorist:


Kui ma siin ennist Ristikivi puhul märkisin, et tegemist on vist siinkohal käsitletavatest kirjanikest kõige auväärsemaga, siis võta näpust – leidsin, et isegi Jaan Kross (ja isegi Jaan Kross, ja isegi Jaan Kross... khm... 19. veebruar 1920 Tallinnas – 27. detsember 2007) on kirjutanud midagi, mis jääb küll väga žanri piirimaile, ent ulatub siiski omadega sisse. Igatahes Kross vist tutvustamist ei vaja, kui inimese miskipärast juba üht kirjandusblogi uudistab.

Raamatust:

1990. aastal (paistab, et oli ajaloolise romaani jaoks viljakas aasta, kui vaadata, et ka Rein Raua raamat oli sama aasta väljalase) trükivalgust näinud raamat pole (tea, kas taseme, teema või sootuks kehva ilmumisajastuse tõttu) ehk nii suurt avalikkuse tähelepanu saavutanud, kui Krossi mitmed teised romaanid. Igatahes internetist ei leidnud ma peaaegu midagi asjassepuutuvat. Siiski on see raamat tõlgitud soome, saksa ja rootsi keelde. Ja mõistagi on see ilmunud ka Krossi kogutud teoste sarjas, numbri all 10 ja aastal 2003.

Arvustus:

Ei ole vist võimalikki teisiti, kui et see on hea raamat. Ja igatpidi üsna krossilik, nauditav nii sõnavara kui sõnastuse poolest. Rohked ekskursid, aga parasjagu lühikesed, et ära ei tüüta, elavad ja muhedad kirjeldused, tugevad karakterid, ajaloo ja tsensuuri küsimused jne.

Mõneti huvitav on ta selles mõttes, et liidab Krossi kaks põhilist teemat – „Väljakaevamised" on ühest küljest eesti ajaloo sündmustest inspireeritud ajalooproosa (nagu nt „Kolme katku vahel“, „Keisri hull“, „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ jt), teisalt aga ka memuaarlik-autobiograafiline teos (nagu nt „Wikmani poisid“, „Kallid kaasteelised“, „Mesmeri ring“ jt). Ja kui nüüd tagasi pöörduda eeltoodud võrdlusele Ristikiviga, siis mina liigitaks „Väljakaevamised“ sarnaselt raamatule „Viikingite jälgedes“ alternatiivajaloo valdkonda, mis pole vist eesti kirjanduses väga sagedalt harrastatud žanr.

Nimelt - Peeter Mirk (raamatu minategelane ja Krossi alter ego), naaseb 1954. aastal vangilaagrist ja leiab tööd arheoloogilistel väljakaevamistel Toompeal, mille käigus ta avastab ja hoiab endale 1221. aastast pärineva pidalitõbise Andreas Suneseni üleskirjutuse, kus ta palub Issandalt andeks ristisõjakoleduste pärast, millega ta eestlaste maad on löönud (huvitaval kombel on samal aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Endel Nirgi "Tabelinuses" (vt allpool) samuti sees pidalitõve kui jumalik karistus motiiv Sunesenile Harju-Viru vanematest mässajate ülespoomise eest, mille pärast ta andeks palub).

Tõsi - peaasjalikult räägib kõnealune teos ikkagi 1954. aasta vabanevatest, ent endiselt närvilistest oludest (ja on selles mõttes ilmsesti üsna loomulik ilmumisajal - 1980-ndate lõpus toimunud protsesside taustal) ja ajaloo rollist neis tingimustes, mistap võib selle raamatu siin blogis käsitlemisele võtmist pidada mõneti tinglikuks. Juttu on siin (nagu pealkirjastki võiks nähtuda) ka arheoloogiast ja pisut ka tollase Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi telgitagustest (üldse on siin muudetud nimede taga ära tunda mõningaid tollaseid tipphumanitaare, nt Uku Masingut). Sellest johtuvalt tekib küsimus, et kuivõrd palju on fantastilist käsikirja-leidu kõrvale jättes siin autobiograafilist? Et kas Kross on lähemalt kokku puutunud arheoloogiaga? Ei osanud selle kohta infot otsida, aga raamatu lugemine tekitas neetud kahjutunde, et ta ei kirjutanud midagi päriselt sellesse n-ö „muinasažanrisse“ kuuluvat. Küll oleks praegu mõnus lugeda. Ohjaa.

Kui ma nüüd võrdleks muude Krossi teostega, mida olen lugenud, siis ei ole see kindlasti parimate seas, kui võtta selle järgi, kui sügavalt see raamat mõjub. See oli mõnus ja huvitav lugemine, aga sellist tegelasele kaasatundmisvõimalust ja kirjanduslikku väge nagu nt on "Kolme katku vahel" või "Keisri hull", "Väljakaevamised" päris ei paku. Loo kulminatsioon on ka pisut mannetu, kui sellist halvustavat sõna üldse julgengi lugupeetud klassiku kohta kasutada.

Üldiselt aga soovitan julgesti. Ma arvan, et see võib maitseda üpris laiale ringile. Oleks tore, kui iga arheoloogiahuviline seda kord lugenud oleks. Aga jah, kes eelnevad lõigud läbinud on, saab isegi aru, et karuseid mehi siit oodata ei ole.

Ajalooalast:

Et Andreas Sunesenist ja Taani ristisõjast Maarjamaale on paslikum rääkida Bernard Kangro romaani „Kuus päeva“ juures, siis võiks siinkohal teemassepuutuvalt rääkida hoopis arheoloogilistest kaevamistest Tallinnas ja üldse Tallinna vallutuseelse asustuse küsimusest, mis iseenesest on tänini täiesti vaidlusalune.

Henriku kroonikast teame me, et 1219. aastal maabuvad Lindanyses Taani kuninga Valdemari väed, hõivavad rävalaste vana linnuse ja hakkavad seda kindlustama. Mõne päeva pärast toimub siin viitusepäeva lahing (kus väidetavalt kukkunud alla Dannebrog, kuigi on ka olemas võimalus siduda see legend Madisepäeva lahinguga, aga sellest ehk mõni muu kord), kus eestlased saavutavad äkkrünnakuga esialgu edu, kuid löödakse hiljem tagasi.

Valdemar lahkub Tallinna alt ja jätab siia oma asevalitsejaks Lundi peapiiskop Andreas Suneseni. Järgnevate aastate jooksul üritatakse taanlaste kindlust korduvalt ära võtta, aga ka 1223. aasta suure ülestõusu ajal on see ainus punkt Eestis, mis jääb võõrvõimu kätte. Edaspidi jääb kuningas Valdemar omadega aga jänni ja Taani riigi kämmal siinmail nõrgeneb, mille tagajärjel haarab Põhja-Eestis ja ka Toompeal võimu Mõõgavendade Ordu. Järgneb suurem poliitiline sahker-mahker, mille lõpptagajärjena 1238. aastal Stensby lepinguga lähevad Tallinn ja Põhja-Eesti veel 100 aastaks Taani kuningriigi koosseisu. 1248. aastal saab Tallinn Lübecki linnaõiguse.

