„700-aastase orjaöö“ vahekokkuvõte? Liivi sõda eesti ilukirjanduses

(Kuna selle blogi jätkamine pole endiselt prioriteet, siis on ta muidugi soiku jäänud, aga praegu suudan vähemalt juhuse tahtel pakkuda välja oma essee Liivi sõjast eesti ilukirjanduses, mis sai prof. Anti Selarti loengukursuse "Vana-Liivimaa ja Vene" raames kirjutatud.)

Liivi sõda on Eesti ajaloo üks väljapaistvaid pöördepunkte olnud juba sellest ajast peale, kui kitsamalt Eesti ajaloo asemel räägiti Balti ajaloost. Liivi sõja märgiline tähendus oligi ilmselt suurim baltisaksa historiograafias, kus see tähendas Vana-Liivimaa kui saksa riigi allakäiku ning sideme kaotamist keisririigi ehk Saksa emamaaga. Ometi säilitas see keskaja lõpu tähisena olulise pöördepunkti staatuse nii Eesti Vabariigi kui Nõukogude Eesti ajalookirjanduses, vaatamata sellele, et niisugusena polnud meie keskaja lõpp kooskõlas ei Euroopa ega Nõukogude ajaloolaste periodiseeringutega.

Suure ajaloolise sündmuse ja teetähisena on Liivi sõda igati oodatult ka eesti ilukirjanduses käsitlemist ja mõtestamist leidnud. Kui vaadata eesti ajalooliste romaanide kolme suuremat lainet – 19. sajandi lõpp, 1930. aastad ning 1970. aastad[1], siis on Liivi sõda kõigil puhkudel esindatud, kusjuures veel vastavate perioodide juhtivate ajaloobelletristide loomingus. 19. sajandi lõpu laine puhul pean silmas Eduard Bornhöhe 1893. aastal ilmunud jutustust „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“, 1930. aastatest pärinevad Enn Kippeli „Suure nutu ajal“ (1936)[2] ja Edgar V. Saksa „Hannibali rahvas“ (1936)[3] ning 1970. aastatest Jaan Krossi „Kolme katku vahel“. Ilmselt võiksid siia veel lisanduda mõned vähem tuntud joonealused romaanid ajalehtedes, isekirjastuslikud teosed, novellid (nt Juhan Jaigi „Peninukkide Kirges“) ning novellilaadsed peatükid laiema ajaloolise haardega teostes (näiteks Arvo Mägi „Karvikute kroonikas“ ja Lauri Vahtre „Eesti saatusehetkedes“).

Ometigi on tähendusrikas tõsiasi, et üldarvudes kahvatub Liivi sõja temaatika selgelt muistse vabadusvõitluse kõrval, mis on kajastamist leidnud julgelt enam kui kümnes ajaloolises romaanis ja jutustuses. Ka Jüriöö ülestõus, mis ajaloosündmuse mastaapsuse poolest selgelt Liivi sõjale alla jääb, on ilukirjanduses ikkagi selgelt populaarsem ja nähtavam olnud[4]. Ehkki kirjandusliku kvaliteedi poolest ei suuda ükski vabadusvõitluse või Jüriöö teemalistest teostest võistelda Krossi monumentaalromaaniga Russowist, on ometigi just Bornhöhe „Tasuja“, Kippeli "Meelis" ning Metsanurga „Ümera jõel“ need, mis on jõudnud ja jõuavad siiamaani laiema publikuni.

Kui jätta kõrvale „Kolme katku vahel“ ebainimlik maht, tundub mulle õigustatud põhjendada sellist olukorda väitega, et Liivi sõjal ei olegi kunagi olnud eestlaste ajalooteadvuses märkimisväärset rolli. Ajaloo pöördepunktina võeti see baltisaksa historiograafiast juba väljaarendatud kujul üle, kuid pigem periodiseerimiseks sobiva punktina ajaskaalal kui et sellele oleks antud selge tähendus eesti (resp eestlaste) ajaloo seisukohalt.

Õigupoolest on ju Jakobsoni isamaakõnedest alates Eesti ajaloos ruumi olnud vaid kolmele tõeliselt tähenduslikule perioodile – muistne iseseisvusaeg, pikk orjapõlv ja uus iseseisvusaeg – ning kahele neid eristavale pöördepunktile – muistsele vabadusvõitlusele  ja vabadussõjale[5]. Vaatamata sellele, et ajaloolased on aeg-ajalt püüdnud „700-aastase orjaöö“ müüti murda või dekonstrueerida, ei ole eesti ajaloo suur narratiiv sellest tõele au andes kuidagi priiks saanud.[6]

Liivi sõda või ka laiemalt 1558. aastast 1629. aasta Altmargi rahuni kestnud sõdade periood ei toonud kaasa kannapööret eestlaste majandusliku ja poliitilise seisundi suhtes. Rootsi riigivõimu katseid kärpida baltisaksa mõisnike võimu ning kaotada Eesti- ja Liivimaal pärisorjus võiks küll vaadelda kui pika sõdade perioodi kosutavat tulemust, ent see algatus jäi nõrgaks ja lühiajaliseks, niisiis mitte pöördeliseks. Liivi sõda oli vaid üks paljudest sõdadest, mida Eesti territooriumil aegade jooksul on peetud, kuid kus eestlased pole olnud iseseisvaks toimijaks, vaid dekoratsioonideks ja kahurilihaks.

Merkeli-Jakobsoni orjaöö-müüt ei ole siiski olnud nii absoluutne, et selles sisalduvatel väiksematel ajalõikudel poleks olnud mingisugust omapära või iseseisvat tähendust. Osaliselt on ka müüdi enese kinnistamiseks olnud vajalik näidata mõningaid vahepeatusi või teha vahekokkuvõtteid sel teel, mille põhisisuks on eestlaste allasurutud seisund pärast muistset paradiisist väljaajamist.

Nii töötab kogu Liivi sõda kujutav belletristika vahekokkuvõttena, mis fikseerib ühest küljest vastupanutahte jätkuva püsimise, aga teisalt eestlaste suutmatuse oma maa saatuse otsustamise juures kaasa rääkida.

Vastupanutahte väljenduseks on kõigis teostes „eesti jonni“ ja isepäist matsiuhkust väljendavad peategelased. Otseselt tuleb see välja tegelaste trotslikus vastasseisus kõigi teiste sõja osapooltega. Bornhöhe Gabriel Sagorski on küll ühest küljest Ivan Julma vasall ja võitleb tema vägedes liivimaalaste vastu, kuid on samas julgenud paluda tsaarilt oma isale armu, mistõttu on ka ise põlu alla sattunud ning tegutseb jutustuses valdavalt sõltumatuna. E. V. Saksa Ivo Schenkenberg võitleb jällegi liivimaalaste poolt, kuid on väga teravas vastasseisus sakslastest mõisameeste liidri Hans Wachtmeistriga.