Aga mis oli enne seda? Baltisaksa uurijad ei taibanud väga seda küsimust tõstatadagi (sest nende paradigma järgi hakkas ju igasugune mõistlik inimtegevus siin pihta germaanlaste kultuuritoomisega), kuni baltisaksa/taani/eesti ajaloolase Paul Johanseni teooriani (vt "Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland"), et Tallinnas oli juba 11.-12. sajandil turuplats, kuhu juurde lisandusid ka rootsi kaupmeeste jaoks Oleviste ja venelaste jaoks Püha Nikolai kirik ning mille nimi Lindanäs tuleb rootsi keelest ja tähendab umbes sama mis hilisem soomekeelne nimi Kesoniemi.

Siia juurde lisandus veel soome keeleteadlase Tallgren-Tuulio väide, et Sitsiilia kuninga õukonnas töötanud araabia kartograaf al-Idrisi kujutas oma 1154. aastast pärineval kaardil Tallinnat, mida teab küll vist iga põlvepikkune poisikenegi. Ja neist kahest asjast johtuvalt korraldatigi 1954. aastal, sellel Tallinna esmamainimise 800. aastapäeval (kõigest 7 aastat hiljem Moskva samasisulisest sündmusest) siin suurejoonelised väljakaevamised selle tõestamiseks, et Tallinna kohal ei asunud mitte ainult turuplats, vaid terve aolinn. See tõestuskatse sai juba omal ajal (nagu raamatust "Väljakaevamised" lugeda võib) rahvasuus pilkelise pealkirja "Kalevipoja parteipiletit otsimas". Propagandasurve tegi oma töö ja siin pole siis ka midagi imestada, et teooria sakslaste-eelsest linnalisest Tallinnast justkui nagu tõestust leidiski. Kuigi tegelikult ei ole leitud mitte midagi aolinnale viitavat, toona hilisrauaaega dateeritud keraamika on ka nüüdseks ümber ajandatud 13. sajandi lõppu vist. Jälgi Henriku mainitud rävalaste vana linnuse kaitseehitistest on Toompeal arvatavalt leitud 1990-ndatel toimunud päästekaevamiste käigus, aga nendegi kohta on öeldud, et tegelikult on need tõlgendused meelevaldsed. Midagi on seal kindlasti aga olnud, on sealt leitud viikingiaegse kolde jäänus ja muinasaja päris lõpust pärinev ammunooleots ja vist ka odaots.

Et kaevamisi oli tehtud ka Tallinna lähistel asuval Iru linnamäel, mis oletatavasti jäeti 12. sajandi keskel maha, ja 12. sajandi aardeleiud koonduvad Tallinna ümbrusesse, ka sellest ajast pärinevad maanteed jooksevad siia kokku (liiati asub linn suisa Rävala maakonna kolme kihelkonna piiride kokkupuutepunktis) ja vaid veidi hilisemast ajast on ka teada, et suur ja iidne Läänemere laevatee Saksamaalt Ojamaa kaudu Novgorodi ületas just Hanko-Tallinna liinil Soome lahte, kujuneski välja teooria, mida pole seni kaljukindlalt ümber lükatud (kuigi enamik ajaloolasi suhtub sellesse tugeva skepsisega) – et vana viikingiaegse kaubanduse keskus Pirita jõe orus asuvas Irus kaotas merest kaugele jäämise tõttu oma tähtsuse ja pead tõstva kogetsi toimiva kaugkaubanduse kiiluvees võttis tema rolli üle Tallinn, mis kujunes kogu Rävala keskuseks ja 12. sajandil aolinnaks.

Al-Idrisi kaardil on muidugi olemas Astlanda, millest vähemalt üks osa on üpris kindlasti olnud tänane Eesti ala. Ja seal maal on 5 linna. Üks neist on Qlwry või Flwry (tuleb arvestada, et meil on säilinud ainult ümberkirjutused, niiet seal võivad olla ka vead sees ja alati ei ole võimalik tähtedel eriti vahetki teha). Tallgren-Tuulio leidis, et see on ümberkirjutamisel tekkinud viga ja esitas selle kujul Qlwny, seostades seda vene allikates Tallinna kohta kasutatava Kolõvaniga (läänemeresoome kujul Kalevan). Samas Kolõvani kasutatakse leetopissides esmakordselt alles 1220. aastatel ja al-Idrisi on tõenäoliselt oma info Põhjamaade kohta saanud kelleltki sakslaselt või igal juhul lääne suunalt ning Venemaa on kaardil sama must maa kui Baltikum. Ning mis veel eanm – kui eksimus ümberkirjutamisel peaks tõesti olema sündinud, siis kuidas sai see kõigis eri ümberkirjutustes sattuda samamoodi?

Tallinna nimeteema on muidugi üldse huvitav. Ma olen kuskilt kuulnud, et Tallinn võib tähendada Taanilinna kõrval ka hoopis „tald-linna“ (kui ülalinna all asuvat – sobib hästi ka tänavatega Lühike ja Pikk jalg, mis ülalinnast saapasäärtena „tald-linna“ viivad), aga ma ei mäleta, kas see oli nüüd tõsiteaduslik teooria või kellegi erudeeritud nali. Keegi fennougrist Harry Meindok on pakkunud välja ka teooria, et Tallinn tähendab hoopis "taliuin" ning on sellisena al-Idrisi kaardilgi märgitud, aga see on eelmises lõigus toodud ja Ivar Leimuse kriitikal põhineva teabe valguses veidi kahtlane.

Aga ka Lindanyse on muidugi ka väga erinevaid tõlgendusi pakkunud. Rahvaetümoloogia on pärast Kreutzwaldi "Kalevipoja" ilmumist lahti seletanud seda kui "Linda nisa", aga seda ta vaevalt nüüd on. Nagu mainitud, siis P. Johansen tuletas seda Lindanäsist, aga siinkohal tekib küsimus, kust teadis seda rootslaste kasutatud nime Henrik? Praegu tunnustatuma teooria kohaselt on tegemist lihtsalt eestikeelse sõnaga, mis tähendas linnamäge või linnust, vanal kujul Litnanasõn. Siit panid selle rootslased oma keelde ümber Lindanäsiks ja venelased Ledenetsiks, mis tähendab jäätunut. Aga on ka konkureeriv variant kerkinud esile viimastel aastatel - "Linn danise". Et ehk üritas kroonik Henrik, kes oli teadlik, et eesti keeles on lausejärg tihtilugu justkui tagurpidi (sakslase poolt vaadates), seda oma arust õigesti ümber pöörata. Selle vastu räägib jällegi see, et taanlaste omaks sai see linn alles 1219 ja Henrik pani kroonika kirja 1224-1227. Mingi nimi oli sellel paigal juba varem ja sellisena pidi teade sellest olema jõudnud Henrikuni, vaevalt aga uus nimetraditsioon nii ruttu juurduda võis, et ta oleks pannud Henriku seda kroonikas kasutama. Igal juhul - võta või jäta.

Mida siis arvata? Mis oli Tallinnas enne 1219. aastat? Küllap siin mingisugune kaubakoht ikkagi oli, aga tuleb vist arvata, et pigem hooajaline. Linnus üleval Toompeal oli ehk ainult kaubarahu kaitsmiseks ajutiselt mehitatud. Aga tont seda teab. Loodetavasti on tulevikul mineviku kohta rohkem öelda kui olevikul.