Üheks vahendiks, millega eestlaste püsivat vastupanutahet rõhutatakse, on kangelaste välimus. Kõik autorid peavad oma kangelaste juures vajalikuks nimetada talupoeglikku välimust – suurt ja tugevat kasvu, pisut kohmakaid maneere, kuid ikkagi sihikindlat pilku. Sealjuures on kõik kangelased enda sellise välimuse või päritolu üle ka eneseteadlikult uhked. Võrdleme kirjeldusi:

E. Bornhöhe (vürst Gabriel Sagorski): See oli kõrge kasvuga noormees, kelle tugevaid liikmeid pikk talupoja ülekuub kattis.[7] ... peajagu kõigist kõrgem... uhke, kangekaelne ja lustlik...[8]... ta tundis ju Gabrieli tema hiiglakujust...[9]

E. V. Saks (Ivo Schenkenberg): Tema pilk liikus hindavalt üle mehe nagu pronksist valatud näo, pantseriga kaetud rinna ja peatus siis jalgadel, mis kahe sõjasaapaga toetusid maale kui graniitsambad.[10] Aadlimehed muigasid, pilgutasid üksteisele silmi ja vist mõtlesid, et selline karutugev kummarduv sõjamees on kui õukondlase karikatuur.[11]

J. Kross (Balthasar Russow): Ümarik, alles sügavamalt liigestumata mehehakatusenägu, veidi ärritav oma teenistusvalmiduse ja potentsiaalse trotslikkuse seguga, hallid, vihastavalt krõllis, kuid kahtlemata erksad silmad, pisut naeruväärne hele ja tuhm juuksepahmakas, nii noore mehe kohta õige kogukas ja laiaõlgne kere pikkadel toekatel matslikult harkis jalgadel.[12]

Tegemist ei ole pelgalt rahva äravalitud kangelast markeerivate, vaid rõhutatult just eestlasele kui talupojale tüüpiliste joontega, mis tähistavad ka tema lihtsat, aga puhast ja õilsat loomust, kuid  toovad samas endaga kaasa ka saksa aadli üldise põlguse ja väljatõrjutu seisundi.[13] Viimased on paigutatud üsna ühemõtteliselt antagonistide rolli ning selle rõhutamiseks iseloomustavad neid sellised tunnused kui argus, väiklus, kadedus, müüdavus jne. Eestlastest kangelastel on sellele vaatamata äärmiselt raske ennast tõestada ja ühiskondlikul redelil ülespoole ronida, sest neil puuduvad vastavad seisuslikud eesõigused ja sidemed. Seetõttu tekivad nii Gabrielil, Schenkenbergil kui Russowil isiklikul tasandil kokkupõrked saksa aadlimeestega. Gabriel Sagorski oponendiks saab arg ja naeruväärne noor junkur Hans Risbiter, Ivo Schenkenbergi vastaseks Tallinna mõisameeste sõjasalga pealik Hans Wachtmeister ning Balthasar Russow peab korduvalt maid jagama Tönnes Maydelli ja teiste aadlikega.

Niisama palju kui see uhke talupojaimago ärritab saksa aadlimehi, veetleb see peenest soost saksa (või mujalt Euroopast pärit) naiste huvi. Nii on igati põhjust kõrvutada tundeid, mis Agnes von Mönninghusenil olid Gabriel Sagorski, Barbara von Ringenil Ivo Schenkenbergi kui Katharina Friesneril noore Balthasar Russowi vastu. Kõikide nende armulugude üheks funktsiooniks on seada kahtluse alla seisuslikud vahekorrad ja rahvuslik segregatsioon, aga ühtlasi näitavad need ka eestlasest kangelase õilsust ja armastusväärsust. See muutub eriti oluliseks kontrastis sakslasest antagonistiga, kes on tavaliselt ka armukolmnurga kolmandaks lüliks. Sellisteks kolmnurkadeks võiksid olla: Gabriel Sagorski – Agnes von Mönninghusen – Hans von Risbiter ning Ivo Schenkenberg – Eva Luhr – Hans Wachtmeister.

Mulle tundub, et nii selle talupoegliku kangelaskuju kui ka armukolmnurgad võib tagasi viia Bornhöhe „Tasujast“ pärit arhetüübile. Ka Tasujat iseloomustab suur kasv ja tohutu jõud ning vooruslikkus[14], ent sobimatus kõrgseltskonda. Armukolmnurk on siis loomulikult Tasuja (Jaanus) – Emiilia – Kuuno.

Leidub siiski ka erinevusi. Jaan Undusk on rõhutanud eestlase ja sakslase vahelise võimatu armastuse motiivi tähtsust eesti kirjandusloos[15], kuid huvitaval kombel ei lõppe Liivi sõja teemalises ilukirjanduses see motiiv kuigi traagiliselt (erinevalt näiteks Jüriöö-tekstidest[16]) – Gabrieli ja Agnese armulugu lõppeb lausa õnnelikult, Schenkenbergi ja Eva Luhri puhul on asi pisut keerulisem. Armunud ei jõua küll teose lõpuks kokku, Eva jääb valede valikute tõttu üksi ja Schenkenberg hukatakse vangistuses, kuid traagika ei ole niivõrd rõhutatult nende suhtes, kuivõrd Schenkenbergi sõjaliste plaanide luhtumises. Pealegi segab nende armastuse osas vett aadlipreili Barbara von Ringen (kelle puhul me jällegi mingit saatuslikku traagikat ei kohta).

Loomulikult on tegelaste vahel siiski ka erinevusi. Need erinevad rõhuasetused on suuresti tingitud kirjutamisaja poliitilistest oludest ja kirjanike isiklikest eelistustest. Bornhöhe teosest kajab näiteks läbi venestusaja keisritruu retoorika, mis väljendub nii vürst Gabrieli vene-eesti segapäritolus kui ka tema propagandistlikes hüüdlausetes:

Moskva tsaarid on suured hariduse sõbrad, sellepärast oli see ammugi nende püüdeks Läänemere-äärseid maid ja sadamaid kui Lääne-Euroopa hariduse väravaid enda kätte saada, ja varemalt või hiljemalt peavad need maad nende kätte langema. Kes neid selles nõus aitab, see vähendab meie õnnetu kodumaa vaeva ja kiirendab rahuliku, õnneliku aja algamist.[17]

Samas tundub, et Bornhöhe on siiski üritanud ka keiserlikule propgandale või tsensuurile vastu kirjutada ning üritanud Gabrielit näidata kui sõltumatut tegelast, suurte poliitiliste jõudude vahel laveerijat. Näiteks olukorras, kus venelased ründavad mõisameeste laagrit, küsib Gabriel endalt:

Kelle poole pidi ta hoidma? Mõisamehi vihkas ja põlgas ta südame põhjast, aga nende vastu ei võinud ta sel korral ka mitte kätt tõsta, sest ta oli ju nende külaline. Jäi ta ootama, siis oli karta, et teda vägisi võitlusse kistaks. Kõige parem nõu oli – jalad kaenlasse võtta ja rahuga oma teed minna...

On üsna tähendusrikas, et nii Kippel kui Saks (ehkki maailmavaatelt täiesti erinevad inimesed[18]) valisid oma kangelaseks eestlastest sõjameeste salga pealiku Ivo Schenkenbergi, keda Bornhöhe oli sakslaste ja rootslaste pool võitlemise pärast kujutanud moraalitu antagonistina. Ilmselt andis sellekski tõuke 1930ndate ajavaim, sest Schenkenberg oma isepäise, hulljulge ja võitmatu salgaga peegeldas vabadussõjas iseseisvuse väljavõidelnud riigi ja rahva enesekindlust.

See, et Krossi romaani fookus ei langenud sõjamehele, vaid kroonik Balthasar Russowile, on tema romaanidele üldiselt omase intellektuaalsuse taustal igati arusaadav. Sellegipoolest võitleb Krossi Russow igal võimalusel selle eest, et tema rahva ja maa olukord läheks paremuse poole (sealhulgas lülitab Kross noore Balthasari isegi 1560. aasta Koluvere ülestõusust osavõtjate hulka), teeb ninanipse saksa kõrgseltskonnale ja saavutab võidu vähemalt selles, et tema kroonika saavutab rahvusvahelise tunnustuse.

Vaatamata vastupanu väljanäitamisele on aga kangelased mainitud romaanides ja eestlased üldisemalt siiski üsna võimetud oma rahva saatuse osas midagi muutma või ette võtma. Bornhöhe Gabriel muretseb küll oma maa laastamise ja rahva vaesumise pärast[19] ning leiab, et päästvaks õlekõrreks võiks olla Vene tsaari võimu alla sattumine, aga seda siiski ei juhtu, Gabrielil õnnestub vaid oma armastatud Agnesega Venemaale põgeneda. Saksa Schenkenberg paneb küll kokku oma talupoegadest koosneva sõjameeste salga, saavutab sellega ka tähtsaid võite, kuid sakslastest mõisameeste vastutöötamise ja rootslaste rahapuuduse tõttu ei saa tema lipkond isegi ametlikku staatust Rootsi sõjaväes. Lõpuks langeb Schenkenberg venelaste kätte vangi ja ehkki Saks üritab teda tõsta kangelasmärtri staatusse – Schenkenberg on Ivan Julma palge ees nii südikas ja uhke, et ta hukatakse aadli kombel mõõga läbi – siis see jääb vaid vastupanu edasikestmise trotslikuks sümboliks.

Eestlaste abituse peamiseks põhjuseks on kõigis teostes ikka sakslased, kes oma seisuslikke eesõigusi kasutavad omavoliliselt ning justkui sihilikult eestlaste tiibade kärpimiseks. Kuigi kõigis teostes on ka positiivseid sakslastest tegelasi, antakse sakslastest üldiselt siiski negatiivne pilt, mis kätkeb endas selliseid iseloomuomadusi nagu argus, ülbus, tühisus jne. Bornhöhe annab seda mõtet edasi näiteks peomeeleolus mõisameeste sõjalaagrit kirjeldades, kus üks krahvide järeltulija maas püherdab ning on nõus joogi eest oma nime kinkima[20]. Saksa teoses väljendub see jällegi selles, kuidas üks ülbemaid sakslastest mõisameeste pealikke, Diderik Muntsart, osutub reeturiks ja venelaste salakuulajaks. Kõige iroonilisem on siinkohal Kross, kellel aadlimees Tönnes Maydell loobib pidevalt Russowile tolle talupoegliku päritolu pärast kaikaid kodaraisse, kuid Russow hõõrub talle nina alla, et Maydellide suguvõsa on ise pärit maa põliselanike hulgast.

Veel üheks põhjuseks, miks eestlased enda olukorda parandada ei suuda, on see, et sõditakse mõlemal poolel üksteise vastu, laastatakse oma maad, selmet seda ühiselt võõraste vastu kaitsta. Bornhöhel on eestlaste omavahelist sõdimist kõige rohkem (Gabrieli ja Ivo Schenkenbergi vastasseis on üks loo põhitelgedest): Venelased olid temale [Schenkenbergile] Viru ja Järva talupoegadest kogutud väesalga vastu seadnud, mis vürst Gabriel Sagorski käsu all seisis. Siin võitlesid siis eestlased eestlaste vastu.[21] Samas tunneb E. V. Saksa Schenkenberg muret just omaenda marodööritsevate alluvate pärast: Kuid sõda oli mehed teinud hoolimatuks ja saak ahvatles. Uustulnukad kaldusid tihti muutuma päris röövliteks. See pani Ivo mõtlema. Tema, Schenkenberg, pole kunagi tahtnud hakata teeröövliks ega pidada sõda naiste ja lastega. Tema sõjavastaseks olgu vaenlane.[22]

Tõika, et Liivi sõda on ajaloosündmusena üsna toorelt baltisaksa historiograafiast üle võetud, toetab seegi, et kõik neli autorit põhinevad oma loos Balthasar Russowi „Liivimaa kroonikal“, mis on ühtlasi ka baltisakslaste armastatuim allikas Liivi sõja kohta. Sellest tulenevalt on ka kõigi teoste ruumiliseks keskmeks Tallinna ümber toimuv, kõiki kolme teost ühendavaks sündmuseks on 1577. aasta Tallinna piiramine.

Kui muistse vabadusvõitluse puhul on Henriku Liivimaa kroonikast lähtumine üsna paratamatu (see on võrreldamatult informatiivsem kui teised allikad, näiteks Liivimaa vanem riimkroonika), siis Liivi sõja puhul on valik palju laiem. Lisaks Russowi käsitlusele võib tähtsamateks jutustavateks allikateks pidada veel Johann Renneri ja Dionysius Fabriciuse kroonikaid, kuid vähemolulisi teoseid on veel. Teistele kroonikatele ja sündmustele toetudes oleks võimalik avada Liivi sõda teistsuguste nurkade alt, kuid seda pole kirjanikud teinud.

Üks Russowi kroonika kasutamise poolt rääkivaid argumente on muidugi see, et tegemist on väga hästi kirjutatud, hinnatud ja laialdaselt publitseeritud allikaga. Renneri ja Fabriciuse kroonikad on eesti keelde tõlgitud alles hiljaaegu, Russowi oma esimest korda juba 1920-1921. Vaevalt aga see mingit rolli mängis, üsna kindlasti oskasid kõik mainitud kirjanikud saksa keelt täiesti piisavalt, et tutvuda teistegi kroonikatega. Määravaks on minu hinnangul olnud see, et eesti ajalookirjutuse põhiliin on alati toetunud Russowi kroonikale ning ükski kirjanik pole olnud nii julge ja isepäine, et pakkuda välja alternatiivset liini ja ajalootõlgendust.

Millised aga oleksid võimalikud alternatiivsed liinid? Ühe variandina oleks võimalik kirjutada täiesti rahvusvaheline lugu, mis annaks ülevaate Liivi sõjast suures plaanis, näitaks suurriikide ja kuningakodade vahelisi intriige. Samas tuleb tunnistada, et sellist teost Eesti ajaloobelletristikas pole. Kross annab küll kõige ülevaatlikuma pildi Liivi sõja poliitilistest tagamaadest, kuid tema eesmärgiks on jutustada ikkagi Russowi lugu. Sündmusajaloo asemel on eesti ajaloos peaaegu algusest peale esil olnud rahvaajalugu. See suhtumine on edasi kandunud ka ajaloobelletristikasse. Või ehk hoopis vastupidi – on ajaloobelletristikas konstrueeritud ja siis ajalooteadusse üle võetud? Marek Tamm on välja toonud, et eesti ajaloo etapid ei ole mitte niivõrd ajaloolaste, kuivõrd kirjanike konstrueeritud, kuna kirjanike tegevus algas märgatavalt varem kui akadeemiline ajaloouurimine[23].

Samas ei ole ka rahvaajalooline lähenemine täielik. Ei käsitle ju mainitud lood mitte neid kõige tavalisematest tavalisemaid talupoegi, kelle elu läks suure sõja kiuste edasi, kes küll kandsid pikkade sõdade ja katkude tõttu raskeid kaotusi (on ju Liivi sõda üks suurimaid pudelikaelu meie rahvastiku arengus), vaid pigem üksikuid väljapaistvaid mittesakslasi Tallinnas.