Rein Raud "Kaupo"

Raamatust:

Ilmunud aastal 1990 (ainus trükk), on see sisuliselt kõige hiljutisem Eestis valminud ajalooline jutustus või romaan siitkandi rahvaste muinasajast. Ei tea, miks see teema pole kirjanikke hiljem eriti köitnud. Räägib see raamat, nagu pealkirjast aimata, liivlaste vanemast Kaupost. Autor ütleb ise eessõnas, et ta soovib vältida ajalooproosa alatist viga kujutada tegelasi nii, nagu nad teaksid sündmuste arengut ette, oleksid lugenud Marxi, Rousseau’d ja teisi suuri mõtlejaid ning analüüsiksid põhjuseid ja tagajärgi nii, nagu ajaloolased hiljem on kirjutanud.

Autorist:


Rein Raud (sündinud 21. detsembril 1961) on eesti kirjanik, japanist (Tallinna ja Helsingi Ülikooli professor) ja praegune Tallinna Ülikooli rektor. Tema teistest ilukirjanduslikest üllitistest on ehk suurimat tunnustust pälvinud "Vend", mis ilmus üsna äsja ja sai 2009. aasta Vilde kirjanduspreemia. Kirjutamise kihk tuleneb küll ilmsesti sellest, et tema vanemad - Eno Raud ja Aino Pervik - on mõlemad tuntud ja armastatud eesti kirjanikud.

Arvustus:

Mis siin ikka pikalt keerutada - igavavõitu oli. Raua eesmärk, nagu eelpool juba mainitud, oli kujutada Kaupo mõtteid tema aja vaatepunktist, üritades kõrvale jätta hilisema aja kogemus ja arusaamine. Aga ei saa öelda, et ta eriti midagi uut oleks žanrisse sisse toonud. Tõsi - mõnda huvitavat oli ta tollaste inimeste mõtlemise kohta esitlenud, aga ei midagi rabavat.

Küll oli teoses küllaldasti igavat mõttemulinat, mille tõttu ma suisa kaks ööd lambi põledes kogemata magama jäin. Intriigi või kaasatõmbavat süžeed siit otsida ei maksa. Ajaloonaudingust jäi ka tõsiselt puudu, sest näha oli, et perioodi olmega polnud autor eriti tutvuda viitsinud, rõhuasetus oli vaimsel osal, aga see ei tasunud end ära, sest polnud kirjanduslikult veenev.

Ootasin raamatust märksa enamat, ja veidi halb tunne on sellist kõrgelt haritud inimest nõnda halvasti arvustada, aga ei saa midagi selle vastu, et mind jättis see raamat külmaks ja selline halb järelmaik oli suus, nagu viimati mõne kooli kohustusliku kirjanduse raamatu suhtes.

Ajalooalast:

Mida huvitavat Kaupo kohta ikka öelda? Tegemist oli siis tuntuima liivi ülikuga, kes on üks Henriku Liivimaa Kroonika peategelasi (mainitud üle 20 korra, kohalikest kõige enam) ja tema rolliks selles on olla „hea pagan“, vastandina „kõrgile“ Lembitule.

Kaupo nime puhul (kroonikas Caupo) ei ole selge, kas tegemist on mugandusega kristlikust pühakunimest Jacobus, või on tegemist vanast läänemeresoome tüvest „kau“ pärineva nimega. Isiklikult pooldan siiski viimast teooriat. Kroonik Henrik nimetab teda tiitli poolest korra ka „quasi rex“ (justnagu kuningas), mis on ka üks argumente näitamaks, et kohalikud rahvad kutsusid oma pealikke kuningateks, aga Henriku kui Euroopast tulnud mehe silmis ei andnud nad seda mõõtu päriselt välja.

Kroonika sündmustesse ilmub Kaupo alles aastal 1200, piiskop Alberti teisel tegevusaastal, kui too nõuab temalt, Annolt (teine oluline liivi ülik) ja teistelt pealikelt pantvange. On küll oletatud, et Kaupo võis olla see "keegi haavatud liivlane", kes end 1191. aastal esimesena ristida lasi (ristijaks hilisem Eestimaa piiskop Theoderich), aga mingeid tõendeid selle kasuks pole võimalik tuua ja Enn Tarvel peab seda 1200. aasta märke valguses pigem ebatõenäoliseks.

Igal juhul hiljemalt aastaks 1201 oli Kaupo ristitud ja temast sai piiskop Alberti veendunud toetaja. Hinnangud sellele teguviisile on vastakad - ühed on näinud temas oma rahva reetjat, teised ettenägelikku meest, kes taipas vajadust ladinliku Euroopaga integreeruda. Mina ütleks selle peale küll (ja nõustun siinkohal Rein Raua tõlgendusega), et ajastu konteksti arvestades on sellised arusaamad täiesti kohatud.

1202-1203 rändas Kaupo koos piiskop Albertiga Liivimaalt Rooma ja kohtus seal paavst Innocentius III enesega (peetud kõige mõjuvõimsamaks paavstiks ajaloos), kes kinkis Kaupole Piibli. Selle sündmuse taustaks leidsin ka 1839. aastast pärineva baltisaksa kunstniku F. L. von Maydelli graafilise joonistuse raamatust „Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands“ (Viiskümmend pilti saksa Venemaa-Läänemereprovintside ajaloost):



1210. aastal osaleb Kaupo Ümera lahingus, kus langevad tema poeg Berthold ja väimees Wane, 1212 aga piirab omaenese linnust Turaidat, kus on end kindlustanud ristiusust taganenud ja ülestõusnud liivlased.

1217. aasta 21. septembril sai Kaupo Madisepäeva lahingus surmavalt haavata (huvitaval kombel nii tema kui Lembitu, kaks kroonika paganlikku ja vastandmärgilist peategelast, mis sunnib mõtlema, kas see oli ajalooline kokkusattumus või viitab see sootuks sellele, et Henriku kroonikas võib olla palju enam kirjanduslikku koostisosa, kui tavaliselt arvatakse).

Ilmselt ei surnud ta kohe, vaid võis isegi järgmise päevani elada, sest tal jätkus veel aega sakramente võtta ja testamenti teha (milles jagas oma vara kõigi Liivimaa kirikute vahel). Huvitav on seegi tõsiasi, et kuigi ta sureb Henriku sõnade järgi "usukindlalt issanda kannatust meenutades", viiakse temaga läbi põletusmatus, mis ei erine kuigivõrd paganlikest kommetest ("Ja ta keha põletati, luud aga viidi Liivimaale ja maeti Krimuldasse."). See ei ole siiski midagi ebaharilikku, vaid olla minu teada keskaegses katoliku traditsioonis siiski lubatud, kui nt sõjakäigult oleks olnud tülikas kogu keha kaasa tuua (nagu antud juhul oligi).

Kaupo kohta on kahtlemata huvitav teada sedagi, et hilisem Lievenite aadlisuguvõsa pidas ennast naisliini pidi pärinevaks Kaupost. Nii nagu von Tolle on peetud Suure Tõllu järeltulijateks. Nii nagu Maydellid, Taubed jt on ilmselt algselt eesti ülikutest pärinevad. Ja Soontaganas olla elanud 13. sajandist 20. sajandini välja Soontakite suguvõsa, kes pärinevad muistse Soontagana valitsejatest. Et siis meie muistse ülikkonna verejälgi on küllalt igal pool - see oli vist praeguse lõigu mõte.

Igal juhul raamatut pigem ei soovitaks.

Karl Ristikivi "Viikingite jälgedes"

Kirjanikust:


Karl Ristikivi (16. oktoober 1912 Läänemaa Varbla kihelkond – 19. juuli 1977 Stockholm) on ilmselt selline kirjanik, kes pikemat tutvustamist ei vaja. On olemas lausa väga auväärse liikmeskonnaga Karl Ristikivi Selts: http://www.ristikivi.net
Mõningad huvitavad asjaolud toon pigem välja arvustuse ridade seas.