Täiesti Vene-poolse vaatenurgaga teost pole ilmselt seepärast kirjutatud, et see ei ole olnud ühelgi ajastul vastuvõetav. Ei esimesel ega praegusel iseseisvusajal pole olnud selleks tellimust, Nõukogude ajal pole olnud kirjanikel mingit huvi selliseks lähenemiseks. Täiendavaks põhjuseks on ilmselt see, et Vene allikatele sellest perioodist on küllaltki raske ligi pääseda. Nii jääbki suur osa selle perioodi Eestist tumedaks laiguks meie ajalooteadvuses.

Poola-poolse vaatenurga viljelemiseks oleks allikas Dionysius Fabriciuse „Liivimaa ajaloo lühiülevaate“ näol olemas, ent siin on ilmselt rolli mänginud see, et Eestis pole katoliikluse poole hoidvaid inimesi kunagi eriti palju olnud.

Kõige enam on senistes teostes kaldutud Rootsi poole. Seisab seal ju nii Russowi kui ka hilisema eesti ajalookirjutuse sümpaatia („vana hea Rootsi aja“ võtmes). Nii Saks kui Kross peavad oluliseks tegelaste suu läbi mainida ka seda, et talupojad on Rootsi all vabad ning Rootsi-orientatsioon võiks kaasa tuua maarahva elujärje paranemise. Ometigi on rootslastest tegelased seni üsnagi kõrvalisteks jäänud.

Lõpuks oleks ju võimalik unustada ka etniline ajalugu ja vaadelda Liivi sõda maiskondliku ajaloo aspektist. Sellisel juhul võiksid eestlastest ja sakslastest tegelased üheskoos võidelda laguneva Liivimaa maiskondliku ühtsuse eest[24] ähvardava ja tsiviliseerimatu Moskva vastu. Arvestades päevapoliitilisi tendentse ja hoiakuid, peaks tingimused sellise lähenemise tekkeks ometigi soodsad olema. Vaistlikult tundub, et eesti lugejale ei oleks kunagi varem korda läinud ega läheks ka praegu korda vaid etnilisest sakslasest tegelase võitlus moskoviitide vastu. Selleks on meie ajalookäsitlus liialt polariseerunud ning läbipõimunud etnilistest määratlustest. Kui aga seada ta kõrvuti mõne traditsioonilise õilsa talupoegliku kangelasega ja sealjuures mahendada selle vastuolusid saksa ülemklassiga? Võib-olla niimoodi saaksime lõpuks endale võita või tõeliselt enda ajalukku kaasata ka Liivi sõja?

Kokkuvõttes võiks öelda, et Liivi sõda ei ole eesti ilukirjanduses ega ajalooteadvuses üldiselt väga esil. Tegemist on küll tähtsa ajaloolise tähise ja suure sõjaga, mis võimaldab ajalugu mugavalt liigendada, kuid eestlaste jaoks ei sisaldu selles emotsiooni, võitlust millegi olemusliku eest. See on võõras sõda, mis käib kaugelt üle meie peade, kus meid arvesse ei võeta, aga õnnetul kombel toimub see meie maal ja selle pärast. Selle ainsaks tähenduseks eesti ajaloo seisukohalt on see, et see võimaldab näidata eestlaste püsivat rõhumist, aga ka vastupanutahte säilimist, status quo'd. Liivi sõda on vaid vahekokkuvõte 700-aastase orjapõlve ajajoonel.

Kasutatud kirjandus:

Annus, E.; Epner, L.; Järv, A.; Olesk, S.; Süvalep, E.; Velsker, M. 2001. Eesti kirjanduslugu. Tallinn: Koolibri

Bornhöhe, E. 1998. Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. - Ajaloolised jutustused. Pärnu: Tormikiri, 197-380

Bornhöhe, E. 1998. Tasuja. - Ajaloolised jutustused. Pärnu: Tormikiri, 3-104

Eesti ajalugu II. 1937. Toimetanud H. Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts

Kippel, E. 1992. Suure nutu ajal: romaan Vene-Liivi sõjast. I-II. Tallinn: Eesti Raamat

Kross, J. (1970-1980.) 2008. Kolme katku vahel: Balthasar Russowi romaan. Eesti Päevaleht: Akadeemia

Saks, E. V. (1936). 2010. Hannibali rahvas. Grenader

Tamm, M. 1998. Jüriöö-tekst eesti kultuuris. – Looming, 3, 401–411.

Undusk, J. 1995. Abielu kui utoopia. Sissejuhatus ühte kirjanduslikku motiivi. Acta Collegii Humaniorum Estoniensis 2, 126-138

Undusk, J. 2000. Ajalootõde ja metahistoorilised zhestid: Eesti ajaloo mitmest moraalist. Tuna, 2, 114 - 130.

---

[1]    Annus jt 2001, lk 105 jj, 311 jj, 563 jj

[2]    Kippeli romaani ma käesolevas töös ajapuuduse tõttu lähemalt ei analüüsi.

[3]    Tõsi, kui Kippelit võib pidada 1930ndate ajalooromaani üheks tähtsamaks kujuks, siis Saks jääb K. A. Hindrey, August Mälgu ja Mait Metsanurga kõrval kindlasti vähetähtsaks autoriks.

[4]    Jüriöö-teemalist kirjandust: Eduard Bornhöhe „Tasuja“ ja „Villu võitlused“, Andres Saali „Hilda“, Andres Raha „Jüriöö“, Jaak Järve „Karolus“, Enn Kippeli „Jüriöö“, Aristarch Sinkeli „Musta risti ikke all“, Enn Vetemaa „Risti rahvas“, Tamur Kusnetsi „Püha Jüri kutsikad“, lisaks novelle, näidendeid jpm.  Näiteks võib mitmeid Jüriöö-teemalisi novelle ja luuletusi leida 1943. aastal Nõukogude tagalas välja antud kogumikust „Sõjasarv“. Jüriöö-teema tähendust eesti kultuuris on analüüsitud artiklis Tamm 1998

[5]    Jättes kõrvale Nõukogude okupatsiooni ja taasiseseisvumise.

[6]    Vt Tamm 1998, Undusk 2000

[7]    „Vürst Gabriel...“ lk 201

[8]    Samas, lk 321-322

[9]    Samas, lk 326

[10]  „Hannibali rahvas“, lk 40

[11]  Samas, lk 56

[12]  „Kolme katku vahel“, lk 133

[13]  Näiteks: Ja nende [mittesakslaste ehk eestlaste] lopsakad ja kangevõitu juuksed (need, mida Pall omaenese peas pisut häbeneb, sest kui ta sakslaste hulgas on, torkavad need otseteed silma)... samas, lk 113

[14]  Kõigi õilsate omaduste krooniks on tegemist erudiidiga, kes loeb põllutööst vabal ajal antiikkirjandust!

[15]  Undusk 1995

[16]  Vt Tamm 1998, 406

[17]  „Vürst Gabriel...“, lk 250

[18]  Kippel oli eluaegne pahempoolne, kes suri Leningradi blokaadi ajal nälga, Saks aga üsna ägedalt parempoolse maailmavaatega.

[19]  Näiteks küsib ta Ivo Schenkenbergi sõjameeste käest hukkamõistvalt: Siis sõdisite – eestlased eestlaste vastu? „Vürst Gabriel“, lk 284

[20]  „Vürst Gabriel“, lk 211

[21]  Samas, lk 351

[22]  „Hannibali rahvas“, lk 164

[23]  Tamm 1998

[24]  Millise mõtte on eesti ja baltisaksa ühisajaloo sisustamiseks välja pakkunud Jaan Undusk (Undusk 2000).

Juhan Jaik "Veripunane koidutäht"

Autorist:


Juhan Jaik (13. jaanuar 1899 – 10. detsember 1948) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes on meie kirjandusloos eelkõige tuntud oma kergete müstilis-folkloorsete novellide poolest, mida saaks pidada ka muinasjuttudeks. Argimiljöö (enamasti Võrumaa agraarses olustikus) põimub neis hämaramate, õudusjuttude juurde kuuluvate elementide ja seikadega (tihti inspireeritud pärimuslugudest). Kuigi lugude puändid on enamasti üsna naiivsed või lihvimata, ei ole tegemist siiski pelgalt lastejuttudega, vaid ka täiskasvanutele mõeldud kirjandusega, mis viib lugeja sajanditaguse Võrumaa külade ja metsade vahele.
Omaette tähtsus on Jaigul kindlasti ka võro kirjanduses, kuivõrd ta on üks väheseid esimese vabariigi aegseid kirjanikke, kes kasutas ka lõunaeesti murdekeelt ja pööras tähelepanu sealtkandi eluolule ja elutunnetusele.
Kui veel eluloost rääkida, siis I maailmasõja ajal saadeti Jaik poliitilistel põhjustel Võrumaalt välja ning 1917. aastani elas ta Volga-äärsetes linnades. Vabariigi ajal töötas mitmete ajalehtede toimetustes, samuti haridusministeeriumis ning 1944. aastal põgenes Saksamaa kaudu Rootsi, kus ka suri.

Trükiandmed:

Käesolev novell kuulub kogumikku „Võrumaa jutud II“, mis ilmus esmakordselt 1933. aastal kirjastuses Kooperatiiv. Illustratsioonid tegi P. Liivak, kusjuures I kogumiku illustreeris Eduard Viiralt ise. Mina lugesin aga 2008. aastal kirjastuses Canopus välja antud kogumikku „Võrumaa jutud“, kus need kaks köidet kokku liidetud ja originaalillustratsioonid ka juurde pandud. Kui võrrelda teiste kogumikus sisalduvate juttudega, siis hälbib käesolev novell põhiteemast ja toonist üsna palju, muinasjutulikkust ja pärimuslikkust on kuidagi vähe, samuti on tuntavalt erinev see, et loo tegelased kuuluvad muinasaja Eesti kõrgkihti ja osalevad suurtes sõdades, samas kui ülejäänud lood on ikkagi talupoegadest lihtrahva tegemised. Ajaloolist ainest võib siiski leida ka teistes novellides, üks huvitavamaid on Liivi sõja ja peninukkide teemat kasutav novell „Peninukkide Kirges“.

Arvustus:

Teemaks on, nagu ikka, Sigtuna vallutamine. Põhjuseks on seekord järgmine intriig: Kivipää linnuse (ilmselt kusagil Läänemaa rannikul, teksti järgi) vanema poeg Turjane tahab kosida Sigtuna kaupmehetütart Sigridit. Tüdruk on meele järgi ka rootsi suurnikule Vagenskjöldile, kes seepeale organiseerib omal käel (Sigtuna rahvas pole asjaga väga päri) sõjaretke Kivipää peale, et oma konkurent vangistada. Turjane koos minategelase, noore nõiaõpilase Kärviga satubki vangikongi, kuid eestlased ja saarlased korraldavad kättemaksuretke, mis päädibki Sigtuna põletamisega.

Kuigi kirjanduslikult ei ole sellel novellil minu meelest erilist väärtust (ka see muhe looduskirjelduste stiil, mis teistes novellides esineb, on siin üsna haihtunud), on muinasaja kuvandi ja kujutamise poolest nii mõningaidki huvitavaid asju, mida tähele panna.

Esiteks on eestlasi üsna haruldasel kombel käsitletud siin suhtlemas rootslastega kui võrdne võrdsega (siinse üliku poeg reaalselt plaanib kosida rootsi kaupmehetütart).

Teiseks on siin korduvalt rõhutatud, kuidas sõjalises plaanis on eestlased rootslastest üle ja viimased kardavad oma idanaabreid. 1933. aastal polnud Pätsi-aegne ajaloopropaganda veel alanud, Mälgu „Läänemere isandad“ ja „Eesti ajalugu I“ olid kirjutamata jne. Kusjuures huvitav on see, et Sigtuna vallutamise lugude puhul on mitu erinevat autorit seostanud selle intriigiga, et rootslased on eestlasi vangistanud (K.A. Hermann, käesolev novell ning lõpuks ka Mälgu suurteos).

Teost läbib idee kodumaa-armastusest, mille kõige ilmekam väljendus ei tule mitte eestlastest tegelastelt, vaid rootsi kaunitarilt Sigridilt, kes, selle asemel, et pärast Turjase vangist pääsemist ja eestlaste võitu oma armastatule mehele minna, tapab oma kosilase ja uputab enese merre, sest eestlased olid hävitanud tema pere ja kodumaa. Selline lõpp tuleb loos üsna ootamatult ja on mõneti halvasti või motiveerimatult välja arendatud, aga on vähemalt üllatav.

Omamoodi kurioosum on see, kuidas eestlastel on vägev nõid Alumees, kes on omamoodi loomade isand, suur isahunt on tal õuekoeraks ja karud kannavad tema tohtpauna ja keppi ning lakuvad ta käsi. Ja et sellest veel vähe pole, pöörduvad eestlased siin üheainsa eestlaste Jumala poole. Ei tea, kas siin on mingi taarausuliste eeskuju mängus või mis.

Tuleb muidugi silmas pidada, et selle teose eesmärk ei pruugi üldse olla kajastada võimalikult täpselt ja tõepäraselt ajaloolist sündmust (nagu paljude ajalooliste romaanide ja jutustuste puhul), vaid anda mingi teistsugune, omamoodi lähenemine, nagu seda tegi ka Kivirähk raamatus „Mees, kes teadis ussisõnu“. Paraku mõjub see vahevariandina, mis ei tööta ei ühe ega teisena. Soovitan ehk lugeda kogumiku teisi novelle, aga mitte sedasinast.

Aleksander Antson "Võit"

Autorist:

Aleksander Antson ((31. august 1899 Võrsna küla, Saaremaa – 21. september 1945 Haapsalu) oli eesti kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ja töölissporditegelane. Ma ei leidnud tema kohta just palju infot, aga tundub, et tegemist oli juba Vabariigi ajal agara sotsialistiga, kes läks juunipöördega kaasa ning istus Saksa okupatsiooni ajal vanglas. Ilmselt tuleb tema tähelepanuväärseimaks teoseks pidada Berliini olümpiamängude raamatut 1936. aastast. Samuti võib ära märkida kaks romaani „Kirg“ ja „Sina ei pea mitte himustama...“. Näidendite nimekirjas esineb tal külakomöödia „Orduaja lõpp (parun kolib ära)“.

Teosest:

„Võit“ on järjekordne propagandistlik noorsoojutustus (väga sarnane „Meelisele“), ilmunud postuumselt 1946. aastal, Tallinnas RK (Raamatukojas?) „Ilukirjandus ja kunst“. Võime selle kirjutamiskontekstina ette kujutada värskelt Punaarmee poolt „vabastatud“ Eestit (sellele viitab juba teose nimi, eksole). Sellesamase raamatu ainsa trüki on illustreerinud Henn Sarap.