Raamatust:

Pikka aega polnud sellist raamatut trükis üldse ilmunud ja eesti lugejale oli see tükike Ristikivi loomingust sootuks tundmatu. Nimelt oli see ilmunud 1936. aasta esimeses pooles „Perekonnalehe“ veergudel järjejutuna. Alles 2003. aastal ilmus see kirjastuses „Fantaasia“ ja kordustrükina aastal 2007. Kuigi peab ütlema, et ega Ristikivi ise ei pidanud sellest kirjatükist suurt midagi ja tegi seda raha pärast, et õpingute kulusid kinni katta. Nii olen mina vähemalt kuulnud.

Arvustus:

Tõtt-öelda olid minu mõtted esimese paarikümne lehekülje segu pettumusest ja hämmastusest, et selline eesti kirjanduse suurkuju on niivõrd keskpärase teosega maha saanud, olgu küll, et üsna noores eas (24-aastasena siis) ja kommertslikel eesmärkidel. Ootasin midagi, mis oleks kaugelt ületanud kõik varem siin blogis kajastatud teosed. Aga ei. Tegelikult, kui nii võtta, siis tase küll tõusis sujuvalt lõpu suunas, kuid ei ületanud minu silmis näiteks Ain Kalmuse triloogiat. Oli maitsev, olgugi et mitte liiga algupärane peategelase otsingud ja lõhestatus, soov kuhugi, kus teda pole.

Tekkisid huvitavad paralleelid – esimesed paar peatükki meenutasid paiguti süzeeliselt filmi „Conan the Barbarian" algust, laevade teekond üle Atlandi oli esialgu omamoodi viide Kalevipoja „Lennuki“-teekonnale, edaspidi aga väga sarnane Gailiti raamatu "Üle rahutu vee" samasugusele merehädaliste agooniale, raamatu lõpuosa aga kohati muhedalt indiaanijutulik.

Võib ära mainida, et teatud kohtades ilmnes ka loogikavigu või anakronisme, samas paiguti jällegi üllatavalt täpseid või vähemalt positiivselt julgeid ajalootõlgendusi. Elamust kokku võttes: suurt elamust see siiski ei pakkunud, kuigi meelelahutuseks kõlbaks enam kui küll.

Teose tõeline väärtus ilmneb aga siis, kui paigutada see laiemasse kirjandusloolisse konteksti. Mulle tundub, nagu see raamat lausa aimuks tulevikust. Ma arvasin esialgu lugedes (olemata tausta mitte uurinud), et tegemist on umbes 50-ndatel kirjutatud teosega. Kaugel sellest, hoopis aastal 1936, kui eesti kirjanduses läks lahti tõeline ajalooromaanide buum (sellest on kantud nt siinkajastatud Hindrey looming, ka Metsanurga ja Mälgu teosed).

Ometi on Ristikivi romaan sootuks teistsugune. Nagu ütleb Raul Sulbi oma järelsõnas „Fantaasia“ väljaandele, võib see olla üks esimesi žanripuhtaid alternatiivajaloolisi romaane maailmas üldse, laiemalt hakati sarnaseid raamatuid kirjutama maailmas alles 60-ndatel. Nimelt räägib see (öeldes seda nii, et sisu liigselt ette ei jutusta) 12. sajandi Läänemaa meeste kokkupuudetest Ameerika pärismaalastega.

Mis veel huvitavam - raamatu kirjutamise ajast jäi veel veerand sajandit, kuni viikingite-poole Ameerika avastamise teooria üldse laialdast tunnustust leidis. Selline asjatundlikkus Ristikivi poolt võib olla seotud sellega, et ta õppis TÜ-s geograafiat ja oli siis ehk seetõttu ka teooriaga kursis. Tema geograafiahuvi näibki olevat romaani süžeevalikul olulist rolli mänginud.

Oma arust lugesin ma teose algusest selgelt välja peategelase mõtisklustest vana hea "pagulasteema", olgugi et ümberpöördult, nii et rootslane oli pagulane Eestimaal (oli ju Ristikivi Rootsis paguluses). Seda suurem oli mu hämmastus, avastades, et teos on kirjutatud enne Teist ilmasõda!

Ei tea, kas see kõik on nüüd juhus või suutis Ristikivi olla tõesti nõndamoodi oma ajast ees, võta nüüd kinni. Omamoodi kurioosum on see küll.

Ajalooalast:

Ameerika avastamisest viikingite poolt leiab ilmselt internetist päris palju kirjandust. Originaalallikatega tutvumiseks soovitan lugeda eesti keeles ilmunud raamatut „Viikingid Vinlandis“, kus on tõlked kahest Ameerika avastamist kirjeldavast saagast: „Erik Punase saaga“ ja „Gröönlaste saaga". Mõnus lugemine, saagakirjandust soovitan ikka ja alati.

Aga mina võtaks hoopis rääkida rannarootslastest. Mitte küll väga asjatundlikult ega põhjalikult, kuna see teema kuulub mulle vähem kodusesse valdkonda. Ristikivi teos saab alguse Rootsikülast Läänemaa rannikul, mis paistab kirjaniku kirjelduse järgi olevat varane (12. sajandi) rootslaste rannaline asustus Eestis. Sealsed elanikud on aga lausa 4. sajandil Eestist läbi rännanud gootidest mahajäänud rahvakillu eestlastega segunenud järeltulijad, kes on otsapidi seotud ka kuningas Ingvari retkega Eestimaale (rootslane Egil nimelt valvab tema hauda, mis olevat Vatla mäe all Kiideva sadamas).

Teooria, et gooti hõimud (kes Suure Rahvasterändamise eel liikusid Lõuna-Skandinaaviast Musta mere äärde) on kunagi elanud Eesti aladel ja toonud siia kultuuri (näiteks põlluharimise), ning eestlased ise tulid siia alles pärast gootide lahkumist lõuna poole, pärineb suuresti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse pangermanistlikust ja kolonialistlikust mõtteruumist, kuid ka veel Vabariigi algusaegadel polnud see paradigma veel täieliselt ümber lükatud.

Mis muidugi ei tähenda, et kontakte Skandinaaviaga poleks varakult olnud. Lõuna-Skandinaavia oli kogu muinasaja vältel meid kõige enam mõjutanud kultuuripiirkond ja ilmselt jõudsid sealtkaudu meieni mitmed uuendused (millele viitavad paljud-paljud väga varased germaani sõnalaenud, eelkõige põllumajandusliku ühiskonnaga seotud), aga valeks võib pidada siinkohal endisaegset kolonialistlikku rõhuasetust.

Puhuti on esinenud ka skandinaavlaste asustust siinpool Läänemerd - näiteks peetakse neile kuuluvaks pronksiaegseid laevkalmeid Saaremaal, aga ka eelviikingiaegne Grobina kaubanduskeskus tänapäeva Läti läänerannikul. Skandinaavlaste asustusele viitab ka näiteks Ojamaa saare müütilist ajalugu kandev Gutasaaga, mida võib eestikeeli lugeda 2002. aasta esimese Akadeemia veergudelt. Seal kirjeldatakse, kuidas Ojamaal sigib nõnda palju rahvast, et ei mahu enam saarele ära, ning liisuheitmise teel saadetakse iga kolmas mees saarelt välja. Nad asuvad teele ida poole ja asustavad Eesti saare nimega Dagö ehk Koidusaar (ei muu kui meie Hiiumaa), rajades sinna ka linnuse, millest peaks praegugi veel jälgi olema. Et aga seal ei suutnud nad ennast ära toita, jätkasid nad oma teekonda Väina jõge mööda ülespoole. Kas sellel lool ka laiem tõepõhi all on, ma ei tea (Hiiumaa rauaaegse asustuse küsimus on üldse eraldi teema ja lahtine küsimus tänini), aga küllap iseloomustab hästi tihedaid sidemeid Eesti ja Rootsi vahel varastest aegadest peale.