Arvustus:

Vähemalt on sellel raamatul süžee. Tõsi, siin ei ole küll mitte ühtegi huvitavat tegelast või huvitavat lahendust, aga on mingi primitiivnegi intriig – ülla linnusevanema poja Ülo armastuslugu kauni orjatari Meeliga, millele seavad takistusi ette Meelit ihaldav reeturlik vanem Kauro ning maad rüüstama ja linnust piirama tulevad kurjad ristirüütlid. Jube igav lugemine, aga vähemalt parem kui näiteks Lumiste „Killad külas“.

Teos algab väga hollivuudiliku stseeniga, kuidas hirmunud ja räsitud Ülo põgeneb ratsa mustavate rüütlite eest, vahepeal löövad puuoksad talle kriimu näkku jne. Kangesti meenutas Peter Jacksoni „Sõrmuste Isanda“ stseeni, kus Arwen põgeneb Frodoga Nazgulite eest. Selline naljakas tähelepanek.

Propagandateosele omaselt on kõik väga mustvalgetes värvides. Raamatu esimeses pooles on ristirüütlid lihtsalt anonüümsed evil minion'id, kes valguvad plekihunnikute hordidena üle maa ja linnuse peale ning tahavad „vaba maad ja rahvast orjastada“. Eestlased kutsuvad neid „ristikaarnateks“ ja „röövkaarnateks“. Teises pooles näeme juba sissevaadet rüütlite juhtkonna telki, kus toimub räige jooming. Nende igavlev pealik mõtleb samas pingsalt sellele, kuidas sellelt tüütult piiramiselt juba edasi liikuda ja võimalikult kiiresti rahvast orjastada. Tundub, et on üritatud rööbitada ristisõdijaid ja ordurüütleid Wehrmachti sõjamasinaga, nende pealikke prassivate saksa ohvitseridega ja ideoloogiat Hitleri nägemusega Ida-Euroopast.

Ideoloogilises plaanis on huvitav see, et kuigi teos on kirjutatud Nõukogude okupatsiooni „viljastavates tingimustes“, ei esine siin erinevalt Kippelist või Beekmanist mingit viidet ajaloolisele sõprusele Vene rahvaga. Venelased (novgorodlastena) esinevad ainult kellegi eestlase kommentaaris, mis kõlab umbes nii: novgorodlased ja rootslasted on enam-vähem inimesed, nendega saab sõditud, need tahavad ainult raha ja saaki, aga need raudmehed tahavad kogu maad orjastada. Võib-olla ei olnudki Antsonil taga tellimust, vaid kirjutas selle omal initsiatiivil – tegemist oli ju ikkagi tõsiuskliku sotsialistiga ja äsja sakslaste käes vangis istunuga. Ja äkki uskus Antson siiralt mingi rahvussotsialismi või rahvuskommunismi võimalikkusse? Ilmselt on venelaste kõrvalejätmine olnud ka põhjus, miks sellest raamatust kordustrükki ei tehtud (tegemist on ju umbes sama sisuka raamatuga kui „Meelis“).

Seos reaalse ajaloolise miljööga on Antsonil ebaoluline, ainult väga markeeriv. Võib-olla ei olnud tal siis kirjutades ligipääsu ajalooalastele materjalidele. Võib-olla kirjutas ta seda lausa vangis istudes? Igatahes tegevus toimub mingisuguses väljamõeldud Leetse linnuses. Ordurüütlite pealik on keegi Siegfried (sellist ordumeistrit ega ordumarssalit pole Mõõgavendade Ordus kunagi olnud). Teose algul põgeneb Ülo ratsa kihutades kolm päeva mingisugusest teisest asustatud punktist, kuhu sõda on juba jõudnud. Vaevalt usutav, et 13. sajandi alguse Eestis oli asustuskeskuste vahelisi tühermaid, mille läbimiseks kulus kolm päeva. Erinevalt tegelikust ristisõjast, mis oli ikkagi vastastikuste sõjakäikude ja väga muutuva olukorraga periood, tungivad siin sakslased lihtsalt vääramatu rindena edasi.

Ainsa ajaloolise elemendina päästab lõpuks linnuse Leningradi blokaadile sarnaneda tahtvast piiramisrõngast suur ja õilis Lembitu.

Sealt tuli kuulus Lembitu. Kuulsam ja lugupeetum eesti rahva paljudest vanematest. Tuli ahistatud kaasmaalastele tooma abi ja vabadust. Tuli oma vägede hulgaga nagu määratu pilv, mis pidi tooma janunejaile ja ohtudes ahastajaile lunastavat abi.

Mis puutub tõsiasja, et seda serveeritakse noorsoojutustusena, siis on hea, et teda pole väga levitatud. Ilmselt ei tahaks me tänasele noorsoole sisse süstida selliseid ridu:

Ümberringi kostsid Ülole seekord imelikult meelepäraselt surevate vaenlaste võõrkeelsed hädaldused. ... Tema isa ei olnud enam... paljusid sõpru ei olnud enam... aga mis seal ikka – võit oli saabunud ja vaenlane oli vääratud.

Ühesõnaga, suht halb.

Lars-Henrik Olsen "Metsa varjus"

Autorist:


Lars-Henrik Olsen (sündinud 30. juulil 1946) on tuntud taani kirjanik. Taanikeelse Wikipedia andmetel saanud portsu kirjandusauhindu ning tootnud massiliselt ilukirjandust, sealhulgas tundub ajalugu olevat üks meelisteemasid. Eesti keeles on temalt ilmunud siis Svendi-triloogia, millesse kuulub ka käesolev teos, ning „Erik Inimesepoeg“, kõik noorte- või isegi lasteraamatu suunitlusega.



Raamatust:

„Metsa varjus“ on teine osa triloogiast (ilmunud originaalkeeles 1993-1994, eestikeelses tõlkes kirjastuses Olion 1995-1996), mis räägib noore lihtsast soost taanlase Svendi seiklustest 13. sajandi alguse Taanis ja Eestis. Esimene osa „Puutumata maa“ räägib Svendi elust kodumaal, väikeses kolkakülas. Noormees liitub Valdemari suure sõjakäiguga ning raamatu tegevus lõpeb 1219. aasta Lindanise lahinguga. Käesolevas raamatus deserteerub Svend pärast lahingut sisemaale rüüstama läinud sõjameeste seltskonnast ning satub ühte Eesti metsakülla elama, heitleb seal integreerumisraskustega, aga pälvib ka omajagu tunnustust. Kolmas osa, „Kaarna karje“, viib Svendi juba tagasi kodumaale Taani. Arvestades, et Eesti ja eestlased on teemaks kogu triloogias, oleks iseenesest võinud ju võtta nad kõik läbi, aga ma kardan, et see ei annaks mulle midagi, küll aga raiskaks mõttetult aega teoste peale, mida ma ilma missioonitundeta eales ei loeks.

Arvustus:

Esialgu olin ma päris hämmeldunud, et raamat, mida reklaamitakse noorsoojutustusena, on niivõrd räige ja naturalistlik. Kippelism kippelismi järel, oli esmamulje. Noh, kahtlemata oli rüüstavate sõjameeste seltskonna kujutamine vähemalt oma tonaalsuselt igati õige, aga noh, väga hea eeskuju ilmselt mitte. Näiteks:

„Ja mul on kõvasti vinnas ka!“ lõi Tule käega vastu kintsu. „Kuu aega ilma naisteta, see on rohkem, kui Sepa-Tulelt nõuda võib!“

Ja see läheb kõvasti haigemaks. Võib-olla kõige rämedam hetk on see, kui Svendi sõbrad leiavad rüüsteretkel sülelapsega ema, kelle nad karjakesi sellise himuga ära vägistavad, et eelnevalt vigastada saanud sõjamees Agge naise otsa hinge heidab. Või siis kui Svendi verivaenlane, naaberküla mees Kiur suurest vihast põrandal kinniseotud noormehe peale urineerib. Nojah, samas, võib-olla europehmikutest taani noorsugu vajabki väikest kultuurišokki.

Üldiselt oli algus kehvasti kirjutatud, ma ei viitsinud esialgu üldse süveneda ja mõtlesin, et tuleb järjekordne vägisi lugemine. Sõnastus jäi muidugi lõpuni selliseks kesiseks ja primitiivseks (oli tunda ka kehva tõlget, aga mitte ainult), aga noh, ei oodanudki, et tegemist on mõne tõesti särava kujuga. Kompositsiooni ja sisu poolest läks aga hiljem paremaks. Autor suutis mitmel korral väga õnnestunult tekitada pinget ja leida lahendusi, mis ei olnud alati kõige klišeelikumad. Lõpus oli juba huvitav lugeda.

Väidetavalt oli mees teinud enne triloogia kirjutamist kõva eeltööd nii taani kui eesti ajaloo ja rahvakultuuri tundmaõppimisel. Seda oli näha – kohati olid tal taanlase kohta hämmastavalt täpsed teadmised eesti rahvausundist ja kommetest (näiteks kodu-uss, sauna minnes saunale tere ütlemine, mõned eesti usundilised muistendid olid ära kasutatud), aga uuringud olid olnud ikkagi niivõrd pinnapealsed, et pooled asjad oli ta ikkagi otsustanud ise välja mõelda. Ja sellega muidugi sügavalt ämbrisse astunud.

Üldisemate nüansside osas oli ka väga suuri küsitavusi. Näiteks tema ettekujutuses olid eestlased küll mingi salapärane metsarahvas, aga samas ei teadnud nad eriti midagi jahipidamisest. Seda tuli neile õpetama Svend, kes pärines ometigi väga agraarsest Taani kolkakülast. Kusjuures – Svend ei osanud heina niita. Jäi mulje, et lihtrahva tasandil oli tema ettekujutus taanlastest 13. sajandi alguses umbes sama ebamäärane kui eestlastest. Ilmselgelt hindas Olsen üle ka inimeste liikumisvõimalusi muinasajal, nii et pisikeses metsakülas olid sisuliselt kõik elanikud sisserändajad, kes Soomest, kes Ruhnust ning Svend Taanist. Üsna totralt mõjus ka see, et ristirüütlid olid muutunud Eestis nii agressiivseks, et Svendi külast käis üle II maailmasõja stiilis põgenikelaine.

Tundus, et autor üritab näidata kogu asja mõnusa eurointegratsiooni ja vastastikuste kogemuste vahetamise valguses. Loomulikult, kogemuste tooja on ikka ennekõike eurooplane ja saaja ennekõike pärismaalane, aga no natuke võib vastupidi ka (et päris kulturträgerlus poleks). Svend õpetab eestlastele jahipidamist, ravimtaimede kasutamist, hõlmadra tegemist, vesiratta kasutamist, liha grillimist (?) ning imelik metsarahvas vastutasuks õpetab talle natuke oma kuntsi kah. Kusjuures, juhiks tähelepanu, et varjatud eurointegratsioon ja „eurooplane leiab siit ilusa eesti naise“ on Olsenil tšehhidega ühised teemad.

Aga noh, ajaloolise loogika järgimine on foon, lõppude lõpuks pole ta ju nii oluline. Neist märksa rohkem häirisid mind inimliku käitumise ja suhtlemise ebaloogikad, mis rikkusid kirjandusteose nauditavust, aga et need olid paljuski seotud süžeekäikudega, siis ma ei hakka rohkem ette rääkima, kui ma juba teinud olen.

Kokkuvõtteks – pigem soovitan, kui tahate kerget lugemist. Küll aga tõstaks ta noorsooraamatute kataloogist välja. Nii igaks juhuks.

Lehte Heinsalu "Lemmiko, vanema poeg"

Lehte Hainsalu on autorina meil juba jutuks tulnud, vt varasemaid postitusi.

Raamatust:

Ilmunud 2005. aastal Maalehe kirjastuses. Seega vist üks kaasaegsemaid teoseid meie valikus. Raamatu sisekaanel ka väike tutvustus:

Noorsoojutu tegevus toimub Jogentaganas (praegusel Põhja-Tartumaal) aastal 1212, mil elatakse muistse priiuse viimaseid aegu. Tähelepanu all on 12aastase vanemapoja mõtted, mängud ja unistused ning suhted arvuka suguvõsaga. Põnevust pakub ristisõdijate ootus ja linnuselahing. Kõik on just nõnda, nagu tookord oli.


Raamatu kujunduse (kohati tahtmatult koomilise) tegi Valdek Alber. Raamat on pühendatud "Ukule, muistse nime kandjale". Hainsalu lapselaps?

Arvustus:

Esimesed leheküljed kerisid ootusi üles. Pole viimastest luubi all olnud raamatutest sedavõrd rikkalikku ja vabalt voolavat ilukirjanduslikku stiili kohanud. Autor oli üritanud sugeda oma keelekasutusse lõunaeestimurdelisi sõnu ja arhaisme, iseäranis murdelised olid mõne tegelase (nt suureit Imme) repliigid. See oli iseenesest positiivne, kuigi kohati mõjus ka võltsilt, eriti kuna see murdelisus polnud piisavalt järjepidev. Teksti oli osavalt sobitatud ka motiive rahvausundist ja etnograafiast (näiteks linnupette võtmine enne kevadel väljaminekut ning see, et 12-aastased poisid ei ole veel püksikandjad). Esialgu tundus väga positiivne ka see, et on sellist mõnusat argielu kujutust, ei kiputa kohe laiadele lahinguväljadele ja kuningate tagatubadesse. See kõik andis väga tugeva realismitunde. Mõningad ajalooalased klišeed ja ebatäpsused näisid andestatavana; oli näha, et Hainsalu on rohkem kodus rahvaluules kui ajaloos.

Edaspidi kahjuks hinnang siiski langes. Kindlasti häiris ajaloo vaatlemine metatasandilt, kust tegelased ei oleks seda kuidagi näha saanud (manatark näeb nägemuses, kuidas eestlased orjastatakse 800 aastaks, näeb ka 20. sajandi okupatsioone). Nojah, see oli kuidagi eriti lame, aga see selleks. Kuigi stiil oli lõpuni tasemel ja tekst hästi loetav, siis süžee poolelt jäi pinget vajaka. Lugu jäi liialt tiirutama väikese Lemmiko igapäevaelu ja probleemide ümber, suurem möll läks lahti alles päris raamatu lõpus. Et see raamat oma sihtgrupile meele järgi oleks, peaks seal minu meelest rohkem seiklusmomenti olema (selles mõttes oli Anna Kohvri raamat kahtlemata mõnusam), käesoleval teosel jääb dünaamikast puudu. Samuti on noorsookirjanduse jaoks selline rikkalik sõnavara pigem ballast.

Üldiselt jääbki selline mulje, et teos jääb rippuma kuhugi noorte- ja täiskasvanute kirjanduse vahepeale. Probleemiasetuse, õpetuslike momentide, peategelase jpm poolest on ta tõesti kavatsetud noorsoo sihtgrupile, aga Hainsalu pole oma stiili ja struktuuri suutnud asjakohaseks painutada. Kahju muidugi. Täitsa huvitav oleks näha emba-kumba lahendust tema sulest – kas täieõiguslikku lasteraamatut või siis samasuguse muheda stiiliga mõnel huvitavamal teemal täiskasvanute jaoks kirjutatud romaani.