Üldiselt on tänapäeval levinud seisukoht, et rannarootslaste asustus Eestis pärineb 13. sajandi II poolest, kui kohalikud maaisandad (eriti Saare-Lääne piiskop) soodustasid nende siia ümberasumist, pakkudes neile paremat õiguslikku seisundit kui kohalikele eestlastele. Nendele ei laienenud pärisorjus, vaid nad maksid maaisandale andamit või täitsid teatud juhtudel ka sõjateenistust maaisanda heaks. Nende enda pärimuse järgi asusid nad siia selleks, et tõrjuda kõrvale rannaröövi harrastavaid eestlasi ja muuta seega Liivimaa veeteed ohutumaks. Samas leidus hilisematel aegadel ka neid maaisandaid, kes nende õigusi tunnistada ei tahtnud, nii oli näiteks 18. sajandil hiiurootslastega, kes olid sunnitud Kõrgessaare mõisniku ülbuse tõttu Dnepri äärde ümber asuma.

Rannarootslaste asustus oli märksa laialdasem kui 20. sajandi algupoolel. Oma maad, mis kattis Harjumaa, Läänemaa, Hiiumaa, Saaremaa ja väikesaared (hiljem ainult Läänemaa põhjaosa ja Harjumaa edelaosa) rannaalasid, kutsusid nad Aibolandiks (ei õnnestunud välja selgitada selle nime tähendust). Rootsi kohanimed on kõige tugevamalt säilinud tänaseni Vormsil, aga neid meenutavad ka näiteks Noarootsi ja Pivarootsi. Et rootslaste ja eestlaste vahel oli keelebarjäär, siis säilitasid nad suuresti omanäolise kultuuri, kuigi ka kirjalikes allikates on näha vähemelujõuliste rootsi asumite sulandumist eestlaste sekka (esineb isikuid lisanimega Rootslane jne). Nende esemelisest kultuurist võiks osundada sellist lugemist:

1944. aastal põgenesid allesjäänud rannarootslased siitmailt. Siiski on side vana kodumaaga säilinud ja kultuurisild tegutseb aktiivselt. Haapsalus tegutseb Rannarootsi muuseum, mida juhib Rootsi riigi toetust saav sihtasutus. Ilus rootsikeelne veebileht on ka olemas Läänemere idaranniku rootsi asustuse kohta:
Rannarootsi Muuseumi egiidi all on ehitatud juba 3 traditsioonilist rannarahva veesõidukit: Vormsi rupa, Ruhnu lodja ning Ruhnu jaala Vikan, millega on käidud Stockholmis kuningale kirja viimas ja osaletud võidupüha mereparaadil.

Igal juhul tundub mulle see väike rahvakild siin maal ning nende seos meie endaga me ajaloos iga hetkega aina võluvam, niisamuti nagu võin sama öelda baltisakslaste ajaloo kohta. Kui oleks vaid mõni tõeliselt köitev ja samas ülevaatlik raamat neist rannarootslasist.

Raamatu kohta - soovitan lugeda küll, aga mitte niivõrd lugemismõnu, vaid ülalmainitud kirjandusloolise kurioosumi poolest.

Karl August Hindrey "Lembitu"

Raamatust:

Tegemist on siis tegelikult loo „Loojak“ teise osaga, mis tegevustikult järgneb raamatule „Nõid". Sellest on ilmunud kolm trükki – miskipärast kaks neist samal, 1949. aastal Rootsis (millest mina lugesin G. Westenbergi illustratsioonidega varianti kirjastuselt „Eesti Raamat“) ning üks aastast 1992 kirjastuses „Monokkel“.

Arvustus:

Nagu raamatute ja filmide teiste (ja kolmandate jne) osade puhul see nii sage on, jääb ka "Lembitu" "Nõiale" oma tasemelt alla. Ehk kõige häirivam selle teose puhul on see, et autor jutustab siin väga paljuski ümber Muistse Vabadusvõitluse sündmustikku Läti Henriku kroonika järgi (see joon lõi esile juba ka esimeses raamatus, aga mitte nii räigelt). Mulle meeldib, kui ajalugu on sündmustele pikantseks taustaks, mitte eesmärgiks iseeneses. Tegelaste pikad ekskursid erinevate sõjaretkede loetlemisel ei vii kuidagi edasi lugu ennast.

Hindrey on üritanud korduvalt edasi anda Lembitu sisemonoloogi - muret maa ja rahva üle, kusjuures siin on natuke ebausutavalt rõhutatud maarahva poliitilist ühtsust ning Lembitu eriti tähtsat rolli (näiteks et taanlased ja rootslased kutsuvad teda suisa kuningaks – see väide muutub eriti äraspidiseks selle valguses, kui teada, et tõenäoliselt kutsusid teda kuningaks just eestlased ise ja keegi teine sellest aru ei saanud, mõeldes kuningatest omas terminoloogias).

Mõned motiivid mulle siiski meeldisid. Näiteks see, kuidas teose keskpaigast hakkab kõigi tegelaste sekka siginema mingisugune masendus ja soojendamatu külmus. Kui eelmise teose puhul oli väga mõjuv see, kuidas väike Enel oli omal käesooned läbi lõiganud, arvates, et Ihameel ei tule teda enam päästma, siis seekord oli midagi sarnast see, kuidas Enela õde Helmik (keda Ihameel oli armastanud ja kes oli siiski läinud Õnnepäivale naiseks) palub Ihameelel viia ta sõja jalust kusagile kaugele ära ning Ihameel võikski seda teha, aga ometi ei tee ning sõja ajal sureb Helmik soetõppe.

Kirjanduslooliselt huvitava vihje võib leida 1949. aasta trüki järgi leheküljel 37, kus Hindrey mõneti nagu "paneks ära" Metsanurgale. Nimelt seal on räägitud, et 1210. aastal retke Võnnu alla korraldas Lembitu ja ka Ümera oli tema kavaluse triumf. Selle peale mainib keegi, et on räägitud ka kellestki Vellost, mispeale talle vastatakse: "Rabelnud seal jah keegi ringi. Lembitu saatnud parem vooriga koju, oli nii uimasest peast segi tahtnud ajada kõik..." Vello oli teadupärast Mait Metsanurga romaanis "Ümera jõel" (vt allpool) see, kes Võnnu ja Ümera sündmuste taga oli. Ilmselt leidis Hindrey, et Metsanurga ajalootõlgendus oli vale ning selle taga pidi ikka seisma Lembitu.

Teine kirjanduslooline tähelepanek tuleneb sellest, et ma hiljaaegu lugesin juhuslikult ka mõningaid Hindrey novelle, s.h. novelli „Isa“ ja ma oleks justkui tabanud Ihameele isas Vanes Hindrey kirjelduse tema enda isast – selline põikpäiselt vaikiv mees. Eriti aga rõhutas sarnasust episood "Nõias", kus Vane istus haigevoodis ega lasknud end isegi aidata.

Huvitav oli teose lõpu kandev motiiv maharaiutud Lembitu peast, mis võidu märgiks Riiga viidi - esmalt sissevaade sellesse, mis sellega Riias võis juhtuda, siis aga muutub see legendiks hiiglasest, kes kõnnib mööda maad ringi ja otsib oma pead ning Hindrey leiab, et hiljem rahvas ei osanud seda enam Lembituga seostada ning rääkis ka maharaiutud jalgadega kangelasest, mis oleks siis viide Kalevipojale. Kahjuks mõjub see enam-vähem sama magedalt Pätsu-aegse eestlaste heroilise mineviku konstrueerimise moodi nagu "Urma ja Merikese" lõpus olev heietus. Küll aga oleks seoses Lembitu peaga ehk huvitav teada, et kuulu järgi (Evald Tõnisson olla seda juttu kunagi Poola kunstiajaloolastelt kuulnud) leiduvat kusagil Poola kunstimuuseumis pealuu, millele on kirjutatud "Rex Estoniae". Ja noh, eks orduriigi varad viidi ju Liivi sõja aegu Riiast Poola. Mine sa tea.

Igal juhul siinkohal tuleb taas tõdeda, et ma ei soovita seda raamatut. Tähendab, ta ei ole otseselt halb raamat, aga nagu näha eelmistest käsitletud raamatutest, on ka hulka väärtuslikumaid. Ma arvan, et võib rahuga "Nõia" läbi lugeda ja jätta "Lembitu“ avamata. Samas kui inimene otsib raamatust eelkõige just Muistse Vabadusvõitluse sündmuste ümberjutustust ning lahingukirjeldusi, siis võiks seda ju lugeda küll. Niisiis - maitse asi.

Ajalooalast:

Kui eelmine kord sai avatud niivõrd ambitsioonikas ja vaidlusalune teema nagu eestlaste muinasusund, siis sellele ei jää palju alla ka seekordne, mis käsitleb siis muinaseestlaste valitsejate ehk siis kuningate problemaatikat.

Esmalt – miks ma kasutan sõna „kuningas“? Nimelt on keeleteadlased leidnud, et see on eesti keeles juba väga vana laen germaani keeltest, mis võib ulatuda lausa pronksiaega välja (kui ma õigesti mäletan) ning suurima tõenäosusega kutsusid eestlased oma pealikke ja ülikuid kuningateks. Siinkohal ei maksa muidugi arvata, et nad patseerisid ringi hermeliinmantlis ja lasid enda poole pöörduda sõnadega "Teie Majesteet". See oleks äärmiselt vale arusaamine asjadest ning küllap on see üks põhjusi (lisaks inertsile), miks on teaduskirjanduses endiselt käibel umbmäärane "vanem", kuivõrd see iseloomustab võimupiire asjasse mittepühendatule paremini. Üldiselt ollakse konsensusel, et Henrik kui Lääne-Euroopast tulnu leidis, et siin "kuningateks" nimetatud ei vastanud päris tema euroopalikele kriteeriumitele.

Selge on see, et võim polnud Eestis tollal sel moel institutsionaliseerunud nagu ta oli tollal Lääne-Euroopas. See on üks olulisi komistuskive, mille üle seda teemat käsitledes on alati kukutud. Kuningas tähendas juhti, (sõja)pealikku, kes ilmselt elas linnuses ja kelle võimu alla kuulus linnusepiirkond, mis jagunes omakorda vakusteks ja need omakorda küladeks. Vähemalt nii on Harjumaa näitel välja pakkunud professor Valter Lang.

Kust on tulnud meie ajalookäsitlusse arusaam vanematest, mis on nii visa kaduma? Henrik räägib meile vanematest (seniores), parematest (meliores) jne, kuna siinsed pealikud näivad Lääne-Euroopa kristlike kuningatega võrdluses välja võrdlemisi armetud. Ainult ristitud liivlast Kaupot nimetatakse quasi-rex. Ju pidas Henrik teda juba veidi kuningale sarnaseks, kuid mitte päris.

Esimesed eesti haritlased, kes meie muistse ajaloo kohta arvamust avaldasid või ilukirjutasid, võtsid kohe omaks kroonikas kirjeldatu ja seal kasutatud termini seniores, mille ümber kujunes tasapisi üsnagi nõrgalt argumenteeritud arusaam Eesti muinasdemokraatiast ja muistsest priiuseajast, mis vastandus 700-aastasele orjapõlvele. Selline arusaam jätkus kuni 1990-ndateni, kuivõrd EW ajal sobis see rahvuslikuks ajalookäsitluseks imehästi ning ka marksistliku Nõukogude ajaloopildiga (ürgkogukondlik kord, millele järgnes feodalism) klappis see kenasti.

Kuningate puhul peab ütlema ka seda, et üks kuningas ei ole ilmselt valitsenud ühe maakonna üle. Seetõttu suhtun ma üsna skeptiliselt Hindrey katsetesse Lembitu sellisesse rolli panna. Lembitu küsimusest veel allpool. Kõige paremini on ühiskonna valitsemine jälgitav Saaremaa puhul, kuid tuleb siiski arvestada, et sealne arengutase ei pruukinud olla samane mahajäänumas Mandri-Eestis.

Saarlaste puhul on meil teada, et Lüübeki linn on saatnud neile 1225. aasta paiku kirja (kiri ise pole küll säilinud, aga allikates on sellisest kirjast juttu). See tähendab, et Saaremaal on olnud juba oskus kirju lugeda ning nende teel diplomaatiliselt suhelda. Kui me vaatame edasi vahetult vallutusjärgsesse aega, on meil säilinud kaks saarlaste alistumislepingut (1241 ja 1255), millel on ka saarlaste pitser. Huvipakkuv see, et diplomaatilise suhtlemise isikuks on saarlased kollektiivselt. 1255. aasta lepingust: "Antud Saaremaal, Ylle, Culle, Enu, Muntelene, Tappete, Yalde, Melete, Cake ja suure hulga saarlaste juuresolekul...“

Minu tõlgendus asjast on selline, et nimepidi kirja pandud saarlased on linnuseülikud/kuningad ehk need, kes otsustasid asjad maakonna tasandil ning väljendasid maakonna ühist tahet ning see „suur hulk saarlasi“ on nende kodakondsed, killamehed, tunnismehed vms. Kusjuures siit tuleb välja, et neid kuningaid on olnud rohkem kui oli kihelkondi tol ajal Saaremaal. Ka linnusepiirkondade määratlemisel on tulnud ilmsiks, et need ei sobitu alati kihelkondadega. Mina olen seetõttu seisukohal, et kihelkond on kultuurilis-looduslik (võib-olla ka õiguslik) ning linnusepiirkond majanduslik üksus, kusjuures majanduslikust võimust tuleneb otseselt ka poliitiline võim, mis teeb linnusega kuningast ka otsusetegija maakonna tasandil.

Ehk siis – mida ma öelda tahan, on see, et ei olnud nii, et Saaremaal oli 6 kihelkonda, igal kihelkonnal valitud vanem ja siis nende 6 vanema nõupidamisel tehti üldine otsus, vaid et otsusetegijate ring sõltus parasjagu jõuvahekordadest ning sinna kuulusid need, kellele kuulus piisavalt mõjuvõimu (enamasti tähendas see linnust ning selle juurde kuuluvaid inimesi ja maid).