Sellegipoolest soovitan lugeda ja lastele lugeda anda, vähemalt „Meelise“ asemel kindlasti.

Marek Toman ja Jan Ungrad "Saaremaad vallutamas"

Autoritest:

Mis neist tšehhidest ikka. Jah, tegemist on tšehhi autoritega, kes mingil täiesti mõistetamatul põhjusel on kirjutanud ajaloosugemetega lasteraamatu, mille sündmustikust suur osa toimub Saaremaal. Nojah, Ungradi kohta ei leidnud kiire otsinguga midagi, Toman on vähemalt kirjutanud mõned muud raamatud ka (mingist tšehhi netipoest ilmnes vähemalt nii).

Teosest:

Raamat ilmub mingi vahva europrojekti Kultuur 2000 egiidi all. Eesti keeles on ta ilmunud 2007. aastal kirjastuses Tiritamm, Leo Metsari tõlkes (huvitav, mis rahasummaga nii soliidset härrat sellist jama tõlkima meelitati), kusjuures kõrval jookseb väiksemas kirjas ka ingliskeelne versioon. Ja illustratsioone on palju. Ja raamat on üsna suures formaadis, mul ei taha eriti riiulisse passida. Kaanepilt siis:



Arvustus:

Suht halb on. Esmalt muidugi hämmastab ülimalt „loov“ ümberkäiminee ajalooga. Malborkist läheb mingi Saksa Ordu vägi Saaremaad vallutama, liigub laevadega üle mere, sunnib tasapisi kohalikud orjusse ja omale kindlust ehitama, lõpuks toimub Jüriöö ülestõus – umbes paari aasta pärast – ja siis toimub Kaarma linnuse vallutamine. Ajalooraamatud ütlevad meile, et tegelikult läksid 1227. aastal Riia peapiiskopi ja Mõõgavendade Ordu väed talvisel ajal üle jäätunud mere, sundisid Valjala piiramisega saare alistuma, maksustasid selle jne. 1261. aastal toimus Kaarma lahing pärast järjekordset võõrast võimust lahtiütlemist (vahepeal oli MVO juba muutunud Saksa Ordu osaks, eksole) ning Jüriöö ülestõus toimus alles 1343. aastal. Raamatu lõpus küll vabandatakse seda vaba ümberkäimist, kusjuures ma isegi ei tea, kas see on pärit autorite või tõlkija sulest. Pigem viimast.

Tundub vägisi, et autorid käisid korra Eestis turismireisil ja klopsisid hägusalt meelde jäänud faktide põhjal kokku väikse loo. Sest kõik kohad aja ajaloosündmused, mis loos ette tulevad, on turismireiside marsruutidel (Kaali kraater, Pöide kirik-linnus, Tallinn, Kalevipoja heidetud kivid).

Üldiselt kisub lugu kohati väga absurdi ära – minategelane jahub pidevalt mingitest pirnidest (need on tema perekonnavapil ja kodukoha nimes ja mis iganes), mingi hetk peidab ta end koos eesti neiuga ära Kaali kraatrijärve ja sealt välja tulles on ta mõneks ajaks mingis võlumaailmas ja sõidab põtrade seljas. Täiesti arusaamatuks jääb kodukoha kaupmehe Amichaj tegelane, kes on kaudselt süüdi minategelase Fabiani isa surmas, aga on ikkagi Fabianile kallis sõber ja misiganes.

Tegelased, nendevaheline dialoog ja kogu sündmustik on püsivalt debiilne ning igasuguse sobivuse lasteraamatuks nullib ära autorite kalduvus toppida igale poole pseudofilosoofilisi sententse. Kogu raamatust kajab läbi hale europateetika ja muu möga (märgin siiski ära, et olen Euroopa integratsiooni poolt), rahvastevaheline sõprus paljurahvuselise Saksa Ordu koosseisus ja minategelase püüe keelitada ordupealikku kohalikke rahvaid õpetama, mitte mõõgaga sundima.

Ma ei tea, kas tšehhis üldiselt kirjutataksegi nii halba lastekirjandust, igatahes see on tõesti õnnetult välja kukkunud.

Anna Kohver "Ülo vanemavõitlus"

Autorist:

Noh, lõpuks ometi üks naiskirjanik ka luubi all. Paraku ei tea ma temast mitte midagi. „Eesti Kirjarahva Leksikonis“ teda pole ning internetti ja Esteri kataloogi sirvides jääb mulje, et käesolev raamat on ka tema ainsaks teoseks. Aga noh, kui ka silmnägu ei saa, mingi pilt võiks ikkagi olla, muidu näeb nii õudselt kuiv välja, skänneerisin siis raamatu ühe illustratsiooni sisse.



Tänu Anna Kohvri pojapoja Urmase abile on mul nüüd võimalik lisada ka Anna näopilt:

Teosest:

Tegemist on 91. raamatuga „Looduse kuldraamatu“ sarjast. "Looduse kuldraamat" oli hilisema suursarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" eestiaegne eelkäija. Sarjas ilmusid peaasjalikult hariva loomuga juturaamatud, kus leidus nii õpetust kui seiklusi, tutvustasid noorele lugejale maailma, ajalugu, geograafiat ning teadust ja tehnikat. „Ülo vanemavõitlus“ on välja antud aastal 1939 ja kui tahate seda lugeda, siis raamatukogudes on ta igatahes kohalkasutatav raamat. Õnneks üsna lühike – 183 lehekülge, suures trükis, väikses formaadis ja vahepeal on toredad temaatilised joonistused. Samas võite ehk mõnest antikvariaadist ka leida, netis on mingeid aegunud kuulutusi igatahes olemas.

Arvustus:

Minu meelest oli päris armas raamat, tuletas meelde lapsepõlves loetud raamatuid. Loomulikult naiivne, loomulikult ajaloolise olustiku edasiandmisel ebapädev, aga mahe ja helge lugemine. Hea, lihtsa struktuuriga, kergelt loetav ja jälgitav ning ei kaota kuigivõrd sündmustiku tempot. Kuigi ajaloosündmustest see raamat põhimõtteliselt ei räägi ja olustik pole just tõetruu, oleks ta mu meelest ikkagi „Meelisest“ märksa sobivam koolilaste lektüüri, sest on palju lapsesõbralikum raamat, kus ei torka kohe silma „täiskasvanute maailma“ ideoloogiad ja arusaamad. Noh, meil on veel omajagu neid lasteraamatuid läbi vaatamata, eks näis, kas mõni on ka selline, millega võib tõesti rahule jääda.

Huvitav on see, et teose ajaline miljöö jääb ebaselgeks. Ähmased viited on ristisõja või vabadusvõitluse ajale (lätlased rüüstavad Sakalat), aga midagi konkreetsemat ei ole. Autor on valinud keskkonnaks varjatud laaneküla, mis elab oma rahulikku elu suurest maailmast eemal, aga olud-mured sunnivad viimaks noort vanemapoega Ülo oma turvalisest mikromaailmast välja, suurtele seiklustele vastu minema. Mõnes mõttes samasugune mudel nagu Hindrey „Nõias“.

Kokkuvõtteks – omas žanris täitsa rahuldav, jättis sooja ja positiivse mälestuse.