Ilmselt oli seegi tavaline, et selles otsustajate ringis mängis keegi alati juhtrolli. Saaremaa puhul on näiteks näha, et Valjala alistumisel alistub kogu Saaremaa ehk siis Valjala kuningal oli mõjuvõimu veenda ka teisi. Samas näiteks 1261. aasta ülestõusus on saarlaste keskseks linnuseks hoopis Kaarma ning 1343-45 jaagupipäeva ülestõusu järgsetes sündmustes mängib keskset rolli Karja linnus.

Üks probleeme kuningate temaatikaga on ka nende nimed. Nimelt on meil Henriku kroonikast nimepidi teada ainult 8 eestlast. Lembitut mainitakse 14 korral, Tabelinust 3 korda ja ülejäänud 6 (Kyriawanus, Meme, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Vytamas) leiavad märkimist üksainus kord.

Lembitu nime esinemise sagedus on huvitav tõsiasi. Ühest küljest tundub olevat see tingitud sellest, et kroonik Henrikul oli mehe vastu isiklik vihavaen, Lembitu salk oli 1211. aastal tema vastrajatud kiriku maha põletanud ja riisunud. Ja kroonikal oli kindlasti vajadus antikangelase järele, mistõttu on Henrik oma vihavaenlast ehk isegi rohkem esile tõstnud, kui ta seda tegelikult oli. Teisalt aga ei tõsta ta niivõrd esile selle sõjakäigu kaasorganisaatorit Sakala Memet, tollest me hiljem enam ei kuule. Samuti pole võimalik väita, et Lembitul oli tähtsus ainult Henriku jaoks, seegi tuleb kroonikast enesest välja, et tegemist oli selgelt Lõuna-Eesti kõige olulisema kuningaga. Lembitu mõisa juurde koguti vägesid, talle kuulus üks kahest Sakala suurest linnusest, Lembitu maharaiutud pea toodi Madisepäeva lahingu järel Riiga jne.

Aga miks me ainult Sakala (Lembitu, Meme, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Vytamas) ja Viru (Tabelinus, Kyriawanus) ülikuid teame? Tõenäoliselt on siin tegemist juhustega, kuidas Henrikul parasjagu eestlaste nimesid kuulda õnnestus või kirja panna pähe tuli. See, et me teame mitmeid Sakala mehi, on mõistetav, kuna Sakalal oli sõjas kandev roll ning sealne ülikkond oli geograafilise läheduse tõttu ka üsna hästi teada lätlastele, kelle preestriks Henrik oli. Tekib aga küsimus, miks me Ugandi kuningaid ei tea. Ju oli Ugandi siis nõrgema keskvõimuga maakond ning selle kuningad vähem agarad sõdijad.

Mõistetav on seegi, et kirja on pandud Tabelinuse nimi, kuigi Virumaa jäi Henriku jaoks kaugeks ning võttis sõjategevusest vähe osa, - oli mees ju ikkagi ristitud ning Henrik puutus temaga ka mitu korda isiklikult kokku. Ülejäänud Viru pealikest, kes Tabelinusega koos 1219. aastal sakslaste leeri rahu ja ristimist paluma tulid, mainitakse ainult Kyriawanust. Huvitav – miks? Kas olid teised nii vähetähtsad või oli Kyriawanuse lugu (et tal olid enne olnud halvad jumalad ja ta palus uut ja paremat, et tal hakkaks hästi minema) sobiv kroonikasse talletada?

Suurim küsimärk on see, miks me ei tea saarlaste kuningate nimesid? Võiks arvata, et nemad olid kõige vägevamad võimukandjad, kuna nende puhul on Henrik kasutanud lausa sõna nobiles, mida ta muidu kasutab ainult Euroopa ülikute puhul. Saarlaste vägevust viitab ju ka arheoloogiline materjal. Saarlastega peeti ju läbirääkimisi ka ning Henrikul poleks olnud keeruline hiljem kelleltki nimesid küsida.

See võib olla rumal mõte, aga ma ei ole kuulnud, et seda kuskil välistatud oleks – äkki arvati inimese nimes peituvat jõudu, mistõttu vaenlasele hea meelega nime ei avaldatud, kartes sattuda seetõttu tema võimusse. Ja siis räägiti oma kihelkonna või maakonna nimel või kuidagi nii. Kirjalikke lepinguid (nagu ülal näha) sõlmiti ju maakonna nimel, nõnda ei omanud kuninga nimi seal ka suurt tähtsust.

Niipalju siis minu mõtteist. Nüüd, kui suvi käes, on mul ehk natuke aega ka selle blogi tarvis raamatuid neelata.

Karl August Hindrey "Nõid"

Raamatust:

„Nõid“ on Karl August Hindrey (autori kohta vt. „Urmas ja Merike“ sissekandest) kaheosalise ajaloojutustuse „Loojak“ esimene osa, mida on ilmunud lausa kolm trükki – 1938. aastal „Noor-Eesti“ kirjastuses E. Järve illustratsioonidega, 1948. aastal väliseesti väljaandena Örebros G. Westenbergi illustratsioonidega ning 1992. aastal kirjastuses „Monokkel“, taas E. Järve illustratsioonidega. Järve illustratsioonide kohta võib öelda niipalju, et need paistavad olevat osaliselt inspiratsiooni saanud Viiralti graafikast. Raamatu iseloomuga klapivad nad hästi.

Arvustus:

Tegemist on üsna omamoodi ja huvitava lahendusega seniste proosateoste kõrval. Algab ja lõpeb jutt küll veidi tavalises muinasaja-jutustuse sängis (alguses on küll see uudne, et kasutatakse meie hõimurahva liivlaste vaatenurka, kes ei taha kurjade eestlaste kätte sattuda), kus pööratakse minu silmis liigset tähelepanu Henriku kroonikas kirjeldatud sõjasündmuste ümberjutustamisele ja lahtikirjutamisele, kuid raamatu keskpaik on väga huvitav ja sellel ma tahaksin ka lähemalt peatuda. Pean siin küll pisut sisu lahti jutustama, niiet kellel kavatsus seda raamatut lugeda, siis jätku järgmine lõik vahele.

Nimelt avab see Kebja-nimelise tegelase silme läbi väga huvitava pildi elust kusagil metsapõrgus, kuhu üks perekond on põgenenud veritasu nõudva tugevama sugukonna eest. Kebja on noor mees ja ta pole suuremaks kasvades võõrastega kokku puutunud, välismaailmast ei tea ta midagi ning rohkematest inimestest kui 4-5 lähisugulast on tal vaid ähmased lapsepõlvemälestused. Tema elule heidab hämarust ka teisel pool sood elav Must Meego, kes on nõid ja kelle nägemisel kipuvad kõik inimesed haigeks jääma või lausa surema, mistap on soo ligi minek keelatud. Nüüd on aga isa haigeks jäänud ja Kebja leiab, et ta peab soo ületama ja Meegoni jõudma, lootes, et tal õnnestub kasvõi nõia tapmisega oma isa surmast päästa.

Mulle meeldib see muinasjutulis-müstilisus, veidi tume varjund, mis sellel osal (ja tegelikult kogu raamatul) küljes on, olgugi et see kipub vahel kahtlustäratavalt urr-mörriks kätte minema, kuivõrd paganlikku ja kristlikku maailma vahele seatakse suurem ja teravam vahe, kui oleks ehk õiglane. Ja see raamatu keskpaigas olev huvitav osa meenutab kangesti ühte M. Night Shyalamani filmi "The Village".

Tegelased on kõnealuses raamatu osas väga omapäraselt leitud ja pakuvad hulganisti mõtteainest. Teatud detailides tundub see lugu küll veidi ebausutav (ja eks anakronisme ning ebatäpsusi leiab igalt poolt raamatust), aga see ei kahanda tema väärtust. Tõsi - kahandab seda tõsiasi, et viimastes peatükkides taas enam uudsust pole, jutt tiirleb sõja ja poliitika ümber ning nende peatükkide tase on kuidagi märgatavalt kehvem - kui kogu raamat oleks selline, siis hindaks ma seda madalamaltki kui Metsanurga "Ümera jõel" (mis pole iseenesest sugugi halb raamat, aga jääb oma lihtsakoelisuse tõttu nähtavalt alla näiteks Ain Kalmuse triloogiale).

Samuti üritatakse siin väga põhjalikult lahti kirjutada n-ö muinasusundi vaimulikke, tarku ja nõidu, kuidas nood opereerisid, mõtlesid jne. Autor on julgelt sisse toonud šamanismi jm müstika elemente. On võimatu öelda, kas see kõik tõele vastab, aga see Eesti muinasusundi värk on nii ebaselge ja lahtine, et mina ei julgeks suud täis võtta ja arvustada (küll aga tutvustan uusimat teaduslikku vaatenurka veidi allpool). See-eest on Hindrey esitatu vähemalt kirjanduslikult võluv.

Hinnang – soovitan lugeda, eriti kuna see pole mingi telliskivi, vaid pigem paari tunni lugemine. Järgmine raamat on loomulikult selle jutustuse teine osa, mis kannab nime "Lembitu“.

Mõnda ajaloo alalt:

Et ülalkäsitletud jutustus oli teema poolest üsna tihedalt seotud muinaseestlaste võimalike usundiliste kujutelmadega, oleks siinkohal väga õige koht tutvustada ühte värsket ja väga head tööd eesti muinasusundi teemal, täpsemalt Tõnno Jonuksi doktoriväitekirja "Eesti muinasusund", mille kaitsmist õnnestus ka oma silmaga näha. See auväärne töö on ka täies mahus võrguteavikuna saadaval:

http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/9494/1/Jonukst%c3%b5nno.pdf

Et see on parajalt tüse monograafia, siis oleks õigem seda ka väga kitsalt tutvustada. Eesti muinasusund on iseenesest palju kirgi kütnud teema, kuigi mõneti võiks tänase päevani tõdeda, et ega me sellest suurt midagi ei tea. Otsaga on selles teemas sees olnud Kreutzwald, Eisen, Loorits, Masing ja Meri, rääkimata paljudest teistest erialaspetsialistidest. Seni on aga keskne lähenemine tulenenud uusaegse pärimuse ja rahvausundi tõlgendamisest, otsides justkui mingit üht ja algupärast eesti usundit. Ilmselt just Eiseni ja Looritsa pärimuspõhistest töödest lähtuvad ka siintutvustatavate raamatute kirjanikud.

Ometi, nagu toonitab Jonuksi lähenemisviis, on religioon ajas muutuv nähtus, ning meie aastatuhandete pikkuse ajaloo puhul võiks rääkida pigem erinevatest usunditest siin aladel. Selles mõttes oleks ühe eesti muinasusundi otsimine tagasivaatavatest allikatest lähtuvalt üsna vale küsimusepüstitus. Selle asemel on Jonuks uurinud seda teemat arheoloogia nurga alt, kasutades allikatena just iga konkreetse perioodi kohta käivat materjali, mis võimaldab näidata staatilise ühe muinasusundi asemel tervet arenguliini, milles eristab 7 põhiperioodi: mesoliitikum; vara- ja keskneoliitikum; hilisneoliitikum ja vanem pronksiaeg; noorem pronksiaeg ja eelrooma rauaaeg; rooma rauaaeg: keskmine rauaaeg; noorem rauaaeg. Tööd lugedes tundus küll, et osad perioodid oleks võinud kokku lükata ja taandada see meie muistne usundilugu hoopis 3-5 perioodile, aga autor on ka materjaliga tuttavam kui mina, niiet olgu nii.

Kahjuks ei oska ma neid perioode lühidalt, ent ammendavalt refereerida, kartes, et ma lihtsustan asju liigselt ja muudan selle mõttetuks. Et jah, kel huvi, see lugegu.

Lehte Hainsalu "Taprite pidu"

Raamatust:

Käesolev raamat on vist veel vähemtuntud kui eelmine ning selle olemasolu oli mulle endalegi üllatuseks. „Taprite pidu“ ehk „Kümme lugulaulu Tartu enneminevikust“ on ilmunud aastal 1989 kirjastuses „Eesti Raamat“. Tegemist on ainsa trükiga. Raamat ise koosneb (nagu juba alapealkiri ütleb) kümnest lõppriimitud lugulaulust, millest õigupoolest vaid 3 esimest ("Jaroslav Tark läks tšuudide peale", "Mõõga õigus" ja "Langemine") langevad ajaliselt selle blogi huvialasse. Kiitusi jagaksin ma kujundajale Jüri Kaarmale, see on praktiliselt ainus asi, mis mulle selle raamatu juures tõeliselt meeldib.

Autorist:

Lehte Hainsalu (aastast 1959 Sööt; sündinud 31. oktoobril 1938 Haaslava vallas, Tartumaal) on Eesti kirjanik ja poliitikategelane. Viimane tähendab seda, et ta pani oma käe alla nt 40 kirjale ning hääletas 1991. aastal Ülemnõukogu saadikuna EV iseseisvuse taastamise poolt. Kirjanikuna on ta olnud veel märksa viljakam – Hainsalu sulest on ilmunud 13 luulekogu, 7 romaani, väga palju lasteraamatuid (millest üks kuulub ka siin blogis edaspidi kajastamisele), lisaks veel jutukogusid ja publitsistikat. Selle kõige eest on tal ette näidata ka suur hulk kõiksugu preemiaid ja autasusid. Temast on kirjutanud kaks raamatut Valeria Ränik.

Arvustus:

Kui nüüd sisu juurde tulla, siis pean kurvastusega tunnistama, et ma ei mõista, miks selline raamat on kirjutatud. Lugulauludes on kohati mõned päris head riimid ja sõnakasutus, aga sisu poolest on see kõik täiesti mõttetu kirjalike allikate kordamine luulevormis. Vaevalt et aastal 1989 oli sellist raamatut rohkem vaja kui täna ning seetõttu pole ka ime, et see aegade hämarusse vajunud on. Kusjuures väga paradoksaalsena mõjub ajalookäsitluse rõhutatud rahvusromantilisus ja võõravaenulikkus, kui kogu tekst põhineb tegelikult „vaenlaste“ esindaja kroonik Henriku teksti ümberjutustamisel. Et sellel tekstil oleks mõte, võiks ta pakkuda omapoolse vaatenurga ja tõlgenduse sündmustele, aga antud juhul ei saa ma seda raamatut küll soovitada. Küsimus pole mitte selles, et kvaliteet oleks kuidagi kehva, vaid et selles raamatus pole midagi huvipakkuvat. Ja võib-olla on see ka põhjus, miks mul ei tule pähe midagi mõistlikku, mida ajaloo-alast siia lisada.